Agatha Christie

Kakskümmend neli musträstast
(orig. pealkiri "Four and Twenty Blackbirds")

Hercule Poirot istus oma sõbra Henry Bonningtoniga restoranis "Gallant Endeavour", mis asub Londoni kunstnikelinnajaos, King’s Roadil.
Mr. Bonnington käis meelsasti "Gallant Endeavouris". Ta leidis sealse õhkkonna mõnusa olevat, talle maitses toit, mis oli lihtne ning restorani prantsusepärasest nimest hoolimata tüüpiliselt inglaslik ega kujutanud endast - nagu ta ütles - ebaõnnestunud roogade kombinatsiooni. Talle valmistas rõõmu näidata oma sõpradele kohta, kus Augustus John oli tavatsenud istuda, ning juhtida nende tähelepanu kuulsate kunstnike nimedele külalisraamatus. Mr. Bonnington ise oli küll kõige kunstipäratum inimene, keda võib ette kujutada, aga ta imetles heatahtlikult teiste kunstisaavutusi.
Sümpaatne ettekandja Molly tervitas mr. Bonningtoni kui vana sõpra. Ta oli uhke selle üle, et teadis täpselt, mis tema külalistele maitses ja mis mitte.
"Tere õhtust," ütles Molly, kui mõlemad härrad ühes nurgalauas istet olid võtnud. "Teil on täna õnne: meil on isakalkun kastanitäidisega. See on ju teie lemmikroog? Peale selle on meil tõepoolest väga head Stiltoni veini. Kas soovite eelroaks suppi või kala?"
Mr. Bonnington kaalutles. Hoiatavalt ütles ta Poirot’le, kes söögikaarti uuris: "Sinu tarvis pole seekord prantsuse delikatesse, ent on maitsev, tugev inglise roog."
"Mu sõber," tõrjus Poirot, "ma ei soovigi muud. Jätan kõik sinu otsustada."
Mr. Bonnington pühendas kogu tähelepanu menüüle. Kui ta selle tähtsa probleemi ja koguni veiniküsimuse oli lahendanud, nõjatus ta kergendatult ohates tooli seljatoele ja harutas salvrätiku lahti.
"Siinne teenindus on oivaline," kiitis ta. "Varem olevat Molly lausa iludus olnud. Kunstnikud portreteerinud teda sageli. Peale selle taipab ta üht-teist heast köögist, mis on veelgi tähtsam, sest üldiselt ei tasu selles suhtes naiste peale loota. Paljud neist ei märka sedagi, mida nad söövad, kui nad lähevad restorani mehega, kes neile meeldib."
Hercule Poirot raputas pead: "C’est terrible."
"Jumal tänatud, meie, mehed, oleme teistsugused," seletas mr. Bonnington enesega rahulolevalt.
"Kas see tõepoolest alati nii on?" naeratas Hercule Poirot kavalalt.
"Nojah, tänapäeva noorte meeste kohta ei pruugi see käia," nõustus mr. Bonnington. "Praegused noored poisid on kõik ühesugused - neil pole julgust ega püsivust. Mina ei oska noortega midagi peale hakata," lisas ta täiesti objektiivselt, "ja ka nemad ei oska minuga midagi peale hakata. Võibolla on neil õigus! Aga kui uskuda mõnda noist noortest nolkidest, ei tohiks kellelgi olla õigust elada üle kuuekümne aasta. Nende käitumise järgi otsustades peab aina imestama, et suurem osa neist ei aita veel oma eakamaid sugulasi teise ilma sokutada."
"Võibolla nad teevad seda," arvas Poirot.
"On sul alles kenad vaated, Poirot, peab ütlema. Detektiivitöö on sult vist kõik ideaalid röövinud."
Hercule Poirot naeratas. "Tout de même," ütles ta. "Oleks kord huvitav statistikat teha: kes on elanud vanemaks kui kuuskümmend ja pole loomulikku surma surnud. Sulle tuleksid kindlasti mõnedki kummalised mõtted."
"Sa oled hakanud kuritegu otsima, selle asemel et oodata, kuni ta sinu juurde tuleb. See on midagi uut."
"Vabanda," ütles Poirot, "et räägin jälle oma erialast, nagu sa seda nimetad. Parem kõnele endast, mu sõber. Kuidas sul läheb?"
"Ah, kõik on pilla-palla. See käib tänapäeval kogu maailma kohta. Kõik on liiga sassis. Tehakse palju liigilusaid sõnu. Need ilusad sõnad on kui hõrk soust, millega kalatükk üle kallatakse, et poleks märgata: kala selle all juba haiseb. Paku mulle parem korralik merikeelefilee ilma halva soustita." Sel hetkel serveeriti talle merikeelefilee ning ta laksutas tunnustavalt keelt. "Nad teavad täpselt, mis mulle maitseb," ütles ta.
"Nojah, te käite siin ju üsna sageli, eks ole? Kuidas ma siis teadma ei peaks, mida te meelsasti sööte!"
"Kas külastajad söövad alati ühte ja sama? Kas nad mõnikord vaheldust ei taha?"
"Mehed mitte. Naised küll armastavad vaheldust. Aga mehed tahavad alati ühte ja sama."
"Mis ma ütlesin," pomises Bonnington. "Mis söögisse puutub, siis pole naistel sellest õrna aimu." Ta vaatas restoranis ringi. "See maailm on ju naljakas. Näed seal nurgas toda kummalist habemikku kogu? Molly võiks sulle rääkida, et ta on siin igal teisipäeval ja neljapäeval. Juba kümme aastat käib ta reeglipäraselt, ta on siin omamoodi sümbol. Aga keegi ei tea, mis ta nimi on, kus ta elab ja mida teeb. See on ju kummaline, kui järele mõelda."
Kui ettekandja kalkuni tõi, ütles Bonnington: "Ma näen, et Vanamees ikka veel teid külastab?"
"Muidugi. Ta käib alati teisipäeviti ja neljapäeviti. Erandlikult käis ta ka eelmisel esmaspäeval. Ma olin päris jahmunud. Kujutlesin, et olen kõik oma kokkusaamised segamini ajanud ja et on teisipäev, ilma et ma seda teaksin. Aga ta tuli ka teisipäeval - niisiis oli esmaspäev ainult niiöelda erand."
"Väga huvitav kõrvalekalle harjumusest," pomises Poirot. "Tahaksin meelsasti põhjust teada."
"Tjah, kui te minult küsite, siis arvan, et ta oli kuidagi endast väljas või oli tal muresid."
"Miks te seda arvate? Kas ta käitus nii?"
"Ei, tegelikult polnud asi tema käitumises. Ta oli nagu alati väga vaikne. Harva ütleb ta muud kui "Tere õhtust" või "Head õhtut", kui ta tuleb ja läheb. Ei, asi oli tema tellimuses."
"Tellimuses?"
"Te naerate mind arvatavasti välja, mu härrad." Molly punastas. "Aga kui klient kümme aastat siin käib, siis on ju teada, mida ta sööb ja mida mitte. Ta jälestab neerupasteeti ja põldmarju, ja ma ei mäleta, et ta oleks eales püreesuppi tellinud - aga esmaspäeval ta tellis tomatisuppi, röstitud liha, neerupasteeti ja põldmarjatorti. Ta nägi välja, nagu ei märkakski, mida ta tellib!"
"Teate," ütles Poirot, "leian, et see on erakordselt huvitav."
Molly vaatas rahulolevalt ringi ning jättis mõlemad külastajad taas omavahele.
"Noh, Poirot," ütles Henry Bonnington naeru kihistades, "eks esita paar järeldust, ja võimalikult priimat."
"Kuulaksin meelsamini enne sinu omi."
"Tahad, et ma Watsonit mängiksin, eh? No olgu. Vaene vanapoiss käis tohtri juures ja too määras talle teise toidu."
"Tomatisupi, praeliha, neerupasteedi ja põldmarjatordi? Ma ei kujutle arsti, kes midagi säärast teeks."
"Sa ei pruugigi seda kujutleda, vanapoiss. Arstid kirjutavad ette kõige võimatumaid asju."
"On see ainuke lahendus, mis sulle pähe tuleb?"
Henry Bonnington vastas: "Tõsiselt, usun, et sellele on arvatavasti seletus. Meie tundmatu sõber oli miskipärast väga erutatud. Ta oli lihtsalt nii endast väljas, et isegi ei tajunud, mida ta tellis või sõi."
Ta vaikis hetke ja ütles siis: "Nüüd väidad kohe, et tead täpselt, mis temaga toimus. Arvatavasti ütled mulle, et ta oli just otsustanud toime panna mõrva." Ta naeris oma oletuse üle.
Hercule Poirot ei naernud. Ta pidi endale tunnistama, et oli sel hetkel tõesti rahutu. Hiljem ta kinnitas, et pidanuks juba siis aimama, et midagi juhtub, kuigi tema sõbrad talle kinnitasid, et säärane aimus olnuks täiesti põhjendamatu.
Vahest kolm nädalat oli möödas, kui Hercule Poirot ja Henry Bonnington juhtumisi metroos taas kohtusid. Nad noogutasid teineteisele tervituseks, kusjuures nad hoidsid kinni kõrvuti rihmadest ja õõtsusid sõidutaktis. Piccadilly Circuse juures väljus väga palju inimesi. Mõlemad mehed leidsid kaks istekohta vaguni eesosas - see oli vaikne nurgake, siin ei sisenetud ega väljutud.
"Istuda on parem," arvas mr. Bonnington. "Inimesed on ju pahatahtlikud. Sa võid neid palju tahes paluda ettepoole astuda - nad lihtsalt ei tee seda!"
Hercule Poirot kehitas õlgu. "Hukka mõista neid ei saa," arvas ta. "Elu on liiga ebakindel."
"Arvatavasti on sul õigus. Täna sa elad, aga homme oled võibolla juba surnud," ütles mr. Bonnington pisut kurvameelselt, kuid siiski nautlevalt. "Ja kuna me juba sellel teemal räägime, siis meenub mulle midagi. Kas mäletad toda vanapoissi, keda me "Gallant Endeavouris" nägime? Ma ei imestaks, kui ta oleks juba teise ilma kolinud. Tervelt nädal pole teda enam nähtud. Molly on selle üle üsna mures."
Hercule Poirot ajas järsku selja sirgu. Tema rohelised silmad välkusid. "Kas see on tõsi?" küsis ta. "Oled kindel?"
"Mäletad, ma avaldasin arvamust, et ta käis arsti juures ja too määras talle kindla toidusedeli? Lugu toidusedeliga oli loomulikult jama, aga ma ei imestaks, kui ta oma tervise pärast tõepoolest arsti juures käis ja too talle midagi sellist ütles, mis ta täiesti tasakaalust välja viis. See seletaks, miks ta tellis mingisugused road menüüst, tegelikult märkamata, mida ta tellis. Väga võimalik, et šokk ta sellest ilmast varem ära viis, kui loodusest ette oli nähtud. Arstid peaksid paremini kaalutlema, mida nad patsiendile ütlevad."
"Üldiselt nad seda teevad," vastas Poirot.
"Pead siin väljuma," ütles mr. Bonnington. "Nägemiseni. Ära arvagi, et me kunagi teada saame, kes too vanapoiss oli. Me ei saa isegi ta nime teada. Maailm on ju naljakas." Ta ruttas vagunist välja.
Hercule Poirot istus mõtteisse vajunult. Ta nägi välja, nagu ei peaks ta maailma kuigi koomiliseks. Ta läks koju ja andis George’ile, oma teenrile, mõningad juhtnöörid.
Vähe aega hiljem ajas Hercule Poirot näpuga järge lehel, kus olid kirjas teatud linnajao kõigi hiljuti surnud inimeste nimed. Äkki sõrm peatus. "Gascoigne, 69. Peaksin kõigepealt temaga õnne proovima."
Paari tunni pärast istus Hercule Poirot üsna King’s Roadi ligidal doktor MacAndrewsi kabinetis. MacAndrews oli šotlane, ta oli suur, punapäine, ja tal oli intelligentne nägu.
"Gascoigne?" kordas ta. "Jah, see on tõsi. Ta oli ekstsentriline vana kõuts. Elas üksipäini ühes noist ripakil vanadest majadest, mida nüüd lammutatakse, sest sinna tahetakse püstitada moodsat majadeplokki. Ta polnud minu alatine patsient, aga ma hoolitsesin tema eest, ma tundsin teda. Esimesena oli see piimamehele silma hakanud, sest piimapudelid trepil aina kogunesid. Lõpuks teatasid naabrid politseile. Politseinikud murdsid ukse maha ja leidsid ta. Ta oli trepist alla kukkunud ja kaela murdnud. Tal oli seljas vana hommikumantel, mille vöö oli lahti kärisenud. Arvatavasti jäi see talle jalgu ja ta komistas."
"Mõistan," ütles Hercule Poirot. "See oli päris lihtne - õnnetus."
"Jah."
"Kas tal oli sugulasi?"
"Õepoeg. Külastas teda alati kord kuus. Tema nimi on Lorrimer, George Lorrimer. Ta on samuti arst. Elab Wimbeldonis."
"Kas ta oli vanamehe surmast jahmunud?"
"Ma ei tea, kas seda saab nii nimetada. Ma arvan, ta tundis vana mehe vastu poolehoidu, kuid tegelikult ei tundnud teda kuigi hästi."
"Kui kaua oli mr. Gascoigne juba surnud, kui ta leiti?"
"Ametlikult öeldes oli ta surnud mitte vähem kui kolmekümne kaheksa ja mitte rohkem kui seitsmekümne kahe tunni eest. Ta leiti kuuenda varahommikul. Me teame rohkemgi. Tema hommikumantli taskus oli kiri. See oli kirjutatud kolmandal ning postitatud samal pärastlõunal Wimbeldonis, adressaadi kätte pidi see jõudma kell 21.20. See tähendab, et Gascoigne suri kolmanda õhtul pärast kella 21.20. Maosisu ja seedeprotsess kinnitasid seda aega. Ta oli umbes kaks tundi enne surma söönud. Mina uurisin teda kuuenda varahommikul, ning tema seisund osutas üsna täpselt, et surm oli saabunud kolmandal kella 22 paiku, seega 16 tunni eest."
"Näiliselt sobib kõik. Öelge, millal teda viimati elusana nähti."
"Teda nähti King’s Roadil samal õhtul, see tähendab neljapäeval, kolmandal. Ta sõi "Gallant Endeavouris" kell 19.30. Paistab, et ta käis seal alati neljapäeviti söömas. Ta oli kunstnik, võtke teatavaks, kuigi mitte just tuntud."
"Kas tal peale selle õepoja teisi sugulasi polnud?"
"Oli küll, kaksikvend. Kogu lugu on üpris sassis. Nad polnud teineteist aastaid näinud. Tema vend Anthony Gascoigne oli abiellunud ilmselt väga rikka naisega ja kunstist loobunud. Sellepärast olid vennad tülli läinud. Ja minu arvates nad sellest ajast peale enam ei kohtunud. Ent kummalisel kombel surid mõlemad ühel ja samal päeval. Vanem kaksikvend suri kolmandal kella kolme paiku pärast lõunat. Olen kord kuulnud juhtumist, kus kaksikud ühel ja samal päeval surid, kuigi üks oli ühes, teine teises maailma otsas. Tõenäoliselt oli see juhus, kuid see siin on taas selline juhus."
"Kas kaksikvenna naine elab veel?"
"Ei, ta suri aastaid tagasi."
"Kus Anthony Gascoigne elas?"
"Tal oli maja Kingston Hillil. Selle põhjal otsustades, mis doktor Lorrimer mulle rääkis, arvan, et ta elas väga tagasitõmbunult."
Hercule Poirot noogutas mõtlikult.
Šotlane silmitses teda tähelepanelikult. "Mis te õieti mõtlete, monsieur Poirot?" küsis ta otse. "Mina olen teie küsimustele vastanud. Seda ma ju pidin tegema, sest esitasite oma tõendi. Aga mis lahti on? Kas teil on kahtlusi?"
Poirot ütles pikkamisi: "Te ütlesite, et ta lihtsalt kukkus. See, mis mina mõtlen, on niisama lihtne - ta lihtsalt tõugati alla."
Mr. MacAndrews vaatas talle kohkunult otsa. "Teiste sõnadega: mõrv! On teil selliseks oletuseks põhjust?"
"Ei," vastas Poirot. "Ma üksnes arvan."
"Isegi selleks peab teil ometi põhjus olema," väitis teine kangekaelselt. Poirot ei vastanud ning mr. MacAndrews jätkas: "Kui te kahtlustate tema õepoega Lorrimeri, siis võin teile täie avameelsusega öelda, et olete eksiteel, Lorrimer mängis Wimbeldonis bridzi kella 20.30st kuni südaööni. See ilmnes uurimise käigus."
"Arvatavasti on see tõesti õige," pomises Poirot, "politsei töötab hoolikalt."
"Võibolla teate midagi, mis tema vastu räägib?" küsis arst.
"Ei, hoopiski mitte. See juhtum on tüüpiline elajalik kuritegu. See on hoopis oluline. Ning mr. Gascoigne’i surm ei passi plaani. Kogu see lugu ei klapi."
"Ma ei saa aru, tõepoolest."
Poirot pomises: "Probleem on selles, et halvaksläinud kala peideti liiga paksu soustikihi alla."
"Austatud monsieur, kuidas seda mõista?"
Hercule Poirot naeratas, siis ütles: "Küllap lasete mind varsti hullumajja paigutada, Monsieur le Docteur, aga ma pole siiski hull, vaid keegi, kellele meeldivad korrastatud vahekorrad ja metoodiline töö. Vabandage, et teid nii kaua kinni pidasin."
Ta tõusis. Ka arst tõusis. "Ütlen teile täiesti ausalt oma arvamuse," jätkas mr. MacAndrews. "Henry Gascoigne’i surm ei ärata pisimatki kahtlust. Minu arvates kukkus ta trepist alla, teie meelest keegi lükkas ta sealt alla. Kõik ripub ju õhus, täpselt ei tea keegi."
Hercule Poirot ohkas. "Paraku jah," ütles ta. "See on asjatundja töö. Keegi on laitmatu tööga hakkama saanud."
"Te usute ikka veel ...?"
Väike mees laiutas käsi. "Olen kangekaelne, eks ole? Mul on oletus, ja mul pole mitte midagi, mis seda oletust kinnitaks. Muide, kas Henry Gascoigne’il oli hambaprotees?"
"Ei, tema hambad olid laitmatult korras. Tema eas küllalt märkimisväärne."
"Kas ta hoolitses nende eest hästi? Olid nad valged ja korralikult puhastatud?"
"Jah, nad torkasid mulle silma kui eriliselt valged. Üldiselt muutuvad hambad inimese vananedes kollaseks. Aga tema omad olid valged ja terved."
"Kas nad polnud värvunud?"
"Ei. Arvan, et ta ei suitsetanudki. Seda te ju tahtsite teada?"
"Nii täpselt ma seda teada ei tahtnud. See oli vaid uljas rünnak, katse, mis arvatavasti mitte kusagile ei vii. Nägemiseni, doktor MacAndrews, tänan teid vaeva eest." Ta ulatas arstile käe ja lahkus. "Ja nüüd rünnakule," pomises ta endamisi.

"Gallant Endeavouris" istus ta samasse lauda, kus nad olid Bonningtoniga istunud. Mollyt polnud, teda teenindas teine ettekandja. Too ütles, et Molly olevat ära sõitnud.
Kell oli alles seitse ja saalis inimesi üsna hõredalt; nii võis Poirot raskusteta tüdruku mr. Gascoigne’i üle vestlusse tõmmata. "Jah," ütles tüdruk, "ta käis siin aastaid, aga keegi meist ei teadnud tema nime. Otsisime artiklit uurimise kohta või nii, seal nägime tema fotot. "Näe," ütlesin Mollyle, "see on ju meie Vanamees," - kutsusime teda isekeskis nii."
"Ta sõi siin ka sellel õhtul, kui ta suri, oli nii?"
"Jah, see on tõsi. See oli neljapäeval, kolmandal. Ta käis siin alati neljapäeviti. Teisipäeviti ja neljapäeviti, täpselt nagu kellavärk."
"Arvatavasti te enam ei mäleta, mida ta tellis? Või ehk siiski?"
"Tjah, oodake pisut. See oli currysupp, jah, kindlasti; siis lambalihapasteet - või oli see loomaliha? - ei, see oli pasteet; ning põldmarja-õunatort ja juust. Kes võis arvata, et ta veel samal õhtul trepist alla kukub! Põhjus olevat olnud tema hommikumantli vöö. Tema rõivad näisid alati nii viletsad, teate, vanamoelised, kulunud ja korrastamata. Aga kõigest hoolimata oli temas midagi suurt. Ohjaa, meil käib huvitavaid inimesi ..." Ta läks.
Hercule Poirot sõi oma merikeelefileed. Tema silmad välkusid roheliselt. "Liiga kummaline," ütles ta endale, "isegi kõige targemad inimesed jätavad üksikasjad kahe silma vahele. See peaks Bonningtonile huvi pakkuma."

Pärast seda, kui ta oli lasknud endale teatud mõjukast kohast soovituskirja anda ja oli seetõttu hästi relvastatud, polnud kuigi raske ringkonna kohtu-uurijaga vestluse suhtes kokku leppida.
"Too surnud Gascoigne oli siiski omapärane persoon," mainis uurija. "Vana ekstsentriline mees. Tema surm näib tavatut huvi äratavat?" Rääkides jälgis uurija uudishimulikult oma külalist.
Hercule Poirot valis hoolikalt sõnu. "Usun, et teie võimuses on hävitada dokumendid, mis teie kohtule esitatakse, või nad oma hoolde võtta - vastavalt sellele, kuidas te õigeks peate. Henry Gascoigne’i hommikumantli taskust leiti teatavasti kiri, eks ole?"
"Jaa, täiesti õige."
"Tema õepoja, doktor George Lorrimeri kiri?"
"Jah. Kohtulikul uurimisel esitati see kiri, et surmaaega täpsustada."
"Kohtumeditsiiniline ekspertiis kindlasti kinnitas nimetatud aega?"
"Jah, täpselt."
"Kas see kiri on veel alles?" Hercule Poirot ootas kannatamatult vastust. Kui ta kuulis, et kiri on veel uurimise käsutuses, hingas ta kergendatult. Kui kiri lõpuks tema ette lauale pandi, uuris ta seda väga hoolikalt. See oli kirjutatud tindiga, pisut krampis käekirjaga. Kirja sisu oli järgmine:

"Armas onu Henry, kahjuks pean Sulle teatama, et mul polnud onu Anthony juures edu. Ta ei ilmutanud vaimustust, kui ma talle rääkisin Sinu plaanist teda külastada, ega reageerinud ka Sinu soovile minevikku kord ometi unustada. Ta on loomulikult väga haige ja tema mõtted on sageli päris äraolevad. Võib arvata, et tema lõpp on juba väga lähedal. Ta näib Sind vaevalt mäletavat. Mul on kahju, et pean Sulle pettumuse valmistama, aga Sa võid kindel olla, et tegin oma parima.

Sinu Sind armastav George Lorrimer"

Kiri oli kuupäevastatud kolmanda novembriga. Poirot silmitses templit ümbrikul. Templil seisis: 3. nov. kl. 16.30. "See on ju täiesti korras?" pomises ta.
Tema järgmine sihtpunkt oli Kingston Hill. Mõningase pingutuse ja heatujulise kangekaelsuse tulemusena sai ta intervjuu Amelialt, hiljuti surnud Anthony Gascoigne’i kokalt ja majapidajannalt. Algul oli naine umbusklik ja väga reserveeritud, aga kummalise välismaalase sarm ja südamlikkus oleksid isegi kivi pehmeks teinud. Mrs. Amelia muutus üha avameelsemaks.
Nagu paljud naised enne teda, puistas ta südant osavõtlikule kuulajale. Neliteist aastat oli ta mr. Gascoigne’i majapidamist juhtinud. See polnud sugugi kerge olnud, oo ei, tõesti mitte! Nii mõnigi naine oleks selle kandami all, mida tal taluda tuli, kokku vajunud. Vana härra oli ekstsentriline. Ega ta seda ka varjanud. Peale selle oli ta märkimisväärselt ihne, see oli tema puhul omamoodi kirg. Sealjuures oli ta ometi rikas. Kõigest hoolimata oli mrs. Amelia teda truult teeninud, oli tema pahutsemist talunud ja loomulikult oli ta oodanud vähemalt tänuzesti. Aga ei, ei midagi niisugust. Oli olemas vaid vana testament, milles ta kogu raha oma naisele, või juhul kui naine enne teda sureb, oma vennale Henryle pärandab. Testamendi oli ta teinud juba aastaid tagasi. Ning see tundus mrs. Ameliale väga ebaõiglane!
Vähehaaval õnnestus Hercule Poirot’l teda tema peateemalt - rahuldamata jäänud aplus - eemale juhtida. See oli tõesti südametu ja ebaõiglane, jaa, jaa, selles oli tal tõesti õigus! Ei saa mrs. Ameliale pahaks panna, et ta oli haavunud ja nördinud. Mr. Gascoigne oli ju ihnuse poolest tuntud. Räägiti, et ta koguni oma ainukest venda polnud kordagi aidanud. Arvatavasti on mrs. Amelia sellest informeeritud?
"Niisiis oli see põhjuseks, miks dr. Lorrimer teda külastas?" küsis mrs. Amelia. "Tean, et asi puudutas tema venda, aga ma mõtlesin, et dr. Lorrimer tahtis neid vaid lepitada. Nad olid aastaid tagasi tülli läinud."
"Olen kuulnud," ütles Poirot, "et mr. Gascoigne otsustavalt keeldus."
"Täiesti õige," nõustus mrs. Amelia. "Henry," ütles ta üsna jõuetult. "Mis ma Henryga peale hakkan? Ma pole teda enam aastaid näinud ja ei taha ka tulevikus näha. Henry on riiakas." See on kõik, mis ta selle kohta ütles. Vestlus kaldus jälle mrs. Amelia isiklikule meelehärmile. Räägiti ka kadunud mr. Gascoigne’i advokaadist, kes samuti polnud mrs. Amelia suhtes mõistmist ilmutanud. Mõningase vaevaga õnnestus Hercule Poirot’l lõpuks ilma vestlust liiga järsult katkestamata lahkuda.
Pisut enne õhtusööki seisis Hercule Poirot dr. George Lorrimeri korteri ukse ees Elmcrestis, Dorset Road, Wimbledon. Arst oli kodus, ning Poirot juhatati vastuvõturuumi. Dr. George Lorrimer tervitas teda sõbralikult. Paistis, et ta oli just õhtusöögilauast tõusnud.
"Ma pole patsient, härra doktor," alustas Hercule Poirot. "Minu külastus võib arvatavasti näida pealetükkiv, aga ma olen vana mees ja usun sellesse, et tegutseda tuleb kiirelt, avalikult ja ausalt. Ma ei hooli eriti advokaatidest ja nende aeganõudvatest uurimismeetoditest."
Kahtlemata oli ta Lorrimeri huvi äratanud. Arst oli keskmist kasvu ja laitmatult raseeritud. Tal olid pruunid juuksed, ent ripsmed olid peaaegu valged, mistõttu silmad näisid tuhmide ja värvitutena. Ta esines elavalt ja humoorikalt. "Advokaadid?" küsis ta ja kergitas kulme. "Ma vihkan noid tüüpe. Te äratate huvi, mu härra. Aga palun istuge ometi."
Poirot istus, võttis taskust ühe oma teenistusvisiitkaardi ja ulatas selle arstile. George Lorrimeri valged ripsmed võpatasid. Poirot kummardus usalduslikult ettepoole. "Suur osa minu klientidest on naised," ütles ta.
"Loomulikult," soostus dr. Lorrimer ja pilgutas silmi.
"Teil on oma "loomulikult’ga" täiesti õigus," seletas Poirot. "Naised ei usalda politseid, nad eelistavad detektiive. Nad ei taha, et nende probleemid avalikkuse ette tuleksid. Mõni päev tagasi käis minu juures vanem daam. Ta muretses oma mehe pärast, kellega ta aastate eest oli tülli läinud. Tema mees oli teie onu, mr. Gascoigne, kes hiljuti suri."
George Lorrimeri nägu tõmbus tumepunaseks. "Minu onu? Lollus! Tema naine suri palju aastaid tagasi."
"Ma ei pea silmas mitte teie onu mr. Anthony Gascoigne’i, vaid teie onu mr. Henry Gascoigne’i."
"Onu Henry? Aga tema polnud üldse abielus!"
"Oo, siiski, loomulikult oli ta abielus," valetas Hercule Poirot punastamata. "Selles pole mingit kahtlust. Daam tõi kaasa koguni abielutunnistuse."
"See on vale! karjus George Lorrimer. Tema nägu oli nüüd vähkpunane. "Ma ei usu seda. Te olete häbematu valetaja."
"Sellest oleks liiga kahju, eks ole?" ütles Poirot. "Te olete päris ilmaaegu mõrva toime pannud."
"Mõrva?" Lorrimeri hääl värises. Tema silmis oli pöörane hirm.
"Muide," ütles Poirot, "näen, et olete jälle põldmarjatorti söönud. See on ebamõistlik harjumus. Öeldakse küll, et põldmarjad sisaldavad väga palju vitamiine, aga teiselt poolt võivad nad ka surmavalt mõjuda. Mul on kaunikesti tunne, et aitate ühele mehele silmust kaela - nimelt omaenda kaela, dr. Lorrimer."

"Näed, mon ami, sinu viga oli selles, et sa algusest peale valest oletusest lähtusid." Hercule Poirot, kes oma sõbrale üle laua rahulikult otsa vaatas, tegi selgitava käeviipe. "Kui üks mees millegi pärast muretseb, ei tee ta sel silmapilgul kindlasti seda, mida ta varem kunagi teinud pole. Ta pigem valib automaatselt väiksema vastupanu tee. On mõeldav, et ta pidzaamaga sööma tuleb, kuid see on tema enda pidzaama, mitte kellegi teise oma. Inimene, kes ei salli püreesuppi, neerupasteeti ja põldmarju, ei telli endale kõiki kolme korraga ühel õhtul, kui tal pea mõtteid täis on. Sina arvad, et ta käitub niiviisi sellepärast, et ta mõtted on eemal; mina aga usun, et keegi, kes intensiivselt millegi muuga tegeleb, tellib endale automaatselt road, mida ta varem sageli on söönud.
Eh bien, kuidas seda võinuks teisiti seletada? Mulle lihtsalt ei tulnud midagi mõistlikku pähe. Olin rahutu. Miski selle juhtumi puhul ei klappinud. Miski polnud riimis. Ma mõtlen metoodiliselt ja mulle ei meeldi, kui asjad ei klapi. Mulle tegi muret mr. Gascoigne’i tellimus. Siis rääkisid sina mulle, et mees on kadunud. Esimest korda aastate takka ei tulnud ta ei teisipäeval ega neljapäeval sööma. See meeldis mulle veel vähem. Mul tekkis üsna omapärane oletus: mees on surnud, kui mu aimus mind ei peta. Ma kuulasin maad. Mees oli surnud. See oli ilus, puhas surm. Teiste sõnadega: halb kala oli peidetud sousti alla.
Kell seitse oli teda nähtud King’s Roadil. Ta oli siin kell pool kaheksa söönud - kaks tundi enne surma. Tunnistusmaterjalis polnud lünki: kõik klappis, niihästi maos sisalduv kui ka kiri. Ent sousti oli liiga palju. Kala polnud nähagi! Armas õepoeg kirjutas kirja, armsal õepojal oli oivaline alibi, kui Gascoigne suri. Täiesti normaalne surm - kukkumine. Normaalne õnnetusjuhtum? Normaalne mõrv? Igaüks uskus esimest.
Armas õepoeg jäi ainukesena ellu. Armas õepoeg tahab pärida - aga kas üleüldse ongi midagi pärida? Onu on teatavasti vaene. Aga on veel teine vend, kes kunagi ammu oli abiellunud rikka naisega. Ja too vend elab suures esinduslikus majas Kingston Hillil. Tema rikas naine on kogu raha temale jätnud. Kas näed loogikat - rikas naine jätab oma raha Anthonyle, Anthony pärandab selle Henryle ning Henry raha läheb George’ile. Perfektne kett."
"Teoorias on see kõik ju päris ilus," ütles Bonnington, "aga mida sa tegelikult ette võtsid?"
"Kui sa kord tead, mis lahti on, saad harilikult teada ka seda, mida teada tahad. Henry oli surnud kaks tundi pärast söömist. Selle tõsiasjaga uurimine piirdus. Aga võinuks kujutleda, et söödi hoopis lõuna ajal, mitte õhtul.
Pane ennast George’i olukorda. George vajab hädasti raha. Anthony Gascoigne on suremas, aga tema surmast pole George’il kasu. Raha pärib Henry, ja Henry Gascoigne võib veel aastaid elada. Seepärast peab ka Henry surema, ja mida rutem, seda parem. Aga ta peab surema pärast Anthonyt, ning samaks ajaks peab George’il alibi olema. Kuna ta on ettevaatlik poiss, proovib ta kõigepealt oma plaani läbi. Ta mängib asjaomases restoranis esmaspäeval oma onu osa. Kõik klapib laitmatult, kõik peavad teda onuks. Tal tuleb vaid oodata, kuni onu Anthony kord nii kaugel on, et sureb. See aeg saabub. Ta kirjutab 2. novembri pärastlõunal kirja onu Henryle, aga kuupäevastab selle 3. novembriga. Ta külastab kolmanda pärastlõunal onu ja teeb oma plaani teoks: tõukab onu Henryt nii, et too trepist alla kukub. George võtab kirja, mille ta on kirjutanud, ja torkab selle onu hommikumantli taskusse. Kell pool kaheksa on ta "Gallant Endeavouris" habe ja puhmaskulmud ees, kõik nagu peab. Pole kahtlust: mr. Henry Gascoigne on veel elus. Siis leiab tualettruumis aset metamorfoos, ning kiirtempos tagasi Wimbledoni, bridziõhtule. Alibi on perfektne."
Mr. Bonnington silmitses Poirot’d uudishimuga. "Aga tempel ümbrikul?"
"Oh, see oli lihtne. Tempel oli määrdunud. Miks? See oli joonestustušiga 3. novembriks muudetud. Sa poleks seda märganud, kui sa seda poleks otsinud. Ja siis veel lugu musträstastega."
"Musträstastega?"
"Pasteedis küpsetatud kakskümmend neli musträstast. Nii ju nimetatakse teil siin põldmarju? Hästi, öelgem siis "lugu põldmarjadega", kui sa täpsust nõuad. Sa pead teadma, kõigest hoolimata ei olnud George’i näitekunst täiuslik. Kas mäletad lugu poisist, kes ennast musta värviga üle võõpas, et Othellot mängida?
Kui tahad perfekset kuritegu toime panna, pead väga hea näitleja olema. George sarnanes oma onuga, ta kõndis nagu onu ja rääkis nagu onu, ning ta kandis oma onu habet ja kulme, aga - ta unustas süüa nagu onu. Ta tellis endale seda, mida ta ise meelsasti sõi. Nimelt põldmarju, ja põldmarjad määrivad hambaid. Laiba hambad polnud määrdunud, kuigi Henry Gascoigne tollel õhtul "Gallant Endeavouris" põldmarjatorti oli söönud. Tema maos ei leidunud põldmarju. Küsisin seda täna hommikul järele. Oh, on terve hulk tõendusmaterjali, kui seda vaid otsida. Külastasin George’i ja viisin ta tasakaalust välja. Ja see oli lõpp. Muide, ta oli jälle põldmarju söönud. Poiss on ilmselt ablas - ta armastab süüa. Eh bien, kui ma ei eksi, viib see aplus ta võllasse."
Ettekandja tõi neile kaks portsjonit põldmarja-õunatorti. "Viige tort tagasi," ütles mr. Bonnington. "Ettevaatus ei ole kunagi kurjast. Tooge mulle väike portsjon saagopudingit."

Tõlkinud ILME REBANE