Agatha Christie

Vangistatud Kerberos
(orig. pealkiri "The Capture of Cerberus")

Hercule Poirot võnkus allmaaraudteerongis siia-sinna, paiskudes kord vastu üht, kord vastu teist keha, ja mõtles endamisi, et maailmas on liiga palju inimesi. Kindlasti oli Londoni maa-aluses ilmas sel erakordsel silmapilgul, kell 6.30 pärast lõunat liiga palju inimesi. Palavus, lärm, trügin - käte, kehade, õlgade ebameeldiv surve - ja kõik see on ühtekokku vastik, ebahuvitav jõuk tundmatuid, mõtles ta tülgastunult. Inimkond, niiviisi en masse vaadatuna, polnud kuigi köitev. Kui harva võis näha vaimurikast nägu, kui harva mõnda femme bien mise'd. Mis kirg sunnib naisi ebasoodsates tingimustes kuduma? Kudumine naistele ei sobi. Süvenenud olek, klaasistunud silmad, rahutud, toimekad sõrmed. On vaja metskassi väledust ja Napoleoni tahtejõudu, et tuubil täis metroovagunis kududa; kuid naised tulevad sellega toime! Kui neil õnnestub istekoht vallutada, ilmub lagedale ilmetu lõheroosa riba, ning vardad hakkavad tik-tak klõbisema.
Ei mingit rühti, ei mingit graatsiat, mõtles Poirot. Tema vananev hing mässas moodsa maailma trügina ja rutu vastu. Kõik need noored naised, kes teda ümbritsesid, olid üksteisega nii sarnased, nii sarmitud, ilma ahvatleva naiselikkuseta. Ah! Kus on femme du monde, chic, sümpaatne, spirituelle - pehmete vormidega, rafineeritult rõivastatud naine! Kunagi oli sääraseid naisi olnud. Ent nüüd, nüüd...
Rong jäi ühes peatuses seisma, inimesed voolasid välja ja trügisid Poirot' vastu teravaid vardaotsi, voolasid sisse ja pressisid ta nagu sardiini vastu kaassõitjaid. Rong nõksatas ja sõitis jälle edasi. Poirot vaarus vastu vormitute pakkidega paksu naist, ütles pardon, ja lükkus vastu kondist meest, kelle portfell talle ristluudesse rõhus. Ta ütles jälle pardon. Ta tundis oma vuntse lõtvuvat ja salkuvat. Quel enfer! Õnneks oli järgmine jaam tema oma.
Ka jaamas oli umbes poolteistsada inimest, sest see oli Piccadilly Circus. Rahvahulk voogas lainena perroonile. Varsti seisis Poirot kinnikiilutuna eskalaatoril ja sõitis üles maa peale.
Üles põrgu regioonidest, mõtles Poirot... Mäherdust valu võib tekitada käsikohver, mis ülesvurava eskalaatori astmel sulle tagant põlveõndlasse puurib...
Sel hetkel hõikas keegi tema nime. Ehmunult vaatas ta üles. Vastaseskalaatoril, mis alla sõitis, nägid tema uskumatud silmad visiooni minevikust: lopsakate vormidega naine rikkalike hennapunaste juustega, krooniks tilluke õlgkübar, kust alla rippumas terve kett kirjusulelisi linde... Õlgadel eksootilisena näiv karusnahk.
Naise tumepunane suu avanes pärani, tema välismaise aktsendiga täishääl kajas võlvide alt vastu. Tal olid head kopsud.
"Seal ta on!" hüüdis naine. "Tõepoolest tema! Mon cher Hercule Poirot! Peame kohtuma! Ma nõuan seda!"
Aga isegi saatus pole kibedam kui kaks eskalaatorit, mis teineteisele vastupidises suunas liiguvad.
Jätkuvalt ja armutult transporditi Hercule Ppirot'd üles- ja krahvinna Vera Rossakoffi allapoole. Poirot ajas end õieli, kummardus üle käsipuu ja hüüdis ahastavalt: "Chere Madame - kust ma teid leida võin?"
Vastus kostis sügavusest summutatult vastu - see oli ootamatu, kuid antud hetkel kummaliselt tabav: "Põrgust..."
Hercule Poirot pilgutas silmi - pilgutas veel kord. Äkki ta vankus: ta oli märkamatult üles jõudnud ning unustanud õigel ajal maha astumast. Inimesed tema ümber valgusid laiali. Pisut eemal trügis rahvahulk allasõitva eskalaatori ees. Kas ta pidi nendega ühinema? Kahtlemata oli sõit alla maa sisikonda sel suurima rüsina ajal põrgu. Kui krahvinna seda oli mõelnud, võis Poirot temaga kõigest hingest nõustuda...
Otsustavalt astus Poirot teisele poole, pressis end allasõitvasse rahvahulka ja laskis end tagasi alla toimetada. Trepijalamil polnud krahvinnast jälgegi. Poirot'le jäi valik, kas järgida sinist, kollast või rohelist tuld.
Kas krahvinna eelistas Waterloo või Piccadilly liini? Poirot otsis läbi mõlemad perroonid. Sisenev ja väljuv inimhulk tõukas teda siia-sinna, kuid kusagil ei märganud ta silmatorkavat, tüüpiliselt venelaslikku krahvinna Vera Rossakoffi. Väsinud, pettunud ja kurnatud Poirot tõusis veel kord maa peale ning astus Piccadilly Circuse möllu. Aga kui ta koju jõudis, oli ta rõõmsalt ärev.
Väikeste pedantsete meeste saatus on vaimustuda suurtest, silmatorkavatest naistest. Poirot oli suutnud end krahvinna fataalsest külgetõmbejõust vabastada. Aga kuigi sellest, mil ta teda viimati nägi, oli möödas kakskümmend aastat, mõjus nõidus ikka veel. Krahvinna välimus meenutas nüüd küll maastikumaalija päikeseloojangut ning naine selle taga oli täiesti nähtamatu, aga Hercule Poirot'le oli ta ikka veel sära ja ahvatluse tippkehastus. Väikekodanlane on pimestatud aristokraadist... Meenutades naise osavust ehtevargana, elustus Poirot's taas vana imetlus. Ta meenutas, mäherduse suursuguse, hooletu liigutusega oli naine süüdistuse vastu võtnud. Naine tuhandete hulgas... Ning Poirot oli ta leidnud - ja taas kaotanud.
"Põrgus," oli naine öelnud. Poirot' kõrvad polnud valesti kuulnud.
Ent mida ta oli sellega mõelnud? Kas tõesti Londoni allmaaraudtee auku? Või pidi tema sõnu käsitama usulises mõttes? Kui aga tema arvatavaks sihtkohaks pärast seda elu oli põrgu, siis poleks tema slaavlaslik viisakus kindlasti lubanud vihjata, et ka Hercule Poirot ilmtingimata sinna pidanuks jõudma.
Ei, ta pidi midagi muud mõtlema. Ta pidi mõtlema... Hercule Poirot oli nõutu. Mäherdune salapärane, mõistatuslik naine! Mõni teine oleks lihtsalt "Ritz" möiranud, või "Claridge"; aga Vera Rossakoff oli selgelt ja arusaadavalt hüüdnud: "Põrgus!"
Poirot ohkas, kuid ei tunnistanud ennast lööduks. Oma nõutuses valis ta lihtsaima tee: ta küsis järgmisel hommikul nõu oma sekretärilt miss Lemonilt.
Miss Lemon oli uskumatult inetu ja uskumatult tubli. Temale ei olnud Poirot mingi eriline isik, talle oli Poirot lihtsalt šeff. Ta osutas Poirot'le oivalisi teeneid. Tema salaunistused ja mõtted keerlesid uue registreerimissüsteemi ümber, mis tema hingepõhjas pikkamisi täiustus.
"Miss Lemon, kas tohin teilt midagi küsida?"
"Kindlasti, monsieur Poirot." Miss Lemon võttis sõrmed kirjutusmasina klahvidelt ja jäi põnevusega ootama.
"Kui keegi teid paluks endaga kohtuma põrgusse, mida te teeksite?"
Nagu tavaliselt, polnud miss Lemonil kõhklusi. Ta teadis alati kõike.
"Arvan, et oleks otstarbekas laud reserveerida," ütles ta.
Hercule Poirot vahtis talle jahmunult otsa. Ta skandeeris oma sekretäri sõnu: "Te... kas... reserveerite... telefonitsi... laua?"
Miss Lemon noogutas ja nihutas telefoni lähemale.
"Kas täna õhtuks?" Ning Poirot' nõustumist eeldades laskis käiku valimisketta.
"Temple baar 14 57 78? Kas seal on "Põrgu"? Palun, kas te reserveeriksite laua kahele inimesele? Monsieur Hercule Poirot. Kell üksteist."
Ta pani toru hargile ning ta sõrmed libisesid üle kirjutusmasina klahvide. Tema näol oli kerge, üpris kerge kannatamatuse virve. Ta oli oma osa andnud, šeff võinuks tal nüüd tõepoolest lasta tööd jätkata.
Kuid Hercule Poirot soovis seletust.
"Mis see siis on, see põrgu?" küsis ta.
Miss Lemon tegi kergelt imestunud näo.
"Oh, kas te siis ei tea? See on ööklubi - päris uus ja nüüd väga en vogue -, seda pidavat keegi venelanna. Ma võin üsna lihtsalt nii korraldada, et olete juba enne tänast õhtut selle klubi liige."
Pärast seda, kui ta oli selgelt mõista andnud, et on piisavalt aega raisanud, hakkas ta kuulipildujana kiirelt ja täpselt tippima.
Samal õhtul kell üksteist astus Poirot sisse uksest, mille kohal neoonreklaam diskreetselt ikka vaid ühte tähte korraga särada lasi. Teda võttis vastu punase frakiga härrasmees, kes aitas tal mantli seljast.
Mees osutas žestiga laia treppi, mis alla viis. Igal astmel oli kirjas sentents. Esimene kõlas: "Mul olid parimad kavatsused."
Teine: "Pööra lehte ja alusta uut..."
Kolmas: "Ma võin iga hetk loobuda..."
"Head kavatsused, millega põrgutee on sillutatud," pomises Hercule Poirot tunnustavalt. "C'est tres bien imagine, ca."
Ta läks piki treppi alla. Päris all oli veega täidetud bassein punaste liiliatega. Üle selle kaardus paadikujuline sild. Poirot sammus üle silla.
Temast vasakul istus justkui marmorgrotis suurim, inetuim, mustim koer, keda Poirot eales näinud. Ta istus seal sirgelt, tardunult ja liikumatult. Arvatavasti täistopitud, mõtles (ja lootis) Poirot. Aga sel silmapilgul pööras loom oma kohutavat pead, ning tema mustade lõugade põhjatust kuristikust tõusis jube kõmisev urin. See oli hirmuäratav hääl.
Siis märkas Poirot korvi, mis oli täis väikesi ümmargusi kooke. Neil oli pealdis: "Pistis Kerberosele".
Koer vahtis neid üksisilmi. Kiiresti haaras Poirot ühe koerakoogi ja viskas suurele penile.
Sügav punane kuristik haigutas, siis sulgusid võimsad lõuad taas. Kerberos oli tema pistist aktsepteerinud! Poirot astus läbi lahtise ukse edasi. Saal polnud suur, see oli täis väikesi laudu, keskele jäi vaba plats tantsuks. Ruumi valgustasid punased lambikesed, seintel olid freskod, ning päris saali lõpus seisis suur grill, mille juures olid ametis sabade ja sarvedega kuraditeks rõivastatud kokad.
Poirot täheldas sede kõike, enne kui krahvinna Vera Rossakoff, seljas kriiskavpunane õhtukleit, väljasirutatud käsi kogu oma vene temperamendiga tema kallale tormas.
"Ah, siin te oletegi, mu armas - mu armsaim sõber! Mäherdune rõõm teid jälle näha! Pärast kõiki neid aastaid - nii paljusid aastaid - kui paljusid? Ei, me ei hakka kokku rehkendama. Mulle näib, nagu olnuks see alles eile. Te pole muutunud - mitte põrmugi."
"Teie samuti, chere amie!" hüüdis Poirot ja kummardus naise käe kohale.
Sellegipoolest teadvustas ta endale, et kakskümmend aastat on kakskümmend aastat. Vähimagi pahatahtlikkuseta võis krahvinna Rossakoffi vareks nimetada. Aga ta oli vähemalt grandioosne vare. Määratu temperament oli alles, ning ta võis mehi meelitada nagu ei ükski teine.
Krahvinna tiris Poirot' laua juurde, kus istusid kaks külastajat.
"Minu sõber, minu kuulus sõber monsieur Hercule Poirot," esitles ta. "Ta on kurjategijate hirm. Kord olen ise tema ees hirmu tundnud, aga nüüd elan kõige laitmatumat, vooruslikumat ja igavamat elu, eks ole?"
Suur kõhn vanem härra, kelle poole ta oli pöördunud, väitis vastu: "Ärge öelge, et see on igav, krahvinna."
"Professor Liskeard," esitles krahvinna. "Ta teab kõike muinasaja kohta ja andis mulle väärt nõu siinsete dekoratsioonide asjus."
Professor võpatas kergelt: "Oleksin ma teadnud, kuidas te neid kasutate," sosistas ta. "Tulemus on kohutav."
Poirot silmitses freskosid lähemalt. Vastasseinal mängis Orpheus oma džässbändiga, kuna Eurydike lootusrikkalt grillahju vahtis. Teisel seinal etendasid Isis ja Osiris ilmselt allmaailma veeshowd, ning kolmandal vallatlesid mõned aadama- ja eevaülikonnas noored inimesed ühises segavannis...
"Nooruse maa," seletas krahvinna ning jätkas ühe hingetõmbega tutvustamist: "Ja see on minu väike Alice."
Poirot kummardas teise külalise, range väljanägemisega ruudulises tviidkostüümis tüdruku ees. Tüdruk kandis sarvprille.
"Ta on väga tark," seletas krahvinna Rossakoff. "Tal on doktorikraad ja ta on psühholoog ja ta teab täpselt, miks hullud on hullud. Mitte sellepärast, nagu teie ehk arvate: et nad ogarad on. Ei, on terve hulk igasugu põhjusi. Leian, et see on väga huvitav."
Tütarlaps Alice naeratas lahkelt, ent pisut üleolevalt. Ta küsis professorilt valjul häälel, kas too ei tahaks tantsida. Professor näis olevat meelitatud, kuid pelglik.
"Mu armas preili, kahjuks oskan ainult valssi tantsida."
"See ongi valss," ütles Alice kannatlikult.
Nad tõusid ja läksid tantsima. Nad tantsisid halvasti. Krahvinna Rossakoff ohkas. Oma mõtete küljes rippudes arvas ta: "Ja sealjuures pole ta tegelikult inetu."
"Ta ei oska oma soodsamaid külgi näidata," kritiseeris Poirot.
"Jah, tõepoolest," soostus krahvinna. "Ma ei mõista tänapäeva noorust. Nad ei vaevu enam meeldima; nad ei katsugi seda teha! Mina oma noorusajal püüdsin alati meeldida, valisin värve, mis mu näoga sobisid, polsterdasin pisut kleite, nöörisin talje kõvasti kokku, värvisin pisut juukseid."
Ta kohendas raskeid tiitsianpunaseid palmikuid laubal... Ei saanud salata - ta veel vähemalt püüdis, ja püüdis kõigest väest!
"On rumal leppida sellega, mis loodus sulle on andnud. See on upsakas. Väike Alice kirjutab terveid lehekülgi suuri sõnu suguelu kohta, aga ma küsin teilt: kui sageli teeb mõni mees talle ettepaneku nädalalõpuks Brightoni minna? Ainult suured sõnad ja töö ja tööliste hüvang ja maailma tulevik! See on väga kiiduväärt, aga ma küsin teilt: kas see on amüsantne? Ja vaadake ometi, kui halliks ja sogaseks need noored inimesed on maailma teinud! Mitte midgi muud kui eeskirjad ja keelud! Minu nooruses oli kõik teisiti."
"Siinkohal meenub mulle: kuidas läheb teie pojal, madame?"
Viimasel silmapilgul oli ta meelt muutnud ja "pisikese" asemel "poeg" öelnud, mõeldes sellele, et möödunud oli kakskümmend aastat.
Krahvinna nägu säras emaarmastusest.
"Armsaim ingel! Säärane suur poiss, millised õlad, nii ilus väljanägemine! Ta on Ameerikas. Ehitab seal sildu, panku, hotelle, kaubamaju, raudteid - kõike, mida ameeriklased vajavad."
Poirot oli jahmunud.
"Niisiis on ta arhitekt või insener?"
"See on ju ükspuha!" vastas krahvinna. "Ta on võluv! Ta elab sillataladele ja masinatele ja niinimetatud traaversitele. Puha asjad, millest ma iial pole aru saanud. Aga me jumaldame teineteist - me jumaldame teineteist! Tema meeleheaks armastan ka väikest Alice'it. Jaa, nad on kihlatud. Nad kohtusid kas lennukis või laeval või rongis ja armusid kesk vestlust tööliste hüvangu üle. Ja kui Alice Londonisse tuli, otsis ta mind üles, ja ma ei saanud teda eemale tõugata." Krahvinna ristas käed oma lopsakal rinnal. "Ma ütlesin talle: sina ja Niki, te armastate teineteist, niisiis armastan ka mina sind, aga kui sa teda armastad, miks sa ta siis Ameerikasse jätsid? Ja siis ta rääkis oma elukutsest ja raamatust, mida ta kirjutab, ja oma karjäärist; aga avameelselt öeldes ei saa ma sellest aru. Ent ma olen alati kinnitanud, et peab tolerantne olema." Ta lisas ühe hingetõmbega. "Ja mida te arvate minu siinsest loomingust, armas sõber?"
"Väga hästi välja mõeldud," ütles Poirot ja vaatas tunnustavalt ringi. "Erakordselt chic."
Lokaal oli täis ja levitas toda ilmset menu hõngu, mida matkida ei saa. Seal oli elegantseid frakkide ja õhtukleitidega paare, lohakate rõivastega boheemlasi ja tänavaülikondadega pakse härrasid. Kuradikarjaks rõivastatud orkester mängis masendavat muusikat.
Polnud kahtlust, põrgu leidis poolehoidu.
"Meil on siin kõiki seltskonnaklasse," seletas krahvinna, "ja nii peab ju olemagi, eks ole? "Põrgu" väravad on kõigile lahti."
"Välja arvutud ehk vaesed," arvas Poirot.
Krahvinna naeris: "Öeldakse, et rikastel on raske taevariiki pääseda. Siis on päris loomulik, et neil põrgus eesõigus on!"
Professor ja Alice tulid tagasi. Krahvinna tõusis.
"Pean Aristide'iga rääkima."
Ta vahetas paar sõna ülemkelneriga, kõhetu Mefistoga, ning hakkas siis käima lauast lauda, et külalistega lobiseda.
Professor pühkis laupa, rüüpas väheke oma klaasist ja märkis: "Te olete isiksus. Inimesed tunnetava seda."
Ta vabandas ja siirdus teise lauda, et kellegagi rääkida. Range Alice'iga üksi jäänud Poirot muutus pisut ujedaks, kui kohtas külmade siniste silmade pilku. Ta märkas, et neiu oli tegelikult päris kena, kuid erakordselt hirmusisendav.
"Ma ei tea veel teie perekonnanime," sosistas ta.
"Cunningham, dr. Alice Cunningham. Te tundsite omal ajal Verat?"
"Sellest on möödunud kakskümmend aastat."
"Ta on mulle väga huvitav uurimisobjekt," seletas dr. Alice Cunningham. "Teie elukutsest lähtudes pakute loomulikult huvi ka teie."
"Kas tõesti?"
"Jah, kirjutan nimelt raamatut kriminaalpsühholoogia kohta. Leian siinse ööelu väga õpetliku olevat. Meil on mitmesuguseid kurjategijatüüpe, kes korrapäraselt siin käivad. Muidugi olete kursis Vera kuritegelike kalduvustega... Ma mõtlen seda, et ta varastab?"
"Nojah, ma tean seda," tunnistas Poirot pisut jahmunult.
"Nimetan seda harakakompleksiks. Teate, ta võtab alati ainult sätendavaid asju. Mitte iialgi raha. Alati ehteid! Uurisin välja, et teda lapsena aina hellitati, kuid sealjuures piinliku hoolega valvati. Tema elu oli väljakannatamatult igav - igav ja ohutu. Tema loomus nõudis põnevust. Ta igatses karistust. Siin on tema vargakalduvuste juured. Ta vajab sensatsiooni, avaliku karistuse kõmu!"
Poirot vaidles vastu: "Vana korra esindaja elu ei võinud revolutsiooniaegsel Venemaal sugugi nii ohutu ja igav olla."
Miss Cunninghami pleekinud sinistesse silmadesse ilmus kergelt lõbus pilk.
"Oh!" hüüatas ta. "Vana korra esindaja? Kas ta ütles teile seda?"
"Ta on vaieldamatult aristokraat," ütles Poirot lojaalselt ning tõrjus tagasi krahvinna lapsepõlvemälestuste teatud ebamugavad lahknevused.
"Alati usutakse seda, mida uskuda tahetakse," märkis miss Cunningham ja heitis talle asjatundliku pilgu.
Poirot lõi kartma. Ta tundis, et ühel hetkel hakatakse talle tema enda komplekse avalikustama. Ta otsustas lahingu vaenlase leeri üle kanda. Poirot' meelest peitus krahvinna Rossakoffi võlu osaliselt tema aristokraatlikus minevikus ning ta ei tahtnud lasta endalt seda rõõmu võtta ühel prillitatud plikal, kelle silmad olid nagu leotatud tikerberid ja taskus psühholoogiadoktori diplom.
"Teate, mis mind imestama paneb?" alustas Poirot.
Alice Cunningham ei möönnud sõnaselgelt, et ta seda ei tea. Ta piirdus sellega, et tegi üleolevalt igavleva näo.
Poirot jätkas: "Mind paneb imestama, et teie, kes te võiksite noor ja kena olla, kui te vähegi pingutaksite, noh, mind paneb imestama, et te seda tegema ei vaevu. Te kannate suurte taskutega tviidkostüümi, nagu kavatseksite minna golfi mängima. Aga see siin pole golfiväljak, vaid kelder, kus sooja kolmkümmend viis kraadi Celsiuse järgi, ning teie nina on kuum ja läigib, aga te ei puuderda seda, ning te käsitsete huulepulka hooletult, jälgimata huulte piirjooni. Te olete naine, kuid ei pööra sellele tähelepanu. Ja ma küsin teilt, miks te seda ei tee. Sellest on kohutavalt kahju!"
Silmapilguks tundis ta rahuldust, nähes Alice Cunninghami elustuvat. Ta nägi tema silmis koguni vihavälku. Siis sundis neiu oma oleku taas naeratavpõrglikuks.
"Monsieur Poirot, kardan, et teil puudub kontakt moodsa ideoloogiaga. Tähtis on sügavus, mitte enda ülespuhvimine."
Ta tõstis pilgu, kui nende lauale lähenes keegi brünett, väga hea välimusega noor mees.
"See on huvitav tüüp," sosistas miss Cunningham kiiresti. "Paul Varesco. Elab naiste arvel ja tal on kummalised, rikutud himud. Tahaksin, et ta räägiks mulle rohkem lapsehoidjast, kes teda hoidis, kui ta kolmeaastane oli."
Mõni minut hiljem tantsis ta noormehega. Too tantsis oivaliselt. Kui nad lauast mööda hõljusid, kuulis Poirot neiut ütlemas: "Ja pärast suve Bognoris andis ta teile mängukraana? Kraana - jaa, see on vägagi paljuütlev!"
Silmapilgu mängis Poirot mõttega, et miss Cunninghami huvi kriminaalsete tüüpide vastu võiks ühel päeval viia selleni, et mõnest üksildasest metsast leitakse tema moonutatud laip. Ta ei sallinud Alice Cunninghami, aga ta oli piisavalt aus tunnistamaks: tema vastumeelsus tulenes sellest, et neiu talle mingit tähelepanu ei osutanud. Poirot' eneseuhkus oli riivatud.
Siis nägi ta midagi, mis teda Alice Cunninghami hetkeks unustama sundis. Teisel pool tantsupõrandat istus ühe laua ääres blond noormees. Ta kandis frakki ja käitus nagu keegi, kelle ainuke mure maailmas on hästi lõbutseda. Tema vastas istus luksusolevus. Mees vahtis tollele juhmilt ja armunult otsa, ning igaüks oleks seda paari nähes öelnud: rikkad logelejad. Sellegipoolest teadis Poirot ülihästi, et noormees polnud ei rikas ega ka logard. Ta oli nimelt inspektor Charles Stevens, ning Poirot'le tundus üsna tõenäoline, et inspekter Stevens viibis siin tööasjus...

Järgmisel hommikui külastas Poirot oma vana sõpra üleminspektor Jappi Scotland Yardis.
Jappi reageering Poirot' sissejuhatavatele küsimustele oli ootamatu.
"Oh teid vana rebast," muheles Japp südamlikult. "Kuidas te nende asjade peale tulite, see käib mul üle mõistuse!"
"Aga ma kinnitan teile, et ma ei tea midagi - mitte kui midagi! See on puhas uudishimu."
Japp arvas, et Poirot võib seda mõnele teisele rääkida.
"Niisiis tahate teada kõike selle lokaali "Põrgu" kohta. Noh, väljastpoolt on ta lihtsalt veel üks noid ööklubisid. Ta on poolehoidu leidnud. Nad peavad tohutut raha tegema, kuid ka kulutama - kulutused on loomulikult tohutult suured. Öeldavasti pidavat seda klubi keegi venelanna. Ta nimetab end krahvinna niijanii..."
"Ma tunnen krahvinna Rossakoffi," poetas Poirot jahedalt, "me oleme vanad sõbrad."
"Aga ta on ju vaid pime tööriist," jätkas Japp. "Tema pole raha välja pannud. Arvatavasti tegi seda ülemkelner Aristide Papolous - ta on selles osanik -, aga tegelikult me ei usu, et see tema lokaal on. Täpsemalt öeldes ma ei tea, kellele kogu see krempel kuulub."
"Ja inspektor Stevens käib seal, et seda välja uurida?"
"Oo, kas nägite seal Stevensit? Siiani pole ta üleüldse midagi teada saanud. Säherdune õnneseen, niisugune ülesanne maksumaksjate kulul!"
"Ja mida te loodate teada saada?"
"Meelemürgist. Meelemürgiäri suures stiilis. Ja mürgi eest ei maksta rahaga, vaid vääriskividega."
"Ahaa!"
"Asi käib järgmiselt. Leedi Blank - või krahvinna X - ei saa sularaha kokku ja eelkõige ei taha ta pangast suuri summasid välja võtta. Aga tal on ehteid... mõnikord perekonnapärandina. Ehe antakse kusagile "puhastada" või "uuesti hinnata" - seal võetakse kivid välja ja asendatakse võltsitutega. Ehtsad müüakse maha kas siin või mandril. Kõik läheb üsna ladusalt, pole röövi - pole hädakisa. Varem või hiljem avastatakse, et diadeem või käevõru on võltsing. Leedi Blank on süütus ja ahastus ise ega suuda ette kujutada, kuidas ja millal ehtsad kivid võltsitute vastu vahetati - käevõru oli alati tema valduses olnud. Ta ässitab õnnetuid higistavaid politseinikke asjatult jahtima lahtilastud toatüdrukuid, kahtlasi teenreid ja aknapesijaid.
Aga me pole nii lollid nagu need kõrged härrased arvavad! Meil on olnud ridamisi mitu säärast juhtumit ja me oleme leidnud kõigil ühise asjaolu: kõigil noil naistel olid morfinisti või kokainisti sümptomid... Neurasteenia, ärrituvus, närviline tõmblemine, laienenud pupillid, et cetera. Tõusetus küsimus: kust nad saavad meelemürki ja kes on peahangeldaja?"
"Ja te usute, et vastus on too lokaal "Põrgu"?"
"Me usume, et see on terve bande peakorter. Uurisime välja koha, kus ehteid töödeldakse. Äri nimi on Golconda Ltd., väliselt täiesti auväärne, peenimad juveeliimitatsioonid. Üks ebameeldiv subjekt nimega Paul Varesco on kah pundis... Oo, ma näen, et tunnete tedagi?"
"Nägin teda - põrgus."
"Sinna ta kuulub, tõelisse põrgusse. Ta on kohutav subjekt, aga naised - isegi korralikud naised - on tema ees taltsad. Tal on sidemeid Golconda Ltd-ga, ja ma olen üsna kindel, et tema seisabki "Põrgu" taga. Lokaal on ideaalne koht tema eesmärkide tarvis - igaüks käib sisse ja välja. Seltskonnadaamid, petturid - see on ideaalne kohtumispaik."
"Kas arvate, et vahetus - ehtsad võltsitute vastu - toimub seal?"
"Jah, me tunneme asja ärilist külge; nüüd tahame teist külge tundma õppida - meelemürgikülge. Tahame teada, kes kaupa kätte toimetab ja kust see tuleb."
"Ja siiani pole teil aimu?"
"Arvan, et see on too venelanna, aga tõendeid meil pole. Veel paari nädala eest arvasime, et oleme sihil. Varesco läks Golconda-kauplusse, võttis sealt mõned kivid kaasa ja siirdus otseteed "Põrgusse". Stevens jälgis teda, kuid ei näinud teda kive üle andmas. Kui Varesco väljus, võtsime ta kinni; vääriskive tema käes ei olnud. Tegime klubis haarangu, piirasime kõik sisse. Tulemus: ei kive ega meelemürki."
"Niisiis fiasko?"
Japp võpatas.
"Mul võinuks ebameeldivusi tulla, aga õnneks tabasime haarangul Pevereli, Battersea mõrvari. Puhas õnneasi. Olime arvanud, et ta on Šotimaale põgenenud. Üks meie osavamaid politseinikke tundis ta fotode järgi ära. Lõpp hea, kõik hea - saavutasime au ja kuulsuse. Hiigelreklaam klubile - see on tuubil rohkem kui kunagi varem."
"Aga see ei vii uurimist edasi? Võibolla on klubis endas mõni peidik?"
"Võimalik, aga me ei leidnud seda. Tuhnisime terve lokaali läbi. Ja päris omavahel olgu öeldud, et aset leidis ka mitteametlik läbiotsimine..." Ta pilgutas silma. "Küll ülidiskreetselt, ent see oli ilmne majarahu rikkumine. Aga seegi jäi tulemusteta. Neetud koer oleks ühe meie mehe peaaegu tükkideks kiskunud."
"Ahaa, Kerberos?"
"Jah. Tobe nimi ühele koerale."
"Kerberos," sosistas Poirot mõtlikult.
"Kuidas oleks, kui teie selles asjas õnne katsuksite?" küsis Japp. "See on huvitav probleem ja vaeva väärt. Vihkan meelemürgihangeldajaid. Narkootikumid hävitavad inimese kehaliselt ja hingeliselt. See on tõepoolest põrgu, kas te ei leia?"
Poirot pomises unelevalt: "See muudaks asja üheks tervikuks - jaa... Kas teate, milline oli Heraklese kaheteistkümnes vägitöö?"
"Pole aimugi."
"Kerberose vangistamine. Tabab märki, eks ole?"
"Ma ei tea, millest te räägite, mu armas, aga mõelge vaid: "Koera poolt lõhkikistud mees" on hea pealkiri ajalehtede tarvis!"
Ning Japp kukkus mürinal naerma.

"Mul on teiega üks tõsine jutt," alustas Poirot.
Aeg oli varajane ja klubi veel peaaegu tühi. Krahvinna ja Poirot istusid sissepääsu lähedal väikese laua ääres.
"Aga ma pole tõsises tujus," protesteeris krahvinna. "La petite Alice on alati tõsine ning, entre nous, leian selle olevat äärmiselt igava. Mu vaene Niki, mis lõbu tal olema saab? Ei mingit!"
"Tunnen teie vastu suurt poolehoidu," jätkas Poirot rahulikult, "ja ma ei taha teid niiöelda pigis näha."
"See on ju absurd, mis te ütlete! Mul läheb hiilgavalt! Me ujume rahas!"
"Kas see ettevõte kuulub teile?"
Krahvinna silmad vältisid Poirot' omi.
"Muidugi," vastas ta.
"Aga teil on partner?"
"Kes teile seda ütles?" küsis krahvinna teravalt.
"Kas teie partner on Paul Varesco?"
"Oh! Paul Varesco! Mäherdune mõte!"
"Tal on halb, kriminaalne minevik. Kas olete teadlik, et siin käivad kurjategijad?"
Krahvinna naeris kimedalt.
"Seda räägib bon bourgeois! Loomulikult on see mulle teada! Kas te siis ei näe, et see moodustab suure osa lokaali külgetõmbejõust? Need noored inimesed Mayfairist... Neil on kõrini omaenda kildkonnas viibimisest. Nad tulevad siia ja näevad kurjategijaid, vargaid, petiseid, võibolla isegi mõrvarit, kelle pilt ilmub järgmises pühapäevaväljaandes. See vaimustab neid, nad usuvad, et nad näevad tõelist elu. Ning ka jõukas ärimees, kes nädal otsa pükse, särke ja sukki müüb! Mäherdune vaheldus pärast lugupeetavat elu ja lugupeetavaid sõpru! Ja sinna juurde veel üks sensatsioon - ühe laua ääres istub habet sügades Scotland Yardi inspektor - frakiga politseiinspektor!"
"Niisiis teadsite seda?" küsis Poirot tasa.
Nende silmad kohtusid ja nad naeratasid.
"Mon cher ami, ma pole nii rumal nagu te arvate!"
"Kas siin kaubitsetakse ka meelemürkidega?"
"Ah, ca non," protesteeris krahvinna energiliselt. "Ma jälestan seda!"
Poirot vaatas talle uurivalt otsa.
"Ma usun teid," ohkas ta lõpuks. "Aga sellel juhul on seda olulisem, et te mulle ütleksite, kellele klubi tegelikult kuulub."
"Minule! Mina olen ometi omanik!" ägestus krahvinna.
"Paberil jah. Aga teie taga on keegi."
"Teate, mon ami, leian, et olete pisut liiga uudishimulik. Kas ta pole liiga uudishimulik, Doudou?"
Viimaseid sõnu öeldes muutus krahvinna hääl kudrutavaks, ja ta viskas oma taldrikult pardikondi suurele mustale penile, kes selle ahnelt kinni püüdis.
"Kuidas te seda looma kutsute?" küsis Poirot.
"C'est mon petit Doudou."
"Aga see nimi on ju temale naeruväärne!"
"Ta on nii võluv! Ta on politseikoer. Ta oskab kõike! Oodake!"
Ta tõusis, vaatas ümber ning võttis taldriku suure mahlase praelihatükiga, mis parajasti kõrvallauda serveeriti. Ta läks marmorniši juurde ja asetas taldriku koera ette, hüüdes ühteaegu paar venekeelset sõna.
Kerberos vahtis enda ette, justkui poleks lihatükki olemaski.
"Kas näete? Ja see pole paari minuti lugu! Ei, sedaviisi püsib ta tundide kaupa, kui see nii olema peab."
Siis poetas ta sõna, ning välkkiirelt painutas Kerberos oma pikka kaela ja lihatükk kadus nagu nõiaväel.
Vera Rossakoff heitis käed ümber koera kaela ja kaisutas teda kirglikult; selleks tõusis ta kikivarvule.
"Vaadake, kui õrn ta võib olla," hüüdis ta, "minu vastu, Alice'i vastu, kõigi oma sõprade vastu - nad võivad temaga teha mis tahes! Aga pruugib mul vaid sõna öelda, kui juba... Võin teile kinnitada, et ta on võimeline näiteks politseiinspektori väikesteks tükkideks rebima. Jah, väikesteks tükkideks!"
Ta puhkes kõlavalt naerma.
"Pruugib mul vaid sõna öelda..."
Poirot ruttas teda katkestama. Ta umbusaldas krahvinna huumorit. Inspektor Stevens võinuks eluga riskeerida!
"Professor Liskeard soovib teiega rääkida," märkis ta.
Professor vaatas etteheitvalt krahvinnale otsa.
"Te võtsite minu biifsteegi ära," kurtis ta. "Miks te just minu oma võtsite? See oli nii maitsev..."

"Neljapäeva õhtul, mu armas," ütles Japp. "Siis hakkab asi arenema. Loomulikult on see Andrews Ressoti, narkootikumikomando asi, aga ta on vaimustatud, kui teie kaasa teete. Ei, tänan, ma ei tarvita ühtki teie hõrku siirupit, pean oma magu säästma. Kas see seal on viski? See sobib mulle paremini!"
Ta asetas oma klaasi lauale ja jätkas: "Usun, et oleme mõistatuse lahendanud. Klubil on veel teine väljapääs, ja me leidsime selle üles."
"Kus see on?"
"Grillahju taga. Üks osa grillist on nihutatav."
"Aga seda oleks ju näha..."
"Ei, vanapoiss. Kui haarang oli, kustus valgus - kaitsekorgid keerati välja -, ja meil kulus mõni minut, et see taas sisse lülitada. Keegi ei pääsenud eesuksest välja, sest seda valvati, aga nüüd on selge, et selles möllus võis mõni salaukse kaudu välja lipsata. Otsisime läbi klubi taga asuva maja ja niiviisi saimegi salaukse jälile."
"Ja mida teha tuleb?"
Japp pilgutas silmi.
"Lasta asjal plaanipäraselt kulgeda: ilmub politsei, valgus kustub ja keegi ootab salaukse taga, et näha, kes sealt väljub. Seekord saame ta kätte!"
Japp pilgutas taas silmi.
"Me teame nüüd üsna täpselt, mis Golcondas toimub. Neljapäeval tuleb sealt kaup välja. Leedi Camingtoni smaragdid."
"Kas lubate, et ka mina üks kuni kaks väikest abinõu tarvitusele võtan?"

Neljapäeva õhtul istus Poirot tuttava laua ääres sissepääsu lähedal ja uuris ümbrust. Nagu ikka, valitses "Põrgus" vilgas tegevus.
Krahvinna oli veel ohtramalt mingitud kui muidu. Ta mõjus sel õhtul väga venelaslikult, plaksutas käsi ja naeris valjul häälel. Paul Varesco oli juba kohal. Mõnikord kandis ta laitmatut frakki, mõnikord - nagu täna - ilmus mingis apatšikostüümis: kitsas kuub ja sall ümber kaela. Ta vabastas end ühest paksust vanaldasest, briljantidega ülekülvatud daamist ja kummardus Alice Cunninghami kohale, kes ühe väikese laua ääres istus ja kiiruga märkmeid tegi, ning palus ta tantsima. Paks daam heitis Alice'ile sünge pilgu ning vahtis Varescole unistavalt otsa.
Miss Cunninghami silmis polnud unistusest jälgegi. Need välkusid puhtast teadmisjanust, ja Poirot püüdis kinni mõned vestluskatked, kui nad temast mööda tantsisid. Miss Cunningham oli lapsehoidjalt üle läinud Paul Varesco internaatkooli perenaisele.
Kui muusika lõppes, istus ta Poirot' lauda. Ta oli rõõmsalt erutatud.
"Ülimalt huvitav," ütles ta. "Varesco on minu raamatu huvitavamaid juhtumeid. Sümboolika on ilmne. Näiteks raskused särkidega - särgiks loetagu karvast särki kõigi selle assotsiatsioonidega -, ja kogu lugu on päevselge. Võidakse öelda, et ta on ilmne kurjategijatüüp. Aga teda saab ravida..."
"Naiste lemmikunistus on alati olnud lurjuseid pöörata."
Alice Cunningham vaatas talle külmalt otsa.
"Selles asjas pole midagi isiklikku, monsieur Poirot."
"See on ikka nii," arvas Poirot. "See on alati puhtaim ligimesearmastus; ainult et objekt on harilikult teise sugupoole kütkestav esindaja. Kas teile näiteks pakub huvi, millises koolis mina käisin ja kuidas perenaine minusse suhtus?"
"Teie pole kurjategijatüüp," vastas miss Cunningham.
"Kas tunnete ära kurjategijatüübi, kui teda kohtate?"
"Päris kindlasti!"
Nendega seltsis professor Liskeard. Ta istus Poirot' kõrvale.
"Kas räägite kurjategijatest? Peaksite Hammurapi seadustekogu uurima, monsieur Poirot. Tuhat kaheksasada enne Kristuse sündimist. Ülimalt huvitav. Mees, kes tulekahju ajal varastab, tuleb tulle visata."
Ta silmitses mõnuga elektrigrilli enda ees.
"On veel vanemaidki sumeri seadusi. Kui naine oma mehele ütleb: sa pole minu mees, siis visatagu ta jõkke. Lihtsam ja odavam kui lahutus. Aga kui mees sedasama oma naisele ütleb, peab ta ainult teatud mõõdu hõbedat maksma. Keegi ei viska teda vette."
"Ikka jälle vanad lood," kurtis Alice Cunningham. "Üks seadus naise, teine mehe tarvis!"
"Naistel on loomulikult rohkem huvi raha väärtuse vastu," ütles professor Liskeard mõtlikult. "Teate," lisas ta, "mulle see lokaal meeldib. Käin siin peaaegu iga õhtu. Ma ei pea midagi maksma. Krahvinna korraldas selle lahkelt, kuna ma talle dekoreerimisel nõu andsin. Mul polnud aimugi, miks ta mind küsitles, ja loomulikult said tema ja kunstnik kõigest täiesti valesti aru. Loodan, et keegi ei saa kunagi teada, et mul kasvõi pisutki selle kohutava asjaga pistmist on olnud. See blameeriks mind igaveseks! Aga krahvinna on imetlusväärne naine - leian, et pisut nagu babüloonlanna. Babüloonlannad olid tublid ärinaised..."
Professori sõnad kadusid äkitselt puhkenud lärmi. Kuuldus sõna "Politsei", naised hüppasid püsti, valitses kohutav segadus. Tuled kustusid, ka elektrigrill.
Keset seda möllu jätkas professor rahulikult Hammurapi seadustekogu tsiteerimist.
Kui tuled taas süttisid, oli Hercule Poirot keset laia treppi, mis väljapääsu poole viis. Politseiametnikud ukse juures tervitasid teda aupaklikult, ning ta läks tänavale ja lonkis nurga poole. Nurga taga seisis vastu seina surutult väike, punase ninaga, lõhnastatud mees. Mees sosistas kähedalt ja hirmunult: "See olen mina, šeff. Kas pean seda praegu kohe tegema?"
"Jah, laske käia."
"Aga siin on nii palju politseinikke!"
"Sellest pole lugu. Nad teavad."
"Ma loodan vaid, et nad end vahele ei sega, see on kõik."
"Nad ei sega ennast vahele. Kas olete kindel, et suudate oma plaani teoks teha? Loom, kellega tegemist, on suur ja kuri."
"Minu vastu ta kuri ei ole," arvas mehike vankumatult. Selle vastu, mis mul kaasas on! Iga koer järgneb mulle selle eest kas või põrgusse."
"Antud juhul," sosistas Poirot, "peab ta teile järgnema põrgust välja."

Sel varajasel hommikutunnil helises telefon. Poirot võttis toru. Telefonist kuuldus Jappi hääl.
"Te palusite, et ma teile helistaksin."
"Jah, muidugi. Eh bien?"
"Narkootikume pole. Leidsime smaragdid."
"Kust?"
"Professor Liskeardi taskust."
"Professor Liskeardi taskust?"
"Imestate samuti, eks ole? Avameelselt öeldes ma ei tea, mis sellest arvata. Ta nägi nii imestunud välja nagu vastsündinud lapsuke, vahtis neid ja ütles, et tal polevat õrna aimu, kuidas need tema taskusse said, ja kurat võtaks, ma usun, et ta räägib tõtt. Varesco võis need pimendamise ajal kergesti tema taskusse sokutada. Ma ei kujuta ette, et vana Liskeard võiks olla säärasesse asjasse segatud. Ta on kõigi nonde kõrgelennuliste ühingute liige, tal on sidemeid koguni Briti Muuseumiga. Ainuke, mille eest ta raha välja annab, on raamatud, ja sealjuures kopitanud, antikvaarsed raamatud. Ei, see ei sobi temaga kokku! Hakkan uskuma, et kogu lugu on meiepoolne eksitus, et klubis pole ealeski meelemürki olnud!"
"Ei, siiski, mu armas, seal oli meelemürk, ja nimelt alles täna öösel. Öelge mulle, kas keegi väljus salaukse kaudu."
"Jah, Sandenbergi prints Henry ja tema tallmeister - ta saabus Inglismaale alles eile. Vitamian Evans, minister; muide, saatanlik elukutse - olla tööminister. Peab nii ettevaatlik olema! Kedagi ei huvita, kui mõni tooride minister priisates ja lõbutsedes elab, sest maksumaksjad usuvad, et see on tema enda raha - aga kui seda teeb mõni mees leiboristide parteist, siis usuvad inimesed, et ta nende raha raiskab. Nii see teatud mõttes ka on. Leedi Beatrice Viner oli viimane; tema abiellub ülehomme noore Leominsteri hertsogi, tolle vooruse verstapostiga. Ma ei usu, et mõni neist oli loosse segatud."
"Teil on õigus. Sellest hoolimata oli meelemürk klubis ja keegi toimetas selle sealt välja."
"Kes?"
"Mina, mon ami," ütles Poirot leebelt.
Ta pani toru hargile, katkestades sõna pealt Jappi erutatud kokutamise, sest uksekell helises. Ta läks ja avas välisukse. Krahvinna Rossakoff tuhises sisse.
"Kui me kahjuks nii vanad poleks, kui kompromiteeriv see oleks!" hüüdis ta. "Te näete, ma tulin, nagu te mind oma kirjakeses käskisite. Usun, et üks politseinik järgnes mulle, aga las ta jääb tänavale. Ja nüüd, mu sõber, milles on asi?"
Poirot aitas tal galantselt kasukmantli seljast.
"Miks te pistsite smaragdid professor Liskeardi taskusse?" küsis ta ilma pikema jututa. "Ce n'est pas gentil, ce que vouz avez fait la!"
Krahvinna tegi suured silmad: "Tahtsin smaragdid loomulikult teie taskusse pista."
"Minu taskusse?"
"Kindlasti! Läksin laua juurde, kus te tavaliselt istute, aga tuled olid kustunud, ja arvatavasti torkasin kivid kogemata professori taskusse."
"Ja miks tahtsite varastatud smaragdid minu taskusse pista?"
"Teate, pidin kiiresti otsustama... ja siis tundus see mulle parim väljapääs."
"Tõepoolest, Vera, te olete hindamatu!"
"Aga armas sõber, mõelge vaid! Tuleb politsei. Tuled kustuvad (meie väike privaatkokkulepe, et külalised kimbatusse ei satuks) ja kellegi käsi võtab laualt minu käekoti. Rebin tagasi, aga läbi sameti tunnen, et sees on midagi kõva. Pistan käe sisse ning kompides tunnen, et need on ehted, ja taipan kohemaid, kes nad sinna pani."
"Kas tõesti?"
"Loomulikult tean seda. See on too roomaja, too koletis, too kahekeelne, salakaval, roomav uss, too teab kust tulnud tüüp Paul Varesco!"
"Mees, kes on "Põrgus" teie partner?"
"Jaa, jaa, tema on omanik, tema on rahaandja! Siiani pole ma teda reetnud, mina oskan sõna pidada! Aga nüüd, kus ta mind tüssab, kus ta katsub mind mässida asjasse, mis politsei järele lõhnab - ah! Nüüd sülitan ma tema nime välja - jah, ma sülitan välja!"
"Rahunege," vaigistas Poirot, "ja tulge minuga kaasa kõrvaltuppa."
Ta avas ukse. See oli väike tuba ja näis esmapilgul täienisti koerast täidetud olevat. Kerberos mõjus isegi "Põrgu" avarates ruumides üleelusuurusena, Hercule Poirot' korteri tillukeses söögitoas ei paistnud peale Kerberose rohkem kellelegi ruumi jätkuvat. Siiski oli seal ka lõhnastatud mehike.
"Oleme kavakohaselt siia ilmunud, seff," ütles väikemees kähedalt.
"Doudou!" kiljus krahvinna. "Minu magus Doudou!"
Kerberos koputas sabaga vastu põrandat, kuid ei liigutanud ennast.
"Kas tohin teile esitleda mr. William Higgsi," summutas Poirot oma häälega Kerberose hänna löögid. "Oma ala meister. Tänaöise kaose ajal meelitas mr. Higgs Kerberose põrgust siia."
"Teie meelitasite ta välja?" Krahvinna vahtis hiiretaolisele mehikesele uskumatult otsa. "Aga kuidas? Kuidas?"
Mr. Higgs langetas häbelikult silmad.
"Daamile ei saa ma seda öelda. Aga on asju, millele ükski koer ei suuda vastu panna. Kui vaid tahan, järgneb koer mulle kuhu tahes. Mõistagi ei käi see emase koera kohta - ei, see on hoopis midagi muud."
Krahvinna Rossakoff pöördus Poirot' poole: "Aga miks? Miks?"
Poirot seletas pikkamisi: "Koer, kes on selleks tarbeks välja õpetatud, hoiab eset suus nii kaua, kuni ta käsu saab see lahti lasta. Kui vaja, võib ta seda tunde kaasas kanda. Kas annaksite nüüd oma koerale käsu vabaks anda see, mis tal lõugade vahel on?"
Vera Rossakoff ajas silmad pärani, pöördus koera poole ja ütles paar teravat sõna.
Kerberose laiad lõuad avanesid ja ta muutus tõepoolest hirmuäratavaks. Tema keel näis suust välja kukkuvat.
Poirot astus lähemale ja tõstis üles väikese roosasse kautšukki mässitud paki. Sees oli kotike valget pulbrit.
"Mis see on?" küsis krahvinna teravalt.
Poirot ütles rahulikult: "Kokaiin. Väliselt väike kogus, aga neile, kes on valmis maksma, on selle väärtus mitu tuhat naela... Piisav, et sadadele häda ja viletsust tuua..."
Krahvinna ahmis õhku.
"Ja te arvate, et mina... Aga see pole tõsi!" hüüdis ta. "Vannun teile, et see pole tõsi! Minevikus lõbustasin end ehetega, väikeste veidrustega - kõik see aitab elada, kas teate. Ja miks mitte? Miks peab ühel inimesel mingi ese olema parem kui teisel?"
"Täpselt nagu ma koerte puhul mõtlen," pistis mr. Higgs vahele.
"Te ei oska õiglust ebaõiglusest eristada," ütles Poirot krahvinnale murelikult.
Krahvinna jätkas: "Aga narkootikumid - seda mitte! Sest need toovad viletsust, valu ja langust. Mul polnud aimugi, et minu võluvat, süütut väikest "Põrgut" selleks otstarbeks kasutatakse!"
"Olen teiega täiesti ühel meelel, mis narkootikumidesse puutub," ütles mr. Higgs. "Hurdakoera puhul dopingut kasutada on alatu. Ma ei teeks seda iialgi, ja ma pole seda ka kunagi teinud."
"Oh, öelge, et te mind usute, mu sõber," anus krahvinna.
"Loomulikult usun ma teid. Ma ei säästnud aega ja vaeva, et narlootikumiäri tegelikku organiseerijat kindlaks teha. Kas ma ei sooritanud Heraklese kaheteistkümnendat vägitööd ja ei toonud Kerberost põrgust välja, et oma teooriat tõestada? Ja veel tahan teile öelda: mulle ei meeldi oma sõpru trellide taga näha - jah, trellide taga -, sest teid oli valitud patuoinaks, kui asi viltu vedanuks. Teie käekotist oleks smaragdid leitud ja kui keegi olnuks niisama tark kui mina, et kurja koera lõugade vahel peidikut oletada... eh bien, see on ju teie koer, eks ole? Isegi siis, kui ta la petit Alice'it niivõrd aktsepteerib, et ka temale kuuletub. Jah, tehke vaid silmad lahti! Esimesest silmapilgust peale ei võinud ma seda teadusliku žargooni ja suurte taskutega kostüümiga noort daami seedida. On ebaloomulik, et naine oma välimusest nii vähe hoolib. Ja mis ta mulle ütleb: et tähtis on üksnes sügavus! Ahaa! Mis on sügav? Sügavad on taskud, kuhu saab meelemürki peita ja kus saab ehteid ära viia - väike vahetus, mida lihtne teoks teha, kui ta tantsib oma käsilasega, keda ta öeldavasti vaatleb kui psühholoogilist juhtumit. Milline ettekääne! Mtte keegi ei kahtlusta tõsist psühholoogi, preili dr. med. Ta võib narkootikume salaja üle piiri toimetada ja oma rikkaid patsiente nendega harjutada ja neid veenda raha ööklubile loovutama ja siis lasta seda klubi juhtida kellelgi, kellel - ütleme minevikus - on olnud väike nõrkus. Aga ta põlgab ära Hercule Poirot', ta usub, et võib teda petta oma lobisemisega lastehoidjatest ja särkidest. Eh bien, olin selleks valmis! Tuled kustuvad. Tõusen kiiresti lauast ja sätin end Kerberose kõrvale. Pimeduses kuulen teda tulevat. Ta avab looma lõuad ja surub pakikese suhu, ja mina, hästi õrnalt, nii et ta ei märkagi, näpistan tema varruka küljest tükikese riiet."
Ta tõmbas hoogsalt trofee välja.
"Näete, täpselt seesama ruuduline tviidmuster! Annan selle Jappile, et ta selle sinna paigaldaks, kuhu see kuulub, ning noore daami vahistaks, ja räägiks, kui tark Scotland Yard jälle kord on olnud!"
Krahvinna Rossakoff vahtis talle hämmastunult otsa. Äkki kostis tema suust kaebeheli nagu udupasunast: "Aga minu Niki - minu Niki! See on talle kohutav löök!" Ta vakatas: "Või te ei usu?"
"Ameerikas on hulganisti teisi tüdrukuid," ütles Hercule Poirot.
"Ja ilma teieta olnuks tema ema praegu vangis... vangis... pöetud peaga, kongis istumas, ja karboolist haisemas! Oo, te olete suuremeelne - suuremeelne!"
Ta tõusis majesteetlikult, haaras Poirot' oma embusse ja suudles teda slaavlasliku lõõmaga. Mr. Higgs vaatas võlutult pealt. Kerberos põntsutas sabaga vastu põrandat.
Keset seda rõõmustseeni helises kell.
"Japp," hüüdis Poirot ja vabastas end krahvinna käte vahelt.
"Lähen parem teise tuppa," ütles krahvinna ja lipsas läbi vaheukse. Poirot tahtis välisukse juurde rutata.
"Šeff," kähistas mr. Higgs kartlikult, "vaadake enne peeglisse."
Poirot kuuletus ja kohkus tagasi. Tema nägu kaunistas huulepulgajälg.
"Kui see on mr. Japp Scotland Yardist, on ta kindlasti valmis kõige halvemaks," arvas mr. Higgs.
Kui kell taas helises ja Poirot palavikuliselt püüdis erepunast rasu oma vuntsidelt eemaldada, lisas mehike: "Mis mina tegema pean? Kas samuti ära aurama? Ja mis saab põrgukoerast?"
"Kui ma õigesti mäletan," ütles Hercule Poirot, "siis pöördus Kerberos tagasi põrgusse."
"Nagu soovite," ütles mr. Higgs. "Tegelikult heitsin tema peale silma... aga ta pole koer, keda varastada - liiga silmatorkav, kui te minust õigesti aru saate. Ja kujutlege, mis ta mulle kotlettide ja hobuseliha poolest maksma läheks! Õgib nagu noor lõvi."
"Nemea lõvist Kerberose vangistamiseni," pomises Poirot. "Katsumused on lõppenud."

Nädal hiljem tõi miss Lemon oma šeffile arve.
"Vabandage, monsieur Poirot, kas on õige, et ma pean selle kinni maksma? Leonora, lillekauplus. Punased roosid. Üksteist naela, kaheksa šillingit ja kuus penni. Väljastatud krahvinna Vera Rossakoffile, "Põrgu, 13 End. Str. W. C. I."
Hercule Poirot' põsed olid roosidega ühte värvi. Ta punastas juuste juurteni.
"Kõik on täiesti õige, miss Lemon. Väike tribuut... hm... üheks... üheks puhuks. Krahvinna poeg kihlus äsja Ameerikas oma šefi, ühe terasemagnaadi tütrega. Punased roosid on - kui ma õigesti mäletan - krahvinna lemmiklilled."
"Niinii," märkis miss Lemon kuivalt. "Sellel aastaajal on nad väga kallid."
Hercule Poirot ajas end sirgu: "On hetki, mil kokku ei hoita."
Laulukest ümisedes sammus ta uksest välja. Tema kõnnak oli kerge ja paindlik. Miss Lemon jäi talle järele vahtima. Registreerimissüsteem oli ununenud. Kõik tema naiselikud instinktid olid ärganud.
"Oh, heldeke," pomises ta. "Ma küsin endalt... Kas tõesti tema vanuses?... See pole võimalik..."

Tõlkinud ILME REBANE