Agatha Christie

Viimne seanss
(orig. pealkiri "The Last Seance")

Raoul Daubreuil ületas Seine’i ja ümises viisikest. Ta oli hea välimusega umbes kolmekümne kahe aastane prantslane värske näovärvi ja väikeste vuntsidega. Ta oli elukutselt insener. Täpselt ettenähtud ajaks jõudis ta Cardone’le ja sisenes majja, mille ukse kohal seisis number 17. Uksehoidja vaatas oma klaaskastist välja ja põristas: Tere hommikust!" Raoul vastas rõõmsalt tervitusele. Siis astus ta trepist üles ja jõudis kolmandal korrusel paikneva korteri ukse taha. Kuni ta ootas pärast helistamist ukse avamist, ümises ta jälle oma viisikest. Raoul Daubeuil oli sellel hommikul eriti heas tujus. Ukse avas vana prantslanna. Tema kortsuline nägu tõmbus naerule, kui ta külalise ära tundis.
"Tere hommikust, monsieur."
"Tere hommikust, Elise," ütles Raoul. Ta astus esikusse ja tõmbas kindad käest. "Madame ometi ootab mind?" küsis ta.
"Aga muidugi, monsieur." Elise sulges korteriukse. "Kas monsieur ei tahaks seniks väikesesse salongi minna? Madame on paari minuti pärast teie juures. Ta puhkab pisut."
Raoul vaatas kiiresti üles. "Kas ta ei tunne ennast hästi?"
"Hästi?" Elise puhkis. Ta läks Raouli ees ja avas väikese salongi ukse. Raoul sisenes, Elise järgnes talle. "Hästi?" kordas ta. "Kuidas saaks ta ennast hästi tunda, vaene olend? Seansid, seansid ja aina seansid! See pole õige, pole loomulik, pole see, mida armas Jumal meilt ootab. Kui te minu arvamust küsite, siis ütlen päris ausalt, et siin on kurat pundis."
Raoul patsutas talle õlale. "Aga, aga, Elise," ütles ta vaigistavalt, "ärge ometi erutuge. Ärge nähke liiga kähku kuradit kõige taga, millest te aru ei saa."
Elise vangutas kahtlevalt pead. "Nojah," ütles ta sügavalt ohates. "Monsieur võib öelda mida tahes, aga mulle see ei meeldi. Iga päevaga muutub ta kahvatumaks ja õblukesemaks. Ja need peavalud!" Ta vehkis kätega. "Oh ei, kogu see vaimude värk! See ei too midagi head. Ja üleüldse vaimud? Kõik head vaimud on paradiisis ja teised on puhastustules."
"Teie ettekujutus elust pärast surma on värskendavalt lihtne. Elise," ütles Raoul ja istus tugitooli.
Vana naine tõmbus pingule. "Ma olen õige katoliiklane, monsieur." Ta lõi risti ette ning astus minekule. Peatus, käsi ukselingil: "Hiljem, kui te abielus olete, monsieur, ei lähe see kõik ju niiviisi edasi?" küsis ta.
Raoul naeratas talle sõbralikult vastu. "Te olete hea, ustav hing, elise," ütles ta, "ja te olete oma perenaisele truu. Ärge kartke. Kui ta kord minu naine on, siis on kogu selle vaimude värgiga lõpp, nagu te seda nimetate. Madame Daubreuili jaoks seansse enam ei eksisteeri."
Elise’i nägu lõi särama. "On see tõesti tõsi?" küsis ta.
Mees noogutas tõsiselt. "Jah," ütles ta rohkem endale kui Elise’le. "Jah, see peab lõppema. Simone’il on oivaline anne ja ta on seda heldelt kasutanud, aga nüüd on tema osa ammendatud. Nagu te äsja märkisite, Elise, jääb ta päev-päevalt kahvatumaks ja kõhnemaks. Meediumi elu on eriti pingutav ja raske, eelkõige tohutu närvipinge tõttu. Sellest hoolimata, Elise, on teie käskijanna Pariisi - ei, enamgi - Prantsusmaa imetlusväärseim meedium. Tema juures käib inimesi kogu maailmast, sest nad teavad, et tema puhul ei ole mängus mustkunst ega pettus."
"Pettus? Oh ei, seda tõesti mitte. Madame ei suudaks vastsündinud lastki petta, isegi kui ta seda tahaks."
"Ta on ingel," oli noormees vaimustatud. "Ja mina - mina teen kõik, mida üks mees saab teha, et ta õnnelik oleks. Kas te ei usu?"
Elise ajas end sirgu ja ütles lihtsa väärikusega: "Olen madame’i palju aastaid teeninud, monsieur. Kogu lugupidamise juures võin küll öelda, et armastan teda. Kui ma ei usuks, et te teda jumaldate, nagu ta seda ära on teeninud - eh bien, monsieur -, siis kisuksin teil ükshaaval liikmed lahti."
Raoul naeris. "Braavo, Elise! Te olete truu sõbranna. Ja nüüd peate uskuma, mis ma teile ütlen: madame jätab vaimud rahule."
"Monsieur, aga oletagem," ütles naine kõhklevalt, "et vaimud ei jäta teda rahule."
Raoul põrnitses teda jahmunult. "Mida te sellega mõtlete?"
"Ma ütlesin," kordas Elise, "oletagem, et vaimud ei jäta teda rahule."
"Ma arvasin, et te ei usu vaime, Elise."
"Enam ei usu," vastas Elise trotslikult. "On tobe neid uskuda. Aga sellest hoolimata ... "
"Noo?"
"Mul on raske seda seletada, monsieur. Teate, ma mõtlesin ikka, et nood meediumid, nagu teie neid nimetate, on lihtsalt rafineeritud petturid. Aga madame pole säärane. Madame on hea. Madame on aus ja ..." Ta madaldas häält ja rääkis hirmunul toonil edasi: "Siin juhtub kõiksugu asju. Need pole trikid. Ja sellepärast on mul hirm. Sest ühte usun ma kindlalt, monsieur: see pole õige asi. See on looduse vastu ja Jumala vastu, ja kellelgi tuleb selle eest maksta."
Raoul hüppas tugitoolist üles, astus naise juurde ja patsutas talle õlale. "Rahunege, hea Elise," ütles ta naeratades. "Kuulake ometi, ma ütlen teile midagi rõõmustavat. Täna on viimane seanss, pärast tänast ei tule enam ühtki."
"Niisiis on täna veel üks seanss?" küsis vana naine umbusklikult.
"Viimane, Elise, viimane."
Elise raputas kurvalt pead. "Madame ei tunne ennast hästi ..." alustas ta.
Ent teda katkestati. Uks avanes ja sisse astus pikk blond naine. Ta oli sale ja veetlev. Tema nägu sarnanes Botticelli madonna omaga. Raouli silmad lõid särama ning Elise tõmbus kiiresti diskreetselt tagasi.
"Simone!" Noormees haaras naise saledad valged käed ja suudles neid.
"Raoul, mu armsaim."
Taas suudles mees ta käsi, siis silmitses põhjalikult tema nägu. "Simone! Sa oled kahvatu! Elise ütles, et sa puhkasid. Ega sa ometi haige ole, mu armas?"
"Ei, haige ma ei ole ..." Ta kõhkles.
"Ütle, mis sinuga lahti on."
"Sa pead mind hullumeelseks," sosistas Simone.
"Mina? Sind hullumeelseks? Ei, mitte iial."
Simone tõmbas oma käe mehe käte vahelt. Ta istus hetke täiesti rahulikult, pilk vaibale suunatud. Siis ütles tema ja otsekui sunnitult: "Mul on hirm, Raoul."
Mees ootas pisut, sest ta arvas, et naine räägib edasi. Kui too aga seda ei teinud, ütles ta südilt: "Aga mille pärast ometi?"
"Ma ei tea - lihtsalt hirm."
"Aga ..." Mees vaatas talle hämmastunult otsa, naine vastas tema pilgule.
"Jaa, see on absurdne, eks ole? Ja siiski on see nii. Hirm, ei midagi muud. Ma ei tea, miks, mille ees, ent ma olen kogu aeg nagu kurjast vaimust vaevatud, et minuga juhtub midagi kohutavat - väga kohutavat ..."
Ta vahtis pärani silmi enda ette. Raoul pani õrnalt käe ümber naise piha. "Mu armas," ütles ta, "tule, sa ei tohi ennast niimoodi käest lasta. Ma tean, mis see on: ülepingutus. Simone, sa vajad rahu, see on kõik, rahu ja lõõgastust."
Naine vaatas talle tänulikult otsa. "Jaa, Raoul, sul on õigus. Seda ma vajan, rahu ja lõõgastust." Ta sulges silmad ja liibus tugevamini mehe vastu.
"Ja armastust," sosistas Raoul talle kõrva. Tema käsivars sulges naise õrnalt oma embusesse. Simone, silmad veel suletud, hingas sügavalt ja vabanenult.
"Jaa," pomises ta, "jah. Kui sa mind oma käte vahel hoiad, tunnen ennast kaitstuna. Siis unustan oma elu, meediumi kohutava elu. Sa tead palju, Raoul, aga isegi sina ei tea, mida see kõik tähendab."
Mees tundis, kuidas Simone’i keha tema embuses jäigastus. Naine avas silmad ja vahtis tardunult enda ette. "Istud pimedas kabinetis, ootad, ja pimedus on kohutav, Raoul. Sest see on tühjuse, hävingu pimedus. Suure tahtepingutusega hajud sinna sisse. Seejärel ei tea midagi, ei tunne midagi, aga pärast tuleb aeglane, valuline tagasipöördumine, ärkamine unest, ent sa oled nii väsinud, nii väsinud."
"Ma tean," pomises Raoul, "ma tean."
"Nii väsinud," ümises Simone taas. Kogu ta keha näis otsekui kokku vajuvat, kui ta neid sõnu ütles.
"Aga sa oled suurepärane, Simone." Raoul võttis Simone’i käed oma pihkudesse, ta püüdis oma vaimustust naisele üle kanda. "Sa oled ainukordne - suurim meedium, keda maailm eales tundnud."
Simone raputas pead ja naeratas.
"Siiski, siiski," väitis Raoul kangekaelselt. Ta võttis taskust kaks kirja. "Vaata, see siin on professor Roxhelt ja see doktor Genier’ilt Nancyst. Mõlemad paluvad, et sa aeg-ajalt nende tarvis seansse edasi peaksid."
"Ei!" Simone hüppas püsti. "Ma ei taha! Ma ei taha! See peab lõppema - viimaks ometi peab lõpp olema. Sa lubasid mulle, Raoul."
Raoul vaatas talle jahmunult otsa, kui ta niiviisi kätega vehkides - otsekui hirmunud loom, keda rünnatakse. Raoul tõusis ja haaras taas naise käed. "Aga muidugi," ütles ta. "Kindlasti on sellega lõpp, me ju oleme kokku leppinud. Ent ma olen sinu üle nii uhke, Simone. Ainult sellepärast näitasin sulle neid kirju."
Simone heitis talle kiire kahtlustava kõrvalpilgu. "Ja sa ei nõua, et ma jälle nende tarvis seansse korraldaksin?"
"Ei, ei," kinnitas Raoul. "Ehk vahest ainult siis, kui sa ise tahaksid, ainult mõnikord, vanade sõprade meeleheaks ..."
Naine katkestas teda erutatud häälel: "Ei, ei! Ei iial enam. See on ohtlik, ma ütlen sulle. Ma tunnen seda. See on suur oht." Ta surus käed laubale ja astus akna alla. "Tõota mulle. Ei iial enam!" ütles ta üle õla rahulikul häälel.
Raoul astus ligi ja embas teda. "Kalleim," lausus ta tulvil ettevaatlikku õrnust, "ma tõotan sulle, et alates homsest sa neid seansse enam ei korralda."
Ta tundis, kuidas naine võpatas. "Homsest?" pomises Simone. "Ahjaa, olin selle täiesti unustanud. Madame Exe - täna õhtul!"
Raoul vaatas kella. "Ta peaks kohe tulema. Aga, Simone, juhul kui sa ennast halvasti tunned ..."
Simone näis teda vaevalt kuulvat. Ta oli oma mõtetes kinni. "Ta on kummaline naine, Raoul, vägagi kummaline. Tead, tema juuresolekul valdab mind peaaegu jubedus."
"Simone!" Mehe hääles oli etteheide ning Simone leebus kiiresti. "Jaa, jaa, ma tean, Raoul, sa oled nagu kõik prantslased. Sulle on ema midagi pühaku taolist ja minust pole kuigi kena tema kohta niiviisi öelda, kuna ta nii väga leinab oma last. Aga - ma ei suuda seda seletada - ta on nii suur ja nii must ja tema käed - oled sa tema käsi silmitsenud, Raoul? Suured, paksud, tugevad käed, tugevad nagu mehel!"
Simone raputas end ja sulges silmad. Raoul laskis ta vabaks ja ütles peaaegu külmalt: "Tõepoolest, ma ei mõista sind, Simone. Tõesti. Naisterahvana peaksid ometi kaasa tundma emale, kellelt ta ainuke laps on võetud."
Simone tegi käega kannatamatu liigutuse. "Ah, sa ei saa minust aru! Just nimelt sina, mu sõber! Ma ise aga ei suuda ennast aidata. Esimesest hetkest, kui teda nägin, tundsin ..." Ta tõstis käed silme ette. "Hirm! Mõistad? Mäletad, võttis kaua, enne kui nõustusin esimest seanssi korraldama. Olin kindel, et ta toob mulle mingil viisil õnnetust."
Raoul kehitas õlgu. "Tõsiasi on see, et ta sai hakkama risti vastupidisega," ütles ta kuivalt. "Kõigil seanssidel oli tulemus suurepärane. Väikese Amelie vaim oli otsekohe võimeline sind juhtima ning kehastused olid tõesti löövad. Professor Roche pidanuks viimasel seansil viibima!"
"Kehastused," ütles Simone tasa. "Raoul, sa ju ometi tead, et ma ei märka midagi, kui ma transis olen. Ütle, ons need kehastused tõesti nii imelised?"
Raoul noogutas vaimustatult. "Esimestel seanssidel oli lapse kuju nähtav otsekui udukogu," seletas ta, "aga viimasel korral ..."
"Mis siis oli?"
Raoul jätkas leebelt: "Simone, laps, kes seal seisis, oli tõeline, elus laps lihast ja verest. Ma isegi puudutasin teda, aga kui ma märkasin, et see puudutus sulle suurt valu valmistas, keelasin madame Exe’il teda puudutada. Kartsin, et ta kaotab enesevalitsuse ja sinuga võib midagi juhtuda."
Simone pöördus ära. "Olin nii kohutavalt kurnatud, kui üles ärkasin," pomises ta. "Raoul, oled sa kindel - oled sa päris kindel, et see kõik tõesti nii oli? Sa ju tead, mida vana hea Elise kõigest sellest arvab: et kurat on pundis." Ta naeratas ebalevalt.
"Sa ju tead ka, mida mina sellest mõtlen," ütles Raoul tõsiselt. "Iga lävimine võõraga on ohtlik, ent eesmärk on hea ja õilis, sest eesmärk teenib teadust. Maailmas on alati olnud teaduse märtreid, pioneere, kes on pidanud iseendaga maksma, et teised neile järgneda võiksid. Sa oled nüüd kümme aastat teaduse heaks töötanud, ja see on nõudnud tohutut närvipinget. Nüüd oled oma osa andnud. Tänasest oled vaba ja õnnelik."
Simone naeratas. Ta oli oma rahu tagasi saanud. Siis vaatas ta kella. "Madame Exe hilineb," pomises ta. "Võibolla ta ei tulegi."
"Ei, ta tuleb kindlasti," ütles Raoul. "Su kell käib pisut ette, Simone."
Simone kõndis rahutult mööda tuba. "Ma tahaksin vaid teada, kes see madame Exe on," märkis ta. "Kust ta tuleb. On ju kummaline, et me temast midagi ei tea."
Raoul kehitas õlgu. "Enamik inimesi jääb võimalust mööda inkognito, kui nad meediumi juurde lähevad," arvas ta. "See kuulub elementaarsete ettevaatusabinõude juurde."
"Küllap vist," nõustus Simone. Väike hiina vaas, mis tal parajasti käes oli, libises sõrmede vahelt ja purunes kamina ees kildudeks. Simone pöördus kiiresti Raouli poole. "Näed nüüd," pomises ta, "olen kohutavalt närvis. Raoul, kas peaksid mind väga ... araks, kui ma madame Exe’ile ära ütlen?" Kui ta teise valulikku hämmastust nägi, läks ta punaseks.
"Sa ju lubasid, Simone ..." alustas Raoul leebelt.
Simone nõjatus vastu seina. "Ma ei taha, Raoul! Ma ei taha!"
Mehe etteheitva pilgu all Simone võpatas. "Ma ei mõtle raha, Simone, kuigi pead nõustuma, et summa, mis meile selle seansi eest pakuti, on fantastiline."
Simone vastas ägedalt: "On asju, mis on rahast tähtsamad."
"Sul on kindlasti õigus," nõustus Raoul. "Seda ma ütlen ju kogu aeg. Mõtle ometi - see naine on ema, ema, kes on oma ainukese lapse kaotanud. Kui sa tõesti haige pole, kui see on vaid sinu tuju - siis võid sa küll rikka naise tahtmise täitmata jätta, aga sa ei tohi emale keelata viimast korda oma last näha?"
Meedium sirutas kõhklevalt käed ette. "Oo, sa piinad mind," sosistas ta. "Ja ometi on sul õigus. Niisiis teen, mida sa nõuad. Aga nüüd ma tean, mille ees mul nii suur hirm on - see on sõna ema."
"Simone!"
"On olemas kindlad primitiivsed, elementaarsed jõud, Raoul. Enamik neist on tsivilatsiooni mõjul seiskunud, kuid ematunded on niisama tugevad nagu muistegi. Loomad, inimesed, selles suhtes on nad ühesugused. Ema armastus oma lapse vastu on nii tugev nagu ei miski muu siin ilmas. Ta ei tunne piire ega kaastunnet, ta on kõigeks valmis ja tallab armutult jalge alla kõik, mis tal teel ees seisab."
Simone peatus, ahmis õhku, pöördus siis Raouli poole ja lausus põgusa, relvitukstegeva naeratusega: "Ma olen täna lapsik, tean seda isegi."
Raoul embas teda. "Heida veel veidikeseks pikali," käis ta peale. "Puhka, kuni ta tuleb."
"Jah, sul on õigus." Simone naeratas ja väljus.
Raoul seisis mõni aeg mõtteisse süvenenuna. Siis läks ta ukse juurde, avas selle ning sammus läbi väikese esiku vastasasuvasse tuppa, mis sarnanes selle toaga, kust ta oli äsja tulnud. Kuid siin oli alkoov, kus seisis suur tugitool. Raske must sameteesriie oli nõnda paigaldatud, et seda sai alkoovi ette tõmmata. Alkoovi ees oli kaks tooli ja väike ümmargune laud. Laual olid tamburiin, sarv, paberid ja pliiatsid.
"Viimane kord," pomises Elise sünge rahuloluga. "Ah, monsieur, sooviksin, et see oleks juba möödas ja unustatud."
Uksekell helises kimedalt. "Seal ta on, too sandarm," jätkas vana teenijanna torinal. "Miks ta ei lähe kirikusse, et palvetada oma lapse hinge eest, nagu kombeks?"
"Minge tehke lahti!" käskis Raoul.
Elise heitis talle ebasõbraliku pilgu, ent kuuletus. Mõni minut hiljem juhatas ta külalise tuppa. "Ma teatan, et olete kohal, madame."
Raoul astus madame Exe’i juurde, et teda tervitada. Talle meenusid Simone’i sõnad: nii suur ja nii must.
Madame Exe oli tõepoolest suur tugev naine ning leinarõivaste sü- gav must mõjus tema puhul peaaegu liialdusena. Naise hääl oli väga ma- dal, kui ta rääkima hakkas. "Kardan, et olen pisut hilinenud, monsieur."
"Need paar minutit ... sellest pole lugu," vastas Raoul naeratades. "Madame Simone heitis viivuks pikali. Kahjuks pean ütlema, et ta ei tunne ennast kuigi hästi. Ta on närviline ja täiesti kurnatud."
Naise käsi, mis oli Raouli oma lahti laskmas, muutus äkki kruustangidena pitsitavaks. "Aga seanss ometi toimub?" küsis ta teravalt.
"Loomulikult, madame."
Madame Exe ohkas kergendatult ning vajus toolile, heites musta loori näo eest tagasi. "Ah, monsieur," pomises ta. "Te ei suuda kujutleda seda rõõmu ja imet, mida ma neist seanssidest saan. Minu väikseke! Minu väike Amelie! Teda kuulda, teda näha, võibolla isegi - jah, võibolla isegi - käsi välja sirutada ja teda puudutada!"
Raoul ütles tõtakalt ja kindlalt: "Madame Exe ... kuidas peaksin teile seda seletama? Mitte mingil juhul ei tohi te seda teha. Te peate täpselt minu juhendeid täitma, vastasel juhul on oht ülisuur."
"Kas minu suhtes?"
"Ei, madame," vastas Raoul, "mitte teie, vaid meediumi suhtes."
Madame Exe’ile näis see vähe mõjuvat. "Väga huvitav, monsieur. Öelge, kas võiks kord tulla aeg, kus kehastumine nii kaugele jõuab, et ta on võimeline oma lähtekohast, meediumist vallanduma?"
"Kas see on teie fanaatiline lootus, madame?"
Naine küsis visalt edasi: "Kas see on siis ilmvõimatu?"
"Täiesti võimatu. Praegu veel!"
"Aga vahest tulevikus?"
Ta pääses vastamisest, sest sel hetkel tuli Simone. Simone oli kurnatud ja kahvatu, aga ilmselt oli ta enesevalitsuse tagasi saanud. Ta astus madame Exe’i juurde ja ulatas käe. Raoul märkas, kuidas teda seejuures läbis värin.
"Mul on kahju, et te ennast halvasti tunnete," ütles madame Exe.
"Ah, pole midagi," vastas Simone peaaegu ebasõbralikult. "Kas alustame?" Ta läks alkoovi ja istus tugitooli.
Järsku tundis Raoul endasse hirmulainet voogavat. "Sa ei ole oma võimete kõrgusel," ütles ta. "Peaksime seansi hilisemale ajale lükkama. Madame Exe saab kindlasti aru."
"Monsieur!" tõusis madame Exe nördinult. "Madame Simone lubas mulle viimse seansi."
"Nii see oli," nentis Simone rahulikult. "Ja ma olen valmis lubadust täitma."
"Ma nõuan seda," ütles teine naine kindlalt.
"Ma ei murra sõna," lausus Simone külmalt. "Ära muretse, Raoul," lisas ta sõbralikult. "See on ju viimane kord - kõige viimane kord, Jumal tänatud."
Tema märguande peale sulges Raoul alkoovi raske musta eesriidega ja tõmbas kardinad akna ette, nii et ruum muutus hämaraks. Raoul viipas tooli poole, kuhu madame Exe pidi istuma. Ent madame Exe kõhkles.
"Vabandage, monsieur, aga te peate aru saama - ma usun teie ausameelsust, samuti ka madame Simone’i oma. Ent kõigest hoolimata võtsin endale voli kaasa võtta selle siin." Nende sõnadega tõmbas ta käekotist välja nööripuntra.
"Madame!" hüüdis Raoul. "See on solvang!"
"Ainult ettevaatusabinõu."
"Ma kordan: solvang."
"Ma ei mõista teie vastuväidet, monsieur," ütles madame Exe külmalt. "Kui see kõik ei ole pettus, pole teil ometi midagi karta."
Raoul naeris põlastavalt. "Võin teile kinnitada, et see pole pettus, madame. Siduge mu käed ja jalad kinni, kui soovite."
Tema sõnadel polnud seda mõju, mida ta oli lootnud, sest madame Exe ütles osavõtmatult "tänan, monsieur" ning astus, nöör käes, noormehe juurde.
Ootamatult kostis eesriide tagant Simone’i karjatus: "Ei, ei, Raoul, sa ei tohi lasta seda teha!"
Madame Exe naeris pilkavalt. "Teil on vist hirm, madame?" märkis ta sarkastiliselt.
"Jah, mul on hirm."
"Mõtle, mida sa ütled," torkas Raoul. "Madame Exe usub ilmselt, et me oleme šarlatanid."
"Ma pean kindel olema," ütles madame Exe. Sel ettekäändel tegi ta oma kavatsuse teoks, sidudes Raouli tooli külge kinni.
"Teie sõlmed on lihtsalt imetlusväärsed, madame," märkis Raoul irooniliselt, kui naine valmis oli. "Kas olete nüüd rahul?"
Madame Exe ei vastanud. Ta jalutas toas ringi ning uuris põhjalikult seinte puutahveldist. Siis lukustas ta esikusse viiva ukse ning pöördus võtit taskusse pistes tagasi oma tooli juurde. "Nüüd," ütles ta häälel, mida on võimatu kirjeldada, "olen valmis."
Minutid möödusid. Simone’i hingetõmbed eesriide taga muutusid raskemaks ja pingsamaks. Varsti polnud enam kuulda muud kui rasket oiet. Mitu korda. Siis võttis viivuks maad vaikus, mille katkestasid järsud tamburiinilöögid. Sarv laual nihkus ja veere põrandale. Eesriie niši ees paotus pisut. Prao vahelt oli näha üksnes meediumi nägu. Tema pea oli rinnale langenud. Madame Exe pidas hinge kinni. Meediumi ette ilmus udukujutis. See tihenes, hakkas aegamööda vormuma, kuni sai väikese lapse kuju.
"Amelie! Mu kallis väike Amelie!" Kähisev sosin tuli madame Exe’i suust. Ähmane kuju üha tihenes. Raoul vahtis seda peaaegu uskumatult. Kunagi varem polnud ta näinud nii edukat kehastumist. Nüüd - nüüd oli see tõeline laps, kes seal seisis, laps lihast ja verest.
"Mamma!" Seda sosistas lapse hääl.
"Mu laps!" hüüdis madame Exe. "Mu laps!" Ta tõsis oma toolilt.
"Olge ettevaatlik, madame," hoiatas Raoul.
Kuju eesriideprao vahel kõhkles. See oli laps. Ta seisis ja sirutas käed ette. "Mamma!"
"Madame!" karjatas Raoul kohkunult. "Meedium ..."
"Ma pean teda puudutama," hingeldas madame Exe. Ta astus sammu ettepoole.
"Jumala pärast, madame, võtke ennast kokku!" karjus Raoul. Teda oli vallanud paanika. "Istuge otsekohe tagasi!"
"Mu väikseke, ma pean teda puudutama."
"Madame, ma käsin teid istuda!" Raoul rebis oma köidikuid. Ent madame Exe oli korraliku töö teinud. Raoul oli abitu. Teda haaras millegi kohutava eelaimus. "Jumala nimel, madame, istuge!" möirgas ta. "Mõtelge meediumi peale!"
Madame Exe’il polnud tema jaoks kõrvu. Ta oli otsekui teine ini- mene. Tema näol mängles ekstaas ja vaimustus. Tema väljasirutatud käsi paitas väikest nägu eesriidepraos. Meediumilt pääsis valla kohutav oie.
"Mu Jumal!" karjus Raoul. "Mu Jumal! See on ju õudne! Meedium ..."
Halastamatu naeratus näol pöördus madame Exe tema poole. "Mis mulle teie meedium korda läheb!" karjus ta. "Ma tahan oma last!"
"Te olete hull!"
"See on minu laps! Saage aru! Minu liha ja veri! Minu enda liha ja veri! Minu väikseke, tule tagasi minu juurde, tule tagasi oma ema juurde."
Raoul avas suu, ent sealt ei tulnud ühtki heli.
Lapse huuled avanesid ning taas oli kuulda "Mamma!"
"Tule ometi, mu väike, tule!" hüüdis madame Exe. Ägeda liigutusega tõmbas ta lapse oma käte vahele. Eesriide tagant kostis pikk piiritu hirmukarje.
"Simone!" hüüdis Raoul. "Simone!" Vaid muuseas märkas ta, kuidas madame Exe temast mööda ruttas ja ukse avas. Siis kuulis ta üha kaugenevaid samme.
Eesriide tagant kostis kohutav karje, karje, millist Raoul polnud eales kuulnud. Karje rauges jubedasse korinasse. Siis oli kuulda, kuidas keha tuhmilt maha prantsatas.
Raoul rabeles nagu hullumeelne, et end köidikutest vabastada. Surmahirmus sai ta hakkama võimatuga: ta rebis nööri katki. Just sellel hetkel jooksis sisse Elise. "Simone!" karjus Raoul.
Koos tormasid nad eesriide juurde ja rebisid selle kõrvale. "Mu Jumal," ähkis Raoul. "Punane - kõik on punane ..."
Elise’i hääl tema selja taga oli kuri ja värisev: "Madame on surnud. Kõik on läbi ... Aga öelge ometi, monsieur, mis juhtus? Miks madame on nii väikeseks kahanenud - miks ta on vaid pool nii suur kui varem? Mis siin juhtus?"
"Ma ei tea," oigas Raoul. Ta hääl muutus kriiskavaks. "Ma ei tea! Ma ei tea! Aga ma usun - ma lähen hulluks... Simone! Simone!"

Tõlkinud ILME REBANE