Kohalised Eesti muinasjutud
Matthias Johann Eisen
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/koha/sisu.html

Sinihallikas.


Laiuse kirikust õhtu poole seisab Laiuse mägi, mille lõunapoolist jagu Vilina mäeks kutsutakse. See mägi langeb õhtu poole järsku alla, kust koormatega väga vaene üles ja alla saada, sest tee käib just kõige kõrgemast kohast üle. Põhja, hommiku ja lõuna poole läheb ta pikkamisi laiemaks. Selle mäe pääl on palju aukusid ja orga, mis nõnda sügavad on, et mõne seest kuival suvelgi vesi suutumaks ära ei kao. Vilina mäe pääl on Kalevipoja säng.

Aukudest ehk lohkudest on iseäranis üks ju vanast ajast saadik kuulus. See org või lohk on peaaegu kolme nurgeline, 70 sülda pikk ja 50 lai ja praegu kasvab ta ümber väikene lepik. Vihmasel ajal kiigub see väikene sookene nagu häll, kus midagi suuremat ei kasva kui sammalt ja vähe jõhvikaid. Kesk sood on veeauk, mis peaaegu kolm jalga pikk ja kaks lai; vesi on sinine, kust see auk ka nime saanud, sest teda kutsutakse Sinihallikaks.

See hallikas oli vanast ümberringi väga kuulus, sest ta võis rahva usu järele vihma ja põudu saata ja sellega vilja ikaldust ja õnnistust anda. Oli põua aeg, siis käisivad teda kolm ühenimelist leske naist jutluse ajal puhastamas ja laiali kiskumas. Igal ühel pidi aga labidas, reha, konks, leivamurikas ja laulu-raamat kaasas olema. Vihma ajal aeti hallikas jälle kinni, ja kohe mõjus.

Kord kiskusivad kolm leske Anne hallika väga lahti, ja vihm läks varsti liiale. Naistel oli vana valu taga, sest igamees tahtis neid selle eest nuhelda. Teine kord tulivad jälle kolm naist kaugelt hallikat puhastama, aga kui nad Sootaga kõrtsi juurde saivad, tuli kirikurahvas kirikust välja ja nende teekond oli asjata. -

Räägitakse ka veel, et kolm ühenimelist leske meest hallikat on võinud puhastada. Kord katsusivad need hallikat puhastada; et nad aga enne kirikut sinna saivad, pidivad nad Sootaga kõrtsis parast aega ootama, kus nad ülearu napsi võtsivad ja jutluse aja mööda lasksivad minna.

Kord tahtis rahvas Sinihallika sügavust ära mõõta. Nad sõlmisivad seks mitu pikka köit kokku, panivad kivi otsa ja lasksivad siis alla. Aga kui köis välja tõmmati, ei olnud kivi enam otsas. Nüüd lasksivad nad kividega täidetud paja alla, aga välja tõmmates nägivad nad ehmatates verise oina pää paja asemel köie otsas. (Mõned ütlevad vasika, teised jälle inimese pää). Nad tahtsivad veel kolmat korda katsuda, aga siis hüüti hallikast: "Kui veel lasete, siis langete kõik ise alla." Hallika sügavus jäi teadmataks.

J. Kotli järele Laiuselt.