Agatha Christie

Topeltpatt
(orig. pealkiri "Double Sin")

Kui ma oma sõbra Poirot' tuppa astusin, leidsin ta eest kahetsusväärselt ületöötanuna. Ta oli nüüd niivõrd moes, et iga rikas naine, kes oli käevõru valesse kohta pannud või oma lemmikkassi kaotanud, tõttas otseteed kuulsa Hercule Poirot' päästvaid teeneid kasutama. Mu väike sõber oli omapärane segu flaami kokkuhoidlikkusest ja kunstniku vaimustusvõimelisusest. Ta võttis sageli käsile juhtumeid, mis teda vähe huvitasid, kui nad aga esimesena nimetatud omadusele kasuks tulid.
Teiselt poolt võttis ta sageli käsile juhtumeid, mis talle vähe sisse tõid või ei toonudki midagi, ent mis teda muidu kütkestasid. Tulemus, nagu ma juba ütlesin, oli see, et ta oli täielikult üle töötanud. Ta oli koguni ise sellega päri ja mul polnud raske teda nõusse saada sõitma koos minuga Inglismaa lääneranniku kuulsasse kuurortlinna Ebermouthi nädalaks puhkama.
Olime seal väga meeldivaid päevi veetnud, kui Poirot tuli minu juurde, käes avatud kiri. "Mon ami, kas mäletad mu sõpra Joseph Aaronsit, teatriagenti?"
Lühikese mõtlemise järel noogutasin.
"Eh, bien, Hastings, too Joseph Aarons on praegu Charlock Bays. Tal ei lähe põrmugi hästi, ja nagu näib, on tegu mingi asjaga, mis talle tublisti tüli teeb. Ta palub minu abi. Ma arvan, mon ami, et pean teda aitama. Ta on truu sõber, too hea Joseph Aarons, ja ta on mind kord varem kõvasti aidanud."
"Muidugi, kui sa arvad," ütlesin. "Pealegi pidavat Charlock Bay väga kena koht olema. Ma ise pole seal veel käinud."
"Siis võime ju meeldiva kasulikuga siduda," arvas Poirot. "Kas uuriksid välja, kuidas on lood rongiühendusega?"
"Ilmselt tuleb meil kord või paar ümber istuda," ütlesin grimassitades. "Sa ju tead, millised on need teivasjaamarongid, mis põiki läbi maa sõidavad. Neil kulub põhjarannikult Devonist lõunarannikule sõiduks teatavasti terve päev."
Teadetest sain siiski infot, et rongiühendus on hea ja et ümber istuda tuleb ainult üks kord, Exeteris. Olin just selle rõõmustava teatega Poirot’ juurde tagasi tõttamas, kui juhtumisi lugesin ühe bussiekskursioonibüroo plakatit: "Homme. Päevased ekskursioonid Charlock Baysse. Ärasõit 8.30 piki Devoni kaunemaid maastikke." Pärisin veel üksikasju ning naasin vaimustatult hotelli. Kahjuks selgus, et Poirot mu vaimustust ei jaga.
"Mu sõber, kust säärane kirg busside vastu? Rong, kas tead, on kindel asi. Seal ei lähe kummid lõhki, ei juhtu õnnetusi. Ka ei ole seal tõmbetuult. Seal võib aknad lihtsalt kinni panna."
Söandasin ettevaatlikult märkida, et just värske õhu tõttu eelistan suuresti bussisõitu.
"Ja kui sajab? Teil siin Inglismaal on ilm nii tujukas."
"Selleks on ju kokkupandav katus ja kõik muu. Muide, kui väga kõvasti sajab, jääb sõit ära."
"Ahah," ütles Poirot. "Siis lootkem, et sajab."
"Kui su vastumeelsus nii suur on, siis ..."
"Ei, ei, mon ami. Ma ju näen, kuidas su süda selle bussisõidu küljes ripub. Jumal tänatud, võtsin kaasa oma pika vihmamantli ja kaks villast salli." Ta ohkas. "Aga kas meil jääb Charlock Baya viibimiseks piisavalt aega?"
"Ma kardan, et peame seal öö veetma. Huvireis kulgeb küll Dartmoori kaudu jälle tagasi. Lõunat sööme Monkhamptonis. Kella nelja paiku jõuame taas Charlock Baysse, ning viie paiku sõidab buss edasi. Õhtul kell kümme on ta jälle siin."
"Sosoh!" mühatas Poirot. "Niisiis leidub inimesi, kellele säärane asi lõbu pakub. Loomulikult saame hinnaalandust, kui me tagasisõidust loobume?"
"Vaevalt see nii läheb."
"Sa pead seda nõudma."
"Aga Poirot, ära ole ometi nii vastik. Sa tead väga hästi, et see oleks ihnamine."
"Mu sõber, sellel pole vastikusega mingit pistmist. See on minu majandusmeel. Kui ma miljonär oleksin, ka siis maksaksin ainult selle eest, mis õiglane ja õige."
Nagu ma siiski ette olin näinud, pidi Poirot ses suhtes pettumuse alla neelama. Härra reisibüroos oli rahulik ja sõbralik, kuid teraskõva. Ta oli seisukohal, et piletid kehtivad üksnes terveks ringreisiks. Ta arvas koguni, et tegelikult peaksime maksma eri tasu privileegi eest Charlock Baysse jääda.
Võidetud Poirot maksis nõutud summa ning lahkus reisibüroost kergelt hambaid kiristades.
"Teil inglastel pole mingit huvi raha vastu," torises ta. "Hastings, kas sa märkasid noormeest, kes maksis täispileti hinna ja sealjuures mainis, et ta väljuvat juba Monkhamptonis?"
"Ei, ei märganud. Oh, ma ju ..."
"Jajah, sa vahtisid kogu aeg toda kaunist daami, kes pani kinni koha number viis meie kõrval. Ah! Mu sõber, see ei saanud mulle kuidagi kahe silma vahele jääda. Kui ma tahtsin tellida kohad number kolmteist ja neliteist, mis asuvad bussi keskel ning on seetõttu kõige kindlamad, trügisid sa üksnes sellel põhjusel nii brutaalselt ette ja kinnitasid, et kohad kolm ja neli olevat palju paremad."
"Tõepoolest, Poirot," ütlesin ja tundsin end punastavat.
"Kastanpruunid juuksed - ikka alati kastanpruunid juuksed!"
"Igatahes tasus rohkem tollele neiule pilku heita kui koomilisele noorhärrale."
"Oleneb olukorrast. Mulle pakkus huvi just noormees."
Miski tema hääletoonis - vist tõepoolest huvi - sundis mind talle kiirelt otsa vaatama.
"Kuidas nii? Miks?"
"Oh, ära ainult ärritu. Arvatavasti huvitas ta mind sellepärast, et ta üritab endale vuntse kasvatada, ning tulemus on siiamaani armetu." Poirot silitas hellitlevalt omaenda oivalist meheilu. "Sääraseid kasvatada on kunst," pomises ta. "Ma tunnen sümpaatiat kõigi vastu, kes seda üritavad teha."
Sageli on raske aru saada, kas Poirot mõtleb tõsiselt või ainult lõbustab end teise arvel. Pidasin kindlamaks mitte midagi rohkemat öelda.
Järgmine koidik tõotas säravat ja päikeselist päeva. Oivalist päeva! Ent Poirot ei läinud riski peale välja. Tal oli seljas villane vest, paks mantel, kaelas kaks villast salli lisaks paksule ülikonnale - soojemaile, mis tal oli -, ning üle kõige kroonis ta pead vihmamüts. Ta neelas veel kaks gripivastast tabletti ning pistis ülejäänud tagavaraks taskusse.
Võtsime kumbki kaasa väikese kohvri ööriietega. Kaunil neiul, keda me eelmisel päeval büroos olime näinud, oli ka väike kohver käes, samuti noormehel, kes, nagu ma mõtlesin, oli Poirot’ sümpaatia võitnud. Teistel reisijatel pakke polnud. Bussijuht paigutas neli kohvrit korralikult pakiruumi ja me võtsime oma kohad sisse.
Poirot osutas mulle üsna õelalt äärmist kohta, kuna "seal olevat rohkem värsket õhku," ja istus ise meie kauni naabrinna kõrvale. Aga üsna varsti tegi ta kõik jälle heaks. Kuuendal kohal istuv noormees oli valjuhäälne tüüp, kes tahtis olla teravmeelne, kuid oli üksnes lärmakas, ning Poirot küsis neiult tasa, kas too ei tahaks temaga kohta ära vahetada. Neiu võttis pakkumise tänulikult vastu, ning pisut hiljem vestlesime kõik kolmekesi elavalt.
Neiu oli ilmselt veel väga noor, vaevalt üle üheksateistkümne, ning avameelne nagu laps. Üsna varsti usaldas ta meile oma sõidu põhjuse. Ta oli teel oma tädi äriasjus, kellel oli Ebermouthis väga huvitav antikvariaat.
Too tädi oli pärast oma isa surma väga vaestesse oludesse jäänud ning rakendanud pisikese kapitali ja tulvil kauneid asju maja, mille isa talle oli pärandanud, et sellega äri rajada. Tulemus oli talle sellel alal nime teinud. Neiu, Mary Durrant, oli oma tädi juurde läinud, et tema juures õppida, ja ta oli sellest päris vaimustatud. Ta hindas seda kaugelt rohkem kui lastekasvataja või seltsidaami ametit.
Poirot noogutas selle kõige juurde huvitatult ja nõusolevalt pead. "Ka mademoiselle’il saab edu olema, kindel see," ütles ta galantselt. "Aga tahaksin teile nõu anda: ärge olge üleliia usaldav, mademoiselle. Kõikjal maailmas on sulisid ja hulguseid, võibolla isegi selles bussis siin. Peab alati ettevaatlik olema, alati valvas."
Tüdruk vahtis talle ammuli sui otsa. Poirot noogutas elutargalt. "Muidugi on see nii nagu ma teile ütlen. Kes teab? Isegi mina, kes ma praegu teiega vestlen, võiksin ju olla halvimat sorti suli." Poirot’ silmad pildusid sädemeid, kui ta tüdruku üllatunud pilku kohtas.
Lõunasöögiks tegime peatuse Monkhamptonis. Kui Poirot oli kelneriga mõne sõna vahetanud, saavutas ta selle, et meid juhatati akna all asuva kolmeinimeselaua juurde. Suurel õuel oli ridamisi pargitud autosid, mis olid siia tulnud kogu maalt. Söögisaal oli inimesi täis tuubitud ja küllaltki lärmakas.
"Siin saab tõepoolest õige puhkusetuju sisse," ütlesin nägu krimpsutades.
Mary Durrant oli nõus. "Ebermouth on tänapäeval suviti päris nuhtlus. Mu tädi räägib, et varem oli siin kõik teisiti. Kõnniteel on trügina tõttu täiesti võimatu käia."
"Aga ärile tuleb see kasuks, mademoiselle."
"Oh, meie omale mitte eriti. Meie müüme ainult haruldasi ja hinnalisi asju. Odava pudipadiga me ei tegele. Mu tädil on kundesid kogu Inglismaal. Kui nad soovivad teatud ajastu stiilis lauda või mõnd hiina portselanist eset, siis kirjutavad nad tädile, ning tädi muretseb neile need esemed. Nii on lugu ka antud juhul."
Vaatasime talle huviga otsa, ning ta pajatas edasi. Keegi härra Ameerikast, mr. J. Baker Wood, olevat miniatuuride asjatundja ja koguja. Hiljuti olevat väga väärtuslik miniatuurikogu turule tulnud, ning miss Elizabeth Penn, Mary tädi, oli selle ostnud. Siis oli ta sellest mr. Woodi informeerinud, miniatuure kirjeldanud ja talle hinna nimetanud. Mr. Wood oli otsekohe vastanud ja teatanud oma valmisolekust neid osta, juhul kui nad kirjeldusele vastavad. Ta oli palunud nad endale näha tuua Charlock Baysse, kusta parajasti peatus. Seega oli siis miss Durrant kui firma esindaja sinna teel.
"Miniatuurid on küll võluvad, kindlasti," ütles neiu. "Sellest hoolimata ei kujutle ma, et keegi nende eest nii palju raha võiks maksta. Viissada naela! Mõelda vaid! Nad on Coswayst. Ma mõtlen, nad on ehtsad Coswayd. Mul käib kõigest sellest pea ringi."
Poirot naeratas. "Teil pole vist veel kuigi palju kogemusi, mademoiselle?"
"Ma pole ju kunagi varem nende asjadega tegelnud," ütles Mary kaeblikult. "Õpiajal ei tulnud mul midagi säärast ette. Pean veel kõvasti kogemusi korjama."
Neiu ohkas. Järsku läksid ta silmad jahmatusest pärani. Ta istus otse akna vastas ja tema pilk oli nüüd ainiti parkimisplatsile suunatud. Vabandussõna poetades hüppas ta püsti ja tormas söögisaalist välja. Mõne aja pärast oli ta tagasi, hingetu ja kohmetu.
"Kahetsen väga, et ma äsja niiviisi minema tormasin. Aga ma arvasin nägevat üht meest, kes tõi bussist minu kohvri. Ent see oli tema enda kohver, mis minu omaga sarnaneb. Mul oli kohutavalt piinlik. Tuli ja välja, nagu oleksin teda varguses süüdistanud." Ta naeris selle mõtte juures.
Ent Poirot ei naernud. "Mis mees see oli? Kirjeldage teda mulle."
"Ta kandis pruuni ülikonda. Kõhn kidur noormees nigelate vuntsidega."
"Ahaa," noogutas Poirot. "Meie eilne sõber, Hastings. Te ehk tunnete toda noormeest, mademoiselle? Kas olete teda varem kohanud?"
"Ei mitte kunagi. Miks?"
"Ei midagi. Lihtsalt kummaline - see kõik." Poirot jäi väga vaikseks ega võtnud meie vestlusest enam osa, kuni Mary Durrant ütles midagi, mis tema tähelepanu teritas.
"Ah, mademoiselle, mida te äsja ütlesite?"
"Ütlesin, et tagasiteel pean end hoidma sulide eest, nagu te neid nimetate. Arvan, et mr. Wood maksab ikka sularahas. Kui mul on taskus viissada naela pangatähtedes, võiksin mõnele sulile üpris ahvatlev näida."
Ta naeris jälle, kuid Poirot ei vastanud. Selle asemel ta küsis, millises Charlock Bay hotellis neiu peatuda kavatseb.
"Hotellis "Ankur". See on väike ega ole kallis, kuid on väga mugav."
"Sooh," ühmas Poirot. "Hotell "Ankur". Täpselt seesama hotell, kus ka mu sõber Hastings siin ööbida tahtis. Kui tore!" Ta pilgutas mulle silma.
"Kas jääte kauaks Charlock Baysse?" küsis Mary.
"Ainult üheks ööks. Mul on seal äriasju ajada. Vaevalt usun, et suudaksite ära arvata, mis elukutse mul on."
Nägin Maryt mõningaid võimalusi vaagivat ja taas kõrvale heitvat, arvatavasti ettevaatusest. Lõpuks söandas ta oletada, et Poirot võiks olla mustkunstnik. Poirot’le tegi see tohutult nalja.
"Ah! See on ju idee! Te arvate, et õngitsen kaabudest jäneseid? Ei, mademoiselle. Olen mustkunstniku otsene vastand. Mustkunstnik laseb asjadel kaotsi minna. Mina hoolitsen selle eest, et kaotsiläinud asjad jälle päevavalgele ilmuksid." Ta kummardus dramaatiliselt ettepoole, et oma sõnadele suuremat kaalu anda. "See on saladus, mademoiselle, aga teile tahan ma öelda. Ma olen detektiiv."
Ta nõjatus taas tooli seljatoele, rahul mõjuga, mida tema sõnad olid põhjustanud. Mary Durrant vahtis talle varjamatu jahmatusega otsa. Ent edasine vestlus katkes, sest autopasun väljas andis teada, et tänavamonstrum kiirustab edasi sõitma.
Kui ma Poirot’ kannul söögisaalist lahkusin, märkisin, kuivõrd šarmantne lõunaseltskond meil oli olnud. "Jah, ta on šarmantne. Aga kas sa ei leia, et ta on ka pisut rumal?"
"Rumal?"
"No ära pane pahaks. Üks tüdruk võib olla kena ja kastanpruunide juustega ja ühteaegu ka rumal. On ju rumalus kahte võhivõõrast inimest niiviisi usaldada."
"Lõppude lõpuks võis ta ju taibata, et me oleme korralikud inimesed."
"See, mis sa ütled, mu sõber, on lollus. Igaüks, kes sulindusest midagi taipab, laseb ometi paista, nagu oleks ta "korralik". See pisike lobises: ta pidavat tähelepanelik olema, kui tal kord viissada naela taskus on. Aga praegu on tal ometi täpselt sama hea kui viissada naela kohvris."
"Miniatuuridena?"
"Täpselt. Miniatuuridena. Ning ühe ja teise vahel polegi eriti vahet, mon ami."
"Aga keegi peale meie ei tea seda."
"Ainult kelner ja paar külastajat naaberlauas. Ning kahtlemata mõned inimesed Ebermouthis! Mademoiselle Durrant on šarmantne, aga kui mina oleksin miss Elisabeth Penn, annaksin oma uuele abilisele kõigepealt järelaitamistunde terve mõistuse alal." Ta vaikis hetke ja jätkas siis mõtlikult: "Tead, mu sõber, maailma lihtsaim asi olnuks bussist kohver võtta ajal, kui me kõik sõime."
"Ah, Poirot, mine nüüd, seda oleks ometi keegi märganud."
"Jah, ja mida oleks too keegi mõelnud? Kahtlemata seda, et inimene võtab omaenda pakid välja. Sest too inimene oleks seda teinud täiesti avalikult ja enesestmõistetavalt, ning keegi poleks vahele seganud."
"Arvad sa, et ... aga Poirot - see oli ometi tema enda kohver, või kuidas?"
Poirot kortsutas kulmu. "Tundub küll. Kõigest hoolimata on see imelik. Too noormees ei võtnud oma kohvrit, kui buss siia sisse sõitis. Ja kas sa ei märganud, et ta ei olnud söömas?"
"Kui miss Durrant poleks juhuslikult näoga vastu akent istunud, poleks ta teda märganud," ütlesin pikkamisi.
"Aga kuna see oli noormehe enda kohver, siis ei tähenda see midagi," arvas Poirot. "Niisiis ei pruugi me selle asjaga enam pead vaevata, mon ami."
Kui me taas olime oma kohad bussis sisse võtnud ja täiskiirusel edasi vuhisesime, ei suutnud Poirot siiski jätta pidamata Mary Durrant’ile loengut avameelsuse ohtudest. Tütarlaps kuulas küll tõsiselt, ent näis siiski kõike naljana võtvat.
Kell neli jõudsime Charlock Baysse ja meil oli tõepoolest õnne: hotellis "Ankur" oli veel saadaval kaks üheinimesetuba. See oli üks noid vana aja armastusväärseid võõrastemaju, mis asub vaikses kõrvaltänavas.
Poirot oli just oma asjad välja pakkinud ning asunud vuntse korrastama, et Joseph Aaronsi juurde minna, kui uksele kõhklevalt koputati. Hüüdsin "Sisse!" ning minu suureks üllatuseks sisenes Mary Durrant, nägu valge ja pisarad silmis.
"Oh, palun vabandage - aga - aga - on juhtunud midagi väga kohutavat. Ja te ju ütlesite, et olete detektiiv."
Seda ta ütles Poirot’le.
"Mis on juhtunud, mademoiselle?"
"Avasin äsja oma kohvri. Miniatuurid olid krokodillinahast reisitaskus - loomulikult lukustatult. Ja nüüd - vaadake vaid!" Ta ulatas meile väikese neljakandilise krokodillinahast koti. Kaas rippus lahtiselt alla. Poirot võttis koti kätte. Lukk oli jõuga lahti murtud, seda reetsid piisavalt selgesti jäljed. Poirot uuris kõike täpselt ja noogutas.
"Ja miniatuurid?" küsis ta, ehkki me mõlemad juba teadsime vastust.
"Läinud! Varastatud. Oh, mida ma nüüd tegema pean?"
"Ärge muretsege," ütlesin mina. "Mu sõber on Hercule Poirot. Kindlasti olete seda nime kuulnud. Kui üldse keegi teid miniatuuride leidmisel aidata saab, siis on see tema."
"Monsieur Poirot? Kuulus monsieur Poirot?"
Poirot oli piisavalt edev rõõmustama neiu hääles selgesti tuntava imetluse üle. "Jah, mu laps," ütles ta. "Mina see olen, mina isiklikult. Ja te võite julgesti oma väikese mure minu hoolde usaldada. Teen kõik mis minu võimuses. Aga ma kardan, ma kardan väga, et on juba hilja. Öelge, kas ka kohvri lukk oli lahti murtud?"
Neiu raputas pead.
"Laske ma vaatan korraks." Läksime koos neiu tuppa ning Poirot uuris kohvrit üksipulgi. See oli ilmselt võtmega avatud. "See ei tohtinuks üleliia raske olla. Need kohvrilukud on ju peaaegu kõik ühesugused. Eh bien, peame otsekohe politseisse teatama. Ja nii kiiresti kui võimalik mr. Baker Woodiga ühendust võtma. Võtan selle enda peale."
Ma saatsin teda ja küsisin, mida ta mõtles selle all, kui ta ütles, et on juba hilja.
"Mon cher, ma ütlesin täna, et olen mustkunstniku vastand ja et ma kadunud asjad jälle päevavalgele toon. Aga oletagem, et keegi on minust ette jõudnud. Kas mõistad? Ei? Minuti pärast mõistad."
Ta kadus telefoniputkasse. Kui ta jälle välja ilmus, oli ta üpris tõsine. "Seda ma kartsin. Keegi daam oli pool tundi tagasi mr. Woodi juures käinud ja öelnud end olevat tulnud miss Elizabeth Penni ülesandel. Ta oli mr. Woodile miniatuure näidanud ning too oli nad vaimustusega ära ostnud ja otsekohe kinni maksnud. Sularahas."
"Poole tunni eest - seega enne meie siiajõudmist."
Poirot naeratas mõistatuslikult. "Kiirbussid on küll väga kiired, kuid auto jõuaks - ütleme Monkhamptonist - siia vähemalt tund enne meid."
"Ja mis me nüüd teeme?"
"Hea Hastings, alati nii praktiline. Me informeerime politseid. Teeme miss Durrant’i heaks kõik mis suudame ja - seda otsustasin just praegu - räägime isiklikult mr. J. Baker Woodiga."
Tegime selle programmi teoks. Vaene Mary Durrant oli täiesti segane ja avaldas kartust, et tädi võtab ta varguse pärast vastutusele.
"Mida ta arvatavasti ka teeb," märkis Poirot, kui olime teel rannahotelli, kus mr. Wood elas. "Ja õigusega. Mäherdune kergemeelsus jätta kohvrisse varandus väärtusega viissada naela ja ise lõunastama minna! Ja kõigest hoolimata, mon ami, on mulle selle juhtumi puhul silma hakanud kaks kummalist asja. Näiteks krokodillinahkne tasku. Miks see lahti murti?"
"Et miniatuure kätte saada."
"Kas see pole sõge? Oletagem, et meie sõber toimetab pakkide kallal - oma kohvri võtmise ettekäändel. Kas poleks lihtsam kohver avada ning reisikott avamata välja võtta ja oma kohvrisse pista, selle asemel et luku lahtimurdmise peale aega kulutada. Või kuidas?"
"Ta pidi ju kindel olema, et miniatuurid on seal sees."
Tundus, et Poirot ei ole kuigi veendunud, aga et meid parajasti mr. Woodi tubaderitta juhatati, oli ta edasisest selgitusest prii.
Mulle oli mr. Baker Wood esimesest pilgust ebasümpaatne. Ta oli kogukas vulgaarne mees, liiga silmatorkavalt riietatud, ning kandis hiigelsuurt teemantsõrmust. Ta oli hooplev ja valjuhäälne. Loomulikult polnud ta midagi kahtlast märganud. Kuidas ta võinukski? Too naine oli öelnud, et tal on miniatuurid, all right. Muide, väga ilus töö. Kas tal on pangatähtede numbrid? Ei, neid tal pole. Ja kes olevat üldse too mr. - äh - Poirot, kes niiviisi tema poole sisse sadavat ja kõiki noid küsimusi esitavat?
"Ma ei päri teilt enam midagi, monsieur, ainult veel üks pisiasi. Palun kirjeldage naist, kes teie juures käis. Kas ta oli noor ja kena?"
"Ei, sir, seda ta polnud. Tõepoolest mitte. Keskealine, hallid juuksed, ebapuhas jume vuntsialgetega. Võrgutajatüüp? Oh ei, selles elus pole ta seda eales olnud."
"Poirot!" hüüdsin, kui me hotellist lahkusime. "Vuntsid! Kas kuulsid?"
"Mu kõrvad on veel suurepärased, Hastings, tänan."
"Ent kui ebasümpaatne mees, too Wood."
"Sul on õigus. Kui armas Jumal inimestele sarmi jagas, ütles Wood kindlasti: "Ei, tänan!"."
"Kena, me saame varga kätte," arutlesin. "Identifitseerida me ta ju võime."
"Sa oled imetlusväärselt naiivne, Hastings. Kas oled kunagi kuulnud, et eksisteerib midagi säärast nagu seda on alibi?"
"Niisiis usud, et tal on alibi?"
Poirot’ vastus oli ootamatu: "Ma väga loodan."
"Sinu puhul on rumal, et sa kõige meelsamini raskusi ihkad."
"Täiesti õige, mon ami. Ma ei seedi linde, kes pessa istuma jäävad."
Poirot’ ennustus osutus õigeks. Meie pruunis ülikonnas reisikaaslase nimi oli mr. Norton Kane. Ta oli Monkhamptonis otsekohe hotelli "George" läinud ega olnud sealt kogu pärastlõuna jooksul lahkunud. Ainus, mis tema vastu rääkis, oli see, et miss Durrant oli näinud kuidas ta bussist kohvri võttis, kui me lõunat sõime.
"Selles pole midagi kahtlast," ütles Poirot mõtlikult.
Pärast seda märkust jäi ta vaikseks. Ta loobus asjast rohkem rääkimast ja kui ma peale käisin, ütles, et üldiselt mõtlevat ta vuntsidest ning soovitavat mul sedasama teha.
Siiski avastasin, et ta palus Joseph Aaronsit, kellega ta õhtu veetis, mr. Baker Woodi kohta kõikvõimalikke üksikasju rääkida. Kuna mõlemad mehed elasid ühes ja samas hotellis, oli šanss paari infokübet saada. Ometi - mis Poirot ka iganes teada sai, selle hoidis ta endale.
Mary Durrant oli pärast politseile tunnistuse andmist varahommikul Ebermouthi tagasi pöördunud. Sõime koos Joseph Aaronsiga lõunat, ning pärast sööki teatas Poirot mulle, et teatriagendi lugu olevat rahuldavalt lõppenud, ja et kui tahame, võime meiegi sõita tagasi Ebermouthi. "Aga mitte bussiga, mon ami. Seekord sõidame rongiga."
"Kas sul on hirm taskuvaraste ees või kardad ehk veel mõnd noort hättajäänud daami kohata?"
"Mõlemat võib ka rongis juhtuda, Hastings. Ei, ma tahaksin vaid võimalikult ruttu Ebermouthis olla, sest mu soov on meie juhtum lõpuni viia."
"Meie juhtum?"
"Aga muidugi, mu sõber. Mademoiselle Durrant palus minu abi. Kuigi lugu on praegu politsei kätes, ei tähenda see veel kaugeltki, et minul on asi lõpetatud. Tulin siia, et üht vana sõpra aidata, kuid mitte kunagi ei tohi mitte keegi Hercule Poirot’ kohta öelda, et ta on võõra hätta jätnud." Pisut hooplejaliku žestiga pöördus ta ära.
"Mõtlesin, et tundsid juba enne selle vastu huvi," ütlesin salakavalalt. "Reisibüroos, kui sa toda noormeest esimest korda nägid. Kuigi ma ei tea, mis sind tema juures köitis."
"Ei tea? Kas sa ei tea, Hastings? Aga sa peaksid teadma. Nojah, jäägu see esialgu veel minu väikeseks saladuseks."
Enne ärasõitu oli meil veel lühike jutuajamine korrapidaja politseiinspektoriga. Too oli mr. Norton Kane’i küsitlenud ja usaldas Poirot’le saladuskatte all, et noormehe käitumine ei olevat talle soodsat muljet jätnud. Ta olevat märatsenud, salanud, iseendale vastu rääkinud.
"Aga kuidas trikiga hakkama saadi, seda ma ei tea," tunnistas inspektor. "Ta võis asjad mõnele käsilasele anda, kes nendega otsemaid kiirautoga minema sõitis. Aga see on vaid teooria. Tõestuseks peaksime leidma auto ja juhi."
Poirot noogutas mõtlikult.
"Usud sa, et niiviisi tehti?" küsisin, kui me rongis istusime.
"Ei, mu sõber, nii nad seda ei teinud. Nad tegutsesid targemalt."
"Kas sa ei tahaks mulle rääkida?"
"Veel mitte. Sa ju tead, see on mu väike nõrkus: ma hoian oma saladused lõpuni enda teada."
"Ja kas lõpp tuleb varsti?"
"Väga varsti."
Jõudsime Ebermouthi pisut pärast kuut ning sõitsime otsekohe Elizabeth Penni antikvariaati. Pood oli kinni, kuid Poirot vajutas kellanupule, ja Mary avas ukse. Tema nägu väljendas üllatust ja rõõmu, kui ta meid jälle nägi.
"Palun astuge sisse. Mu tädi on ka seal," ütles ta ja juhatas meid tagaruumi.
Meile tuli vastu vanem daam. Tal olid valged juuksed ning ta nägi välja nagu mõni tema rõõsa jume ja siniste silmadega miniatuur.
"Kas teie oletegi kuulus monsieur Poirot?" küsis ta vaiksel meeldival häälel. "Mary rääkis mulle teist. Suutsin vaevu uskuda. Ja te tahate meid meie mures tõesti aidata? Kas saate meile nõu anda?"
Poirot vaatas talle otsa ja kummardas. "Mademoiselle Penn - tulemus oleks rabav, aga te peaksite endale tõepoolest vuntsid kasvatama."
Miss Penn võpatas ja karjatas.
"Te ju ei viibinud eile poes, eks ole?"
"Hommikul olin siin. Hiljem oli mul kohutav peavalu ja ma läksin otse koju."
"Te ei läinud koju, mademoiselle. Oma peavalu tõttu üritasite nimelt õhuvahetust, eks ole? Charlock Bay õhk pidavat väga tervistav olema."
Poirot haaras mu käevarrest ja tiris mind ukse poole. Seal jäi ta seisma ja pöördus veel kord. "Näete, ma tean kõike. See väike farss peab lõppema." Tema hääles oli ähvardus.
Miss Penn oli kahvatu ja noogutas sõnatult.
Poirot pöördus tütarlapse poole. "Mademoiselle," ütles ta leebelt, "te olete noor ja veetlev, aga kui te säärastes väikestes afäärides osalete, viib see varsti selleni, et teie noorus ja teie sarm vanglamüüride taga raisku läheb. Ja mina, Hercule Poirot, ütlen teile, et sellest oleks kahju." Nende sõnadega sammus ta tänavale. Järgnesin talle segaduses.
Esimesest hetkest peale, mon ami, pakkus asi mulle huvi. Kui too noormees koha kinni pani, ja just nimelt Monkhamptoni, märkasin, kuidas tüdruk äkki oma tähelepanu temale suunas. Miks küll? Ta polnud ju seda tüüpi mehi, kellele naine järele vaatab. Kui bussisõit algas, tekkis mul tunne, et midagi peab juhtuma. Kes nägi noormeest pakkide juures luusimas? Mademoiselle, ja ainult tema. Ja tuleta meelde, et ta ise valis koha vastu akent; muide, äärmiselt ebanaiselik.
Ja siis tuleb ta meie juurde selle looga vargusest ja lahtimurtud reisikotist. Ütlesin sulle ju kohe, et lahtimurdmine oli mõttetu tegu.
Ja kõige selle tulemus? Mister Baker Wood maksis varastatud kauba eest ränka raha. Miniatuurid tuleb miss Pennile tagastada. Ta müüb nad uuesti maha ja saab viiesaja naela asemel kokku tuhat naela. Lasksin tasapisi järelepärimisi teha ja sain teada, et tema äri läheb väga halvasti. Minu järeldus oli - tädi ja õetütar on ühe mütsi all."
"Niisiis ei kahtlustanud sa Norton Kane’i hetkekski?"
"Mon ami! Nende vuntsidega? Kriminaalkurjategija on kas siledaks raseeritud, või on tal vuntsid, mida vajadusel võib ära võtta. Mäherdune soodus võimalus targale miss Pennile, vanale, rõõsa jumega daamile, nagu me äsja nägime. Aga kui ta end sirutab, suured kingad jalga tõmbab, paari inetu vinniga oma jumet muudab ja kõigele krooniks paar hõredat vuntsikarva ülahuule kohale kleebib, mis siis? Mehelik naine, ütleb mr. Wood. Ümberrõivastatud naine, ütleme meie."
"Siis sõitis ta eile tõesti Charlock Baysse?"
"Kindlasti. Rong, nagu sa ehk mäletad, sõitis siit välja kell üksteist ja oli kell kaks Charlock Bays. Tagasi sõitev rong on veel kiirem. See on sama, millega meie tulime. Väljub Charlock Bayst kell neli ja on siin kuus viisteist. Loomulikult polnud mimiatuurid üldse reisikotis olnud. Kott murti lahti enne, kui ta mademoiselle’i reisikohvrisse pandi. Mademoiselle Mary pidi vaid paar lollpead leidma, kes tema võludele alistuksid ja kellele ta võis oma lugu usaldada. Aga üks lollpeadest polnud lollpea, vaid Hercule Poirot."
See lõppjäreldus mulle muidugi ei meeldinud. Ütlesin kiiresti: "Sa siis valetasid mulle, kui ütlesid, et ei jäta võõrast hätta. Seda sa just tegid."
"Ei, Hastings, ma ei valeta sulle eales. Ma vaid lasksin sul ise endale valetada. Minule oli võõras mr. Baker Wood - võõras sellel maal." Tema nägu tõmbus süngeks. "Ah! Kui ma mõtlen sellele pettusele, sellele häbiväärsele ülemaksmisele: maksta kinni ka tagasisõit! Mu veri keeb. Ma tahan võõraid aidata! Jah! Muidugi pole too mr. Baker Wood meeldiv mees. Aga ta on siin võõras! Ja meie, võõrad, peame kokku hoidma. Mis minusse puutub, siis hoian alati võõraste poole!"

Tõlkinud ILME REBANE