Agatha Christie

Luigelaul
(orig. pealkiri "Swan Song")

Kell üksteist ühel maihommikul Londonis. Mr. Cowan vaatas aknast välja. Tema selja taga säras Ritz-hotelli salongi jäik luksus. Salong kuulus tubaderitta, kus elas madame Paula Nazorkoff, kuulus ooperistaar. Mr. Cowan oli madame’i impressaario; praegu ootas ta lauljatari läbirääkimistele. Ta pööras pead, kui uks avanes, aga tulija oli kõigest miss Read, madame Nazorkoffi sekretär.
"Oo, see olete teie, mu armas," ütles mister Cowan. "Kas madame pole veel tõusnud?"
Miss Read raputas pead.
"Leppisime kokku kella kümneks," ütles mr. Cowan. "Nüüd ootan juba tervelt tund aega."
Ta ei avaldanud pahameelt ega imestust. Mr. Cowan oli kunstnikutemperamendi heitlikkusega harjunud. Ta oli suurt kasvu, hoolikalt siledaks raseeritud mees; kogu tema hoiak oli pisut liiga laitmatu, tema rõivastus pisut liiga hoolitsetud. Juuksed olid mustad ja väga läikivad, hambad agressiivselt valged. S-i hääldades sisistas ta kergelt, mis polnud küll just otse susistamine, aga sellele väga ohtlikult sarnanes. Polnud vaja erilist kujutlusvõimet tõdemaks, et tema isa nimi oli arvatavasti olnud Cohen. Uks ruumi teises otsas paisati lahti, sisse tormas prantslannast tüdruk.
"Kas madame on üles tõusmas?" küsis Cowan lootusrikkalt. "Mis uudist, Elise?"
Elise vehkis mõlema käega. "Madame on täna nagu seitseteist kuradit, miski talle ei kõlba! Ilusad kollased roosid, mis monsieur talle eile õhtul saata laskis ... ta ütleb, New Yorgis oleksid need täiesti omal kohal. Aga olevat idiootsus neid talle Londonis saata. Ta ütleb, Londonis olevat võimalikud üksnes punased roosid, ja siis tõmbab ta ukse lahti ja virutab kollased roosid koridori, kus need ühe monsieur’ pähe maanduvad, trés comme il faut, keegi kõrge sõjaväeline aukandja, ma arvan. Ja too on endast väljas."
Cowan kergitas kulme, ei teinud aga ühtki liigutust. Natukese aja pärast võttis ta taskust väikese märkmiku ja kirjutas sinna "punased roosid".
Elise tõttas teisest uksest jälle välja ning Cowan pöördus taas aknast välja vaatama. Vera Read istus kirjutuslaua äärde ning hakkas kirju avama ja sorteerima. Kümme minutit möödusid vaikuses. Siis prahvatas magamistoa uks lahti ja ruumi leekis Paula Nazorkoff. Tema ilmumisega muutus salong kitsamaks, Vera Read veelgi värvitumaks ja Cowan tundus olevat tühipaljas figuur tagaplaanil.
"Ahaa, mu lapsed," hõikas primadonna. "Kas ma pole täpne?" Ta oli pikka kasvu ja lauljatari kohta mitte eriti täidlane. Tema käed ja jalad olid veel saledad, ja tema kaelal oli kauni samba kuju. Tema juuksed, mis kuklas lopsaka sõlme moodustasid, olid tumepõletavalt punased. Kui ta oligi seda värvitooni hennaga järele aidanud, polnud tulemus seeläbi vähem efektne. Ta polnud enam noor, vähemalt nelikümmend, kuid tema näojooned olid veel võluvad, ehkki nahk polnud enam kuigi prink ja välkuvate tumedate silmade ümber oli juba pisut kortse. Tema naer oli nagu lapsel, seedimine nagu jaanalinnul, temperament nagu kuradil, ning ta nautis kuulsust olla oma aja suurim dramaatiline sopran. Silmapilk ründas ta Cowanit. "Kas tegite kõik, mis ma käskisin? Kas tassisite tolle koleda Inglise klaveri minema ja uputasite Thames’i?
"Muretsesin teise," ütles Cowan ja osutas nurka, kus losutas klaver.
""Erard"," ütles ta. "See on juba parem. Proovime järele." Oivaline sopranihääl sädeles arpedzos, libises kergelt mööda skaalat üles ja alla, kaks korda, vibreeris siis pehmelt kõrgeks tooniks, mis paisus, muutus üha valjemaks ja valjemaks, siis jälle vaiksemaks ja pehmemaks ning haihtus. "Ah!" ütles Paula Nazorkoff tulvil naiivset rahulolu. "Kui ilus hääl mul siiski on! Isegi Londonis on mu hääl oivaline!"
"See on tõesti nii," kinnitas Cowan ehtsa imetlusega. "Mul ei tarvitse kihla vedada, et ka London teie jalge ette laskub nagu New York."
"Arvate?" küsis lauljatar. Kerge muigevirve mängles ta huulil, ning oli ilmne, et see küsimus talle üldse peavalu ei valmistanud.
"See on täiesti kindel," ütles Cowan.
Paula Nazorkoff langetas klaverikaane ja astus laua juurde sel aeglasel, voogaval kõnnakul, mis laval nii mõjus näib. "Olgu pealegi," ütles ta. "Läki asja ärilise poole juurde. Kas teil on arranzeeringud kaasas, mu sõber?"
Cowan võttis mõned lehed aktimapist, mis ta oli toolile pannud. "Muudatusi pole palju," märkis ta. "Te laulate viiel korral Covent Gardenis, ja nimelt kolm korda Toscat ning kaks korda Aidat."
"Aida! Pah!" ütles primadonna. "See tapab mu igavusega. Tosca on hoopis midagi muud."
"Aga muidugi," ütles Cowan. "Tosca on teie partii."
Paula Nazorkoff pöördus. "Ma olen maailma suurim Tosca," ütles ta lihtsalt.
"Nii see on," soostus Cowan. "Seda ei tee keegi järele."
"Oletan, et Scarpiat laulab Roscari."
Cowan noogutas. "Ja Emile de Lippi."
"Mida?" karjus Nazorkoff. "Lippi, too vastik väike krooksuv konn, krooks-krooks-krooks! Ma ei laula temaga, ma hammustan teda, ma kraabin ta näo katki!"
"Nonoh," ühmas Cowan vaigistavalt.
"Ta ei laula, ütlen ma teile, ta haugub nagu tänavakrants."
"Jaa, jaa, kõik saab korda, uurime järele," ütles Cowan. Ta oli liialt tark, et temperamentse lauljannaga vaielda.
"Ja kes laulab Cavaradossit?" küsis Nazorkoff.
"Ameerika tenor Hensdale."
Naine noogutas: "See kena väike poiss, ta laulab päris ilusti."
"Ja üks kord laulab seda osa Barrère, ma arvan."
"Tema on kunstnik," ütles madame suuremeelselt. "Aga et see krooksuv konn Lippi peab Scarpia olema! Pah, ma ei laula temaga!"
"Jätke see rahulikult minu mureks," ütles Cowan vaigistavalt. Ta köhatas ja tõstis üles uue paberivirna. "Ja siis arranzeerin veel erikontserdi Albert Hallis."
Nazorkoff krimpsutas nägu.
"Tean, tean," ütles Cowan. "Aga seda teevad kõik."
"Ma olen oma võimete kõrgusel," kiitles Nazorkoff, "ja saal saab katuseharjani täis ja ma teenin palju raha. Ecco!"
Jälle soris Cowan paberites. "Siis on siin veel üks hoopis teist laadi pakkumine," ütles ta. "Nimelt soovib lady Rustonbury, et te laulaksite tema pool."
"Rustonbury?" Primadonna kulmud tõmbusid kipra, otsekui otsiks ta pingeliselt midagi oma mälus. "Lugesin hiljuti kusagilt seda nime, päris hiljuti. See on mingi linn, või küla, eks ole?"
"Jah, see on kena väike koht Hertfordshire’is. Ja mis puutub lord Rustonbury valdusesse, Rustonbury-Castle’isse, siis on see tõeline feodaalvaldus vaimude ja esivanemate galeriiga ning salatreppide ja esmaklassilise erateatriga. Nad ujuvad rahas ja korraldavad sageli privaatetendusi. Lady tegi ettepaneku, et me esitaksime ooperi. Kõige rohkem meeldiks talle Butterfly."
"Butterfly?"
Cowan noogutas. "Ja nad on võimelised maksma. Loomulikult peame Covent Gardeni ettepaneku vastu võtma, aga isegi pärast seda tasuks teie esinemine seal rahaliselt ära. Kõigi eelduste kohaselt viibib seal ka kuninglik kõrgus. See oleks teile hiigelreklaam."
Madame tõstis oma ikka veel ilusa lõua. "Kas ma vajan siis reklaami?" küsis ta uhkelt.
"Head ei saa kunagi liiga palju," arvas Cowan.
"Rustonbury," pomises lauljatar. "Kust ma sellest küll lugesin ..." Äkki hüppas ta püsti, läks laua juurde ja hakkas üht pildiajakirja lehitsema. Ta hoidis hinge kinni, kui ta käsi ühele leheküljele pidama jäi. Siis laskis ta nädalaajakirja põrandale libiseda ja läks pikkamisi oma tugitooli juurde tagasi. Talle nii omase kiire meeleolumuutuse tõttu näis ta nüüd hoopis teise inimesena. Ta käitus rahulikult, peaaegu rangelt. "Tehke kõik ettevalmistused esinemiseks Rustonburys. Ma tahan seal laulda. Siiski, üks tingimus, ooper peab olema "Tosca"."
Cowani nägu läks pisut lootusrikkamaks. "See ei ole kuigi kerge, eraetendus siiski, dekoratsioonid ja kõik muu."
"Kas "Tosca" või mitte midagi."
Cowan silmitses teda teravalt, noogutas lühidalt ja tõusis. "Ma vaatan, mis teha annab," ütles ta rahulikult.
Ka Nazorkoff tõusis. Tavalisest rohkem näis ta asja juures olevat, kui ta oma tingimusi seadis. "See on mu suurim roll, Cowan. Ma laulan seda partiid nii, nagu seda iial pole ükski naine laulnud."
"See on oivaline roll," soostus Cowan. "Callas pani sellega aluse oma kuulsusele."
"Callas!" kriiskas teine, kusjuures ta põskedele tõusis puna. Ta rääkis ärritatult ja edastas üksikasjalikult oma arvamuse Callasest.
Cowan, kes oli harjunud kuulma lauljataride arvamusi teiste lauljataride kohta, suunas oma tähelepanu mujale, kuni tiraad otsa sai. Siis ütles ta kangekaelselt: "Igatahes laulab ta "vissi d’artet" kõhuli lamades."
"Miks ka mitte?" küsis Nazorkoff vastu. "Mis peaks teda takistama? Ma laulan seda aariat selili lamades ja jalgu vibutades."
Cowan raputas väga tõsiselt pead. "Ma ei usu, et see kuigi kunstiline oleks," õpetas ta. "Aga see avaldab muljet, nagu te ise teate."
"Keegi ei suuda "vissi d’artet" nii laulda nagu mina," ütles Nazorkoff veendunult. "Ma laulan seda kloostrihäälel, nii nagu head nunnad mind palju aastaid tagasi õpetasid. Kooripoisi või ingli häälega: ilma tunneteta, ilma kireta."
"Ma tean," ütles Cowan südamlikult. "Olen teid kuulnud, te olete imeline."
"On kunst," ütles primadonna, "hinda maksta, kannatada, taluda ja siis lõpuks olla nii meisterlik kui ka jõuline; pöörduda tagasi - tagasi päris algusse, ning taasvõita kadunud ilu ja lapsesüda."
Cowan heitis talle imestunud pilgu. Naine vaatas temast mööda kummaliselt tühjalt, ning miski tema silmis tekitas mehes kõhedustunde. Poolavatud huulil sosistas primadonna paar sõna otsekui iseendale. Cowan jöudis need viimasel silmapilgul tabada. "Lõpuks," pomises lauljatar. "Viimaks - pärast nii paljusid aastaid."
Lady Rustonbury oli auahne ja ühtlasi kunstilembene naine. Mõlema omaduse ühendusel oli ta teatava menu saavutanud. Tal oli õnn omada meest, kes ei hoolinud ei auahnusest ega kunstist ja kes seetõttu talle vaba voli jättis. Earl of Rustonbury oli vägev nurgeline mees, kes tundis huvi hobuste ja ei millegi muu vastu. Oma naist ta imetles. Oli tema üle uhke ning rõõmus, et naine, tänu tema rikkusele, oma plaane teostada sai. Privaatteatri oli pisut vähem kui saja aasta eest ehitanud tema vanaisa. Teater oli lady Rustonbury lemmiklelu: ta oli lasknud lavastada ühe Ibseni draama, siis jälle ühe uhiuue koolkonna tüki: puha lahutused ja meelemürk, ning poeetilise fantaasia kubistlike dekoratsioonidega. Nüüdne "Tosca" lavastus oli laialdast huvi äratanud. Leedi Rustonbury oli sel puhul väga esindusliku võõruspeo korraldanud: kõik Londoni nimekad tegelased olid tulnud etendusest osa saama.

Madame Nazorkoff ja tema seltskond oli saabunud just enne lõunasööki. Noor ameerika tenor Hensdale pidi Cavardossit laulma, ja Roscari, kuulus itaalia bariton, Scarpiat. Etenduse kulud olid olnud tohutud, kuid sellest ei hoolinud keegi. Paula Nazorkoff oli parimas tujus, ta oli võluv, sõbralikult pingevaba ja meeldivaimal moel tema ise. Cowan palvetas mõttes, et kõik niisamuti edasi läheks.
Pärast lõunasööki siirdus seltskond teatrisse ning uuris lavapilte ja mitmesuguseid rekvisiite. Orkestrit juhatas mr. Samuel Ridge, Inglismaa kuulsaimaid dirigente. Kõik näis kulgevat vähimategi viperusteta. Ent mis kummaline: just see asjaolu tegi Cowani rahutuks. Ta tundis end kodus närvilisuse õhkkonnas; harjumatu rahu häiris teda.
"Kõik läheb liiga libedalt," pomises ta nina alla. "Madame on nagu kass, keda vahukoorega toidetud. See on liiga ilus, et niiviisi jätkuda. Midagi peab juhtuma." Arvatavasti olid mr. Cowani pikka aega kestnud kontaktid ooperimaailmaga arendanud tema kuuendat meelt: kindlasti olid tema kartused õigustatud. Pisut enne seitset õhtul sööstis tema tuppa prantsuse tüdruk Elise, kes oli suurimas segaduses. "Ah, mr. Cowan, tulge, tulge kiiresti, palun, tulge kiiresti!"
"Mis lahti on?" küsis Cowan uudishimulikult. "Kas madame pole millegagi rahul? Krahh, eks ole?"
"Ei, ei, see pole madame, see on sinjoor Roscari. Ta on haige, ta sureb!"
"Sureb? Läki siis." Cowan läks tüdruku järel, kes ta õnnetu itaallase magamistuppa juhatas. Väike mees viskles voodis tõmblustes, mis oleksid tundunud koomilised, kui asi poleks nii tõsine olnud. Paula Nazorkoff oli tema kohale kummardunud. Ta tervitas Cowanit käskivalt. "Ahhaa, siin te oletegi. Meie vaene Roscari, ta kannatab kohutavalt. Kahtlemata on ta midagi riknenut söönud."
"Ma suren," oigas väike mees. "Need valud, see on kohutav. Auu, ooh!" Ta keeras end jälle, surus mõlemad käed vastu kõhtu ja veeretas end voodis ringi.
"Peame arsti kutsuma," ütles Cowan.
Paula takistas teda, kui ta minna tahtis. "Arst on juba teel. Ta teeb kõik võimaliku, et vaest kannatajat aidata. Selle eest on juba hoolitsetud. Aga Roscari ei saa täna õhtul mingil juhul laulda."
"Ma ei saa enam kunagi laulda, ma suren," oigas itaallane.
"Ei, ei, te ei sure," ütles Paula. "Teil on vaid seedimine korrast ära. Aga see teeb sama välja - on võimatu, et te täna laulate."
"Mind on mürgitatud!"
"Jah, kahtlemata ptomaiinid," kinnitas Paula. "Elise, jääge tema seltsi, kuni arst tuleb." Lauljatar viipas Cowanile, et too talle järgneks. "Mis me teeme?" küsis ta.
Cowan raputas lootusetult pead. Oli juba hilja Londonist Roscarile asendajat muretseda. Lady Rustonbury, kellele oli äsja teatatud külalise haigusest, tõttas piki koridori Paula ja mr. Cowani juurde. Tema peamure, nagu Paula Nazorkoffilgi, oli "Tosca" etenduse õnnestumine.
"Kui siin lähikonnas ometi mõni laulja elaks," kaebles primadonna.
"Ah!" tõi lady Rustonbury kuuldavale rõõmuhõiske. "Loomulikult! Bréon."
"Bréon?"
"Jah, Edouard Bréon, te ometi teate, kuulus prantsuse bariton. Ta elab siin lähedal. Sellel nädalal oli ajakirjas "Country Homes" tema majavalduse pilt. Ta on meie naaber."
"Milline taevakink!" hüüdis Nazorkoff. "Bréon Scarpiana - ma mäletan, see oli tema suurimaid partiisid. Aga ta on lavalt lahkunud, eks ole?"
"Küll ma ta juba siia toon," ütles lady Rustonbury. "Jätke see minu mureks." Ja et ta oli otsustav naine, laskis ta otsekohe "Hispano Suiza" ette sõita.
Kümme minutit hiljem saabus Edouard Bréoni mõisasse erutatud krahvinna. Kui lady Rustonbury kord midagi nõuks võttis, tegi ta selle ka teoks, ning kahtlemata tundis monsieur Bréon, et tal on vaid üks võimalus - alistuda. Tuleb siiski märkida, et tal oli nõrkus krahvinnade vastu. Ta oli kasvanud kitsastes oludes, oli ennast tippu töötanud ja siis hertsogite ja printsidega lävinud. See tõik polnud tema puhul kunagi mõju kaotanud. Ent ajast, kui ta oli sellesse üksildasse Inglismaa paika tõmbunud, oli ta rahulolematu. Ta tundis puudust meelitustest ja aplausist, ning inglise maa-aadel ei olnud teda nii kiiresti omaks võtnud, kui ta oli oodanud ja lootnud. Niisiis oli ta nüüd lady Rustonbury palvest meelitatud.
"Teen oma parima," ütles ta naeratades. "Nagu teate, pole ma enam ammu publiku ees laulnud. Mul pole isegi õpilasi - ainult üks või kaks kui eriline soosing. Aga nüüd, kus sinjoor Roscari nii õnnetul viisil haigestunud on ..."
"Jah, see on hirmus hoop," ütles lady Rustonbury.
"Ega ta tegelikult niiväga suur laulja olegi," ütles Bréon. Ta seletas lady Rustonburyle põhjalikult, miks see nii olevat. Paistis, et sellest saadik, kui Bréon oli tagasi tõmbunud, polnud enam ühtki maailmamainega baritoni.
"Madame Nazorkoff laulab Toscat," ütles lady Rustonbury. "Teda te kindlasti tunnete?"
"Ma pole temaga eales vestelnud," nentis Bréon. "Olen teda kord New Yorgis laulmas kuulnud. Suur kunstnik - tal on dramaatilist annet."
Lady Rustonbury süda läks kergemaks - lauljate puhul ei võinud ju iial teada, nad kandsid endas kummalisi kiivusi ja antipaatiaid. Umbes kahekümne minuti pärast jõudis ta lossihalli tagasi ning vehkis võidukalt käega. "Ta on mul pihus," hüüdis ta naerdes. "Monsieur Bréon oli tõepoolest väga armastusväärne. Ma ei unusta seda kunagi."
Kõik tunglesid prantslase ümber. Üldine tunnustus ja tänulikkus mõjusid talle kui viiruk. Edouard Bréon, kuigi nüüd kuuekümne lähedal, oli veel hea väljanägemisega mees, laiaõlgne ja tumedajuukseline ning magnetina tõmbav.
"Üks hetk," ütles lady Rustonbury. "Kus siis madame on? Oh, seal ta ongi."
Paula Nazorkoff ei olnud prantslase tervitamise mürglis osalenud. Ta oli jäänud istuma kõrgele tammepuutoolile kamina kõrval. Loomulikult polnud kaminas tuld, sest õhtu oli soe, ning lauljatar lehvitas hiigelsuure palmilehvikuga aeglaselt jahedust. Ta istus seal nii osavõtmatult ja otsekui kõrvaletõrjutult, et lady Rustonbury kartis teda solvunud olevat.
"Monsieur Bréon," lausus ta ning juhatas prantslase lauljatari juurde. "Te ütlesite, et pole veel kordagi madame Nazorkoffiga vestelnud."
Pärast viimast lehvitusliigutust, mis mõjus justkui julgustav zest, asetas Paula Nazorkoff palmilehviku põrandale ja sirutas prantslasele käe. Mees haaras käe ja kummardus sügavalt selle kohale. Primadonna huultelt vallandus nõrk ohe.
"Madame," ütles Bréon, "me pole kunagi koos laulnud. See on mu vanuse karistus! Aga saatus soovis mulle head ja päästis mu."
Paula naeris tasa. "Te olete väga armastusväärne, monsieur Bréon. Kummardasin teie talendi ees, kui ma veel väike tundmatu lauljatar olin. Teie Rigoletto - milline kunst, milline täiuslikkus! Keegi ei suutnud teie kõrgusele tõusta."
"Kahjuks!" nentis Bréon ja tõi kuuldavale sügava ohke. "Minu päevad on möödas. Scarpia, Rigoletto, Radames, Sharpless ... Kui palju kordi olen neid laulnud ja nüüd, ei iial enam!"
"Siiski, täna õhtul."
"Ahjaa, õigus, madame, unustasin. Täna õhtul."
"Te olete paljude Toscadega koos laulnud," ütles Nazorkoff kõrgilt, "kuid minuga mitte kunagi."
Prantslane kummardas. "See on mulle suur au," ütles ta pehmelt. "See on suur roll, madame."
"See nõuab mitte ainult lauljatari, vaid ka näitlejatari," pistis lady Rustonbury vahele.
"See on tõsi," nõustus Bréon. "Mäletan: kui ma noore mehena Itaalias viibisin, käisin Milanos ühes kõrvalises teatris. Pilet maksis kõigest paar liiri, aga ma kuulsin seal niisama häid lauljaid nagu hiljem New Yorgi Metropolitan Operas. Tookord laulis Toscat väga noor neiu. Ta laulis nagu ingel. Ma ei unusta eales tema häält "vissi d’arte’s". See selgus, see puhtus! Aga tal puudus dramaatiline jõud."
Nazorkoff noogutas. "See tuleb alles hiljem," ütles ta rahulikult.
"Õigus. Too noor neiu, tema nimi oli Bianca Capelli, tundsin huvi tema karjääri vastu, minu kaudu saanuks ta võimaluse suureks angazemendiks, aga ta oli rumal, lootusetult rumal." Prantslane kehitas õlgu.
"Miks rumal?"
See oli lady Rustonbury kahekümne nelja aastane tütar Blanche Amery, kes selle küsimusega vestlusse sekkus. Ta oli sale, suurte siniste silmadega neiu.
Prantslane pöördus kohe viisakalt tema poole. "Kahjuks, mademoiselle, oli ta ühe labase noormehe tõttu mingisse loosse segatud. Poiss oli kaabakas, Camorra, Napoli tollase vandeseltslasbande liige. Ta sattus politseiga vastuollu ja ta mõisteti surma. Tüdruk tuli minu juurde ja palus mind midagi ette võtta, ta armsamat päästa."
Blanche Amery vaatas talle suuri silmi otsa. "Ja te tegite seda?" küsis ta hingetult.
"Mina, mademoiselle, mis sain mina teha? Võõras inimene võõral maal."
"Kas teil siis tookord mingit mõju ei olnud?" küsis Nazorkoff sügaval, väriseval häälel.
"Kui olekski olnud, kahtlen, kas oleksin seda kasutanud. Mees ei olnud seda väärt. Tegin neiu heaks, mis sain." Ta naeratas põgusalt, ja see naeratus ei meeldinud inglise neiule, sest selles oli midagi ebameeldivat. Ta tundis, et see, mis mees sel hetkel ütles, ei langenud kokku sellega, mida ta mõtles.
"Te tegite, mis suutsite," ütles Nazorkoff. "See oli teist väga kena. Ja kas tüdruk oli ka tänulik?"
Prantslane kehitas õlgu. "Mees poodi üles," ütles ta, "ja tüdruk läks kloostrisse. Et voilà! Maailm kaotas ühe lauljatari."
Nazorkoff naeris vaikselt. "Meie, venelased, ei ole nii kindlameelsed," ütles ta möödaminnes.
Blanche Amery, kes sel hetkel juhtumisi Cowani otsa vaatas, märkas, kui üllatunult Cowan Nazorkoffi silmitses. Cowan avas suu, et midagi öelda, ent sulges selle taas kuulekalt Paula hoiatava pilgu all.
Uksele ilmus ülemteener. "Dinee," ütles lady Rustonbury ja tõusis. "Vaesed kunstnikud, mul on teist kahju. On ju kahju, et enne esinemist niiviisi nälgima peate. Aga pärast ootab teid hõrk lõunasöök."
"Me ootame seda rõõmuga," ütles Paula Nazorkoff. Ta naeris kergelt. "Pärast!"

Teatris oli eesriie pärast "Tosca" esimest vaatust langenud. Publik hakkas nihelema ja üksteisega vaikselt vestlema. Kuninglikud kõrgused, veetlevad ja armulikud, istusid esimese rea ees kolmel samettoolil. Nad pöördusid naabritega sosistama. Üldiselt valitses arvamus, et Nazorkoff ei olnud esimeses vaatuses oma kuulsust kinnitanud. Enamjagu kohalviibijaist ei teadnud, et Nazorkoffi kunst just selles seisneski, et esimeses vaatuses oma häält ja iseennast säästa. Ta tegi Toscast kerge frivoolse kuju, armastusega mängiva, koketselt armukadeda ja pretensioonika naise. Bréon veenis kui oivaliselt küüniline Scarpia, kuigi tema hääle võlu polnud enam see, mis oli olnud karjääri kõrgpunktis. Ent miski tema mängus ei osutanud vananevale elumehele. Ta tegi Scarpiast ilusa, peaaegu lahke mehe - lisades ainult tsipake teravmeelset nurjatust, mis aga välise paiste alla peaaegu peitu jäi. Viimases osas, kui Scarpia mõtteisse süvenenult seisab ja Tosca päästmise plaani haub, oli Bréon oma võrratut oskust näidanud. Nüüd tõusis eesriie teiseks vaatuseks: stseen Scarpia toas.
Seekord oli Nazorkoffi kunst silmanähtav. Siin oli ta surmahirmus naine, ja ta mängis oma osa esmaklassilise näitlejanna kindlusega. Selles, kuidas ta Scarpiat pealiskaudselt tervitas, kuidas ta loiult käitus ja naeratas, oli midagi mõjusat. Selles stseenis mängis Paula Nazorkoff silmadega.
... Nüüd on Scarpia oma hinna öelnud, Tosca põgeneb tema eest kohkunult akna juurde. Siis kostab kaugusest trummipõrin ning tulvil ahastust viskub Tosca sohvale. Scarpia seisab tema kohale kummardunult, räägib, kuidas tema mehed võllast püstitavad, siis vaikus, ning taas kauge trummipõrin. Tosca lebab sohval, tema pea ripub alla, peaaegu puudutades põrandat, tema nägu varjavad juuksed. Siis, möödunud kahekümne minuti kire ja hingehäda oivaliseks vastandiks, heliseb Nazorkoffi hääl kõrgelt ja selgelt, hääl, mis, nagu Cowan oli öelnud, saab olla vaid inglil või kooripoisil. "Vissi d’arte, vissi d’amore, non feci mal male ad anima viva! Con man furtiva quante miserie conobbi, aiutai."
See oli haavatud, segaduses oleva lapse hääl. Siis laskub Tosca veel kord põlvili, paluv ja anuv, kuni silmapilguni, mil tuppa siseneb Spoletta. Tosca, täiesti ramb, alistub, ning Scarpia ütleb saatuslikud kahemõttelised sõnad. Spoletta lahkub uuesti. Siis saabub dramaatiline hetk: Tosca, kes väriseva käega veiniklaasi tõstab, silmab laual nuga ja peidab selle selja taha.
Bréon tõuseb, ilus, sõjakas, kires põlev. "Tosca, finalmente mia!" Siis välkkiire noalöök, ning Tosca kättemaksukarjatus: "Questo e’il bacio di Tosca!" (See on Tosca suudlus!)
Mitte kunagi varem polnud Nazorkoff Tosca kättemaksuakti puhul nii ere olnud. Viimane metsik sosin "Muori dannato", ning siis kummaliselt rahulik hääl, mis täitis kogu teatri: "Orgli perdano!" (Nüüd andestan talle!)
Kõlab vaikne surmateema, kui Tosca oma tseremooniat alustab: paneb mõlemale poole mehe pead küünlad, asetab rinnale krutsifiksi; uksel pöördub ta veel kord; trummipõrin kauguses. Ning eesriie langeb.
Publiku seas puhkes ehtne vaimustustorm. Kuid see vältas lühikest aega. Keegi sööstis eesriide vahelt välja ja rääkis lord Rustonburyga. Lord tõusis. Pärast seda, kui ta oli umbes kahe minuti kestel püüdnud toimunus selgusele jõuda, pöördus ta sir Donald Calthorpi, tuntud arsti poole. Peaaegu sekundi kiirusega levis saalis teade õnnetusest: keegi oli tõsiselt vigastatud. Üks laulja ilmus eesriide ette ja selgitas, et monsieur Bréoniga on juhtunud kahetsusväärne lugu, ooper tuleb katkestada. Jälle lahvatas kuuldus: Bréon olevat surnuks torgatud. Nazorkoff olevat pea kaotanud, ta olevat nii intensiivselt oma rolli sisse elanud, et olevat partneri tõemeeli surnuks torganud. Lord Leconmere, kes oma sõbra, saadikuga, vestles, tundis, kuidas keegi tema käsivart puudutas. Ta pöördus ning vaatas Blanche Amery silmisse. "See polnud õnnetusjuhtum," kuulis ta neiut ütlemas. "Ma olen kindel, see polnud õnnetus. Kas kuulsite pisut enne dineed lugu, mida Bréon rääkis tollest tüdrukust Itaalias? Tüdruk oli Paula Nazorkoff. Kui ta ütles midagi sellist, nagu "meie, venelased", märkasin mr. Cowani jahmunud pilku. Ta oli küll endale vene nime võtnud, kuid mr. Cowan teadis väga hästi, et ta on itaallanna."
"Aga, mu armas Blanche," ütles lord Leconmere.
"Ma kinnitan teile, see on nii. Nazorkoffi magamistoas oli ajakiri lahti löödud leheküljel, kus monsieur Bréon on pildistatud oma Inglise mõisas. Nazorkoff teadis enne siiatulekut, et Bréon elab lähikonnas. Arvan, ta andis vaesele väikesele itaallasele midagi, mis tolle haigeks tegi."
"Aga miks?" hüüdis lord Leconmere. "Miks?"
"Kas te siis ei mõista? See kõik on Tosca lugu. Bréon himustas teda Itaalias, aga tema oli oma armsamale truu. Ta läks Bréoni juurde paluma, et too tema armsamat aitaks, ning Bréon teeskles, et aitabki. Kuid selle asemel lasi tal surra. Nüüd lõpuks oli kättemaksutund käes. Kas te ei kuulnud, kuidas Nazorkoff ütles: "Mina olen Tosca"? Nägin Bréoni nägu, kui ta seda ütles. Ta taipas tõde: ta oli naise ära tundnud."

Oma garderoobis istus liikumatult Paula Nazorkoff, valge hermeliinmantel õlgadel. Uksele koputati. "Sisse!" hüüdis primadonna.
Tulija oli Elise. Tüdruk nuttis. "Madame, madame, ta on surnud! Ja..."
"Jaa?"
"Madame, kuidas pean seda teile ütlema? Seal väljas on kaks härrat politseist ja nad tahavad teiega rääkida."
Paula Nazorkoff tõusis täies pikkuses. "Ma lähen nendega kaasa," ütles ta rahulikult. Ta vallandas kaelast pärlikee ja pani selle prantsuse tüdruku pihkudesse. "See on teile, Elise, olite alati väga armas. Seal, kuhu ma nüüd lähen, ei vaja ma seda enam. Mõistate, Elise? Ma ei laula enam kunagi Toscat."
Ta jäi hetkeks uksele seisma, silmad rändasid üle garderoobi, nagu vaataksid nad tagasi möödunud kolmekümne aasta karjäärile. Siis pomises ta vaikselt viimase lause - ühest teisest ooperist: "Mäng on läbi!"

Tõlkinud ILME REBANE