Agatha Christie

Varjupaik
(orig. pealkiri "Sanctuary")

Süli täis krüsanteeme, tuli vikaari naine kirikla nurga tagant. Tema rohmakad kingad olid koos musta aiamullaga ja ninaotsale oli kleepunud paar liivatera, aga ta ei märganud seda.
Nõudis pisut vaeva, et pastoraadi ust avada, sest roostes uks rippus vaid pooleldi hingedel. Tuuleiil raputas naise vana viltkübarat, nii et see veel uljamalt kuklasse nihkus kui ennist oli olnud. "Neetud," sisistas Bunch.
Optimistlikel vanematel Dianaks ristitud mrs. Harmoni hakati juba varases eas, küllap silmanähtavatel põhjustel, Bunch’iks (kubu, kimp, kobar) hüüdma, ning see nimi oligi talle külge jäänud. Ta surus krüsanteemid vastu rinda ja suundus läbi surnuaia kirikuukse poole.
Novembrikuu oli mahe ja niiske. Pilved sõudsid üle taeva ja jätsid siin-seal vabaks tükikese sinist. Kirik oli hämar ja külm.
"Prr!" ütles Bunch väljendusrikkalt. "Pean kiirustama. Ma ei taha ometi külma kätte surra."
Kiirusega, mis näis olevat harjutamise tulemus, taris ta kokku kõik vajaliku: vaasid, vee, lilletoed. "Tahaksin, et meil oleks liiliaid," mõtles Bunch. "Mul on neist kitkutud krüsanteemidest kõrini." Tema saledad sõrmed korrastasid lillevarsi.
Nende seadete juures polnud midagi eriti originaalset või kunstipärast, sest Bunch Harmon ise polnud ei originaalne ega kunsti kalduv, kuid need tõid ruumi õdusa, sõbraliku õhkkonna. Bunch kandis parajasti ettevaatlikult vaase altari alumiste astmete juurde, kui päike pilvede vahelt välja tuli.
Päike paistis läbi idaakna kriiskavkirevate klaaside, need - sinised ja punased - olid ühe jõuka viktoriaanlasest koguduseliikme kingitus. Ootamatu värvirikkuse poolest oli tulemus peaaegu aukartust äratav. "Nagu juveelid," mõtles Bunch. Äkki jäi ta nagu naelutatult seisma. Ülemistel altariastmetel lebas tume kägaras kogu.
Bunch pani vaasid hiljukesti käest ja tõttas lähemale. Seal lamas keegi krõnksutõmbunud mees. Bunch kummardus tema kohale, põlvitas ning pööras ta aeglaselt ja ettevaatlikult ümber. Tema sõrmed kompasid mehe pulssi, pulssi, mis lõi nii nõrgalt ja heitlikult, et rääkis iseenda eest, samuti nagu ka näo rohekas kahvatus. "Pole kahtlust, ta sureb," mõtles Bunch.
Mees võis olla neljakümne viiene, tal oli seljas tume kulunud mantel. Bunch pani mehe käe, mille ta oli tõstnud, ettevaatlikult tagasi maha. Teine käsi oli rusikasse pigistatult tugevasti vastu rinda surutud. Sõrmed hoidsid roostepruuniks värvunud taskurätikut. Ka krampunud käe ümber märkas Bunch plekke, mida ta pidas vereks. Bunch kükitas ning mõtles palavikuliselt ja kortsus kulmul.
Mehe silmad olid kinni, ent nüüd äkki avas ta need ja vaatas selgel pilgul Bunchile otsa. Näis, nagu polekski ta teadvuseta ega ka haavatud. Pilk tundus väga elav ja intelligentne. Siis liigutas ta huuli ning Bunch kummardus lähemale, et temast aru saada. Mees ütles vaid paar sõna: "Kiriklik asüül."
Naisele näis, nagu libisenuks põgus naeratus üle ta näo, kui ta need sõnad kuuldavale tõi. Eksitus polnud võimalik, sest hetke pärast kordas ta: "Kiriklik asüül ..."
Siis sulgusid silmad taas ning rinnast pääsis sügav ohe. Veel kord kompasid Bunchi sõrmed pulssi. See lõi veel, kuid üha nõrgemini ja korrapäratumalt. Bunch tõusis otsustavalt.
"Jääge rahulikult lamama," ütles ta. "Ärge liigutage. Ma toon abi."
Taas avas mees silmad, kuid seekord näis tema tähelepanu köitvat kirev valgus, mis idaaknast sisse tulvas. Ta pomises midagi, millest Bunch aru ei saanud. Bunch mõtles imestunult, kas see polnud mitte tema mehe nimi.
"Julian?" küsis ta. "Kas tulite siia Juliani otsima?"
Kuid mees ei vastanud. Ta lamas suletud silmi, hingates aeglaselt ja nõrgalt.
Bunch pöördus ja lahkus ruttu kirikust. Ta heitis pilgu oma kellale ja noogutas kergendatult: dr. Griffiths peaks veel oma vastuvõtutoas olema. Sinna oli kirikust kõigest mõne minuti tee. Koputamata astus ta ootetuppa ja siirdus arsti kabinetti.
"Te peate otsekohe tulema," ütles Bunch. "Kirikus on keegi mees suremas."

Pisut hiljem tõusis dr. Griffiths pärast lühikest läbivaatust põlvedelt.
"Kas võiksime ta pastoraati viia? Seal saaksin tema eest paremini hoolitseda - peame katsuma, mis teha annab."
"Muidugi," ütles Bunch. "Lähen ja sean kõik korda. Kas saadan siia Harperi ja Jonesi? Nad aitaksid teda kanda."
"Tänan. Võin pastoraadist välja kutsuda haigeauto, aga kardan, et seni kui see siia jõuab ..." Ta jättis lause lõpetamata.
Bunch küsis: "Kas sisemine verejooks?"
Dr. Griffiths noogutas. Ta ütles: "Taeva pärast, kuidas ta siia tuli?"
"Arvan, et ta on terve öö siin lamanud," nentis Bunch mõtlikult. "Harper keerab küll hommikul, kui ta tööle hakkab, kirikuukse lahti, aga sisse ta harilikult ei tule."

Viis minutit hiljem pani dr. Griffiths telefonitoru hargile ja tuli taas halli, kus haavatud mees sohval lamas. Bunch tõi kausiga vett ning arst hakkas haava puhastama.
"Nii, see on siis tehtud," ütles Griffiths. "Helistasin haigeauto välja ning teatasin politseisse." Ta silmitses patsienti kortsus kulmul; too lamas suletud silmi. Haige vasak käsi tõmbles närviliselt ja kompivalt, otsekui tahaks millestki haarata.
"Teda on tulistatud," ütles Griffiths. "Lask möödus otse südame lähedalt. Ta surus oma taskurätiku haavale, et verejooksu peatada."
"Kas ta võis pärast juhtunut kaua teel olla?" küsis Bunch.
"Väga võimalik. Teatavasti on keegi surmavalt haavatud mees tõusnud ja piki tänavat kõndinud, nagu poleks midagi juhtunud, ning alles viie või kümne minuti pärast saabus kollaps. Ei ole võimatu, et teda tulistati väljaspool kirikut. Loomulikult võis see ka enesetapp olla. Ta viskas revolvri minema ja roomas siis kirikusse. Ma ainult ei mõista, miks ta läks kirikusse, aga mitte pastoraati."
"Ma tean," ütles Bunch. "Ta ütles: kiriklik asüül."
Doktor vaatas talle otsa: "Kiriklik asüül?"
"Seal ongi Julian," ütles Bunch ja pööras pea oma mehe poole, kui tema samme kuulis. "Julian! Palun tule siia."
Vikaar Julian Harmon astus eeskotta. Hajameelse õpetlasloomuse tõttu näis ta palju vanem kui ta tegelikult oli.
"Helde taevas," ütles Julian Harmon ning silmitses kerge jahmatusega arstiriistu ja sohval lamavat kogu.
Bunch seletas lühidalt, mis juhtunud. "Leidsin ta raskelt haavatuna kirikust. Tema pihta on tulistatud. Kas sa tunned teda, Julian? Usun, ta sosistas sinu nime."
Vikaar astus sohvale lähemale ja silmitses surevat meest. "Vaene mehike," ütles ta pead raputades. "Ei, ma ei tunne teda. Olen peaaegu kindel, et pole teda eales näinud."
Sel hetkel avas surija veel kord silmad. Tema pilk rändas arstilt Julian Harmonile ja edasi viimase naisele. Pilk jäi sinna pidama, klammerdudes Bunchi näole. Griffiths astus lähemale. "Kui te meile ütleksite ..." alustas ta tungivalt.
Ent paistis, et mees ei kuule, tema pilk püsis ikka Bunchil ning ta ütles nõrgal häälel: "Palun - palun ..." Siis langes ta pea küljele.
Seersant Hayes lõi oma märkmiku lahti. "On see kõik, mis te selle kohta öelda võite, mrs. Harmon?"
"See on kõik," vastas Bunch. "Ja siin on asjad, mis tal mantlitaskus olid."
Seersandi küünarnuki kõrval laual oli rahatasku, üsna kriimuline vana kell initsiaalidega W.S. ja tagasisõidupilet Londonisse. Rohkem mitte midagi.
"Kas saite teada, kes ta on?" küsis Bunch.
"Keegi mr. ja mrs. Eccles helistasid meile jaoskonda. Nagu näib, on ta naise vend. Nimi Sandbourne. Tema tervis ja närvide seisund olevat juba mõnda aega halb olnud ja viimasel ajal olevat asi aina hullemaks läinud. Üleeile olevat ta lahkunud ega tulnud enam tagasi. Ta oli revolvri kaasa võtnud."
"Ning tuli siia, et ennast maha lasta?" küsis Bunch. "Miks?"
"Nojah, näete, tal oli depressioon ..."
Bunch katkestas: "Ma ei mõtle seda. Küsin endalt, miks just nimelt siin?"
Kuna seersant Hayes sellele ilmselt otse vastata ei osanud, nentis ta kaudselt: "Ta tuli siia kella 17.10se bussiga."
"Jah. Aga miks?" küsis Bunch jälle.
"Seda ma ei tea, mrs. Harmon," vastas seersant Hayes. "Pole ühtki pidepunkti. Kui kord hing tasakaalust väljas ..."
Bunch lõpetas tema eest: "Seda võib igal pool teha. Kuid mulle tundub absurdne bussiga ilma põhjuseta just nimelt siia sõita. Kas ta tundis siin kedagi?"
"Niipalju kui mina tean, ei tundnud," vastas seersant Hayes. Ta köhatas ja ütles tõustes: "Võibolla tulevad mr. ja mrs. Eccles teie juurde, et teiega rääkida, madam, see tähendab - kui teil midagi selle vastu ei ole."
"Muidugi pole mul midagi selle vastu," ütles Bunch. "See on ju arusaadav. Sooviksin vaid, et mul oleks neile midagi öelda."
"Pean nüüd minema," lausus seersant Hayes.
"Olen vaid tänulik, et see polnud mõrv," ütles Bunch teda ukse juurde saates.
Pastoraadi ees seisis auto. Seersant Hayes heitis sellele pilgu ja märkis: "Näib, et mr. ja mrs. Eccles on juba kohal, madam. Küllap te räägite nendega."
Bunch tõmbus pingule, ta oli valmis külalistega nende leina jagama. Ning ta mõtles: "Võin ju iga kell Juliani appi kutsuda. Vaimulik on see kõige õigem, kui inimesed troosti vajavad."
Bunch ei oleks osanud öelda, millistena ta mr. ja mrs. Ecclesi kujutlenud oli, kuid neid tervitades ta teadvustas endale, et on üllatunud. Mr. Eccles oli tüse, õitsva väljanägemisega mees, kes normaalseisundis olemuselt arvatavasti heatujuline ja vaimukas. Mrs. Eccles oli liialt üleslöödud ja kriiskavalt mingitud. Tal oli väike mossis suu, tema hääl oli peenike ja kile. "See oli kohutav šokk, mrs. Harmon, nagu te kujutleda võite," ütles ta.
"Muidugi," nõustus Bunch. "Ma tean. Kindlasti on teil raske. Palun võtke istet. Kas tohin teile midagi pakkuda? Tee jaoks on aeg ehk pisut varajane ..."
Mr. Eccles vehkis tõrjuvalt käega. "Ei, ei, meile pole midagi vaja," ütles ta. "See on teist väga kena, seda küll. Me tahaksime ainult - ainult - tjah - kuulda, mida vaene William enne surma ütles ja kõik ja puha, saate aru?"
"Ta oli pikka aega siit ära, Ameerikas," seletas mrs. Eccles. "Ning ma arvan, et tal oli mõningaid vastikuid kogemusi. Ta oli nii vagur ja rõhutud, kui ta jälle tagasi tuli. Ta arvas, et maailm pole selleks loodud, et siin elada, ja tal polevat tulevikku. Vaene Bill, ta kannatas väga nende meeleolude all."
Bunch silmitses mõlemaid vaikides.
"Ta oli tõepoolest mu mehe revolvri võtnud, jajah," jätkas mrs. Eccles. "Ilma et me oleksime seda aimanud. Ja siis, nagu näib, sõitis ta bussiga siia. Arvan, et see oli meie pärast. Ta ei tahtnud seda meie majas teha."
"Vaene, vaene poiss," ütles mr. Eccles ohates. "Ei tohi teda hukka mõista."
Järgnes lühike paus, enne kui mrs. Eccles ütles: "Kas ta ei jätnud meile mingit teadet? Mingit viimset sõnumit või muud säärast?"
Tema säravad seasilmad jälgisid ainiti Bunchi. Ka mr. Eccles kallutas end ettepoole, otsekui januneks vastust.
"Ei," ütles Bunch rahulikult. "Ta tuli kirikusse surema. Ta ütles vaid sõnad: kiriklik asüül."
Mrs. Eccles kordas imestunult: "Kiriklik asüül? Ma ei taipa, mida see ..."
Mr. Eccles katkestas teda: "Püha paik, mu kallis," seletas ta kannatamatult. "See on see, mida vikaari abikaasa mõtleb. Enesetapp on patt, et sa teaksid. Arvan, ta tahtis siin selle pärast andestust paluda."
"Ta tahtis enne surma midagi öelda," sõnas Bunch. "Ta alustas: "Palun," kuid rohkem enam ei suutnud."
Mrs. Eccles pühkis taskurätikuga silmi ja nuuksatas. "Ah, kullake," halises ta. "See on nii kohutavalt kurb, kas pole?"
"Nonoh, hea küll," ütles tema mees. "Võta ennast kokku. Siin ei saa enam midagi muuta. Vaene Willie. Nüüd on ta rahu leidnud. Südamlik tänu, mrs. Harmon. Loodan, et me teid kinni ei pidanud. Vikaari abikaasal on alati palju tegemist, seda me teame."
Nad ulatasid üksteisele käe. Juba minekul, pöördus Eccles veel kord ümber ja ütles: "Ahjaa, veel midagi. Oleksin peaaegu unustanud. Usun, et tema mantel on veel siin?"
"Tema mantel?" kibrutas Bunch laupa.
Mrs. Eccles ütles: "Tahaksime hea meelega kõiki tema asju, teate, võibolla on see pisut sentimentaalne, aga ..."
"Tal oli kell, rahatasku ja sõidupilet," seletas Bunch. "Andsin need seersant Hayesi kätte."
"Siis on ju kõik korras," ütles mr. Eccles. "Küllap ta need asjad meile üle annab, arvan. Tema isiklikud paberid on kindlasti rahataskus."
"Seal oli ainult naelane rahatäht, muud mitte midagi," ütles Bunch.
"Ei ühtki kirja? Ega muud seesugust?"
Bunch raputas pead.
"Noh, veel kord südamlik tänu, mrs. Harmon. Kas mantel, mis tal seljas oli - kas seersant võttis selle kah kaasa?"
Bunch kibrutas taas laupa ja pingutas mälu.
"Ei," ütles ta. "Arvan, et ei võtnud. Las ma mõtlen. Arst ja mina võtsime tal mantli seljast, et teda läbi vaadata ja haava ravitseda." Ta vaatas mõtlikult ringi. "Arvatavasti võtsin ta koos käterätikute ja pesukausiga kaasa."
"Oh, mrs. Harmon, kui see teile tüli ei tee ... Tahaksime meeleldi tema mantlit, teate, oli see ju viimane, mida ta kandis. Noh, ja mu naine tahaks seda nii meelsasti endale."
"Loomulikult, saan aru," ütles Bunch. "Kas ma ei peaks teda enne puhastada laskma? Kardan, et ta on üpris - nojah - verine."
"Oh ei, ei, ei, see ei tee midagi. Pole vaja," ütles mr. Eccles kiirelt.
Bunch kortsutas kulmu. "Kui ma vaid teaksin, kuhu ma ta panin. Vabandage mind pilguks." Ta ruttas trepist üles, ning möödus mõni aeg, enne kui ta tagasi tuli, mantel käsivarrel.
"Mul on kahju, et te ootama pidite," ütles ta hingetult. "Minu koduabiline oli mantli koos teiste rõivastega, mis puhastusse pidid minema, kõrvale pannud. Võttis aega, enne kui ma ta üles leidsin. Mantel on siin. Pakin ta kohe sisse."
Protestidest hoolimata pakkis ta mantli paberisse. Siis jätsid Ecclesid jumalaga, unustamata veel kord üliviisakalt tänada.

Bunch astus pikkamisi läbi eeskoja ja siirdus oma mehe töötuppa. Vikaar Julian Harmon vaatas üles, tema nägu lõi särama. Ta kirjutas parajasti jutlust ning kartis, et huvitatus Juudamaa ja Pärsia poliitilistest suhetest Kyrose valitsemise ajal oli ta teemast kõrvale ahvatlenud.
"Jaa, mu armas?" küsis ta õrnalt.
"Julian," alustas Bunch. "Mida tähendab tegelikult kiriklik asüül?"
Segamise üle tänulik Julian lükkas oma jutluse kõrvale. "Noh," ütles ta, "asüüliõigus oli kreeka ja rooma templites "cella", kamber, kus hoiti jumaluse statuute. Ladina sõna altari kohta "ara" tähendab samuti kaitset." Ta jätkas dotseerivalt: "399 pärast Kristuse sündi tunnistati asüüliõigust viimaks ristiusu kirikutes. Inglismaal on asüüliõigust esmakordselt mainitud aastal 600 pärast Kristuse sündi ..."
Ta jätkas mõni aeg oma ettekannet, siis aga, nagu sageli varemgi, sattus segadusse sellest, kuidas naine tema traktaati vastu võttis.
"Kallis," ütles naine. "Sa oled võluv." Ta kummardus üle kirjutuslaua ja suudles meest ninaotsale. Julian tundis end nagu koer, keda kiidetakse vahvalt esitatud triki eest.
"Ecclesid olid siin," ütles Bunch.
Vikaari nägu tõmbus tusaseks. "Ecclesid? Kes need veel on?"
"Sa ei tunne neid. Naine on tolle mehe õde, kes kirikus oli."
"Mu armas, oleksid pidanud mind kutsuma."
"Seda polnud sugugi vaja," ütles Bunch. "Nad ei vajanud lohutust. Tahaksin midagi küsida." Ta vaatas mehele õrnalt otsa. "Kui ma sulle homseks kõik praeahju valmis panen, mis sa arvad, kas saad siis üksi hakkama, Julian? Seekord pean sõitma Londonisse sisseoste tegema."
"Sisseoste?" küsis mees imestunult. "Mis sisseostud need siis on?"
Bunch naeris pisut kohmetult. "Ah, kallis, tead, seal on Burrow’ ja Portmani juures väljamüük. Tead küll - voodilinad, laudlina, käterätikud ja muu seesugune. Ma ei saa ülepea aru, mis meie käterätikutega alati lahti on. Alailma on nad katki. Muide," lisas ta, "peaksin korraks ka tädi Jane’i külastama."

See armas vana daam, miss Jane Marple nautis nüüd kaks nädalat suurlinna rõõme, kuna tema õepoeg oli talle oma mugava korteri loovutanud.
"Jaa, see on Raymond’ist väga kena," pomises vana daam. "Ta sõitis Joaniga kaheks nädalaks Ameerikasse ja nõudis, et ma selle aja siin elaksin. Ja nüüd, armas Bunch, räägi mulle, mis sind rõhub."
Bunch oli miss Marple’i lemmikristilaps, ning vana daam silmitses teda tulvil kiindumust, kui Bunch oma parima viltkübara kuklasse lükkas ja jutustama hakkas.
Bunchi teadustus oli lühike ja selge. Miss Marple noogutas, kui ta oli lõpetanud. "Saan aru," ütles ta. "Jah, saan aru."
"Ja sellepärast arvasin, et peaksin sinuga rääkima," jätkas Bunch. "Näed sa, kui ma just targalt ei toiminud ..."
"Aga sa oled ju tark, mu armas."
"Ei, kindlasti mitte. Mitte nii tark kui Julian."
"Julian, loomulikult, temal on teadmised ja intellekt," ütles miss Marple.
"Jah, seda küll," nõustus Bunch. "Julianil on intellekt, minul aga see-eest tunded."
"Jah, ja sul on terve mõistus, Bunch, ja peale selle oled sa ka intelligentne."
"Aga näed sa, ma ei tea nüüd, mida ma tegema peaksin. Julianilt ei saa ma kindlasti küsida, kuna - noh, ma arvan, et Julian on üdini ausameelne ..."
Seda tunnistust näis miss Marple täiesti jagavat. Ta ütles: "Ma mõistan, mida sa öelda tahad, mu armas. Meie, naised - nojah, see on hoopis midagi muud."
Ta jätkas: "Sa rääkisid mulle, mis juhtus, Bunch, aga nüüd tahaksin kuulda, mida sa sellest arvad."
"Ma arvan, et see kõik ei klapi," ütles Bunch. "Mees, kes seal kirikus suremas oli, teadis täpselt, mida tähendab "kiriklik asüül". Ta ütles seda nii, nagu Julian oleks öelnud. Ma usun, et ta oli paljulugenud, haritud mees. Ning kui ta oleks ennast ise tulistanud, poleks ta ennast sinna kirikusse lohistanud ja "kiriklik asüül" öelnud. On täiesti ilmne, et teda jälitati ja ta päästis ennast kirikus, kus ta end kindlana tundis. Seal ei tohtinud tema jälitajad talle enam midagi teha. Kunagi oli aeg, mil isegi seadusesilm seal kedagi puutuda ei tohtinud."
Ta vaatas miss Marple’ile küsivalt otsa. Too noogutas. Bunch jätkas: "Nood inimesed, nood Ecclesid olid hoopis teistsugused. Harimata ja jämedad. Ja veel midagi. Surnu kell. Sellel olid initsiaalid W.S. tagaküljel. Aga sees - tegin kapsli lahti - seisis väikeste tähtedega "Walterile isalt" ja kuupäev. Ent Ecclesid rääkisid temast kogu aeg kui Williamist või Billist."
Miss Marple tahtis midagi öelda, kuid Bunch oli hoogu sattunud ja rääkis rutakalt edasi. "Ohjaa, ma tean, alati ei hüüta inimest selle nime järgi, millega ta on ristitud. Mõtlen, et saaksin aru, kui ristinimi on William, aga hüütakse Jänkuks või Paksukeseks või kuidas veel. Aga tema õde poleks teda Williamiks või Billiks hüüdnud, kui tema õige nimi oli ometi Walter."
"Niisiis arvad, et see polnudki tema õde?"
"Olen selles päris kindel. Nad olid jäledad - mõlemad. Nad tulid pastoraati, et tema asju kätte saada ja välja uurida, kas ta enne surma midagi rääkis. Kui ma neile ütlesin, et ta midagi ei rääkinud, nägin nende nägudest, kui kergendatud nad olid. Ma usun, et see oli Eccles, kes teda tulistas."
"Niisiis mõrv," nentis miss Marple.
"Jah," ütles Bunch. "Mõrv. Ja see ongi põhjus, miks ma sinu juurde tulin, armas tädi."
Bunchi märkus võinuks mõnele asjasse pühendamatule absurdne ja vastuokslik tunduda, kuid teatud ringkondades oli miss Marple kuulus kriminalistitaibukuse poolest.
"Ta ütles mulle "palun", enne kui suri," rääkis Bunch. "Ta tahtis, et ma tema heaks midagi teeksin. Kohutav, et mul pole aimu, mis see olla võiks."
Miss Marple kaalutles hetke, siis tuli ta punkti juurde, mis ka Bunchi kogu aeg kummitas. "Aga miks ta üleüldse Chipping Cleghorni tuli?" küsis ta.
"Sa mõtled: kui ta asüüliõigust vajas, võinuks ta ükskõik millisesse kirikusse minna. Tal polnuks vaja istuda bussi peale, mis ainult neli korda päevas sõidab, et meie väikesesse kõrvalisse paika tulla."
"Tal pidi selleks mingi põhjus olema," mõtiskles miss Marple valjusti. "Ta pidi sinna sõitma, et kellegagi kokku saada. Chipping Cleghorn pole ju mõni suurlinn, Bunch. Ehk meenub sulle keegi, keda ta tahtnuks kohata?"
Bunch laskis paigakese elanikud vaimusilmas mööda. Siis raputas lootusetult pead. "Kuna ma põhjust ei tea, võinuks see olla ükskõik kes," ütles ta.
"Kas ta mõnda nime ei nimetanud?"
"Siiski - jah, ta ütles "Julian" või midagi taolist. See võinuks ka Julia olla. Aga niipalju kui ma tean, pole Chipping Cleghornis ühtki Juliat." Ta sulges silmad, et stseeni intensiivsemalt meenutada. Mees lamas altariastmetel, päike tulvas sisse aknast, mille punane ja sinine klaas sätendas juveelina. "Juveel," ütles Bunch äkitselt. "Arvatavasti oli see "juveel", mis ta ütles. Valguskiired, mis läbi kireva akna sisse hoovasid, sädelesid nagu juveelid."
"Juveel," kordas miss Marple mõtlikult.
"Aga nüüd tuleb kõige tähtsam," ütles Bunch. "Tead, miks ma üleüldse sinu juurde tulin. Ecclesid tahtsid ilmtingimata surnu mantlit kätte saada. Võtsime haavatul mantli seljast, kui arst teda läbi vaatas. Mantel oli nii vana ja kulunud, et jäi arusaamatuks, miks nad niiväga seda endale nõudsid. Nad tõid ettekäändeks sentimentaalsed põhjused, aga see on lollus.
Igatahes läksin üles mantlit tooma. Trepil tuli mulle meelde, et surev mees tegi liigutuse, nagu tahaks midagi mantlist välja võtta. Kui ma mantli üles leidsin, otsisin ta väga hoolikalt läbi ja märkasin, et ühes kohas oli õmblus teise niidiga õmmeldud. Harutasin õmbluse lahti ja leidsin väikese paberitüki. Õmblesin voodri uuesti kinni. Tegin seda väga hoolikalt, vaevalt Ecclesid midagi märkasid. Aga seda ma ainult arvan. Siis viisin neile mantli ja pomisesin mingi vabanduse viivituse pärast."
"Ja paberitükk?" küsis miss Marple.
Bunch avas käekoti. "Julian ei tea sellest midagi," ütles ta. "Tema oleks kindlasti öelnud, et pean selle Ecclesitele andma. Mina aga pidasin paremaks seda kõigepealt sulle näidata."
"Pagasikviitung," nentis miss Marple, ning pärast lähemat silmitsemist: "Paddingtoni jaamast."
"Tal oli taskus tagasisõidupilet Londonist Paddingtoni," ütles Bunch.
Mõlema naise pilgud kohtusid.
"Midagi peab juhtuma," ütles miss Marple elavalt. "On soovitav ettevaatlikult tegutseda. Ega sa Londonisse tulles märganud, kas sind jälitati, armas Bunch?"
"Jälitati?!" hüüatas Bunch. "Sa ei arva ometi tõsiselt ..."
"Siiski, pean seda väga võimalikuks," ütles miss Marple. "Ja sellepärast peame tarvitusele võtma ettevaatusabinõud."
Ta tõusis kärmelt. "Öeldavasti tulid sa siia sisseoste tegema. Niisiis pean parimaks, kui me neid praegu tegema siirdume. Aga enne minekut teen paar ettevalmistust. Arvan," jätkas ta salapäraselt, "et esialgu ma oma vana piibrikraega tviidmantlit ei vaja."

Poolteist tundi hiljem peatusid mõlemad daamid, täiesti kurnatud, pakkide ja pakikestega koormatud, väikeses kõrvalises võõrastemajas nimega "Apple Bough", et oma jõuvarusid röstitud lihalõikude ja neerupasteediga, millele järgnes õunatort ja jäätisekreem, taastada.
"Tõesti peene kvaliteediga, need käterätikud," hingeldas miss Marple. "Pealegi monogrammiga "J". Mäherdune õnn, et Raymond’i naise nimi on Joan. Ta võib neid veel kasutada, kui ma peaksin varem surema, kui ma arvan."
"Mul on tõepoolest käterätikuid vaja," ütles Bunch. "Ja nad olid odavad, kuigi mitte nii odavad kui nood, mis üks punaste juustega naine mu nina eest ära napsas."
Sel hetkel sisenes "Apple Bough’i" kena noor naine, kes oli rikkalikult tarvitanud ruuzi ja huulepulka. Vaadanud otsivalt ringi, suundus ta laua juurde, kus istusid Bunch ja miss Marple. Ta asetas Marple’i küünarnuki kõrvale ümbriku.
"Siin see on, miss," ütles ta reipalt.
"Oo, tänan, Gladys," sõnas miss Marple. "Südamlik tänu. Väga armas teist."
"Mul on rõõm teid aidata," vastas Gladys. "Ernie ütleb alati: "Kõik hea oled sa õppinud miss Marple’ilt, kui sa tema juures teenisid," ja mul on alati hea meel, kui saan teile kasulik olla, miss."
"Armas tüdruk," ütles miss Marple, kui Gladys oli läinud. "Alati abivalmis ja sõbralik." Ta silmitses ümbrikku ja ulatas siis selle Bunchile. "Nüüd ole ettevaatlik, kallis," manitses ta. "Muide, kas too kena inspektor on ikka veel Melchesteris?"
"Ei tea," vastas Bunch. "Arvatavasti on."
"Hästi. Kui ei ole, võin iga kell peavahtmeistrile helistada. Usun, ta mäletab mind veel," ütles miss Marple.
"Kindlasti mäletab," soostus Bunch. "Keegi ei suuda sind unustada. Sa oled ainukordne."
Nad jätsid jumalaga.
Kojusõidul ei juhtunud midagi. Kui rong Chipping Cleghornile lähenes, Bunch tõusis ja võttis näppu vana kohvri. Vaevalt jõudis ta vagunist väljuda, kui tuli keegi mees joostes piki perrooni, Bunchilt kohvri välkkiirelt käest rebis ja sellega minema tormas.
"Pidage!" karjus Bunch. "Pidage ta kinni! Ta varastas mu kohvri!"
Ametnik väljapääsu juures, paks ja mugav, pika toimega, nagu siin maajaamas tavaks, jõudis vaevalt alustada: "No kuulge, midagi säärast ei tohi te ometi teha," kui täpselt rinda sihitud löök ta kõrvale paiskas. Varas ruttas temast mööda, jaamahoonest välja. Ta viskas kohvri ootavasse autosse ja tahtis ka ise autosse istuda, kui kellegi raske käsi tema õlale langes ning peavahtmeister Abel ütles: "Nonoh, mida see peab tähendama?"
Bunch tuli joostes vaksalist. "Ta rebis mul kohvri käest," ütles ta.
"Lollus, ma ei tea, mida see daam siin räägib. See on minu kohver. Tulin sellega just rongi pealt."
"Selle teeme kohe selgeks," ütles peavahtmeister Abel rahulikult. Ta vaatas ükskõikselt Bunchile otsa. Mitte keegi poleks võinud sellest järeldada, et peavahtmeister Abel ja mrs. Harmon pikki tunde Abeli büroos olid veetnud, arutledes roosipõõsaste kondijahuga väetamise eeliste üle.
"Madam, te kinnitate, et see on teie kohver?" küsis peavahtmeister rangelt.
"Jah," vastas Bunch. "See on minu oma."
"Ja teie, sir?"
"Ma ütlesin, see kohver kuulub mulle."
Mees oli kogukas, tõmmu ja hästi riietatud, tal oli edev kõnepruuk ja kõrk käitumine. Autost kostis naisehääl: "Loomulikult on see sinu kohver, Edwin. Ma ei mõista, mida see naine tahab."
"Kohe teeme kindlaks," ütles peavahtmeister Abel. "Kui see on teie kohver, madam, siis öelge, mis seal sees on."
"Rõivad," vastas Bunch. "Pikk tviidmantel piibrinahast kraega, kaks villast pulloveri ja paar kingi."
"Piisavalt täpne," nentis peavahtmeister. Ta pöördus küsivalt teise poole.
"Olen kostüümiõmbleja," seletas tõmmu mees tähtsalt. "See kohver sisaldab teatrikostüüme, mida ma siia isetegevusetenduseks tõin."
"Hästi, sir," ütles peavahtmeister Abel. "Nüüd heitkem korraks pilk kohvrisse. Kas lubate?" Nende sõnadega oli tal juba kohver käes. "Me võime politseijaoskonda minna, või, kui teil kiire on, siis avame ta jaamahoones."
"Kena," soostus tõmmu mees. "Mu nimi on muide Moss, Edwin Moss."
Peavahtmeister suundus kohvriga tagasi jaamahoonesse. "Käin vaid kiiresti pakihoidlas ära, George," ütles ta piletikontrolörile. Peavahtmeister Abel asetas kohvri letile ning avas mõlemad lukud. Bunch ja mr. Edwin Moss seisid kõrval ja heitsid teineteisele mürgiseid pilke. "Niisiis!" ütles peavahtmeister Abel kaant kergitades.
Korralikult kokkupandult oli seal piibrikraega tviidmantel, kaks villast pulloveri ja paar kantud kingi.
"Täpselt nagu te ütlesite, madam," ütles peavahtmeister Bunchile.
Keegi poleks võinud mr. Mossi kohta öelda, nagu oleks ta oma tunnetest saladuse teinud - tema pettumus ja tema üllatus oli ehtne ja suur.
"Pean vabandust paluma," kogeles ta. "Pean tõesti vabandust paluma. Palun uskuge mind, mu armas daam, mul on tõesti kahju. Mu käitumine oli andestamatu - tõesti andestamatu." Ta vaatas oma kella. "Pean ruttama. Ilmselt on minu kohver rongi jäänud." Veel kord kaabut kergitades ütles ta Bunchile meelitleva häälega: "Andke andeks, oh, andke andeks." Ning ruttas minema.
"Kas lasete ta niisama lihtsalt ära?" küsis Bunch vandeseltslaslikult sosinal peavahtmeistrilt.
Too pilgutas oma härjasilmi. "Ta ei jõua kaugele, madam," ütles ta, "kui te minu arvamust kuulda tahate." Ja jätkas: "Too vana daam, kes paar aastat tagasi siin oli, helistas mulle. Oivaline naine, eks ole? Päev otsa on siin kõiksugu asju juhtunud. Ma ei imestaks, kui teid homme hommikul inspektor või seersant külastaks."

See oli inspektor, kes tuli, inspektor Craddock, keda miss Marple oli nii hea sõnaga meenutanud. Ta tervitas Bunchi naeratades nagu vana sõpra. "Jälle kord kuritegu Chipping Cleghornis," ütles ta rõõmsalt. "Sensatsioonidest teil vist puudu ei tule, mrs. Harmon?"
"Mulle meeldiks, kui neid vähem oleks," arvas Bunch. "Kas tulite mind küsitlema või räägite vahelduseks ise?"
"Kõigepealt räägin teile üht-teist," vastas inspektor. "Olgu kohe öeldud, et oleme mr. ja mrs. Ecclesit juba mõnda aega silmas pidanud. Meil on põhjust arvata, et nad on mitmesse röövkallaletungi segatud. Muide, mrs. Ecclesil on tõepoolest vend nimega Sandbourne, kes alles äsja on Ameerikast naasnud. Aga too mees, kes altariastmeil suremas oli, polnud siiski Sandbourne."
"Ma tean, et see polnud tema," ütles Bunch. "Tema eesnimi oli Walter, mitte William, nagu Ecclesid teda kogu aeg nimetasid."
Inspektor noogutas. "Tema nimi oli Walter St. John ning ta oli neljakümne kaheksa tunni eest põgenenud Charingtoni vanglast."
"Jaa, muidugi," lausus Bunch tasa omaette. "Teda jälitati seaduserikkumise pärast ning ta otsis siin kaitset, sellepärast ta ütleski "kiriklik asüül"." Siis ta küsis: "Millega ta hakkama oli saanud?"
"Et seda seletada, pean ajas veidi tagasi minema. Lugu on kaunis komplitseeritud. Aastate eest oli üks teatud tantsijatar, kes töötas lepingu alusel Music Hallis. Ei usu, et teie temast eales kuulnud oleksite. Ta esines kui hommikumaa tantsijatar ning tema etteastet nimetati "Aladini juveelikeldris." Seda esitades oli tal üll ainult kitsas klaaspärlitest niudevöö ja ei midagi rohkem. Arvan, et ta polnud kuigi hea tantsijatar, kuid ta oli väga kütkestav. Igatahes sattus tema teele Aasia päritolu kuninglik kõrgus. Muu hulgas kinkis too mees talle oivalise smaragdkee."
"Võibolla mõne radža ajaloolised juveelid?" sosistas Bunch.
Inspektor Craddock köhatas: "Nojah, vahest pisut moodsam versioon, mrs. Harmon. Afäär ei väldanud kuigi kaua. See katkes, kui meie aukandja tähelepanu hõivas teatud filmidiiva.
Zobeida - see oli tantsijanna kunstnikunimi - kandis keed, ent õige varsti see varastati. Kee kadus teatri garderoobist ja politsei kahtlustas, et Zobeida võis ise varguse lavastada. Selliseid asju tuleb ette, kas publiku ergutamiseks või mõnel märksa ebameeldivamal motiivil.
Kee pole enam eales kusagilt lagedale ilmunud. Kuid uurimise käigus tõmbas politsei tähelepanu endale mees nimega Walter St. John. Ta oli intelligentne ja haritud mees, kuid allakäinud. Töötas ühes üpris kahtlases firmas juveliirina. Firmat kahtlustati röövitud juveelide varjamises. Õnnestus vastuvaidlematult tõestada, et kee oli tema kätest läbi käinud. Igatahes sattus ta kohtu ette ühe teise juveeliröövi pärast, ja ta pandi vangi. Tema vangistusaeg oli lõppemas, seepärast oli põgenemine lausa üllatav."
"Aga miks ta siia tuli?" küsis Bunch.
"Seda tahaksime meiegi meelsasti teada, mrs. Harmon. Ajasime tema jälgi. Ilmselt käis ta kõigepealt Londonis. Ta ei külastanud ühtki endist kaaslast, vaid ainult vana naist, mrs. Jacobsit, kes oli varem olnud teatris kostüümiõmbleja. Naine ei öelnud, miks Walter St. John tema juures käis, kuid teiste majaelanike teatel lahkus ta sealt kohvriga."
"Saan aru," ütles Bunch. "Ta jättis kohvri Paddingtoni hoiuruumi ja tuli siis siia."
"Sel ajal," jätkas inspektor Craddock, "jälitasid teda Ecclesid ja mees, kes end Edwin Mossiks nimetab. Nad jahtisid seda kohvrit. Nad jälgisid, kuidas ta bussi peale läks, ning arvatavasti sõitsid autoga ette ootama, kui ta väljub."
"Ja siis ta mõrvati?" küsis Bunch.
"Jah. Teda tulistati. Revolver kuulus Ecclesile, aga ma arvan, et tulistaja oli pigem Moss. Ja nüüd, mrs. Harmon, tahaksin teada, kus too kohver on, mille Walter St. John tegelikult Paddingtoni pakihoidlasse pani."
Bunch muigas: "See on tädi Jane’i, see tähendab miss Marple’i käes. See läks üsna lihtsalt. Ta saatis oma endise teenijatüdruku kohvriga, milles olid vanad rõivad, Paddingtoni pakihoidlasse, ning pärast vahetasime kviitungid ära. Mina võtsin rõivastega kohvri välja ja tõin rongiga siia. Ilmselt nad ootasid mind, et kohvrit ära võtta."
Nüüd naeris inspektor Craddock. "Miss Marple ütles seda, kui ta mulle helistas. Sõidan Londonisse. Kas te ei tahaks kaasa tulla, mrs. Harmon?"
"Tjah," kaalutles Bunch. "Tegelikult see sobib. Mul oli öösel tugev hambavalu, peaksin tingimata Londonisse oma hambaarsti juurde sõitma, eks ju?"
"Muidugi," oli inspektor päri.
Miss Marple silmitses vaheldumisi inspektor Craddocki ja Bunchi uudishimulikku nägu. Kohver oli laual. "Loomulikult pole ma teda veel avanud," ütles vana daam. "Mul ei tule uneski pähe midagi sellist teha, kui politseiametnikku kohal pole. Muide," lisas ta kelmika naeratusega, "kohver on lukus."
"On teil aimu, mis seal sees võib olla, miss Marple?" küsis inspektor.
"Arvan, et teate seda," vastas miss Marple. "Ilmselt Zobeida teatrikostüüm. Kas soovite peitlit, inspektor?"
Varsti oli peitel oma töö teinud. Mõlemad naised ohkasid kergendatult, kui kohvrikaas avanes. Päikesevalgus, mis läbi akna sisse tulvas, murdus tuhande ühe öö ammendamatuks aardeks. Kõik sädeles punaste, siniste, roheliste ja oranzide juveelidena.
"Aladini kelder," ümises miss Marple. "Kilendavad juveelid, mida tüdruk tantsides kandis."
"Ah," ütles inspektor Craddock. "Nüüd küsin ma endalt: mis siin nii väga hinnalist on, et üks mees sellepärast mõrvati?"
"Arvan, et ta oli kaval tüdruk," ütles miss Marple mõtlikult. "Ta on ju surnud, eks ole, inspektor?"
"Jah, ta suri kolm aastat tagasi."
"Tal oli ju too hinnaline smaragdkee," ütles miss Marple kaalutlevalt. "Ta võttis ehtsad kivid raamistusest välja ning õmbles need oma kostüümile, kus igaüks neid klaaspärliteks pidas. Siis laskis ta keest imitatsiooni valmistada, ning see varastatigi. Pole ime, et kee iial turule ei ilmunud. Varas pidi üsna varsti avastama, et kivid olid võltsitud."
"Siin on ümbrik," ütles Bunch sätendavaid kette kõrvale lükates.
Inspektor Craddock võttis ümbrikust kaks dokumenti. "Walrer Edmund St. Johni ja Mary Mossi abielutunnistus. See oli Zobeida kodanikunimi," nentis ta.
"Niisiis olid nad abielus," ütles miss Marple. "Nüüd ma mõistan."
"Ja teine?" uudistas Bunch.
"Tütar Jeweli sünnitunnistus."
"Jewel?" hüüdis Bunch. "Kuidas? Loomulikult, Jewel! Jill! Seep see on. Nüüd ma tean, miks ta Chipping Cleghorni tuli. See on see, mis ta mulle öelda tahtis. Jewel. Juveel. Mundyd, jah, muidugi. Laburnam Cottage. Nad võtsid ühe väikese tüdruku hooldada. Kohtlevad teda nagu oma lapselast. Jah, nüüd meenub mulle, et ta nimi oli Jewel, aga nad hüüdsid teda Jilliks. Mrs. Mundyl oli nädal tagasi ajurabandus, ka vana mees on väga haige, tal on kopsupõletik. Mõlemad on haiglas. Leidsin Jillile kenade inimeste juures varjupaiga. Ma ei tahtnud, et ta mõnda lastekodusse pistetakse.
Oletan, et tüdruku isa sai sellest teada ja põgenes vanglast. Ta võttis kohvri vana kostüümiõmbleja käest, kelle hoolde ta kas ise või tema naine selle jätnud oli. Arvan, et juveelid kuulusid tõepoolest lapse emale, nii et praegu kuuluvad nad tüdrukule."
"Seda arvan minagi, mrs. Harmon. Kui nad ikka olemas on, nood juveelid."
"Oh, kindlasti on," ütles miss Marple rõõmsalt.

"Jumal tänatud, et sa jälle kodus oled, kallis," lausus vikaar Julian Harmon ning embas kergendusohkega oma naist. "Mrs. Burt teeb küll oma parima, ent täna lõunaks pakkus ta mulle kala, mis - nojah - oli väga omapärase maitsega. Pakkusin seda Tiglatpilesarile, aga isegi tema ei puudutanud, ja nii viskasin kõik aknast välja."
"Tiglapilesar," ümises Bunch ja silitas kassi, kes nurrudes end tema põlve vastu nühkis. "Ta on väga pips kala suhtes. Tal on hellitatud seedimine!"
"Ja sinu hambad, kallis? Kas arst tegi nad terveks?"
"Jah," vastas Bunch. "See polnudki valus. Pärast käisin taas tädi Jane’i pool."
"Armas vana Jane," ütles Julian. "Loodan, et tal läheb väga hästi."
"Ohjaa, tal läheb väga hästi," vastas Bunch naerdes.
Järgmisel hommikul viis Bunch kirikusse värskeid krüsanteeme. Päike paistis läbi idaakna ja Bunch seisis altariastmetel otsekui juveelisäras. Ta ütles väga tasa: "Sinu väikese tüdrukuga ei juhtu midagi halba, tõotan seda." Siis läks ta alla, et palvetada enne tagasiminekut pastoraati, kus tuli tasa teha kolme päeva töö.

Tõlkinud ILME REBANE