Lydia Koidula
(1843-1886)
****************************



Kodu

    Meil aia-äärne tänavas,
    kui armas ole see!
    kus kasteheinas põlvini
    me lapsed jooksime.
    
    Kus ehani ma mängisin
    küll lille, rohuga,
    kust vanataat käe kõrval mind
    tõi tuppa magama.
    
    Küll üle aia tahtsin siis
    ta kombel vaadata:
    «Laps, oota,» kostis ta, «see aeg
    on kiir küll tulema!»
    
    Aeg tuli.  Maa ja mere peal
    silm mõnda seletas --
    ei pool nii armas olnud seal
    kui külatänavas!


*****
Kes on kaevu kaevajad

    Kes on kaevu kaevajad,
    ärgu kartku vett:
    kui sa maja ehitad,
    nõuab savi kätt!
    Meheks see, kes muda maha
    jätab pärast teo taha!
    Puhtus tõuseb vägevalt
    välja iga koore alt!


*******
Mu isamaa on minu arm

    Mu isamaa on minu arm,
    kel südant andnud ma,
    sull' laulan ma, mu ülem õnn,
    me õitsev Eestimaa!
    Su valu südames mul keeb,
    su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
    mu isamaa!
    
    Mu isamaa on minu arm,
    ei teda jäta ma,
    ja peaksin sada surma ma
    seepärast surema!
    Kas laimab võõra kadedus,
    sa siiski elad südames,
    mu isamaa!
    
    Mu isamaa on minu arm
    ja tahan puhata,
    su rüppe heidan unele,
    mu püha Eestimaa!
    Su linnud und mull' laulavad,
    mu põrmust lilled õitsevad,
    mu isamaa!