Agatha Christie

Sinine geraanium
(orig. pealkiri "The Blue Geranium")

"Kui ma möödunud aastal siin viibisin..." alustas sir Henry Claytering, kuid jäi siis vait.
Majaproua missis Bantry ootas, et sir Henry jätkab. Scotland Yardi endine komissar oli külas ammustel tuttavatel, kolonel Bantryl ja tema naisel, kes elasid Saint Mary Meadis. Missis Bantryl oli käes paberileht nimekirjaga: ta oli tulnud nõu küsima, keda kutsuda lõunalauda kuuendaks.
"Öelge," küsis sir Henry, "kas te tunnete daami, kelle nimi on miss Marple?"
Missis Bantry kergitas kulme: niisugust küsimust poleks ta küll oodanud.
"Miss Marple? Kes teda ei tunne? Tüüpiline tegelane vanamoodsast romaanist. Tasakaalukas ja sõbralik, aga... teisest ajajärgust. Kas te tõesti soovite, et ma kutsuksin tema?"
"See hämmastab teid?"
"Pean tunnistama, et jah. Tõtt-öelda poleks ma kuidagi arvanud, et teil on selle daamiga midagi ühist. Kindlasti on siin ka mingi seletus?"
"Seletus on lihtne. Möödunud aastal me kogunesime regulaarselt viiekesi või kuuekesi selle kena vana daami poole, et üheskoos arutada kriminaalseid mõistatusi või lahendamata kuritegusid. Meie seltskonda kuulus ka tuntud romaanikirjanik Raymond West. Igaüks jutustas mõne loo, mille lahendust teadis vaid jutustaja üksi. Niisugune mõistatamine osutus suurepäraseks loogikatreeninguks. Põnev oli jälgida, kes tõele kõige lähemale jõuab..."
"Ja kes siis oli edukaim?"
"Alguses ei tulnud meile pähegi, et ka miss Marple võistlusse lülitub. Otsesõnu me muidugi oma hämmeldust ei väljendanud, ei tahtnud vana daami solvata. Mis aga juhtus? Juhtus säärane veider lugu, et just tema leidis esimesele mõistatusele õige lahenduse."
"Uskumatu! Ta ju istub aina kodus ega pista Saint Mary Meadist peadki välja!"
"Ta tavatseb öelda, et just siin saab jälgida inimloomust nagu läbi mikroskoobi."
"Võib-olla on tal mingil määral õiguski," soostus missis Bantry pärast järelemõtlemist. "Inimlike pahedega võib ju kokku puutuda kus tahes. Ehkki ma kahtlen, et meie hulgas kõnnivad ringi kurjategijad... Mis oleks, kui me pärast lõunasööki jutustaksime sir Arthuri loo seoses kummitustega? Mul oleks hea meel, kui miss Marple sellele seletuse leiaks."
"Kuidagi ei oleks uskunud, et Arthur on kontaktis vaimudega!"
"Muidugi pole tal endal neid kontakte. Talle lihtsalt ei anna asu juhtum ühe tema sõbraga, George Pritchardiga, kes muidu on üpris proosaline mees. Kuid see juhtum ise oli traagiline. Ja see on kas tõsi või…"
Õhtul libistas missis Bantry rahuloleva pilgu üle laua ja selle ümber asetvõtnud seltskonna. Majas oli külm - nagu enamikus inglise majades. Eriti uudishimulikult vaatas missis Bantry vana daami, kes istus kolonel Bantry kõrval. Miss Marple'il olid käes mustast pitsist poolkindad, tema õlgu kattis vanamoodne pitsrätik ning hallidel juustel kandis ta pitstanu. Ta vestles elavalt doktor Lloydiga kohaliku haigla probleemidest, eriti sellest, et sinna on nii raske leida alatisi põetajaid.
Missis Bantry mõtles taas, et sir Henry tegi ehk ennist nalja. Raske oli uskuda tema kiitvat hinnangut miss Marple'i kohta, igatahes selle daami välimus küll ei reetnud erilisi vaimseid võimeid.
Seejärel peatus auväärse majaproua pilk oma mehel, kelle näoilme tundus pingul olevat. Kolonel pajatas tõuhobustest kaunile ja väga populaarsele näitlejatarile Jane Helierile, kes elus oli veel hurmavam kui laval (niipalju kui see oli üldse mõeldav).
"Arthur," sekkus missis Bantry, "vaesel Jane'il võib niimoodi igav hakata. Jäta hobused rahule ja räägi parem meile oma kuulus lugu vaimudest. Ma mõtlen seda, mis juhtus George Pritchardiga..."
"Oo, Dolly… ma palun vabandust, aga ma ei ole selleks valmis…"
"Ka sir Henryl oleks huvitav kuulda, täna hommikul sütitasin ma juba tema uudishimu. Oleks põnev teada saada, mida arvavad sellest loost teisedki siinviibijad."
"Rääkige, palun teid!" sekkus sir Henry. "Ma armastan salapäraseid lugusid."
"Khm," köhatas kolonel ikka veel kõheldes. "Ma isiklikult ei pea lugu üleloomulikest juhtumitest, ehkki möönan, et see... Aga olgu peale, kui Dolly arvab, et see võib teile huvi pakkuda…
Ma usun, et keegi teist ei ole kohtunud George Pritchardiga? Vapustav inimene. Temasuguseid on siin ilmas vähe. George'i naine - ta on surnud, rahu tema hingele! - muutis tema elu leebelt öeldes raskeks. Naine pidas end täielikuks invaliidiks, ehkki minu arvates oli ta lihtsalt natuke haige. Kuid ta mängis aina sagedamini välja oma haiguse, et niimoodi piinata kõiki, kes lähedal viibisid. Ta tujutses, nõudis ühtelugu midagi, teda oli võimatu maha rahustada. Tema hädaldamist võis kuulda hommikust õhtuni. George pidi kogu aja tema juures istuma. Naisele ei meeldinud miski, mida George tegi, ja ta näris oma mehe kallal vahetpidamata. Jumala eest, paljud mehed oleksid George'i asemel tolle nõia kolba lömastanud! Kas ma räägin õigust, Dolly?"
"Jube moor oli," kinnitas missis Bantry veendunult.
"Tõtt-öelda mäletan ma seda lugu vaid ähmaselt. George ei tahtnud neist asjust palju rääkida, aga mulle jäi mulje, et missis Pritchardi tõmbasid igasugused selgeltnägijad, posijad ja kaardimoorid.
Põetajad tema juures kaua ei püsinud: missis Pritchard ei talunud ühte ja sama nägu kauem kui kaks nädalat. Vaid üks noor põetaja hakkas talle meeldima, kuid varsti muutis ta meelt ja tegi tollegi elu põrguks. Pärast seda kutsuti tagasi üks varasemaid põetajaid, vanem naisterahvas, kes oskas neurasteenikutega ümber käia. George'i kinnitusel oli miss Copling kogenud ravitseja, kes suhtus missis Pritchardi hüsteeriahoogudessse külmavereliselt.
Missis Pritchard võttis hommikueinet tavaliselt oma magamistoas, George ja miss Copling aga sõid kahekesi söögitoas, kus nad ühtlasi arutasid päevaplaane, pidades silmas, et haige naine kunagi üksi ei jääks. Põetaja vabad tunnid olid ette nähtud kella kahest kella neljani, kuid miss Copling lükkas oma puhketunnid sageli hilisemala ajale, pärast kellaviieteed, et anda George'ile võimalus päeval oma asju ajada. Ühel päeval teatas miss Copling, et ta tahaks minna Golders Greeni oma õde külastama ja et naaseb seetõttu hiljem. George'i nägu venis pikaks: ta oli nimelt kokku leppinud golfipartii asjus. Kuid miss Copling rahustas teda: "Teie äraolekut ei märgatagi, mister Pritchard," muigas ta kavala näoga. "Missis Pritchard ootab huvitavat külalist."
"Keda siis?"
"Üks hetk, ma tuletan kohe meelde, kuidas ta ise end nimetab... õige jah, Zoreida… See on naine, kes ennustavat eksimatult tulevikku."
"Jumal appi," ägas George, "veel üks!"
"Justament. Teda soovitas, kui ma ei eksi, miss Carstairs, kes oli siin põetamas enne mind. Missis Pritchardil mõlkus see selgeltnägija kogu aja meeles ning nüüd ta paluski, et ma kirjutaksin daamile ja kutsuksin ta tänaseks siia."
"See läheb küll hästi täppi. Ma ei peagi oma golfipartiid ära jätma."
George lahkus, süda tulvil tänu eksimatu ennustaja vastu, kes vabastab ta mõneks tunnikski rängast koormast.
Kui mister Prichard koju jõudis, oli tema naine üpris erutatud.
"George!" kriiskas ta, kui mees oli uksest sisse tulnud.
"Ma olen sulle alati öelnud, et selles majas on midagi kurja. Ma mäletan, et kohe, kui me siia kolisime, TUNDSIN juba... Kas ma ütlesin seda või ei? Noh, vasta!"
George surus maha soovi vastata: "Jah, muidugi, kurat võtaks!" ning pomises: "Ei tule küll meelde, kullake."
"Kas sa üldse suudad midagi meelde tuletada, kui asi puudutab mind? Kõik mehed on kõva südamega, aga sina oled ehtne jõletis!"
"No kuule, Mary, sa oled ülekohtune..."
"Ah, jäta jutt! Peaasi on, et ka see naine tundis MlDAGl… Ta muutus kohe kahvatuks, kui siia majja astus. Kas kujutad ette? Ja hüüdis: "Siin on varjul õnnetus! Õnnetus ja hädaoht!"."
George ei suutnud naeru pidada.
"Sa naerad," ütles naine, "aga see maja on mulle hädaohtlik. Just nõnda ennustaja ütleski."
"Mis ta veel ütles?"
"Õigupoolest rohkem mitte midagi. Kas mõistad, ta oli vapustatud. Nägi vaasis kannikesi ja ta käed hakkasid värisema: "Käskige need ära koristada! Ei mingeid siniseid lilli majas ja teie läheduses! Sinised lilled on teie hukatus, pidage seda meeles!"
Ah, sa ju tead, et ma olen alati vaistlikult vihanud sinist värvi! See on mulle vastik!"
Nüüd oli George juba ettevaatlikum ja hoidus märkust tegemast. Loomulikult kuulis ta esimest korda, et naine vihkab sinist värvi. Ta vaid küsis, mismoodi ennustaja välja nägi, ja missis Pritchard kirjeldas salapärast Zoreidat põhjalikult.
"Paksud mustad patsid, poolsuletud silmad... suud ja lõuga varjas must loor. Rääkis meloodilise, võõrapärase aktsendiga - minu meelest oli see hispaania aktsent."
"Tüüpiline tüssamine," tähendas George.
Naine hakkas jälle silmi pööritama.
"Ma lämbun. Sinu südametus tapab mu," oigas ta. "Kutsu põetaja..."

Mõni päev hiljem ütles miss Copling George'ile murelikult: "Kas te ei läheks üles missis Pritchardi tuppa? Üks kiri, mis äsja tuli, on viinud ta kohutavalt enesest välja."
Kui George üles läks, oli naisel kiri ikka veel käes. Ta andis selle George'ile.
"Loe!"
George võttis tugevasti lõhnastatud kirja. Käekiri oli nurgeline ja katkendlik: "Ma nägin tulevikku. Hoiatan enne, kui hilja: kartke täiskuud! Sinine priimula tähendab hoiatust, sinine roos - hädaohtu, sinine germaanium surma."
Õnneks märkas George õigel ajal põetaja hoiatavat žesti. See takistas teda naerma puhkemast. Ta ütles teeseldud murelikkusega: "Sind katsutakse hirmutada, Mary. Igatahes sinist priimulat ja sinist germaaniumi on nähtud väga harva."
Aga missis Pritchard puhkes haledalt nutma, korrutades, et tema päevad on loetud. Põetaja saatis George'i trepile.
"Milline jamps!" ohkas George.
"Ka mina arvan, et see on jamps."
Kuid miski põetaja hääles tegi Geroge'i valvsaks. Ta vaatas miss Coplingile teraselt otsa: "Ega teie seda usu?"
"Ei, mister Pritchard, ma ei usu ennustusi. Kuid selle tembu mõte on intrigeeriv. Tavaliselt näevad seda sorti nõiad vaeva raha kokkukraapimise eesmärgil. Zoreida aga hullutab missis Pritchardi ilma tasuta. Ja veel..."
"Mis veel?"
"Missis Pritchard nimetas möödaminnes, et Zoreida oli talle kedagi ähmaselt meenutanud, ainult ta ei öelnud, keda."
"No ja mis siis?"
"See ei meeldi mulle."
"Ma ei teadnudki, et te olete ebausklik!"
"Ma pole ebausklik, aga ma oskan näha, kui asi pole puhas, mister Pritchard."
Mõni tund hiljem leidis aset esimene vahejuhtum. Aga kõigepealt kirjeldan ma missis Pritchardi magamistuba..."
"Las parem mina teen seda," sekkus missis Bantry. "Seinal oli moekas lillekimpudega tapeet, mis paistis nagu aed. Kohutav! Looduses ei puhke kõik õied kunagi ühekorraga nagu sel tapeedil."
"Jah, see pole teadusega kooskõlas," noogutas sir Henry, "aga jätkake, palun!"
"Tapeedil olid roosad ja kollased priimulad ja veel... Siiski, jätka sina, Arthur," palus missis Bantry.
Kolonel tegi seda: "Ühel hommikul hakkas missis Pritchard meeleheitlikult kellanööri tirima, ehmatades kõiki inimesi majas. Nad jooksid tema tuppa, arvates, et lugu on päris halb. Kuid asi polnud naise tervises. Ärritunult näitas ta sõrmega seinale, kus teiste lillede seas võis selgelt näha SINIST PRIIMULAT..."
"Kui õudne," sosistas miss Helier, võpatades teatraalselt.
"George ja põetaja küsisid ühest suust, kas see sinine priimula pole siin kogu aja olnud. Aga see pani missis Pritchardi nördima: tema oli seda kurjakuulutavat lille näinud alles sel hommikul! Ja öösel oli paistnud täiskuu. Kokkusattumine ajas talle hirmu nahka."
"Ma nägin George'i just tolsamal päeval," sekkus taas missis Bantry. "Ja ta rääkis sedasama juttu. Muidugi läksin otsekohe tema naist vaatama. Püüdsin kõik naljaks keerata ja kõrvaldada sündmuselt saladuskatte, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Koduteel mõtlesin ikka veel murelikult õnnetule naisele ja, nagu ma mäletan, jäin tänavanurgal juttu ajama vastu tulnud miss Instow'ga. Muidugi jutustasin talle ka oma äsjasest külaskäigust. Ta on veider tüüp: ta ei puhkenudki naerma ega hakanud ohkima, vaid lihtsalt tundis huvi, kas missis Pritchard ikka oli tõesti väga hirmunud. Vastasin, et missis Pritchard on lausa surmahirmul. Ja ma ei unusta ilmaski, kuidas miss Instow' vastus mind rabas. Lisaks veel jäine toon, millega ta neid sõnu ütles! Ta küsis: "Aga kas te ei arva, et see oleks kõige parem väljapääs?" Ja jätkas niisama otsekoheselt: "Tõde ei meeldi teile eriti. Aga öelge, mis mõte on säärasel elul. George'i elu on ta põrguks teinud. Ja ka naine ise kannatab. Surm lahendaks kõik ühe hoobiga." Vaidlesin vastu, lausudes, et George on kannatlik ja naise vastu hea. "Jaa, tõepoolest, ta on suurepärane inimene ja väärib selle eest tänu. Samamoodi arvas ka eelmine põetaja, see noor neiu, kelle nimi on Carstairs, kui ma ei eksi. Tema ütles oma arvamuse perenaisele otse välja ja sellepärast ta kihutatigi minema." Need vihjed mulle ei meeldinud. Ehkki oli tõesti mõtet esitada küsimus, et..." Missis Bantry vakatas kohmetult.
"Nii juhtub sageli, mu kallis," astus kõnelusse miss Marple. "Muide, kas see miss Instow on kena tüdruk? Ma oletan, et ta mängib hästi golfi?"
"Jaa, ta on sportlik. Ja üpriski veetleva väljanägemisega. Siniste silmadega, need on väga tõsised. Meie, tema naabrid, oleme alati arvanud, et kui elu oleks läinud teisiti, oleks temast ja Pritchardist saanud oivaline paar."
"Võib arvata, et nad olid sõbrad?" päris miss Marple leebe uudishimuga.
"Jaa, muidugi. Nad olid suured sõbrad."
"Kallis, kas sa lubaksid mul jätkata?" palus kolonel alandlikult. "Arthur ei läbe oodata, millal ta jõuab kummitusteni," ohkas missis Bantry.
"Seda, mis edasi juhtus, kuulsin George'ilt endalt. Pole mingit kahtlust, et hirm vaevas tema naist üha enam. Missis Pritchard märkis kalendrisse need päevad, mil taevas on täiskuu, õhtul aga kutsus enda juurde mehe ja põetaja ning sundis neid tähelepanelikult vaatlema lillekimpe tapeedil. Kuid roosid olid ainult roosad ja kollased. Kui George lahkus, kuulas ta, kuidas naine ukse lukku keeras."
"Hommikuks aga oli roos tapeedil ikkagi sinine?" hüüdis Jane Helier õhinal.
"Paraku tõepoolest. Voodipeatsi kohal oli hästi näha suur helesinine roos. George ehmus küll kõvasti, kuid ikkagi ei tahtnud seda kõike tõsiselt võtta. Ta isegi ei tahtnud mõelda sellele. Uks oli olnud ju lukus ja sinist roosi märkas naine ENNE seda, kui keegi jõudis toas käia, ka enne põetaja tulekut. Muidugi ei saa öelda, et ta polnud üldse ähmis, kuid just see tekitaski temas trotsi. Naine tahab majast otsekohe välja kolida? Ei, otsustas George, mingil juhul ei anna ta naise tujudele järele.
Möödus kuu aega. Missis Pritchard oli jäänud kuidagi tasaseks, isegi kaebles harvemini. Näis, nagu oleks ta leppinud oma saatusega. Ta kordas üksnes nagu loitsu: "Sinine priimula on hoiatus, sinine roos hädaoht, sinine germaanium surm!". Isegi pikali heitis ta nii, et võis näha heleroosade germaaniumide kimpu voodi kohal.
Kõigi majaliste närvid olid pingul. Kaks päeva enne täiskuud palus põetaja George'i, et ta viiks missis Pritchardi tollest majast minema. Selle peale plahvatas mu sõber: "Isegi kui kõik lilled tollel kuradima seinal muutuvad sinisteks saatanateks, ei sure seeläbi veel mitte keegi!"
Ja siis saabus saatuslik öö. Nagu tavaliselt, keeras missis Pritchard magamistoa ukse lukku. Ta oli peaaegu rahulik, võis koguni arvata, et natuke uudishimulikki. Põetajale naise säärane olek ei meeldinud, ta oleks heameelega teinud missis Pritchardile ergutava süsti, kuid too keeldus. Arvan, et kogu see salapärane värk pakkus talle isegi veidi meelelahutust. Ka George arvas nii."
"Tõepoolest," kinnitas missis Bantry. "Ka hirmul on oma võlud."
"Järgmisel hommikul missis Pritchardi kelluke ei helisenud, ehkki tavaliselt ärkas ta kella kaheksa paiku. Põetaja ootas poole üheksani ja siis läks ning koputas uksele. Keegi ei vastanud. Põetaja jooksis mister Pritchardi juurde ja nõudis, et uks murtaks otsekohe lahti. Nii tehtigi. Kogenud põetajale piisas ühestainsast pilgust lamavale kehale, mõistmaks tõde. Et aga kõik oleks kombekohane, palus ta George'il kutsuda arst, ehkki oli rohkem kui selge, et missis Pritchard oli surnud. Ta oli surnud juba kaheksa tundi tagasi. Pudelike ravisooladega oli kukkunud tema sõrmede vahelt voodilinale. Tapeedil surnukeha kohal oli üks roosa germaanium muutunud ERESINISEKS.
"Jube," lausus miss Helier, kes oli nüüd päris tõsiselt hirmunud. Sir Henry kortsutas kulmu: "Ja see on kõik?"
Kolonel noogutas sõnatult. Kuid tema naine tuletas kohe meelde.
"Aga gaas?"
"Missugune gaas?" küsis sir Henry.
"Arst tundis nõrka gaasivingu. Ta avastas, et kamina gaasikraan polnud küllalt kõvasti kinni keeratud. Kuid võimalik leke oli nii väike, et sellele ei maksnud erilist tähelepanu pöörata."
"Kas mister Pritchard ja põetaja ei tundnud tuppa astudes midagi?"
"Põetaja ei tundnud, kuid George tundis küll. Ta tundis ennast üldse kehvasti, aga arvas, et see oli tingitud vapustusest. Igal juhul, gaasimürgitusest ei võinud juttugi olla, lõhna oli vaevu tunda."
"Ja kogu lugu?"
"Mitte päriselt. Hakkasid levima kuulujutud. Teenijad olid mitu korda kuulnud, kuidas missis Pritchard oli süüdistanud oma meest, et see teda vihkab, ja kõrvaliste inimeste juuresolekust välja tegemata karjunud, et ta, see tähendab, mister Pritchard oleks rõõmus, kui naine sureks. Räägiti ka sellest, et väheke aega enne surma oli missis Pritchard öelnud: "Kui ma suren, siis saavad kõik aru, et mind tapeti!" Ja siis veel niisugune saatuslik kokkusattumus: naise surma eelõhtul oli George'i nähtud aias, kus ta loopis labidaga laiali umbrohumürki. Vähe sellestki, üks teenija väitis, et kohe pärast mürkkemikaalide laialiloopimist oli mister Pritchard viinud naisele klaasi kuuma piima. Kuulujutud paisusid aina.
Ma ei mäleta täpselt arstliku otsuse teksti, kuid selles olid säärased udused formuleeringud, mis tegelikult väga vähe seletavad: šokk, rabandus, verevalum. Lühidalt: vaene naine ei saanud kuu aegagi mullas puhata, kui otsustati ette võtta ekshumatsioon."
"Nüüd nagu meenuks mullegi, et tulemus oli negatiivne," tähendas sir Henry.
"Lugu oli tõesti salapärane," lausus missis Bantry. "Nii näiteks ei leitud mingit jälge Zoreidast. Seal majas, kus ta pidi elama, ei teadnud keegi temast midagi."
"Ta ilmus välja sinisest udust: udu võib ju samuti olla sinkjas! Ja haihtus uttu," ütles kolonel tähtsalt.
"Vähe sellest. Väike miss Carstairs, kes olevat teda soovitanud, ei olnud samuti tollest naisest midagi kuulnud."
Toas viibijad vahetasid üllatunult pilke.
"Kas mister Pritchard abiellus miss Instow'ga?" päris miss Marple täiesti tavalise häälega.
"Miks teid see huvitab?" küsis sir Henry.
Miss Marple ajas üllatunult oma heasüdamlikud silmad pärani.
"Minu meelest on see asi oluline. Kas nad abiellusid?"
Kolonel vangutas pead: "Kui aus olla, siis me ootasime seda küll... Aga missis Pritchardi surmast on möödas juba pool aastat ning kõigil on jäänud mulje, et nende sõprus on läbi. Nad peaaegu ei kohtu."
"See on väga tähtis, väga," sosistas miss Marple.
"Nii et te mõtlete sedasama, mida mõtlen mina," hüüdis missis Bantry vahele. "Teiegi olete tulnud järeldusele, et..."
"Dolly," protesteeris kolonel, "see, mida sa öelda tahad, on rumal ja mõeldamatu! Inimest ei saa süüdistada, kui pole ainsatki tõendit."
"Ära ole nii ettevaatlikult pedantne, Arthur. Mehed pelgavad alati kas või tühist sammu astuda. Oleme sõprade keskis ja ma tahan julgelt oma mõtte lõpuni väljendada. Ma olen eneselt korduvalt küsinud: kas ei võinud juhtuda, täpsemalt, kas ei oleks saanud võimalik olla, et too ennustaja oli - muidugi üksnes nalja pärast! - ümberriietatud miss Instow? Ma ei kahtle üldsegi, et ta tegi seda paha soovimata, lihtsalt nalja pärast. Missis Pritchard aga oli ülearu tundlik ja suri hirmu kätte. Kas te tahtsite seda öelda, miss Marple?"
"Ei, kallis, mitte midagi säärast. Vaadake, kui ma kavatseksin kedagi tappa... muidugi, ma ei või niisugust asja mõtteski teha... Tapmine on ju patt, suur patt. Pealegi ei või ma kedagi tappa, isegi herilast mitte, ehkki seda on väga vaja teha. Seda kinnitab teile iga aednik. Kuid ma tahan uskuda, et aednikud kasutavad selleks humaanseid viise?... Ah-soo, millest ma rääkisingi?"
"Kui te kavatseksite kedagi tappa..." ütles sir Henry ette.
"Ah-jaa. Vaadake, kui ma tahaksin tappa, ma ei piirduks sellega, et lihtsalt ajaksin surmahirmu nahka. Iga päev võib kuulda, kuidas keegi on hirmu kätte surnud, kuid minu arvates pole säärane tapmisviis usaldusväärne. Inimesed on hoopiski suurema talumisvõimega, kui tavaliselt arvatakse. Mina leiaksin mõne kindlama mooduse. Muidugi vastavalt läbimõeldud plaanile."
"Miss Marple," ütles sir Henry muiates. "Te ajate mulle hirmu nahka. Tahaksin loota, et teil ei tule kunagi pähe minust lahti saada? Teie moodus oleks täiesti lollikindel!"
Vana daam vaatas talle otsa, silmis siiras etteheide.
"Ma ju ütlesin, et ma ei kavatse kedagi tappa. Ma lihtsalt püüan asetada ennast... noh kellegi teatud inimese olukorda."
"Kas te peate silmas George Pritchardi?" küsis kolonel Bantry ohates. "Mina isiklikult poleks ilmaski arvanud, et George... kuid mulle meenub, et ka põetaja arvas nii."
"Võimalik, et ta ei eksinudki. Sest põetajad TEAVAD sageli. Nad küll kardavad valjusti välja öelda. Neil puuduvad tõendid, kuid nad teavad."
Sir Henry kummardus vana daami tooli kohale: "Jätkake, miss Marple! Te kaldusite natuke kõrvale. Kas te ei tahaks meile öelda..."
"Oo, andestage! Ma mõtlesin põetajale, kes saadeti haiglast. Kas teate, see on delikaatne asi..."
"Kas veel keerulisem kui sinine germaanium?"
"Seda mitte, pealegi algas kõik priimulatest! Missis Bantry, te ütlesite, et tapeedil olid kollaste ja roosade priimulate kimbud? Kui roosa priimula muutus helesiniseks, siis kõik klapib. Teine asi, kui kollane..."
"See ei olnud kollane."
"Siis on kõik selge." Miss Marple vangutas nukralt pead. "Aastaaeg, mil lendavad herilased. Ja samuti gaas."
"Vean kihla, et teile tuli jälle meelde mõni külatragöödia?" lausus sir Henry.
"Üldsegi mitte, mulle ei meenunud ükski tragöödia ega ka kuritegu. Jäin lihtsalt mõtlema nendele kahetsusväärsetele pisiasjadele, millega meid tüütab põetaja haigemajas. Lõppude lõpuks on ju ka põetaja lihtsalt naine, aga ta peab ühtelugu end vaos hoidma, käima nagu nööri peal ja tagatipuks kandma seda ebamugavat koledat valget kraed... ja loomulikult hoidma võõraid perekonnasaladusi. Üldiselt polegi midagi imestada, et aeg-ajalt juhtuvad säärased lood."
Sir Henry silmad lõid põlema nagu jahimehel.
"Te peate silmas miss Carstairsit?"
"Ei, miss Coplingit. Ta oli selles majas juba töötanud, ja kui ma ei eksi, siis tõi tema sinna mister Pritchard. Ta oli ju meeldiv meesterahvas, kas pole tõsi? Võimalik, et vaene põetaja hakkas fantaseerima, kujutas endale ette, et... Kuid ärgem hakakem oletusi tegema! Mis puutub miss Instow'sse, siis temast ei pruukinud põetaja alguses teadagi. Aga kui ükskord kuulis, siis pani mängu kogu jõu selle neiu kahjustamiseks... Tähendab, teda reetis kiri?"
"Milline kiri?"
"No kuulge... Ta kirjutas missis Pritchardi ülesandel kirja ja ennustaja tuli kohale just nagu selle kirja peale. Pärast aga tuli välja, et tol aadressil ei elanud mitte mingisugust selgeltnägijat! See on otsene kinnitus, et miss Copling oli loosse mässitud. Ta ju väitis, et oli kirja ära saatnud? Järelikult oli Zoreida tema ise."
"Mitte ei saa aru, kuidas ma säärase tähtsa asjaolu kahe silma vahele jätsin!" laksatas sir Henry endale peopesaga vastu otsmikku.
"Muidugi oli maskeraad seotud mõningase riskiga," jätkas miss Marple. "Perenaine võis ta ära tunda. Kuid säärasel juhul oleks miss Copling kõik naljaks pööranud."
"Aga mida te silmas pidasite, kui ütlesite, et TEATUD INIMESE asemel te poleks pannud kõiki lootusi üksnes kõvale ehmatusele?"
"See viis poleks lihtsalt olnud küllalt usaldusväärne. Hoiatus ja sinised lilled olid üksnes varjuks, niisugust asja nimetatakse kamuflaažiks."
"Tegelikult aga?"
"Andke mulle andeks, et ma tulen tagasi herilaste juurde, kuid ükskord oli mul võimalus jälgida, kuidas aednik segab pudelist kaaliumtsüaniidi veega, ja see tuli mulle kohe meelde, kui te rääkisite ravisoolade pudelikesest. Kui asendada soolad mürgise seguga, siis... Aga too vaene naine kandis oma pudelikest kogu aja kaasas! Ja see pudel leiti ka surivoodilt, eks ju? Sellal kui Pritchard läks arstile helistama, polnud põetajal mingi kunst pudel välja vahetada. Selleks aga, et hajutada mandlilõhna, mida kaaliumtsüaniid levitab, keeras miss Copling lahti gaasikraani. Olen kuulnud, et teatud aja pärast ei jää kaaliumtsüaniidist jälgegi järele. Muide, selles asjas ma ei taha kindlalt väita, et mul on õigus, seal võis olla ka teine mürk. See pole enam nii oluline, või mis te arvate?"
Vana daam vakatas.
Jane Helier vaatas teda uudishimulikult ja ühtlasi usaldusega.
"Aga sinine germaanium ja kõik muud lilled tapeedil?" küsis ta.
"Põetajal on alati käepärast lakmuspaber... noh, teatud sorti proovi tegemiseks... ma ei hakka täpsustama. Olen ise hoolitsenud haigete eest ja tean," ta punastas veidi, "et leelise mõjul muutub punane värv siniseks. Pole mingi kunst katta punane lillekimp voodi kohal tapeedil lakmuspastaga. Ammoniaagiaur pudelikesest muutis selle märkamatult siniseks, kuid kes oskas sellele tähelepanu pöörata? Pudelikesi vahetades viis miss Copling ammoniaagi tapeedile."
"Te oleksite just nagu ise seal kohal viibinud, kallis miss Marple!" lausus sir Henry vaimustatult.
"Kes aga mulle tõesti muret teevad," jätkas vana daam mõtlikult, "siis on need mister Pritchard ja armas noor tütarlaps miss Instow. Kardan, et nad kahtlustavad teineteist ja väldivad seepärast kohtumisi. Aga elu möödub nii kiiresti!" vangutas ta etteheitvalt pead.
"Ma võin teid lohutada," sekkus sir Henry. "Hiljuti sain sõnumi, mis kõik paika paneb. On arreteeritud üks põetaja, keda süüdistatakse selles, et ta tappis haige vanainimese, kes oli talle testamendiga päranduse jätnud. Ta oli asendanud rohu haige ravimipudelis kaaliumtsüaniidiga. Sedasama võtet kasutas ka Copling. Miss Instow ja mister Pritchard võivad oma kahtlustused unustada!"
"Tõesti, see on tore! Ma ei mõtelnud siinjuures selle naise uut kuritegu: see on hirmus ja tuletab veel kord meelde, kui palju on maailmas kurjust... Andke andeks, mulle meenub, et meil jäi doktor Lloydiga pooleli vestlus külahaigla põetajatest. See on ülimalt tähtis probleem."