Agatha Christie

Ööbiku häärber
(orig. pealkiri "Philomel Cottage")

"Nägemiseni, kallis."
"Nägemiseni, kallis."
Alice Martin seisis väikese rohmakalt tahutud värava najal ja vaatas järele mehele, kes sammus mööda teed küla poole.
Kui mees oli käänakuni jõudnud ja silmist kadunud, seisis Alice ikka samas poosis, kohendades oma ilusaid kastanikarva juukseid, mis kippusid silmile langema.
Tema silmad olid mõtlikud ja unistavad.
Iluga Alice Martin ei hiilanud ja rangelt võttes poleks teda saanud isegi kenakeseks pidada. Tema nägu polnud enam esimeses nooruses, samas aga säras suurimas õnnes ja õrnuses, nii et kunagised kaastöötajad tundsid temas suurivaevu ära endise asjaliku, järsuvõitu, ande- ja fantaasia­vaese Alice Kingi.
Suure vaevaga lõpetas ta kooli, tulles hädapärast ots otsaga kokku. Viisteist aastat, kaheksateistkümnest kolmekümne kolmanda eluaastani teenis ta endale eluks vajalikku steneografistina, neist viieteistkümnest seitse põetades oma haiget ema. Selline võitlus oma olemasolu eest karmistas tema neiunäo mahedaid jooni.
Tõsi, tal oli ka midagi armuromaani taolist Dick Windifordiga, kellega ta koos töötas. Nagu naine kunagi, tunnetas ta vaistlikult, et meeldib mehele, kuid väliselt ta seda mõista ei andnud. Väliselt olid nad ainult sõbrad. Oma tagasihoidlikust teenistusest suutis Dick leida raha ka noorema venna õpinguteks. Selles olukorras ei võinud ta abiellumisele isegi mõelda.
Täiesti ootamatult vabanes neiu igapäevasest tööst. Suri üks tema kauge sugulane, pärandades talle kogu oma raha - mõned tuhanded naelad, mis tõid talle kakssada naela kasumit aastas. Alice’ile tähendas see vabadust, elu, sõltumatust. Nüüd oleksid nad Dickiga võinud abielluda.
Dicki käitumine oli aga ootamatu. Kunagi polnud ta Alice’ile ar­mastusest kõnelnud, praegu aga oli tal veelgi vähem tahtmist seda teha. Mees vältis teda, muutus kinniseks ning süngeks. Alice taipas põhjust kähku: uhkus ja enesearmastus ei lubanud tal just nüüd paluda Alice’ilt tema naiseks saada. Sellest hoolimata ei meeldinud mees talle vähem ja ta kaalus juba, kas mitte ise teha esimest sammu, kuid siis juhtus tema elus teine ootamatus.
Oma sõbranna majas tutvus ta Harald Martiniga. Mees armus te­masse kirglikult ja juba nädala pärast nad kihlusid. Alice, kes oli end ar­vanud armumatute hulka, kaotas sõna otseses mõttes pea.
Tahtmatult äratas ta Dick Windifordi tunded. Mees ilmus tema juurde ja lausa kees raevust, kui hurjutas: "Ta on sulle täiesti võõras! Sa ei tea temast mitte midagi!"
"Ma tean, et ma armastan teda!"
"Kust sa võid teada, kui sa tunned teda kõigest nädala!"
"Kõigile pole tarvis ühtteist aastat, et mõista oma armastust neiu vastu!" vihastus Alice.
Mees kahvatas. "Ma armastan sind sellest ajast saadik, kui sind esimest korda kohtasin. Ma arvasin, et ka sina armastad mind." Dick palus, anus, isegi ähvardas võistlejat, kes oli asunud tema kohale. Alice’it üllatas tundepuhang, mis oli peidus välise vaoshoituse taga.
Nüüd, päikesepaistelisel hommikul, värava najale toetudes meenu­tas ta seda jutuajamist ja tundis end täiesti õnnelikuna. Ainult et praegu oli tema jumaldatud mees kodust ära ja teda haaras mingi ebamäärane ra­hutus. Selle põhjustas Dick Windiford.
Oma abielu ajal oli ta kolm korda näinud ühte ja sama und: tema mees lamab surnult, tema kõrval seisab aga Dick Windiford, kusjuures naine teab täiesti täpselt, et saatusliku hoobi on andnud Dicki käsi. Kõige õudsem oli seejuures, et ta oli mehe surma üle rõõmus. Tänutundes haaras ta Dicki käe. Unenägu lõppes alati üheselt: Dick haaras ta sülle.
Oma unenäost ta mehele ei kõnelnud, kuid närveeris rohkem kui oleks soovinud. Mida ta tunnetas, kas hoiatust? Hoiatust Dick Windifordi eest?
Majast kostev järsk telefonihelin juhtis need mõtted kõrvale. Ta läks majja ja võttis toru.
"Mida te ütlesite? Kes räägib?"
"Alice, mis su häälega lahti on? Ma ei tundnud sind ära. See olen mina, Dick."
"Oo ... Kust sa räägid?"
"Võõrastemaja "Ränduri Vapp" Baarist. Nii seda vist nimetatakse? Sa võibolla ei teagi seda baari? Ma tulin ainult puhkepäevaks pisut lõõgastuma. Ega sa pole vastu, kui ma teid täna õhtul külastan?"
"Ei," vastas Alice järsult. "Sa ei tohi tulla."
Saabus vaikus. Siis hakkas Dick taas rääkima, kuid ta hääl oli muutunud.
"Palun mind vabandada," lausus ta külmalt. "Rohkem ma sind häirima ei hakka."
Alice katkestas teda kiirustades. Võis ju olla, et tema käitumine tundus mehele liiga imelik. See oli isegi tavatu, sest tema närvid olid täiesti läbi. "Ma tahtsin ainult öelda, et me olime ... et me olime täna õhtul kinni." Ta pingutas, et seletus tunduks loomulik. "Tule homme meile õhtust sööma."
Dick tabas tema hääles ebasiiraid noote. "Olen väga tänulik," vastas ta sama külmalt, "kuid ma võibolla sõidan minema. See sõltub sellest, kas mu kaaslane sõidab siia või mitte. Nägemiseni, Alice." Ja kiirustades, täiesti muutunud toonil lisas: "Soovin sulle õnne, kallis."
Alice pani toru hargile ja ohkas kergendatult. "Ta ei tohi siia tulla, ta ei tohi siia tulla," veenis ta ennast. "Milline loll ma olen! Kas ma tõesti tahan, et ta ei tuleks? Ei, mul on ikkagi hea meel, et ta ei tule."
Ta võttis laualt lihtsa õlgkübara ja läks taas aeda. Ta peatus, et vaadelda sõnu, mis olid lõigatud maja sissekäigu kohale: Ööbiku häärber.
"Milline veider nimi, kas pole?" oli ta öelnud Haraldile veel enne abiellumist.
"Mu väiksekene," oli too armastusväärne. "Ma olen kindel, et sa pole kunagi ööbikut kuulnud, ja olen selle üle rõõmus. Ööbikud laulavad ainult armunutele. Õhtuti hakkame neid koos kuulama omaenda majas."
Oma maja lävel seistes ta meenutas, kuidas nad olid õnnest särades ööbikut kuulanud.
Harald oli see, kes "Ööbiku häärberi" leidis. Tema oli see, kes tuli ja vaimustatult teatas, et leidis just nimelt selle, mis neil veel puudub: ebatavalise maja, lausa aarde - see on võimalus, mida juhtub ainult kord elus. Maja nähes oli Alice samuti vaimustatud. Tõsi küll, koht, kus maja asus, oli üsna üksildane: lähima külani oli kaks miili. Kuid maja ise oli ajakohane: mugavad vannitoad, elekter, telefon, kuum vesi. Ülimalt vaimustav, kõik selles meeldis talle niivõrd, et ta ei tahtnud mõeldagi ühestki teisest eluasemest. Siis aga tekkis takistus: maja omanik ei olnud nõus seda rentima, jutt võis olla aimult müügist.
Harald Martin ei võinud puudutada oma põhikapitali, kuigi tal oli hea sissetulek. Kõige suurem summa, mida ta võis saada isiklikuks ots­tarbeks, oli tuhat naela. Maja eest küsiti kolm tuhat. Alice, kellele maja väga meeldis, otsustas Haraldit aidata. Tema kapitali võis tšeki esitamisel kergesti realiseerida. Ta võis paigutada pool oma kapitali majaostu.
Nii saigi "Ööbiku häärber" nende majaks ja Alice ei kahetsenud seda. Ainult teenijale ei meeldinud maja eraldatus ja praegu polnud majas ühtki teenijat. Alice aga otse jumaldas koduseid töid, leidis suurt rahul­dust maitsva toidu valmistamisest ja majapidamisest. Aia eest, kus oli palju lilli, hoolitses vana aednik, kes elas külas ja käis siin kaks korda nädalas.
Pööranud maja nurga taha, nägi Alice aednikku lillede kohale kum­mardumas. Naine imestas, sest aednik töötas nende aias esmaspäeviti ja reedeti, täna aga oli kolmapäev.
"Georges, mida teie siin teete?" küsis ta mehele lähenedes.
Vanake ajas end sirgu ja itsitas, kohendades vana soni.
"Nii ma arvasingi, et see teid imestama paneb, ma’am. Meie skvaier korraldab reedel peo ja sellepärast ma arvasingi, et mister Martin ja tema hea proua ei ole vastu, kui ma ükskord tulen reede asemel kolmapäeval."
"Muidugi mitte," lausus Alice. "Ma loodan, et te lõbutsete hästi."
"Kuidas muidu, eks ta nõnda lähe," lausus Georges lihtsalt. "See on hea, kui võid juua ja süüa kõrini täis, teades, et sa ise ei pea maksma. Meie skvaier kostitab oma rentnikke hästi. Aga proua, tõenäoliselt ma teid enne ärasõitu ei näe. Kas on mingeid korraldusi teie äraoleku ajaks? Ega te ole veel otsustanud, millal te tagasi tulete, ma’am?"
"Ma ei kavatse kuhugi sõita."
"Kas te siis homme Londonisse ei sõidagi?" hämmastus Georges.
"Ei. Kust te seda võtate?"
Georges kehitas õlgu.
"Eile ma kohtasin külas peremeest. Ta mainis, et sõidate koos temaga homme Londonisse ja ploe teada, millal tagasi tulete."
"Jama," naeris Alice. "Te ajate ehk midagi segi."
Ometi tahtis ta teada, mida Harald tegelikult ütles. Sõita Londonisse? Tal polnud kunagi pähe tulnud veel kord Londonisse minna.
"Ma vihkan Londonit," purskas ta äkki.
"Aa-aa," venitas Georges rahulikult. "Ma vist ei saanud tõesti hästi aru, aga ometigi ... Ta ütles ju selgesti. Ma olen väga rõõmus, et te koju jääte. Ma olen ringisõitmise vastu. Ka Londonisse mind ei tõmba. Seal pole mul miskit teha.
Seal on väga palju autosid. Kui inimene juba auto ostab, ei saa ta ühele kohale paigale jääda. Ka mister Aymes, selle maja endine pere­mees, oli rahulik, väga rahulik härrasmees seni, kuni polnud autot. Pol­nud aga möödunud kuudki, kui ta teatas maja müümisest. Ta ju kulutas selle peale palju raha - need kraanid igasse magamistuppa, sissetoodud elekter ja kõik muu seesugune. "Te ei näe kunagi oma raha," ütlesi ma talle. Tema aga vastas: "See-eest saan ma maja eest kaks tuhat puhast." Ja nii see läkski."
"Ta sai kolm tuhat," korrigeeris Alice vanameest naeratades.
"Kaks tuhat," kordas vanamees. "Ainult sellest summast kõneldigi."
"Ei, ta sai kolm tuhat," kordas Alice.
"Naised ei taipa numbritest tuhkagi," jäi Georges endale truuks. "Ega te hakka ometi kinnitama, et härra Aymesil jätkus jultumust teilt kolm tuhat nõuda."
"Ta ei rääkinud minuga, vaid mehega."
Georges kummardus taas peenra kohale.
"Hind oli kaks tuhat," kordas ta kindlalt.
Alice ei hakanud temaga vaidlema. Ta läks ühe kaugema peenra juurde ja hakkas lilli noppima. Lõhnava buketiga majja tagasi minnes märkas ta lehtede all mingit väikest tumerohelist eset. Naine võttis selle üles, see oli mehe märkmik. Ta avas selle ja hakkas huviga ülestähendusi lugema.
Nende abielu algusest saati oli ta märganud, et Harald on emotsionaalne ja impulsiivne, samas torkas aga silma tema ebatavaline korralikkus ja metoodilisus. Talle oli väga oluline, et nad sööksid alati ühel ja samal ajal, rangelt planeeris ta oma aja igaks järgnevaks päevaks.
Lehitsenud märkmiku lõpuni, märkas ta ülestähendust, mis tundus talle veider. See oli dateeritud 14. maiks ja kõlas järgmiselt: "Abiellumine Alice’iga Püha Peetruse kirikus kell 2.30."
"Lollike," muigas Alice lehte pöörates. Ja äkki - "Kolmapäev, 18. juuni". See on ju täna! Haraldi korraliku käekirjaga oli kirjutatud: "Kell üheksa õhtul." Ja ei midagi enamat. "Mida ta kavatseb teha kell 9 õhtul?" imestas Alice. Muiates arutles ta, et kui Haraldil olekski mingi armur­omaan, siis leiduks märkmikus selle naise kohta kõik. Siis oleks kindla peale ka selle teise naise nimi. Laisalt lehitses ta lehekülgi, millel olid mingid kuupäevad, arusaamatud töised märkmed ja ainult üks naise nimi - tema enda oma. Ja ikkagi, pannud märkmiku taskusse ja jätkates teed maja poole, tundis ta, et teda haarab kummaline rahutus. Selgelt meenusid talle Dicki sõnad, nagu lausuks mees tema kõrval: "See ini­mene on sulle täiesti võõras. Sa ei tea temast mitte midagi."
Tõsi. Mida ta teadis? Harald oli ju 40 - aastane ja kindlasti oli tal olnud naisi enne teda.
Ta ei tahtnudki sellest midagi teada. Tal oli edasilükkamatuid asja­toimetusi. Kas mitte kõnelda mehele Dick Windifordist? Väga võimalik, et Harald kohtab teda külas. Koju tulles räägiks ta sellest kindlasti ja asi laheneks iseenesest. Võiu ... Alice mõistis, et tal pole mingit tahtmist sellest kõnelda, sest kui mehele seda mainida, paluks ta Dicki kindlasti neile külla. Siis peaks ta rääkima ka Dicki kavatsusest neid külastada ja ütlema, et ta õilsatel kaalutlustel sellest keeldus. Ja kui Harald küsib, miks naine seda tegi, mida siis öelda? Kas rääkida kummalisest unenäost? Selle peale mees ainult naeraks või, mis veel hullem, omistaks visiidile mingi tähenduse.
Lõppude lõpuks otsustas ta häbi pärast mitte midagi kõnelda.
See oli tema esimene saladus mehe ees ja tal oli ebamugav.
Pisut enne õhtusööki, kuulnud mehe tagasitulekust, kiirustas ta kööki ja oma ummiku varjamiseks teeskles, et on ametis toidu valmis­tamisega.
Kohe oli selge, et Harald polnud külas Dicki kohanud. Alice tundis kergendust ja samal ajal hämmeldust. alles pärast tagasihoidlikku õhtu­sööki, mil nad mõlemad istusid tammepuuga üle löödud söögitoas, pärani avatud akna all, kust voolas sisse lõhnavat suveõhku, meenus Al­ice’ile mehe märkmik.
"Näe, millega sa täna lilli kastsid," lausus ta märkmikku mehele sülle visates.
"Ilmselt kaotasin kusagil aias."
"Jah. Nüüd ma tean kõiki su saladusi."
"Annan sulle andeks," noogutas Harald.
"Mis kohtumine sul täna õhtul kella üheksaks on määratud?"
"Ah see ..." Esmapilgul tundus ta heitunud, hetk hiljem aga naeratas rõõmsalt, nagu oleks talle meenunud midagi naljakat. "See kohtamine on väga kauni neiuga, Alice. Tal on kastanivärvi juuksed ja sinised silmad ning ta on sinu moodi."
"Ei mõista," ütles Alice teeseldud tõsitusega. "Sa põikled vastusest kõrvale."
"Ei. Ausalt öelda ma kirjutasin selle, et täna mõningaid negatiive ilmutada. Ma tahan, et sa mind aitaksid."
Harald Martin oli kirglik fotograaf. Tal oli fotoaparaat, tõsi küll, pisut vanamoodne, kuid suurepäraste läätsedega, ja ta ilmutas keldris, mis asus fotolabori all.
"Ja seda peab tegema tingimata kell üheksa," ironiseeris Alice.
"Mu armas tüdruk." Mehe hääles oli tunda ärritust. "Kõik tuleb alati täpselt ette planeerida. Siis saab teha tööd nagu kord ja kohus."
Mõnda aega istus Alice vaikides, jälgides meest. Ta suitsetas, pea toetumas tooli seljatoele, tema puhtaks raseeritud näojooned tõusid tumedal foonil teravalt esile.
Ootamatult haaras naist arusaamatu hirm. Ta ei suutnud end vaos hoida ja karjatas: "Oh, Harald, kuidas ma tahaksin sinust rohkem teada saada."
"Aga Alice, kallim, sa tead ju minust kõik. Rääkisin sulle oma lapsepõlvest Northumberlandis, oma elust Lõuna-Aafrikas ja ka sellest, kuidas ma kümme aastat elasin Kanadas, kus mul vedas ja ma rikastusin."
"Ikka jälle töö," muigas Alice.
"Aa, mõistan, mida sa teada tahaksid!" hakkas Harald ootamatult naerma. "Teie, naised, olete kõik ühesugused. Miski ei huvita teid rohkem kui isiklikud asjad."
Tundes, et tal kõris kuivab, porises Alice segaselt: "Kas ... sul ka teisi naisi on olnud? Ma tahaksin öelda ... et ma teaksin ..."
Ta vaikis. Harald süngestus. Kui ta kõnelema hakkas, polnud tema hääles enam kübetki heasoovlikkust.
"Kas sa usud, Alice, sellesse Sinihabeme tuppa? Jah, minu elus on naisi olnud, seda ma ei salga. Sa ei usukski, kui ma kavatseksin eitada. Ma võin aga vanduda, et mitte ükski neist pole mulle tähendanud nõnda palju kui sina."
Tema häälest kostev siirus rahustas Alice’it.
"Kas sa oled rahul?" küsis mees naeratades. Tema pilgus peegeldus uudishimu. "Mis sundis sind just täna nendest asjadest kõnelema?"
Alice tõusis ja hakkas rahulikult mööda tuba kõndima.
"Ma ei tea isegi. Terve päeva olen närvis olnud."
"Kummaline," pomises Harald poolihääli justkui enesele. "Väga kummaline," kordas ta.
"Mu kallis tüdruk, ära mind nõnda vaata. Ma ütlesin, et see on kummaline, ainult sellepärast, et sa oled tavaliselt rahulik ja malbe."
Alice naeratas vaevaliselt.
"Täna on kõik nii veider ja see häirib mind. Vana Georges lajatas mulle ka veel otse lagipähe, et sa kavatsevat Londonisse sõita. Ta ütles, et oli seda sinult kuulnud."
"Kus sa teda nägid?" Haraldi hääl kõlas järsult.
"Ta oli reede asemel täna tööl."
"Neetud vana tohman," vihastus Harald.
Hämmastusega märkas Alice, kuidas Haraldi nägu moondus. Ta polnud kunagi meest nii kurjana näinud. Naise hämmingut nähes püüdis Harald end vaos hoida.
"Tegelikult on see vana tohman ikka päris lolliks läinud," kordas ta.
"Mida sa võisid küll talle öelda, millest ta valesti aru sai?"
"Mina? Ma ei öelnud talle midagi. Äärmisel juhul ma ... ma ... ah soo, tuli meelde. Ma naljatasin mingil moel, et me sõidame Londonisse, mida tema aga võttis tõe pähe. Vahest ta ei kuulnud täpselt. Sa muidugi selgitasid talle kõik ära?"
"Nojah. Tema on aga sedasorti vanamees, keda niisama lihtsalt ümber ei veena, kui ta kord endale midagi pähe on võtnud."
Alice rääkis, kuidas Georges väitis, nagu oleks maja eest tasutud ainult kaks tuhat.
Pisut vaikinud, ütles Harald aeglaselt: "Aymes tahtis saada kaks tu­hat sularahas, aga jättis tuhat alla. Sellest vanamehel eksiarvamus tuligi."
"Nõndaks, kõik ongi selge," nõustus Alice.
Ta heitis pilgu seinakellale ja märkis kavalalt: "Meil on aeg tööle asuda. Viis minutit oleme juba hilinenud."
Haraldi näole ilmus kummaline naeratus.
"Ma mõtlesin ümber," ütles ta rahulikult. "Täna me fotograafiaga tegelema ei hakka."
Naise mõistus on huvitav asi. Magama minnes oli Alice rahulik ja muretu. Tema vankumatu õnn oli kindlustatud nagu ennegi. Järgmise päeva õhtuks oli aga selge, et miski häiris tema õnne. Dick Windiford neid rohkem ei seganud, kuid talle tundus, et just tema on rahutuse põh­jus. Ikka ja jälle meenutas ta Dicki sõnu: "See inimene on sulle täiesti võõras. Sa ei tea temast midagi." Siis kerkis mällu mehe nägu, kui ta ütles: "Kas sa usud seda ... Sinihabeme tuba?"
Miks ta seda ütles? Tema sõnades oli etteheide, peaaegu ähvardus: parem ära tuhni minu eluloos!
Reede hommikuks oli Alice täiesti veendunud, et Haraldil on teine naine, sest "Sinihabeme tuba" püüdis ta hoolikalt varjata.
Naist haaras aeglaselt süvenev raev. Kell üheksa õhtul oli mehel midagi plaanis. Kas ta tõesti mõtles filme ilmutada?
Paar-kolm päeva tagasi võis ta vanduda, et tunneb oma meest läbi ja lõhki. Praegu aga tundus mees talle täiesti võõras, kellest ta ei tea midagi. Ta meenutas põhjendamatut vihapurset vanamehe aadressil: see oli tavaliselt rahuliku Haraldi puhul nii võõrastav. Ta tõepoolest ei teadnud, kes tema mees tegelikult on.
Reedel oli Alice’il tarvis külast üht-teist osta. Ta rääkis sellest Haraldile, soovitades mehel koju jääda. Mees lükkas selle plaani otsus­tavalt tagasi, väites, et ta läheb külla ise ja naine jäägu koju. See hämmas­tas naist pisut. Ta oli sunnitud alistuma, kuid mehe enesekindlus häiris teda. Miks ta nii väga püüdis takistada naist külla minemast?
Äkki ta taipas: kas ei võinud juhtuda, et Harald kohtub külas Dick Windifordiga ega lausu temale sellest sõnagi? Tema senimaani soikunud raev lahvatas. Kas ei võinud juhtuda sama ka Haraldiga? Kas ei võinud ta hoolitseda selle eest, et Alice enam Dick Windifordiga ei kohtuks? See seletus rahustas Alice’it ja ta võttis selle täiesti omaks.
Möödus mõni aeg ja ta tundis taas ängistust. Kui Harald oli lahkunud, rahustas Alice oma südametunnistust sellega, et Haraldi toas tuleb korralikult koristada, ning läks mehe tuppa. Ta võttis nartsu kaasa, nagu kavatsekski koristada.
"Kui ma ainult teaksin, kui ma ainult teaksin," kordas ta.
Asjatult püüdis naine end veenda, et kui Haraldil olekski olnud mi­dagi kompromiteerivat, oleks ta selle ammu hävitanud. Sisemine hääl ütles talle, et vahel säilitavad mehed kompromiteerivaid tõendeid narrist sentimentaalsusest. Alice ei kannatanud lõpuks enam välja. Häbist lõken­davate põskedega vaatas ta läbi paki kirju ja dokumente, uuris läbi ka kõik mehe taskud.
Ta ei saanud pilku heita ainult kahte sahtlisse: kummuti alumisse ja kirjutuslaua parempoolsesse väikesesse sahtlisse. Ta oli veendunud, et ühes neist lauasahtlitest leiab ta tõendeid selle naise kohta, kes Haraldil kunagi oli olnud ja kes oli nüüd täielikult vallutanud Alice’i teadvuse. Talle meenus, et Harald oli jätnud oma võtmed alla puhvetile. Ta tõi need üles ja hakkas otsima sobivat. Kolmas võti sobis kirjutuslaua sahtlile. Alice avas selle kannatamatult. Seal oli rahakott tihedalt täis pangatšekke, sahtli tagumises seinas oli paelaga kinni seotud kirjapakk. Ohates avas Alice paki. Tema nägu kattus häbipunaga. Ta viskas kirjad sahtlisse ja sulges selle. Need olid tema enda kirjad, mis ta oli kirjutanud enne Haraldiga abiellumist.
Nüüd asus naine kummutisahtli kallale, küll lootmatagi enam otsitavat leida.
Sellele sahtlile ei sobinud aga ükski Haraldi võti. Ebaõnnestumisest kohkumata läks Alice teise tuppa ja tõi mitu võtmekimpu. Tühja riietustoa võti lõpuks sobis. Ta pööras võtit ja tõmbas sahtli välja. Selles polnud midagi peale ajaleheartiklite väljalõigete pakkide, mis olid juba koltunud ja tolmuga kaetud.
Alice ohkas kergendatult. Ainult uudishimust tahtis ta teada, mis Haraldit sedavõrd köitis, et ta seda pakki ikka alles hoidis. Peaaegu kõik väljalõiked olid aastatetagustest Ameerika ajalehtedest. Neis kirjutati kuulsast petturist ja mitmenaisepidajast Charles Lemetrie’st, tema kohtuprotsessist. Lemetrie’d kahtlustati selles, et ta tappis naised, kellega ta oli abiellunud. Tema üürimaja keldrist leiti naise skelett. Enamikust naistest, kellega ta oli "abiellunud", polnud keegi enam midagi kuulnud.
Talle esitatud süüdistuse vastu kaitses mees ennast hiilgavalt, teda kaitses üks USA parimaid advokaate.
Šotimaal oleks vannutatud kaasistujad niisugusel puhul otsustanud, et kuritegu pole tõestatud. Sellepärast oligi mees põhisüüdistusest õigeks mõistetud, kuigi oli pandud kandma karistust teiste kuritegude eest.
Alice meenutas, kuidas see protsess oli kõiki erutanud, samuti Lemetrie põgenemine kolm aastat hiljem. Selle inimese isiksus ja tema ebatavaline võim naiste üle oli veel kaua inglise ajalehtedes arutlus­objektiks. Samas kirjeldati ka tema erutatud seisundit kohtus, tema kirglikke proteste. Kirjutati ka sellest, kuidas südamehaiguse tõttu jõud ta vahel ootamatult maha jättis, kuigi võhiklikud inimesed pidasid jõuetust osavaks mänguka.
Ühel väljalõikel oli foto, Alice silmitses mõningase huviga pikahabemelist õpetlast meenutavat härrasmeest. Keda see talle meenutas? Ootamatusest vapustatult mõistis ta, et see on Harald. Pildimehe silmad ja kulmud olid üllatavalt sarnased Haraldi omadega.
Naine hakkas lugema pildi all olevat teksti. Talle meenus, et mõningaid andmeid, millest seal kõneldi, oli ta märganud Haraldi märkmikus: need olid samad päevad, mil ta oma ohvritega arveid oli õiendanud.
Üks naistest esines tunnistajana ja tundis kinnipeetu veendunult ära väikese sünnimärgi järgi vasakul käelabal, peopesast allpool.
Alice pillas paberid maha ja tuikus. Vasakul käelabal, just nimelt peopesast allpool oli tema mehel väike arm.
Tuba hõljus ta silme ees. Hiljem hämmastas naist, kuidas ta oli kohe sedavõrd veendunud, et Harald Martin on Charles Lemetrie.
Erinevad episoodid ujusid ta silme ees justkui piltmõistatuse koostisosad. Maja eest makstud raha - tema raha, obligatsioonid, mis ta oli mehele usaldanud. Isegi tema unenägu omandas tähenduse. Alatead­likult oli ta alati Harald Martinit ja tahtnud temast vabaneda. Sama ala­teadlikult lootis ta abi Dick Windifordilt. Nii seletas naine seda kergust, millega ta tõe vastu võttis, ilma kahtlemata ja kõhkluseta. Temast pidi saama Lemetrie järjekordne ohver. Võibolla isegi üsna pea ...
Ta karjatas, meenutades ülestähendust mehe märkmikus: "Kolmapäev, kell 9 õhtul." Kelder, kus nii kerge oli seinast kivi välja võtta. Kõik oli planeeritud kolmapäeva õhtuks. Seda aga oma päevikusse kirjutada, häirimatu oma metoodilisuses - see on lihtsalt hullumeelsus. Ometi oli see loogiline. Harald tegi alati märkmeid, planeeris midagi. Tapmine oli temale samasugune äri nagu iga muu töö.
Mis aga Alice’i päästis? Mis üldse võis teda päästa? Kas Harald halastas viimasel hetkel? Äkki tal välgatas: vana Georges. Nüüd ta mõistis mehe raevu, mida too ei suutnud varjata. Kahtlemata valmistas ta juba pinna ette, rääkis kõigile, keda kohtas, et nad sõidavad järgmisel päeval Londonisse. Pärast aga tuli Georges ootamatult aeda tööle ja meenutas seda kõnelust, aga Alice ütles talle, et ei kavatse Londonisse sõita. Liiga riskantne olnuks tappa teda samal õhtul - Georges oleks võinud tema sõnu meenutada. Ta pääses hädavaevu! Alice võpatas.
Kaotada ei võinud hetkegi. Ta peab kohe, enne mehe tulekut, siit põgenema.
Alice pani kiirustades paki tagasi ja sulges sahtli.
Äkki tardus ta paigale: ta kuulis kriuksumas väravat, mis viis täna­vale. Mees tuleb tagasi. Hetkeks Alice kangestus. Siis läks ta kikivarvul akna juurde ja vaatas ettevaatlikult kardinate vahelt välja.
Jah, see oli tema mees. Ta muheles millegi üle ja vilistas mingit viisikest. Alice oleks hirmust peaaegu surnud, kui ta nägi, mis mehel käes oli. See oli täiesti uus labidas.
Alice mõistis hoobilt, et see peab juhtuma täna õhtul ...
Tal oli veel võimalus. Harald pöördus laulukest vilistades maja nurga taha. Hetkegi kõhklemata tormas naine trepist alla. Majast välja tor­manud, põrkas ta aga seina ääres Haraldiga kokku.
"Hallo! Kuhu sa nõnda kiirustad?" hämmastus Harald.
Alice püüdis näida rahulik nagu alati. Praegu polnud tal võimalik põgeneda, kui ta on aga ettevaatlik ega ärata kahtlusi, võib see võimalus tekkida hiljem. Vahest isegi kohe ...
"Ma tahtsin jalutada selle tee lõpuni ja tagasi." Alice tundis kui nõr­galt ja väheveenvalt tema hääl kõlas.
"Hüva," lausus Harald. "Ma tulen sinuga kaasa."
"Ei ... palun, pole tarvis, Harald. Ma ... mu pea valutab pisut ja närvid jukerdavad, ma lähen parem üksi."
Mees vaatas teda tähelepanelikult. Naine märkas tema silmis kahtlust.
"Mis sul on, Alice? Sa oled nii kahvatu, sa värised üleni."
"Ei ole midagi," naeratas Alice, püüdes kogu jõust näida loomulik. Mu pea lihtsalt valutab. Jalutan pisut, küll läheb mööda."
"Sa üritad asjatult minust lahti saada," ütles Harald naeratades. "Tulen sinuga kaasa, kas sa seda tahad või mitte."
Naine ei söandanud tõrkuda. Kui mees ainult kahtlustab, et ta teab! Vaevu suutis ta end kokku võtta ja käituda enam-vähem loomulikult. Siisk­i märkas ta õudusega, et mees heidab talle aeg-ajalt pilke, justkui kahtlustades midagi.
Kui nad majja tagasi tulid, käis mees talle visalt peale, et ta läheks magama, tõi odekolonni ja valas viskit. Ta oli hoolitsev ja tähelepanelik nagu alati. Naine tundis end abitult justkui lõksu sattunu.
Mees ei jätnud teda hetkekski üksi. Läks koos naisega kööki, aitas tuua sealt nende tagasihoidliku õhtusöögi, mille Alice oli varem valmis teinud.
Söök jäi Alic’ile kurku kinni, kuid ta sundis end sööma ning püüdis näida lõbus ja loomulik. Ta teadis, et võitleb oma elu eest.
Ta oli mehega üksühe vastu, täielikult tema võimuses ja abi polnud kusagilt oodata, sest külani oli mõni miil maad. Alice’i ainus võimalus oli hajutada mehe kahtlused sedavõrd, et saaks jääda mõneks minutiks üksi. Selle ajaga jõuaks ta halli telefoni juurde, et kutsuda abi. Praegu lootis ta ainult sellele.
Äkki tärkas uus lootus. Alice’ile meenus, kuidas Harald oli loobunud oma plaanist esimesel korral. Mis oleks, kui öelda, et täna kavatseb neid külastada Dick Windiford? Ta oleks seda peaaegu öelnudki, ent mõtles ümber. Mehe välise rahu taga kees otsustavus, ta näis rõõm­salt erutatud. See kutsus naises esile kõhklusi: nii ta ainult kiirendaks kuritegu. Mees tapaks ta kohe, siis aga helistaks rahulikult Dickile ja valetaks, et nad sõidavad ootamatult ära. Kui ainult Dick tuleks õhtul nende juurde! Kui ainult Dick ... Ootamatult tärkas tal mõte. Ettevaatlikult kõõritas ta mehe poole, kartes, et too loeb tema mõtteid silmist. Nüüd, mil oli tekkinud pääsmislootus, muutus naine nii loomulikuks, et see teda ennastki hämmastas.
Ta keetis kohvi ja tõi selle välja verandale, kus nad tihti õhtul ilusa ilmaga istusid.
"Muide," ütles Harald järsku, "täna hakkame pilte ilmutama, natukese aja pärast."
Naisel jooksid sipelgad mööda selga, kui ta ükskõiksel toonil vastas: "Kas sa üksi ei saa hakkama? Ma olen täna pisut väsinud."
"See ei võta kaua aega," naeratas Harald, mõeldes omi mõtteid. "Pärast sa väsimust enam ei tunne, luban sulle."
Alice liigahtas. Ta pidi oma plaani ellu viima kas kohe või üldse mitte. Ta tõusis. "Ma tahan helistada lihunikule," ütles ta hooletult. "Istu seni siin."
"Lihunikule? Nii hilja!"
"Lollike, no muidugi. Kauplus on juba kinni. Tõenäoliselt on ta kodus. Homme on laupäev ja ma tahan, et ta tooks mulle vasikakarbonaadi, kuni keegi pole seda ära rabanud. Hea vanake teeb minu heaks kõik."
Ta läks kiiresti majja, sulgedes enda järel ukse. Ta kuulis, kuidas Harald lausus: "Ära pane ust kinni," ja ta vastas sellele rahulikult: "Lahtisest uksest lendavad sääsed sisse. Ma vihkan sääski. Kas sa kardad, et ma hakkan lihunikuga kekutama?"
Jäänud üksi, haaras ta toru ja valis "Ränduri Vapi" võõrastemaja. Ühendati kohe.
"Kas mister Windiford? Ei? Kas ta on veel võõrastemajas? Kas ma saan temaga kõnelda?"
Ta süda võpatas, kui uks avanes ja mees halli sisenes.
"Mine ära, Harald," ütles ta solvunult. "Ma vihkan kohutavalt, kui keegi kuulab mu telefonikõnesid pealt."
Harald ainult naeris ja istus toolile.
"Kas sa tõesti helistad lihunikule?" küsis ta naljatlevalt.
Alice oli meeleheitel, tema plaan kukkus läbi. Minuti pärast võtab Dick Windiford toru, kas riskida ja karjuda abipalve torusse? Närveerides vajutas ta hargile ja samas tärkas tal uus plaan. Kui vajutada hargile, ei kuulda teisel pool tema häält.
"Seda on väga raske teha," mõtles ta. "Ma pean kogu aeg meeles pidama, et räägin lihunikuga, ega tohi kordagi puterdada. Aga ma usun, et saan hakkama, ma pean hakkama saama."
Samal hetkel kuulis ta torus Dick Windifordi häält. Naine ohkas sügavalt ja hakkas rääkima.
"Siin on missis Martin "Ööbiku häärberist". Tulge palun (ta vajutas hargile) homme hommikul ja tooge kuus head vasikakarbonaadi (taas laskis hargi üles). See on väga tähtis (vajutus hargile). Tänan teid, mister Hexworth. Loodetavasti te ei pahanda, et ma nii hilja helistasin, kuid need karbonaadid on mulle lihtsalt (ta laskis hargi üles) elu ja surma küsimus. (Taas vajutus.) Väga hea, siis homme hommikul (hark üles) võimalikult kiiremini."
Ta riputas toru hargile ja pöördus mehe poole, ise raskelt hingates.
"Etskae, kuidas sa lihunikuga räägid," tähendas Harald.
"Tavaliselt, nagu naised ikka," vastas Alice vaevu erutust talitsedes.
Harald ei kahtlustanud midagi. Aga Dick tuleb, isegi kui ta midagi ei taibanud.
Alice läks võõrastetuppa ja lülitas tuled põlema, Harald sisenes tema järel.
"Näib, et sa oled praegu väga heas tujus," küsis ta, naist uudishimulikult silmitsedes.
"Jah," vastas too, "pea ei valuta enam."
Alice istus oma tavalisele kohale ja naeratas vahetevahel mehele, kes laskus toolile tema vastas. Ta on päästetud! Kell on kakskümmend viis minutit kaheksa läbi. Enne üheksat jõuab Dick pärale.
"Mulle see kohv eriti ei meeldinud, mis sa andsid. See oli mõru," kurtis Harald.
"Ma proovisin uut sorti. Enam ma seda ei võta, kui ta sulle ei meeldi, armas."
Alice hakkas käsitööd tegema, Harald võttis ette raamatu ja hakkas lugema. Lugenud mõne lehekülje, vaatas ta kella ja viskas raamatu käest.
"Kell on pool üheksa. Aeg on keldrisse minna ja tööle asuda."
Käsitöö pudenes Alice’ilt käest.
"Mitte veel. Ootame üheksani."
"Ei, mu tüdruk. Kell on juba üheksa ja ma planeerisin selle töö praeguseks. Sina saad ju varem magama heita."
"Aga mina tahan oodata üheksani."
"Sa tead, et ma pean alati rangelt oma plaanidest kinni. Lähme, Alice. Ma ei kavatse ühtki minutit oodata."
Alice vaatas meest ja teda haaras õud. Harald oli maski kõrvale heitnud. Tema käed tõmblesid, silmis helkis ärritus, pidevalt niisutas ta kuivavaid huuli. Ta ei püüdnudki ärritust varjata ... "Tõsi," mõtles Alice, "ta ei või oodata, ta on justkui pöörane." Harald tuli tema juurde, võttis tal õlgadest kinni ja tõstis järsult jalule.
"Noh, mu tüdruk, ma viin su alla."
Need sõnad ütles mees lõbusal toonil, kuid hääles kõlas ka julmus, mis naist heidutas. Viimase jõuga rebis ta end mehe käte vahelt lahti ja hirmust haaratultviskus seina poole. Ta oli jõuetu. Ta ei suutnud põgeneda, ei suutnud midagi teha, mees aga järgnes talle.
"Noh, Alice ..."
"Ei! Ei!"
Ta karjatas ja sirutas käed abitult ette, püüdes end kaitsta: "Harald, ma pean sulle midagi ütlema ... pihtima ..."
Ja mees peatuski.
"Pihtima?" Tema häälest kostis uudishimu.
"Jah, pihtima."
Naine jätkas meeleheitlikult, püüdes mehes huvi äratada.
"Tõenäoliselt endine armuke," naeris mees kahtlustavalt.
"Ei ... Midagi muud. Sina nimetaksid seda ... jah, sina nimetaksid seda kuriteoks."
Naine märkas kohe, et oli märki tabanud, mees hakkas huvi tundma, rahunes. Naine tunnetas taas oma võimu.
"Sa võiksid jälle istuda," ütles ta rahulikult, läks üle toa ja istus oma toolile.
Ta isegi kummardus ja tõstis käsitöö maast üles. Ta püüdis näida rahulik, mõeldes ise palavikuliselt, mida edasi kõnelda, sest tema jutus­tus peaks hoidma mehe pinevil selle ajani, kuni talle appi tullakse.
"Ma rääkisin sulle," alustas ta aeglaselt, "et ma töötasin viisteist aastat stenografistina. See pole päris täpne. Kahel korral ma katkestasin töö. Esimest korda tegin seda kahekümne kahe aastaselt. Kohtasin toona elatanud meest mõningase kapitaliga. Ta armus minusse ja palus mul saada tema naiseks. Võtsin ettepaneku vastu. Me abiellusime." Naine vaikis. "Ma veensin teda kindlustama oma elu minu kasuks."
Alice nägi, kuidas Haraldi näole ilmus elava huvi ilme. Ta jätkas kindlamalt.
"Sõja ajal töötasin mõnda aega haigla apteegis. Seal pääsesin juurde haruldastele ravimitele ja mürkidele."
Ta vaikis, nagu mõtleks. Nüüd polnud enam kahtlust, et mees ootab huviga järge. Mõrvarit ilmselt huvitavad mõrvad. Tema panus oli õige. Alice heitis kannatamatult pilgu kellale, kakskümmend viis minutit puudus üheksast.
"On olemas selline mürk, peenike pulber. Millessegi puistatult põhjustab see surma. Kas sa tead midagi mürkidest?"
Ta ootas hirmuga vastust. Kui mees on asjatundja, peab olema ettevaatlik.
"Ei," vastas Harald. "Ma tean neist väga vähe."
Naine ohkas kergendatult.
"Sa oled kindlasti kuulnud hüostsüamiinist. See ei jäta mingeid jälgi. Iga arst tunnistab südameatakki. Näppasin pisut mürki ja hoidsin selle alles."
Ta vaikis taas, kogudes jõudu.
"Edasi," ütles Harald.
"Ei. Ma kardan. Ma ei suuda sulle rääkida. Mõni teine kord."
"Ei, praegu," käsutas Harald kannatamatult.
"Me olime juba kuu aega abielus olnud. Käitusin oma elatanud mehega väga hästi, olin hea ja hoolitsev. Ta kiitis mind kõigile naabritele. Kõik teadsid, kui truu naine ma olen. Õhtuti tegin talle alati ise kohvi. Kord õhtul panin tema tassi mürki..."
Alice vaikis, pannes niiti nõela taha. Sel hetkel oleks ta võinud võis­telda maailma suurimate näitlejatega, kuigi ta polnud kordagi laval esi­nenud. Ta mängis külmaverelist mõrvarit.
"Kõik läks väga rahulikult. Ma istusin ja vaatlesin teda. Ta hakkas hingeldama, ütles, et tal ei jätku õhku. Avasin akna. Siis ütles ta, et ei suuda toolilt tõusta. Mõne aja pärast oli ta surnud."
Ta naeratas. Kell oli kolmveerand üheksa. Nüüd Dick tõenäoliselt jõuab.
"Kui palju sa kindlustusest said?"
"Paar tuhat naela. Aga ma mängisin börsil ja kaotasin kõik. Läksin tööle tagasi. Ent ma ei kavatsenud sinna kauaks jääda. Kohtasin teist meest. Neiupõlvenime võtsin tagasi ja ta ei teadnud, et ma olin olnud abielus. Tema oli noorem, nägi väga hea välja ja oli rikas. Me abi­ellusime. Ta ei tahtnud minu kasuks kindlustust teha. Nagu mu esimenegi mees, tahtis ta, et ma talle ise kohvi keedaksin." Alice naeratas mõtlikult. "Ma keedan head kohvi."
"Külas, kus me elasime, oli palju sõpru. Nad tundsid mulle kaasa, kui mu mees ükskord pärast lõunat südameatakki suri. Ma ei tea isegi, miks ma endisele tööle tagasi läksin. Teine mees jättis mulle ligikaudu neli tuhat naela. Seekord ma börsil ei mänginud, paigutasin oma kapitali kasulikult. Hiljem, vaata..."
Ta pidi peatuma. Verd täis valgunud näoga Harald osutas ohates, väriseva sõrmega tema poole.
"Kohv! Mu jumal! Kohv!"
Naine vaatas teda imestunult.
"Nüüd ma mõistan, miks kohv mõru oli. Sa oled saatan! Jälle hakkad sa oma tempe tegema!" Ta haaras tooli käepidemest, olles valmis naisele kallale sööstma. "Sa mürgitasid mu!"
Alice jooksis kamina juurde. Hirmuga tahtis ta kõike eitada, kuid peatus. Järgmisel hetkel haaras mees temast kinni. Naine koondas kõik oma jõuvarud ega pööranud silmi mehe näolt.
"Jah," ütles ta. "Ma mürgitasin su. Mürk juba mõjub. Praegu sa toolilt enam tõusta ei saa, ja liigutada ka ei saa..."
Kui tal õnnestuks meest toolil hoida kasvõi mõni minut! Oeh! Mis see siis on? Sammud teel, värava kriiksumine. Juba olid sammud maja juures. Välisuks avati.
"Sa ei saa kohalt liikuda," kordas naine tungivalt. Seejärel tormas ta mehest mööda, jooksis toast välja ja kukkus peaaegu teadvusetult Dick Windifordi käte vahele.
"Mu jumal, Alice!" hüüatas Dick ja pöördus pika, tervisest pakatava politseivormis mehe poole. "Minge ja vaadake, mis seal toimub."
Ettevaatlikult pani ta Alice’i kušetile ja kummardus tema kohale.
"Mu pisike," lausus ta. "Mu vaene väike tüdruk. Mis sinuga on tehtud?"
Naise silmad värahtasid ja nõrgal häälel vastas ta Dickile.
Dick kogus end, kui politsei ta käsivart puudutas.
"Pole midagi, sir. Ainult et toolil istub mees. Näib, et ta on väga ehmunud ja..."
"Ja mis veel?"
"Ta on... surnud, sir."
Äkki kuulsid nad Alice’i häält. Naine rääkis nagu unes, silmad suletud.
"Jah, mõni aeg hiljem oli ta surnud..." Ta oleks justkui kedagi tsiteerinud.

Tõlkinud KÜLLI LAUGASTE