Agatha Christie

Rikka naise juhtum
(orig. pealkiri "The Case of the Rich Woman")

Mr. Parker Pyne’ile toodi mrs. Abner Rymeri visiitkaart. See nimi oli talle tuttav ja pani kulme kergitama.
Varsti juhatati klient kabinetti.
Mrs. Rymer oli pikk suure kondiga naine. Tema figuur oli kohmakas ja sametkleit ning raske karusnahkne kasukas, mida ta kandis, seda fakti ei varjanud. Tema suurte käte sõrmenukid tungisid tugevasti esile. Nägu oli lai ning punetav. Mustad juuksed olid moodsas soengus ning kübar oli täis käharaid jaanalinnusulgedest tutte.
Ta potsatas toolile istuma. "Tere hommikust," noogutas ta. Hääl kõlas rämedalt. "Kui teist üldse mingit asja on, siis öelge mulle, kuidas ma võiksin oma raha kulutada."
"Ülimalt originaalne," sõnas mr. Parker Pyne. "Neil päevil küsivad seda vähesed. Nii et te leiate selle tõepoolest raske olevat, mrs. Rymer?"
"Jah, leian küll," ütles leedi järsult. "Mul on kolm karusnahkset kasukat, hulk Pariisi kleite ja muud sihukest. Mul on auto ja maja Park Lane’il. Mul on olnud jaht, aga mulle ei meeldi meri. Mul on palju noid kõrgema klassi teenijaid, kes nina püsti oskavad ajada. Ma olen reisinud ja võõraid maid näinud. Ja olgu ma neetud, kui ma oskan veel midagi välja mõelda, mida osta või teha." Ta vaatas lootusrikkalt mr. Pyne’i otsa.
"On olemas haiglaid," ütles too.
"Mida? Raha ära anda, mõtlete teie? Ei, seda ma ei tee! Selle raha eest tehti tööd, ütlen ma teile, tehti kõvasti tööd. Kui te arvate, et ma kavatsen seda niisama tuulde loopida, siis te küll eksite. Ma tahan seda kulutada. Kulutada ja selle eest midagi head saada. Niisiis, kui teil on mingeid kasulikke ideid, võite loota heale honorarile."
"Te peate mulle endast rohkem rääkima. Teie probleemi pole lihtne lahendada."
"Ma räägin teile hea meelega. Ma ei häbene oma päritolu. Töötasin talus, vaat mida ma tegin, kui ma tüdruk olin. Ja see oli raske töö. Siis hakkasin Abneriga kurameerima - ta oli tööline lähikonna veskites. Ta jahtis mind kaheksa aastat, ja siis me abiellusime."
"Ja olite õnnelik?" küsis mr. Pyne.
"Olin küll. Abner oli hea mees. Me pidime siiski kõvasti rabelema; tema oli kaks korda ilma tööta, ja lapsed tulid rodumisi. Meil oli neid neli tükki, kolm poissi ja tüdruk. Ja mitte ükski neist ei jõudnud saada täiskasvanuks. Julgen öelda, et kõik oleks teisiti, kui nad elaksid." Naise nägu leebus ja näis järsku noorem.
"Tal olid nõrgad kopsud - Abneril, ma mõtlen. Sõjaväkke teda ei võetud. Kodus läks tal hästi. Temast tehti eestööline. Ta oli nutikas sell, see Abner. Ta mõtles välja uue menetluse. Teda koheldi õiglaselt, ütlen ma, talle anti selle eest tubli summa. Ta kasutas seda raha oma teise idee jaoks. See tõi raha sisse nagu raba. Siis sai ta meistriks, käsutas omaenda töölisi. Ta ostis kaks firmat, mis olid pankrotis, ja pani need raha tegema. Ülejäänud oli lihtne. Raha tuli nagu raba. Tuleb praegugi.
Pange tähele, alguses oli see haruldane mõnu. Et sul on maja ja ontlik vannituba ja isiklikud teenijad. Ei mingit vaaritamist ja küürimist ja pesupesemist enam! Lihtsalt mõnule elutoas siidpatjadel ja helista kellukest, et teed toodaks - nagu krahvinna. Oli see alles peen, ja me nautisime seda. Ja siis me tulime Londonisse. Ma lasin õmmelda esmaklassiliste õmblejate juures. Me käisime Pariisis ja Rivieras. Oli see alles peen!"
"Ja siis?" küsis mr. Pyne.
"Ma arvan, et me vist harjusime sellega ära," ütles mrs. Rymer. "Natukese aja pärast ei tundunudki see enam nii peen. Oh, oli päevi, mil me isegi sööki korralikult ei nautinud - meie, kes me võisime endale lubada kõiksugu roogi. Mis puutub vannitoasse - ühest kümblusest päevas peaks küll saama kellele tahes. Ja Abneri tervis hakkas muret tegema. Maksime arstidele head raha, seda me tegime, aga nad ei suutnud midagi ette võtta. Nad proovisid ühte ja proovisid teist. Ei mingit kasu. Ta suri." Naine peatus. "Ta oli noor mees, ainult neljakümne kolmene."
Mr. Pyne noogutas kaastundlikult.
"See oli viis aastat tagasi. Raha aga tuleb ikka veel nagu kolin. Kas pole puhas raiskamine mitte osata seda kuhugi panna? Kuid nagu ma teile ütlen, ma ei oska välja mõelda midagi, mida mul veel pole."
"Teiste sõnadega," ütles mr. Pyne, "teie elu on igav. Te ei tunne sellest mõnu."
"Mul on sellest kõrini," ütles mrs. Rymer süngelt. "Mul pole sõpru. Uusi huvitab ainult mu raha, seljataga nad naeravad mu üle. Vanad ei taha minuga mingit tegemist teha. Kui ma autoga ette sõidan, siis nad kohmetuvad. Kas te saate midagi teha või mingit nõu anda?"
"Võimalik, et saan," sõnas mr. Pyne aeglaselt. "See pole lihtne, aga ma usun, et võin teile tagasi anda selle, mille te kaotanud olete - huvi elu vastu."
"Kuidas?" nõudis mrs. Rymer tõredalt.
"See," vastas mr. Parker Pyne, "on ametisaladus. Kas te olete nõus riskima? Täit edu ma ei garanteeri, aga ma olen kindel, et šansid on päris head."
"Ja palju see maksab?"
"Ma pean kasutama harukordseid meetodeid ning sellepärast on see kallis lõbu. Hind on 1000 naela ja maksta tuleb ette."
"Raha küsida te oskate," ütles mrs. Rymer hindavalt. "Olgu, ma riskin. Olen harjunud maksma esmaklassilist hinda. Ainult et kui ma olen juba maksnud, siis soovin selle eest ka saada."
"Te saategi," ütles mr. Parker Pyne. "Ärge kartke."
"Ma saadan teile tšeki täna õhtul," ütles mrs. Rymer tõustes. "Kuigi ma ei tea, miks ma teid usaldama peaksin. Öeldakse, et lollid saavad rahast ruttu lahti. Julgen öelda, et mina olen loll. On teil ikka närvi kuulutada kõigis lehtedes, et teete inimesi õnnelikuks!"
"Need kuulutused maksavad raha," ütles mr. Pyne. "Kui ma oma sõnu ei tõesta, oleks see mahavisatud raha. Ma tean, mis teeb inimese õnnetuks, ja järelikult on mul selge ettekujutus, mismoodi saavutada vastupidist."
Mrs. Rymer heitis kõnelejale kahtleva pilgu ja lahkus, jättes maha kallite parfüümide pilve.
Kabinetti lonkis ilus Claude Luttrell. "Midagi minu liinis?"
Mr. Pyne raputas pead. "Mitte midagi nii lihtsat," ütles ta. "Ei, see on raske juhtum. Me peame natuke riskima, ma kardan. Peame katsetama seda erilist."
"Mrs. Oliver?"
Mr. Pyne naeratas maailmakuulsa romaanikirjaniku mainimise peale. "Mrs. Oliver," ütles ta, "on tegelikult meist kõigist konventsionaalsem. Ma pean silmas häbematult julget sammu. Muide, te võiksite doktor Antrobusile helistada."
"Antrobus?"
"Jah. Vaja läheb tema teeneid."

* * *

Nädal hiljem tuli mrs. Rymer jälle mr. Parker Pyne’i kabinetti. Mees tõusis.
"Vabandage viivituse pärast," ütles ta. "Paljud asjad vajasid korraldamist, ja ma pidin kasutama ühe harukordse mehe teeneid, kes sõitis pool Euroopat läbi, et siia jõuda."
"Oo!" hüüdis naine umbusklikult. Tal mõlkus meeles, et ta oli välja kirjutanud tšeki 1000 naela peale ja raha oli välja võetud.
Mr. Parker Pyne vajutas kellanupule. Sisse astus tõmmu, idamaise väljanägemisega neiu, valge õekittel seljas.
"Kas kõik on valmis, õde de Sara?"
"Jah. Doktor Constantine ootab."
"Mida te kavatsete teha?" küsis mrs. Rymer, hääles ebakindluse noot.
"Tutvustada teile natuke idamaist maagiat, armuline proua," ütles mrs. Parker Pyne.
Mrs. Rymer järgnes õele. Korrus kõrgemal juhatati ta tuppa, millel polnud muu majaga midagi ühist. Seinu katsid idamaised tikandid. Toas olid pehmete patjadega diivanid ja ilusad vaibad. Üks mees ajas end kohvikannu kohalt sirgu, kui nad sisse astusid.
"Doktor Constantine," ütles õde.
Doktor kandis euroopalikke riideid, kuid nägu oli tõmmu ning silmad tumedad ja viltused, pilk iseäralikult läbitungiv.
"See mu patsient siis ongi," ütles ta madalal häälel.
"Ma ei ole patsient," selgitas mrs. Rymer.
"Teie keha ei ole haige," ütles doktor, "aga teie hing on tüdinud. Meie, idamaalased, teame, kuidas seda haigust ravida. Istuge ja jooge tass kohvi." Mrs. Rymer istus ning võttis vastu tillukese tassi aromaatse joogiga. Doktor jätkas: "Siin Läänes ravitakse ainult keha. Keha on vaid instrument. Sellel mängitakse viisi. See võib olla kurb, väsinud viis. See võib olla lõbus viis täis rõõmu. Rõõmu, mida me teile nüüd annamegi. Teil on raha. Te hakkate seda kulutama ja nautima. Elu on jälle elamist väärt. See on lihtne, nii lihtne ..."
Mrs. Rymerit valdas rammestus. Doktori ja õe kujud muutusid ähmaseks. Ta tundis end taevalikult õndsana ja väga unisena. Doktori kuju kasvas suuremaks. Terve maailm kasvas suuremaks.
Doktor vaatas talle silma.
"Maga," ütles ta. "Maga. Sinu laud vajuvad kinni. Varsti jääd sa magama. Sa jääd magama. Sa jääd magama ..."
Mrs. Rymeri silmad vajusid kinni. Ta hõljus imelises avaras maailmas ..."

* * *

Kui ta silmad lahti tegi, näis talle möödunud olevat ilmatu pikk aeg. Ta mäletas ähmaselt igasuguseid asju, võimatuid unenägusid, siis ärkamise tunnet, siis jälle unenägusid. Talle meenus mingi auto ja tõmmu ilus õe kitliga naine tema üle kummardumas.
Igatahes oli ta nüüd täiesti ärkvel ja omaenda voodis.
Oli see ikka tema voodi? See tundus kuidagi võõras. Sel puudus tema oma voodi sulnis pehmus. See meenutas ähmaselt noid peaaegu unustatud kaugeid päevi. Ta liigutas ja voodi kääksus. Mrs. Rymeri voodi Park Lane’il ei kääksunud kunagi.
Ärganu vaatas ringi. Muidugi polnud see Park Lane. Oli see haigla? Ei, mitte haigla. Samuti polnud see hotell. See oli kasin tuba, seinad ebamäärast lillat tooni. Seal oli kuusepuust pesulaud kannu ja silmapesukausiga, kuusepuust kummut ja plekiga ülelöödud kohver. Nagides rippusid tundmatud riided. Seal oli mitu korda lapitud vatt-tekiga kaetud voodi ja tema selles voodis.
"Kus ma olen?" küsis mrs. Rymer.
Uks avanes. Väike matsakas naine astus kärmel sammul sisse. Tal olid punased põsed ja heasoovlik ilme. Käised olid üles kääritud ja põll ees.
"No näed!" hüüatas ta. "Ta on ärkvel. Tulge sisse, doktor."
Mrs. Rymer tegi suu lahti, et üht-teist pärida, kuid kõik jäi pärimata, sest mees, kes matsaka naise järel tuppa astus, polnud elegantne tõmmu doktor Constantine. See oli kookus vanamees, kes piidles läbi paksude prilliklaaside.
"On juba parem," ütles vanamees voodile lähenedes ja mrs. Rymeri rannet oma kätte võttes. "Te olete varsti terve, mu kallis."
"Mis mul viga oli?" nõudis mrs. Rymer.
"Teil oli teatud liiki atakk," vastas arst. "Te olete päev-paar meelemärkuseta olnud. Muretsemiseks pole põhjust."
"Sa hirmutasid meid päris ära, Hannah," ütles matsakas naine. "Sa sonisid ka, ajasid imelikku juttu."
"Jah, jah, mrs. Gardner," sõnas arst, matsakale naisele mõista andes, et too vait jääks. "Me ei tohi patsienti erutada. Varsti olete jälle jalul, mu kallis."
"Ära sa töö pärast muretse, Hannah," ütles mrs. Gardner. "Mrs. Roberts on siin abiks olnud ja me oleme hästi toime tulnud. Sina lama rahulikult ja parane, mu kallis."
"Miks te mind Hannah’ks kutsute?" küsis mrs. Rymer.
"See on ju su nimi," ütles mrs. Gardner hämmeldunult.
"Ei, ei ole. Minu nimi on Amelia. Amelia Rymer. Mrs. Abner Rymer."
Arst ja mrs. Gardner vahetasid pilke.
"Olgu, lama rahulikult," ütles mrs. Gardner.
"Jah, jah, ärge muretsege," ütles arst.
Nad lahkusid. Mrs. Rymer lamas ja mõistatas endamisi. Miks nad teda Hannah’ks kutsusid ja miks nad olid teineteisega vahetanud muigvel pilgu, kui ta neile oma nime oli öelnud? Kus ta viibis ja mis oli juhtunud?
Ta libistas end voodist välja. Püsti olles tundis ta end küll veidi ebakindlalt, aga siiski liikus ta ärkliakna juurde ning vaatas välja. Taluõu! Täielikus segaduses läks ta voodisse tagasi. Mida tegi tema talus, mida ta ealeski näinud polnud?
Mrs. Gardner astus uuesti tuppa, kandikul kauss supiga.
Mrs. Rymer tuli oma küsimustega lagedale. "Mida teen mina selles majas?" nõudis ta. "Kes mind siia tõi?"
"Keegi ei toonud sind siia, mu kallis. See on sinu kodu. Vähemalt oled sa siin elanud viimased viis aastat - ja mina ei osanud küll kahtlustada, et sul võiks mingi hoog peale tulla."
"Siin elanud! Viis aastat!"
"Täpselt nii. Kuule, Hannah, sa ei taha ometi öelda, et sa midagi ei mäleta?"
"Ma pole siin kunagi elanud! Ma pole teid kunagi varem näinud."
"Tead, sul oli see haigus ja sa oled unustanud."
"Ma pole siin kunagi elanud."
"Aga oled ju, mu kallis." Mrs. Gardner sööstis üle toa kummuti juurde ja tõi mrs. Rymerile näha koltunud foto.
Fotol oli neli inimest: habemega mees, paksuke naine (mrs. Gardner), pikk kõhn ujedalt naeratav mees ja keegi, kes kandis sitsikleiti ning põlle - tema ise!
Juhmilt jõllitas mrs. Rymer fotot. Mrs. Gardner pani supi lauale ja lahkus vaikselt toast.
Mrs. Rymer sõi isutult. See oli hea supp, kuum ja vürtsikas. Tema peas ei lakanud keeristorm. Kes oli hull? Mrs. Gardner või tema ise? Üks neist peab olema! Ja kus on arst?
"Mina olen Amelia Rymer," lausus ta kindlalt. "Ma tean, et olen Amelia Rymer, ja ärgu proovigu keegi muud öelda."
Supp oli otsas. Ta pani kausi kandikule tagasi. Siis hakkas talle silma kokkumurtud ajaleht, ta võttis selle kätte ja vaatas kuupäeva, 19. oktoober. Mis päeval oli ta mr. Parker Pyne’i juurde läinud? Kas 15ndal või 16ndal? Järelikult oli ta haige olnud kolm päeva.
"See lurjus doktor!" vihastas mrs. Rymer.
Ta tundis end karvavõrra kergemalt. Talle meenusid juhtumid, kus inimesed olid aastateks unustanud, kes nad on. Mrs. Rymerit valdas hirm, et midagi seesugust on ka temaga juhtunud.
Ta hakkas ajalehte silmitsema. Järsku köitis üks artikkel tema tähelepanu.
Mrs. Abner Rymer, Abner Rymeri, nööbikuninga lesk, viidi eile psühhiaatria erakliinikusse. Viimased kaks päeva väitis ta järjekindlalt, et ta pole tema ise, vaid teenijatüdruk Hannah Moorhouse.
"Hannah Moorhouse! Ah nii on lood," ütles mrs. Rymer. "Tema on mina ja mina olen tema. Oleme vist teisikud. Selle asja saame joonde!"
Sel hetkel tabas ta trükikirjas Constantine’i nime, koguni pealkirjas.

Dr. Constantine’i väide

Jaapanisse sõidu eelsel hüvastijätuloengul eile õhtul esitas dr. Claudius Constantine jahmatamapaneva teooria. Ta väitis, et on võimalik tõestada hinge olemasolu selle ühelt kehalt teisele ülekandmise abil. Idas tehtud eksperimentidega oli tal väidetavasti õnnestunud topeltülesanne - hüpnotiseeritud keha A hing kanti üle B hüpnotiseeritud kehasse ja B hing A kehasse. Hüpnoosiunest ärgates väitis A, et ta on B, ning B arvas, et ta on A. Et katse õnnestuks, oli vaja leida kaks kehaliselt samast inimest. Polnud kahtlust, et kaks teineteisega sarnanevat inimest on omavahel ühenduses. Kaksikute puhul on see eriti märgatav, seevastu kahel võõral, kes erinesid suuresti sotsiaalse päritolu poolest, aga füüsiliselt olid märkimisväärselt sarnased, leiti olevat struktuuri harmoonia.

Mrs. Rymer viskas ajalehe käest. "Kaabakas!"
Nüüd oli talle kõik selge. See oli nurjatu katse tema rahale käpp peale panna. Hannah Moorhouse oli mr. Pyne’i tööriist - võimalik, et täiesti süütu tööriist. Tema ja too saatan Constantine olid selle pöörase plaani ellu viinud.
Aga ta paljastab dr. Constantine’i! Ta annab selle mehe üles! Ta kaebab ta kohtusse! Ta räägib kõigile ...
Järsku meenus mrs. Rymerile too esimene artikkel. Hannah Moorhouse ei olnud sõnakuulelik tööriist. Ta oli püüdnud oma isikut tõendada. Ja mis oli juhtunud?
"Pisteti hullumajja! Vaene tüdruk," ütles mrs. Rymer.
Mööda tema keha jooksis judin.
Hullumajja panevad nad sinugi ega lase enam välja. Mida rohkem sa räägid, et oled normaalne, seda vähem nad seda usuvad. Seal sa oled ja sinna sa jääd. Ei, mrs. Rymer ei kavatsenud riskida.
Uks avanes ja mrs. Gardner astus sisse.
"Aa, sa oled supi ära söönud, mu kallis. Tubli! Varsti saad sa terveks."
"Millal ma haigeks jäin?" päris mrs. Rymer.
"Las ma mõtlen. See oli kolm päeva tagasi - kolmapäeval. See oli viieteistkümnes. Sul hakkas halb umbes kell neli."
"Aa!" Hüüatus oli tähendusrikas. See oli olnud nelja paiku, kui mrs. Rymer doktor Constantine’i juurde läks.
"Sa vajusid toolil kokku," ütles mrs. Gardner. ""Oh!" ütlesid sa. "Oh!" - just täpselt niimoodi. Ja siis: "Ma jään magama." Veel kord unise häälega: "Ma jään magama." Seda sa tegidki ja me panime su voodisse ja saatsime arsti järele ja siin sa oled olnud sellest ajast saadik."
"Ma eeldan," söandas mrs. Rymer ütelda, "et te ei saa mitte millegi põhjal väita, kes ma olen - välja arvatud mu nägu."
"See on nüüd küll imelik," vastas mrs. Gardner. "Mille järgi siis veel kui mitte näo järgi, ma tahaks teada. On küll veel ka sünnimärk, kui see sind rohkem rahuldab."
"Sünnimärk?" elavnes mrs. Rymer.
"Punane sünnimärk parema küünarnuki all," täpsustas mrs. Gardner. "Vaata ise, mu kallis."
"See tõestab kõik," ütles mrs. Rymer endamisi. Ta teadis, et tal pole parema küünarnuki all mingit märki. Ta kääris öösärgi varruka üles. Seal oli punane sünnimärk.
Mrs. Rymer puhkes nutma.
Neli päeva hiljem tõusis mrs. Rymer voodist. Ta oli välja mõelnud mitu tegevusplaani ning samas kõik kõrvale heitnud.
Ta võiks näidata seda ajaleheartiklit mrs. Gardnerile ja arstile ning seletada. Kas nad usuksid teda? Mrs. Rymer oli kindel, et mitte.
Ta võiks minna politseisse. Kas seal usutaks teda? Ta arvas, et mitte.
Ta võiks minna mr. Pyne’i kontorisse. See mõte rahuldas teda kõige rohkem. Kas või juba seepärast, et siis saaks ta sellele libekeelsele kaabakale öelda, mis ta temast arvab. Mõtte elluviimist takistas oluline asjaolu. Ta oli praegu Cornwallis (nii oli ta teada saanud) ning Londonisse sõiduks polnud tal raha.
Neli päeva hiljem langetas mrs. Rymer otsuse. Esialgu teeb ta mängu kaasa. Ta on Hannah Moorhouse. Hiljem, kui ta on kogunud piisavalt raha, läheb ta Londonisse ja astub selle petturi lõvikoopasse.
Nädala möödudes leidis ta end talu eluga ühte sulavat.
Mrs. Gardner oli heasüdamlik lahke naine. Tema abikaasa, suur sõnaaher mees, oli samuti lahke. Kõhn lodev mees fotolt oli läinud ja asemele tulnud teine sulane, neljakümne viie aastane heatujuline hiiglane, aeglase ütlemise ja mõtlemisega.
Lõpuks saabus päev, mil mrs. Rymeril oli piisavalt raha, et Londonisse sõita. Aga ta ei sõitnud. Aega küllalt, arvas ta. Too kaabakas Parker Pyne on kaval. Ta laseb mõnel arstil öelda, et mrs. Rymer on hull, ja ta kaob vaateväljalt ning mitte keegi ei saa mitte midagi teada.
"Pealegi," sisendas mrs. Rymer endale, "natuke vaheldust teeb head."
Ta tõusis vara ja tegi kõvasti tööd. Joe Welsh, uus sulane, oli sel talvel haige ning tema ja mrs. Gardner põetasid teda. Liigutav, kuidas suur mees neist kahest sõltus.
Saabus kevad, tallede sündimise aeg. Hekkides õitsesid metsikud lilled, õhk oli reetlikult mahe. Joe Welsh aitas Hannah’t töös. Hannah parandas Joe’ riideid.
Mõnikord pühapäeviti käisid nad koos jalutamas. Joe oli lesk. Tema naine oli surnud neli aastat tagasi. Pärast seda oli ta, tunnistas Joe siiralt, liiga tihti pudeli poole vaadanud.
Nüüd ta enam eriti tihti kõrtsis ei käinud. Ta ostis endale uusi riideid. Mr. ja mrs. Gardner naersid.
Hannah tegi Joe’ arvel nalja. Ta narris teda tema kohmakuse pärast. Joe ei pannud pahaks. Ta oli häbelik, kuid õnnelik.
Kevadele järgnes suvi - hea suvi sel aastal. Kõik murdsid tööd teha.
Möödus lõikusaeg. Lehed puudel värvusid punakaskuldseks. Oli kaheksas oktoober, kui end kapsapeenra kohalt sirgu ajav Hannah silmas mr. Parker Pyne’i väravale nõjatumas.
"Sina!" karjatas Hannah alias mrs. Rymer. "Sina ..."
Läks tükk aega, enne kui ta jõudis kõik välja öelda, mis tal öelda oli.
Mr. Parker Pyne naeratas leebelt. "Ma olen teiega täiesti ühel nõul," lausus ta.
"Petis ja valetaja, see sa oled!" ütles mrs. Rymer ennast korrates. "Sina oma Constantine’ide ja hüpnoosiga ja see vaene tüdruk Hannah Moorhouse hullumajas kinni."
"Ei," vastas mr. Parker Pyne, "selles asjas pole te õiglane. Hannah Moorhouse ei ole hullumajas, sest Hannah Moorhouse’i pole kunagi olnudki."
"Tõsi või?" osatas mrs. Rymer. "Aga tema foto, mida ma omaenda silmadega nägin?"
"Võltsitud," lausus mr. Pyne. "Seda on päris lihtne teha."
"Ja artikkel ajalehes?"
"Terve see ajaleht oli nende kahe artikli pärast võltsitud, et oleks veenev. Ja oligi."
"See kaabakas, doktor Constantine!"
"Väljamõeldud nimi. Välja mõtles minu sõber, kel on näitlemiseks andi."
Mr. Rymer turtsatas. "Hoo! Ja ma polnud hüpnotiseeritud, ega?"
"Tegelikult ei olnud jah. Te jõite kohviga marihuaanapreparaati. Pärast manustati teisi unerohte ja teid toodi autoga siia ning lasti meelemärkusele tulla."
"Järelikult on mrs. Gardner kogu aeg kõike teadnud?" küsis mrs. Rymer.
Mr. Pyne noogutas.
"Teie poolt ära ostetud, eks ole! Või suu ja silmad täis valetatud!"
"Mrs. Gardner usaldab mind," ütles mr. Parker Pyne. "Kord ma päästsin tema ainukese poja sunnitööst."
Miski mehe olemises jahutas mrs. Rymeri raevu.
"Aga sünnimärk?" nõudis ta.
Mr. Pyne naeratas. "See on juba tuhmumas. Järgmise kuue kuu pärast on ta täielikult kadunud."
"Ja mis mõte kogu sel veiderdamisel oli? Mind lolliks teha, pista mind siia teenijaks - mind, kellel on pangas hunnik raha? Aga vist pole vaja küsidagi. Te olete raha endale võtnud, mu armas sõber."
"Tõsi," nentis mr. Parker Pyne. "Kui te olite uimastite mõju all, hankisin teilt volituse ning teie - ee - puudumise ajal omandasin kontrolli teie finantsasjade üle. Kuid ma võin teile kinnitada, kallis proua, et välja arvatud need esialgsed 1000 naela, pole pennigi teie raha minu taskusse läinud. Õigupoolest on teie rahaline seis arukate investeeringute tõttu paranenud." Parker Pyne saatis naisele särava naeratuse.
"Siis miks ...?" alustas mrs. Rymer.
"Ma kavatsesin teilt midagi küsida, mrs. Rymer," lausus mr. Pyne. "Te olete aus naine. Te vastate mulle ausalt, ma tean. Ma kavatsen küsida, kas te olete õnnelik."
"Õnnelik! See on nüüd küll kena küsimus! Varastada naiselt raha ja küsida talt, kas ta on õnnelik. Mulle meeldib teie häbematus!"
"Te olete ikka veel vihane," ütles mr. Parker Pyne. "See on ka loomulik. Kuid jätke viivuks minu riukad mängust välja. Mrs. Rymer, kui te täna aasta eest minu kabinetti tulite, olite õnnetu naine. Kas te ka praegu ütlete, et olete õnnetu? Kui nii, siis ma palun vabandust ning teil on vabad käed minu vastu milliseid tahes samme astuda. Veel enam, ma tagastan teile need 1000 naela, mis te mulle maksite. Mrs. Rymer, kas olete praegu õnnetu?"
Mrs. Rymer vaatas mr. Parker Pyne’ile otsa ja kui ta viimaks vastas, siis lõi silmad maha.
"Ei," tunnistas ta. "Ma pole õnnetu." Tema häälde sugenes imestuse noot. "Teil on õigus. Ma pole sellest ajast saadik nii õnnelik olnud, kui Abner suri. Ma - ma kavatsen abielluda mehega, kes siin töötab, Joe Welshiga. Meie kihlused on järgmisel pühapäeval, see tähendab, need pidid olema järgmisel pühapäeval."
"Kahjuks," tähendas mr. Pyne, "on kõik teisiti."
Mrs. Rymeri nägu lõi leegitsema. Ta astus sammu ettepoole.
"Mida te sellega mõtlete - teisiti? Arvate, et kui mul oleks kogu maailma raha, teeks see minust daami? Ma ei taha olla daam, tänan väga, mingi tühine priileivasööja, seda nad on. Joe on minu jaoks piisavalt hea ja mina olen tema jaoks hea. Me sobime teineteisega ja me kavatseme õnnelikuks saada. Mis teisse puutub, mr. Nuhkija, siis laske jalga ja ärge segage ennast sellesse, mis teisse ei puutu!"
Mr. Parker Pyne võttis taskust paberi ja ulatas talle.
"Volikiri," ütles ta. "Kas rebin selle katki? Mõistan, et hakkate nüüd ise kontrollima oma varandust."
Üle mrs. Rymeri näo levis kummaline ilme. Ta lükkas paberi ägedalt tagasi.
"Võtke see! Ma ütlesin teile päris vängelt - ja mõndagi olete ära teeninud. Te olete riukaid täis sell, kuid ma usaldan teid sellegipoolest. Seitsesada naela lasen siia panka üle kanda - selle eest ostame talu, millele me oleme silma heitnud. Ülejäänu - las läheb haiglatele."
"Te ei mõtle ometi kogu oma varandust haiglatele anda?"
"Just seda ma teen. Joe on kallis hea mees, aga ta on nõrk. Olen ta nüüd pudeli juurest eemale saanud ja hoian ta sealt eemal. Tänu Jumalale, ma olen otsustanud. Ma ei kavatse lasta rahal oma õnne rikkuda."
"Olete tähelepanuväärne naine," ütles mr. Pyne aeglaselt. "Ainult üks naine tuhandest teeks nii nagu teie."
"Järelikult ainult ühel naisel tuhandest on pea õigel kohal," vastas mrs. Rymer.
"Ma võtan teie ees mütsi maha," sõnas mr. Parker Pyne ja tema hääles kõlas hoopis uus noot. Ta kergitas kübarat pühaliku tõsidusega ning lahkus.
Mrs. Rymer seisis loojuva päikese taustal, suur sinakasroheline kapsas käes, pea püsti ja selg sirge.