Agatha Christie Uppumissurm (orig. pealkiri "Death by Drowing") Scotland Yardi ekskomissar sir Henry Clithering oli külas oma sõprade, abielupaar Bantry juures, kes elas St. Mary Meadi külje all. Laupäeva hommikul, kui ta hakkas minema söögituppa hommikueinele, pidi ta uksel peaaegu kokku põrkama mrs. Bantryga, kes tormas uksest välja ja näis olevat üsna endast väljas ning ärritatud. Laua ääres istuv kolonel Bantry punetas näost rohkem kui harilikult. "Hommikust, Clithering, ilus ilm täna," lausus Bantry ja jätkas, kui sir Henry oli juba istet võtnud: "Dolly oli täna hommikul natuke endast väljas." "Tundus olevat küll," vastas sir Henry leebelt. Ta oli natuke üllatunud. Mrs. Bantry ei olnud kergesti ärrituv inimene ja nii palju kui ta teadis, võis ta tõeliselt innustuda vaid aiandusest. "Kuulsime täna hommikul halba uudist. See ta nii endast välja viiski. See tüdruk sealt alevist, Emmoti tütar, ehk tead..." "Jah, muidugi, tean." "See tüdruk..." ütles kolonel Bantry mõtlikult, "kena tüdruk, kuid jäi hätta. Tavaline lugu. Me siin vaidlesime Dollyga selle asja pärast. Minust oli see muidugi rumal. Naised suhtuvad neisse asjadesse alati teistmoodi. Dolly oli kogu hingest tüdruku poolt. Tead ju, nagu need naised on, et mehed on loomad ja jõhkardid ja nii edasi. Aga ega need asjad nii lihtsad ole, vähemalt tänapäeval mitte. Poiss, kes tüdruku ära võrgutab, ei pea tingimata viimane lurjus olema. Enamasti on mõlemad ühepalju süüdi. Mulle see noor Sandford päris meeldis." "Kas Sandform oligi see mees, kes tüdruku hätta saatis?" "Nii see näib olevat. Muidugi ei tea ma midagi kindlat. Ma ei tea mitte midagi. Ma ei ole nagu Dolly, kes hakkab otsemaid otsuseid langetama. Kurat võtku, inimene peab ikka mõtlema, mida ta räägib. Tead ju küll, kui asja uuritakse ja…" "Uuritakse?" Kolonel Bantry jäi talle ammuli sui otsa vaatama. "Nojah. Kas ma siis ei öelnudki, et tüdruk uputas enese ära?" "Hull lugu," lausus sir Henry. "Seda küll. Vaene tüdruk. Ja isa on vali mees. Eks kõige selle pärast Dolly nii endast ära oligi." "Kuhu ta enese uputas?" "Jõkke. Veski juures, kus vool on kiire. Seal on jalakäijate jaoks väike purre. Arvatakse, et ta sealt alla hüppaski. Parem on sellele mitte mõelda," lausus kolonel Bantry ja võttis ajalehe, et hakata uudiseid lugema. Sir Henry ei tundnud juhtunu suhtes erilist huvi, ehk ainult pisut. Pärast hommikusööki läks ta välja ja sättis end aias mõnusalt istuma, tõmmates kaabu üle silmade. Umbes poole kaheteistkümne paiku tuli toatüdruk üle muru tema poole. "Kui te oleksite nii lahke, sir, miss Marple sooviks teiega kokku saada." "Miss Marple?" Sir Henry tõusis ja kohendas kaabut. Ta mäletas miss Marple'it hästi. Mõni aeg tagasi oli neil olnud kombeks väikese seltskonnaga koos istuda ja lahti harutada keerulisi kuritegusid. Miss Marple oli ikka õigesti ära arvanud, kes kuriteo oli toime pannud. Sir Henry respekteeris seda vana daami ja imestas, mille pärast ta tahtis temaga praegu kokku saada. Miss Marple istus võõrastetoas. Ta põsed olid roosakamad kui harilikult ja ta olekust oli näha, et ta on millegipärast erutatud. "Sir Henry, mul on nii väga hea meel teid näha. Ma kuulsin üsna juhuslikult, et olete praegu siin. Loodan, et annate mulle siiatuleku andeks." "Ka minul on rõõm teid näha," lausus sir Henry ta kätt surudes. "Ma arvan, et mrs. Bantry on kodunt välja läinud." "Jah. Ma nägin teda lihunik Footitiga juttu ajamas, kui ma sealt mööda tulin. Henry Footitil jooksis eile koer ära, see oli üks neid traatkarvalisi foksterjereid. Mulle näib, et lihunikud just neid koeri peavadki." "Jah?" "Mul on väga hea meel, et ma sattusin tulema just siis, kui teda kodus ei ole. Ma tulin ju teie juurde. Selle kurva loo pärast." "Henry Footiti koera pärast?" küsis sir Henry hämmeldunult. Miss Marple vaatas talle etteheitvalt otsa. "Oh ei, ei. Rose Emmoti pärast muidugi. Kas olete juba kuulnud?" Sir Henry noogutas. "Bantry alles veidi aega tagasi rääkis. Kurb lugu." Sir Henry ei taibanud, miks miss Marple tahab teda näha Rose Emmoti pärast. Miss Marple istus uuesti, ka sir Henry võttis istet. Ta pani tähele, et rääkimise ajal oli miss Marple'i olekus midagi muutunud, ta ilme oli väga tõsine. "Ehk mäletate," ütles miss Marple, "kuidas me mõni aeg tagasi üht üsna põnevat kurjategija äramõistatamise mängu mängisime. Need olid keerulised, peaaegu lahendamatutena näivad lood. Te ütlesite, et ma ei lahendanud neid lugusid halvasti." "Te lõite meid kõiki üle. Miss Marple, te leidsite lahendused lausa geniaalselt. Mäletan, et teil oli alati käepärast mõni paralleel kohalikust külaelust, mis teid lahenduse leidmisel aitas." "See, et te mind tookord pisut kiitsite, andiski mulle julguse nüüd teie juurde tulla. Usun, et kui ma teile midagi räägin, ei naera te mind vähemalt välja." Sir Henry pani tähele, et miss Marple oli väga tõsine, lausa surmtõsine. "Loomulikult ei naera ma teid välja," lausus ta soojalt. "Sir Henry... see tüdruk... Rose Emmott... ta ei uputanud ennast... ta uputati." Miss Marple'i hääl oli vaikne ja rahulik. Sir Henry vaikis mõnda aega, enne kui ütles: "See on väga tõsine avaldus, miss Marple." "Ma tean, tean, sellepärast ma siin olengi." "Aga kallis miss Marple, mina ei ole see inimene, kelle juurde te oleksite pidanud minema. Olen nüüd tavaline eraisik. Kui teil on teada fakte selle kohta, mida rääkisite, peate minema politseisse." "Ei, ma arvan, et ma ei saa seda teha." "Miks siis?" "Sest mul ei ole neid, nagu te ütlesite, fakte." "Te siis ainult oletate?" "Võite ka nii öelda, kui teile meeldib. Aga see ei ole päris täpne. Ma tean. Kui ma aga oma teadmisega inspektor Drewiti juurde läheksin, naeraks ta mu lihtsalt välja. Ma ei tea tõepoolest, mida ma talle räägiksin. Selliseid fakte, mida teie kindlateks tõenditeks nimetate, mul vist ei ole." "Aga need teie omad?" "Ma tunnen inimesi. Kui elad aastaid sellises külas, nagu mina elan, ei ole võimalik inimeste loomust mitte tunda." Rääkides vaatas miss Marple ekskomissarile otse silma sisse. Roosakas jume ta põskedel oli nõrgenenud. Sir Henry oli elukogenud mees. Ükskõik kui fantastilisena miss Marple'i oletus talle ka ei paistnud, tunnetas ta instinktiivselt, et respekteerib seda. "Ma usun teid, miss Marple, kuid ei mõista ikkagi, mispärast tulite minu juurde." "Ma mõtlesin ja mõtlesin, ja nagu ma juba ütlesin, ei oleks politseisse minekust mingit kasu, kui ei ole nimetada ühtki konkreetset fakti. Muidugi, kui minna kaugemale, ülemkonstaabel Melchetti juurde... Ma olen kindel, et teie käes oleks ta nagu vaha..." "Missuguse otsa tahaksite mulle siis kätte anda?" "Mõtlesin, et kirjutan ühe nime, selle inimese nime. Kui te leiate, et see inimene on süütu, noh, siis olen ma lihtsalt eksinud." Pärast väikest pausi lisas ta: "See oleks nii kohutav, see oleks nii väga kohutav, kui süütu inimene üles poodaks." "Mis asja, pagana päralt!" hüüatas sir Henry ehmunult. Miss Marple pööras oma erutatud näo tema poole. "Võib ju olla, et ma eksin, ehkki ma seda ei usu. Inspektor Drewitt on küll täiesti arukas mees. Aga hulk keskpärast taibukust on mõnikord ohtlik. Võib juhtuda, et see ei vii kuigi kaugele." Sir Henry vaatas teda huviga. Miss Marple avas oma väikese ridiküli, võttis välja märkmiku, rebis sealt lehe, kuhu kirjutas hoolikalt ühe nime, murdis siis paberi pooleks ja ulatas sir Henryle, kes paberi uuesti lahti tegl ja luges nime, mis talle mitte midagi ei öelnud. Paberi torkas ta endale taskusse. "Hästi, hästi," ütles ta lehte taskusse pistes. "Midagi taolist ei ole ma oma elus varem teinud." *** Sir Henry, ülemkonstaabel kolonel Melchett ja inspektor Drewitt istusid kolmekesi kabinetis. "Ma tunnen tõepoolest, et segan ennast teie asjadesse vahele," ütles sir Henry viisakalt naeratades, "ja ma ei oska isegi öelda, miks ma seda teen." "Mis te nüüd, kallis sõber, me oleme meelitatud." "See teeb meile au, sir Henry," sõnas inspektor. Tegelikult mõtles ülemkonstaabel midagi muud: "Vaene mees, vist surmani tüdinud seal Bantryde juures olemisest ja lobisev vanamoor on talle kärbseid pähe ajanud." Nii ta mõtles, aga valjusti lausus: "Kardan, et see kõik on üsna räpane lugu. Kõigepealt arvati, et tüdruk on ise vette hüpanud. Ta oli ju lootnud mehele minna. Mõistate? Igatahes oli meie doktor Haydock küllalt tähelepanelik ja märkas kätel plekke, muljumisjälgi, mis olid saadud enne surma. Plekid olid just seal, kust teda vette tõukamisel tõenäoliselt võidi kinni hoida." "Kas selleks läks vaja palju jõudu?" "Vist mitte. Seal ei olnud tõenäoliselt mingit võitlust ega rabelemist. Tüdrukule oli see küllap ka ootamatu. Pealegi on seal väike jalakäijate sild ning sealpool, kuhu ta tõugati, ei olnud isegi käsipuud ees." "Kas olete kindel, et see just seal juhtus?" "Jah. Me leidsime ühe kaheteistaastase poisi, kes sel ajal oli teisel kaldal metsas. Ta kuulis sillal karjatust ja seejärel kohe vee plartsatust. Oli juba üsna pime ja seetõttu oli raske midagi näha. Varsti märkas ta aga vees midagi valget ja jooksis abi järele. Kui tüdruk välja tõmmati, oli juba hilja. Ellu äratada teda enam ei suudetud." Sir Henry noogutas. "Kas poiss ei näinud purdel kedagi?" "Ei. Nagu ma juba ütlesin, hakkas pimedaks minema. Pealegi on jõe kohal peaaegu alati udu. Mul on plaanis poisilt veel küsida, kas ta ehk nägi sillal kedagi vahetult enne või pärast seda. Poiss muidugi arvas, et tüdruk ise hüppas või kukkus vette. Seda arvasid ka kõik." "Kuni me leidsime sedeli," lisas inspektor Drewitt sir Henry poole pöördudes. "Surnud tüdruku taskust. See oli kirjutatud sellise pliiatsiga, nagu neid kunstnikud kasutavad. Ehkki paber oli ligunenud, õnnestus meil see läbi lugeda." "Ja mis sinna oli kirjutatud?" "See oli noore Sandfordi kirjutatud: "Ootan sind purdel kell pool üheksa. R. S." "Nii. Mõni minut pärast poolt üheksat kuulis Jimmy Brown, see poiss, karjatust ja vette kukkumist." "Ma ei tea, kas te olete Sandfordi kunagi näinud," jätkas kolonel Melchett, "ta on olnud siin umbes kuu aega. Üks neid noori moodsaid arhitekte. Ehitab Allingtonile maja. Klaasist söögilaud ja terasjalgadega toolid. See ei puutu küll asjasse, aga näitab, mis sorti mehega tegemist on. Ei mingit moraali." "Sir Henry," ütles inspektor, "see on üks väga inetu lugu," aga õnneks paistab läbi. Tüdruk on sattunud täbarasse olukorda noore Sandfordi pärast, kes kavatseb varsti Londonisse tagasi minna. See mees võrgutas kena noore tütarlapse, lubades temaga abielluda. Udusel õhtul saab ta tüdrukuga sillal kokku, haarab tal õlgadest kinni ja tõukab jõkke. Selline on minu arvamus." Sir Henry vaikis mõne minuti. Ta tajus kohalikku allhoovust - noor arhitekt ei olnud konservatiivses St. Mary Meadis populaarne. "On see päris kindel, et oodatav laps oli Sandfordi oma?" küsis ta lõpuks. "Muidugi," vastas Drewitt, "Rose Emmott rääkis sellest oma isale, lootis, et Sandford temaga abiellub. Temaga! Sandford! Mitte iialgi." Sir Henryle meenutas see Victoria-aegset melodraamat: petetud tüdruk, brutaalne noormees pealinnast, karm isa, puudus ainult kohalik armunud ja kättemaksuhimuline noormees. "Kas sellel tütarlapsel enne Sandfordi tulekut oma noormeest siin ei olnud?" "Mõtlete Joe Ellist? Tubli poiss, tisler," tähendas inspektor Drewitt. Melchett noogutas nõusolevalt: "Jah, noormees samast seisusest." "Kuidas Joe Ellis suhtus Rose'i ja Sandfordi sõprusse?" "Kes seda täpselt teab. Ta on vaikne poiss, kinnine. Võib-olla oli Rose tema silmis puhas. Ehk lootis, et tüdruk ükskord veel tema juurde tagasi tuleb," arvas inspektor. "Tahaksin temaga kokku saada," tähendas sir Henry. "Läheme ka tema juurde," lausus Melchett, "me ei jäta ühtki liini kontrollimata. Kas teile sobiks, kui kõigepealt läheksime tüdruku isa juurde, seejärel käiksime Sandfordi pool ja siis võiksimegi Ellist vaatama minna?" Sir Henryl ei olnud midagi sellise järjekorra vastu. Tom Emmott oli keskealine tugev mees toore suu ja väga liikuvate silmadega. "Rõõm teid näha, härrased, tere hommikust. Astuge palun sisse. Võin ma teile midagi pakkuda? Ei? Nagu soovite. Tulite minu tütre pärast? Vaene tüdruk. Ta oli hea laps, ta oli alati hea tüdruk, kuni tuli see siga, vabandust, aga see ta on. Lubas abielluda. Aga temasuguste jaoks peavad ka seadused olema." "Kas tütar rääkis teile, et Sandford on vastutav tema olukorra eest?" "Rääkis. Siinsamas toas rääkis." "Ja mida te selle kohta ütlesite?" "Mida mina talle ütlesin?" Mees näis silmapilkselt tagasi tõmbuvat. "Nojah. Kas te ehk näiteks ei lubanud teda majast välja visata?" "Olin natuke äge küll. See on ju loomulik. Aga muidugi ei visanud ma teda välja. Seda ma ei oleks teinud. Aga ma ütlen, et see mees peab oma palga saama." "Millal te oma tütart viimati nägite?" küsis Melchett. "Eile. Tee ajal." "Kas te ei märganud tema käitumises või olekus midagi teisiti olevat kui harilikult?" "Ta oli selline nagu alati. Ei märganud midagi. Kui ma oleksin teadnud..." "Aga teie ju ei teadnud," märkis inspektor kuivalt. Kui nad lahkusid, ütles sir Henry kaaslastele: "Soodsat muljet see mees küll ei jätnud." "Eks ta ole paras jõhkard ja kui tal oleks šansse puhtalt välja tulla, oleks ta valmis Sandfordi üle omakohut, mõistma." Seejärel läksid nad Sandfordi juurde. Rex Sandford ei olnud selline, nagu sir Henry teda kuuldu põhjal ette kujutas. Ta oli pikka kasvu noor mees, blond ja väga kõhn. Tal olid unistavad sinised silmad. Juuksed olid üsna pikad ja sassis. Ta kõnemaneer oli kuidagi naiselik. Melchett tutvustas ennast ja oma kaaslasi. Ilma pikema sissejuhatuseta asus ta kohe asja juurde, paludes arhitektil täpselt kirjeldada, mida ta õnnetuspäeva õhtupoolikul oli teinud. "Ma loodan, et te mõistate oma olukorda ja seda, kui tähtis see on, et te täpselt räägiksite, mida te sel päeval tegite." "Ma ei mõista," lausus Sandford. "Te teate, et Rose Emmott uppus eile õhtul?" "Tean. See on nii kohutav. Ma ei ole silmatäitki maganud. Ma ei ole suuteline mitte midagi tegema. Tunnen ennast vastutavana, kohutavalt vastutavana." Arhitekt sasis oma ennegi korratuid juukseid. "Ma ei ole kunagi tahtnud talle halba teha," rääkis ta haledalt, "kui ma oleksin teadnud. Ma ei suuda uskuda, ma ei oleks võinud uneski näha, et ta seda nii võtab." Ta istus laua äärde ja surus näo kätesse. "Kas ma pean nii aru saama, et te keeldute rääkimast, mida te tegite eile õhtupoolikul?" "Ei, muidugi mitte. Ma olin väljas, käisin jalutamas." "Kas te käisite Rose Emmottiga kohtumas?" "Ei. Ma olin üksinda. Tegin pika jalutuskäigu läbi metsa." "Kuidas te seletate siis kirja, mille me leidsime surnud tütarlapse taskust?" Inspektor Drewitt luges selle väga kuiva tooniga ette ja küsis: "Te ei eita, et kirjutasite selle?" "Ei, muidugi mitte. See on minu kirjutatud. Rose tahtis minuga kokku saada. Ta nõudis seda. Ma ei teadnud, mida teha. Nii ma selle sedeli kirjutasingi." "Noh, nii on juba parem," tähendas inspektor. "Aga ma ei läinud! Mulle tundus, et on õigem mitte minna. Pidin homme linna sõitma. Tundsin, et meil on parem mitte kokku saada. Kavatsesin talle Londonist kirjutada... ja teha... mõned korraldused." "Kas te teate, et tütarlaps ootas last ja oli teid isaks nimetanud?" Sandford oigas, kuid ei lausunud sõnagi. "Kas see on tõsi?" küsis inspektor. "Arvatavasti," vastas Sandford surutult. "Nüüd teie jalutuskäigust. Kas keegi nägi teid eile õhtul?" "Ma ei tea. Vist mitte. Niipalju, kui mäletan, ei kohanud ma kedagi." "Väga hea." "Mida te sellega mõtlete? Mis tähtsust on sellel, kas ma käisin jalutamas või ei käinud. Mis ühist on minu jalutuskäigul sellega, et Rose Emmott ennast ära uputas?" "Aga ta ju ei teinud seda," ütles inspektor, "ta lükati vette." "Mu jumal, siis..." Võttis mitu minutit, kuni see, mis öeldi ja sellega öelda taheti, näis Sandfordi teadvusse jõudvat. Kolonel Melchett andis märku lahkuda. "Te saate aru, Sandford, et te ei saa siit majast lahkuda." Kolm meest väljusid koos. Inspektor ja ülemkonstaabel vahetasid särava pilgu. "Arvan, et sellest on küllalt," sõnas inspektor. "Jah. Luba võtta ja ta arreteerida," vastas Melchett. "Vabandage mind, ma unustasin oma kindad sinna," ütles sir Henry ja kiirustas majja tagasi. Sandford istus täpselt samas poosis, nagu ta nende lahkudes oli jäänud. "Ma tulin tagasi," ütles sir Henry, "et teile öelda, ma tahan teha kõik selleks, et teid aidata. Ma ei saa teile avaldada millest on tingitud minu huvi teie vastu. Aga ma palun, et te mulle räägiksite väga üksikasjalikult, nii täpselt, kui võimalik, mis juhtus teie ja Rose Emmotti vahel." "Ta oli väga tore ja võluv, ta ei jätnud mind üksinda. Siin on nii üksildane koht. Keegi ei armastanud mind. Ja nagu ma ütlesin, oli ta hämmastavalt kena ja näis teadvat, mida teeb ja kõike seda... ja siis see juhtuski. Ta tahtis, et ma temaga abielluksin. Ma ei teadnud, mida teha. Ma olen Londonis ühe tütarlapsega kihlatud. Kui ta sellest kunagi teada saab... ja muidugi ta kuuleb, aga olgu. Kuidas ta küll võis? Ma olen muidugi närakas. Nagu ütlesin, ma ei teadnud, mida teha. Ma vältisin temaga kokkusaamist. Mõtlesin, et lähen Londonis oma advokaadi juurde, et teha korraldused raha ja muu suhtes tema jaoks... Jumal, kui rumal ma küll olin! Kõik räägib nii selgelt minu vastu. Aga nad eksivad. Ta pidi seda ise tegema." "Kas ta ähvardas endalt elu võtta?" "Mitte kunagi." "Kas te võite öelda midagi Joe Ellise kohta?" "Tisleri kohta? Hea poiss, nürivõitu, aga hull Rose'i järele." "Ta võis olla armukade." "Küllap ta natuke oligi, aga ta on liiga hea. Ta kannatas vaikides." "Hästi," ütles sir Henry, "ma pean nüüd minema." Väljas sai ta taas kaaslastega kokku. "Teate, Melchett, mulle tundub, et me peaksime siiski käima ka selle teise poisi juures, enne kui midagi tõsist otsustada. Oleks kahju, kui Sandfordi arreteerimisega vea teeksite. Pealegi on armukadedus küllalt kaalukas motiiv mõrva sooritamiseks." "See on muidugi tõsi, aga Joe Ellis ei ole seda sorti mees. Ta ei suuda kärbselegi viga teha. Pealegi ei ole keegi teda mitte kunagi näinud halvas tujus või tigedana. Aga ma olen nõus, et me peaksime temaltki küsima, kus ta eile õhtul oli. Ta peaks praegu kodus olema. Ta on korteris ühe lese, mrs. Bartleti juures, muuseas väga korralik inimene, teenib natuke pesu pesemisega." Maja oli väike ja puhas. Ukse avas suurt kasvu tüse meeldiva näo ja siniste silmadega keskealine naine. "Tere hommikust, mrs. Bartlett. Kas Joe Ellis on kodus?" "Tuli kümmekond minutit tagasi. Palun astuge sisse." Käsi vastu põlle kuivatades juhatas ta mehed väiksesse võõrastetuppa, pakkus külalistele kiirustades istet ja läks üürilist kutsuma. "Joe, kolm härrat soovivad sinuga kokku saada." "Tulen kohe, kui olen ennast puhtaks pesnud," vastas hääl tagantpoolt köögist. Perenaine naeratas. "Tulge palun siia, istuge teiegi," kutsus Melchett perenaist. "Oh, mis te nüüd, ma ei saa seda endale lubada," vastas naine. "Kas Joe Ellis on hea üüriline?" küsis Melchett nagu muuseas. "Paremat ei saa ollagi. Väga korralik noormees, ei joo. Teeb korralikult tööd ja kodus on alati abivalmis. Pani mulle need riiulid üles ja köögis pani kapi seina. Olgu mis tahes asi, ta paneb ikka käed külge ega taha mingist tänust kuuldagi. Tänapäeval ei ole selliseid noori mehi just palju, nagu Joe on." "Teeb kunagi ühe tüdruku õnnelikuks," kostis Melchett hooletult. "Talle vist meeldis Rose Emmott, eks ole?" "See asi tüütas mu päris ära. Ta lausa jumaldas tüdrukut ja see ei teinud poisist mitte väljagi." "Mida Joe õhtuti teeb?" "Harilikult on ta kodus. Nokitseb mõne töö kallal või loeb. Ta õpib kaugõppes raamatupidamist." "Ah niimoodi. Kas ta eile oli kodus?" "Jah." "Olete selles kindel?" küsis sir Henry teravalt. "Täiesti kindel." "Kas ta ei käinud väljas umbes kella kaheksa, poole üheksa paiku?" "Oh ei," naeris mrs. Bartlett. "Pea terve õhtu pani ta köögis kappi üles ja mina olin talle abiks." Hetk hiljem tuli Joe Ellis ise. Ta oli laiaõlgne noor mees ja nägi väga hea välja. Ka tema oli siniste silmadega ja heasüdamliku naeratusega. Täiesti armastusväärne noor hiiglane. Melchett tegi jutuotsa lahti. Perenaine läks ära kööki. "Me uurime Rose Emmoti uppumise asjaolusid. Te tundsite teda?" "Jah. Tundsin," pomises ta, "lootsin isegi ühel heal päeval temaga abielluda." "Kas olete kuulnud ka sellest, missuguses olukorras ta oli?" "Jah. See jättis ta maha. Aga nii oligi parem. Rose ei oleks temaga abielludes õnnelikuks saanud. Ma oleksin leppinud, kui ta oleks öelnud, et ta tuleb minu juurde, oleksin tema eest hoolitsenud." "Hoolimata sellest, et..." "See ei olnud tema süü. Mees viis ta ilusate lubadustega eksiteele ja kõik. Rose rääkis mulle. Tal ei olnud mingit kavatsust endalt elu võtta. Siin on midagi viltu." "Kus te ise olite eile õhtul poole üheksa ajal?" Kas see ainult tundus sir Henryle või tuli vastus tõesti natuke liiga kiiresti, justkui oleks see olnud varuks valmis mõeldud. "Ma olin siin. Panin köögis kappi üles. Küsige mrs. Bartletilt, ta võib teile öelda." "Nii kiire vastus aeglase mõtlemisega mehelt," arutles sir Henry mõttes. Veel paar küsimust ning nad valmistusidki lahkuma. Sir Henry vabandas ja läks kööki, kus leidis perenaise ahju juures askeldamas. Võõrast märgates naeratas ta lahkelt. Uus kapp oli seinale kinnitatud, aga töö ei olnud veel päris valmis. Tööriistad ja mõned lauajupid olid alles laiali. "Kas Ellise eileõhtune töö?" "Jah, eks ole üsna hulk tööd. Ta on väga osav tisler." Naise pilgus ei olnud ei kartust ega kimbatust. Ent Ellisel? Oli ta seda vaid ette kujutanud? Ei. Poisis oli olnud midagi võltsi. "Pean ta käsile võtma," mõtles sir Henry. Köögist väljudes komistas ta lapsevankri otsa. "Ega ma ometi last üles ei äratanud?" "Oh ei. Kahjuks mul ei ole lapsi. Selle käruga ma viin ainult pesu." "Ah nii." Sir Henry mõtles väheke ja küsis siis: "Mrs. Bartlett, te tundsite Rose Emmotit, mida te temast arvasite?" "Minu meelest oli ta kergemeelne. Aga ta on nüüd surnud ja sellepärast ei taha ma tema kohta midagi halba öelda." "Kuid mul on väga tõsine põhjus seda küsida." Sir Henry lahkus majast segaste tunnetega. Joe Ellis oli eile õhtul kodus tööd teinud. Mrs. Bartlett oli kogu aja olnud temaga koos. Selle vastu ei rääkinud midagi peale Joe Ellise liiga kiiresti antud vastuse. "No nii. Asi näib selge olevat," lausus Melchett. "Seda küll. Sandford on meie mees. See on päevaselge. Mida teie arvate, sir Henry?" küsis Drewitt. "Nii see näib olevat küll. Ainult ma ei suuda kujutleda, et Sandford oleks olnud võimeline seda tegema." Endalegi ootamatult teatas ta kaaslastele: "Tahaksin näha seda poissi, kes karjumist kuulis." Jimmy Brown osutus üsna intelligentseks poisiks. Oma aastate kohta oli ta väikest kasvu, ent kavala näoga. Talle oli meeltmööda, et talle küsimusi esitati. "Kas sa olid õhtul teisel kaldal?" küsis sir Henry. "Kas see oli otse alevi vastas üle jõe? Kas nägid seal kedagi või tuli sulle keegi sillal vastu?" "Nägin kedagi metsas jalutamas, see oli vist arhitekt." Kolm meest vahetasid pilgu. "Kas see oli umbes kümmekond minutit enne, kui kuulsid karjatust?" Poiss noogutas. "Ehk nägid kedagi ka alevipoolsel kaldal?" "Üks mees tuli mööda jalgrada, ta kõndis aeglaselt ja vilistas. See võis olla Joe Ellis." "Kuidas sa võisid nii täpselt näha, oli ju udune ja juba pimenes?" "Tundsin ta vilistamisest. Joe Ellis vilistab alati üht ja sama viisi, muud ta ei oskagi." "Kes tahes võis niiviisi vilistada," ütles inspektor üsna teravalt. "Kas ta läks silla poole?" "Ei, alevi poole." "Arvan, et see tundmatu mees meile erilist huvi ei peaks pakkuma," lausus Melchett ja pöördus poisi poole: "Sa kuulsid karjatust ja kohe seejärel vette kukkumist ning paari minuti pärast nägid vees inimest ning jooksid abi järele. Läksid üle silla ja otse majade poole? Kas sa abi järele joostes veel kedagi nägid?" "Jõe ääres jalgrajal oli kaks meest käsikäruga, aga nad olid liiga kaugel ja ma ei näinud, kas nad lähevad või tulevad minu poole, sellepärast ei hakanud ma nende poole jooksma, vaid läksin kõige lähemasse majja ütlema." "Seda sa tegid hästi, tõepoolest hästi," ütles Melchett. "Sa tegutsesid kiiresti ja otsustavalt. Sa oled skaut, eks ole?" "Jah, sir." "Väga hea." Sir Henry vaikis ja mõtles. Ta võttis taskust miss Marple'i antud sedeli, vaatas seda, raputas pead. See tundus olevat võimatu... ent siiski... Ta otsustas teha miss Marple'ile vastuvisiidi. Miss Marple võttis ta vastu oma õdusas vanamoodsas söögitoas. "Tulin ütlema, et meil on teatud edusamme, kuid mulle tundub, et teie seisukoht ei leia kinnitust. Nad arreteerivad Sandfordi. Kardan, et neil on selleks alust." "Nii et te ei leidnud siis midagi, absoluutselt mitte midagi, mis minu versiooni kinnitaks? Võib-olla, et ma tõesti eksisin. Teil on ju nii suured kogemused. Oleksite kindlasti suutnud välja uurida, kui mu oletusel oleks olnud alust." "Esiteks," ütles sir Henry, "on mul raske seda uskuda ja teiseks on olemas raudne alibi. Õhtul pani Joe Ellis köögikappi seinale ja mrs. Bartlett oli kogu aeg temaga koos." Miss Marple hingas kiiresti ja sügavalt sisse. "Aga see ei saanud nii olla. Oli ju reede õhtu." "Mis sellest?" "Reedeõhtuti viib mrs. Bartlett kundedele pesu koju." Sir Henry nõjatus tooli seljatoele ja sulges silmad. Talle meenus Jimmy jutt vilistavast mehest ja... jah, see kõik võis tõesti nii olla. Ta tõusis ja surus soojalt miss Marple'i kätt. "Ma tean, mida ma teen, vähemalt ma proovin..." Viie minuti pärast oli ta taas mrs. Bartleti maja väikeses võõrastetoas ja küsitles Joe Ellist. "Te ei rääkinud meile eilse õhtu kohta tõtt," ütles ta teravalt. Kaheksa ja poole üheksa vahel te ei olnud köögis kappi üles panemas. Teid nähti jõe ääres jalgteel mõni minut enne Rose Emmeti surma." Mees hingeldas. "Teda ei tapetud, ta pidi seda ise tegema. Ta hüppas ise alla. Ta oli meeleheitel. Mina ei oleks suutnud tal juuksekarvagi kõverdada, ei, ei oleks suutnud." "Miks te meile siis valetasite?" küsis sir Henry. Joe Ellis pööras pilgu kõrvale. "Ma kartsin. Mrs. Bartlett nägi mind jõe ääres ja kui me hiljem kuulsime, mis oli juhtunud, arvas ta, et mul võib sellest pahandusi tulla. Otsustasin rääkida, et tegin siin tööd ning mrs. Bartlett lubas mind toetada. Ta on minu vastu alati väga hea olnud." Sõnagi lausumata läks sir Henry toast kööki, kus perenaine parajasti kraanikaussi küüris. "Mrs. Bartlett, ma tean kõik. Teil oleks parem üles tunnistada. Ma ei usu, et teile meeldiks, kui Joe Ellis poodaks üles selle pärast, mida ta ei ole teinud. Ei, ma näen, et seda te ei soovi. Ma võin teile rääkida, kuidas see juhtus. Te olite klientidele pesu viimas. Sillal sattusite kokku Rose Emmottiga. Te mõtlesite, mida see Joe Ellisele tähendas, kui Rose selle võõraga käima hakkas. Nüüd oli ta hädas ja Joe oli valmis teda hädast päästma ja temaga abielluma, kui peaks vaja olema. Joe on teie juures elanud neli aastat ja te armusite oma üürilisse. Tahtsite teda enda jaoks hoida. Te vihkasite Rose Emmotit, seda väikest kergemeelset plikat, kes võis teilt loodetud mehe käest võtta. Te olete tugev naine. Haarasite tüdrukul õlgadest kinni ja lükkasite ta jõkke. Mõni minut hiljem nägite Joe Ellist. See poiss, Jimmy, nägi teid kahekesi koos, aga et väljas oli juba üsna pime ja udune, pidas ta lapsevankrit käruks ja arvas, et jõe ääres lükkavad kaks meest käru. Te sisendasite Joele, et teda võidakse kahtlustama hakata ja mõtlesite välja selle kapiloo, just nagu Joele alibiks. Tegelikult läks alibit vaja teile endale. On mul õigus või ei?" Naine seisis ta ees vaikides, käsi põlle sisse pühkides ja justkui aeglaselt otsust langetades. Lõpuks hakkas ta vaikselt ja kõlatult rääkima. "See oli just täpselt nii, sir. Ma ei tea, mis mul järsku hakkas. Häbitu, jah, just see on õige sõna tema kohta. Mõtlesin, et ta ei või Joed minult ära võtta. Minu elu ei ole õnnelik olnud. Mees oli invaliid. Põetasin ja hooldasin teda. Ja siis tuli Joe siia korterisse. Ma ei ole veel nii vana naine, ehkki juustes on juba halli. Ma olen neljakümnene, sir. Joe oli ainus võimalus tuhandest. Ma olen teinud tema jaoks kõik. Ta oli nagu väike laps, alati nii viisakas ja usaldav. Ta oli minu oma, kelle eest hoolitseda ja keda niisama vaadata. Ja siis see... see!" Isegi praegu oli mrs. Bartlett tugev naine. Ta seisis sirgelt ja vaatas sir Henryt isegi uudishimulikult, lausudes: "Nüüd olen ma valmis teiega tulema. Ma ei uskunud, et see kunagi välja tuleb. Ei saa aru, kuidas teie küll seda teada saite." Sir Henry raputas pead: "See ei olnud mina. Mina selle peale ei tulnud." Veel kord võttis ta taskust väikese märkmikulehe, kuhu vanamoelise käekirjaga oli kirjutatud: Mrs. Bartlett. Elab Mill Cottages 2, Joe Ellis on tema juures üüriliseks.