Agatha Christie

Kreeta härg
(orig. pealkiri "The Cretan Bull")

1

Mõtlikult silmitses Hercule Poirot oma külalist. Ta nägi kahvatut energilise lõuaga nägu, silmi, mis pigem hallid kui sinised, ning sinkjasmusti juukseid, mida kohtab haruharva - vanade kreeklaste hüatsindivarjundiga lokke.
Ta märkas healõikelist, kuid kulunud tviidkostüümi, viletsat käekotti ning noore neiu ilmse närvilisuse taga aimuvat ebateadlikku kõrkust.
Kahtlemata klass omaette, mõtles ta, kuid puudub raha. Peab olema midagi väga eriskummalist, mis ta minu juurde toob.
Diana Maberly alustas vaiksel, erutatud häälel: "Mina... ma ei tea, kas te saate mind aidata või ei, monsieur Poirot. Tegemist on... see on üpris tavatu olukord..."
"Jaa?" julgustas Poirot. "Öelge mulle, milles on asi."
"Tulin teie juurde sellepärast, et ise ma ennast aidata ei oska. Ma ei tea sedagi, kas üldse midagi teha annab!" hüüdis Diana Maberly.
"Jätke see minu otsustada."
Neiu näkku tõusis puna. Ta ütles kiiresti ja hingetult: "Tulin teie juurde sellepärast, et mees, kellega ma üle aasta kihlatud olin, katkestas kihluse."
Ta vakatas ja vaatas Poirot'le trotslikult otsa.
"Te peate mind täiesti hulluks," arvas ta.
Hercule Poirot raputas aegamisi pead.
"Vastupidi, mademoiselle, mul pole vähimatki kahtlust, et te olete erakordselt tark. Pole minu amet tülitsevaid armastajaid lepitada, ja ma usun, et te seda teate. Niisiis on selle kihluse tühistamises midagi tavatut, eks ole?"
Tütarlaps noogutas.
"Hugh katkestas meie kihluse, kuna ta usub, et hakkab hulluma. Ta leiab, et nõdrameelsed ei tohi abielluda," seletas ta selgelt ja kindlalt.
Hercule Poirot' kulmud kerkisid pisut.
"Ja teie arvate teisiti?"
"Ma ei tea... Mida üldse tähendab hull olla? Igaüks on pisut hull."
"Seda on kinnitatud jah," nõustus Poirot ettevaatlikult.
"Alles siis, kui hakatakse ennast klopitud munaks pidama, tuleb lasta end luku taha panna."
"Ja teie kihlatu pole sellisesse staadiumi jõudnud?"
"Ma ei leia Hugh's üleüldse midagi ebanormaalselt," vastas Diana Maberly. "Ta... oh, ta on kõige mõistlikum inimene, keda ma tunnen. Puhas, usaldatav..."
"Miks ta siis usub end hulluvat?" Poirot tegi väikese pausi, enne kui jätkas. "Võibolla esineb perekonnas nõdrameelsust?"
Diana noogutas jaatavalt.
"Tema vanaisa polnud normaalne - ma usun," seletas ta vastumeelselt, "ja mingi vanatädi. Aga igas perekonnas on ju mõni peast põrunu. Alaarenenud või üliandekas või midagi säärast, eks ole?"
Neiu silmad anusid.
Hercule Poirot raputas nukralt pead ja arvas: "Mul on teist kohutavalt kahju, mademoiselle."
Neiu ajas lõua ette.
"Ma ei taha, et te mind haletsete. Ma tahan, et te midagi teete."
"Mida ma tegema pean?"
"Ma ei tea... Aga miski siin ei klapi."
"Palun rääkige mulle oma kahtlustest, mademoiselle."
Diana hakkas kiiresti rääkima: "Tema nimi on Hugh Chandler, kakskümmend neli aastat vana. Tema isa on admiral Chandler. Nad elavad Lyde Manoris, maavaldus, mis on kuninganna Elisabeth I ajast perekonna omand. Hugh on ainuke poeg. Ta läks mereväkke - kõik Chandlerid on meremehed. See on traditsioon sellest ajast, kui sir Gilbert Chandler aastal tuhat viissada millegagi koos sir Walter Raleighiga meredel purjetas. Loomulikult läks Hugh mereväkke; tema isa poleks midagi muud lubanud. Ja siiski nõudis isa, et ta teenistusest lahkuda."
"Millal see oli?"
"Peaaegu aasta tagasi. Täiesti ootamatult."
"Kas noor Chandler oli oma elukutsega rahul?"
"Täiesti."
"Kas oli mingi skandaal?"
"Seoses Hugh'ga? Ei mingil juhul. Ta jõudis hiilgavalt edasi. Ta... ta ei saanud oma isast aru."
"Mis põhjused admiral Chandler ise ette tõi?"
"Ta ei nimetanud ühtegi kaalukat põhjust. Oh! Ta ütles, et Hugh pidavat õppima mõisat valitsema, aga... aga see oli vaid ettekääne," kurtis Diana. "lsegi George Frobisher märkas seda."
"Kes on George Frobisher?"
"Kolonel Frobisher. Ta on admiral Chandleri parim sõber ja Hugh' ristiisa. Ta veedab suurema osa aastast Lyde Manoris."
"Ja mida ütles kolonel Frobisher admiral Chandleri otsuse kohta, et Hugh mereväest loobuma peab?"
"Ta oli keeletu. Ta ei saanud sellest aru. Keegi ei saanud sellest aru."
"Isegi noor Chandler mitte?"
Diana ei vastanud. Poirot ootas silmapilgu, siis jätkas: "Tollal ta ehk oli jahmunud. Aga nüüd? Kas ta pole midagi öelnud? Üldse mitte midagi?"
"Ta ütles - umbes nädal tagasi -, et tema isal olevat õigus, see olevat ainuke võimalus," pomises Diana vastumeelselt.
"Kas te küsisite, miks?"
"Muidugi, aga ta ei tahtnud mulle öelda."
Hercule Poirot kaalutles hetke. Siis uuris edasi: "Kas teie ümbruskonnas on mingeid tavatuid asju juhtunud? Ma mõtlen - umbes aasta eest? Midagi, mis on ümbruskonnas juttudeks või oletusteks põhjust andnud?"
Neiu võpatas: "Ma ei tea, mida te sellega öelda tahate!"
Poirot rääkis rahulikult, kuid tema hääles oli midagi käskivat.
"Oleks parem, kui te seda mulle ütleksite."
"Pole olnud midagi, mitte midagi sellelaadset, mida teie arvate."
"Mislaadset siis?"
"Te olete kohutav! Maal juhtub sageli kummalisi asju. Kättemaksust... Või on see külanarr või mõni muu..."
"Mis siis ikkagi juhtus?"
"Oli suur kõmu mingite lammaste pärast... Nende kõrid olid läbi lõigatud. Oh! See oli õudne. Aga kõik nood lambad kuulusid ühele ja samale talupojale, ja ta on väga vali mees. Politsei pidas seda kättemaksuks."
"Kas süüdlast kindlaks ei tehtud?"
"Ei."
Neiu lisas ägedalt: "Aga kui te mõtlete..."
Poirot tõstis tõrjuvalt käe: "Te ei tea mitte üks raas, mida ma mõtlen. Öelge, kas teie kihlatu on arstiga konsulteerinud?"
"Ta tõrgub. Ta... ta vihkab arste,»" seletas Diana.
"Ja tema isa?"
"Arvan, et ka admiralil pole arstidesse usku. Ta ütleb, et need olevat puha posijad."
"Mis mulje admiral ise teile jätab? Kas ta on terve? Rahulolev?"
Diana ütles vaikselt: "Ta on kohutavalt vananenud viimase..."
"Viimase aastaga?"
"Vari sellest, mis ta kunagi oli."
Poirot noogutas mõtlikult. Siis küsis: "Kas ta oli oma poja kihlumisega nõus?"
"Oojaa! Teate, meie mõis piirneb tema omaga. Oleme põlvkondi seal elanud. Ta oli üliõnnelik, kui mina ja Hugh ühele meelele jõudsime."
"Ja nüüd? Mis ta ütles, kui kihlus tühistus?"
Neiu vastas ebakindlal häälel: "Kohtasin teda eile ennelõunal. Ta nägi armetu välja. Ta võttis minu käe oma käte vahele ja ütles: "See on sulle ränk hoop, mu laps. Aga poiss talitab õigesti - see on ainus, mida ta teha saab.""
"Ja siis," jätkas Hercule Poirot, "tulite te minu juurde?"
Neiu noogutas ja küsis: "Kas saate midagi teha?"
"Seda ma ei tea. Aga ma võin vähemalt kaasa tulla ja olukorraga tutvuda," vastas Hercule Poirot.

2

Kõigepealt torkas Hercule Poirot'le silma Hugh Chandleri oivaline kehaehitus. Pikk ja proportsioonis, võimsa rindkere ja laiade õlgadega ning tiheda helepruuni juuksetukaga. Ta oli jõu ja mehelikkuse kehastus.
Koju jõudes oli Diana kohe admiral Chandlerile helistanud, ning nad olid otsemaid Lyde Manorisse läinud. Pikal terrassil ootas teelaud. Ning koos teega kolm meest. Admiral Chandler, valgepäine, väljanägemiselt vanem kui ta tegelikult oli, õlad längus nagu raske koorma all, silmad tumedad ja melanhoolsed. Tema sõber kolonel Frobisher oli täielik vastand - kuivetu, sitke mehike punakate juustega, mis hakkasid oimudel hallinema. Rahutu, kergesti ärrituv, sapine väike mees, pisut foksterjerit meenutav, kuid erakordselt tarkade silmadega. Tal oli komme laupa kibrutades pea langetada ja sealjuures kaela õieli ajades vestluskaaslast puurivalt silmitseda. Kolmas oli Hugh.
"Tore eksemplar, kas pole?" arvas kolonel Frobisher. Ta oli märganud Poirot' pilku noormehel peatuvat.
Hercule Poirot noogutas. Tema ja Frobisher istusid kõrvuti. Ülejäänud kolm olid teelaua teises otsas ja lobisesid pisut sunnitud reipusega.
Poirot sosistas: "Jah, ta on oivaline... oivaline. Ta on noor sõnn, jaa, võiks öelda - Poseidoni sõnn... Mehelikkuse luksuseksemplar."
"Väljanägemiselt tervise musterpilt, eks ole?"
Frobisher ohkas. Tema kavalad silmad jälgisid Poirot'd vargsi kõrvalt. Järsku ta ütles: "Ma tean, kes te olete."
"See pole saladus."
Poirot viibutas suursuguselt käega. Žest pidi tähendama, et ta pole siin inkognito. Ta tuli oma tõelise nime all.
Hetke pärast Frobisher jätkas: "Kas tütarlaps tõi teid siia selle... loo pärast?"
"Loo...?"
"Selle Hugh' loo pärast... Jaa, ma näen, et te teate. Aga õigupoolest ma ei mõista, miks ta teie poole pöördus... Ma ei teadnud, et midagi seesugust teie erialasse kuulub. Tahan öelda, et see on rohkem meditsiini asi."
"Minu erialasse mahub kõik. Te imestaksite, kui teaksite."
"Ma ei taipa päriselt, mida te teha saaksite."
"Teate," seletas Poirot, "miss Maberly on võitleja loomuga!"
Kolonel Frobisher noogutas nõustumise märgiks agaralt.
"Jah, tal on tõeline võitlejaloomus. Ta on tubli tüdruk, ei taha loobuda. Aga kahjuks on asju, mille vastu ei saa."
Ta näis järsku vana ja väsinuna.
Poirot tasandas veelgi häält.
"Nagu ma aru sain, on perekonnas esinenud hullumeelsust?"
Frobisher noogutas.
"Kerkib aeg-ajalt pinnale," sosistas ta. "Hüppab üle ühe või paari põlvkonna. Viimane oli Hugh' vanaisa."
Poirot heitis ülejäänud kolmele juuresviibijale kiire pilgu. Diana juhtis vapralt vestlust. Ta naeris ja nokkis Hugh'd. Neid võinuks pidada kolmeks maailma muretuimaks inimeseks.
"Millised vormid hullumeelsus võttis?" uuris Poirot edasi.
"Vanamees muutus lõpuks päris pööraseks. Kuni kolmekümnenda eluaastani oli ta täiesti terve ja normaalne. Siis hakkas kuidagi imelikuks muutuma. Kulus veidi aega, enne kui inimesed seda märkama hakkasid. Sest ajast peale hakkasid kuuldused levima. Sosistati ühte ja teist. Juhtus asju, mis kinni mätsiti. Aga," Frobisher kehitas õlgu, "ta lõpetas täiesti nõdrameelsena, vaene mehike. Ta muutus ohtlikuks ja tuli ametlikult vaimuhaigeks tunnistada."
Väikese pausi järel ta lisas: "Arvan, et ta elas väga vanaks... Seep' see on, mida Hugh kardab. Sellepärast ei taha ta arstiga konsulteerida. Ta kardab, et teda luku taha pannakse ja ta peab aastaid vangina edasi elama. Mina tunneksin täpselt sama."
"Ja kuidas võtab kogu asja admiral Chandler?"
"Ta on täiesti murtud." Frobisher rääkis katkendlikult.
"Kas ta armastab väga oma poega?"
"Ta elab ainult temale. Teate, tema naine uppus paadiõnnetusel, kui Hugh oli alles kümnene. Sellest saadik on ta ainult pojale elanud."
"Kas ta oli oma naisesse väga kiindunud?"
"Ta jumaldas teda. Igaüks jumaldas teda. Ta oli... ta oli kauneimaid naisi, keda ma eales näinud olen."
Frobisher vaikis hetke, siis ütles: "Kas tahate tema pilti näha?"
"See huvitaks mind väga."
Frobisher nihutas oma tooli tagasi. Ta teatas valjusti: "Näitan monsieur Poirot'le paari asja. Ta on kunstihuviline."
Admiral viipas hajameelselt. Frobisher astus raskelt tümpides piki terrassi, Poirot järgnes talle. Hetkeks laskis Diana rõõmsameelsusmaskil langeda ning Poirot luges ta ilmest kartlikku küsimust. Hugh tõstis pea ja vaatas vuntsidega mehele rahulikult otsa.
Poirot sisenes Frobisheri kannul majja. Pärast päikesepaistet väljas tundus sees nii pime olevat, et ta vaevu suutis esemeid eristada. Aga ta märkas, et maja oli täis kauneid vanaaegseid asju.
Kolonel Frobisher juhatas Poirot' maaligaleriisse. Tahveldatud seinal rippusid surnud Chandlerite portreed. Tõsised ja rõõmsad näod, mehed õukonnarõivastuses ja mereväevormis. Naised pärlites ja siidis.
Frobisher peatus galerii lõpus ühe pildi all.
"Orpeni töö," ütles ta järsult.
Nad seisid ja vaatasid suurt saledat naist, kes hoidis kaelarihma pidi hurta. See oli kastanpruunide juuste ja särava elurõõmsa ilmega naine.
"Noormees on välimuselt täiesti temasse," arvas Frobisher. "Kas te ei leia?"
"Mõningal määral jah."
"Loomulikult pole tal ema õrnust, tema naiselikkust. Ta on mehelik väljaanne... Aga põhilises..." Kolonel vakatas. "Kahju, et ta on Chandleritelt ainult selle pärinud, mis tõesti võinuks olemata olla..."
Nad vaikisid. Õhus oli tunda melanhooliat, nad võinuksid kuulda surnud Chandlereid ohkamas kohutava haiguse pärast, mis nende perekonda põlvest põlve ikka ja jälle nuhtles...
Hercule Poirot pööras pead, et oma kaaslasele otsa vaadata. George Frobisher silmitses ikka veel kaunist naist seinal. Ning Poirot küsis vaikselt: "Kas tundsite teda hästi?"
Frobisher surus vaevaliselt: "Kasvasime koos üles. Läksin noore ohvitserina Indiasse, kui ta oli kuusteist aastat vana... Kui tagasi tulin, oli ta Chandleri naine."
"Kas tundsite hästi ka Chandlerit?"
"Chandler on mu vanimaid sõpru, mu parim - ta on seda alati olnud."
"Kas suhtlesite nendega tihedalt ka pärast abielu?"
"Veetsin peaaegu kõik oma puhkused siin. See paik on mu teine kodu. Charles ja Caroline hoidsid alati minu jaoks tuba valmis, see ootas mind alati..." Ta tõmbas õlad pingule ja ajas pea võitlushimuliselt püsti. "Sellepärast olengi praegu siin - et aidata, kui mind vajatakse. Olen kohal, kui Charles mind vajama peaks."
"Ja mida te kõigest sellest arvate?" uuris Poirot.
Frobisheri kulmud tõmbusid kipra.
"Leian, et mida vähem sellest räägitakse, seda parem. Avameelselt öeldes ma ei mõista, miks Diana teid siia tassis."
"Kas teate, et Diana Maberly kihlus Hugh Chandleriga on tühistatud?"
"Jah, ma tean seda."
"Kas teate, mis põhjusel?"
Frobisher vastas jäigalt: "Noored ajavad need asjad omavahel joonde. Mul pole kombeks ennast vahele segada."
"Hugh Chandler seletas Dianale, et nad ei saavat abielluda, kuna ta hakkavat mõistust kaotama," selgitas Poirot.
"Ta nägi, kuidas Frobisheri laubale ilmus higi.
Frobisher ütles: "Kas me peame sellest loost rääkima? Mida te loodate ära teha? Hugh langetas ainuõige otsuse, vaene poiss. See pole tema süü, see on pärilik... Hetkel, kui ta seda teada sai - mis tal muud üle jäi, kui kihlus katkestada? Ta lihtsalt pidi seda tegema."
"Kui oleksin veendunud, et..."
"Võtke siis teatavaks."
"Aga te pole mulle veel midagi öelnud."
"Mainisin ju teile, et ma ei taha sellest rääkida."
"Miks sundis admiral Chandler oma poega mereväest lahkuma?"
"Sest see oli ainuke võimalus."
"Miks?"
Frobisher raputas kangekaelselt pead.
Poirot küsis vaikselt: "Kas põhjus oli selles, et siin ümbruskonnas mõned lambad tapeti?"
Teine pomises pahaselt: "Niisiis olete sellest kuulnud?"
"Diana ütles mulle."
"Tüdruk pidanuks suu kinni hoidma."
"Ta arvas, et see pole täielikult tõestatud."
"Ta ei tea..."
"Mida ta ei tea?"
Frobisher hakkas vastumeelselt, kõhklemisi rääkima: "No olgu, kui te seda tingimata teada tahate... Chandler kuuleb öösel lärmi. Mõtleb, et on vargad. Läheb vaatama. Noormehe toas on tuli. Chandler siseneb. Hugh lebab rõivastatult voodil - magab nagu surnu. Rõivastel on veri. Pesukauss toas on verd täis. Isa ei suuda teda äratada. Järgmisel hommikul kuuleb ta, et külas on leitud läbilõigatud kõridega lambad. Küsitleb Hugh'd. Noormees ei tea midagi. Ei suuda meenutada, et oleks väljas käinud - sealjuures seisid tema porised kingad tagaukse kõrval. Ei suutnud seletada verd pesukausis. Ei osanud üleüldse midagi selgitada. Vaene poiss ei teadnud midagi, mõistate."
Frobisher ohkas ja jätkas: "Charles tuli minu juurde, et arutada, mis teha. Siis juhtus see taas, kolm ööd hiljem. Lõpuks - te ju ometi mõistate - pidi noormees teenistusest lahkuma. Siin, kus ta on Charlesi silma all, saab isa teda valvata. Mereväes ei tohi skandaaliga riskida. Jaa, see oli tõesti ainuke võimalus."
Poirot noogutas. "Ja sealtpeale?"
Frobisher ägestus.
"Ma ei vasta enam ühelegi küsimusele. Kas te ei usu, et Hugh ise oma olukorda kõige paremini mõistab?"
Hercule Poirot ei vastanud. Ta läks alati turri, kui pidi möönma, et keegi midagi paremini mõista võiks kui tema.

3

Halli naastes kohtasid nad admiral Chandlerit, kes parajasti teisest uksest sisenes.
Admiral ütles vaikselt, ent järsult: "Oo, seal te oletegi. Monsieur Poirot, kas tohin teid paariks minutiks oma kabinetti paluda?"
Frobisher väljus ning Poirot järgnes admiralile. Tal oli tunne, nagu kamandataks teda ahtritekile, et ta tõestaks oma süütust.
Admiral osutas Poirot'le üht kahest suurest tugitoolist ja võttis ise teises istet. Kui Frobisheriga rääkides oli Poirot'le silma hakanud teise rahutus, närvilisus ja ärritatus - raske vaimse üleväsimuse tunnused -, siis admiral Chandleri puhul tunnetas ta lootusetust ja otsatut kõhklust.
Chandler ütles sügava ohkega: "Mul on kahju, et Diana teid asjasse pühendas. Vaene laps, ma tean, kui ränk see talle on. Aga siiski on see meie enda perekonnatragöödia, ning ma usun, et te mõistate, monsieur Poirot, et me ei soovi kõrvalisi isikuid."
"Saan teie tunnetest vägagi hästi aru."
"Diana, vaene laps, ei suuda seda uskuda. Algul ei suutnud ka mina. Ma ei usuks seda arvatavasti nüüdki, kui ma ei teaks..."
Ta takerdus.
"Mida nimelt?"
"Et see peitub veres. Ma mõtlen haigust."
"Ja siiski olite kihlusega nõus."
Admiral Chandler tõmbus punaseks.
"Kas arvate, et pidanuksin juba tookord veto peale panema? Aga siis ei olnud mul veel aimu. Hugh on oma emasse läinud, miski temas ei meenuta Chandlereid. Ma lootsin, et ta on kõiges emasse. Alates lapsepõlvest kuni siiani polnud anomaaliast ühtki jälge. Ma ei võinud aimata, et... Pagan võtaks, peaaegu igas perekonnas esineb mõne vaimuhaiguse jälgi."
Poirot küsis vaikselt: "Kas olete arstiga nõu pidanud?"
Chandler möirgas: "Ei, ja mul pole kavatsustki seda teha. Poiss on siin minu järelevalve all piisavalt kaitstud. Nad ei saa teda metsloomana nelja seina vahele sulgeda..."
"Ta on siin kaitstud, ütlete teie. Aga kas teised on kaitstud?"
"Mida te sellega öelda tahate?"
Poirot ei vastanud. Ta vaatas kindlalt admirali tumedatesse melanhoolsetesse silmadesse.
"Igaüks on oma elukutse ohver," arvas admiral kibedalt. "Teie otsite kurjategijat. Minu poeg pole kurjategija, monsieur Poirot."
"Veel mitte."
"Mida te sellega mõtlete?"
"Need asjad lähevad ikka hullemaks... Nood lambad..."
"Kes teile lammastest rääkis?"
"Diana Maberly, ja ka teie sõber kolonel Frobisher."
"George oleks paremini teinud, kui oleks suu pidanud."
"Ta on teie igivana sõber, eks ole?"
"Mu parim," ütles admiral järsult.
"Kas ta oli ka teie abikaasa sõber?"
Chandler naeratas.
"Arvan, et George oli Caroline'isse armunud, kui Caroline alles plika oli. Ta pole kunagi abiellunud, küllap just sellel põhjusel. Noh, mina olin see õnnelik - või vähemalt mõtlesin nii... Naisin Caroline'i selleks, et teda kaotada."
Ta ohkas ja lasi õlad longu.
"Kas kolonel Frobisher viibis teie pool, kui teie naine uppus?" uuris Poirot edasi. Chandler noogutas.
"Jah, ta oli koos meiega Cornwallis, kui see juhtus. Olime Caroline'iga väljas paadis, Frobisher oli sel päeval juhtumisi koju jäänud. Ma pole eales mõistnud, kuidas paat ümber läks. Ilmselt hakkas ta ootamatult lekkima. Olime abajas - tugeva voolu käes. Hoidsin oma naist üleval nii kaua kui suutsin..." Admirali hääl katkes. "Tema laip uhuti kaldale kaks päeva hiljem. Jumalale tänu, et me Hugh'd kaasa polnud võtnud. Nii mõtlesin vähemalt tookord. Ja nüüd mõtlen: Hugh'le olnuks arvatavasti parem, kui ta siiski koos meiega oleks olnud. Kui tookord kõik oleks lõppenud..."
Taas vallandus tema rinnust sügav, lootusetu ohe.
"Meie oleme viimased Chandlerid, monsieur Poirot, pärast meid ei tule Lyde Manorisse enam ühtki Chandlerit. Kui Hugh ja Diana kihlusid, siis lootsin - noh, nüüd pole mõtet sellest rääkida. Jumal tänatud, et Hugh ei abiellunud. Rohkemat ei saa ma öelda."

4

Hercule Poirot istus roosiaias pingil. Tema kõrval istus Hugh Chandler. Diana Maberly oli äsja lahkunud.
Noormees pööras oma kauni näo Poirot' poole.
"Te peate talle selgeks tegema, monsieur Poirot."
Pisut vaikinud, ta jätkas: "Teate, Diana on võitleja. Ta ei taha loobuda. Ta ei taha leppida sellega, mida ei saa muuta. Ta peab seda tahes tahtmata tegema. Ta... ta tahab edasi uskuda, et ma vaimselt normaalne olen."
"Samal ajal kui teie ise olete kindel, et olete - andke mulle andeks - nõdrameelne."
Noormees võpatas ja seletas: "Ma pole tõepoolest veel mõistust kaotanud, aga asi halveneb. Diana ei tea seda. Ta näeb mind ainult siis, kui ma normaalne olen."
"Ja kui te normaalne pole, mis juhtub siis?"
Hugh Chandler tõmbas sügavalt hinge ja seletas: "Esiteks näen und, ja kui ma und näen, olen nõdrameelne. Möödunud ööl näiteks polnud ma enam inimene. Alguses olin märatsev sõnn - märatsev sõnn, kes põletavas päikeses ringi tormas, ja ma tundsin suus vere ja tolmu maitset - verd ja tolmu... Ja siis olin koer - suur ilane koer. Mul oli marutaud, lapsed jooksid mu eest ja põgenesid, kui ma tulin, mehed tahtsid mind maha lasta... Keegi asetas mu ette veekruusi, aga ma ei saanud juua, monsieur Poirot... Ma ei suutnud neelata... Oo, mu jumal, ma polnud võimeline jooma..."
Ta vaikis pisut.
"Ma ärkasin ja teadsin, et see kõik oli tõsi. Läksin pesulaua juurde. Mu suu oli kõrbenud - täiesti kõrbenud - ja kuiv. Olin janune. Aga ma ei saanud juua, monsieur Poirot... Ma ei saanud neelata... Ma ei saanud neelata..."
Hercule Poirot pomises vaigistavaid sõnu. Hugh Chandler jätkas oma juttu. Tema käed klammerdusid kramplikult ümber põlvede, silmad olid pilukil, otsekui näeks ta kedagi enda poole tulevat.
"On asju, mis pole unenägu. Asju, mida ma näen, kui olen täiesti ärkvel - kummitusi, kohutavaid kujusid. Nad irvitavad mulle otsa. Ning mõnikord võin lennata, voodist tõusta ja õhku lennata, pilvedel ratsutada - ja peletised on mulle seltsiks!"
"Hm-hm," tegi Poirot. See oli kergelt tauniv häälitsus.
Hugh Chandler pöördus tema poole.
"Oh, enam pole mingit kahtlust. See on mul veres. See on päritud. Ma ei saa saatuse vastu. Jumal tänatud, et ma seda õigel ajal märkasin, enne kui oleksin Dianaga abiellunud. Mõelge, kui meil olnuks laps ja ta oleks selle kohutava haiguse pärinud!"
Ta asetas oma käe Poirot' käsivarrele: "Te peate talle selgeks tegema. Peate talle ütlema, et unustagu mind. Ta peab unustama. Ühel päeval tuleb keegi teine. Näiteks Steve Graham - ta on Dianasse meeletult armunud, ja ta on kohutavalt hea poiss. Diana oleks temaga õnnelik ja kaitstud. Ma tahan, et ta õnnelikuks saaks. Graham on küll vaene ja tema perekond samuti, aga kui mind enam ei ole, siis on nad kindlustatud."
Hercule Poirot segas vahele.
"Miks nad kindlustatud on, kui teid enam pole?"
Hugh Chandler naeratas. See oli leebe, meeldiv naeratus. Ta seletas: "See on minu ema raha. Ta oli rikas naine. Ta pärandas raha mulle. Jätan testamendiga kõik Dianale."
Hercule Poirot nõjatus pingi seljatoele. Ta huulilt pääsis üllatushüüe.
"Aga te võite väga vanaks elada, mister Chandler," märkis ta.
Hugh Chandler raputas pead.
"Ei, monsieur Poirot, mul ei ole kavatsust väga vanaks saada."
Järsku läbis teda vabin.
"Oo, jumal! Vaadake!" Ta jõllitas üle Poirot' õla. "Seal - teie kõrval - seal on skelett, ta lõgistab konte! Ta kutsub mind, ta viipab mulle..."
Hugh' laienenud pupillidega silmad vahtisid päikesesse. Ta vaarus, nagu hakkaks meelemärkust kaotama.
Siis pöördus ta Poirot' poole ja sosistas peaaegu lapsehäälel: "Kas teie ei näinud midagi?"
Poirot raputas aeglaselt pead.
Hugh Chandler ütles kähedalt: "Ma ei hooli nii väga neist hallutsinatsioonidest. Mis mind hirmutab, see on veri. Veri minu toas, minu rõivastel... Meil oli papagoi. Ühel hommikul lamas ta läbilõigatud kõriga minu toas - ja mina olin voodis, käes habemenuga, mis tema verest veel märg!"
Ta kummardus Poirot' poole.
"Hiljuti tapeti loomi," sosistas ta. Siin ümbruskonnas - külas - väljas põldudel. Lambad, talled, lambakoer. Isa paneb mind luku taha, aga mõnikord - mõnikord on uks lahti. Ilmselt olen kusagile võtme peitnud, kuid ei tea, kuhu. Ma ei tea! See ei ole mina, kes sääraseid asju teeb, see on keegi teine, kes minusse poeb, mu vallutab, kes mind inimesest märatsevaks koletiseks muudab, koletiseks, kes verd ihkab ja vett juua ei saa..."
Ta peitis näo kätesse.
Pisukese pausi järel küsis Poirot: "Ma ei mõista ikka veel, miks te arstiga konsulteerinud ei ole."
Hugh Chandler raputas pead.
"Kas te tõesti aru ei saa! Füüsiliselt olen tugev. Tugev nagu sõnn. Ma võin aastaid elada - aastaid... Nelja seina vahele suletuna. Seda ma ei suuda. Parem on täienisti vaateväljalt kaduda. Teid ja vahendeid leidub alati. Õnnetus relva puhastamisel... Midagi säärast. Diana saab aru..."
Ta vaatas Poirot'le väljakutsuvalt otsa, kuid Poirot ei reageerinud, vaid küsis rahulikult: "Mida te sööte ja joote?"
Hugh Chandler heitis pea kuklasse. Ta müristas naerda.
"Luupainajad maohaavandi tõttu? Kas mõtlete seda?"
Poirot üksnes kordas rahulikult: "Mida te sööte ja joote?"
"Täpselt sedasama mis teised inimesed söövad ja joovad."
"Mingeid erilisi medikamente, tablette, pille kasutate?"
"Taevane arm, ei! Kas usute tõesti, et imepillid suudavad mu terveks teha?"
Ta tsiteeris pilkavalt: ""Kas suudate siis haiget hinge ravida?""
Hercule Poirot ütles kurvalt: "Ma üritan. Kas siin majas on kellelgi silmad haiged?"
Hugh Chandler oli väga imestunud.
"Isale teevad silmad palju häda. Ta peab üsna tihti silmaarsti juures käima."
"Sooh." Poirot mõtles pisut. Siis jätkas: "Oletan, et kolonel Frobisher on suure osa oma elust Indias veetnud?"
"Jah, ta oli India armees. Ta on Indiast väga vaimustatud, räägib sageli pärismaalaste tavadest ja kommetest ja muust sellisest."
Poirot pomises taas: "Sooh."
Siis ta märkis: "Näen, et olete lõuga lõiganud."
Hugh libistas käega üle lõua: "Jah, sügav haav. Isa ehmatas mind ühel päeval raseerimise juures. Ma olen praegu veidi närviline. Peale selle on mul lõual ja kaelal lööve, ja see raskendab raseerimist."
"Peaksite mõnd leevendavat habemeajamiskreemi kasutama," soovitas Poirot.
"Seda ma teengi. Onu George andis mulle."
Äkki puhkes ta naerma.
"Vestleme nagu daamide iludussalongis. Salvid, imepillid, silmavesi! Kuhu see välja peab viima, monsieur Poirot?"
Poirot seletas tasakaalukalt: "Katsun Diana Maberly heaks teha mis suudan."
Hugh' meeleolu muutus. Tema nägu tõsines. Ta pani oma käed Poirot' käsivarrele: "Jah, tehke tema heaks mis suudate. Öelge talle, et ta peab unustama. Öelge talle, et pole mõtet loota... Rääkige talle mõnest asjast, mis ma teile rääkisin... Öelge talle - oh, öelge talle, et ta taeva pärast minust kaugele hoiaks! See on ainus, mida ta praegu minu heaks teha saab. End kaugemale hoida ja unustada!"

5

"On teil julgust? Tublisti julgust? Seda läheb teil vaja."
Diana hüüdis ägedalt: "See on siis tõepoolest tõsi. See on tõsi, et ta on nõdrameelne?"
"Ma pole hulluarst, mademoiselle. Ma ei saa öelda, kas see mees on hull või normaalne..."
Neiu astus talle lähemale.
"Admiral Chandler usub, et Hugh on nõdrameelne. George Frobisher usub, et ta on nõdrameelne. Hugh ise usub, et ta on nõdrameelne..."
Poirot silmitses teda tähelepanelikult: "Ja teie, mademoisele?"
"Mina? Mina ütlen, et ta pole nõdrameelne! Sellepärast..."
Ta jäi toppama.
"Sellepärast pöördusite minu poole."
"Jah. Mul polnud ühtki teist põhjust teie poole pöörduda, eks ole?"
"Jah," nõustus Poirot, "see on täpselt see, mida ma ka ise endalt küsisin, mademoiselle."
"Ma ei mõista teid."
"Kes on Stephen Graham?"
Diana vaatas talle suuri silmi otsa.
"Stephen Graham? Oh, lihtsalt keegi."
Ta haaras Poirot' käest.
"Mis teil mõttes on? Miillele te mõtlete? Te vaid seisate ja kissitate päikese käes silmi ega ütle ühtki sõna. Te teete mulle hirmu, kohutavat hirmu. Miks te mind hirmutate?"
"Võibolla sellepärast, et mul on endal hirm," vastas Poirot.
Suured hallid pärani silmad vahtisid talle vastu. Neiu sosistas: "Mida te kardate?"
Hercule Poirot ohkas sügavalt ja arvas: "Palju kergem on mõrvarit tabada kui mõrva ära hoida."
Diana karjatas: "Mõrv?! Ärge öelge seda sõna!"
"Pean siiski ütlema."
Poirot muutis tooni ning rääkis rutakalt ja tungivalt: "Mademoiselle, on hädavajalik, et me mõlemad, nii teie kui ka mina, öö Lyde Manoris veedaksime. Ma loodan teie peale, et te selle asja korraldate. Kas saate seda teha?"
"Ma... jah... usun, et saan. Aga miks?"
"Sest ei tohi aega kaotada. Ütlesite, et teil on julgust. Tõestage seda. Tehke, mida ma teile ütlen, ilma midagi küsimata."
Neiu noogutas sõnatult ja pöördus.
Poirot järgnes mõne silmapilgu pärast. Ta kuulis raamatukogutoast Diana häält, samuti kolme mehe hääli. Poirot läks mööda laia treppi üles. Ülemisel korrusel polnud kedagi näha.
Ta leidis raskusteta Hugh Chandleri toa. Toa ühes nurgas oli sisseehitatud pesulaud kuuma ja külma vee kraaniga. Üleval klaasriiulil seisid igasugused tuubid, tiiglid ja pudelid.
Hercule Poirot asus kiiresti ja osavalt tööle.
See, mis ta tegi, ei võtnud kuigi palju aega. Ta oli taas all hallis, kui Diana ägedalt ja vihast kuumaks köetult raamatukogust väljus.
"Asi on korras," ütles ta Poirot'le.
Admiral Chandler viipas Poirot' raamatukokku ja sulges ukse. Ta lausus: "Kuulge, monsieur Poirot' see lugu ei meeldi mulle."
"Mis teile ei meeldi, admiral Chandler?"
"Diana nõudis, et te mõlemad, Diana ja teie, tänase öö siin majas veedaksite. Ma ei tahaks külalislahkusetu olla..."
"See ei ole külalislahkuse küsimus."
"Nagu öeldud, ei taha ma külalislahkusetu olla - aga avameelselt tunnistades, see ei sobi mulle. Mina... ma ei soovi seda. Ja ma ei näe põhjust. Mis kasu sellest on?"
"Nimetagem seda eksperimendiks, mida ma teha kavatsen."
"Mis eksperiment see on?"
"Vabandage, aga see on minu asi."
"Kuulge, monsieur Poirot, esiteks ei ole mina teid siia palunud..."
Poirot katkestas teda.
"Uskuge mind, admiral Chandler, et ma teie seisukohta täiesti mõistan ja respekteerin. Olen siin ainuüksi ühe armastava tütarlapse kangekaelsuse tõttu. Rääkisite mulle teatud asju, kolonel Frobisher rääkis mulle teatud asju, Hugh ise rääkis mulle teatud asju. Nüüd tahan näha oma silmaga, mis lahti on."
"Jah, aga mida? Ütlen teile, et näha pole midagi. Lukustan Hugh' igal õhtul tema tuppa ja asi ants."
"Ja siiski, ta ütles mulle, et sageli pole uks hommikuti kinni."
"Mida see tähendab?"
"Kas te ise pole leidnud ust lahti olevat?"
Chandler kortsutas kulmu.
"Mõtlesin ikka, et George on selle avanud - mis te sellega öelda tahate?"
"Kuhu te võtme jätate, kas lukuauku?"
"Ei, panen selle koridoris kummuti peale. Mina või George või Withlers, teener, võtame selle varahommikul ära. Withlersile oleme põhjuseks öelnud, et Hugh kõnnib unes. Aiman, et ta teab rohkem, aga ta on truu hing, juba aastaid minu juures."
"Kas toal on veel teine võti?"
"Minu teada mitte."
"Võibolla on teine võti järele tehtud."
"Aga kes..."
"Teie poeg usub, et ta on selle ise kusagile tuppa peitnud, kuigi ta seda ärkvel olles ei leia."
Ruumi teisest otsast kõlas kolonel Frobisheri hääl: "Asi ei meeldi mulle... Tüdruk..."
"Täiesti minu arvamus," sekkus Chandler ruttu. "Tüdruk ei tohi koos teiega tagasi tulla. Tulge üksi, kui tahate."
"Miks te ei soovi, et miss Maberly öö siin veedab?" uuris Poirot.
Frobisher ütles vaikselt: "See on liiga ohtlik. Neil juhtudel..."
Ta vaikis.
"Hugh armastab teda väga," alustas Poirot.
Chandler hüüdis: "Just sellepärast! Neetud ja veel kord neetud, mõistke ometi, et hullumeelsuse puhul on kõik pea peale pööratud! Hugh ise teab seda. Diana ei tohi siia tulla."
"Seda," arvas Poirot, "peab Diana ise otsustama."
Ta lahkus raamatukogust.
Diana ootas väljas autos. Ta hüüdis: "Lähme toome, mida me ööseks vajame! Dinee ajaks tuleme tagasi."
Kui nad piki mägiteed alla sõitsid, kordas Poirot oma vestlust admiral Chandleri ja kolonel Frobisheriga. Diana naeris põlglikult.
"Usute, et Hugh võiks mulle midagi teha?"
Vastuseks palus Poirot, et ta peataks auto kohaliku apteegi juures. Ta ütles, et on hambaharja koju unustanud. Diana jäi autosse ootama. Talle näis, et Hercule Poirot'l kulus hambaharja ostmiseks liiga palju aega...

6

Suures, Elisabethi-aegse raske tammepuumööbliga sisustatud magamistoas istus Hercule Poirot ja ootas. Polnud muud teha kui oodata. Kõik oli ette valmistatud.
Häire tuli varajasel hommikutunnil.
Väljas samme kuuldes lükkas Poirot riivi eest ja avas ukse. Koridoris seisid kaks vanaldast meest. Admiral - tõsine ja ärev, kolonel Frobisher - tõmblev ja värisev.
Chandler ütles lihtsalt: "Suvatsege meiega kaasa tulla, monsieur Poirot."
Diana Maberly magamistoa ukse ees lebas kägarasse tõmbunud kogu. Valgus langes helepruunile juuksetukale. Põrandal lamas korisedes Hugh Chandler. Ta oli öösärgis ja toatuhvlites. Tema paremas käes oli kõver nuga. Kohati helkis tera matilt punastest märgadest plekkidest.
Hercule Poirot hüüdis lämbuval häälel: "Mon dieu!"
Frobisher ütles kiiresti: "Temaga on kõik korras. Hugh ei puudutanud teda." Ta kõrgendas häält ja hüüdis: "Diana! Meie oleme! Lase meid sisse!"
Poirot kuulis admirali ohkavat ja omaette pomisevat: "Mu poiss, mu vaene poiss!"
Riiv lükati eest. Uks avanes ning lävel seisis Diana. Ta nägu oli surnukahvatu. Ta kogeles: "Mis on juhtunud? Keegi oli siin, ta üritas sisse pääseda - ma kuulsin, kuidas ta ust katsus - linki -, kuidas ta uksetahvlit kraapis... Oh! See oli kohutav... Nagu loom..."
Frobisher ütles kiiresti: "Jumal tänatud, et uks kinni oli!"
"Monsieur Poirot palus mind, et ma ukse riivistaksin."
"Tõstke ta üles ja tooge tuppa," käskis Poirot.
Mõlemad mehed kummardusid ning tõstsid teadvusetu üles. Kui nad Dianast möödusid, nuuksatas too.
"Hugh? Kas see on Hugh? Mis see on... mis ta kätel on?"
Hugh Chandleri käed olid märjad ning kleepuvad mingist punakaspruunist vedelikust."
Diana sosistas vaevukuuldavalt: "Kas see on veri?"
Poirot vaatas mõlemale mehele küsivalt otsa. Admiral noogutas.
"Jumal tänatud, mitte inimveri! Kass. Leidsin selle all hallis. Läbilõigatud kõriga. Pärast seda pidi ta siia üles tulema..."
"Siia?" Diana hääl oli hirmust kähe. "Minu juurde?"
Mees toolil liigutas end ja pomises midagi. Nad jälgisid teda kui nõiutud.
Hugh Chandler tõusis istukile ja vidutas silmi.
"Hallo!" Hugh' hääl oli kähe, ta näis segaduses olevat. "Mis on juhtunud? Miks ma olen...?"
Ta jäi jõllitama nuga, mida ta ikka veel käes hoidis.
"Mida ma teinud olen?" küsis ta vaevu kuuldaval häälel.
Tema silmad rändasid ühelt teisele. Lõpuks jäid nad pidama Dianal, kes oli seina äärde taandunud.
"Kas ma tungisin Dianale kallale?"
Tema isa raputas pead.
"Öelge mulle, mis on juhtunud! Ma pean seda teadma," nõudis Hugh.
Nad ütlesid talle - vastumeelselt, takerdudes. Ta jäi kangekaelseks, kuni oli kõik teada saanud.
Akende taga tõusis päike. Hercule Poirot tõmbas ühe eesriide kõrvale. Ruumi tulvas koiduvalgus.
Hugh Chandleri nägu oli rahulik, hääl kindel. Ta ütles: "Ma mõistan."
Siis ta tõusis. Ta naeratas ja sirutas end. Tema hääl kõlas täiesti loomulikult, kui ta jätkas: "Ilus hommik, eks ole? Arvan, et lähen metsa ja katsun mõnd jänest lasta."
Ta lahkus toast. Teised jäid talle järele vahtima.
Admiral tahtis talle järgneda, kuid Frobisher haaras tal käevarrest: "Ei, Charles, ei! See on vaesele poisile parim väljapääs."
Diana oli nuuksudes voodile heitnud.
Admiral Chandler ütles ebakindlal häälel: "Sul on õigus, George - sul on õigus, ma tean. Poisil on julgust."
Ka Frobisheri hääl katkes.
"Ta on mees," ütles ta tasa.
Chandler katkestas vaikushetke: "Kurat võtaks, kus see neetud välismaalane on?"
Relvakambris oli Hugh virnast relva võtnud ning oli seda parajasti laadimas, kui Hercule Poirot' käsi tema õlale langes.
Hercule Poirot ütles ainult ühe sõna, ega ta ütles selle kummaliselt keelavalt: "Ei!"
Hugh Chandler vaatas talle otsa. Vihasel, kähiseval häälel pomises ta: "Käed eemale! Ärge segage ennast vahele! Sellest saab lihtsalt õnnetusjuhtum. See on ainuke väljapääs."
Hercule Poirot kordas sama sõna: "Ei!"
"Kas te siis ei mõista, et kui Diana uks poleks juhuslikult riivis olnud, oleksin Diana kõri läbi lõiganud! Diana! Selle noaga siin."
"Ma ei usu seda! Te poleks miss Maberlyt tapnud."
"Aga ma tapsin ju kassi, eks ole?"
"Ei, te ei tapnud kassi. Te ei tapnud papagoid. Te ei tapnud lambaid."
Hugh ajas silmad pärani. Ta küsis: "Kas olete teie hull, või olen seda mina?"
Hercule Poirot vastas: "Kumbki meist ei ole hull."
Sel hetkel sisenesid relvakambrisse admiral Chandler ja kolonel Frobisher, neile järgnes Diana.
Hugh Chandler ütles vaikselt: "See mees ütleb, et ma ei ole hull..."
"Olen õnnelik, et teile seda öelda võin," sekkus Poirot. "Te olete vaimselt täiesti normaalne."
Hugh puhkes naerma. Ta naeris nii, nagu öeldavasti naeravad nõdrameelsed.
"See on neetult naljakas. Kas on normaalne lammaste ja teiste loomade kõrisid läbi lõigata? Kas ma olin normaalne, kui ma papagoi tapsin, ja täna öösel kassi?"
"Ma kinnitan teile, et te pole tapnud lambaid, ning papagoid ja kassi samuti mitte."
"Kes seda siis tegi?"
"Keegi, kelle kõik mõtted ja püüdlused olid suunatud sellele, et tõestada teie nõdrameelsust. Iga kord anti teile kanget uinutit ning teie kõrvale asetati vereplekkidega nuga või habemenuga. See oli keegi teine, kes oma veriseid käsi teie pesukausis pesi."
"Aga miks?"
"Et te teeksite seda, mida te äsja teha tahtsite, kui ma teid takistasin."
Hugh vahtis talle hämmastunult otsa. Poirot pöördus kolonel Frobisheri poole.
"Kolonel Frobisher, olete palju aastaid Indias elanud. Kas teile ei ole teada juhtumeid, kus inimesi meelemürgi abil on hullumeelsusele aetud?"
Frobisher vaatas huviga üles.
"Ma ise pole säärast juhtumit näinud, küll aga olen sageli sellest räägitavat kuulnud. Datuuramürgistused. Need lõpevad nõdrameelsusega."
"Just nimelt. Datuura toimiv koostisosa on lähisuguluses - kui mitte identne - alkaloid atropiiniga, mis sisaldub ka belladonnas või surmavates maavitsalistes. Belladonnapreparaadid on küllaltki tavalised, ning atropiinsulfaati ennast kirjutatakse välja silmahaiguste puhul. Kui retsepti korratakse ning ravimit eri paigus valmistada lastakse, võib endale suure hulga mürki muretseda, ilma et see kahtlust ärataks. Alkaloidi võib ekstraheerida ja näiteks habemeajamiskreemile lisada. Välispidiselt kasutatuna põhjustab ta löövet, mis raseerimisel nahavigastusi tekitab. Niiviisi tungib mürk pidevalt organismi. Ta kutsub esile teatud sümptomeid - suu ja kõri kuivust, neelamistõrkeid, hallutsinatsioone, topeltnägemist - lühidalt kõiki neid sümptomeid, mis mister Chandleril esinesid."
Ta pöördus noormehe poole.
"Et teilt viimast kahtlust võtta, tahan teile öelda, et need pole pelgalt oletused, vaid tõsiasjad. Teie habemeajamiskreemi hulka oli segatud tublisti atropiinsulfaati. Võtsin proovi ja lasksin teha analüüsi."
Kahvatu ja värisev Hugh küsis: "Kes seda tegi? Miks?"
"See küsimus täidab mu mõtteid sellest ajast, kui siia tulin. Otsisin mõrva motiivi. Diana Maberly oleks teie surma läbi rahalist kasu saanud, aga ma ei võtnud teda tõsiselt arvesse...
Hugh Chandler läks keema: "Loodan, et see on nii!"
"Võtsin vaatluse alla teise motiivi. Igavese kolmnurga. Kaks meest ja üks naine. Kolonel Frobisher oli teie emasse armunud. Admiral Chandler abiellus tema armastatuga."
Admiral Chandler hüüdis: "George! George! See on võimatu!"
Hugh küsis uskumatult: "Kas arvate, et vihkamine võib pojale üle kanduda?"
Hercule Poirot ütles: "Teatud asjaoludel jah."
Frobisher hüüdis: "See on alatu vale! Ära usu teda, Charles!"
Chandler võpatas ja pomises: "Datuura.... India - jaa, ma näen... Ja me poleks iial mürgi peale tulnud... Iial, sest perekonnas esineb nõdrameelsust..."
"Mais oui!" Hercule Poirot hääl tõusis teravaks: "Nõdrameelsus perekonnas. Hullumeelne, kes kättemaksu haub - kaval nagu hullud ikka -, kes oma hullumeelsust aastaid varjab." Ta pöördus kiiresti Frobisheri poole. "Mon Dieu, te pidite teadma, te pidite aimama, et Hugh on teie poeg! Miks te talle seda iial ei öelnud?"
Frobisher kugistas ja kogeles: "Ma ei teadnud! Ma ei võinud kindel olla... Caroline tuli kord minu juurde - suures hirmus, miski oli teda ehmatanud. Tema... Mina... Me kaotasime pea. Seejärel läksin otsekohe ära - see oli ainus, mis ma teha võisin. Me mõlemad teadsime, et peame lõpuni kindlaks jääma. Ma... ma olen endalt küsinud, aga ma ei võinud kindel olla. Caroline ei öelnud iial midagi, millest võinuks järeldada, et Hugh oleks minu poeg. Kui siis nõdrameelsuse vari ilmnes, oli asi minu meelest otsustatud."
Poirot ütles: "Jaa, see otsustas asja. Te ei osanud näha viisi, kuidas noormees pea ette sirutab ja sealjuures laupa kibrutab - trikk, mille ta teilt on pärinud. Aga Charles Chandler nägi seda. Nägi juba aastaid tagasi - ja kuulis oma naiselt tõtt. Ma arvan, et naine kartis teda. Tema nõdrameelsus oli juba avalduma hakanud. See oligi, mis Caroline'i teie juurde tõi - selle mehe käte vahele, keda ta oli alati armastanud. Charles Chandler sepitses oma kättemaksuplaane. Tema naine hukkus paadiõnnetusel. Tema ja ta naine olid üksi paadiga väljas, ja ainult Chandler teab, kuidas see õnnetus juhtus. Siis keskendas ta oma vihkamise noorukile, kes tema nime kandis, kuigi ta tema poeg ei olnud. Teie India-lugude ajel tuli ta mürgitamismõttele. Hugh pidi pikkamööda nõdrameelsusse viidama. Kuni enesetapuni. Admiral Chandler oli see, kes verejanu põdes, mitte Hugh. Charles Chandler oli see, kes üksildastel põldudel lammaste kõrid läbi lõikas. Aga Hugh pidi selle eest maksma!
"Teate, millal mu kahtlus tärkas? Kui kuulsin, et admiral Chandler tõrkus oma poega arsti konsultatsioonile saatmast. Et Hugh vastu oli, see oli loomulik. Aga isa! Võinuks ju arst tema poja päästa - oli sadu võimalusi, miks ta pidanuks arstlikku ekspertiisi soovima. Aga ei, arst ei tohtinud Hugh Chandlerit näha, sest arst oleks avastanud, et Hugh on vaimselt terve!"
"Vaimselt terve... Ma olen vaimselt terve?" küsis Hugh.
Ta astus sammu Diana poole. Frobisher seletas järsult: "Sa oled vaimselt täiesti terve. Meie perekonnas pole pärilikke haigusi."
Diana sosistas: "Hugh..."
Admiral Chandler haaras Hugh' püssi.
"Kõik puhas mõttetus! Ma arvan, et lähen metsa ja vaatan, kas näen mõnd jänest..."
Frobisher tahtis talle järele tormata, kuid Hercule Poirot hoidis teda tagasi: "Te ise ütlesite äsja, et see on parim väljapääs..."
Hugh ja Diana lahkusid.
Mõlemad mehed, belglane ja inglane, jälgisid aknast viimast Chandlerit, kes läbi pargi metsa poole suundus.
Õige pea kuulsid nad lasku.

Tõlkinud ILME REBANE