Agatha Christie

Hesperiidide õunad
(orig. pealkiri "The Apples of the Hesperides")

1

Hercule Poirot vaatas mõtlikult suure mahagonkirjutuslaua ääres istuva mehe nägu. Ta märkas kõrget laupa, väiklast joont suu ümber, saamahimulist lõuga ja läbitungivaid kaugelenägelikke silmi. Näojooni uurides taipas ta, kuidas Emery Powerist oli suur rahatuus saanud.
Ning kui ta silmad langesid pikkadele kitsastele, oivaliselt vormitud kätele, mõistis ta sedagi, kuidas Emery Power oli suure kunstikoguja kuulsuse saavutanud. Ta oli mõlemal pool Atlandi ookeani asjatundjana kuulus. Tema kunstikirg käis käsikäes niisama suure kirega kõige ajaloolise vastu. Talle ei piisanud sellest, et ese oli ilus, sellel pidi ka olema oma ajalugu.
Emery Power rääkis. Tema hääl oli rahulik - vaikne, väljendusrikas hääl.
"Ma tean, et te praegu enda peale kuigi palju asju ei võta, kuid usun, et selle asja te võtate."
"Niisiis on see asi oluliselt tähtis."
"Minule jah," kinnitas Emery Power.
Poirot püsis äraootavas poosis, pea pisut viltu kallutatud.
Teine jätkas: "Asi on ühe kunstiteose tagasisaamises. Täpsemalt öeldes on see kuldne, tsiseleeritud renessanskarikas. Öeldavasti on see peeker, mida kasutas paavst Alexander VI - Rodrigo Borgia. Aeg-ajalt pakkus ta sellest mõnele aukülalisele juua. Too külaline harilikult suri, monsieur Poirot."
"Kena lugu," pomises Poirot.
"Kogu karika ajalugu on olnud seotud vägivallaga. Teda on varastatud palju kordi. On korda saadetud mõrvu, et teda oma valdusse saada. Tema kannul on läbi aastasadade käinud verejälg."
"Kas tema tegeliku väärtuse pärast või muudel põhjustel?"
"Tema tegelik väärtus on kindlasti küllalt suur. Töö on oivaline, muide, seda omistatakse Benvenuto Cellinile. Tsiseleering kujutab puud, mille ümber väänleb kalliskividega kaunistatud madu, ning õunad puul on kujundatud oivalistest smaragdidest."
Poirot ümises silmnähtavalt kasvanud huviga: "Õunad?"
"Smaragdid on eriti ilusad ja rubiinid maol samuti, kuid peekri tõeline väärtus on tema ajaloolistes assotsiatsioonides. Selle andis müüki 1939. aastal markii di San Veratrino. Kogujad pakkusid üksteisest ülea, ja ma omandasin ta lõpuks summa eest, mis tollase kursi järgi ulatus kolmekümne tuhande naelani."
Poirot kergitas kulme: "Vürstlik summa. Markii di San Veratrinol vedas."
"Kui ma midagi väga himustan, olen valmis maksma, monsieur Poirot," sõnas Emery Power.
Hercule Poirot ütles vaikselt: "Kindlasti teate hispaania vanasõna: võta mis sa tahad, aga sul tuleb selle eest maksta."
Hetkeks kibrutas rahamees laupa ja tema silmad välkusid vihast.
"Näen, et olete ka filosoof, monsieur Poirot," arvas ta jahedalt.
"Olen jõudnud ikka, kus vaadeldakse, monsieur."
"Seda küll, aga paljalt vaatlused ei too minu peekrit tagasi."
"Te ei usu?"
"Usun, et see nõuab tegusid."
Hercule Poirot noogutas rahulikult.
"Paljud inimesed teevad sama vea. Aga vabandage, mr. Power, me oleme teemast kõrvale kaldunud. Ütlesite, et ostsite karika markii di San Veratrinolt?"
"Jah. Edasisest pole palju öelda: karikas varastati enne, kui ta päriselt minu valdusse jõudis."
"Kuidas see juhtus?"
"Ööl pärast oksjonit murti markii paleesse sisse ning sealt rööviti kaheksa või kümme eset, nende hulgas karikas."
"Mida selles asjas ette võeti?"
Power kehitas õlgu.
Politsei võttis asja loomulikult käsile. Rööv tunnistati ühe rahvusvahelise vargajõugu kätetööks. Kaks neist - Dublay nimeline prantslane ja itaallane nimega Riccovetti - saadi kätte ja anti kohtu alla; osa röövitust leiti nende juurest."
"Aga Borgia karikat ei leitud?"
"Borgia karikat ei leitud. Nii palju kui politsei suutis kindlaks teha, oli röövis osalenud kolm meest - mõlemad eespool nimetatud ja kolmas, iirlane Patrick Casey. Too oli osav ronija. Öeldavasti olevat tema tegelikult asjad röövinud. Dublay oli bande pea ja plaanitses tema ettevõtmisi, Riccoletti juhtis autot ja valvas all."
"Ja saak? Kas see jaotati kolme ossa?"
"Arvatavasti. Teiselt poolt olid ülesleitud esemed vähem väärtuslikud. Võimalik, et hinnalisemad ja silmatorkavamad toimetati kiiresti üle piiri."
"Mis sai kolmandast sissetungijast, Caseyst? Kas tema ei astunudki kohtu ette?"
"Mitte selles mõttes, nagu teie arvate. Ta polnud enam noor. Tema lihased olid jäigemad kui nooruses. Kaks nädalat hiljem kukkus ta alla ühe hoone viiendalt korruselt ja suri kohapeal."
"Kus see juhtus?"
"Pariisis. Ta katsus sisse murda pankur Duvauglier' majja."
"Ja karikat pole sellestsaadik enam nähtud?"
"Ei."
"Kas teda pole püütud müüa?"
"Olen veendunud, et seda pole tehtud. Võin teile öelda, et mitte üksnes politsei, vaid ka eraagendid on teda otsinud."
"Mis sai rahast, mille te välja maksite?"
Markii, ülikorrektne mees, oli valmis mulle raha tagastama, sest peeker varastati tema majast."
"Ent teie ei võtnud pakkumist vastu?"
"Ei."
"Miks?"
"Öelgem nii: sellepärast, et tahtsin ohje pigem enda kätte jätta."
"Niisiis arvate, et sel juhul kuuluks peeker, kui ta peaks üles leitama, teile, kuna muidu läheks ta uuesti markii valdusse?"
"Täpselt."
"Mis põhjustas teie sellise käitumisviisi?" uuris Poirot.
Emery Power ütles naeratades: "Näen, et te seda punkti hindate, Monsieur Poirot, asi on päris lihtne. Ma uskusin teadvat, kelle valduses karikas tegelikult oli."
"Väga huvitav. Ja kes see teie arvates oli?"
"Sir Reuben Rosenthal. Ta oli minu konkurent kunstikogujana, aga ka minu isiklik vastane. Oleme mitmesugustes ettevõtmistes rivaalitsenud, ja üldiselt on minul paremini vedanud kui temal. Meie vaen jõudis haripunkti võitluses Borgia karika pärast. Me mõlemad olime otsustanud selle omanikuks saada. See oli enam-vähem auasi. Meie esindajad tõstsid oksjonil vastastikku hinda."
"Ja teie esindaja viimane pakkumine kindlustas aarde teile?"
"Mitte otseselt. Olin nii ettenägelik, et värbasin ka teise agendi - ametlikult ühe Pariisi kaupmehe esindajana. Kumbki meist polnud valmis olnud teisele järele andma. Aga karikas kellelegi kolmandale loovutada võimalusega hiljem rahus selle kolmanda poole pöörduda - see oli hoopis teine asi."
"Täpsemalt öeldes, une petite ruse."
"Jah."
"Pettus, mis edukalt läbi läks - ja varsti pärast seda avastas sir Reuben, kuidas teda sisse oli veetud?"
Emery Power naeratas. See oli reeturlik naeratus.
"Nüüd taipan, kuidas asjad on," arvas Poirot. "Teie uskusite, et rööv toimus sir Reubeni ülesandel, kes ei tahtnud ennast lööduks tunnistada."
"Aga selle tõttu, et ma seaduslik omanik olin, jäi mulle võimalus oma karikat tagasi nõutada."
"Te mõtlete," täiendas Poirot kuivalt, "võimalust teda sir Reubenilt varastada lasta."
"Mitte varastada, monsieur Poirot. Oleksin vaid oma omandi tagasi vallutanud."
"Nagu ma oletan, ei ole see teil korda läinud?"
"Sel lihtsal põhjusel, et karikas pole eales olnud Rosenthali käes."
"Kust te seda teate?"
"Hiljuti hakkasime teineteist mõistma. Rosenthali ja minu huvid kattuvad nüüd. Praegu oleme liitlased ja mitte enam vaenlased. Rääkisin temaga sel teemal avameelselt, ja ta kinnitas mulle jalamaid, et karikas pole kunagi tema valduses olnud."
"Ja te usute teda?"
"Jah."
Poirot ütles mõtlikult: "Järelikult olete peaaegu kümme aastat valedel jälgedel olnud?"
"Jah, olin täiesti valedel jälgedel," tunnistas ärimees kibedalt.
"Ja nüüd peab kõik otsast peale algama?"
Teine noogutas.
"Ja see peab nüüd minu ülesandeks saama? Mina olen koer, kes kadunud jäljed üles peab võtma - põhjalikult kadunud jäljed?"
Emery Power vastas: "Oleks asi lihtne, poleks ma teie poole pöördunud. Loomulikult, kui te seda võimatuks peate..."
Ta oli õige sõna valinud. Hercule Poirot ajas end sirgu ja ütles külmalt: "Sõna võimatu minu jaoks ei eksisteeri. Ma küsin endalt vaid, kas asi mulle piisavalt huvi pakub."
Emery Power naeratas taas.
"Ta pakub huvi... Võite oma honorari ise nimetada."
Väike mees vaatas suurele mehele otsa.
"Ons' see kunstiteos teile niiväga oluline? See pole ometi võimalik?"
"Nagu teie, nii ei tunnista ka mina end kunagi lööduks," arvas Emery Power.
Hercule Poirot langetas pea.
"Jaa, kui te nii ütlete, ma saan sellest aru."

2

Inspektor Wagstaffe tundis asja vastu väga suurt huvi.
"Veratrino karikas? Jah, mäletan seda lugu päris täpselt. Räägin pisut italianot ja sõitsin sinna, et makaroonedega nõu pidada. Karikas pole sellest peale kusagil päevavalgele tulnud. Kummaline!"
"Kuidas te seda endale seletate? Salajane müük?"
Wagstaffe raputas pead.
"Selles ma kahtlen. Loomulikult, väike võimalus on olemas... Ei, minu seletus on hoopis lihtsam. Ese peideti, ning ainuke mees, kes teadis, kuhu ta peideti, on surnud."
"Kas peate silmas Caseyt?"
"Jah. Ta võis selle kusagile Itaaliasse peita, või ehk läks tal õnneks see riigist välja toimetada. Aga ta peitis selle ära, ja kuhu ta selle iganes peitis, seal on see ka täna."
Hercule Poirot ohkas.
"Romantiline teooria, pärlid kipsvalandis - nii seda lugu vist nimetati -, Napoleoni büst, eks ole? Aga siin pole tegemist ehetega, vaid suure massiivse kuldpeekriga. Seda pole nii lihtne peita kui arvata võib."
"Oh, ma ei tea," arvas Wagstaffe suurema huvita. "Arvatavasti on see siiski võimalik."
"Kas Caseyl oli oma maja?"
"Jah, Liverpoolis." Wagstaffe irvitas. "Aga seal toda karikat pole. Selles me juba veendusime."
"Kuidas on lood tema perekonnaga?"
"Naine oli korralik persoon. Põdes tuberkuloosi. Ahastas oma mehe halbade elukommete pärast. Ta oli üliusklik, vaga katoliiklane, aga ei suutnud kuidagi meest maha jätta. Suri mõne aasta eest. Tütar oli täiesti emasse, ta siirdus kloostrisse. Poeg oli teistsugune - isasse. Viimati, kui temast kuulsin, kandis ta Ameerikas vanglakaristust."
Hercule Poirot kirjutas oma märkmikku, Ameerika.
"Võimalik, et noor Casey teadis peidupaika?"
"Seda ma ei usu."
"Võibolla on peeker üles sulatatud?"
"Võimalik, kuid ka seda ma ei usu. Kogujate seas on tema väärtus tohutu ja kogujad ei kohku kahtlase äri eest tagasi. Te alles imestaksite! Mõnikord ma usun, et kogujad on üdini amoraalsed," oli Wagstaffe nördinud.
"Sosoh! Kas te imestaksite, kui näiteks sir Reuben Rosenthal oleks mingisse kahtlasse ärisse segatud?"
Wagstaffe irvitas.
"Seda võib temast uskuda küll. Tal on läbinisti südametunnistuseta inimese kuulsus, kui asi puutub kunstiteostesse."
"Mis sai jõugu teistest liikmetest?"
"Riccovetti ja Dublay said mõlemad ränga vanglakaristuse. Arvan, nad peaksid varsti vabanema."
"Dublay on prantslane, eks ole?"
"Jah. Tema oli ka bande juht."
"Kas jõugul oli veel liikmeid?"
"Jah, üks tüdruk, teda hüüti Punaseks Kate'iks. Ta pidas toatüdrukuametit ja uuris varguseks kõik vajaliku välja - kuhu raha oli peidetud ja nii edasi. Arvan, ta läks Austraaliasse, kui jõuk oli kinni nabitud."
"Keegi veel?"
"Kahtlustati üht poissi nimega Yougouian. Nüüd on ta kaupmees. Tema põhikauplus on Konstantinoopolis, kuid tal on ka Pariisis filiaal. Tema süüd ei saadud tõestada, kuid ta on libe nagu lutsukala. Ebausaldatav sell."
Poirot ohkas. Ta vaatas oma väikesesse märkmikku. Selles oli kirjas: Ameerika, Austraalia, Itaalia, Prantsusmaa, Türgi...
Ta pomises: "Seon vöö ümber maakera..."
"Kuidas palun?" küsis inspektor Wagstaffe.
"Ütlesin, et tuleb maailmareis ette võtta," seletas Poirot.

3

Hercule Poirot'l oli harjumus kõiki juhtumeid oma äärmiselt võimeka teenri George'iga läbi arutada. See tähendab, Hercule Poirot poetas märkusi, millega George nõustus tolle maailmakogemusega, mille ta kammerteenrikarjääri jooksul oli omandanud.
"Kui te olete sunnitud viies maailmajaos uurimisi teostama, kuidas te seda teeksite?" alustas Poirot.
"Noh, sir, lennukiga läheb see väga ruttu, kuigi mõned inimesed kinnitavad, et see peksab mao segamini. Mul endal pole kogemusi."
"Ma küsin endalt," ümises Hercule Poirot, "mida Herakles oleks teinud."
"Kas mõtlete jalgratturit, sir?"
"Või," jätkas Hercule Poirot, "ma küsin endalt lihtsalt, mida ta tegi. Ja vastus kõlab, et ta hakkas kiiresti ringi reisima. Aga lõpuks pidi ta informatsiooni hankima; ühed õtlevad, et Prometheuselt, teised, et Nereuselt."
"Kas need on reisibürood, sir? Ma pole neid nimesid kunagi kuulnud," ütles George.
Hercule Poirot oli joobunud omaenda häälest ja jätkas: "Minu klient Emery Power arvestab ainult üht - tegusid. Aga pole mingit mõtet tarbetu tegevuse peale energiat raisata. On olemas kuldne elureegel, George: ära tee iial midagi, mida teised sinu eest ära teha võivad."
"Eriti siis," lisas ta pärast pausi, "kui raha mingit rolli ei mängi."
Ta võttis sahtlist registri tähega "D" ja avas selle sõna kohalt "Detektiivbürood - usaldusväärsed".
"Moodne Prometheus," ümises ta. "Olge nii hea, George, ja kirjutage mulle välja mõned nimed ja aadressid. Hankerton, New York. Laden ja Bosher, Sidney. Sinjoor Giovanni Mezzi, Rooma. Nahum, Konstantinoopol. Roget ja Franconard, Pariis."
Ta ootas, kuni George kõik kirja oli pannud. Siis ütles: "Ning nüüd olge nii kena ja vaadake, millal lähevad rongid Liverpooli."
"Jah, sir. Kas sõidate Liverpooli, sir?"
"Seda ma arvatavasti pean tegema. Ja võimalik, et kaugemalegi. Aga praegu veel mitte."

4

Kolm kuud hiljem seisis Hercule Poirot kaljusel neemel ja silmitses Atlandi ookeani. Kajakad tiirutasid melanhoolselt kiljudes üles ja alla. Õhk oli soe ja niiske."
Nagu paljudel, kes esimest korda Inishgowleni tulnud, oli Hercule Poirot'l tunne, nagu oleks ta maailma lõpus. Ta polnud eales nii üksildast, kauget ja mahajäetud paika näinud. Sealjuures oli sellel omapärane, nõiduslik ilu, kauge, müütilise möödaniku ilu. Siia, Iirimaa lääneossa polnud roomlased oma leegionidega iial tunginud, nad polnud siin iial ühtki leeri tugevdanud ega ühtki vajalikku teed ehitanud. See oli maa, kus tsivilisatsioon ja korrastatud eluviis olid tundmatud.
Hercule Poirot silmitses oma lakk-kingade ninasid ja ohkas. Ta tundis end üksiku ja mahajäetuna. Mastaabid, mida ta järgis, olid siin tundmata; siin kehtisid teised mõõtmed. Ta laskis silmad aeglaselt piki üksildast kaldajoont libiseda ja suunas siis pilgu taas merele. Kusagil seal kaugel oli, nagu legend ütleb, Õndsate saar, Nooruse maa...
Ta pomises enda ette: "Õunapuu, laul, kuld..."
Äkitselt oli Hercule Poirot jälle tema ise; nõidus oli peletatud, ta sobis jälle oma lakk-kingadesse ja oma elegantsesse tumepruuni ülikonda.
Kusagilt kostis kellahelinat. Ta tundis seda, see kõla oli lapsepõlvest tuttav.
Ta asus teele ja astus kärmelt piki kallast. Kui ta oli umbes kümme minutit kõndinud, ilmus kaljudel nähtavale hoone. See oli ümbritsetud kõrge müüriga, milles oli suur puust, naeltega rautatud värav. Hercule Poirot sammus värava juurde ja koputas - väraval oli suur raudkoputi. Siis tõmbas ta ettevaatlikult üht roostetanud ketti ning teisel pool väravat helises reipalt väike kimedahäälne kell. Tahveldise üks osa tõmmati kõrvale ning nähtavale ilmus nägu. See oli umbusklik, valge tärgeldatud lõuendiga raamitud nägu. Ülahuulel oli selgesti näha vurre, kuid hääl kuulus naisele, millist Hercule Poirot mõttes femme formidableks nimetas.
Naine küsis, mida ta soovib.
"Kas see on Püha Maria ja Kõikide Inglite Klooster?"
Hirmuäratav naine vastas teravalt: "Ja mis see muidu peaks olema?"
Hercule Poirot ei teinud katsetki küsimusele vastata.
"Tahaksin rääkida ülemõega," vastas ta lohele.
Lohe oli nördinud, kuid andis vastumeelselt järele. Riiv lükati eest, uks avati, ja Hercule Poirot juhatati väikesesse ruumi, mida kasutati kloostri külalistetoana.
Varsti liugles sisse nunn, tema vööl rippus roosikrants.
Hercule Poirot oli sünnilt katoliiklane, siinne õhkkond oli talle tuttav.
"Vabandage tülitamise pärast, ma mere," alustas ta, "kuid usun, et teil on siin keegi religieuse, kelle nimi enne pühitsemist oli Kate Casey?"
"See vastab tõele. Nunnana hüütakse teda õde Mary Ursulaks."
"On juhtunud ülekohus, mis tuleb heastada," jätkas Hercule Poirot. "Usun, et õde Mary Ursula võiks mind seejuures aidata. Arvatavasti on tal väärtuslikku informatsiooni."
Ülemõde raputas pead. Tema hääl oli rahulik, nägu liikumatu ja tasakaalukas.
"Õde Mary Ursula ei saa teid aidata."
"Aga ma kinnitan teile..."
Poirot vakatas.
Ülemõde ütles: "Õde Mary Ursula suri kaks kuud tagasi."

5

Jimmy Donavani hotelli baaris istus Poirot ebamugavalt seina ääres. Hotell ei vastanud tema ettekujutusele heast hotellist. Tema voodi vedrud olid katki, samuti kaks aknaruutu - neist tungis sisse ööõhk, mida Hercule Poirot niiväga umbusaldas. Kuumaveepudel, mis talle toodi, oli leige, ning söök, mida ta oli söönud, tekitas tema sisemuses kummalisi valukrampe.
Baaris istus viis meest, kes kõik poliitika üle targutasid. Suuremalt jaolt ei saanud Poirot aru, mida nad rääkisid. Igatahes jättis see ta ükskõikseks. Äkki märkas ta, et tema kõrvale poetab end keegi mees. Too näis hoopis teise kihti kuuluvat ja mõjus kui vilets linlane.
Mees ütles väga väärikalt: "Ma ütlen teile, sir! Ma ütlen teile - "Pegeens Pride'il" pole väihimatki šanssi, mitte kõige vähematki... Ta peab kõige viimasena jooksma, kõige viimasena. Järgige minu nõuannet... Igaüks peab minu nõuandeid järgima! Kas teate, kes ma olen, sir? Kas teate? Atlas. Ma olen Dublin Suni Atlas... Olen kogu hooaja vältel võitjaid ennustanud... Kas ma ei ennustanud ka Larry's Girli? Kakskümmend viis ühe vastu - kakskümmend viis ühe vastu. Kuulake Atlast, ja teil ei lähe viltu!"
Hercule Poirot silmitses teda ebamäärase pelglikkusega. Ta ümises väriseval häälel: "Mon dieu, see on enne."

6

Paar tundi hiljem. Kuu vaatas aeg-ajalt kelmikalt pilvede vahelt välja. Poirot ja tema uus sõber olid mõne miili rännanud. Poirot lonkas, tema pead läbis mõte, et lõppude lõpuks on maailmas ka teisi kingi, mis piknikuks palju paslikumad kui lakk-kingad, George oli tõesti kogu väärilise lugupidamisega sellele vihjanud. "Paar häid, vastupidavaid kingi," oli ta öelnud.
Hercule Poirot polnud mõtet omaks võtnud. Talle meeldis, kui ta jalad olid elegantselt ja esinduslikult kängitsetud. Aga nüüd, kus ta piki kivist jalgrada kõmpis, taipas ta, et pidanuks ka teised kingad võtma.
Tema kaaslane katkestas vaikuse.
"Kas pastor mind sellepärast taga kiusama ei hakka? Ma ei taha oma südametunnistust surmapatuga koormata."
Hercule Poirot rahustas teda: "Te vaid annate kuningale tagasi, mis kuninga oma."
Nad olid kloostrimüüri juurde jõudnud. Atlas hakkas oma rolliks valmistuma.
Tema rinnust pääsis ohe ning ta kaebas liigutaval häälel, et ta olevat omadega täiesti läbi.
Hercule Poirot ütles käskivalt: "Rahunege! Te ei pea ju taevavõlvi kandma, vaid ainult Hercule Poirot'd."

7

Atlas keerutas näppude vahel kahte uut viienaelalist rahatähte ja ütles lootusrikkalt: "Võibolla ma hommikul enam ei mäletagi, kuidas ma nad teenisin. Mul on kogu aeg hirm, nagu oleks paater O'Reilly mul kannul."
"Unustage kõik, mu armas, homme kuulub maailm teile!"
Atlas pomises: "Ja kelle peale ma panuse teen? Kas Working Ladi peale? Ta on suurejooneline hobune, ilus hobune. Või Sheila Boyne'ile?"
Ta vaikis pisut, siis jätkas: "Kas ma kujutan ette, või mainisite tõesti üht paganlikku jumalat? Te ütlesite Herakles, ja nii tõesti kui ma elan, jookseb homme kell 3.30 üks Herakles."
"Mu armas," soovitas Poirot, "pange kõik Heraklese peale. Ütlen teile ühte: Herakles ei vea alt."
Ja juhtus tõepoolest, et järgmisel päeval võitis mr. Rosselyni Herakles kui autsaider täiesti ootamatult võiduajamise ning tema eest maksti kvoot seitse ühe vastu.

8

Hercule Poirot avas osavalt paki. Kõigepealt kõrvaldas ta pakkimispaberi, siis vati ja lõpuks siidpaberi.
Ta asetas keset Emery Poweri kirjutuslauda helkiva kuldse karika, millele oli tsiseleeritud smaragdõunu kandev puu.
Emery Power tõmbas sügavalt hinge.
"Õnnitlen teid, monsieur Poirot."
Hercule Poirot kummardas.
Emery Power sirutas käe välja. Ta puudutas karika äärt ja kompas teda sõrmedega.
"Minu omand!" ütles ta pidulikult.
"Jah," nõustus Hercule Poirot.
Teise rinnust pääsis ohe. Ta nõjatus oma tugitoolis tagasi. Siis küsis asjalikul toonil: "Kust te ta leidsite?"
"Ma leidsin ta ühelt altarilt," vastas Poirot.
Emery Power ajas silmad pärani.
Poirot jätkas: "Casey tütar oli nunn. Ta oli võhiklik, kuid sügavalt usklik tütarlaps. Karikas oli olnud peidetud tema isamajja Liverpoolis. Ta võttis selle kloostrisse kaasa, et - nagu ma oletan - oma isa patte lunastada. Ta andis selle ära, et see teeniks jumalat. Ma ei usu, et nunnadel peekri väärtusest aimu oli. Ilmselt pidasid nad teda perekonnapärandiks. Nende silmis oli see lihtsalt karikas, ja nad kasutasid teda sellena."
"Uskumatu lugu!" ütles Emery Power. "Kuidas te tulite mõttele sinna minna?"
Poirot kehitas õlgu.
"Minu eliminatsioonisüsteem arvatavasti. Ja siis andis mulle mõtlemisainet asjaolu, et mitte keegi polnud kunagi üritanud karikat müüa. See nägi nii välja, nagu asuks ta kohas, kus tavalised materiaalsed väärtused ei kehti. Mulle meenus, et Patrick Casey tütar oli nunn."
Power kordas südamlikult: "Nagu öeldud, õnnitlen teid. Nimetage mulle oma honorar, ja ma kirjutan teile tšeki välja."
"Honorari ei tule," ütles Hercule Poirot.
Teine vahtis talle jahmunult otsa: "Mida see tähendama peab?"
"Kas olete lapsena muinasjutte lugenud? Seal ütles kuningas alati: nõua minult, mida sa tahad."
"Niisiis nõuate ometi midagi?"
"Jah, aga mitte raha. Ainult ühe lihtsa palve täitmist."
"Mis palve see on? Kas soovite börsinõuannet?"
"Ei, ka see oleks raha, ainult teises vormis. Minu palve on palju lihtsam."
"Ja milline see on?"
Hercule Poirot asetas käe peekrile.
"Saatke see tagasi kloostrisse."
Tekkis vaikus. Siis sosistas Emery Power: "Kas olete nõdrameelne?"
"Ei, ma pole nõdrameelne. Oodake, ma näitan teile midagi."
Ta võttis karika oma kätte. Sõrmeküünega surus ta tugevasti ümber puu väänduva mao avatud lõugadele. Karika sisemuses libises kõrvale tilluke kuldne plaat, jättes vabaks õõnsa sanga.
"Näete? See oli Borgiate joogikarikas. Selle pisikese ava kaudu immitses mürk jooki. Te ise ütlesite, et karika ajalugu on õudustegude ahel. Vägivald ja veri ja kurjad kired olid alati seotud tema omaniku eluga. Võibolla saaks teilegi nüüd osaks hukatus."
"Ebausk!"
"Võibolla. Aga miks olite nii himur seda eset omama? Mitte tema ilu ega väärtuse pärast. Teil on sada, võibolla tuhat ilusat ja haruldast eset. Te vajasite teda vaid selleks, et oma uhkust rahuldada. Te ei tahtnud end lüüa lasta. Eh bien, te pole löödud. Te olete võitnud. Karikas kuulub teile. Aga miks ei taha te nüüd teha suursugust, üllast liigutust? Saatke ta tagasi sinna, kus ta peaaegu kümme aastat rahus on olnud. Seal puhastatakse ta kurjast, mis tema küljes kleepub. Ta kuulus kirikule. Laske tal jälle altaril seista, puhtana ja lunastatuna, nii nagu me loodame, et inimhinged puhtaks saavad ja lunastuse leiavad."
Ta kummardus ettepoole.
"Laske ma kirjeldan teile kohta, kust ma ta leidsin. Rahu aed, vaatega merele, nooruse ja igavese ilu unustatud paradiisile."
Ta rääkis edasi, kirjeldades lihtsate sõnadega Inishgowleni argiilmavõõrast võlu.
Emery Power nõjatus toolileenile, käsi silmadel.
"Olen sündinud Iirimaa läänerannikul," tunnistas ta viimaks. "Sealt sõitsin noorukina Ameerikasse."
Poirot sõnas pehmelt: "Ma teadsin seda."
Ärimees ajas end sirgu. Ta silmad olid taas kavalad, huulil mängles kerge naeratus.
"Te olete veider tüüp, monsieur Poirot. Te peate oma tahtmise saama. Viige karikas kloostrisse tagasi - annetusena minu poolt. Kallis kingitus: kolmkümmend tuhat naela - ja mis ma selle eest saan?"
Poirot ütles tõsiselt: "Nunnad palvetavad teie hinge eest."
Rikka mehe naeratus süvenes - igatsev, näljane naeratus.
"Nii on see lõpuks siiski kapitalimahutus. Arvatavasti parim, mis ma eales teinud olen..."

9

Kloostri väikeses vastuvõtutoas pajatas Poirot oma loo ja andis peekri ülemõele tagasi.
Too sosistas: "Öelge talle, et me täname teda ja palvetame tema eest."
Poirot vastas tasa: "Ta vajab teie palveid."
"Kas ta on siis õnnetu inimene?"
"Nii õnnetu, et ta on unustanud, mida õnn tähendab. Nii õnnetu, et ta ei teagi, et ta õnnetu on."
Nunn ütles vaikselt: "Seega rikas mees..."
Hercule Poirot ei vastanud, sest ta teadis, et selle peale pole enam midagi öelda.

Tõlkinud ILME REBANE