Agatha Christie

Abielukolmnurk Rhodosel
(orig. pealkiri "Triangle at Rhodes")

I

Hercule Poirot istus valgel liival, pilk suunatud üle sädeleva sinise vee kaugusse. Ta oli rõivastatud keigarlikku valgesse flanellülikonda, pead kattis laiaääreline panamakübar. Kuuludes vanamoodsasse põlvkonda, uskus ta, et päikese eest tuleb end hoolikalt varjata. Miss Pamela Lyall, kes istus lakkamatult lobisedes ta kõrval, esindas moodsamat mõttesuunda: neiu päikesest põlenud keha katsid vaid kõige hädavajalikumad riidehilbud.
Miss Pamela jutuvool katkes vaid siis, kui ta vahetevahel võidis end päevitusõliga, mille pudel seisis ta kõrval.
Miss Pamelast edasi, kõhuli kireval triibulisel käterätil, lamas ta parim sõbranna miss Susan Blake. Miss Susani päevitus oli kadestusväärselt täiuslik ning sõbranna oli heitnud talle enam kui ühe rahulolematu pilgu.
"Ma olen ikka veel nii laiguline," pomises ta nukralt. "Mr. Poirot, kas ma tohin teid tülitada? Just parema abaluu alt - ma kuidagi ei ulata."
Mr. Poirot täitis ta palve ja pühkis käe hoolikalt taskurätikusse. Miss Pamela Lyall, keda elus huvitasid vaid teiste inimeste isiklikud asjad ning omaenese hääle kõla, jätkas: "Mul oli õigus, et see naine - see Chanel-kostüümis, et see on Valentine Dacres-Chantry. Ta peab olema. Ma tundsin ta otsekohe ära. Tõesti üsna kena, kas pole? See tähendab, et nüüd ma saan aru, miks mehed tema pärast aru kaotavad. Täitsa selge, et seda ta just ootabki! Aga see pole veel midagi. Need teised kaks, kes eile tulid, nende nimi on Gold. Poiss on nii ilus, et sure või ära."
"Mesinädalatel?" pomises Susan sumbunud häälega.
Miss Pamela raputas asjatundlikult pead.
"Mis sa nüüd - naise rõivad pole kuigi uued. Nooriku ma tunneksin iga kell ära! Kaste ei arva, mr. Poirot, et kõige toredam asi maailmas on inimesi jälgida ja püüda ära arvata, kes ja mis nad on?"
"Ja mitte ainult jälgida, kallis," torkas Susan mesimagusa häälega, "sa esitad neile ka hulganisti küsimusi."
"Nendega pole ma veel ühtki sõna rääkinud," võttis miss Lyall väärika poosi, "ja pealegi, mis on selles siis nii halba, kui inimene tunneb huvi oma ligimeste vastu? Inimloomus on ju nii põnev asi. Kas teie ei arva nii, mr. Poirot?"
Seekord oli paus küllalt pikk. Pööramata pilku siniselt merelt, ütles Poirot: "Ca depend (oleneb inimestest)."
Miss Pamela oleks äärepealt šoki saanud.
"Aga mr. Poirot! Minu arvates pole midagi huvitavamat, midagi äraarvamatumat kui inimese loomus!"
"Äraarvamatu? Seda küll mitte."
"Oh, aga on. Just siis, kui sa mõtled, et tunned inimest läbinisti, võib ta teha midagi täiesti ootamatut."
Hercule Poirot vangutas pead.
"Ei, ei, see ei ole tõsi. Vaid äärmiselt harva saadab lnimene korda teo, mis pole dans son charactere (talle iseloomulik). Mis lõppkokkuvõttes on üsna üksluine."
"Ma ei saa kuidagi teiega nõustuda," ütles miss Pamela Lyall.
Ta vaikis tervelt poolteist minutit, enne kui võttis ette uue rünnaku.
"Nagu ma mõnda inimest näen, hakkan ma kohe mõtlema: missugune ta on, mis suhted on tal teistega, mida ta mõtleb ja tunneb? See on... see on ju põnev!"
"Vaevalt küll," lausus Hercule Poirot. "Inimloomused korduvad rohkem, kui me oskame arvata. Meri," lisas ta mõtlikult, "on lõpmatult vaheldusrikkam."
Susan pööras pea tema poole. "Kas te arvate, et inimeste käitumises on mingid reeglid? Kindlakskujunenud reeglid?"
"Precisement (täpselt)," ütles Poirot ja joonistas sõrmega liivale mingi kujundi.
"Mis te sinna nüüd joonistasite?" uudishimutses Pamela.
"Kolmnurga," lausus Poirot.
Kuid Pamela tähelepanu köitis juba muu.
"Chantry'd tulevadki," sosistas ta.
Randa tuli naine - pikka kasvu, teadlik iseenda ja oma keha ilust. Ta noogutas põgusalt ja naeratas ning istus liivale, libistades õlgadelt punastes ja kuldsetes toonides räti. Nähtavale tuli valge supelkostüüm.
Pamela ohkas. "Kas pole tal ilus figuur?"
Kuid Poirot vaatas ta nägu, kolmekümne üheksa aastase naise nägu, kes alates kuueteistkümnendast eluaastast oli olnud kuulus oma ilu poolest.
Ta teadis hästi Valentine Chantry elukäiku, nagu muide kõik teisedki. Tema juures andsid paljud asjad üldsusele kõneainet - ta kapriisid, jõukus, suured safiirsinised silmad, ta abielud ja armulood. Valentine'i kontos oli viis abikaasat ja äraarvamatu hulk austajaid. Abikaasadena esinesid itaalia krahv, ameerika terasemagnaat, elukutseline tennisemängija ning üks autovõidusõitja; ameeriklane suri, ülejäänutele korraldas ta värvikad lahutusprotsessid. Kuus kuud tagasi läks ta viiendat korda mehele, seekord kaptenleitnandile.
Naise järel tuligi kindlal sammul randa ta viies mees. Vaikiv, tõmmu, etteulatuva lõuaga, ilme sünge, meenutas ta millegagi eelajaloolist ahvi.
Valentine ütles raugelt: "Tony, kallis - mu sigaretid..."
Need olid mehel käepärast, samuti tulemasin ning ta aitas valge supeltrikoo paelad kaunitelt õlgadelt maha libistada. Ta istus nagu metsloom, kes valvab oma saaki, kuna naine lamas väljasirutatud kätega päikese käes.
Pamela rääkis häält madaldades: "Nemad, kas teate, huvitavad mind kohutavalt... Mees paistab selline jõhkard! Vaikne ja otsekui hõõgub... Sellistele naistele vist niisugused meeldivadki. See on nagu tiigri taltsutamine! Ei tea, kui kaua see kestab. Ta tüdineb meestest kiiresti, vähemalt mina arvan nii. Eriti tänapäeval. Aga sellest mehest vist polegi nii lihtne lahti saada, ta võib hakata märatsema."
Tähelepanu äratamata tuli randa veel üks paar. Nad olid saabunud eelmisel õhtul. Mr. ja mrs. Douglas Gold, nagu Pamela oli hotelli administraatori käest otsemaid järele uurinud. Ka nende eesnimed ja vanus polnud talle saladuseks, sest vastavalt Itaalia seadusandlusele tuli need andmed hotelli sisse kirjutamisel raamatusse kanda.
M. Douglas Cameron Gold oli kolmkümmend üks aastat vana ja ta abikaasa mrs. Marjorie Emma Gold kolmkümmend viis.
Miss Lyalli harrastuseks oli, nagu juba öeldud, inimloomuse uurimine. Erinevalt enamikust inglastest võis ta tundmatuid kõnetada juba esimesel kohtumisel, selle asemel et oodata vana hea briti kombe kohaselt neli päeva kuni nädal, et teha esimene ettevaatlik lähenemiskatse. Seega siis, märgates missis Goldi kõhklevat olekut, hüüdis ta sundimatult: "Tere hommikust! Kas pole ilus ilm?"
Mrs. Gold oli väike naine ning meenutas pisut hiirt. Ta polnud inetu, sugugi mitte, ta näojooned olid korrapärased ning jume meeldiv; kuid häbeliku ja silmatorkamatu oleku tõttu libisesid inimeste pilgud temast enamasti üle. Ta abikaasa aga, vastupidi, oli lausa meheliku ilu etalon. Väga heledad käharad juuksed, sinised silmad, laiad õlad, kitsad puusad. Pigem sarnanes ta noormehega teatrilavalt kui noormehega tegelikust elust, kuid niipea kui ta suu avas, kadus see mulje kohe. Selle asemel selgus, et ta on täiesti loomulik ja argipäevane mees, vahest isegi pisut rumal.
Mrs. Gold heitis Pamelale tänuliku pilgu ja võttis istet ta läheduses.
"Kui kenasti pruun te juba olete. Mitte niisugune valge luik nagu mina!"
"Et ühtlaselt pruuniks minna, tuleb kohutavalt vaeva näha," ohkas miss Lyall.
Ta vaikis hetke ja küsis: "Te jõudsite just pärale, eks ole?"
"Jah. Eelmisel õhtul. Me tulime Vapo d'Italiaga."
"Olete siin varemgi olnud?"
"Ei. Siin on ilus, kas pole?"
Ta mees lausus: "Ainult et siia on kole kauge tulla."
"Jah, kui see ainult oleks Inglismaale lähemal..."
Susan pomises raugelt: "Jah, aga see oleks ju kole. Siis oleks siin inimene inimeses kinni. Poleks üldse ruumi astuda."
"See on muidugi õigus," ütles Douglas Gold. "Küll on nuhtlus, et Itaalia liiri kurss on praegu nii madal."
"See on tõepoolest halb, kas pole nii?"
Vestlus vulises mööda rangelt ettemääratud radu ja vaevalt küll võis seda nimetada vaimukaks.
Pisut kaugemal liigutas end Valentine Chantry ja tõusis istuli, hoides ühe käega supeltrikood rinna kohal.
Ta haigutas laisalt ja graatsiliselt nagu kass. Igavleval ilmel silmitses ta randa. Ta pilk libises Marjorie Goldist üle ja jäi mõtlikult pidama Douglas Goldi kuldsetele kiharatele.
Rääkima hakates hööritas ta õlgu ja ta hääl oli kriipsu võrra kõrgem, kui see hädapärast vajalik oleks olnud.
"Tony, kallis - kas ta pole jumalik, see päike? Ma lihtsalt pidin oma eelmises elus olema päikesekummardaja, kas sa ei arva nii?"
Abikaasa ühmas vastuseks midagi ebamäärast, mis teisteni ei kostnud. Valtentine jätkas oma kõrgel, laisal häälel: "Palun, kallis, tõmba see rätt pisut rohkem laiali, ole nii kena!"
Eriti hoolikalt sirutas Valentine Chantry oma kauni keha jällegi lamamisasendisse. Douglas Gold oli teda juba märganud. Ta pilgust paistis varjamatu huvi.
Mrs. Gold siristas miss Lyallile õnnelikult kõrva: "Oi, kui ilus naine!"
Pamela, kes tundis vähemalt niisama suurt rõõmu informatsiooni jagamisest kui selle saamisest, vastas summutatud häälega: "See on Valentine Chantry - te teate, kes varem oli Valentine Dacres, lausa imetlusväärne, kas pole? Mees on tema järele lausa hull, hetkekski ei lase silmist!"
Mrs. Gold silmitses jällegi randa. Pöördus siis mehe poole: "Meri on tõesti tore, nii sinine. Kastame end nüüd korraks vette, mis sa arvad, Douglas?"
Kõnetatu polnud pilku ikka veel Valentine Chantrylt lahti saanud ja vastas pärast mõningast pausi üsna äraoleval moel: "Vette? Aga muidugi, oota pisut."
Marjorie tõusis ja kõndis veepiirile.
Valentine Chantry pöördus pisut ning ta pilk kohtus Douglas Goldi omaga. Purpurpunastele huultele ilmus naeratusevine.
Douglas Goldi kael tõmbus roosakaks.
Valentine Chantry ütles: "Tony, kallis, ega sa pahaks pane? Ma tahaksin saada seda väikest näokreemi purki, see on hotellis, peeglilaual. Too see palun ära, ole ingel."
Kapten tõusis sõnakuulelikult ja kõmpis hotelli poole.
Marjorie Gold hüppas vette, hüüdes mahajääjatele: "Nii hea ja soe vesi, Douglas! Tule ruttu!"
Pamela Lyall küsis: "Kas te ei lähegi?"
Douglas pomises hajameelselt: "Lähen küll. Aga ma tahan end enne päikeses praadida."
Valentine Chantry liigutas end. Ta tõstis hetkeks pea, nagu tahaks abikaasat tagasi hõigata, kuid too pöördus juba väravast sisse.
"Mulle meeldib supelda alles kõige lõpuks," selgitas Douglas Gold.
Mrs. Chantry tõusis jällegi. Ta võttis päevitusõli pudeli, kuid siis ilmnes ootamatu raskus. Pealekruvitud kork ei andnud ta pingutustele kuidagi järele.
Ta hüüdis valjult ning tujukalt: "Jumal küll, ma ei saa seda lahti!"
Ja ülejäänud seltskonna poole pöördudes: "Kas keegi oleks nii kena..."
Alati galantne Poirot hüppas püsti, kuid Douglas Goldi eelisteks olid noorus ja väledus. Ainsa hetkega jõudis ta iluduse kõrvale.
"Kas ma tohiksin teid aidata?"
"Oh, ma tänan teid..." lõi Valentine nurru. "See on teist tõesti kena. Ma olen nii rumal, kui midagi on tarvis lahti keerata, ma vist keeran alati valele poole. Ah! Ja ongi lahti! Ma nii väga tänan teid..."
Hercule Poirot peitis naeratuse oma lopsakatesse vuntsidesse.
Ta lonkis piki randa teisele poole, aeglaselt ja mitte kaugele. Tagasiteel tuli talle vastu Marjorie Gold. Ta oli ujumas käinud. Väike nägu erakordselt maitsetu ujumismütsi all lausa säras.
Ta ütles hingetult: "Küll mulle meeldib meri! Siin on ta nii ilus ja soe."
Marjorie peab olema innukas supleja, mõtles Poirot.
"Meie Douglasega oleme vee järele lausa hullud. Douglas võib mitu tundi vees istuda," jätkas naine.
Poirot vaatas üle ta õla sinna, kus istus innukas supleja mr. Douglas Gold, elavas vestluses Valentine Chantryga.
"Mitte ei saa aru, miks ta vette ei tule," imestas abikaasa.
Ta hääles kõlas lapselik pettumus.
Poirot' pilk peatus mõtlikult Valentine Chantryl. Nii mõnedki naised, mõtles ta, esitasid omal ajal selliseid küsimusi.
Äkitselt tõmbas mrs. Gold sügavalt hinge.
Ta ütles jahedalt: "Kõik räägivad, et ta on väga veetlev. Kuid Douglasele ei meeldi sedasorti naised."
Hercule Poirot ei vastanud.
Mrs. Gold hüppas taas vette.
Ta ujus ühtlaste tõmmetega kaldast eemale. Kaugeltki oli näha, kuivõrd talle meeldis vees olla.
Poirot läks väikese seltskonna juurde tagasi.
Sinna oli lisandunud sõjaveteran kindral Barnes, kes armastas viibida noorte hulgas. Nüüd istus ta Pamela ja Susani vahel ja arutas nendega elavalt mitmesuguseid viimase aja skandaale, lisades omalt poolt vürtsi ja pipart, nii et küll sai.
Tagasi oli jõudnud ka kapten Chantry. Tema ja Douglas Gold istusid teine teisel pool Valentine'i.
Viimane istus väga sirgelt nende vahel ja rääkis midagi. Magusalt laisk hääl voolas kergelt ja ladusalt ning pea pöördus kord ühele, kord teisele poole.
Hetkel lõpetas ta mingit anekdooti.
"... ja mis te arvate, mida see rumal mees ütles? "Võib-olla see oligi vaid hetkeks, kuid ma tunneksin teid igal pool ära, madam!" Oli ju nii, Tony? Ja kas teate, minu arvates oli see temast nii armas. Maailm on nii ilus. See tähendab, et kõik on alati minu vastu nii lahked, ma ei oska seletada, miks, aga nad lihtsalt on. Kuid ma ütlesin Tonyle - mäletad, kallis? Tony, kui sa tahad olla natu-natukene armukade, siis ole selle pakikandja peale. Sest ta oli tõesti nii sümpaatne."
Järgnes paus ning siis lausus Douglas Gold: "Mõnikord on pakikandjad tõepoolest kenad inimesed."
"Jah, muidugi, kuid ta nägi nii palju vaeva, tõesti kohutavat vaeva, aga tal oli hea meel, et sai mind aidata."
Douglas Gold ütles: "Selles pole midagi imelikku. Igaühel oleks hea meel, ma olen kindel."
Valentine hüüdis vaimustatult: "Kui kena teist! Tony, kas sa ka kuulsid?"
Kapten Chantry ühmas midagi ebamäärast.
Naine ohkas: "Tony ei räägi kunagi nii ilusaid asju, ega ju, talleke?"
Ta valge käsi pikkade, punaseks lakitud küüntega sasis mehe tumedaid juukseid.
Äkitselt heitis kapten talle terava kõõrdpilgu. Naine pomises: "Mitte ei saa aru, kuidas ta mind küll välja kannatab. Ta on nii kole tark, lausa geenius, aga ta ei tee väljagi, kui ma muudkui räägin oma tobedusi. Keegi ei pane pahaks, kui ma ütlen mingi rumaluse. Kõik rikuvad mind. See teeb mulle palju halba, ma olen täiesti kindel."
Kapten Chantry vaatas temast üle ja kõnetas teist meest. "Kas see seal meres on teie naine?"
"Jah. Ma peaksin ka vist vette minema."
Valentine ümises: "Siin päikese käes on nii tore. Ärge minge veel vette. Tony, kallis, ma vist ei lähegi täna suplema. Täna on ju alles esimene päev. Äkki saan külma. Aga Tony, kallis, sina võiksid küll minna. Mr. Gold on mulle seni seltsiks, kuni sa ära käid."
Chantry sõnas süngelt: "Ei, tänan. Mitte praegu. Kuulge, Gold, teie abikaasa vist lehvitab teile."
Valentine jätkas: "Kui ilusti teie abikaasa ujub. Ta on kindlasti üks neid hakkajaid naisi, kes teevad kõike kohutavalt hästi. Niisuguseid ma kardan, mulle tundub alati, et nad põlgavad mind. Ma olen ju nii saamatu, üks igavene vusserdis, eks ole, Tony, kallis?"
Kuid kapten Chantry jällegi ainult mühatas vastuseks.
Ta naine sosistas õrnalt: "Sa oled liialt armas, et seda tunnistada. Mehed on nii kohutavalt truud. See mulle meeste juures vist meeldibki. Mina küll arvan, et mehed on palju rohkem truud kui naised ja nad ei ütle kunagi inetusi. Ma olen alati mõelnud, et naised on nii väiklased."
Susan Blake pöördus näoga Poirot' poole.
Ta surus läbi hammaste: "Kui me just väiklusest räägime, siis minu arvates pole ka meie armas mrs. Chantry kaugeltki mingi ingel! Kui rumal ta ometi võib olla! Ausalt öelda ma polegi vist näinud rumalamat naist kui Valentine Chantry. Muud ta ei oska öelda kui "Tony, kallis," ja pööritab aga silmi. Nagu oleks tal ajude asemel päsmakas puuvilla."
Poirot kergitas väljendusrikkalt kulme. "Un peu severe (pisut liiga karm)!"
"Ah, muidugi. Teie muidugi ütlete, et pole nad paremad keegi. Kogemusi on tal muidugi kuhjaga! Kas ta ei või siis ühtki meesterahvast rahule jätta? Enda oma on tal juba niigi sünge nagu piksepilv."
Pilk merele suunatud, tähendas Poirot: "Mrs. Gold ujub hästi."
"Jah, ega ta ole meiesugune, kes kardab märjaks saada. Näiteks mrs. Chantry, ma arvan, ei lähe küll kordagi vette, kuni ta siin on."
"Tema küll mitte," toetas kindral Barnes. "Muidu tuleks tal kogu see värv pealt maha ja seda ei saa ometi lubada. Ma muidugi ei ütle, et ta poleks ilus naine, kuigi ta hambad on pisut liiga pikad."
"Ta vaatab teie poole, kindral," märkis Susan sapiselt. "Ja värvi suhtes te ka eksite. Tänapäeval me oleme kõik veekindlad ja suudluskindlad."
"Mrs. Gold tuleb välja," kandis Pamela ette.
"Nii tore on istuda päikese säras," ümises Susan. "Kuid siis tuli naine ja vedas ta ära, vedas ta ära, vedas ta ära..."
Mrs. Gold tuli otse nende poole. Tal oli üsnagi kena keha, kuid tavaline ujumismüts lihtsalt ei saanud olla samaaegselt otstarbekas ja veetlev.
"Kas sa siis ei tulegi, Douglas?" nõudis ta kannatamatult. "Nii hea vesi on."
"Kohe."
Douglas Gold tõusis rutakalt püsti. Ta kõhkles hetke ja Valentine vaatas valuva naeratusega tema poole üles.
"Au revoir (nägemiseni)," ütles ta.
Gold läks oma naise saatel mere poole. Niipea kui nad olid kuuldekaugusest väljas, ütles Pamela arvustavalt: "See nüüd küll polnud kuigi tark tegu. Minu meelest pole õige meest teise naise juurest niimoodi ära kiskuda. Meestele ei meeldi, kui neid püütakse valitseda."
"Paistab, et te teate meestest üsna palju, miss Pamela," märkis kindral Barnes.
"Teiste naiste omadest küll - mitte enda omast!"
"Ahhaa! Selles see asi ongi."
"Seda küll, kindral, kuid abiellumise ajaks ma olen õppinud üsna palju ära-nii-tee'sid."
"Kuule, kallis," ütles Susan, "esiteks ma ei kannaks sellist mütsi..."
"Mulle näib see just väga mõistlik," väitis kindral Barnes. "Üleüldse mulle näib, et ta on kena väike mõistlik naisuke."
"Te tabasite otse naelapea pihta, kindral," tähendas Susan, "kuid mõistlike naiste mõistlikkusel on piir. Mulle millegipärast tundub, et kui asi puutub Valentine Chantrysse, võib kogu mõistlikkus ta maha jätta."
Ta pööras pead ja sosistas valjusti ning erutatult: "Vaadake, vaadake teda nüüd. Just nagu kõuepilv. Sellel mehel on küll vist mõrtsukalik iseloom."
Kapten Chantry pilk, millega ta saatis eemalduvat paari, oli tõepoolest täiesti ühemõtteline. Susan pöördus Poirot' poole.
"Noh?" küsis ta. "Mida siis teie sellest asjast arvate?"
Hercule Poirot ei öelnud midagi, kuid ta sõrm vedas jällegi liivale mingi kujundi. Sellesama mis ennegi - kolmnurga.
"Igavene Kolmnurk," unistas Susan. "Küllap teil on õigus. Ja kui nii, siis meil siin igavaks küll ei lähe."

II

Hercule Poirot oli pettunud. Ta oli tulnud Rhodosele puhkama ja loodust nautima. Eelkõige tahtis ta puhata kuritegudest. Ta oli kuulnud, et oktoobri lõpul on Rhodos peaaegu tühi. Rahulik, kogu maailmast eraldatud nurgake.
Tegelikult see oligi nii. Hotellis elasid vaid Chantryd, Goldid, Pamela ja Susan, kindral ja tema ning kaks itaallastest abielupaari. Kuid mr. Poirot' terav mõistus hoomas tahes-tahtmata, kuidas selles väikeses seltskonnas kujunesid halastamatu järjekindlusega välja eeldused peatseteks tõsisteks sündmusteks.
"Asi on vaid selles, et ma otsin igal pool roima," tegi ta endale etteheiteid. "Mul on vist küll seedimine korrast ära! Näen tonti seal, kus teda pole."
Kuid murelik oli ta ikkagi.
Ühel hommikul alla terrassile minnes leidis ta eest mrs. Goldi, kes hoolega midagi tikkis.
Lähemale minnes näis Poirot'le, nagu oleks mrs. Gold teinud kiire liigutuse, et peita batistist taskurätti.
Marjorie silmad olid kuivad, kuid hiilgasid kahtlustäratavalt. Ka ta meeleolu oli pisut nagu liiga lõbus ja kogu olek varjundi võrra üle pingutatud.
"Tere hommikust, mr. Poirot," hüüdis ta nii rõõmsalt, et viimases ärkas otsekohe kahtlus.
Ta leidis, et mrs. Goldil polnud mingit põhjust tunda tema ilmumise üle sellist rõõmu, nagu ta laskis välja paista. Nad polnudki ju kuigi head tuttavad. Ja lõpuks, kuigi Poirot oli väikest viisi kehkenpüks, kui asi puutus tema erialasse, oli ta arvamus oma mehelikest võludest märksa tagasihoidlikum.
"Tere hommikust, madam," vastas ta galantselt. "Ilm on jällegi nii ilus."
"Lausa vedamine, kas pole? Meil Douglasega on ilmaga alati vedanud."
"Kas tõesti?"
"Jah. Tegelikult me oleme üldse väga õnnelikud. Teate, mr. Poirot, kui sa näed enda ümber nii palju muret ja õnnetust, nii palju purunenud abielusid ja muud selletaolist, siis tahaks küll tänada jumalat, et endal on nii hästi läinud."
"Seda on väga meeldiv kuulda, madam."
"Jah. Mina ja Douglas oleme koos väga-väga õnnelikud. Me oleme viis aastat abielus olnud, ja see, kas teate, on tänapäeval juba pikk aeg."
"Pole vähematki kahtlust, et mõningatel juhtudel näib see aeg igavikuna, madam," märkis Poirot kuivalt.
"... aga tegelikult tundub mulle, et praegu me oleme veelgi õnnelikumad kui mesinädalate ajal. Me oleme nagu loodud teineteise jaoks."
"See on muidugi kõige tähtsam."
"Sellepärast mul ongi kahju kõigist neist, kes pole õnnelikud."
"Te peate silmas..."
"Ah! Ma mõtlesin üldiselt, mr. Poirot."
"Ma mõistan. Ma mõistan teid."
Mrs. Gold tõstis siidiniidi vastu valgust, uuris seda ja jätkas siis: "Näiteks mrs. Chantry..."
"Jah, mis temaga on?"
"Ma arvan, et ta pole üldse hea inimene."
"Võib-olla tõesti."
"Ma olen isegi kindel, et ta pole hea inimene. Aga omamoodi on temast isegi kahju. Sest hoolimata kogu ta rahast ja ilust ja kõigest muust..." Mrs. Goldi sõrmed värisesid niivõrd, et ta ei saanud niiti nõela taha, "ta pole selline naine, kes suudaks mehi pikemaks ajaks köita. Ma pean silmas, et temataoline naine tüütab mehe väga kiiresti ära. Kas teie ei arva nii?"
"Minule isiklikult ei pakuks tõesti huvi kuigi pikka aega temaga vestelda," väitis Poirot ettevaatlikult.
"Jah, selles see asi ongi. Mõnes mõttes on ta muidugi veetlev." Mrs. Gold lõi kõhklema, ta huuled värisesid ning nõel torkis tikkimistööd täiesti huupi. Isegi vähem terase pilguga vaatleja, kui seda oli mr. Poirot, oleks raskusteta märganud, et ta oli täiesti endast väljas. Ta jätkas seosetult: "Mehed on täiesti nagu lapsed! Nad usuvad iga asja."
Ta kummardus töö kohale. Märkamatult ilmus välja pisike batisträtik.
Hercule Poirot pidas paremaks teist juttu teha. Ta ütles: "Kas te täna hommikul loobusite suplusest? Ja monsieur, teie abikaasa, kas ta on rannas?"
Mrs. Gold tõstis pea ja pilgutas silmi, ta endine tehtult rõõmus ilme oli peaaegu väljakutsuv: "Ei, täna hommikul mitte. Me pidime minema vana linnamüüri varemeid vaatama. Kuid kuidagi juhtus nii, et me läksime teineteisest mööda. Nad läksid ilma minuta."
Asesõna, mida ta kasutas, ütles juba niigi kõik, kuid enne kui Poirot jõudis suu avada, sisenes kindral Barnes, kes tuli alt rannast ning prantsatas nende kõrvale tugitooli.
"Hommikust, mrs. Gold. Hommikust, Poirot. Viskate mõlemad poppi täna hommikul? Kõik on kuhugi kadunud. Teie kaks, teie abikaasa, mrs. Gold - ja mrs. Chantry."
"Aga kapten Chantry?" uuris Poirot nagu muuseas.
"Ah ei, tema on oma postil. Miss Pamela pani talle käpa peale." Kindral kihistas naeru. "Üsna raske juhus selle tüdruku jaoks! Suur vaikiv mees, nagu juturaamatust."
Marjorie Gold võpatas ja ütles: "Ma natuke kardan seda meest. Ta on mõnikord nii sünge. Nagu võiks temalt kõike oodata!"
Ta värahtas veel kord.
"Küllap seedehäired," oletas kindral lõbusalt. Nii mõnigi, keda peetakse romantiliseks unistajaks, või vastupidi, väga äkiliseks meheks, põeb lihtsalt maokatarri."
"Ja kus on siis teie väärt mees?" küsis kindral.
Vastus tuli kõhkluseta, Marjorie hääl oli loomulik ja rõõmus: "Douglas? Ta läks ju koos mrs. Chantryga linna. Nad tahtsid vana linnamüüri varemeid vaadata, kui ma ei eksi."
"Hah, muidugi - väga huvitav. Rüütlite aeg ja nii edasi... Te oleksite võinud ju kaasa minna, pisike."
Mrs. Gold ütles: "Ma jäin hiljaks alla tulema."
Äkitselt tõusis ta püsti, pomises midagi vabandavat ja läks ära hotelli.
Kindral Barnes vangutas pead ja vaatas talle murelikult järele.
"Kena väikseke. Kümme korda etem kui mõni võõbatud lirva, kelle nime me siinkohal ei nimeta. Häh! On see mees aga loll! Ta lihtsalt ei tea, mis hea on."
Ta vangutas jällegi pead, tõusis siis ja läks sisse. Susan Blake oli just tulnud rannast ja kuulnud kindrali viimaseid sõnu.
Tehes lahkuva sõjamehe selja taga grimassi, tänitas ta end tugitooli visates: "Kena pisike, kena pisike! Mehed alati kiidavad maitsetuid naisi, aga tuleb mõni mukitud linnuke ja pilgutab silma, ja läinud nad ongi. Kurb küll, aga tõsi."
"Mademoiselle," lõikas Poirot järsult, "mulle ei meeldi kogu see jutt!"
"Kas tõesti? Mulle ka mitte. Ei, aga kui päris aus olla, siis vist ikka meeldib ka. Inimeses pesitseb mingi paha vaim, kes lausa naudib õnnetusi ja massimõrvu ja oma sõprade häda."
Poirot küsis: "Kus on kapten Chantry?"
"Rannas, ja teda lahkab Pamela (temal on küll tore olla, kui see teid peaks huvitama!), aga tuju pole tal küll põrmugi parem kui hommikul. Kui ma üles tulin, oli ta nagu äikesepilv. Uskuge mind, täna saame veel piksevihma näha."
Poirot pomises habemesse: "Ühest asjast ei saa ma aru..."
"Aru saada pole siin millestki," ütles Susan, "aga mis nüüd juhtuma hakkab - seda ma tahaksin küll näha."
Poirot vangutas pead.
"Täpselt nii, mademoiselle, tulevik on see, mis tekitab meis rahutust."
"Kui ilusasti te seda ütlesite," nähvas Susan ja läks hotelli.
Uksel oleks ta äärepealt kokku põrganud Douglas Goldiga. Noormehe näol oli üsnagi rahulolev, kuid samal ajal ka pisut süüdlaslik ilme.
"Terekest, mr. Poirot," ütles ta ja lisas iseteadvalt: "Näitasin mrs. Chantryle Ristisõdijate müüre. Marjoriel polnud tuju tulla."
Poirot kulmud kerkisid. Kuid parimagi tahtmise juures poleks ta jõudnud midagi öelda, sest uksest tuiskas sisse Valentine Chantry, hüüdes oma kõrge häälega: "Douglas, roosat džinni, tingimata tooge mulle klaasike roosat džinni!"
Douglas Gold suundus baari poole. Valentine vajus Poirot' kõrvale tugitooli. Sel hommikul oli ta eriti kaunis.
Ta nägi tulemas oma abikaasat koos Pamelaga ja lehvitas neile tervituseks kätt, hüüdes: "Kas oli tore supelda, Tony, kallis? Milline jumalikult ilus hommik!"
Kapten Chantry ei vastanud. Ta vuhises trepist üles, möödus neist neile pilkugi heitmata ning kadus baari.
Kõndides olid ta käed surutud vastu külgi ning sarnasus gorillaga seetõttu veelgi ilmsem.
Valentine Chantry hurmav, kuid rumalavõitu suuke vajus ammuli.
"Oh," oli kõik, mis ta oskas öelda.
Pamela Lyalli näostki oli näha, kui kõhevil ta oli. Püüdes seda varjata niipalju kui võimalik, istus ta Valentine'i kõrvale ja tegi juttu: "Kas veetsite hommikupooliku hästi?"
Kui Valentine alustas: "Lihtsalt jumalikult. Me...", tõusis Poirot püsti ja lonkis omakorda baari poole. Leti ääres ootas roosat džinni mr. Gold, näost punane kui keedetud vähk. Ta oli ärevil ja tige.
Ta ütles Poirot'le: "See mees on jõhkard!" osutades peaga eemalduva kapten Chantry suunas.
"Võimalik," nõustus Poirot, "jah, see on täiesti võimalik. Kuid les femmes (naised), nad armastavad jõhkardeid, ärge seda unustage!"
Douglas pomises: "Ma küll ei imestaks, kui ta Valentine'i lööks."
"Võib-olla meeldib talle ka see."
Douglas Gold vaatas teda pika pilguga, võttis tellitud joogid ning väljus.
Hercule Poirot istus pukile ja tellis klaasi sirop de cassis (sõstrasiirup).
Ta istus ja rüüpas mõnust nohisedes oma jooki, kui sisse astus Chantry ning jõi pausi pidamata mitu roosat džinni.
Äkki hüüdis ta nii, et seda pidid kuulma ka kõik teised peale Poirot': "Kui Valentine arvab, et ma loobun temast niisama kergesti kui need teised äraneetud tainapead, siis ta küll eksib rängalt. Ta on minu oma ja ta jääb minu omaks. Kui keegi teine tahab teda saada, siis ainult üle minu laiba."
Ta virutas letile mõned rahatähed, pöördus kannalt ringi ja lahkus.

III

Kolm päeva hiljem läks Hercule Poirot üles Prohvetimäele. Jahe, meeldiv oli sõita läbi kuldsetes ja rohelistes värvides kuusemetsa, mööda käänulist teed ikka üles ja üles, kõrgemale väiklaste inimeste rähklemisest ja riiust. Auto peatus restorani ees. Poirot väljus ja jalutas metsa. Lõpuks jõudis ta lagendikule, mis näis asuvat maailma tipus. Kaugel all sätendas sügavsinine meri.
Siin võis ta end tunda rahus, kõrgemal, eemal maailma muredest. Voltinud oma mantli kokku, seadis ta selle hoolikalt kännule ja istus.
"Ma ei kahtle selles, et le bon Dieu (armas jumal) teab, mida ta teeb. Sellegipoolest ei suuda ma mõista, mis oli tema tagamõte, kui ta lõi maailma teatavad indiviidid. Eh bien (aga olgu), vähemalt siin olen ma mõneks ajaks neist tüütutest probleemidest eemal."
Võpatades tõstis ta pea. Otse tema poole ruttas väikest kasvu naine pruunis mantlis ja sama värvi seelikus. See oli Marjorie Gold, ning sedapuhku oli igasugune teesklus temast kaugel. Ta nägu oli pisaratest märg.
Poirot'l polnud pääsu. Ta oli juba seal.
"Mr. Poirot! Te peate mind aitama. Ma olen nii õnnetu, ma lihtsalt ei tea, mida ette võtta! Oh, mis ma pean tegema? Mis ma pean tegema?"
Ta vaatas Poirot'le ähmase pilguga otsa, sõrmed haakunud detektiivi kuuevarrukasse. Siis, otsekui oleks miski viimase näoilmes teda hirmutanud, tõmbus ta võpatades tagasi.
"Mis... mis on?" kogeles ta hingetult.
"Te tahate kuulda minu nõuannet? Kas ma sain teist õigesti aru?"
"Jah... Jah..." sosistas naine.
"Eh bien - siin see on." Ta hääl oli terav, lausa lõikav. "Lahkuge siit otsekohe - enne kui on hilja."
"Mis?" jäi Marjorie Gold talle otsa vahtima.
"Te kuulsite küll. Lahkuge siit saarelt."
"Lahkuda saarelt?"
Ta oleks nagu puuga pähe saanud.
"Nii ma ütlesin."
"Kuid miks, miks siis?"
"See on mu nõuanne, kui teile on elu kallis."
Naine ahmis õhku.
"Oh, mida te tahate sellega öelda? Te tahate mind hirmutada!"
"Jah," ütles Poirot tõsiselt. "Seda ma tahan."
Marjorie istus ja peitis näo kätesse.
"Kuid ma ei saa! Ta ei tule! See tähendab, et Douglas ei tule. Valentine ei lase teda ära. Ta on tal peos - ihu ja hingega. Douglas ei kuula kedagi teist... Ta on hull tema järele... Usub Valentine'i viimast kui sõna. Et mees peksab teda, et ta on vaid solvatud süütus, et keegi pole teda iialgi mõistnud. Mina ei tule talle enam meeldegi, ei loe talle midagi. Olen temale õhk. Ta tahab, et ma annaksin ta vabaks, lahutaksin. Usub, et Valentine lahutab oma mehest ja abiellub temaga. Kuid ma kardan, et Chantry ei loobu temast. Pole seda sorti mees. Eile õhtul Valentine näitas, kuidas tal oli käsi ära kriimustatud. Ütles, et mees tegi. Douglas sattus raevu. Ta on nii rüütellik... Oh! Ma kardan! Mis nüüd saab? Öelge mulle ometi, mida teha!"
Hercule Poirot seisis ja vaatas otse üle vee sinna, kus läbi sinise udu paistsid mandri rannajoont ümbritsevad kaljud. Ta kordas veel: "Ma ütlesin teile. Lahkuge saarelt enne kui on hilja."
Naine raputas pead.
"Ma ei saa, ei saa. Douglas..."
Poirot ohkas ning kehitas õlgu.

IV

Hercule Poirot oli rannas koos Pamela Lyalliga. Pamela rääkis õhinaga "Kolmnurk on täiesti olemas! Eile õhtul nad istusid Valentine'i juures, teine teisel käel, ja kus alles põrnitsesid teineteist! Chantry jõi ülearu. Kogu aeg ütles ta Douglas Goldile jämedusi. Gold käitus väga hästi. Säilitas närvi. Valentine oli muidugi oma sõiduvees. Lõi nurru nagu inimsööja tiiger, kes ta tegelikult ka on. Mis nüüd edasi saab, kuidas te arvate?"
Poirot vangutas pead.
"Ma kardan. Ma tõesti kardan..."
"Oh, me kõik kardame," kinnitas miss Lyall silmakirjalikult. Ta lisas: "See on nagu rohkem teie ala. Kui mitte just praegu, siis edaspidi. Kas te ei saa midagi ette võtta?"
"Ma tegin kõik, mis oli minu võimuses."
Miss Lyall kummardus põnevil ettepoole.
"Mida te tegite?" päris ta poolsosinal.
"Ma soovitasin mrs. Goldil siit ära minna, kuni pole veel hilja."
"Ah nii... Te siis arvate..."
"Jah, mademoiselle."
"Te siis arvate, et juhtub see!" venitas Pamela. "Kuid ei, tema pole millekski selliseks võimeline... Tegelikult on ta ju kena inimene. See on kõik selle Chantry-moori töö. Ei, ta ei saa, ei tee seda."
Hetke vaikinud, küsis ta pehmelt: "Kas see, mida te mõtlesite, see on - mõrv?"
"Keegi mõtleb seda. Võite olla kindel, mademoiselle."
Pamela võbistas õlgu.
"Ma ei suuda seda uskuda," ütles ta.

V

Kõigile oli selge, millises järjekorras toimusid 29. oktoobri õhtul asetleidnud sündmused.
Õhtu algas sellega, et Douglas Gold ja kapten Chantry läksid tõsiselt tülli. Chantry hääl muutus valjemaks ja valjemaks ning ta viimaseid sõnu kuulsid pealt neli inimest - kassapidaja, administraator, kindral Barnes ja Pamela Lyall.
"Äraneetud siga! Kui teie ja Valentine arvate, et saate minust niisama lihtsalt jagu, siis on see suur eksitus! Ta jääb minu naiseks, niikaua kui ma elan."
Ning ta tormas hotellist välja, nägu raevust kaame.
See oli enne õhtusööki. Pärast einet (kuidas see juhtus, ei teadnud keegi) nad leppisid. Valentine palus Marjorie Goldi endaga kaasa kuuvalgele sõitma. Pamela ja Susan läksid koos nendega.
Gold ja Chantry jäid piljardit mängima. Hiljem tulid nad fuajeesse ja leidsid sealt eest Hercule Poirot' ning kindral Barnesi.
Chantry nägu oli peaaegu et esmakordselt naerul ja heatujuline.
"Kas oli tore mäng?" küsis kindral.
Kapten ütles: "Selle mehe vastu ma ei saa! Peksis mind, nagu ise tahtis."
Douglas Gold vehkis tagasihoidlikult käega.
"Kuulge nüüd juttu! Nii see küll ei olnud. Mida ma teile toon? Ma lähen kohe ja otsin mõne ettekandja üles."
"Tänan, mulle roosat džinni."
"Kena. Teile?"
"Mulle viskit soodaveega, kui te olete nii kena," ütles kindral.
"Ise ma võtan vist ka sedasama. Kuidas teiega on, mr. Poirot?"
"Te olete äärmiselt lahke. Ma paluksin ühe sirop de cassis, kui tohib."
"Sirop - ma palun vabandust?"
"Sirop de cassis. Mustsõstrasiirup."
"Aa, liköör! Nüüd ma saan aru. Kas neil on seda? Pole kunagi kuulnud sellisest margist."
"On küll, ma tean. Kuid see pole liköör."
Douglas Gold puhkes naerma: "Omapärased soovid - aga maitse üle ei vaielda, nagu öeldakse! Ma lähen kohe ja tellin ära."
Kapten Chantry istus. Kuigi ta polnud loomult ei jutukas ega lahke inimene, püüdis ta kõigest väest olla seltskondlik.
"Huvitav, kuidas harjud elama uudisteta," tähendas ta.
Kindral turtsatas.
"Ei ütleks, et neli päeva vanast "Continental Daily Mailist" oleks mulle mingit kasu. Loomulikult saadetakse mulle siia "Times" ja iganädalane "Punch", aga nad tulevad kuratlikult kaua."
"Ei tea, kas nüüd saadetakse Palestiinasse kindral Election?"
"Kogu seda asja oeks pidanud algusest peale teisiti ajama," põrutas kindral ja samal hetkel astus sisse Douglas Gold, saadetuna ettekandjast.
Kindral oli just hakanud rääkima mingit lõbusat lugu oma sõjaväekarjäärist Indias 1905. aastal. Kaks inglast kuulasid viisakalt, kuigi suurema huvita. Hercule Poirot rüüpis oma sõstrasiirupit.
Kindral jõudis loo puändini ja kõik naersid kohusetruult.
Siis ilmusid fuajee uksele sõidult tagasi jõudnud naised. Kõik neli näisid olevat parimas meeleolus, nad vadistasid juttu ja naersid.
"Tony, kallis, see oli lihtsalt jumalik," hüüdis Valentine ja potsatas mehe kõrvale tugitooli. "Mrs. Goldi suurepärane idee. Te kõik oleksite pidanud tulema!"
Ta mees küsis: "Tahad ehk midagi juua?"
Ta vaatas ka teistele küsivalt otsa.
"Mulle roosat džinni, kullake," ütles Valentine.
"Džinn ingveriõllega," teatas Pamela.
"Side-car," kuuldus Susani poolt.
"Tore." Chantry tõusis püsti. Oma puutumata džinniklaasi andis ta naisele. "Võta seniks see. Ma toon endale uue. Mida teile, mrs. Gold?"
Parajasti aitas abikaasa mrs. Goldil mantlit seljast. Ta pöördus ja naeratas Chantryle.
"Tohin ma paluda apelsinijooki?"
"Apelsinijooki? Väga hea."
Ta läks ukse poole. Mrs. Gold vaatas naeratades abikaasale otsa.
"Nii tore oli, Douglas. Küll ma tahan, et sa oleksid kaasa tulnud."
Valentine Chantry võttis džinniklaasi ja tühjendas selle ainsa sõõmuga.
"Ooh! Just seda oli mulle praegu tarvis," ohkas ta.
Douglas Gold võttis Marjorie mantli ja viis selle tühjale pingile.
Tulnud tagasi teiste juurde, hüüatas ta äkitselt: "Kuulge, mis juhtus?"
Valentine Chantry oli vajunud tooli seljatoele. Huuled sinised, surus ta kätt südamele.
"Mul on vist... halb..."
Ta hingeldas, nagu hakkaks lämbuma.
Chantry tuli tagasi. Ta kiirendas sammu.
"Hei, Val, milles asi on?"
"Ma... Ma ei tea... Sellel... sellel oli imelik maitse..."
"Roosal džinnil?"
Chantry pöördus ringi, ta nägu tõmbles. Ta haaras Douglas Goldil õlast.
"See oli minu klaas... Gold, kurat võtku, mida te sinna panite?"
Douglas Gold vahtis pärani silmi tugitoolis lamava naise krampi tõmbunud nägu. Ta oli surnukahvatu.
"Mina... Mitte iialgi..."
Valentine Chantry vajus oma toolis kokku.
Kindral Barnes hüüdis: "Arsti! Kutsuge ruttu arst..."
Viis minutit hiljem Valentine Chantry suri...

VI

Järgmisel hommikul ei läinud keegi ujuma. Pamela Lyall, näost kahvatu, riietatud lihtsasse tumedasse kleiti, tabas Hercule Poirot' saalis ja tõmbas ta väikesesse kirjutustuppa.
"See on kohutav!" ütles ta. "Nagu te ütlesite! Te nägite seda ette! Mõrv!"
Poirot noogutas tõsiselt pead.
"Oh!" hüüdis Pamela. Ta trampis jalgu. "Te oleksite pidanud selle ära hoidma! Midagi tegema! Seda oleks saanud ära hoida!"
"Kuidas siis?"
Üllatusest vaikis Pamela hetke.
"Kas te poleks saanud kellelegi rääkida? Minna politseisse?"
"Ja öelda - mida? Mis on mul öelda enne sündmust? Et keegi haub südamepõhjas mõrvamõtteid? Kuulge, mon enfant (mu laps), kui üks inimene on otsustanud tappa teise inimese..."
"Kuid te oleksite võinud ohvrit hoiatada," käis Pamela peale.
"Mõnikord," ütles Hercule Poirot, "on hoiatamine kasutu."
Pamela ütles aeglaselt: "Te oleksite võinud hoiatada mõrvarit, näidata talle, et ta kavatsused on läbi nähtud..."
Poirot noogutas tunnustavalt.
"See on juba parem plaan. Kuid isegi sel juhul peab arvesse võtma, et kurjategijal on üks põhiline pahe."
"Mis see siis on?"
"Ülbus! Ta ei usu mingi hinna eest, et ta kavandatud roim võiks nurjuda."
"Kuid see on ju absurdne, täiesti totter!" hüüdis Pamela. "Niivõrd lapsik kuritegu! Politsei võttis ta ju samal õhtul kinni."
"Just nimelt." Ning Poirot lisas mõtlikult: Douglas Gold on tõepoolest väga rumal noormees."
"Uskumatult rumal! Ma kuulsin, et nad leidsid järelejäänud mürgi... mis see nüüd oligi?"
"Stropantiini mingi teisend. Mõjub südamenärvidele."
"Kas nad tõesti leidsid ülejäänud mürgi ta mantlitaskust?"
"Täiesti tõsi."
"Uskumatult rumal!" ütles Pamela veel kord. "Küllap ta tahtis selle kuhugi ära sokutada, aga ehmus kangeks, kui nägi, et mürgitas vale inimese. Sellest saaks alles vägeva teatritüki! Armuke paneb mehele klaasi stropantiini ja momendil, kui ta kõrvale vaatab, joob naine klaasi tühjaks... Mõelda vaid, kui õudne tunne pidi Douglas Goldil olema, kui ta nägi oma kallikest suremas..."
Pamela võbistas õlgu.
"Teie kolmnurk. Igavene Kolmnurk! Kes oleks võinud arvata, et see niimoodi lõpeb?"
"Ma kartsin seda," pomises Poirot.
Neiu pöördus tema poole.
"Te hoiatasite naist, mrs. Goldi. Miks te siis ei hoiatanud ka teda ennast?"
"Keda, kas Douglas Goldi?"
"Ei. Ma mõtlen kapten Chantryt. Te oleksite võinud talle öelda, mis teda ähvardab. Lõpuks oli ju tema see, kes seisis neil tee peal ees! Küllap Gold arvestas, et oma naiselt saab ta lahutuse kätte - alandlik väike hiireke, nagu ta on, ja temast kohutavalt sisse võetud. Aga Chantry on kangekaelne nagu muul. Tema küll Valentine'i vabaks poleks andnud."
Poirot kehitas vaid õlgu.
"Chantryga rääkimisest poleks olnud mingit kasu," lausus ta.
"Võib-olla tõesti," nõustus Pamela. "Arvatavasti oleks ta öelnud, et saab isegi oma asjadega hakkama, ning saatnud teid põrgusse. Kuid ikkagi on mul tunne, et midagi oleks olnud võimalik teha."
"Vahepeal ma tõepoolest mõtlesin," rääkis Poirot aeglaselt, "et püüan veenda Valentine Chantryt saarelt lahkuma. Kuid ta poleks ealeski uskunud seda, mis mul oli talle öelda. Ta oli liialt rumal naine selleks, et midagi selletaolist mõista. Pauvre femme (vaene naine), ta langes omaenda rumaluse ohvriks."
"Vaevalt olekski sellest mingit kasu olnud, kui ta oleks ära läinud," arvas Pamela. "Ta oleks talle lihtsalt järele läinud."
"Ta?"
"Douglas Gold."
"Te arvate, et Douglas Gold oleks talle järele läinud? Oh ei, mademoiselle, teil pole õigus - te olete eksiteel. Te ei tea ikka veel tõde sellest loost. Kui Valentine Chantry oleks saarelt lahkunud, oleks ta mees läinud koos temaga."
Sellest ei saanud Pamela aru.
"Aga loomulikult."
"Ja siis, mu daam, oleks kuritegu aset leidnud lihtsalt mõnes muus paigas."
"Ma ei mõista teid."
"Ma ütlesin, et siis oleks see kuritegu aset leidnud kuskil mujal - Valentine Chantry tapmine tema mehe poolt."
Pamela suu vajus lahti.
"Te ei taha ometi öelda, et see oli kapten Chantry, Tony Chantry, kes tappis Valentine'i?"
"Tahan küll. Te ju nägite, kuidas ta seda tegi! Douglas Gold tõi talle džinniklaasi. See seisis kogu aeg tema ees. Kui naised tulid sisse ja me kõik vaatasime ukse poole, oli tal stropantiin käepärast, ta pani selle klaasi ja mõne aja pärast, galantselt, andis ta klaasi oma naisele, kes jõi selle tühjaks."
"Kuid stropantiin leiti ju Douglas Goldi taskust!"
"Lihtne asi seda sinna torgata ajal, mil me kõik olime kogunenud ümber sureva naise."
Nüüd möödus küll tubli paar minutit, enne kui Pamela suutis jälle midagi öelda.
"Ma ei saa mitte millestki aru! Kolmnurk - te ju ise ütlesite."
Hercule Poirot noogutas energiliselt pead.
"Ma ütlesin kolmnurk, jah. Kuid teie, te mõtlete teist kolmnurka! Teid viis eksiteele oskuslik näitemäng. Te mõtlesite, nagu teid tahetigi mõtlema panna, et nii Tony Chantry kui Douglas Gold olid armunud Valentine Chantrysse. Te uskusite, nagu teid tahetigi uskuma panna, et Douglas Gold, kes armastas Valentine'i (kelle abikaasa keeldus lahutamast), võtab ette meeleheitliku sammu ja annab kapten Chantryle mürki, kuid saatusliku vea tõttu satub klaas Valentine'i kätte. Kõik see on vaid illusioon. Chantry tahtis juba ammu oma naisest lahti saada. Ma nägin kohe, et ta oli temast surmani tüdinud. Ta abiellus vaid raha pärast. Nüüd tahab ta abielluda teise naisega. Niisiis peab ta Valentine'ist vabanema nii, et raha jääks temale. Selleks on vaja mõrva."
"Teise naisega abielluda?"
Poirot ütles aeglaselt: "Just, just: väikese Marjorie Goldiga. Igavene kolmnurk oli täiesti olemas! Kuid teie nägite seda valest küljest. Kummalgi mehel polnud Valentine'ist sooja ega külma. Vaid ta enda edevus ja Marjorie Goldi väga oskuslik näitlemine panid teid uskuma vastupidist. Väga osav naine on see Marjorie Gold, üllatavalt veetlev oma vaikses madonnalikkuses, vaese väikese hiirekesena. Ma tean nelja naiskurjategijat, kes kõik olid seda liiki. Mrs. Adams mõisteti oma abikaasa tapmises õigeks, kuid kõik teadsid, et ta seda tegi. Mary Parker saatis teise ilma tädi, kallima ja kaks venda, kuid muutus siis pisut hooletuks ja tabati.
Siis oli see mrs. Rowden, tema poodi üles nagu kord ja kohus. Mrs. Lecray pääses õige napilt. See naine on täpselt sama tüüpi. Ma nägin seda esimesest pilgust! Sellist naist tõmbab kuriteo poole nagu kala vette! Kogu see asi oli väga kavalalt välja mõeldud. Öelge mulle, palun, millest te üldse järeldasite, et Douglas Gold oli Valentine Chantrysse armunud? Kui te järele mõtlete, siis viisid ainult mrs. Goldi pihtimused ja Tony Chantry armukadetsemine teid sellele arvamusele. Kas jah? Näete nüüd."
"See on ju kohutav," hüüdis Pamela.
Nad olid kokku väga kaval paar," seletas Poirot professionaali uhkusega. Nad pidid siin "kohtuma" ja oma plaani täide viima. Marjorie pidi saatma oma vaese süütu lollikesest mehe võllasse, tundmata vähimatki südametunnistuspiina."
"Kuid ta areteeriti ju eile ja politsei viis ta ära?"
"Ah," ütles Poirot mõnuga, "kuid pärast seda mina, mina ise rääkisin politseiga paar sõna juttu. Tõsi küll, ma ei näinud, kuidas Chantry pani stropantiini klaasi. Kui naised tulid sisse, vaatasin ma nagu kõik teisedki ukse poole. Kuid nagu ma taipasin, et Valentine Chantry on mürgitatud, ei lasknud ma ta abikaasat enam silmist. Ja siis, kas teate, ma nägin, kuidas ta pistis stropantiinipaki Douglas Goldi mantlitaskusse..."
Ta ilme süngestus, kui ta lisas: "Minu antud tunnistus loeb palju. Mu nimi on hästi tuntud. Nagu ma oma loo ära rääkisin, nägid nad asja kohe hoopis teises valguses."
"Ja siis?" küsis Pamela põnevil.
"Eh bien, siis nad esitasid kapten Chantryle mõned küsimused. Chantry püüdis välja rabelda, kuid ta pole eriti osav sellise asja peale ning võttis varsti kõik omaks."
"Nii et Douglas Gold lasti siis vabaks?"
"Jah."
"Aga Marjorie Gold?"
Poirot' nägu muutus karmiks.
"Ma hoiatasin teda," ütles ta.
"Jah, ma hoiatasin teda... Üleval Prohvetimäel... See oli ainus võimalus kuritegu ära hoida. Ma andsin talle selgelt mõista, et kahtlustan teda. Ta sai aru. Kuid ta pidas ennast liiga kavalaks... Ma käskisin tal saarelt lahkuda, kui talle on elu kallis. Ta eelistas jääda..."

Tõlkinud VOTELE VIIDEMANN