Agatha Christie

Solvatud mehe avaldus
(orig. pealkiri "The Case of the Discontented Husband")

Mr Parker Paine'i üks paremaid omadusi oli kahtlemata võime inimestele sümpatiseerida. Ta kujutas endale hästi ette, millises seisundis kliendid tema ukseläve ületasid. Mr Paine'i ülesanne seisneski selles, et nad niisugusest seisundist vabastada ja jõuda selgusele neis keerulistes asjaoludes, millega tema juurde tuldi.
Sellisel erilisel hommikul oli tal uus külastaja, mr Reginald Wayd, pikk, laiaõlgne, kahvatusiniste silmade ja päevitunud näoga mees. Mr Paine sai kohe aru, et tema klient kuulub nende inimeste hulka, kellel on raske oma emotsioone sõnadega väljendada. Istudes mr Paine'i vastas, vaikis mees jonnakalt ning sikutas aeg-ajalt oma väikesi vuntsikesi.
"Teate, ma nägin teie reklaami," ütles ta lõpuks katkendlikult. "Ma arvan, et võin järgida... Paine, minu asjad on halvad, ma ei tea mida teha."
"See on just see valdkond, mida ma jagan, sest olen spetsialist kõigi inimlike probleemide alal."
"Teie töö on vist raskevõitu?"
"Muidugi, kuid inimesi tuleb aidata. Kõik probleemid võib jaotada gruppidesse. Kehv tervis. Igatsus. Naised, kellel on raskusi meestega. Mehed -," ta tegi pausi, "- kellel on raskusi naistega."
"Tõepoolest, teil on õigus."
"Siis jutustage mulle kõigest," pakkus mr Paine.
"Üldiselt - ega siin millestki jutustada olegi. Lihtsalt mu naine soovib lahutust, et uuesti mehele minna."
"Täiesti tavaline juhtum. Ma kahtlustan, et väldite kõnelust temaga sel teemal?"
"Ma armastan teda," vastas mr Wayd teesklematu siirusega.
Tavaline ning osaliselt ka banaalne fraas, ent öelnuks ta: "Ma jumaldan teda. Ma kummardan maapinda, millel ta käib. Ma olen valmis end tema pärast ohverdama," poleks ta suutnud oma tundeid paremini väljendada.
"Ja ikkagi, mida ma tegema pean?" jätkas Wayd. "Teate, ta nõustus seda asja edasi lükkama ning mul on kuus kuud aega. Kui ta ka siis oma otsuse juurde jääb, lähen ma minema. Praegu aga ärritab teda kõik, mida ma teen.
Teate, mr Paine, ma ei ole peen natuur. Ma armastan palli taguda: partii golfi või tennist, vaat see on mulle meele järele. Ma ei taipa tuhkagi muusikast, üldse kunstist ja muust sarnasest. Aga mu abikaasa on ülimalt rafineeritud natuur. Ta armastab maalikunsti, ooperit, kontserte ja mina olen ta loomulikult ära tüüdanud.
See väike nahaalne pikajuukseline poisike jagab neist asjust aga kõike.
Muidugi, ma saan aru, et targal ja ilusal naisel on minusugusest eeslist villand."
Mr Paine oiatas.
"Mu kallis, see on viga, kohutav viga. Mitte mingil juhul ei tohi end naise kõrval hädavaresena tunda. Sest meid hinnatakse selle järgi, kuidas me ennast ise hindame!
Te oleksite pidanud oma spordiharrastuse üle uhkust tundma. Te oleksite pidanud muusikast ja kunstist, mida teie naine armastab, rääkima kui tühjast-tähjast. Te oleksite pidanud talle sellepärast kaasa tundma, et ta teist halvemini tennist mängib. Alandlikkus, mu kallis, ei too abielus edu."
Mr Wayd näis segaduses olevat.
"Mnjah..." ütles ta lõpuks. "Ja mis ma nüüd teie arvates tegema peaksin?"
"Peate kasutama teistsugust taktikat. Öelge, kas teil teiste naistega oli suhteid?"
"Loomulikult mitte."
"Ehk siiski kerge flirt?"
"Ma pole kunagi teiste naiste vastu huvi tundnud."
"Ka see on viga. Te peate otsekohe uut elu alustama."
Mr Wayd muutus ärevaks.
"Kuid saage aru, see on võimatu. Ma pean silmas..."
"Teil pole mõtet sellepärast muretseda. Üks mu naisteenistujatest aitab teid. Ta ütleb, mida teha, ja kõikidesse tähelepanuavaldustesse, mida te talle osutate, suhtub ta loomulikult ainult kui tööalastesse."
Mr Wayd näis rahunevat.
"See on juba etem, kuid kas te arvate tõepoolest, et... Mulle tundub, nagu püüaks Iris minust igaveseks vabaneda."
"Mr Wayd, te ei mõista inimloomust. Veel vähem mõistate te naisterahva loomust. Praegusel hetkel olete te naise silmis lihtsalt tühisus, kes talle häbi teeb. Keegi ei tunne teie vastu huvi. Milleks on aga naisele vaja seda, kes kedegi ei huvita?
Nüüd vaatame asja teise kandi pealt.
Kujutage endale ette - teie naine saab teada, et soovite nagu temagi oma vabadust tagasi saada."
"Ta peaks sellest ainult rõõmu tundma."
"Peaks, aga ei tunne. Veelgi enam, ta märkab, et olete pälvinud võluva tütarlapse tähelepanu. Teie šansid tõusevad jalamaid. Ta muutub vihaseks, see ärritab teda."
"Arvate?"
"Olen selles veendunud. Te ei ole enam "vaene vana Redi", te olete "kavalpea Redi". Ta saab aru, et ainult teist meest hüljates võib ta teid tagasi võita. Teie aga peate olema mõistlik ja kõikide tema argumentide peale kordama: "Meil on parem lahku minna" või "Meie iseloomud ei sobinud.".
Kõigile kõrvalseisjatele serveerite seda aga nii, et tol ajal, kui tema rääkis, nagu poleks teie temast aru saanud, ei saanud tegelikult hoopis tema teist aru.
Ent ärgem praegu sellesse süvenegem. Õigel ajal saate te üksikasjalikud instruktsioonid."
Mr Wayd kahtles ikka veel.
"Arvate tõesti, et see plaan läbi läheb?"
"Ma ei ütle, et olen selles absoluutselt kindel. Kui ta on teisesse mehesse meeletult armunud, ei saa te tema tagasivõitmiseks enam midagi teha. Kuid see on vähe tõenäoline. Arvatavasti sattus ta niisugusesse olukorda igatsusest - igatsusest, mis on sündinud pimeda andumuse absoluutse truuduse õhkkonnas, millega teie ta ümbritsesite. Kui järgite mu nõuandeid, saavutate 97protsendilise tõenäosusega edu."
Päikesepaistelisel keskpäeval oli "Lorrimer Cort" imekaunis. Iris Wayd pikutas lamamistoolis. Ta kandis helelillat võluvat kleiti ja nägi tänu oskuslikult kasutatud kosmeetikale oma 35 eluaastast tunduvalt noorem välja.
Iris vestles oma sõbratari mrs Massingtoniga, keda oli alati sümpaatseks pidanud. Mõlemat panid igavlema nende spordihullud mehed, kes ei rääkinud muust kui ainult golfist.
"Ütle, kes see tütarlaps on?" küsis äkki mrs Massington.
Iris kehitas väsinult õlgu.
"Ära minult küsi, Redi tõi ta kaasa. See on nii naljakas. Sa tead, et ta pole kunagi tüdrukuid vahtinud. Ta tuli minu juurde ja mõmises midagi, kuni lõpuks ütles, et tahab selle miss de Sara kutsuda nädalalõppu veetma. Muidugi ma naersin selle jutu peale, sest mida võisin ma siis veel teha. Ja siin ta nüüd ongi."
"Kus Redi temaga kohtus?"
"Ei tea. Ta vastas mulle midagi ebamäärast."
"Võib-olla ta tundis seda naist juba varem?"
"Ei usu. Muidugi, ma olen rõõmus, et kõik just niimoodi läks. Loodan, et see kergendab tunduvalt mu elu, sest ma olen temaga õnnetu. Ta, vaeseke, vist arvab, et ma tõepoolest armukadetsen. Milline jamps! "Loomulikult," ütlesin ma talle, "loomulikult võid sa oma sõbratari kaasa võtta.""
"Ta on ülimalt veetlev," märkis mrs Massington. "Ja see on küllalt ohtlik - sa saad ju aru, mida ma silmas pean."
Madelaine de Sara ja Redi Wayd jalutasid väljakute ääres. Nad vestlesid, naersid ja paistsid õnnelikud olevat.
"Suurepärane päev!" hüüatas Madelaine lõpuks toolile istudes ning käega oma toredaid tumedaid juukseid kohendades.
"Teate... Teate..." alustas Redi närviliselt ja puhkes äkki naerma.
Nende pilgud kohtusid, mis valvsale mrs Massingtonile muidugi märkamatuks ei jäänud.
"Miks te golfi ei mängi?" küsis Madelaine Irise poole pöördudes.
"Ma ei huvitu sellistest asjadest," vastas too külmalt.
"Kuid te jätate end paljust ilma. See on nii tore! See sunnib unustama kõik siin maailmas! Möödunud suvel tegin ma teatud edusamme tennises, aga golfi mängimine ei tule mul küll veel päris hästi välja."
"Tühiasi!" ütles Redi. "Teil on tarvis vaid löök kätte saada. Täna lõite te palle suurepäraselt!"
"Sest te näitasite mulle, kuidas seda teha, sellepärast. Te olete väga hea õpetaja, teil on tõesti annet."
"Rumalus, ma pole... Minust pole mingit kasu."
Redi kohmetus.
"Te peate tema üle uhkust tundma," ütles Madelaine mrs Waydi poole pöördudes.
Väriseva käega, vastust võlgu jäädes avas mrs Wayd raamatu.
Hämmeldusest midagi arusaamatut pomisedes läks Redi kiiresti minema.
"Ma usun, et teil pole just meeldiv mind taluda," jätkas Madelaine. "Mõned naised suhtuvad oma mehe sõpradesse väga kahtlevalt. Minu arvates on armukadedus mõttetu, eks ju?"
"Mina arvan samuti. Ma pole Redit kunagi mõelnudki armukadetseda."
"Te olete lihtsalt võluv! Ja miks küll kõik meeldivad mehed juba nooruses oma vabaduse kaotavad?"
"Olen väga rõõmus, et te leiate Redi meeldiva olevat."
"Kahtlemata ta on seda, eriti kui ta mängutuhinas naiste vastu ükskõikseks muutub. See asjaolu mõjub meile eriti."
"Eeldan, et teil on meeste hulgas palju sõpru?"
"Oo, jaa. Ma armastan mehi üldse rohkem kui naisi. Naised ei salli mind, ma ei tea miks."
"Sest te olete nende meeste jaoks liiga ilus ja ohtlik," märkis mrs Massington naeratades.
"Inimestesse peab suhtuma mõistvamalt. Väga palju ilusaid mehi on lihtsalt ära piinatud, nad on oma igavatest naistest väsinud. Teate ju neid näitlejanatuure ja neid niinimetatud "peeneid" naisi... Mina arvan, et praegustes arusaamades abielust ning lahutusest on palju õigeid mõtteid. Parem juba alustada kõike uuesti sellega, kes on noor ja sind mõistab. Õigus, mrs Wayd?"
"Loomulikult."
"On need tänapäeva tüdrukud alles vastikud!" hüüatas mrs Wayd pärast seda, kui Madelaine oli uurima läinud, kas varsti teed serveeritakse. "Nende peakestes pole mitte ainsatki mõtet."
"Selles peakeses on üks mõte siiski olemas," vastas mrs Massington. "Too neiu on Redisse armunud."
"Jama!"
"Ja-jah. Ma nägin, kuidas ta teda vaatas. Tüdruku jaoks on ükstapuha, kas mees on abielus või mitte, ta tahab meest vallutada. Minu arvates on see vastik."
Mrs Wayd vakatas ning hakkas siis äkki naerma: "Lõppude lõpuks, mis tähtsust sellel on?"
Kui mrs Iris trepist üles tuli, vahetas Redi, ise midagi lauldes, oma toas parajasti riideid.
"Oled endaga rahul, kallis?" päris naine.
"Ee-ee... Jah, muidugi."
"Ma olen rõõmus. Ma tahan, et sa õnnelik oleksid."
"Jah, muidugi."
Redi Wayd tundis suurt kohmetust. Ta vältis naise pilku ning võpatas, kui naine temaga rääkima hakkas. Tundes end süüdlasena, vihkas ta kogu seda farssi.
"Oled temaga ammu tuttav?" küsis mrs Wayd järsku.
"Ee-ee... Kellega?"
"Miss de Saraga loomulikult."
"Ma täpselt ei tea, ma arvan, et... ee... eee... mõnda aega."
"Aga sa pole mulle temast kunagi rääkinud."
"Küllap unustasin."
"Tõepoolest unustasid!"
Naine eemaldus kiiresti.
Pärast teejoomist näitas mr Wayd miss de Sarale aeda. Olles kindlad, et kaks paari silmi nende selgasid puurib, jalutasid nad ringi.
Varjulisel alleel otsustas mr Wayd välja öelda kõik, mis temasse kogunenud oli.
"Kuulge, ma usun, et me peame selle ettevõtmise katki jätma. Mu naine vaatas mind sellise pilguga, nagu vihkaks ta mind."
"Ärge muretsege," vaidles Madelaine. "Vastupidi, kõik läheb nagu õlitatult."
"Arvate? Saage aru, ma ei taha teda enda vastu häälestada. Teejoomise ajal ütles ta minu kohta juba niigi mitu ebameeldivust."
"Kõik on kombes," kordas Madelaine. "Te käitute eeskujulikult."
"Arvate?"
"Olen selles kindel. Näete," Madelaine hakkas äkki sosistama, "teie naine jalutab terrassil. Ta tahab näha, mida me teeme. Oleks hea, kui te mind praegu suudleksite."
"Oh!" kõhkles Wayd. "Kas ma ikka pean seda tegema? Mulle tundub, et..."
"Suudelge mind," sosistas Madelaine.
Redil ei jäänud muud üle, kui ta palve täita. Et mehe kohmakust varjata, põimis naine omakorda käed mehe kaela ümber. Redi isegi vankus veidi.
"Oh!" ümises mees ennast unustades.
"Oli see sulle ebameeldiv?" uudishimutses Madelaine.
"Muidugi mitte," vastas ta viisakalt. "See... see üllatas mind."
Ja ta lisas mõtlikult: "Mis sa arvad, kas me oleme juba küllalt kaua aias viibinud?"
"Arvan, et jah," vastas Madelaine. "Oleme siin head tööd teinud."
Kui nad tagasi lagendikule jõudsid, teatas mrs Massington, et Iris oli puhkama läinud.
Õhtul oli Wayd kohutavalt segaduses.
"Ta on hüsteerikas," sosistas ta Madelainele.
"Suurepärane."
"Ta nägi, kuidas me suudlesime."
"Väga hea, seda me ju tahtsimegi."
"Ma lihtsalt ei teadnud, mida talle ütelda. Ma ütlesin, et... nii lihtsalt kukkus välja."
"Oivaline."
"Ta kinnitas, et sa oled otsustanud minuga abielluda ja et ta teab, kes sa tegelikult oled. Ma ütlesin, et ta pole sinu suhtes õiglane."
"Tore!"
"Ja siis ajas ta mind välja. Ta ei soovi minuga enam rääkida. Ta tahab oma asjad kokku korjata ja ära sõita," lõpetas mees nukralt.
Madelaine naeratas: "Ütle talle, et nimelt sina korjad oma asjad kokku ja sõidad linnast minema."
"Aga ma ei taha..."
"Väga hea. Ent sul polegi tarvis seda teha. Su naisele on isegi see mõte vastumeelne, et sa kusagil Londonis lõbutsed."

Järgmisel hommikul arutas Redi Wayd Madelainega olukorda.
"Ta ütles," teatas mees rõõmsalt, "et ta veel mõtleb, kuna tema poolt poleks aus ära sõita, kui ta ometi lubas pooleks aastaks siia jääda. Tõsi küll, ta lisas, et kui ma oma sõbrad siia tõin, ei takista midagi tal sedasama tegemast. Ta soovib Sinclaire Jordani siia kutsuda."
"On see tema?"
"Jah. Ja olgu ma neetud, kui luban endale mu oma majas temaga kohtuda."
"Sa pead seda ometi tegema," ütles Madelaine. "Ära muretse, ma hoian tal silma peal. Ütle, et sa pole ta siiatuleku vastu ja teata naisele, et ma jään veel paariks päevaks siia."
"Oo, kallis!" hüüatas Wayd.
"Nüüd ära ainult pead kaota," sõnas Madelaine. "Kõik laabub suurepäraselt. Veel kaks nädalat ja kõik su probleemid on lahendatud."
"Kaks nädalat? Arvad sa tõesti nii?"
"Kas ma arvan nii? Ma olen selles veendunud!"
Nädal hiljem astus Madelaine de Sara Parker Paine'i kontorisse ning vajus väsinult tugitooli.
"Oo, naine-vampiir!" naeratas Parker Paine.
Madelaine naeratas väsinult.
"Mul pole kunagi nii raske olnud. Mees, keda jälitab tema naine! See on õudne."
Parker Paine muigas.
"Jah. Kuid see lihtsustab ülesannet tunduvalt. Mitte iga meest poleks ma nii kerge südamega teie võlude meelevalda andnud."
"Kui te vaid teaksite, milliste raskustega ma teda mind suudlema sundisin. Ja kuidas see talle meeldis."
"Loodan, et teie jaoks, kallis, oli see vaid romantiline elamus. Kas tulite oma ülesandega edukalt toime?"
"Jah, arvan, et kõik on korras. Eile õhtul toimus vapustav stseen. Lubage täpsustada: minu viimast aruannet olukorrast kuulsite te kolm päeva tagasi?"
"Jah."
"Niisiis, nagu ma rääkisin, piisas ainult ühest mu pilgust sellele haletsusväärsele ja vihatud Sinclaire Jordanile, kui ta juba minu oli. Mrs Wayd muidugi raevutses, ent peagi ma näitasin, kummale neist meestest kuulub mu eelistus. Ma heitsin Sinclaire Jordani üle avalikult nalja. Naersin ta rõivaste ja tema pikkade juuste üle."
"Vapustav tehnika," mainis Parker Paine tunnustavalt.
"Kriis saabus eile õhtul. Mrs Wayd läks üle avatud rünnakule. Ta süüdistas mind selles, et ma lõhun tema kodu. Redi Wayd meenutas Jordanit. Mrs Wayd selgitas, et see oli vaid tema mahajäetuse ning üksinduse tagajärg. Naine ütles, et nad olid ju alati nii õnnelikud olnud, et ta jumaldas oma meest ja et mees teadis seda."
Mina vastasin - hilja.
Wayd omakorda pidas instruktsioonidest väga täpselt kinni. Ta ütles, et et süüdista naist milleski, et tahab minuga abielluda ja et mrs Wayd võib Sinclairi endale jätta. Nüüd ei takistavat lahutust enam midagi - olevat rumal veel kuus kuud oodata.
Siis haaras mrs Wayd südamest ja palus lonksu brändit.
Redi ei andnud alla, täna hommikul sõitis ta linna ja ma olen kindel, et naine on tal kannul."
"Noh, kõik on kombes," teatas Paine uhkelt. "Suurepärane."
Sel hetkel avanes uks. Lävel seisis Redi Wayd.
"On ta siin?" küsis ta hingeldamist maha surudes. "Kus ta on?"
Ta nägi Madelaine'i.
"Kallis, kallis," tormas ta naise juurde. "Kas sa ka tead, et see on tõsi - eilne õhtu oli tõepoolest viimane ja ma rääkisin Irisele kõike täiesti tõsiselt. Ma ei tea, miks ma niikaua pime olin. Ma sain viimase kolme päeva jooksul kõigest aru."
"Millest aru?" küsis Madelaine summutatult.
"Sellest, et ma jumaldan sind. Et minu jaoks pole peale sinu maailmas ühtegi teist naist olemas. Iris saab lahutuse ja pärast seda tuled sa mulle naiseks, eks? Ütle "jah". Madelaine, ma jumaldan sind."
Sel hetkel avanes uks uuesti ning laskis sisse kõhna, millessegi rohelisse riietatud naise.
"Nii ma arvasingi!" kriiskas ta. "Ma jälgisin sind! Ma teadsin, et sa tema juurde lähed!"
"Kinnitan teile..." alustas Parker Paine vaevaliselt enesevalitsust tagasi saades. Kuid viimati sisenenud naine ei pööranud talle vähimatki tähelepanu.
"Oh, Redi, sa ei või mu südant purustada. Tule tagasi. Ma ei hakka sulle etteheiteid tegema. Ma õpin golfi mängima. Mul ei saa olema sõpru, kes sulle ei meeldi. Pärast kõiki neid aastaid, mil me üheskoos nii õnnelikud olime..."
"Ma pole kunagi õnnelik olnud, alles nüüd sain ma teada, mis tunne see üldse on," vastas Wayd.
Mrs Wayd hakkas nutma.
Ta pöördus Madelaine'i poole: "Te olete rikutud naine! Te varastasite minult mehe!"
"Ma ei pretendeeri üldse teie mehele," vastas Madelaine segaduses olles.
"Madelaine!"
Waydi nägu moondus.
"Palun minge mõlemad ära," ütles Madelaine.
"No kuule, ma ju ei tee nalja, tahan sinuga tõepoolest abielluda."
"Kasige välja!" karjatas Madelaine südantlõhestavalt. "Välja!"
Redi suundus taarudes ukse poole.
"Ma tulen tagasi," hoiatas ta.
Mees väljus ust paugutades.
"Niisuguseid tütarlapsi nagu teie on vaja avalikult nüpeldada ja häbistada!" hüüatas mrs Wayd. "Kuni teid polnud, oli Redi ingel. Nüüd on ta nii muutunud, ma ei tunne teda enam üldse ära."
Nuttes läks ta oma mehele järele.
Madelaine ja Parker vahetasid pilke.
"Mida ma pean küll tegema?" küsis Madelaine abitult. "Ta on suurepärane inimene, kuid ma ei taha temaga abielluda. Ei teagi kohe, mida mõtelda. Kui te vaid teaksite, millise vaevaga ma teda suudlema sundisin!"
"Ah!" hüüatas Parker Paine. "Kui kahju, et see kõik juhtus minu süü tõttu."
Ta laskis pea nukralt norgu, võttis mr Waydi tšeki ja kirjutas sellele põiki järgmised read: "Loodus ähvardab meid õnnetustega, kuid inimene peab neid õnnetusi ette nägema!"