Agatha Christie

Geryoneuse kari
(orig. pealkiri "The Flock of Geryon")

1

"Vabandage, et ma niiviisi sisse trügin, monsieur Poirot."
Miss Carnaby klammerdus palavikuliselt oma käekoti külge ja vaatas Poirot'le kartlikult otsa. Nagu ikka, oli ta täiesti hingetu.
Hercule Poirot' kulmud kerkisid.
"Te ju mäletate mind, eks ole?" küsis miss Carnaby kõhklevalt.
Hercule Poirot pilgutas silmi.
"Mäletan teid kui kõige edukamat kurjategijat, keda ma eales olen kohanud."
"Oh heldus, monsieur Poirot, kas peate mulle tõepoolest sääraseid asju ütlema? Te olite mu vastu nii hea. Emily ja mina, me räägime teist sageli, ja kui me midagi teie kohta ajalehtedest loeme, lõikame selle kohe välja ja kleebime albumisse. Ja Augustusele õpetasime uue triki. Me ütleme: teeskle surnud koera Sherlock Holmesile, teeskle surnud koera mr. Fortune'ile, teeskle surnud koera sir Henry Merrivale'ile, ja siis: teeskle surnud koera Hercule Poirot'le, ning ta kukub maha nagu nott ja lamab ennast liigutamata, kuni me käsu anname."
"Tunnen end väga meelitatuna," ütles Poirot. "Ja kuidas siis läheb ce cher Auguste'il?"
Miss Carnaby pani käed kokku ja hakkas oma pekingi koera kiitma.
"Oh, monsieur Poirot, ta on targem kui ükski teine. Ta teab kõike. Mõelge vaid, hiljuti imetlesin üht beebit lapsevankris, ning järsku tundsin, et keegi mind tirib, ja mis ma näen: Augustus üritab kõigest väest oma rihma läbi närida. Kas pole arukas?"
Poirot pilgutas jälle agaralt silmi: "Näib, nagu jagaks Augustus noid kuritegelikke kalduvusi, millest me äsja rääkisime."
Miss Carnaby ei naernud. Tema ümar nägu muutus üpris murelikuks.
"Oh, monsieur Poirot, tunnen säärast muret," õhkas ta lämbuval häälel.
Poirot küsis lahkelt: "Mis lahti on?"
"Teate, monsieur Poirot, ma kardan... Ma kardan tõepoolest, et olen paadunud kurjategija - kui säärast väljendit kasutada tohib. Mul on vahetpidamata ideid!"
"Milliseid ideid?"
"Kõige eriskummalisemaid! Eile näiteks käis mul läbi pea tõepoolest teostatav plaan üht postkontorit tühjaks teha. Ma ei mõelnud üldse selle peale - see lihtsalt vilksatas mul läbi pea. Ja üks teine väga rafineeritud plaan, kuidas tollist mööda hiilida. Olen veendunud, kaljukindlalt veendunud, et see oleks teostatav."
"Tõenäoliselt," arvas Poirot kuivalt. "See on teie ideede puhul kardetavaim."
"See tegi mind väga rahutuks, monsieur Poirot. Kui kedagi on nii rangete põhimõtete järgi kasvatatud nagu mind, siis on ülimalt rahutukstegev, kui mulle nii kuritegelikud - tõepoolest nii kõlvatud mõtted tulevad. Usun, see tuleb osalt sellest, et mul nüüd on nii palju vaba aega. Ütlesin oma töökoha leedi Hoggini juures üles ja olen nüüd ühe vana daami teenistuses, et talle ette lugeda ja tema korrespondentsi korraldada. Kirjad saavad ruttu valmis kirjutatud, ja vaevalt saan hakata talle ette lugema, kui ta uinub, ja mina istun jõude - ja teatavasti on tegevusetus kõigi pahede alus."
"Tühi lori!" ütles Poirot.
"Lugesin hiljuti üht raamatut - üht väga moodsat raamatut, see oli saksa keelest tõlgitud. See käsitab kuritegevuskalduvuste küsimust ülimalt huvitaval viisil. Kui ma asjast õigesti aru saan, tuleb oma impulsse sublimeerida. See on tegelikult põhjus, mis mind teie juurde toob..."
"Jaa?" julgustas Poirot.
"Teate, monsieur Poirot, ma usun, et põhjus pole mitte niivõrd alatus, kuivõrd sensatsioonikalduvus. Kahjuks on mu elu olnud alati väga üksluine. Mõnikord usun, et üritus pekingi koeraga oli ainuke aeg mu elus, kus ma tõepoolest - hm - elasin. Kindlasti väga laiduväärselt, aga nagu tolles raamatus öeldakse, tuleb tõele näkku vaadata. Tulin teie juurde, monsieur Poirot, sest lootsin, et võibolla oleks võimalik seda sensatsioonitungi sublimeerida, kui teda hea asja hüveks pöörata, kui nii võib öelda."
"Ahaa," pomises Poirot, "seega esitlete ennast kui kolleegi?"
Miss Carnaby punastas.
"Ma tean, et see on minust väga ülbe. Aga te olite nii lahke..."
Ta vakatas. Tema luitunudsinistes silmades oli midagi paluvat nagu koeral, kes vastu vähimatki tõenäosust loodab, et temaga jalutama minnakse.
"Pole paha mõte," arvas Poirot väärikalt.
"Loomulikult pole ma hoopiski tark," seletas miss Carnaby, "aga ma oskan hästi teeselda. See on minu elukutse puhul hädavajalik, muidu lastakse seltsidaami ametist jalamaid lahti. Ja ma olen alati leidnud, et end veel rumalamaks teeseldes kui sa tõepoolest oled, saavutad parajal juhul häid tulemusi."
Hercule Poirot naeris.
"Mademoiselle, te vaimustate mind."
"Oh õnnis aeg, kui hea inimene te olete, monsieur Poirot. Niisiis tohin ma loota. Selgus, et ma sain parajasti väikese päranduse - väga väikese, kuid see võimaldab minul ja mu õel tagasihoidlikult ära elada, nii et ma ilmtingimata oma töötasust sõltuv ei ole."
"Pean kaaluma," ümises Poirot, "kus teie andeid kõige paremini kasutada võiks. Kas teil endal on mõni idee?"
"Usun tõepoolest, monsieur Poirot, et olete mõtetelugeja. Olen tõepoolest viimasel ajal väga mures ühe sõbranna pärast. Loomulikult võite öelda, et need on vanapiiga pettekujutused, puhas fantaasialend. Arvatavasti kaldutakse liialdama ja nägema mingit eesmärki seal, kus mängus on üksnes juhus."
"Ma ei usu, et teil oleks kalduvus liialdada, mis Carnaby. Öelge, mis teid rõhub."
"Niisiis, mul on sõbranna, väga truu, armas sõbranna, kuigi ma viimastel aastatel teda just sageli näinud pole. Tema nimi on Emmeline Clegg. Ta abiellus ühe töösturiga Inglismaa põhjaosast. Mees suri paar aastat tagasi ja jättis ta väga heasse varanduslikku seisu. Naine oli pärast mehe surma väga õnnetu ja üksildane, ning ma kardan, et teatavas suhtes ebaarukas ja võibolla ka kergeusklik. Religioonist, monsieur Poirot, võib suurt abi olla - aga selle all mõtlen ma seaduslikku, ortodoksset usku."
"Kas peate silmas kreeka kirikut?" poetas Poirot möödaminnes.
Miss Carnaby tegi kohkunud näo.
"Oo ei, mitte mingil juhul; mõtlen anglikaani kirikut. Ja kuigi ma roomakatoliku kirikut heaks ei kiida, on ta siiski vähemalt tunnustatud. Ka wesleyanid ja kongregatsionalistid on kõik tuntud korporatsioonid. Ma räägin noist kummalistest sektidest, mida nüüd kõikjal tekib nagu seeni pärast vihma. Nad mõjuvad hingele, aga ma kahtlen väga, kas neis tõelist religioosset tunnet on."
"Ja te arvate, et teie sõbranna on mõne säärase sekti ohver?"
"Jaa, jaa! Kindlasti! Nad nimetavad end "Suure Karjase karjaks". Neil on peakorter Devonshire'is - oivalises mõisas mere ääres. Pooldajad lähevad sinna kui niinimetatud varjupaika neljateistkümneks päevaks - sel ajavahemikul on jumalateenistused ja riitused. Ja aastas on kolm suurt pidu: karjamaa õitsemine, karjamaa küpsemine, karjamaa koristus."
"Mäherdune totrus see viimane on," arvas Poirot, "karjamaad ei korista ometi keegi."
"Terve see lugu on totrus," kinnitas miss Carnaby tuliselt. "Kogu sekt keerleb liikumise pea, Suure Karjase, nagu teda nimetatakse, kellegi doktor Andersoni ümber. Väga ilus mees, ma arvan, teatud käitumismaneeriga."
"Mis naistele mõju avaldab, eks ole?"
"Ma kardan, et jah." Miss Carnaby ohkas. "Mu isa oli väga ilus mees. Koguduse vaimulikkonnas tekitas see teinekord äärmist piinlikkust. Konkurents messirüü tekkimisel... ja heategevusürituste jaotamisel..."
Seda meenutades vangutas ta pead.
"Kas "Suure karja" liikmed on enamasti naised?"
"Arvan, et vähemalt kolmveerand on naised. Vähesed mehed on suuremalt jaolt poolnarrid. Liikumise tulem sõltub naistest - ja rahast, mida nad annetavad."
"Ahaa," ütles Poirot, "nüüd jõuame asja tuumani. Kas peate kogu seda asja väljapressimispettuseks?"
"Avameelselt öeldes jah, monsieur Poirot. Ja veel miski teeb mulle muret. Ma tean juhuslikult, et minu õnnetu sõbranna on selle religiooniga nii kaasa läinud, et tegi hiljuti testamendi, millega ta jätab kogu oma varanduse sellele liikumisele."
"Kas teda sugereeriti selleks?" küsis Poirot ruttu vahele.
"Kui õiglane olla, siis ei. See oli täielikult tema enda idee. Suur Karjane näitas talle teed - ja nii pidi kõik, mis ta omab, pärast tema surma suurele üritusele kuuluma. Mis mind tõepoolest rahutuks teeb, on see, et..."
"Jah, jätkake..."
"Usklike hulgas olid mõned väga rikkad naised. Ja sel aastal on kolm neist surnud."
"Ning nad jätsid kogu oma varanduse sektile?"
"Jah."
"Kas sugulased ei protesteerinud? Ma mõtlen, et säärane asi oleks pidanud protsessideni viima?"
"Teate, monsieur Poirot, sellesse sekti kuuluvad harilikult üksikud naised, kellel pole lähedasi sugulasi või sõpru. Loomulikult pole mul õigust mingit kahtlust avaldada. Selle põhjal, mis ma suutsin teada saada, polnud nende surmajuhtumite juures midagi ülekohtust. Ühel puhul oli kopsupõletik pärast grippi, teisel puhul maohaavand. Polnud absoluutselt ühtki kahtlusmomenti, kui taipate, mida ma mõtlen, ning mõlemat puhku ei saabunud surm mitte Green Hills Sanctuarys, vaid nende enda kodus. Ma ei kahtle, et kõik on täiesti korras, kuid sellest hoolimata - noh - ma ei tahaks, et Emmelinega midagi juhtuks."
Ta surus käed kokku ja vaatas Poirot'le anuvalt otsa.
Poirot vaikis. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema häälel teine kõla. Hääl oli tõsine ja tungiv.
"Kas annaksite või hangiksite mulle nonde hiljuti surnud sektiliikmete aadressid?" palus ta.
"Muidugi, monsieur Poirot."
"Mademoiselle," jätkas Poirot pikkamisi ja sisendavalt, "pean teid väga julgeks ja otsustusvõimeliseks naiseks. Teil on väga head näitlejavõimed. Kas oleksite valmis enda peale võtma ülesande, mis ehk sisaldab ohtu?"
"Pole asja, mida ma teeksin meelsamini kui seda," vastas hulljulge miss Carnaby.
Poirot ütles hoiatavalt: "Kui üleüldse on mingi oht, siis on see väga tõsine. Et seda välja selgitada, peate ise "Suure karja" liikmeks hakkama. Soovitan teil hiljuti saadud päranduse suurust paisutada. Te olete nüüd jõukas naine, ilma õige elueesmärgita. Vaielge oma sõbrannaga tolle uue usu üle, selgitage talle, et see on puhas mõttetus. Ta hakkab teid pöörama. Laske end veenda minema Green Hills Sanctuary. Seal alistute dr. Andersoni veenmiskunstile ja magnetilisele mõjule. Usun, et võin selle osa teile rahumeeli usaldada."
Miss Carnaby naeratas malbelt ja sosistas: "Arvan, et saan sellega hakkama."

2

"Noh, armas sõber, mis teil minu jaoks on?"
Šeffinspektor Japp vaatas väikesele mehele, kes selle küsimuse oli esitanud, mõtlikult otsa. Ta arvas kahetsevalt: "Ei midagi sellist, mida oleksin tahtnud, Poirot. Ma vihkan noid pikajuukselisi sektante nagu katku. Puistavad naistele puru silma. Aga meie vennike on ettevaatlik, pole millestki kinni hakata. Kõik kõlab pisut narrilt, ent süütult."
"Mida saite teada tollest dr. Andersonist?"
"Hankisin teateid tema mineviku kohta. Ta oli paljutõotav keemik ja visati mingist Saksa ülikoolist välja. Paistab, et tema ema oli juut. Ta on alati väga huvitunud idamaa müütidest ja religioonidest, pühendas sellele kogu vaba aja ja on kirjutanud sellel teemal rohkesti artikleid - mõned tunduvad mulle üsna arulagedatena."
"Niisiis on võimalik, et ta on ehtne fanaatik?"
"Pean tõdema, et see on tõesti võimalik."
"Mis on nende nimede ja aadressidega, mis ma teile andsin?"
"Ei midagi, millest kinni hakata. Miss Everett suri mädase jämesoolepõletiku tagajärjel. Sealne arst on veendunud, et mingit hookuspookust polnud. Mrs. Lloyd suri bronhopneumooniasse, Lady Western suri tuberkuloosi. Ta oli juba palju aastaid põdenud, enne kui ta toda klikki üldse tundma sai. Miss Lee suri tüüfusesse - kuuldavasti saanud ta selle haiguse salatist, mida ta Põhja-Inglismaal olles oli söönud. Kolm neist haigestusid ja surid omaenda kodus. Mrs. Lloyd suri ühes hotellis Lõuna-Prantsusmaal. Mis neisse surmajuhtumitesse puutub, siis ei saa nende ja dr. Andersoni Devonshire'i mõisa või "Suure karja" vahel mingisugust seost tõdeda. See peab puhas juhus olema. Kõik on täiesti korrektne."
Hercule Poirot ohkas.
"Ja sellest hoolimata, mon cher, on mul tunne, et tegemist on Heraklese kümnenda vägitööga ja et too dr. Anderson on võrdne vägilase Geryoneusega, kelle hävitamine on minu ülesanne."
Japp vaatas talle murelikult otsa.
"Kuulge, Poirot, kas te ehk pole viimasel ajal mõnda kummalist raamatut lugenud?"
Poirot protesteeris väärikalt: "Minu märkused on alati mõistlikud ja asjalikud."
"Te võiksite uue religiooni luua," arvas Japp. "Kreedo oleks: "Mitte keegi pole nii tark kui Hercule Poirot, aamen D. C. Ad. Lib. korrake.""

3

"Rahu on see, mida ma siin nii imepäraselt leian," õhkas miss Carnaby unistavalt ja ohkas sügavalt.
"Ma ju ütlesin sulle, Amy," kinnitas Emmeline Clegg.
"Sõbrannad istusid künkanõlval, kust avanes vaade sügavale, oivaliselt sinisele merele. Rohi oli erkroheline, maa ja kaljud sügavsäravalt punased. Väike mõis, Green Hills Sanctuary nime all tuntud, paiknes eelmäestikus mere ääres. Vaid kitsas neem ühendas teda maismaaga, nii et see oli peaaegu saar.
Mrs. Clegg pomises tundeküllaselt: "Punane maa - särav ja tõotatud maa, kus saatus peab kolmekordselt täituma."
Miss Carnaby ohkas sügavalt.
"Ma leian, et Suur Karjane väljendas seda eile õhtul jumalateenistusel nii oivaliselt."
"Oota ära tänaõhtune pidu," ütles sõbranna, "üleni õide puhkenud aasa" pidu."
"Ma lausa põlen kannatamatusest," kinnitas miss Carnaby.
"Saad näha, milline oivaline hingeelamus see on," vaimustus tema sõbranna.
Miss Carnaby oli Green Hills Sanctuarys viibinud juba nädal päevi. Tulles oli tema hoiak olnud säärane, nagu Poirot oli soovitanud. "No mida see totrus tähendab?" oli ta öelnud. "Tõepoolest, Emmeline, sinusugune mõistlik naine pidanuks - jne... jne."
Ühel esimestest jutuajamistest dr. Andersoniga oli ta oma seisukohta kohusetundlikult täpsustanud.
"Ma ei tahaks, et teile jääks vale ettekujutus, dr. Anderson. Mu isa oli anglikaani kiriku pastor ning mina pole oma usus iial vankuma löönud. Ma ei pea lugu paganlikest õpetustest."
Suur kuldblond mees oli talle naeratades otsa vaadanud, see oli väga veetlev, mõistev naeratus. Mees oli leebelt silmitsenud ümarat, pisut sõjakat kogu, kes nii sirgelt oma tugitoolis istus.
"Armas miss Carnaby," vastas ta, "te olete miss Cleggi sõbranna ja sellepärast teretulnud. Ja uskuge mind, meie õpetused pole paganlikud. Siin on kõik usundid teretulnud ja võrdselt au sees."
"Seda nad just ei peaks olema," vaidles kadunud reverendi Thomas Carnaby vankumatu tütar vastu.
Meister toetus oma tugitooli seljatoele ja lausus kõlaval häälel: "Minu isa majas on palju kodasid... Mõelge selle üle järele, miss Carnaby."
Kui nad kõrgeaulise meistri juurest lahkusid, sosistas miss Carnaby oma sõbrannale: "Ta on tõepoolest väga ilus mees."
"Jah," ohkas Emmeline Clegg, "ja nii hingestatud."
Miss Carnaby soostus. See oli tõsi, ta oli seda tunnetanud: maailmast ärapöördumise aura, hingestatuse aura.
Ta võttis ennast kokku. Ta polnud siin selleks, et Suure Karjase hingeliste ja muude võlude ohvriks langeda. Ta manas silme ette Hercule Poirot'. Too näis olevat kaugel eemal ja kummaliselt maine...
"Amy," manitses miss Carnaby ennast, "võta end kokku. Mõtle, misjaoks sa siin oled..."
Ent päeva vältel andus ta liigagi meelsasti Green Hillsi võludele. Rahu, lihtsus, hõrk, kuigi lihtne toit, jumalateenistuse ilu oma lauludega armastusest ja aukartusest, meistri lihtsad, liigutavad sõnad, mis apelleerisid parimale ja kõrgeimale, mis inimeses on - siin oli maailma kogu inetus välistatud. Siin oli vaid rahu ja armastus...
Ja täna õhtul oli suur pidu, õidepuhkenud aasa pidu. Ja sel puhul pidi teda, Amyt, pühitsetama ja temast pidi saama "Suure karja" liige.
Pidu leidis aset säravvalges betoonehitises, mida usklikud nimetasid "Pühaks aedikuks". Sinna koguneti pisut enne päikeseloojangut. Usklikud kandsid lambanahast mantleid ja sandaale. Nende käsivarred olid paljastatud. Keset aedikut väikesel laval seisis dr. Anderson. Pikk kuldblond sinisilmne mees kauni habeme ja õilsa profiiliga polnud eales nii mõjusana tundunud. Ta oli end rohelisse rüüsse mässinud ja tal oli käes kuldne karjusekepp. Ta tõstis selle - ning kogunenute üle laotus surmavaikus.
"Kus on mu lambad?"
Rahvahulk vastas: "Me oleme siin, karjane."
"Südamed valla rõõmust ja tänust. See on rõõmupidu."
"Rõõmupidu, ja me oleme tulvil rõõmu."
"Te ei pea enam kannatusi ega valu taluma. Kõik on rõõm."
"Kõik on rõõm."
"Kui palju päid on karjasel?"
"Kolm pead: üks kullast, üks hõbedast, üks helisevast pronksist."
"Kui palju kehasid on lammastel?"
"Kolm keha: üks lihast, üks pahelisusest, üks valgusest."
"Kuidas kinnitatakse teie vastuvõtt "Suurde karja"?"
"Veresakramendi läbi."
"Kas olete selleks sakramendiks valmis?"
"Me oleme."
"Siduge oma silmad kinni ja sirutage parem käsi ette."
Inimesed sidusid kuulekalt silmad kinni nimelt selleks otstarbeks valmisseatud roheliste looridega. Teiste eeskujul sirutas ka miss Carnaby parema käe ette.
Suur Karjane kõndis oma karja read läbi. Kuuldus karjatusi, valu- ja joovastusoigeid.
Miss Carnaby pomises endamisi vihaselt: "Puhtam pühaduseteotus. Sääräne usuhüsteeria on äärmiselt kahetsusväärne. Jään täiesti osavõtmatuks ja jälgin teiste reaktsiooni. Ma ei lase ennast kaasa kiskuda, ma ei lase..."
Suur Karjane oli tema juurde jõudnud. Miss Carnaby tundis, kuidas ta tema käe võttis ja kinni hoidis ja tundis torkavat valu nagu nõelast. Karjase hääl sosistas: "Veresakrament, mis rõõmu toob..."
Ta läks edasi.
Õige varsti kuuldus käsk: "Võtke loorid eest ja nautige hinge rõõme."
Päike hakkas parajasti loojuma. Miss Carnaby vaatas enda ümber. Koos teistega lahkus ta aedikust. Äkki tundis ta end üleva ja õnnelikuna. Ta istus pehme rohuga kaetud nõlvakule. Miks oli ta end pidanud üksildaseks, vananevaks naiseks, keda keegi ei armasta? Elu oli imeilus, ta ise oli imeilus. Ta oli oma mõtete ja unistuste peremees. Pole midagi, mida ta ei suudaka korda saata.
Teda läbis õnnelaine. Ta silmitses teisi usklikke enda ümber - nad tundusid talle hiigelsuurtena. Nagu jalutavad puud, tunnistas miss Carnaby endale aukartlikult. Ta tõstis käe. See oli läbimõeldud liigutus - käega võis ta maailma käsutada. Caesar, Alexander, Napoleon - millised armetud väikesed velled! Nende võim polnud midagi võrreldes sellega, mida tema, Amy Carnaby, korda võis saata. Hommikul annaks ta korralduse maailmarahuks ja üleüldiseks vennastumiseks. Enam ei tohi olla ühtki sõda, ei tohi olla vaesust ja haigusi. Tema, Amy Carnaby, looks uue maailma...
Pikkamööda... Aeg oli lõputu...
Minut järgnes minutile, tund tunnile. Miss Carnaby liikmed olid rasked, kuid tema hing oli imeliselt kerge. Kui ta tahtnuks, võinuks ta kogu maailmaruumi läbi rännata. Ta magas, aga isegi unes nägi ta lõputuid avarusi... uut imelist maailma...
Järkjärgult maailm kahanes kokku. Miss Carnaby haigutas. Ta sirutas oma kangeid liikmeid. Mis oli eilsest saadik juhtunud? Eelmisel ööl oli ta und näinud...
Kuu paistis. Selle paistel võis ta parajasti oma kella osuteid näha. Tema jahmatuseks näitasid need veerand kümmet. Päike, nagu ta teadis, oli loojunud kümme minutit pärast kaheksat. Tund ja kolmkümmend viis minutit tagasi? Võimatu. Ja siiski...
"Väga huvitav," pomises miss Carnaby.

4

"Te peate minu instruktsioonidest kinni pidama, saate aru?" ütles Hercule Poirot tungivalt.
"Oh, muidugi, monsieur Poirot, te võite minu peale kindel olla."
"Kas rääkisite oma kavatsusest sektile midagi pärandada?"
"Jah, monsieur Poirot, ma rääkisin Suure Karjasega - pardon, dr. Andersoniga. Ütlesin talle väga liigutatult, mäherdune oivaline avastus see asi mulle oli, kuidas ma olin tulnud, et pilgata ja kuidas ma teise arvamuse omaks võtsin. Ma... mulle tundus täiesti loomulikuna kõiki neid asju tunnistada. Te peate teadma, dr. Andersonil on uskumatult palju magnetismi."
"Seda ma näen," nentis Poirot kuivalt.
"Ta rääkis väga veenvalt. On tõepoolest tunne, et ta rahast üldse ei hooli. "Andke, mis te saate," ütles ta oma võluva naeratusega, "ja kui te midagi anda ei saa, siis pole ka midagi katki" - "Oh, dr. Anderson, nii vilets ma ka ei ole. Sain hiljuti ühelt kaugelt sugulaselt päranduseks märkimisväärse summa, ja kuigi ma ei saa raha kasutada enne, kui seaduse formaalsused täidetud, tahan midagi otsekohe teha." Ja siis seletasin talle, et mul on kavatsus testament teha ja kogu oma varandus vennaskonnale jätta. Seletasin talle, et mul pole lähedasi sugulasi."
Ja ta võttis selle tahteavalduse armulikult vastu?"
"Ta võttis selle vastu ülima osavõtmatusega. Ta ütles, et enne siit maailmast lahkumist elan ma veel palju aastaid ja ta võivat mulle kinnitada, et olen välja valitud pikaks eluks täis rõõmu ja hingelist teostumist. Ta räägib tõepoolest väga liigutavalt."
"Paistab küll."
Poirot toon oli kuiv, kui ta jätkas: "Kas mainisite oma tervist?"
"Jah, monsieur Poirot. Ütlesin talle, et mul on kopsud haiged ja et mul on olnud mitu retsidiivi, aga mõni aasta tagasi olin ravil sanatooriumis, kus ma lõpuks tervenesin - lõplikult, nagu ma loodan."
"Suurepärane."
"Aga miks ma pidin ütlema, et põen tiisikust, kui mu kopsud on ometi täiesti terved, seda ma ei mõista."
"Võite kindel olla, et see pidi nii olema. Kas rääkisite oma sõbrannast?"
"Jah, ütlesin dr. Andersonile usalduslikult, et peale mehelt päritud varanduse võib Emmeline arvestada veel suurema pärandusega tädilt, kelle lemmikõetütar ta on."
"Eh bien, see peaks mrs. Cleggi esialgu kaitsma."
"Oh, monsieur Poirot, kas usute tõesti, et asjad on kahtlased?"
"Seda ma just katsun välja uurida. Kas kohtasite Creen Hillsis kedagi mr. Cole'i?"
"Jah, viimane kord, kui seal olin. Äärmiselt kummaline mees. Ta kannab rohurohelisi lühikesi pükse ja sööb ainult kapsast. Ta on fanaatiline poolehoidja."
"Eh bien, kõik edeneb kenasti. Teen teile omalt poolt komplimendi töö eest, mis te teinud olete. Nüüd sõltub kõik sügispeost."

5

"Miss Carnaby - ainult üks silmapilk."
Mr. Cole haaras miss Carnaby käest. Tema silmad läikisid palavikuliselt.
"Mul oli visioon - väga tähendusrikas visioon. Pean teile seda kirjeldama."
Miss Carnaby ohkas, ta pisut kartis noid mr. Cole'i visioone, oli hetki, mil ta kindlalt uskus, et mr. Cole on nõdrameelne.
Peale selle viisid need visioonid ta kimbatusse. Need meenutasid teatud väga julgeid kohti tollest ultramoodsast saksa raamatust alateadvuse kohta, mida ta oli lugenud enne Devonisse tulekut.
Mr. Cole hakkas välkuvi silmi ja värisevi huuli erutatult rääkima: "Ma mediteerisin parasjagu elu täiuse ja üksiolemise õndsuse üle - siis avanesid mu silmad ja ma nägin..."
Miss Carnaby võttis end kokku ja lootis, et mr. Cole sedasama ei näinud, mida eelmine kord - seda, mis vanas Sumeris ilmselt jumala ja jumalanna rituaalset abiellumist tähendas.
"Ma nägin," mr. Cole kummardus hingeldades miss Carnaby poole, tema silmad tundusid täiesti hullumeelsetena, "ma nägin prohvet Eliast oma tulivankriga taevast alla tulemas."
Miss Carnaby hingas kergendatult. Elias oli hoopis parem. Eliase vastu polnud tal midagi.
"All," jätkas mr. Cole, "olid Baali altarid - sajad ja sajad. Üks hääl hüüdis mulle: "Vaata, kirjuta üles ja tõenda, mida sa näed..."
Ta vaikis. Miss Carnaby ümises viisakalt: "Jaa?"
"Altaritel lamasid ohvrid, aheldatud, abituna tapakirve alla jäetud. Neitsid - sajad neitsid - noored, ilusad, alasti neitsid..."
Ta matsutas huuli. Miss Carnaby punastas.
"Siis tulid kaarnad. Odini kaarnad tulid lennates põhjast. Nad kohtasid Eliase kaarnaid. Üheskoos tiirlesid nad taevas, siis laskusid alla ja nokkisid ohvritel silmad peast. Kuuldus valuhala ja hammaste kiristamist. Ja hääl hüüdis: "Vaata ohvrit - sest tänasel päeval kinnitavad Odin ja Jehoova oma veresugulust." Siis sööstsid preestrid oma ohvrite kallale, nad paljastasid noad ja tömbistasid ohvrid..."
Miss Carnaby kiskus end meeleheitlikult oma piinajast lahti, kes nüüd mingis sadistlikus uimas vahutas.
"Vabandage mind silmapilguks."
Ta kõnetas kiiresti Lippscombi, meest, kes elas kojamehemajas ja valvas Green Hillsi sissepääsu, ning kes nüüd helde juhuse tõttu kogemata mööda läks. Miss Carnaby ütles: "Kas te ei ole mu prossi leidnud? Olen ta siin pargis kusagil kaotanud."
Lippscomb, kes oli Green Hillsi kogu vaguruse ja selgimise vastu immuune, urises vaid, et ta polevat mingit prossi näinud. Polevat tema asi ringi joosta ja kadunud esemeid otsida. Ta üritas miss Carnabyst vabaneda, kuid too saatis teda, üha oma prossist lobisedes, kuni nende ja mr. Cole'i tulise innukuse vahele oli jäänud teatud distants.
Sel hetkel väljus "Pühast aedikust" Suur Karjane ise, ning tema lahkest naeratusest julgustatuna söandas miss Carnaby temaga rääkida.
"Kas arvate, et mr. Cole on päris... päris..."
Meister pani oma käe tema õlale.
"Peate end hirmust vabastama," õpetas ta, "täiuslik armastus peletab hirmu..."
"Aga mina arvan, et mr. Cole on hull. Need nägemused, mis tal on..."
"Praegu," ütles Suur Karjane, "näeb ta veel ebatäiuslikult... oma lihalike silmadega. Aga tuleb päev, mil ta hakkab nägema hingega - palgest palgesse."
Miss Carnaby häbenes. Loomulikult - kui nii võtta. Siiski üritas ta vastu väita. Ta ütles: "Ja kas Lippscomb peab tõesti nii vastikult jäme olema?"
Taas säras meistri näol taevalik naeratus.
"Lippscomb," ütles ta, "on truu valvekoer. Tahumata, lihtne hing, aga truu, absoluutselt truu."
Ta astus edasi. Miss Carnaby nägi, kuidas ta mr. Cole'iga kohtus, seisma jäi ja käe mr. Cole'i õlale pani. Miss Carnaby lootis, et meistri mõju tulevaste nägemuste teemat muudab. Igatahes jäi nüüd sügispeoni kõigest nädal.

6

Peopäeva pärastlõunal kohtus miss Carnaby Hercule Poirot'ga unise väikelinna Newton Woodbury tillukeses kondiitripoes. Miss Carnaby oli higine ja veel hingetum kui muidu. Ta rüüpas väikeste lonksudega oma teed ja murendas näppude vahel kooki.
Poirot oli esitanud mõned küsimused, millele ta oli ühesilbiliselt vastanud.
"Kui palju inimesi peole tuleb?" alustas Poirot nüüd uuesti.
"Arvan, et sada kakskümmend. Seal on loomulikult Emmeline ja mr. Cole. Mr. Cole oli viimasel ajal tõepoolest ülimalt iseäralik, ja ma loodan väga, et ta pole hull. On ka uusi liikmeid, ligemale kakskümmend."
"Hästi. Kas teate, mida te tegema peate?"
Tekkis väike paus, enne kui miss Carnaby pisut kummalisel häälel ütles: "Ma tean, mida te öelda tahate, monsieur Poirot..."
"Tres bien."
"Aga ma ei tee seda."
Hercule Poirot jäi talle otsa vahtima. Miss Carnaby tõusis. Tema hääl kõlas peaaegu hüsteeriliselt: "Te saatsite mind sinna dr. Andersoni järele spioneerima. Te kahtlustasite teda mõnes asjas. Aga ta on oivaline mees, suur meister. Ma usun teda ihust ja hingest. Ja ma ei ole enam teie spioon, monsieur Poirot. Ma olen Karjase üks lambaid. Meistril on maailmale uus sõnum, ja nüüdsest peale kuulun ihu ja hingega temale... Ja ma maksan oma tee eest ise, palun."
Pärast selle kõrgelennulise tiraadi banaalset lõppu viskas miss Carnaby lauale ühe šillingi ja kolm penni ning tormas poest välja.
"Nom d'un nom d'un nom," pomises Hercule Poirot.
Ettekandja pidi teda kaks korda kõnetama, enne kui ta taipas, et talle esitati arve. Ta kohtas kõrvallauas istuva morni mehe uurivat pilku, punastas, maksis arve ning väljus.
Ta hakkas pingsalt mõtlema.

7

Jälle kord olid lambad "Pühasse aedikusse" kogunenud. Rituaalsed küsimused ja vastused olid maha leierdatud.
"Kas olete sakramendiks valmis?"
"Oleme."
"Siduge oma silmad kinni ja sirutage parem käsi ette."
Suur Karjane, oivaline oma rohelises rüüs, astus piki ootajate ridu. Kapsast õgiv ja nägemusi nägev mr. Cole, kes seisis miss Carnaby kõrval, neelatas valulikust õndsusest, kui nõel tema lihasse tungis.
Suur Karjane seisis miss Carnaby ees. Tema käed puudutasid miss Carnaby kätt...
"Pidage! Pidage..."
Arusaamatud, enneolematud sõnad. Käsikähmlus, raevumöirged. Rohelised loorid rebiti silmilt, et näha uskumatut - mr. Cole, lambanahk üll, teistest usklikest toetatud, oli kinni võtnud Suure Karjase, kes end meeleheitlikult kaitses.
Ladusas politseižargoonis ütles endine mr. Cole: "Ja siin on mul teie vahistamise käsk. Pean teid hoiatama, et kõike, mis te ütlete, võidakse kohtus tõendina teie vastu rakendada."
Nüüd seisid "Püha aediku" ustel siniste vormirõivastega kogud.
Keegi karjus: "Politsei! See on politsei! Nad viivad meistri ära... Nad viivad meistri ära..."
Kõik olid kohkunud, vapustatud. Neile oli Suur Karjane märter, kes kannatas kaasinimeste teadmatuse ja mõistmatuse all, nagu olid kannatanud kõik suured meistrid.
Vahepeal pakkis šeffinspektor Cole ettevaatlikult sisse süstla, mis Suure Karjase käest oli maha kukkunud.
"Minu vapper kolleeg!"
Poirot raputas soojalt miss Carnaby kätt ja esitles teda šeffinspektor Jappile.
"Esmaklassiline töö, miss Carnaby," kiitis šeffinspektor Japp. "Ilma teieta poleks me sellega toime tulnud. See on puhas tõde."
"Armas aeg!" miss Carnaby oli uhkusest peaaegu lõhkemas. "See on teist kena, et te seda ütlete. Kas teate, tegelikult ma nautisin kogu seda lugu. Ärevust - ja oma osa mängimist. Mõnikord olin lausa kaasa kistud ja uskusin tõesti, et olen üks neist totraist naisterahvastest."
"See oli teie edu saladus," arvas Japp. "Te mõjusite ehtsana. Mitte miski muu poleks seda kavaleri sisse vedanud. Ta on üsna kaval suli."
Miss Carnaby pöördus Poirot' poole: "See kohutav silmapilk seal kondiitripoes! Ma olin täiesti nõutu. Pidin talitama esimese mõtte järgi, mis pähe tuli."
"Te olite oivaline," ütles Poirot soojalt. "Hetkeks mõtlesin, kas olen mina või olete teie mõistuse kaotanud. Minuti jooksul mõtlesin, et teil on tõsi taga."
"See oli säärane šokk," selgitas miss Carnaby. "Just siis, kui olime usalduslikult rääkinud, nägin peeglist, et minu selja taga istub Lippscomb, Green Hillsi uksehoidja. Ma ei tea praeguseni, kas oli see juhus või jälitas ta mind tõepoolest. Nagu öeldud, pidin kiiresti otsustama ja lootma, et te minust aru saate."
Poirot naeratas.
"Ma sain aru. Ainult üks mees istus nii lähedal, et võis meie vestlust kuulda, ja niipea kui kondiitripoest lahkusin, andsin käsu teda jälitada. Kui teada sain, et ta otseteed tagasi Green Hillsi läks, teadsin, et võin teile lootma jääda ja et te mind hätta ei jäta. Aga ma olin mures, sest teid ähvardav oht suurenes."
"Kas oht oli tõesti olemas? Mida süstal sisaldas?"
"Kas tahate ise selgitada või pean mina seda tegema?" katkestas Japp kahekõne.
Poirot ütles tõsiselt: "Mademoiselle, too dr. Anderson oli välja töötanud nupuka väljapressimis- ja mõrvasüsteemi - teadusliku mõrva süsteemi. Ta on suurema osa elust bakterioloogilisi uuringuid teinud. Tal on teise nime all Sheffieldis keemialaboratoorium. Seal kasvatab ta mitmesuguste bakterite kultuure. Tema süsteemi juurde kuulus pidustuste ajal süstida oma poolehoidjatele väike, ent mõjus annus Cannabis Indicat - tuntud ka bhangi või hašišina. See põhjustab suurusehullustuskujutelmi ja eufooriat. See aheldas usklikud tema külge. Need olidki vaimsed rõõmud, mida ta neile tõotas."
"Väga mõjus," kinnitas miss Carnaby. "Tõepoolest unustamatu sensatsioon."
Hercule Poirot noogutas.
"Sellega ta ajas äri: oma isiksusega, oma võimega esile kutsuda massihüsteeriat. Aga tal oli tegelikult teine eesmärk.
Oma tänulikkuses ja innukuses tegid üksildased naised testamendi sekti kasuks. Need naised surid üks teise järel. Nad surid omaenda kodus ja näiliselt loomulikku surma. Erialastesse detailidesse laskumata püüan seda seletada. On võimalik aretada teatud bakteritest kultuure, näiteks kolibatsillist, mädase jämesoolepõletiku tekitajast. Tüüfusepisikud lasevad end organismi viia, samuti pneumokokid. On olemas ka niinimetatud tuberkuliin, mis on tervele inimesele täiesti kahjutu, kuid teeb mõne vana kolde taas virulentseks. Kas mõistate selle lurjuse kuritahtlikku kavalust? Nood naised surid eri paigus, neid ravisid eri arstid ja polnud vähimatki riisikot. Nagu ma kuulsin, on ta ühtlasi aretanud substantsi, millel on võime bakterite toimet tugevdada, aga ka neutraliseerida."
"Kui maailmas on midagi koletislikku, siis just siin see on!" ütles šeffinspektor Japp.
Poirot jätkas: "Minu soovil ütlesite talle, et olete kunagi tuberkuloosi põdenud. Kui Cole ta arreteeris, oli süstlas tuberkuliin. Et olete terve inimene, poleks see teid kahjustanud, sellepärast lasksin teil oma kopsuhaigust rõhutada. Kuid mul oli suur hirm, et talle võiks siiski pähe tulla mõnda teist haiguspisikut valida. Aga ma respekteerisin teie julgust ja pidin laskma teid riskida."
"Oh, sellest pole lugu," kinnitas miss Carnaby reipalt. "Mul pole midagi mõne hulljulge ettevõtmise vastu. Ma kardan ainult härga karjamaal ja muud seesugust. Aga kas teil on piisavalt tõendeid, et selle lurjuse süüd tõestada?"
Japp irvitas.
"Rohkem kui küllalt," ütles ta. "Meil on tema laboratoorium ja kultuurid ja kogu sisseseade."
"Pean võimalikuks, et ta on toime pannud terve rea mõrvu," ütles Poirot. "Ma ei usu, et ta Saksa Ülikoolist sellepärast välja heideti, et tema ema juuditar oli. See oli vaid mugav ettekääne, et oma siiatulekut õigustada ja enda vastu kaastunnet äratada. Täpsemalt öeldes usun, et ta on puhas aarialane."
Miss Carnaby ohkas.
"Qu'est-ce qu'il ya?" küsis Poirot.
"Mõtlesin imelisest unenäost," ütles miss Carnaby, "mida nägin esimese peo aegu - arvatavasti hašiši mõjul. Lõin kogu maailmas nii kenasti korra majja. Ei sõdu, viletsust, haigusi ega tülisid..."
"See pidi ilus uni olema," ütles Japp kadedalt.
Miss Carnaby hüppas püsti.
"Pean koju minema! Emily oli nii mures, ja Augustus tundvat minu järele õudset puudust."
"Küllap tal oli hirm, et te nagu temagi "Hercule Poirot' pärast surete"," arvas Hercule Poirot naerdes.

Tõlkinud ILME REBANE