Agatha Christie

Hippolyte vöö
(orig. pealkiri "The Girdle of Hyppolita")

1

Üks juhatab teise juurde, nagu Hercule Poirot originaalsusele pretendeerimata nii meelsasti öelda tavatseb.
Parim tõestus, lisas ta, oli varastatud Rubens.
Üleüldse polnud ta Rubensist eriti huvitatud. Esiteks polnud ta Rubensi imetleja, ja lisaks olid varguse asjaolud väga banaalsed. Ta võttis asja käsile, et oma sõbrale Alexander Simpsonile teenet osutada, ning teatud isiklikel põhjustel, sest tema hea nina haistis seost kreeka mütoloogiaga.
Pärast vargust laskis Alexander Simpson Poirot' kutsuda ning hakkas talle südant puistama. Rubens oli viimase aja avastus, siiani tundmatu meistritöö, kuid tema ehtsus oli väljaspool kahtlust. Ta oli välja pandud Simpsoni galeriis ja varastatud sealt päise päeva ajal. Parasjagu rakendasid töötud taktikat end tänavaristmikele pikali heita ja Ritzi roomata. Väike rühm neist oli Simpsoni galeriisse tunginud ja seal suurte loosungitega nagu "Kunst on luksus. Toitke näljaseid" koha sisse võtnud. Oli kutsutud politsei, oli kogunenud karjakaupa uudishimulikke, ning alles siis, kui demonstrandid seaduse käe läbi kõrvaldatud, märgati, et Rubens oli korralikult raamist välja lõigatud ja samuti kõrvaldatud.
"Teate, see on üsna väike pilt," seletas mr. Simpson. "Keegi mees võis ta kaenlasse võtta ja kaduda, sel ajal kui kõik neid õnnetuid töötutest idioote vahtisid."
Mainitud töötud, nagu selgus, olid oma süütu osa eest röövimisel tasu saanud. Neile oli ülesandeks tehtud korraldada Simpsoni galeriis demonstratsioon. Põhjuse said nad alles hiljem teada.
Hercule Poirot leidis, et trikk pole paha, kuid ei arvanud, et ta võiks midagi erilist ära teha. Ta vihjas, et võiks ju politsei peale loota, kui asi ainult röövi puudutab.
Alexander Simpson ütles: "Kuulake mind ära, Poirot. Ma tean, kes pildi varastas ja kuhu jäljed viivad."
Simpsoni galerii omaniku arvates varastas pildi rahvusvaheline kurjategijate bande kellegi miljonäri jaoks, kes ei põlga osta kunstiteoseid üllatavalt odava hinna eest ja igasuguseid küsimusi esitamata. Rubens viiakse salakaubana Prantsusmaale, et seal miljonärile üle anda, arvas Simpson, Inglise ja Prantsuse politseid oli informeeritud, kuid Simpsonil polnud neisse usku. "Ja kui pilt on kord tolle tüübi valduses, on kõik hoopis raskem. Rikkaid inimesi peab respektiga kohtlema. Sellepärast pöördusingi teie poole. Teie olete õige mees."
Lõpuks jäi Poirot nõusse juhtumit enda peale võtma - kuigi vaimustuseta -, ning andis nõusoleku Prantsusmaale sõita.
Asi teda eriti ei huvitanud, aga selle läbi sai ta endale kadunud koolitüdruku juhtumi, mis teda seevastu väga huvitas.
Ta oli sellest kuulnud šeffinspektor Jappilt, kes teda oli külastanud parajasti siis, kui ta oma teenrit hoolika kohvripakkimise eest kiitis.
"Niisiis sõidate Prantsusmaale?" nentis Japp.
"Mon cher, teie seal Scotland Yardis olete uskumatult hästi informeeritud," salvas Poirot.
Japp kihistas naerda.
"Meil on oma spioonid. Simpson ässitas teid Rubensi-röövi kallale. Meid ta ilmselt ei usalda. Noh olgu, see ei puutu siia. Tahaksin teilt hoopis midagi muud. Kuna te niikuinii Pariisi sõidate, võite tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Inspektor Hearn on seal, et prantslastega koos töötada - te ju tunnete teda? Korralik poiss, aga fantaasiavaene. Tahaksin kuulda teie arvamust asja kohta."
"Millisest asjast on jutt?"
"Üks koolitüdruk on kadunud. Sellest kirjutatakse ka õhtulehtedes. Paistab, nagu oleks ta mõne lapseröövli kätte sattunud. Grantchesteri kanooniku tütar. King on ta nimi, Winnie King."
Ta jätkas juttu.
Winnie oli olnud teel Pariisi, noortele inglannadele ja ameeriklannadele mõeldud miss Pope'i eksklusiivsesse pansionaati. Tüdruk oli varahommikuse rongiga Grantchesterist Londonisse sõitnud. Jaamas oli teda oodanud "Vanemate õdede ühenduse" liige, kelle ülesandeks oli tüdrukule jaama vastu minna ning ta Victoria jaama viia, et seal üle anda miss Burshaw'le, miss Pope'i asetäitjale. Winnie oli koos kaheksateistkümne teise noore tüdrukuga Victoria jaamast Doveri rongiga lahkunud. Üheksateist tüdrukut olid kanali ületanud, Calais's tolli läbinud, Pariisis rongile istunud ja restoranvagunis lõunastanud. Kui aga miss Burshaw Pariisi eeslinnades oma hoolealuste päid üle lugema hakkas, avastas ta, et tüdrukuid oli vaid kaheksateist.
"Ahah," noogutas Poirot. "Kas rong kusagil peatus?"
"Amiens's, aga sel ajal olid tüdrukud restoranvagunis, ning nad kinnitavad ühest suust, et Winnie oli siis veel nendega. Nad olid ta kaotanud niiöelda tagasiterl oma kupeesse. See tähendab, Winnie ei tulnud koos teise viie tüdrukuga oma kupeesse tagasi. Tüdrukud ei mõelnud, et see midagi tähendaks, nad lihtsalt arvasid, et ta on mõnes teises neile reserveeritud kupees."
Poirot noogutas.
"Millal täpselt teda viimast korda nähti?"
"Umbes kümme minutit pärast seda, kui rong oli Amiens'ist lahkunud." Japp köhatas diskreetselt. "Teda nähti viimast korda, kui ta tualetti läks."
Poirot pomises: "Väga loomulik."
Ja jätkas: "On see kõik?"
"Ei, veel midagi." Japp manas ette nördinud näo. "Tema kübar leiti rööbaste kõrval - umbes kakskümmend kilomeetrit Amiens'ist."
"Aga laipa mitte?"
"Laipa mitte."
"Millised on teie plaanid?" küsis Poirot.
"Raske on asjast selget pilti saada. Kuna tema laipa pole leitud, ei saanud ta rongist välja kukkuda."
"Kas rong üldse veel pärast Amiens'ist lahkumist peatus?"
"Ei, ta vaid vähendas korraks kiirust - ühe signaali tõttu -, kuid seisma ei jäänud, ja ma kahtlen, kas ta nii palju kiirust vähendas, et keegi võinuks maha hüpata ilma end rängalt vigastamata. Võibolla arvate, et lapsel hakkas hirm ja ta katsus põgeneda? See oli tema esimene semester, ning arvatavasti oli tal koduigatsus. See võib nii olla, ent ta on siiski viisteist ja pool aastat vana - piisavalt mõistlik iga -, ja ta oli kogu sõidu vältel rõõmsameelne olnud ning reipalt lobisenud ja nii edasi."
"Kas rong otsiti läbi?"
"Jaa, muidugi. Päris põhjalikult, kui ta Gare du Nordi jõudis. Tüdrukut rongis polnud, see on kindel."
Japp lisas kibestunult: "Ta oli lihtsalt kadunud, õhku haihtunud. See on üle minu mõistuse, monsieur Poirot. See on meeletu."
"Mis sorti tüdruk ta oli?"
"Päris harilik, normaalne tüdruk, niipalju kui ma tean."
"Ma mõtlen, kuidas ta välja nägi."
"Mul on siin üks amatöörülesvõte. Õitsev iludus ta just ei ole."
Ta ulatas ülesvõtte Poirot'le, kes seda vaikides uuris.
Ta nägi vilajat tüdrukut kahe ripp-patsiga. Pilt polnud poseeritud ja oli ilmselt tehtud kujutatava teadmata. Tüdruk sõi parajasti õuna, tema huuled olid paokil ning nende vahelt paistsid kergelt esileulatuvad hambad, mis olid klambritega reguleeritud. Ta kandis prille.
Japp ütles: "Inetu laps. Aga see on kõige tänamatum iga. Käisin eile oma hambaarsti juures ja nägin üht Marcia Gaunt'i, tänavuse ballikaunitari pilti. Mäletan, milline ta oli viieteistkümnesena, kui käisin lossis ühe sissemurdmisloo pärast. Armetu jumega, kohmakas, esileküündivate hammaste ja sirgete, hoolitsemata juustega plika. Ja üleöö muutuvad nad kaunitarideks - ma ei saa aru, kuidas nad seda teevad. See on ime!"
Poirot naeratas.
"Naised," arvas ta, "on sugu, kelle puhul ikka ja jälle imesid ette tuleb. Mida ütleb pisikese perekond? Kas ta saab meid kuidagi abistada?"
Japp raputas pead.
"Kahjuks mitte. Ema on haiglane. Vaene vana kanoonik King on nagu puuga pähe saanud. Ta vannub, et tüdruk oli Pariisi minekust vaimustatud, et ta oli kogu aeg selle üle rõõmus olnud. Ta tahtis maalimist ja muusikat õppida - kogu seda kremplit. Miss Pope'i pansionis on kõik kunstiharrastajad. Nagu te tõenäoliselt teate, on miss Pope'i instituut väga tuntud. Seal käib hulganisti noori neide. Miss Pope on range, tõeline lohe, ja pansion on väga kallis ja eksklusiivne."
Poirot ohkas.
"Seda tüüpi ma tunnen. Ja miss Burshaw, kes tüdrukud Inglismaalt Prantsusmaale viis?"
"Pole mingi vaimuhiiglane. Tal on surmahirm, et miss Pope teda süüdistama hakkab."
Poirot küsis mõtlikult: "Ega mõnda noormeest mängus ole?"
Japp osutas fotole: "Kas ta näeb sedamoodi välja?"
"Ei, seda mitte. Aga välimusest hoolimata võib tal romantiline hing olla. Viisteist ei olegi nii noor."
"Noh," ütles Japp, "kui tema romantiline hing ta rongilt minema nõidus, siis hakkan mina naisteromaane lugema!"
Ootusrikkalt vaatas ta Poirot'le otsa.
"Kas teil pole mõnda ideed?"
Poirot raputas aeglaselt pead.
"Võibolla leiti ka tema kingad rööbaste kõrvalt?"
"Kingad? Ei. Miks kingad?"
Poirot pomises: "Ainult üks mõttekild..."

2

Hercule Poirot oli just alla oma takso juurde minemas, kui telefon helises. Ta võttis toru.
"Jaa?"
Helistas Japp.
"Hea, et teid veel kätte sain. Häire on lõppenud. Kui ma Scotland Yardi tagasi jõudsin, oli seal teade. Tüdruk on päevavalgele ilmunud. Ta leiti peatee kõrval, kolmkümmend kilomeetrit Amiens'ist. Ta on täiesti segane, ja temalt ei kuule midagi seostatut. Arst ütleb, et talle on midagi sisse antud, muidu aga pole tal viga midagi."
Poirot ütles pikkamisi: "Niisiis ei vaja te minu teeneid?"
"Kahjuks ei. Kahetsen väga, et teid tülitasin, sir. Jääb teile vähemalt rohkem aega Rubensi tarvis!"
Japp naeris oma naljatuse üle ja pani toru ära.
Hercule Poirot ei naernud. Ta pani toru hargile. Tema nägu oli murelik.

3

Inspektor Hearn vaatas Poirot'le huviga otsa.
"Ma ei teadnud, et te asja niiviisi võtate, sir."
Poirot selgitas: "Kas šeffinspektor Japp teile ei öelnud, et ma võibolla teiega asja üle nõu pean?"
Hearn noogutas.
"Ta ütles, et te mingi teise loo pärast siia tulete ja ehk meid seda mõistatust lahendada aitate. Ent ma ei oodanud teid nüüd, kus kõik on selgunud. Mõtlesin, et olete oma asjaga täiesti hõivatud."
"Minu enda lugu võib oodata," heitis Poirot käega. "Mind huvitab see asi. Te nimetate seda müistatuseks ja ütlete, et see on lahendatud. Ent mulle näib, et mõistatus ei ole veel mingil moel lahendatud."
"Nojah, sir, laps on jälle tervelt tagasi. See on peamine."
"Aga see ei lahenda mõistatust, kudas ta tagasi tuli, eks ole?" Mida ta ise ütleb? Arst ju vaatas ta läbi. Mida tema ütleb?"
"Ta ütleb, et tüdruk oli uimastatud. Ta oli sellest veel üpris segane. Vaevalt ta midagi meenutada suudab, sestsaadik kui ta Grantchesterist ära sõitis. Kõik hilisemad sündmused on otsekui pühitud. Arst arvab, et küllap tal oli väike ajuvapustus. Tal on kuklas muljutus. See seletab mälulünki."
"Mis on kellelegi väga kasulik!" täiendas Poirot.
"Te ei arva ometi, et ta komöödiat etendab, sir?"
"Kas teie arvate?"
"Ei, üldse mitte. Ta on armas laps - pisut liiga lapselik oma ea kohta."
"Ei, ta ei simuleeri." Poirot raputas pead. "Aga ma tahaksin teada, kuidas ta rongist välja sai. Ma tahan teada, kes selle eest vastutab ja miks see juhtus."
"Mis puutub küsimusse miks, sir, siis vastaksin, et see oli katse tüdrukut röövida. Nad tahtsid tema eest lunaraha välja pressida."
"Aga nad ei teinud seda."
"Nad kaotasid hädakisa tõttu närvid ja toimetasid ta kiiresti rööbaste kõrvale."
Poirot küsis skeptiliselt: "Ja millist lunaraha nad ootasid Grantchesteri katedraali kanoonikult? Inglise prelaadid pole miljonärid."
Inspektor Hearn ütles reipalt: "Minu arvates on asi vussis, sir."
"Ah siis selline on teie arvamus!"
Hearn läks punaseks.
"Ja mida arvate teie, sir?"
"Tahaksin teada, kuidas ta rongilt maha sokutati."
Politseiniku nägu tõmbus pilve.
"See on tõepoolest mõistatus. Ta lobiseb sundimatult teiste tüdrukutega restoranvagunis, ning viis minutit hiljem on ta kadunud, nagu oleks tegu mustkunstitrikiga."
"Just nimelt, nagu mustkunstitrikiga. Kes olid veel vagunis, kuhu miss Pope kupeed oli reserveerinud?"
Inspektor Hearn noogutas.
"See on väga tähtis punkt, sir. Eriti tähtis, kuna see oli viimane vagun ja vaevalt kõik inimesed restoranvagunist tagasi tulid. Ühendusuksed teiste vagunitega olid suletud, takistamaks inimesi restoranvagunisse minemast ja teed nõudmast enne, kui lantš oli serveeritud. Winnie King naasis koos teistega - kool oli reserveerinud kolm kupeed."
"Ja vaguni teised kupeed?"
Hearn võttis taskust oma märkmiku: "Miss Jordan ja miss Butters - kaks vanapiigat, kes sõitsid Šveitsi. Nende puhul pole midagi kahtlast, äärmiselt lugupeetud, Hampshire'is, kust nad pärit on, väga tuntud. Kaks prantsuse kaubareisijat, üks Lyonist, teine Pariisist. Mõlemad auväärsed vanemad mehed. Üks noor mees, James Elliot, oma naisega. Muide, väga tore naine. Mehel on halb kuulsus. Politsei kahtlustab teda, et ta on kahtlastesse transaktsioonidesse segatud. Kuid tal pole kunagi lapseröövidega mingit pistmist olnud. Siiski otsiti tema kupee läbi, kuid tema käsipakkides polnud midagi, millest võinuks järeldada, et ta asjasse segatud oleks. Ma ei mõista ka, kuidas ta seda võiks olla. Siis veel üks ameerika daam, keegi mrs. Snyder, kes Pariisi sõitis. Temast pole midagi teada. Näis laitmatuna. Ongi kõik."
Hercule Poirot uuris edasi: "Ja kas on täiesti kindel, et rong ei jäänud seisma pärast seda, kui ta oli Amiens'ist lahkunud?"
"Absoluutselt. Ta vähendas kiirust, aga mitte niivõrd, et ohutu mahahüppamine võimalik olnuks."
Hercule Poirot pomises: "See on ju probleemi puhul kõige huvitavam. Koolitüdruk kaob järsku pisut pärast Amiens'i olematusse ning ilmub olematusest taas välja Amiens'i lähiksel. Kus ta vahepealse aja oli?"
Inspektor Hearn raputas pead.
"Nii esitatuna kõlab see täiesti hullumeelselt. Ahjaa, mulle öeldi, et olite midagi kingade kohta küsinud. Kui ta leiti, olid tal kingad jalas, kuid rööbastel oli tõesti paar kingi. Üks pöörmeseadja oli need leidnud ja koju viinud, sest need olid heas seisundis. Tugevad mustad jooksukingad."
"Ah," ütles Poirot. Ta näis rõõmustavat.
lnspektor Hearn küsis uudishimulikult: "Ma ei taipa, mida te kingadega mõtlete, sir. Kas need tähendavad midagi?"
"Nad kinnitavad üht teooriat," vastas Poirot. "Teooriat, kuidas mustkunstitrikk teoks tehti."

4

Miss Pope'i õppeasutus, sarnane paljude teiste säärastega, asus Neuillys. Kui Hercule Poirot tema auväärset fassaadi silmitses, ümbritses teda parv koolitüdrukuid, kes olid väravast välja voolanud.
Ta luges neid kokku kakskümmend viis, kõik ühtemoodi tumesinistesse kostüümidesse riietatud, peas halvasti istuvad tumesinisest veluurist briti kübarad, tumepunakuldse paelaga, mis oli miss Pope'i kooli märk. Nad olid vanuses neliteist kuni kaheksateist: paksud ja kõhnad, blondid ja pruunid, graatsilised ja kohmakad. Viimasena tuli koos ühe noorema tüdrukuga tippides hallipäine, närvilisena näiv preili, kellest Poirot oletas, et ta on miss Burshaw.
Poirot vaatas neile pilguks järele, siis helistas kella ja küsis miss Pope'i.
Miss Lavinia Pope oli hoopis teine tüüp kui tema asetäitja miss Burshaw. Miss Pope oli isiksus. Miss Pope oli aukartustäratav. Isegi siis, kui ta suvatses lapsevanematega armastusväärne olla, ilmutas ta alati toda ilmset üleolekut, mis ühele õppeasutuse eestseisjannale nii kohutavalt tähtis on.
Tema hallid juuksed olid elegantselt kammitud, tema kostüüm oli range lõikega, ent šikk. Ta oli kõikvõimas ja kõiketeadev.
Tuba, kus ta Poirot' vastu võttis, oli haritud daami tuba. See oli maitsekalt sisustatud, laudadel olid lilled, samuti raamitud ja signeeritud fotod õpilastest, kes maailmas suurt osa etendasid - paljud kandsid tualette, millega neid oli õukonnas esitletud. Seintel rippusid maalikunsti meistriteoste reproduktsioonid ja mõned head akvarellid. Kogu ruum säras puhtusest. Oli tunda, et ükski tolmukübe poleks julgenud säärases pühamus alla laskuda.
Miss Pope võttis Poirot' vastu naise enesekindlusega, kelle arvamus harva viltu läheb.
"Monsieur Hercule Poirot? Tunnen teid loomulikult nime järgi. Oletan, et tulete Winnie Kingi saatusliku afääri pärast. Õnnetu juhtum."
Miss Pope ei näinud aga sugugi õnnetu välja. Ta võttis äpardust nii, nagu seda võtma peab, ning käsitas seda nii, et see oma tähtsuse kaotas.
"Midagi säärast pole veel kunagi juhtunud," ütles miss Pope. "Ega juhtu enam kunagi!" näis tema hoiak mõista andvat.
Hercule Poirot küsis: "See oleks siin Winnie Kingi esimene semester olnud, kas nii?"
"Jah."
"Kas pidasite enne nõu Winniega - ja tema vanematega?"
"Nüüd mitte. Kaks aastat tagasi viibisin Grantchesteri lähedal - olin piiskopi külaline..."
Miss Pope'i ilme näis ütlevat: "Palun tähelepanu! Kuulun inimeste hulka, kes piiskoppidega lävivad."
"Ja seal olles tutvusin kanooniku ja mrs. Kingiga. Vaene mrs. King, ta on haiglane. Kohtasin ka Winniet. Väga hästikasvatatud tüdruk, tugevasti arenenud kunstitajuga. Ütlesin mrs. Kingile, et võtaksin Winnie pärast kooli rõõmuga üheks-kaheks aastaks enda juurde. Meie siin oleme spetsialiseerunud kunstile ja muusikale, monsieur Poirot. Noored neiud viiakse ooperisse, Comedie Francaise'sse, nad kuulavad ettekandeid Louvre'is. Parimad õppejõud tulevad siia, et neile muusikat, laulmist ja maalimist õpetada. Meie eesmärk on üldharidus."
Miss Pope'ile meenus äkki, et Poirot pole lapsevanematepaar, ning ta lisas vahetult: "Millega saan teile kasulik olla, monsieur Poirot?"
"Tahaksin meeleldi teada, kuidas Winnie hetkeseis on."
"Kanoonik King läks Amiens'i ja viib Winnie jälle koju tagasi. See on targim, mida ta teha võib pärast šokki, mis last tabas."
Ta jätkas: "Me ei võta siia nõrgukesi tüdrukuid. Me pole selleks asutatud. Soovitasin kanoonikul laps koju viia."
Hercule Poirot küsis otse: "Miss Pope, mis teie arvates tegelikult juhtus?"
"Mul pole õrna aimu, monsieur Poirot. Kogu lugu, nii nagu see mulle teatavaks tehti, kõlab täiesti uskumatult. Ma ei arva, et minu õpetajaskonna liige, kelle hoole all tüdrukud olid, mingil määral laiduväärt oleks - välja arvatud see, et ta võinuks lapse puudumist varem märgata."
Poirot uuris edasi: "Kas keegi politseist on teid küsitlenud?"
Kerge võbin läbis miss Pope'i aristokraatlikku keha. Ta ütles jäiselt: "Keegi monsieur Lafarge prefektuurist külastas mind, et kuulda, kas saaksin asjasse mingit valgust tuua. Seda ma loomulikult ei saanud. Siis tahtis ta üle vaadata Winnie kohvrit, mis loomulikult koos teiste tüdrukute pakkidega siia oli saabunud. Ma ütlesin talle, et üks teine politseiametnik on selle juba kaasa võtnud. Varsti pärast seda mulle helistati ja süüdistati, et ma polevat kogu Winnie vallasvara üle andnud. Selle peale vastasin äärmiselt lühidalt. Ei tohi ennast ametivõimudest heidutada lasta."
Poirot tõmbas sügavalt hinge.
"Te olete väga temperamentne, mademoiselle, ma imetlen teid. Oletan, et Winnie pagas pakiti pärast saabumist lahti?"
Miss Pope näis olevat pisut segaduses.
"See on meil tavaks," seletas ta. "Meil on kõik rangelt reeglipärane. Tüdrukute kohvrid pakitakse lahti ning nende asjad paigutatakse nii, nagu ma seda soovin. Winnie asjad pakiti lahti koos teiste tüdrukute asjadega. Loomulikult pandi asjad pärast jälle kokku, nii et tema kohver anti täpselt niisamasugusena üle, nagu ta saabunud oli."
"Täpselt niisamasugusena?" kordas Poirot.
Ta astus seina juurde.
"See on ju kuulsa Grantchester-Bridge'i pilt, tagaplaanil katedraal?"
"Täiesti õige, monsieur Poirot. Ilmselt maalis Winnie selle, et mulle üllatuseks kaasa tuua. See oli paberisse rullitult tema kohvris pealdisega "Miss Pope'ile Winnielt". Väga kena pisikesest."
"Ah nii," ütles Poirot. "Ja mida te sellest arvate - kui maalist?"
Ta oli palju Grantchester-Bridge'i pilte näinud. See oli väga populaarne motiiv. Poirot oli näinud nii õlimaale kui ka akvarelle, mõned olid hästi, mõned keskmiselt ja mõned huvitavalt teostatud. Aga ta polnud mitte kunagi nii oskamatult tehtud soperdist näinud.
Miss Pope naeratas leebelt: "Ei tohi noortelt neidudelt julgust ära võtta, monsieur Poirot. Loomulikult võinuks Winnie parema teha."
Poirot lausus mõtlikult: "Talle oleks ju akvarell omasem olnud, eks ole?"
"Jah, ma ei teadnud, et ta on hakanud õlivärvidega maalima."
"Ahah," ümises Poirot. "Kas lubate, mademoiselle?"
Ta võttis pildi seinalt, viis akna alla ja uuris seda. Siis vaatas üles.
"Ma palun teid, mademoiselle, et te selle pildi mulle loovutaksite."
"Tõepoolest, monsieur Poirot..."
"Te ei taha ometi väita, et ripute väga selle küljes. Pilt on viletsasti maalitud."
"Oh, tal pole kunstiväärtust, olen nõus, aga see on ühe õpilase töö ja..."
"Kinnitan teile, mademoiselle, et see pilt ei sobi üldse siia salongi."
"Ma ei mõista, kuidas te seda öelda võite, monsieur Poirot."
"Tõestan teile otsekohe."
Ta võttis taskust väikese pudeli, käsna ja lapi.
"Kõigepealt räägin teile ühe loo, mademoiselle. See meenutab lugu inetust pardipojast, kellest sai luik."
Ta töötas usinasti, samal ajal rääkides. Toas levis tärpentinilõhn.
"Ilmselt ei käi te kuigi sageli revüüdel?"
"Ei, tõepoolest mitte. Ma leian nad nii labased olevat..."
"Labased kindlasti, aga vahetevahel õpetlikud. Nägin hiljuti ühel revüül hiilgavat moonduskunstnikku. Algul ilmub ta kui kabareestaar, võluv, tulvil seksapiili; kümme minutit hiljem on ta nõrguke, arenemata laps võimlemisrõivastes ja polüübiga ninas; veel kümme minutit hiljem on ta vana kaltsakas mustlanna, kes tänava ääres ennustab."
"Võibolla, ent ma ei näe..."
"Aga ma ju räägin teile, kuidas mustkunstitrikk rongis teoks tehti. Winnie, blondide patside ja inetu hambaklambriga koolitüdruk läheb tualettruumi. Veerand tunni pärast tuleb ta välja kui "tore naine" - inspektor Hearni sõnul? Õhkõrnad siidsukad, kõrge kontsaga kingad, naaritsamantel katmas pansionaadirõivastust, lokkidel tükk sametit, mida kübaraks nimetatakse: ning nägu - ojaa, uus nägu. Ruuž, puuder, huulepulk, maskeraad. Kuidas tolle mustkunstniku nägu tõeliselt välja näeb? Seda teab arvatavasti ainult armas jumal. Aga teie ise, mademoiselle, olete arvatavasti küllalt sageli näinud, kuidas kohmakast koolitüdrukust otsekui imeväel saab võluv debütant."
Miss Pope hingeldas: "Kas tahate öelda, et Winnie ise ennast ümber rõivastas?..."
"Ei, Winnie King mitte. Winnie King rööviti teel läbi Londoni ja tema asemel võttis koha sisse meie moonduskunstnik. Miss Burshaw polnud Winnie Kingi kunagi näinud - kuidas pidi ta teadma, et patside ja hambaklambritega koolitüdruk polnud Winnie King? Siia ei julgenud pettur siiski tulla, kuna teie ju tõelist Winniet tundsite. Nii kaob Winnie tualettruumi ja tuleb üks-kaks-kolm välja kui teatud Jim Ellioti naine, kelle passi on kantud, et ta on abielus. Blondid patsid, hambaklambrid, niidisukad, prillid - kõik see ei võta kuigi palju ruumi. Aga rasked kohmakad kingad ja see vormitu briti kübar pidid kaduma; need lendasid aknast väljä. Hiljem tuuakse tõeline Winnie üle kanali - keegi ei uuri haiget, pooleldi meelemärkuseta last, keda Inglismaalt Prantsusmaale viiakse - ja jäetakse raudtee kõrvale. Et talle kogu aeg skopolamiini on antud, siis suudab ta vaevalt meenutada, mis temaga juhtus."
Miss Pope vahtis Poirot'le hämmastunult otsa.
"Aga miks? Mis oli selle mõttetu maskeraadi põhjus?"
Poirot ütles tõsiselt: "Winnie pagas. Nood inimesed tahtsid midagi salaja Inglismaalt Prantsusmaale toimetada - midagi, mida iga tolliametnik taga otsis. Aga milline koht oleks veel kindlam kui ühe koolitüdruku kohver? Te olete väga tuntud, miss Pope. Teie pansionaat on õigustatult kuulus. Gare du Nordls lastakse Mesdemoiselles les petites Pensionnaires kohvrid avamatult läbi. See on miss Pope'i üldtuntud Inglise kool. Ja siis, pärast röövi - mis on veel loomulikum kui see, et tüdruku pagas lastakse ära tuua - öeldatavasti prefektuuri poolt."
Hercule Poirot naeratas.
"Aga õnneks oli koolis reegliks, et saabumisel avatakse kõik kohvrid - ja seal on Winnie kingitus teile - aga mitte see kingitus, mille Winnie Grantchesteris kohvrisse oli pannud."
Poirot astus miss Pope'i juurde.
"Vaadake seda pilti ja tunnistage, et see on teie eksklusiivkooli jaoks sobimatu."
Ta ulatas lõuendi miss Pope'ile.
Nagu ime läbi oli Grantchester-Bridge kadunud ja selle asemel rikkalikes, imelistes värvides antiikstseen.
Poirot ütles leebelt: "Hippolyte vöö. Hippolyte annab Heraklesele oma vöö - Rubensi maal. Suur kunstiteos - mais tout de meme sobimatu teie salongi."
Miss Pope tõmbus roosaks.
Hippolyte käsi oli vööl - midagi muud tal üll ei olnud... Herakles oli lõvinaha kergelt õlgadele heitnud. Rubensi ihuvärvid olid lopsakad ja iharad...
Miss Pope oli oma tasakaalu tagasi saanud.
"Suur kunstiteos... Aga - nagu te ütlete - tuleb lapsevanematega arvestada. Mõned on pigem väikesed... kui te mind mõistate..."

5

Rünnak järgnes otsekohe, kui Poirot majast lahkus. Teda piiras, vallutas tüdrukute parv - paksud ja kõhnad, blondid ja ruuged.
"Mon dieu," pomises ta. "See on tõepoolest amatsoonide rünnak."
Üks pikk blond tüdruk hüüdis: "Liigub kuuldus..."
Nad rüsisid lähemale. Poirot oli sisse piiratud ja kadus tüdrukute hulka.
Kakskümmend viis häält tõusid eri toonides, kuid kõik väljendasid ühtesid ja samu mälestusväärseid sõnu: "Monsieur Poirot, te peate oma nime minu autogrammiraamatusse kirjutama..."

Tõlkinud ILME REBANE