Agatha Christie

Hirmus õnnetus

"Aga mina ütlen sulle: see on seesama naine! Siin pole mingit kahtlust!"
Kapten Heydock vaatas sõbra erutatud näkku ja ohkas. Nende paljude aastate jooksul, mis ta oli teeninud ookeanilaeva kaptenina, oli ta harjunud vaatama sündmustele rahulikult ja otsima neis olulist. Seejuures püüdis ta hoiduda niisuguste probleemide lahendamisest, mis otseselt temasse ei puutunud
Hoopis teistsugune oli tema sõber Evans, endine kriminaalpolitsei inspektor, kes ka nüüd, juba ammu pensionil olles, suhtus asjadesse professionaalse kirega.
"Ma pole kunagi unustanud ainsatki nägu, mida olen näinud," kordas ta endaga rahul olles. "Missis Merrowden on ühtlasi missis Anthony. Tundsin ta otsekohe ära."
Kapten Heydock saatis sõbrale rahulolematu pilgu. Perekond Merrowdan oli nagu perekond Evanski tema lähim naaber ning talle ei meeldinud, et Evans oli naabriprouas ära tundnud süüdistatava ühest ammusest suurt kära tekitanud protsessist.
"Kuid see oli väga ammu," vaidles kapten, ehkki mitte eriti energiliselt.
"Sellest on möödas üheksa aastat ja kolm kuud," täpsustas Evans.
"Ja sina mäletad seda protsessi?"
"Mäletan. Tuvastati, et mister Anthony tarvitas tavaliselt arseenikut rohuna, mistõttu naine mõisteti õigeks..."
"Noh, ja miks teda poleks pidanud õigeks mõistma?"
"Nad tõesti pidid seda tegema. Ja õigeks mõisteti ta seaduse järgi. Sellepärast, et tema süüd ei õnnestunud tõestada."
"Siis on kõik kombes," ohkas Heydock kergendatult. "Ja ma ei mõista üldse, miks me peaksime sellega oma pead vaevama. Vaesel naisel oli selletagi palju ebameeldivusi, enne kui ta mõrvasüüdistusest vabastati..."
"Õigeksmõistmine pole ebameeldivus," lõikas inspektor ja muheles salapäraselt.
"Said aru küll, mida ma silmas pidasin," tähendas kapten. "Sa ütlesid ise, et naine polnud süüdi."
"Ma ei ole öelnud, et ta polnud süüdi. Ütlesin, et tema süü jäi tõestamata ja seepärast mõisteti õigeks."
"See on seesama!"
"Hoopiski mitte alati."
Kapten Heydock sirutas end tugitoolis, et oleks mõnusam piipu toppida.
"Ah niimoodi? Vaat, kust tuul puhub! Sa siis arvad, et ta oli süüdi?"
"Ma pole ka seda öelnud. Saad aru, ma lihtsalt ei tea kindlalt. On õige, et mister Anthony tarvitas regulaarselt arseenikut. Ja tavaliselt andis talle rohtu naine. Aga ükskord võttis mister Anthony sisse liiga suure annuse. Oli see tema enda viga - või eksis naine? Kohtul lihtsalt ei jäänud muud üle, kui süütõendite puudumisel langetada õigeksmõistev otsus. Otsus oli õiglane, ma ei ütle, et see oli viga. Kuid ma tahaksin selles asjas selgust saada."
Kapten Heydock võttis taas käsile oma piibu.
"See pole meie asi," lausus ta rahulikult.
"Ma pole üldsegi kindel," vaidles inspektor. "Kuula mind veel natuke. Too mees - ma mõtlen professor Merrowdeni - korraldab oma laboris katsetusi arseenikuga..."
"Ta mainis kord tõesti, et tegeleb niinimetatud Marchi testiga kuritegude uurimiseks. Aga ta poleks seda miski hinna eest öelnud, kui ta oleks kas või natukenegi kahtlustanud, et..."
"Arvad, et ta poleks rääkinud," sekkus Evans, "kui ta oleks teadnud oma naise minevikku? Ütled, et nad on abielus kuus aastat? Minu arvates pole tal aimugi, et tema naise nimi oli kunagi missis Anthony..."
"Noh, minu käest ta seda kah teada ei saa," kinnitas kapten.
Evans ei lasknud end häirida.
"Niisiis, Merrowden teeb oma laboris katseid arseeniku ja teiste mürkidega. Meie, kriminalistid, aga korraldame katsetusi mõrtsukatega. Harva rahuldub mõrvar üheainsa roimaga. Oletame, et areteeritakse mees, keda kahtlustatakse oma naise tapmises. Oletagem samuti, et ilmseid süütõendeid ei ole. Kui aga äkitselt selgub, et mehel on olnud mitu naist ja nad kõik on siit ilmast lahkunud mitte päris selgetel asjaoludel, siis kinnitab see kahtlust, ehhki pole veel ilmseks süütõendiks. Siis algavadki selgete süütõendite intensiivsed otsingud. Ja väga sageli sääraseid süütõendeid ka leitakse. Muidugi pole see mõttekäik omal kohal, kui tegemist on inimesega, keda kahtlustatakse esmakordses kuriteos - niisugune inimene mõistetakse küllalt tõenäoliselt õigeks, ning seejärel hakkab ta elama valenime all. Mis te arvate, kas see mees kordab oma kuritegu või mitte?"
"Kummaline mõttekäik!" inspektori argumendid polnud kaptenit ilmselt veennud. "Ometi ei anna see alust arvata, et missis Merrowden on kurjategija."
"Tookord me uurisime tema minevikku, kuid ei leidnud sealt midagi kahtlast," muheles eksinspektor. "Ent koer on maetud just siia! Päevavalgele tuli kummaline lugu tema võõrasisaga. Kui tüdruk oli kaheksateistkümneaastane, armus ta ühte mehesse. Võõrasisa oli abiellumise vastu. Ühel päeval jalutas neiu koos võõrasisaga mägedes ja seal juhtus õnnetus: võõrasisa läks liiga jäärakuserva äärde, libastus ja kukkus kuristikku. Muidugi kukkus ta surnuks..."
"Sa siis arvad..."
"See oli õnnetusjuhtum. See oli juhus! Mister Anthony võttis ülemäärase annuse arseenikut - ja seegi oli õnnetu juhus. Ka kohus võttis seda kui õnnetusjuhtumit. Kuid ma pean sulle ütlema, Heydock: sellele naisele mõeldes kardan ma uut õnnetusjuhtumit!"
"Ma siiski ei saa aru," kehitas kapten õlgu, "kuidas sa kavatsed seda õnnetusjuhtumit ära hoida?"
"Seda ei tea keegi," lausus Evans murelikult.
"Minu arvates ei maksa meil sekkuda võõrastesse asjadesse," rõhutas kapten veel kord oma kreedot ja asutas ennast lahkuma.
Kuid Evansil oli piisavalt kannatlikkust ja ka otsusekindlust. Natuke aega hiljem, minnes postkontorisse marke ostma, arutles ta tulevase tegutsemiskava üle. Ja sattus ootamatult ninapidi kokku oma arutluste objekti professor George Merrowdeniga.
Keemik oli rahulik ja heasüdamlik lüheldast kasvu mees. Peaaegu alati oli ta mõtteisse süvenenud. Nad teretasid ja lobisesid natuke aega tühjast-tähjast. Eksinspektoril polnud raske veeretada jutt elukindlustusele. Professor rääkis otsekui omal algatusel, et kavatseb kindlustada oma elu naise kasuks: "Olen viimasel ajal teinud mitmeid mitte eriti õnnestunud kapitalimahutusi," selgitas ta. "Ja kui minuga midagi juhtub, võib naine jääda elatusvahenditeta. Säärasel juhul võiks kindlustuspoliis talle suureks abiks olla."
"Ja teie naine on sellega päri?" poetas Evans otsekui möödaminnes. "Mõned naised arvavad, et kindlustamine võib tuua õnnetust."
"Oh ei, Margaret on üpris praktiline," naeris professor. "Mulle isegi tundub, et see oli tema idee."
Nii sai Evans kätte tarviliku informatsiooni. Ta surus muige maha ja jättis professoriga kähku hüvasti. Ka kadunud mister Anthony oli paar nädalat enne surma oma elu kindlustanud!"
Erainspektor usaldas oma vaistu ja oli kindel, et ta kahtlustused on õiged. Aga kuidas hoida ära uus kuritegu? Ja kes võiks teda siin abistada?
Paar päeva hiljem kohtas ta jalutuskäigul oma sõpra Heydockit, kes jutles kellegi naisterahvaga. Inspektor astus lähemale ja tundis ära missis Merrowdeni.
See oli efektne naine tumedate kulmude, uhkete lokkis juuste ja elurõõmsa näoga. Naine naeratas Evansile. Naeratus oli enesega rahulolev, kuid sõbralik.
"Tere päevast, missis Anthony... see tähendab, ma tahtsin öelda, missis Merrowden," parandas Evans pominal, jälgides vargsi naise reageeringut. Naise silmad läksid pärani, ta katkestas hetkeks hingamise. Kuid kohe sai ta enesevalitsuse tagasi ja küsis rahuliku häälega: "Otsin oma meest. Võib-olla olete teie teda juhuslikult kohanud?"
"Jah, ma nägin teda nüüdsama," vastas Evans ja nad jätkasid üheskoos teed. Missis Merrowden vestles inspektoriga sundimatult ja silmanähtava rahuloluga. Mees oli vaimustatud. On alles naine! Kuidas ta ennast valitseb? Aga, mõtles inspektor, samal ajal on see naine väga ohtlik.
Inspektor oli enesega rahul: ta oli andnud naisele mõista, et tundis ta ära. Kuid mida teha edasi? Kuidas hoiatada professorit?
Varsti nägidki nad keemikut, kes teretas Evansit sõbralikult. Missis Merrowden haaras algatuse otsekohe oma kätte: "Mis oleks, kui kutsuksime teid teed jooma, mister Evans?"
Inspektor adus kutses mingit allteksti.
"Tänan teid, missis Merrowden," vastas ta. "Tulen hea meelega!"
Kolmekesi seadsid nad sammud Merrowdenide maja poole, keskustelles elavalt igasuguse tühja-tähja üle. Päike paistis rõõmsalt, puhus kerge tuul, loodusest õhkus soojust ja rahu.
"Teenijal on täna vaba päev," teatas missis Merrowden, kui nad olid sisenenud väikesesse hästisisustatud majja. Naine pani teekannu tulele, võttis riiulilt kolm piaali ja alustassid ning paki teed.
"Meil on oivalist hiina teed," lausus ta. "Ja hiina kombe kohaselt joome seda mitte tassidest, vaid piaalidest."
Ta asetas piaalid lauale, uuris neid tähelepanelikult, vahetas ühe välja ja pahandas mehega: "Nii ometi ei tohi, George! Sa oled jälle piaali kasutanud!"
"Anna andeks," üritas professor end kaitsta. "Need piaalid sobivad oma mõõtmetelt suurepäraselt minu katsete tarvis. Nõusid, mis ma tellisin laboratooriumi jaoks, pole ikka veel kohale toodud."
"Ükskord mürgitad sa meid kõiki," muheles naine. "Mary leiab piaalid sinu laboratooriumist ja toob kööki, aga sina ju kasutad neid oma katseteks kaaliumtsüaniidiga..." Ta kustutas naeratuse oma näolt. "Ei, George, see kõik on kohutavalt ohtlik!"
"Mary asi pole toppida oma nina laboratooriumi!" imestas professor. "Mida ta seal otsib?"
"Tuleta meelde, mitu korda oled sa sinna teepiaalid jätnud!" vastas naine selgituseks. "Mismoodi neid sinu juurest kätte saada? Katsu tähelepanelikum olla, kallis."
Professor pomises midagi ja läks oma laboratooriumi. Missis Merrowden naeratas võluvalt ja hakkas teed keetma.
Inspektor oli segaduses. Miks avas missis Merrowden kõik kaardid? Võib-olla valmistas ta sel viisil ette pinda "õnnetusjuhtumiks"? Ja ühtlasi kandis aegsasti hoolt õigustuse eest? Või tahtis, et inspektor isiklikult oleks tema süütuse tunnistaja? Kuid see oleks ju liiga naiivne, mõtles inspektor.
Naine valas tee kolme piaali. Ühe asetas inspektori ette, teise võttis endale, kolmanda pani tooli juurde, kus tavaliselt istus professor. Kui ta viimast piaali lauale tõstis, tundus Evansile, et ta näeb naise näol varjatud muiet.
Jaa, see naine on tõesti suurepärane - ja väga ohtlik! Tegutseb aega viitmata ja eriliste ettevalmistusteta. Järjekordne mürgitamine leiab aset kohe praegu, inspektori juuresolekul - kas saab veel paremat tunnistajat olla! Evansil jäi säärasest pöörasest jultumusest koguni hing kinni.
Kõik see oli kavalasti korraldatud, hämmastavalt kavalasti. Ja inspektor ei suuda midagi tõestada! Naine ilmselt arvestab, et Evans ei jõua midagi kahtlustada. See naine viib oma kavad täide enne, kui kellelgi jõuab kahtlus tekkida!
Evans hingas sügavalt ja kummardus naise poole: "Missis Merrowden, ma olen mõnikord tujukas. Kas olete nõus mu väikest kapriisi rahuldama?"
Naine vaatas teda pilguga, milles oli valmisolek täita külalise iga soov. Evans tõusis, võttis professori tooli ees seisva piaali ja vahetas välja perenaise tassiga.
"Ma tahaksin, et te jooksite ära selle tee."
Nende pilgud kohtusid. Naine sirutas käe välja ja võttis piaali. Evans hoidis hinge kinni. Naine tõstis piaali suu juurde. Kuid viimasel hetkel hakkas ta käsi värisema ja ta viskas tee järsu liigutusega suurde lillepotti. Siis nõjatus toolil tagasi ja vaatas inspektorile väljakutsuvalt otsa: "Ja nüüd?" Naise hääletoon oli muutunud.
Inspektor hingas kergendatult.
"Olete väga tark naine, missis Merrowden," lausus ta. "Usun, et te mõistate mind. Pole vaja tehtut korrata! Te muidugi mõistate, mida ma tahan öelda?"
Olles endaga ilmselt rahul, noogutas inspektor kergelt. Jaa, mõtles ta, see naine küll ei taha oma elu võllas lõpetada.
"Teie ja teie mehe pika elu terviseks," lausus ta rõhuga, tõstis piaali ja jõi.
Hetk hiljem püüdis ta tõusta, püüdis karjuda, kuid oli juba hilja. Inspektori nägu tõmbus kaameks, sõrmed vajusid harali, piaal kukkus nende vahelt maha, seejärel libises elutu keha toolilt põrandale.
Majaproua kummardus surnukeha kohale. Ta huulil oli kerge muie. Ta pomises vaikselt, kuid tundeliselt: "Tegite vea, inspektor. Te arvasite, et ma tahan tappa oma meest. Kui rumal teist! Hirmus rumal!"
Mõne hetke silmitses ta oma kolmandat ohvrit. Muie naise näol oli nüüd varjamatu. Aga väliselt sarnanes ta pühakuga. Ta hüüdis meest: "George. George, tule rutem! Hirmus õnnetus on
juhtunud!! Vaene mister Evans..."