Agatha Christie

Diomedese hobused
(orig. pealkiri "The Horses of Diomedes")

1

Telefon helises.
"Hallo! Poirot, kas see olete teie?"
Hercule Poirot tundis ära noore doktor Stoddarti hääle. Talle meeldis Michael Stoddart, tema arglik truusüdamlik naeratus ja tema naiivne kriminalistikahuvi, ning ta hindas teda kui hoolast ja tublit arsti.
"Ma ei tahaks teie rahu rikkuda..." jätkas hääl, ning vakatas.
"Aga paistab, et miski on teie enda rahu häirinud," vastas Poirot.
"Täpselt nii." Michael Stoddarti hääl kõlas kergendatult. "Arvasite ära."
"Eh bien, mida saan teie heaks teha, mu sõber?"
Paistis, et Stoddart oli vapustatud. Ta kogeles pisut, kui vastas: "Kas peate seda suureks häbematuseks, kui ma teid sel öötunnil sisse astuda palun? Aga ma olen pigis."
"Loomulikult tulen. Kuhu? Kas teie poole?"
"Ei. Tegelikult viibin ühes väikeses põiktänavas oma maja taga, Conningby Mews, number seitseteist. Kas saate tõepoolest tulla? Oleksin teile lõpmata tänulik."
"Tulen kohe," lubas Poirot.

2

Hercule Poirot astus piki tänavat ja silmitses numbreid. Kell oli üks läbi ning kõik näisid magavat, kuigi mõnes aknas oli veel tuli.
Kui ta number seitsmeteistkümnenda kohale jõudis, avanes majauks ning doktor Stoddart piilus välja.
"See on teist kena, et tulite," ütles ta. "Palun astuge sisse."
Kitsas trepp nagu kanaõrs viis ülakorrusele. Paremat kätt oli üsna ruumikas tuba täis diivaneid, vaipu, kolmnurkseid padjandeid, ning lõpmata palju pudeleid ja klaase.
Valitses tohutu segadus; kõikjale oli poetatud sigaretikonisid ja lõhutud klaase.
"Hm," kommenteeris Hercule Poirot. "Mon cher Watson, ma oletan, et siin on aset leidnud oleng."
"Klapib," pomises Stoddart vihaselt. "Seda võib tõesti öelda. Ja veel missugune!"
"Niisiis teie selles ei osalenud?"
"Ei, olen siin rangelt tööalaselt."
"Mis siin juhtus?"
Stoddart seletas: "See korter kuulub naisele nimega Patricia Grace. Mrs. Patricia Grace."
"Mäherdune võluv vanamoeline nimi," arvas Poirot.
"Mrs. Grace'i juures pole midagi vanamoelist ega võluvat. Oma pisut rikutud moel on ta päris kena. Ta on kahe mehe juurest jalga lasknud, ja nüüd on tal armuke, keda ta kahtlustab, et see tema juurest tahab vehkat teha. Seltskond alustas joomisega ja lõpetas uimastitega. Täpsemalt öeldes kokaiiniga. Kokaiin on aine, mille puhul end algul oivaliselt tuntakse ja kogu maailma roosilistes värvides nähakse. Ta kütab üles, ning on tunne, et sul on topeltenergia. Kui liiga palju tarvitada, tekivad rasked ärritusseisundid, luulud, hallutsinatsioonid ja deliirium. Mrs. Grace'il oli sõnavahetus oma armukesega, Hawkeri nimelise antipaatse selliga. Tulemus: too laskis otsekohe varvast. Naine kummardus aknast välja ja sihtis teda huupi uhiuue püstoliga, mille keegi idioot on talle kinkinud."
Poirot kergitas kulme.
"Kas ta tabas?"
"Ei sinnapoolegi. Arvan, et kuul läks mõne meetri kauguselt mööda. Aga ta tabas üht vaest mehikest, kes siin tänaval luusis, et prügiurnid läbi tuhnida. Loomulikult lõi mees põrgulärmi, rahvahulk tassis ta siia sisse, ja kuna ta nii palju verd oli kaotanud, hakkas neil hirm ja nad kutsusid mind."
"Jaa?"
"Ma lappisin mehikese ära. Polnud midagi tõsist. Seejärel töötlesid teda paar meest, ja viimaks oli ta nõus paar viienaelast vastu võtma ja vaikima. See vaesele mehikesele klappis. Talle oli see nagu peavõit."
"Ja teie?"
"Mina pidin edasi tegutsema. Mrs. Grace'il oli sellel ajal juba hüsteeriahoog. Tegin talle süsti ja toppisin ta voodisse. Siis oli seal veel üks teine tüdruk, kes oli omadega enam-vähem läbi - päris nooruke -, ja tema eest kandsin samuti hoolt. Selleks ajaks hiilisid kõik minema, nii ruttu kui suutsid."
Ta vaikis.
"Ja siis," jätkas Poirot, "oli teil aega olukorra üle järele mõelda."
"Täpselt," nõustus Stoddart. "Olnuks see tavaline jooming, olnuks asi sellega lõpetatud, aga opiaadid on midagi muud."
"Kas olete asjas kindel?"
"Oh, absoluutselt. See on ilmne. Kahtlemata kokaiin. Muide, leidsin seda pisut ühest lakktoosist - nad ka nuusutasid seda. Küsimus on, kust nad seda saavad. Mulle meenus, et rääkisite hiljuti uuest narkootikumiga kaubitsejate lainest ja kokaiinitarvitajate arvu suurenemisest."
Hercule Poirot noogutas: "Politseile pakub tänane pidu huvi."
Michael Stoddart ütles õnnetu näoga: "See'p see on..."
Poirot vaatas talle järsku tärganud huviga otsa.
"Ja teile ei sobi, et politsei asjast huvituks?"
Michael Stoddart pomises ebaselgelt: "Süütud inimesed mässitakse asjasse..."
"Kas olete mures mrs. Patricia Grace'i pärast?"
"Heldene aeg, ei! Tema on täiesti paadunud."
Hercule Poirot lisas leebelt: "Järelikult on põhjuseks teine, too noor neiu?"
"Loomulikult on ka tema omamoodi rikutud," möönis Stoddart. "Ma mõtlen, ta peab end rikutuks. Tegelikult on ta ainult väga noor, veidike ülemeelik ja puha, ja õigupoolest on see kõik lapsikus. Ta teeb säherduses möllus kaasa, sest usub, et see on šikk või moodne või midagi seesugust."
Poirot' huultel võbeles kerge naeratus. Ta ütles mahedalt: "Kas tundsite seda neidu juba enne tänast õhtut?"
Michael Stoddart noogutas. Ta näis väga kohmetu.
"Tutvusin temaga Mertonshire'is jahiballil. Tema isa on pensionil kindral. Tal on neli tütart, ja kõik nad on pisut ohjeldamatud - mõni ime sellise isa puhul. Ja ümbrus, kus elavad, pole samuti hea - naabruses relvatööstus, palju tõusikuid. Ei midagi endisest hea seltskonna atmosfäärist - inimesed suplevad rahas, ent on üsna rikutud. Tüdrukud on halba sõiduvette sattunud."
Hercule Poirot silmitses teda hetke mõtlikult, siis arvas: "Taipan nüüd, miks te minu seltskonda ihkasite. Te tahate, et mina asja käsile võtaksin?"
"Kas teeksite seda? Mul on tunne, et peaksin midagi ette võtma, aga tunnistan, et tahaksin - kui võimalik - Sheila Granti skandaalist säästa."
"Usun, et seda saab teha. Sooviksin noort daami meeleldi näha."
"Tulge kaasa."
Stoddart juhatas Poirot' toast välja. Vastasuksest kostis kaeblik hääl: "Doktor, taeva pärast, doktor, ma lähen hulluks!"
Stoddart läks tuppa. Poirot järgnes. See oli magamistuba, täiesti kaootilises seisukorras - puuder põrandale puistatud, tiiglid, pudelikesed, pilla-palla rõivad. Voodil lamas blondide juuste ja tühja, pahelise näoga naine, kes kaebles: "Sipelgad ronivad mul üle terve keha... jah, kindlasti. Ma vannun seda! Ma lähen hulluks! Taeva pärast, tehke mulle süst või midagi muud."
Dr. Stoddart seisis voodi ääres. Tema toon oli ametikohaselt rahustav.
Poirot hiilis toast välja. Vastas oli veel üks uks. Ta avas selle.
Tuba oli tilluke, väga lihtsalt sisustatud. Voodil lebas liikumatult õrn neiu. Hercule Poirot hiilis kikivarvul voodi juurde ja silmitses teda.
Tumedad juuksed, piklik kahvatu nägu - noor, jah, väga noor...
Tüdruk paotas laud. Silmad avanesid - ehmunud, hirmunud silmad. Tüdruk vahtis Poirot'le otsa, tõusis istuli ja heitis pea kuklasse, püüdes sinakasmustade juuste tihedat lakka tagasi heita. Ta oli nagu ehmunud sälg ning kohkus tagasi, nagu kohkub tagasi metsloom, kui ta umbusaldab võõrast, kes talle süüa pakub.
Ta hakkas rääkima. Hääl oli peenike ja järsk: "Pagan võtaks, kes te olete?"
"Ärge kartke, mademoiselle."
"Kus doktor Stoddart on?"
Sel silmapilgul sisenes noormees - tüdruk ohkas kergendatult: "Oh, seal te oletegi! Kes see on?"
"See on mu sõber, Sheila. Kuidas te ennast nüüd tunnete?"
Tüdruk kaebles: "Armetult, näruselt... Miks ma küll seda vastikut asja võtsin?"
Stoddart ütles kuivalt: "Teie asemel ma seda enam ei teeks."
"Mina... ma ei teegi seda enam!"
Hercule Poirot astus vahele.
"Kes teile seda andis?"
Neiu silmad läksid suureks. Tema ülahuul võbeles.
"See oli siin - peol. Me kõik proovisime. Alguses... alguses oli oivaline."
Hercule Poirot uuris leebelt: "Aga kes selle kaasa tõi?"
Tüdruk raputas pead: "Ma ei tea... Arvatavasti Tony Hawker. Aga ma tõepoolest ei tea sellest midagi."
Poirot küsis edasi: "Kas tarvitasite kokaiini esimest korda, mademoiselle?"
Tüdruk noogutas.
"Jäägu see ka viimaseks," torkas Stoddart järsult vahele.
"Jah, teil on õigus - aga see oli oivaline!"
"Kuulake mind, mu laps," ütles Stoddart. "Ma olen arst ja tean, mida räägin. Kui te kord meelemürkidega algust olete teinud, satute uskumatusse viletsusse. Olen näinud piisavalt juhtumeid ja tean seda. Opiaadid viivad inimese kehaliselt ja hingeliselt põhja. Joomine on selle kõrval lapsemäng. Tehke sellega otsekohe lõpp. Uskuge mind, see pole nali. Mis te arvate, mis teie isa ütleks, kui ta tänasest ööst kuuleks?"
"Isa?" Sheila Granti hääl muutus teravaks. "Isa?" Ta hakkas naerma. "Ma kujutlen isa nägu! Ta ei tohi sellest midagi teada. Ta läheks marru."
"Ja täie õigusega," ütles Stoddart.
"Doktor... doktor..." hädaldas mrs. Grace teises toas.
Stoddart pomises pahuralt ning väljus.
Sheila Grant vahtis taas Poirot'le otsa. Ilmselt vaevas ta pead Poirot' isiku üle.
"Kes te siiski olete? Kas olite seltskonnas?"
"Ei, ma ei kuulunud teie seltskonda. Olen doktor Stoddarti sõber."
"Kas olete samuti arst? Te ei näe niimoodi välja."
"Mu nimi," alustas Hercule Poirot. Nagu alati oskas ta lasta lihtsat tõdemust kõlada otsekui teatritüki esimese vaatuse viimaseid sõnu - lühidalt -, enne kui eesriie langeb. "Mu nimi on Hercule Poirot..."
Konstateering ei jäänud mõjuta. Mõnikord Poirot kurvastas, kui märkas, et pealiskaudne noor põlvkond polnud temast midagi kuulnud.
Oli selge, et Sheila Grant oli temast tõepoolest kuulnud.
Tüdruk oli hämmastunud, lausa keeletu.

3

On see tõsi või mitte, aga kinnitatakse, et igaühel on Torquais vähemasti üks tädi.
Veel kinnitakse, et igaühel on Mertonshire'is vähemalt teise ringi sugulane. Mertonshire asub Londonist mõistlikul kaugusel, seal võib ratsutada, jahti pidada ja kala püüda; seal on mõned maalilised, vahest liigagi dekoratsioonitaolised külad, oivaline rongiühendus ja uus maantee, mis hõlbustab autosõitu Londonisse ja Londonist. Teenrid tõrguvad sinna minemast vähem kui Briti saarte teistesse halduspiirkondadesse.
Sellepärast on Mertonshire'is peaaegu võimatu elada, kui just ei olda neljakohalise arvuga kirjutatava sissetuleku omanik, ning koos tulumaksu ja muuga on viiekohaline summa veel parem.
Hercule Poirot'l kui välismaalasel polnud krahvkonnas ühtki teise ringi sugulast, kuid aja jooksul oli ta endale loonud suure sõpruskonna ning talle ei valmistanud raskusi endale sinnamaile küllakutset hankida. Võõrustajaks oli ta valinud armastusväärse daami, kelle suurim rõõm oli oma naabrite kallal keelt teritada. Ainuke puudus: Poirot pidi kannatlikult ära kuulama klatši inimeste kohta, kes teda üldsegi ei huvitanud, enne kui jutt neile läks, kes teda tõepoolest huvitasid.
"Grantid? Ojaa, neid on neli õde. Pole ime, et vaene kindral nendega hakkama ei saa. Mida peakski üks mees nelja tüdrukuga peale hakkama?" Leedi Carmichael lõi käed pea kohal kokku.
Poirot pomises: "Jah, tõepoolest."
Daam jätkas: "Ta olevat oma rügemendis ranget korda ja kombeid pidanud, nagu ta mulle rääkis. Aga nende tüdrukute vastu ta ei saa. Minu nooruses oli teisiti. Vana kolonel Sandys oli nii range, et tema õnnetud tütred..." (Pikk ekskurss Sandyse tüdrukute ja teiste leedi Carmichaeli noorpõlvesõbrataride kannatustesse.)
"Teate," ütles leedi Carmichael endisele teemale naastes, "me ei ütleks, et need tüdrukud midagi tõesti halba teevad. Nad on üksnes ülemeelikud ning on sattunud halba seltskonda. Siin pole enam see, mis vanasti oli. Siia tulevad kõige kummalisemad inimesed. Headest vanadest perekondadest pole siin enam kedagi. Tänapäeval on kõik ainult raha, raha, raha. Ning kuuleb kõige veidramaid lugusid. Kelle kohta te küsisite? Antony Hawker? Ojaa, ma tunnen teda. Erakordselt antipaatne noor mees. Aga ilmselt supleb rahas. Ta tuleb siia jahile, ja ta korraldab koosviibimisi - väga hiilgavaid ja ka väga veidraid, kui uskuda kõike, mida räägitakse. Mitte et ma seda usuksin, sest leian, et inimesed on nii pahatahtlikud. Nad usuvad alati halvimat. Teate, on saanud lausa moeasjaks öelda, et keegi joob või nuusutab kokaiini. Alles hiljuti ütles keegi mulle, et noored tüdrukud on sündinud joomarid, ja ma leian, et midagi säärast ei tohi tõepoolest öelda. Ja kui keegi ainult väheke naljakas või hajameelne on, ütleb igaüks "kokaiin", ja ka see on ebakorrektne. Näiteks öeldakse seda mrs. Larkini kohta, ja kuigi ma seda naist ei kannata, usun tõesti, et see on lihtsalt hajameelsus. Ta on muide teie Antony Hawkeri suur sõbranna, ja kui te minu arvamust teada tahate, siis on ta Granti-tüdrukute vastu sellepärast, et arvab noid lausa õgivat mehi. Tõsi, pean ka ise nentima, et nad mehi taga ajavad, aga miks ka mitte? Lõpuks on see ju loomulik. Ja nad on kõik piltilusad, viimane kui üks."
Poirot suskas vahele oma küsimuse.
"Mrs. Larkin? Mu kallis, ärge küsige, kes ta on. Kes on tänapäeval keegi? Öeldavasti ratsutavat ta hästi, ja ilmselt on ta rikas. Tema mees oli mingisugune tegelane Citys. Ta on lesk, mitte lahutatud. Ta pole siin kuigi kaua elanud. Tuli kohe pärast Grante. Olen alati mõelnud, et ta..."
Vana daam jäi järsku vait. Tema suu jäi lahti, silmad läksid pungi. Ta kummardus ettepoole ja andis Poirot'le paberinoaga, mida ta käes hoidis, sõrmenukkide pihta tugeva laksu. Teise valuvõpatust ignoreerides hüüdis daam erutatult: "Loomulikult! Sellepärast te siin oletegi! Teie vastik, salakaval mees, ma nõuan, et te mulle kõik ära räägiksite!"
"Mida ma peaksin rääkima?"
Leedi Carmichael sihtis taas naljatamisi paberinoaga, kuid Poirot põikas löögist osavalt kõrvale.
"Arge olge tumm nagu kala, Hercule Poirot! Ma näen, kuidas teie vuntsiotsad värisevad. Arvatavasti olete siin mõne kuriteo pärast ja usutlete mind lihtsalt häbitult. Pidage, kas see on mõrv? Kes suri hiljaaegu? Ainult Louisa Gilmore, ja tema oli kaheksakümne viiene ning tal oli vanadusnõtrus. Tema see olla ei saanud. Vaene Leo Staverton murdis jänesejahil jalad ja on nüüd üleni kipsis - ka tema ei saa see olla. Arvatavasti pole tegu mõrvaga. Kui kahju! Mul ei tule meelde, et viimasel ajal oleks olnud ehtevargusi... Võibolla olete vaid kurjategijate jälgedel... Kas see on Beryl Larkin? Kas ta mürgitas oma mehe? Võibolla muudab kahetsus ta nii hajameelseks!"
"Madame, madame," hüüdis Hercule Poirot, "teie fantaasia on piiritu!"
"Rumalus! Teil on midagi plaanis, Hercule Poirot."
"Kas tunnete vanu klassikuid, madame?"
"Mis klassikutel sellega pistmist on?"
"Ma tõttan järgima oma ülevat eeskuju, kangelast Heraklest. Üks tema vägitegusid oli Diomedese metsikute märade taltsutamine."
"Ärge parem öelgegi, et tulite siia hobuseid treenima - teie vanuses - ja nagu ikka, lakk-kingadega! Te ei näe sedamoodi välja, et oleksite kunagi elus hobuse seljas istunud."
"Hobused on sümboolsed, madame. Need olid metsikud märad, kes õgisid inimliha."
"Kui vastik neist! Olen alati leidnud, et nood vanad kreeklased ja roomlased olid vastikud. Ma ei mõista, miks pastorid nii meelsasti klassikuid tsiteerivad. Esiteks ei saa iial aru, mida nad mõtlevad, ja pealekõike on see teema pastorile ülimalt ebasobiv. Nii palju verepilastust, ja kõik nood alasti kujud - minul isiklikult pole neist sooja ega külma, aga teate ju, mäherdused need pastorid on - alati endast väljas, kui tüdrukud ilma sukkadeta kirikusse ilmuvad... Oodake, kuhu ma jäin?"
"Ei mäletagi täpselt."
"Teie õnnetu, te ei taha mulle öelda, kas mrs. Larkin tappis oma mehe? Või on ehk Antony Hawker Brightoni rongimõrvar?"
Ta vaatas Poirot'le ootusrikkalt otsa, ent too ei pilgutanud silmagi.
"Tegu võis olla ka võltsinguga," kaalutles leedi Carmichael, "nägin hiljuti mrs. Larkinit hommikul pangas, ta laskis endale parajasti välja maksta tšekki viiekümnele naelale - mulle tundus see summa sularahana üsna suur. Aga ei, siis pidanuks ju vastupidi olema - olnuks ta võltsija, maksnuks ta raha sisse, eks ole? Poirot, kui te siin niiviisi edasi istute, tumm nagu kala, ja suud lahti ei tee, virutan teile millegagi vastu pead."
"Te peate pisut kannatama," ütles Hercule Poirot.

4

Ashley Lodge, kindral Granti elupaik, polnud kuigi suur. Maja asus künka jalamil, seal olid head tallid ja avar, pisut laokil park.
Sisustus oli silmatorkavalt eksootiline. Ristatud jalgadega Budha kujud vaatasid muhedalt niššidelt alla, india messingkandikud ja lauad takistasid liikumist. Elevantide protsessioonid ehtisid kaminasimsse, ning kaunistustega ülekuhjatud messingtööd ilustasid seinu.
Keset seda anglo-india kodu, kaugel isamaast, istus kindral suures kulunud tugitoolis, üks jalg seotult puhkamas teisel toolil.
"Podagra," seletas ta. "Kas olete kunagi podagra all kannatanud, monsieur - hm - Poirot? Toob kaasa kuratlikult halva tuju. Selle eest olen tänu võlgu oma isale. Jõi eluaeg portveini, samuti vanaisa. See on mulle halvasti mõjunud... Kas soovite midagi juua? Palun helistage mu toapoisile."
Ilmus turbanit kandev teener. Kindral nimetas teda Abduliks ning käskis tal viskit ja soodat tuua. Kui viski kohal oli, valas ta nii rikkaliku portsjoni, et Poirot protesteeris.
"Ma ei saa teile seltsi pakkuda, monsieur Poirot." Kindral kannatas ilmselt Tantalose piinu. "Minu doktor Wallah ütleb, et see on mulle mürk. Ma ei usu pilgukski, et see nii on. Ignorandid need arstid - rikuvad igasuguse mängu ära. Nad keelavad söömise ja joomise ja määravad sulle mingit kartongi, nagu näiteks lehkavat kala. Lehkavat kala - puh!"
Oma nördimuses liigutas kindral ettevaatamatult haiget jalga ja vandus valu pärast. Siis vabandas ta oma väljendusviisi: "Olen vana toriseja. Mu tütred käivad minust kauges kaares mööda, kui mul podagrahoog on. Ma ei pane seda neile pahaks. Nagu kuulsin, olete ühega neist tuttav..."
"Jah, mul oli see õnn. Teil on mitu tütart, eks ole?"
"Neli," kinnitas kindral tusaselt. "Ei ühtki poissi, neli täiskasvanud tütart. Suur mure tänapäeval."
"Kõik neli on väga võluvad, nagu ma kuulnud olen."
"Pole viga, pole viga! Aga iial ei tea, mis ulakusi nad teevad. Tänapäeval on võimatu tüdrukuid vaos hoida! Nad kasvavad üle pea! Kergemeelsed ajad - kõik logiseb. Mis võib üks mees üksipäini ära teha? Ma ei saa neid luku taha panna, eks ole?"
"Kuuldavasti on nad naabrite juures populaarsed."
"Välja arvatud paar sapist vanamutti," ütles kindral Grant. "Siin on palju lambaid, kes tallekesi mängivad. Üks neist süütute silmadega leskedest oleks mind peaaegu õnge võtnud: käis kogu aeg siin ja nurrus nagu kass: "Armas kindral Grant, teil on olnud nii huvitav elu."" Kindral pilgutas silma ja asetas sõrme ninale. "Kuidagi liiga läbipaistev, monsieur Poirot. Noh, aga kokkuvõttes ei ole ümbrus kehv. Pisut toimekas ja lärmakas minu maitsele. Mulle meeldis maal, kui kõik oli veel ehtne - ilma autodega kihutamisteta ja džässita ja selle neetud raadiota. Ma ei talu majas ühtki raadiot, ja tüdrukud teavad seda. Mehel on omaenda kodus õigus puhata."
Poirot juhtis vestluse ettevaatlikult Antony Hawkerile.
"Hawker? Hawker? Ei tunne... Pidage, oodake, ma siiski tunnen teda! Antipaatne sell liiga ligistikku asetsevate silmadega. Ma ei usalda eales meest, kes sulle otse näkku vaadata ei saa."
"Ta sõbrustab teie tütre Sheilaga, eks ole?"
"Sheilaga? Mna küll ei tea. Tüdrukud ei räägi mulle eales midagi." Puhmaskulmud nina kohal tõmbusid kokku, läbitungivad sinised silmad punases näos vaatasid otse Poirot' silmadesse. "Kuulge, monsieur Poirot, milles asi? Kas te ei tahaks öelda, miks te mind üles otsisite?"
Poirot seletas kaalutlevalt: "Seda on raske öelda, vaevalt seda isegi tean. Ütlen vaid üht: teie tütar Sheila, ja arvatavasti kõik teie tütred, on loonud mõningaid ebasoovitavaid sõprussidemeid."
"Halba seltskonda sattunud, kas nii? Seda ma kartsin! Siin ja seal püüad kinni mõne sõna." Ta vaatas Poirot'le kaastunnet otsides otsa. "Aga mis ma teha saan, monisieur Poirot? Mis ma tegema pean?"
Poirot vangutas nõutult pead.
Kindral Grant jätkas: "Mida laiduväärset on inimeste juures, kellega nad lävivad?"
Poirot vastas küsimusega: "Kas teile pole silma torganud, kindral Grant, et mõni teie tütar on tujukas või palavikuline, siis jällegi masendatud, ärrituv ja tasakaalutu?"
"Veel kord neetud, sir, te räägite ümber nurga. Ei, midagi säärast pole ma märganud."
"See on õnn," arvas Poirot tõsiselt.
"Pagan võtaks, mida see kõik tähendab?"
"Uimasteid."
"Mida?" möirgas kindral.
Poirot jätkas: "Teie tütart Sheilat püütakse ahvatleda kokaiini pruukima. See läheb väga ruttu. Piisab ühest-kahest nädalast. Kui harjumus on juurdunud, maksab tõbine iga hinda ning teeb kõik, et endale taas mürki hankida."
Ta kuulas vaikides ära raevu ja vihased vanded, mis vana mees kuuldavale tõi. Kui torm oli vaibunud ja kindral oli täpselt kirjeldanud, mida ta ette võtab koerapojaga, kui ta tolle kätte saab, ütles Poirot: "Kõigepealt peame ta kinni püüdma. Kui me meelemürgihangeldaja kord kinni oleme nabinud, annan ta suurima heameelega teie võimusesse, kindral."
Ta tõusis püsti, takerdus ühe rikkalikult nikerdatud lauakese taha ja leidis taas tasakaalu, kui oli haaranud kindrali seotud jalast. Ta pomises: "Palun tuhat korda vabandust. Ja kas tohin teid paluda - mõistate, tungivalt paluda -, et te oma tütardele sellest kõigest sõnagi ei räägiks."
"Mida?! Küll ma neilt juba tõe välja pigistan, olge kindel!"
"See on just see, mida te ei tee. Kõik, mida te välja pigistate, on vale."
"Aga, neetud, veel kord..."
"Kinnitan teile, kindral, et teil tuleb suu pidada. See on eluliselt tähtis, mõistate: eluliselt tähtis!"
"Olgu siis nii, nagu soovite," torises vana sõjamees. Ta oli võidetud, kuid mitte ümber veendud..."
Poirot komberdas ettevaatlikult läbi india kunstkäsitööde laveerides välja ning lahkus.

5

Mrs. Larkini elutuba oli tulvil. Mrs. Larkin ise segas kõrvallaua juures kokteile. Ta oli suurt kasvu naine kastanpruunide juustega, mida ta kuklas krunnis kandis. Tema silmad olid hallikasrohelised, suurte mustade pupillidega. Ta liikus kergelt, mingi melanhoolse graatsiaga. Ta nägi välja pisut üle kolmekümne, ja ainult lähemal vaatlusel võis näha silmanurkades kortsukesi, mis viitasid sellele, et ta on vähemalt kümme aastat vanem.
Hercule Poirot'd oli esitlenud keegi reibas vanem daam, leedi Carmichaeli sõbranna. Poirot'le pakuti kokteili ja paluti, et ta viiks pokaali ka noorele neiule, kes aknaorvas istus. Tüdruk oli väike ja blond, tema nägu oli valge ja roosa ja kahtlaselt ingellik. Poirot märkas kohe, et tema silmad olid vilavad ja umbusklikud.
"Teie terviseks, mademoiselle."
Tüdruk noogutas ja jõi. Siis paiskas: "Te tunnete mu õde, eks ole?"
"Teie õde? Kas olete üks Granti tütardest?"
"Olen Pam Grant."
"Ja kus on teie õde?"
"Ta on jahil. Pidanuks tegelikult juba tagasi olema."
"Kohtasin teie õde Londonis."
"Ma tean."
"Kas ta rääkis teile seda?"
Pam Grant noogutas. Siis ütles järsult: "Kas Sheila oli pigis?"
"Järelikult ei rääkinud ta teile kõike?"
Noor neiu raputas pead. Ta küsis: "Kas ka Tony Hawker oli seal?"
Enne kui Poirot vastata jõudis, avanes uks ning sisse astusid Hawker ja Sheila Grant. Nad kandsid ratsutamisrõivaid. Sheilal oli põsel poriplekk.
"Hallo, tulime sõõmukest rüüpama. Tony välipudel on tühi."
Poirot pomises: "Lupus in fabula..."
Pam Grant ütles nipsakalt: "Jaa, hunt on õige väljend!"
"Ons' lood sedasi?" küsis Poirot kiirelt.
Beryl Larkin astus Sheila ja Tony juurde.
"Siin te oletegi, Tony. Rääkige mulle jahist. Kas ratsutasite läbi metsa? Kuidas oli?"
Ta juhtis mehe osavalt sohvale kamina kõrval. Poirot nägi, kuidas Tony pead pööras ja Sheilale otsa vaatas, enne kui läks.
Sheila oli Poirot'd silmanud. Ta kõhkles hetke. Siis seltsis mõlema aknanišis istujaga. Ta ütles vahetult: "Järelikult olite see siiski teie, kes eile meil käis?"
"Kas seda ütles teile isa?"
Tüdruk raputas pead.
"Abdul kirjeldas teid. Ma arvasin selle järgi."
Pam hüüatas: "Kas külastasite isa?"
Poirot vastas: "Ojaa. Meil on ühiseid sõpru."
"Seda ma ei usu," vaidles Pam teravalt vastu.
"Mida te ei usu? Et teie isal ja minul võib ühiseid sõpru olla?"
Noor neiu läks üleni punaseks.
"Ärge tehke end rumalaks. Ma mõtlen, see pole tegelik põhjus."
Ta pöördus õe poole: "Miks sina midagi ei ütle, Sheila?"
Sheila ajas silmad pärani.
"Kas sellel... kas sellel polnud pistmist Tony Halkeriga?"
"Miks pidi sellel temaga pistmist olema?" küsis Poirot.
Sheila pöördus ning siirdus tagasi teiste juurde.
Pam ütles ägedalt, kuid summutatult: "Ma ei salli Tony Hawkerit. Temas on midagi õudust äratavat... ja mrs. Larkinis kah, ma leian - vaadake talle praegu otsa."
Poirot järgis tema pilku.
Hawker ja mrs. Larkin olid pead kokku pistnud. Mees näis naist rahustavat. Pilguks tõusis mrs. Larkini hääl.
"...Aga ma ei saa oodata. Ma vajan seda kohe!"
Poirot ütles leebe naeratusega: "Les femmes - mis see ka olgu - vajavad seda alati kohe, eks ole?"
Aga Pam ei läinud kaasa. Ta pea oli langetatud ja ta näppis närviliselt oma seelikuvolte.
Poirot arvas tehtult: "Olete hoopis teist tüüpi kui teie õde, mademoiselle."
Pam heitis pea kuklasse, olles kärsitu kerge vestluse pärast.
"Monsieur Poirot, mis see on, mida Tony Sheilale annab? Mis see on, mis teda niiviisi... muudab?"
Poirot vaatas talle otse silma.
"Kas olete kunagi kokaiini võtnud, miss Grant?"
"Tüdruk raputas pead.
"Oo ei! Niisiis on see kokaiin? Aga kas see pole üliohtlik?"
Sheila Grant astus nende juurde, pokaal käes.
"Mis on ohtlik?" küsis ta.
Poirot ütles: "Me räägime meelemürkide toimest. Pikaldasest vaimsest ja hingelisest surmast - inimloomuse kogu hea ja õilsa hävingust."
Sheila Granti hing jäi kinni. Klaas tema käes värahtas ja selle sisu voolas põrandale.
Poirot jätkas: "Usun, doktor Stoddart tegi teile selgeks, mida see elav surm endaga kaasa toob. See on nii kerge juhtuma - ja nii raske heastuma. Inimene, kes teiste alandusest ja armetusest teadlikult kasu lõikab, on vampiir, kes teistest vere välja imeb."
Ta pöördus. Selja taga kuulis ta Pam Granti sisistavat: "Sheila!" Siis algas sosin - Sheila Granti väga vaikne sosin. Nii vaikne, et Poirot seda vaevu tajus.
"Välipudel..."
Hercule Poirot jättis mrs. Larkiniga hüvasti ja siirdus halli. Laual, kõrvu ratsapiitsa ja kübaraga, lebas välipudel.
Poirot võttis pudeli. Sellele oli graveeritud monogramm "A.H.".
Poirot pomises nina alla: "Tony välipudel on tühi?"
Ta raputas seda kergelt. Ei, konjakit seal polnud. Ta kruvis korgi pealt.
Tony välipudel polnud tühi. See oli täis valget pulbrit...

6

Hercule Poirot seisis leedi Carmichaeli terrassil ja püüdis noore neiu südametunnistust äratada.
"Te olete väga noor, mademoiselle. Ma arvan, et te ei tea, tõepoolest ei tea, mida teie ja teie õed olete teinud. Te olete Diomedese hobuste kombel inimlihast toitunud."
Sheila värises ja nuuksus.
"Nii väljendatuna kõlab see kohutavalt! Ja sealjuures on see tõsi. Kuni tolle õhtuni Londonis, mil doktor Stoddart minuga rääkis, ei teadnud ma seda. Ta rääkis nii tõsiselt ja tungivalt. Siis ma mõistsin, kui kohutav see oli, mida ma olin teinud... Varem mõtlesin, et see on nagu - oh - umbes nagu keelatud tundidel joomine - midagi, mille eest inimesed maksavad, et seda saada, aga mitte midagi niisugust, mis tõepoolest väga palju loeb."
Poirot ütles: "Ja nüüd?"
"Ma teen kõik, mida te ütlete," tõotas Sheila Grant. "Ma... ma räägin ka teistega." Ta lisas: "Doktor Stoddart ei kõnele minuga nüüd vist enam iial..."
"Vastupidi," ütles Poirot. "Nii doktor Stoddart kui ka mina teeme kõik, mis meie võimuses, et teid aidata uut elu alustada. Võite meie peale kindel olla. Aga midagi peab juhtuma - üht inimest tuleb sundida lõplikult oma vigurid jätma, ja seda saate teha ainult teie ja teie õed. Teie, ainult teie sõnad võivad sundida teda oma süüd üles tunnistama."
"Kas peate silmas minu isa?"
"Ei, mademoiselle. Kas ma ei öelnud teile, et Hercule Poirot teab kõik? Politsei identifitseeris vaevata teie foto. Te olete Sheila Kelly - põikpäine noor poevaras, kes mõni aasta tagasi kasvatusasutusse saadeti. Kui teid lahti lasti, astus teie juurde mees, kes end kindral Grantiks nimetas, ja pakkus teile "tütre" ametit. Palju raha, palju meelelahutust, hea elu. Kõik, mida teil teha tuli, oli oma sõpradele "nuusktubakat" importida, ikka sõpru ninapidi vedades, et te seda kelleltki teiselt saanud olete. Teie "õed" olid samasuguses olukorras nagu teie."
Väikese pausi järel ta jätkas: "Allons, mademoiselle - mees tuleb paljastada ja süüdi mõista. Seejärel..."
"Jah, seejärel?"
Poirot köhatas. Siis ütles naerdes: "...Pühendatakse teid jumalate teenimisele..."

7

Michael Stoddart vahtis Poirot'le rabatult otsa.
"Kindral Grant? Kindral Grant?"
"Ei keegi teine, mon cher. Kogu väliskujundus oli see, mida blufiks nimetatakse. Buddad, india kunstkäsitöö, india teener! Podagra samuti. Podagra on ebamoodne. Podagrat põevad vanurid, mitte üheksateistkümneaastaste tütarde isad.
Selles veendusin isiklikult. Toast väljudes komistasin, ja et tasakaalu säilitada, haarasin kinni podagrahaigest jalast. Too kena mees oli minu seletustest nii häiritud, et ta isegi ei märganud. Tout de meme. Idee pole paha. Pensionil anglo-india kindral, hästi teada komöödiategelane haige maksa ja koleerilise temperamendiga, seab end sisse. Kuid mitte teiste pensionäridest anglo-india ohvitseride hulgas - oo ei, ta siirdub keskkonda, mis on harilikule pensionil ohvitserile liiga kallis. Aga siin on rikkad inimesed, inimesed Londonist - oivaline turg tema kaubale. Ja kes kahtlustaks nelja elurõõmsat kaunist neidu?"
"Mis teil õieti mõttes oli, kui te vanameest külastasite? Kas tahtsite talle hirmu nahka ajada?"
"Jah, tahtsin näha, mis juhtub. Mul ei tulnud kaua oodata. Tüdrukud said oma instruktsioonid. Antony Hawker, tegelikult üks nende ohvreid, pidi patuoinas olema. Sheila pidi mulle märku andma välipudelist hallis. Ta ei suutnud seda kuidagi üle huulte tuua - aga teine tüdruk sisistas vihaselt "Sheila", ning siis kogeles ta selle välja."
Michael Stoddart tõusis ja mõõtis sammudega tuba.
"Teate, mul pole kavatsust seda tüdrukut silmist kaotada. Mul on üsna kaine teooria noorukite kuritegevuskalduvuste kohta. Kui perekonnaelusse pilk heita, leiab peaaegu alati..."
Poirot katkestas: "Mon cher, mul on suur aukartus teie teose ees. Ma ei kahtle, et väikese Sheila puhul teie teooriad lootusi õigustavad."
"Teiste puhul samuti!"
"Teiste puhul - võibolla. Võibolla. Ainus, kelle puhul olen veendunud, on väike Sheila. Te taltsutate ta, see on selge. Tegelikult on ta juba taltsas..."
"Mäherdusi rumalusi te räägite, Poirot," tõrjus punaseks tõmbunud Michael Stoddart.

Tõlkinud ILME REBANE