Agatha Christie

Pansionaadi saladused
(orig. pealkiri "Hickory Dickory Dock")

I

Hercule Poirot kortsutas kulmu: "Miss Lemon!"
"Jah, mister Poirot?" vastas kuulsa eradetektiivi sekretär.
"Selles kirjas olete teinud kolm viga!"
Poitot' hääles kõlas rahutus ja hämming. Ta oli harjunud, et sekretär on täpsuse musternäide, samuti et too pole kunagi haige, väsinud ega nukker. Miss Lemon oli nagu automaat - laitmatu sekretär, kes jätab kõik meelde, saab kõigega hakkama. Tema ja kammerteener George valitsesid Poirot' elu arvutusmasina täpsusega. Kuid sellel hommikul oli juhtunud midagi ennekuulmatut: lihtsaimat kirja trükkides oli miss Lemon teinud kolm viga ja polnud neid isegi märganud!
Miss Lemonile süüdistavat dokumenti ulatades ei olnud Poirot ärritatud, pigem oli ta segaduses.
Sekretär võttis kirja, silmitses seda, ning esimest korda nende pika koostöö vältel nägi Poirot naist punastamas. Puna kattis näo kuni hallide juuste juurteni, muutes selle veel ilmetumaks.
"Oo jumal! Ma ei kujuta ette, kuidas see juhtuda võis! See kõik on ilmselt mu õe pärast."
"Teie õe pärast?"
Poirot oli siiralt imestunud. Tal polnud aimugi, et sekretäril võib õde olla. Talle polnud pähegi tulnud, et miss Lemonil võiks olla mingeid sugulussidemeid, perekonnamuresid.
"Ütlete, et teie õe pärast?" küsis ta uuesti.
Miss Lemon noogutas vilkalt: "Jah. Kuid vaevalt olen teile temast kunagi rääkinud. Peaaegu kogu ta elu on möödunud Singapuris. Tema mees oli kommersant, kaubitses kautšukiga."
Poirot kuulas tähelepanelikult ja tema huvi ärgitas miss Lemoni edasi rääkima.
"Kaotanud mehe neli aastat tagasi, jäi õde lasteta leseks ja tuli Londonisse elama. Ta on piisavalt kindlustatud, võib lubada endale isegi mõningast komforti."
Miss Lemon vaikis viivu, siis jätkas: "Kuid lugu on nii, et õde tunneb ennast väga üksildasena. Ta on pikka aega Inglismaalt ära olnud, tal pole siin sõpru. Ilmselt sellepärast võttis ta poole aasta eest nõuks tööle minna."
"Või nii."
"Jah. Ta leidis koha üliõpilaspansionaadis. Selle omanik on pooleldi kreeklanna. Ta vajas majapidajannat, kelle kohustuste hulka kuulub ka elanike asjade valvamine. Õde hakkas seal tööle. See on väga vanamoodne maja Hickory Roadil. Võibolla teate..."
Ei, Poirot seda tänavat ei teadnud.
"Maja on ennistatud ja näeb kena välja. Õele seal meeldib. Tema kasutada on magamistuba, võõrastetuba, tilluke vannituba ja köök."
Miss Lemon vaikis kõhklevalt, ent Poirot tõi kuuldavale hääleka ohke ja noogutas heakskiitvalt. Ta oimas: midagi peab järgnema, sest kõik kuuldu oli niivõrd tavaline, et ei võinud ärevuseks põhjust anda. Julgust saanud miss Lemon jätkas:
"Kui õde teatas oma otsusest tööle minna, ei mõistnud ma, milleks tal seda vaja on, kuid tema põhjendid veensid mind. Ta pole kunagi osanud istuda käed rüpes, tal oli eeskujulik majapidamine, ta oli väga praktiline ega loopinud raha tuulde. Siin on palk väike, kuid ka töö pole raske. Ta on alati noortega hästi läbi saanud; pikka aega välismaal elades õppinud orienteeruma keerukais rassisuhetes. Ta oskab inimestele andestada nende väikesed nõrkused. Ma vist ei öelnud, et pansionaadis on paljudest rahvustest elanikke."
"Nüüdisajal pole see haruldus," märkis Poirot.
"Mu õde hoolitseb osavalt oma perenaise eest. Missis Nicoletis on temperamentne naine, kahjuks kohutavalt muutliku meelega. Taoti on ta võluv, kuid taoti täiesti talumatu. Ta peab ennast kõiges kompetentseks, ent samal ajal on sageli absoluutselt ebapraktiline ja vajab nõuandeid. Mu õde aga pole neid inimesi, kes end lükata-tõmmata laseksid. Ta oskab oma väärikust kaitsta, kuid sealjuures ei aja oma õigust taga pisiasjus."
Poirot noogutas mõistvalt. Oma sekretäri jutust taipas ta, et tolle õel on tugev iseloom, kuigi abielu ning Singapuri palava kliima tõttu arvatavasti pisut leebunud. Ühtlasi peaks ta olema tasakaalukas nagu miss Lemongi.
"Niisiis otsustas teie õde tööle minna?" küsis ta, et suunata jutt kindlasse rööpasse.
"Jah. Poole aasta eest ta kolis Hickory Roadile. Töö talle üldiselt meeldib. Ta leiab selle isegi huvitava olevat."
Poirot kuulas nüüd pisut hajameelselt. Miss Lemoni õe lugu ei äratanud temas ikka veel professionaalset huvi.
"Kuid mõne aja eest," kuulis ta äkki, "hakkas õde väga muretsema..."
"Miks?" muutus Poirot valvsaks.
"Kuidas teile öelda, mister Poirot... Talle hakkas miski vastu."
"Kas seal elab mõlemast soost üliõpilasi?" märkis Poirot delikaatselt.
"Oo ei, mister Poirot, see pole hoopiski see, mida teie mõtlete. See on tõsisem. Seal hakkasid asjad kaduma."
"Kaduma? Või nii!"
"Jah! Ja kadusid mingisugused kummalised esemed... Üldiselt on selles loos palju mõistatuslikku."
"Kas politseile on teatatud?"
"Veel ei ole. Mu õde arvab, et selleks pole vajadust. Ta on noori armastama hakanud, eriti mõnda neist, sellepärast loodab ta ise selgust tuua."
"Ma saan teie õest aru," ütles Poirot mõtlikult. "Kuid see on riskantne. Kiiduväärt on loota oma jõule, aga... Aga mida te ise sellest arvate?"
"Ma ei mõista üldse, mis seal toimub. Mõningaid fakte on lihtsalt võimatu seletada... Mulle see ei meeldi!"
Poirot noogutas vaikides ja mõtles omaette, et ilmselt on selles süüdi miss Lemoni Achilleuse kand - tema kujutlusvõime, õigemini kujutlusvõime puudumine. Faktid olid talle A ja O. Neid talletas tema mälu ideaalses korrastuses ja nende keskel tundis ta ennast kindlalt. Abstraktne viis ta rööpast välja, fantaasia oli talle täiesti võõras.
"Võibolla pole tegu hariliku varguse, vaid kleptomaaniaga?"
"Ei usu. Olen selle kohta palju lugenud," arvas miss Lemon. "Ei mäleta, et ükski autor oleks kirjeldanud midagi selle juhtumi taolist."
Poirot vaikis minutit poolteist. Teab kas kandus talle üle miss Lemoni rahutus või mõtles ta millestki muust. Miss Lemoni jutust terendus midagi kaasakiskuvat, lõdvestust tõotavat.
"Miss Lemon, kuidas te vaatate selle peale, kui kutsuksime teie õe meile teed jooma? Arvatavasti võiksin teda pisut aidata."
"See on teist väga kena, mister Poirot. Õhtuti on mu õde vaba."
"Siis määrakem kohtumine homseks, kui teil midagi selle vastu ei ole."
Järgmisel õhtul kaeti miss Lemoni õe tuleku puhuks laud. George, mister Poirot' kammerteener, täitis täpselt kõik juhendid tee ja sändvitšide asjus.

II

Missis Hubbard sarnanes väga oma õega, kuid tema nahk oli tõmmukam, figuur täidlasem, soeng moodsam, maneerid naiselikumad. Ainult silmad ümmarguses heatahtlikus näos olid niisama läbitungivad kui need, mis vaatasid miss Lemoni näpitsprillide tagant.
"Väga armas teist, mister Poirot, mind siia kutsuda," ütles ta. "Sändvitšid on nii maitsvad, sõin neid vist rohkem kui tohtinuksin."
"Kas tohib veel teed pakkuda, missis Hubbard?"
"Jah, palun, pool tassi."
"Kõigepealt kinnitame keha," naeratas Poirot, "siis asume asja juurde."
Ta silmitses missis Hubbardit väga sõbralikult ja keerutas uljalt oma musti vuntse.
"Teate," ütles missis Hubbard, "Felicity on mulle teist palju rääkinud. Ta edastas teist väga tõepärase portree."
Pärast pisukest nõutust taipas Poirot, et nimi Felicity, mis tähendab õndsust, kuulub rangele miss Lemonile.
"Inimesed ja nende teod on mind alati külmaks jätnud," jätkas missis Hubbard ning - ilmselt hajameelsusest - võttis taldrikult järgmise sändvitši. "Kuid mind teeb rahutuks see, mis meil toimub."
"Kas võiksite täpsemalt selgitada oma rahutuse põhjust?"
"Jah, muidugi. Oleks loomulik, kui kaoksid raha või väärisesemed, kuid see, mis meil kaob, saab olla seotud kas kleptomaania või mingisuguse pettusega.' Koostasin kadunud asjade nimistu."
Ta avas käekoti ja võttis välja väikese märkmiku. Ühel leheküljel seisis:
Balliking (uuest paarist üks)
Käevõru
Briljantsõrmus (leitud hiljem supitaldrikust)
Puudritoos
Huulepulk
Kõrvarõngad (odavad)
Stetoskoop
Välgumihkel
Vanad flanellpüksid
Elektripirnid
Šokolaadikarp
Siidsall (leitud hiljem tükkideks lõigatult)
Seljakott (samuti leitud tükkideks lõigatult)
Boorhape
Vannisool, pesupulber
Kokaraamat
Poirot luges ja ühmas rahulolevalt:
"Ülitore! Väga võluv nimekiri. Õnnitlen teid, missis Hubbard!"
"Mille puhul, mister Poirot?" küsis missis Hubbard nõutult.
"Selle puhul, et puutusite kokku nii huvitava probleemiga. Nimekiri meenutab mulle mängu, mida lapsepõlves mängisime. Mäng seisnes selles, et iga osaleja pidi meelde jätma esemed, mida kõik järgemööda nimetasid, sellises järjekorras, nagu neid nimetati. See oli raske, sest kõrvuti kõlanud sõnadel polnud omavahel mõttelist seost. Näiteks: seebitükk, valge elevant, ümberlükatud laud - kord oli meil säärane sõnavalik. Meeldejätmise tegi raskeks just seosetus, sõnasuguluse puudumine. Nagu teiegi nimekirjas. Tolles lastemängus oli võitja see, kes kõik sõnad õiges järjekorras meelde jättis."
"Olen kindel, et võitja olite alati teie, mister Poirot," märkis miss Lemon tõsiselt.
"Nii see tõesti oli," ütles Poirot. "Lõppeks võib ka kõige kaootilisemad kombinatsioonid korrastada, kui siduda nad lisasõnadega. Näiteks nii: seebitükiga tahan pesta valget elevanti, mis seisab ümberlükatud laual. Ja nii edasi."
"Ehk teeksite sama minu nimistu esemetega?" palus missis Hubbard.
"Proovin!" oli Poirot innukas. "Alustame nii: noor leedi, paremas jalas king, pani käevõru vasakusse kätte, võttis siis puudri ja huulepulga, korrastas end ja läks söögituppa sööma. Seal poetas ta sõrmuse supitaldrikusse... Kokkuvõttes võin terve teie nimistu peast üles ütelda. Kuid meil pole seda vaja. Peame välja selgitama, kas tegemist on lihtsalt kaootilisusega või eksisteerib varastatud asjade vahel mingi süsteem või sõltuvus. Niiöelda loogika. On vaja põhjalikku analüüsi. Seepärast uurime kõigepealt nimistut."
Poirot jäi mõttesse.
"Minu tähelepanu," ütles ta lõpuks, "köitis järgmine tõik: suurem osa varastatust ei kujuta endast mingit väärtust, välja arvatud stetoskoop ja briljantsõrmus. Kas sõrmus on hinnaline?" küsis ta missis Hubbardilt.
"Raske öelda, mister Poirot. Keskel suur briljant, selle ümber mõned väiksemad. Miss Lane oli sõrmuse kadumise pärast väga kurb ja me kõik tundsime suurt kergendust, kui see ühel ilusal päeval supitaldrikust leiti."
"Minu arvates on sõrmuse varastamise ja seejärel leidmise fakt väga oluline. Huulepulga või puudritoosi kadumine ei anna veel põhjust politseisse pöörduda. Briljantsõrmusega on teine lugu. Siin tekkis politsei väljakutsumise oht. Sellepärast sõrmus tagastatigi."
"Kuid miks oli vaja see algul varastada ja hiljem tagastada?"
"See on esialgu ebaselge," vastas Poirot. "Võtkem ette varastatud asjade klassifitseerimine. Kuid kõigepealt öelge mulle, mida kujutab endast too miss Lane, kellelt sõrmus varastati?"
"Patricia on väga armas, tõsine ja hästikasvatatud neiu, kuid küllalt ilmetu. Õpib arheoloogiat. Sõrmus leiti miss Valeria Hobhouse'i taldrikust. Miss Valeria on huvitav brünett, väga arukas ja kurja keelega daam, töötab iludussalongis."
"Niisiis on Patricia meeldiv, ent tõsine, Valeria aga kena ja isikupärane," märkis Poirot endamisi.
"Kellele kuulus varastatud stetoskoop?"
"Len Baytsonile, meditsiinitudengile. Ta oli maruvihane. Ta on üldse keevaline, kuid jahtub ruttu. Üldiselt tore noormees."
"Aga kellele kuulusid flanellpüksid?"
"Colin MacNebbile. Püksid olid vanad, päris ära kantud."
"Niisiis, mõningaid asju justkui polnuks mõtet varastada. Aga mine tea... Läki õhtukingade juurde. Uuest paarist on varastatud üks king. Kellele kingad kuulusid?"
"Sally Finchile. Ameerika üliõpilane."
"Võibolla torkas ta selle kusagile? Kes vajaks ühte kinga?"
"Oo ei, me pöörasime maja pea peale. Miss Finch kavatses peole minna, pani õhtukleidi selga, kuid kingadeta ei saanud ta minna. Need olid tema ainukesed peokingad."
"Niisiis sattus ta raskesse olukorda ja see kurvastas teda. Selles võib midagi olla..."
Pisut mõtelnud, Poirot jätkas: "Jäävad tükkideks lõigatud seljakott ja siidsall. Seda ei saa vaadata kui alpust või kasuahnust, ilmselt on tegemist kuritahtlikkusega. Kellele kuulus seljakott?"
"Sejakotid on peaaegu kõigil üliõpilastel. Vaheajal käivad nad sageli reisimas, kasutades juhuautosid. Seljakotid ostetakse lähimast poest. Neid on raske üksteisest eraldada. Kuid ilmselt kuulus see Len Baytsonile, nagu stetoskoopki. Sall oli Valeria oma."
Poirot sulges silmad. Tema vaimusilma ette kerkis inimeste ja sündmuste kaleidoskoop. Ent ta teadis: kõik paigutub kindlasse süsteemi. Ainult millest alustada?
"Alustagem ballikingast," ütles ta. "Miss Lemon, võtke allesjäänud king ja minge Baker Streeti leiubüroosse. Öelge, et kaotasite kinga metroos. Vaatame, mis sellest välja tuleb."

III

Maja Hickory Roadil kujutas endast tegelikult kahte maja. Need - numbrid 24 ja 26 - olid ühendatud omavahel nii, et alumisel korrusel moodustusid suur võõrastetuba ja söögituba, kaks garderoobi ja väike kontor. Üles, teineteisest lahutatud korrustele viis kaks eraldi treppi. Tütarlaste toad paiknesid hoone paremtiivas, noormeeste omad vasaktiivas, endises 26. majas.
Missis Hubbard sisenes majja. Talle tuli vastu graatsiline pikk brünett Valeria Hobhouse.
"Missis Nicoletis palus teid sisse astuda," ütles ta sõbralikult.
Missis Nicoletise juurde minnes mõtles missis Hubbard: küllap on tollele taas vaim peale tulnud. Ta avas ukse. Perenaine, tüse, elatanud, kuid hästi säilinud, kapriisse suu ja hiigelsuurte pruunide silmadega brünett, istus diivanil ja suitsetas.
"Ometi kord suvatsesite ilmuda," alustas ta kurjalt. "See on kohutav! Millega te neid tudengeid toidate?"
Ta vehkis arvetepakiga.
"Nad saavad küllusliku hommikueine ja korraliku lõuna. Kõik lihtne, ent toitev. See on väga ökonoomne."
"Ökonoomne! Te julgete mulle seda öelda! Ma olen peaaegu laostatud!"
"Minge ikka! Pansionaat võimaldab teile korraliku sissetuleku," vastas missis Hubbard rahulikult.
"Kuidas te julgete minuga säärasel toonil rääkida!" kiunus missis Nicoletis. Missis Hubbardi kaela langes ränk etteheideterahe.
"Ta võib hulluks ajada," pomises missis Hubbard endamisi. Sõimule rohkem tähelepanu pööramata läks ta oma tuppa. Ta tahtis puhata. Kuid rahu nautida polnud talle määratud. Koridoris ootas mulatitar.
"Tahaksin teiega rääkida, missis Hubbard."
"Jaa, palun, Elizabeth, ma kuulan."
Missis Hubbard oli pisut imestunud. Elizabeth Johnstone, Jamaica üliõpilane, kes õppis Inglismaal õigusteadust, oli väga töökas ja võimekas, tasakaalukas ja kinnine. Ta valitses ennast praegugi, kuid missis Hubbard tabas neiu hääles kerge värina.
"Kas on midagi juhtunud?"
"Jah. Palun teid väga, tulge minu tuppa."
Nad läksid teisele korrusele. Elizabeth juhtis missis Hubbardi laua juurde.
"Minu konspektid," ütles ta, "mitmekuise töö tulemus. Vaadake, mis nendega on tehtud!"
Vihikud olid tindiga üle valatud, kõik leheküljed olid sellest läbi imbunud. Tint polnud veel kuivadagi jõudnud."
"Seda on tehtud ajal, mil mind toas polnud, ja võõra tindiga. Minu tint on puutumatult riiulil. Seda on keegi lausa meelega teinud."
Missis Hubbard oli vapustatud.
"Tõepoolest, ma ei tea, mida öelda. See on lihtsalt pöörane ja alatu. Ehk on teil mingisuguseid kahtlusi?"
Tütarlaps vastas viivitamatult: "Te näete, et see on roheline tint, sellist kasutatakse harva. Meil kirjutab säärasega ainult Nigel Chapman."
"Tuleb selgitada. Kahetsen väga, Elizabeth, et nii juhtus, katsun teha kõik süüdlase leidmiseks."
Ühisvõõrastetoas leidis ta ees Valeria, Patricia ja Nigeli - heledate sassis juustega kõhnavõitu nägusa noormehe.
"On juhtunud midagi väga ebameeldivat," pöördus missis Hubbard nende poole. "Nigel, sooviksin, et aitaksid mul selgust tuua. Keegi on nimme tindiga üle valanud Elizabethi konspektid, kusjuures tint on roheline. Ainult sina, Nigel, kirjutad säärase tindiga. Tunnista üles. Kas see on sinu kätetöö?"
"Mis te nüüd! Mina? Oo ei! Mulle muidugi meeldib vahel inimesi vihastada, kuid nii jõledaks tembuks pole ma võimeline. Mis tindisse puutub, siis hoian teda siinsamas riiulil."
Ta läks riiuli juurde ja võttis pudeli. Vilistas pikalt.
"Teil on õigus, missis Hubbard, pudel on peaaegu tühi! Alles eile, kui sulepead täitsin, oli pudel täis."
Patricia ütles ägedalt: "Ei tohi Nigeli't kahtlustada ainult sellepärast, et see on tema tint!"
"Kõigest hoolimata mööngem, et see temp ületab igasuguse nalja piirid," ütles Valeria missis Hubbardiga pilke vahetades.
"Pean midagi ette võtma," lausus missis Hubbard kuivalt ja kindlalt.

IV

"Siin ta on, mister Poirot!"
Miss Lemon asetas Poirot' ette lauale väikese paki. Poirot harutas paberi ümbert ja nägi elegantset hõbekinga.
"Oligi leiubüroos, nagu te arvasite."
"Hästi. See kordaminek säästab meid lisavaevast," ütles Poirot. "Peale selle kinnitab mõningaid mu oletusi."
"Kui see teile tüli ei tee, mister Poirot, lugege, palun, läbi mu õe kiri. Neil seal pansionaadis on uusi sündmusi," palus miss Lemon.
Viimane lause öeldi tähendusrikkalt, rõhuga. Miss Lemon ulatas kirja. Selle läbi lugenud, palus Poirot end viivitamata missis Hubbardiga telefonitsi ühendada.
Minuti pärast ulatas miss Lemon talle toru.
"Missis Hubbard?"
"Jaa, mister Poirot. Väga lahke teist mulle helistada. Olen üpris..."
"Kust te räägite?" katkestas Poirot.
"Kabinetist muidugi."
"Kas telefonil on paralleelühendus?"
"Mõistan, mida te silmas peate. See ongi paralleel. Põhitelefon asub all hallis. Kuid praegu pole ühtki üliõpilast kodus. Köögitüdruk läks turule, tema mees Geronimo on itaallane ega oska kuigivõrd inglise keelt. Koristaja on poolkurt, pealegi olen kindel, et tema ei hakkaks pealt kuulama."
"Väga hea. Järelikult võin vabalt rääkida. Öelge, kas teil pansionaadis on vahetevahel loenguid või filmiseansse? Üldse mingeid meelelahutusi?"
"Vahetevahel. Hiljuti külastas meid maailmarändur miss Beltraut. Ta näitas slaide. Pärast korraldati Kaug-Ida missiooni õhtu... Tõsi, paljud tudengid ei tulnud sinna."
"Ahhaa! Niisiis, täna õhtuks olete nõusse meelitanud detektiiv Poirot', kelle juures teie õde töötab, pansionaati rääkimaks oma praktika huvitavaimatest juhtumitest."
"See on teist väga kena... Kas mõtlete, et..."
"Ma ei mõtle, ma olen kindel!"
Õhtul halli sisenedes nägid üliõpilased ukse kõrval tahvlil väikest kuulutust: "Mister Hercule Poirot, kuulus eradetektiiv, on lahkelt lubanud täna õhtul pidada loengu kuriteo avastamise teooriast ja praktikast. Lisaks kirjeldab ta huvitavamaid juhtumeid oma praktikast."
Eelseisvat sündmust kommenteeriti mitmeti.
"Mis eradetektiiv see säärane on?"
"Pole kunagi temast kuulnud."
"Mina olen. Räägiti, et keegi mees oli surma mõistetud süüdistatuna oma teenijanna tapmises, kuid Poirot päästis ta viimasel hetkel, avastades tõelise mõrvari."
"See juba on midagi!"
"Minu arvates saab põnev olema."
"Colin, sulle peaks meeldima. Sa oled ju oma kriminaalpsühholoogiaga lausa arust ära!"
"Ma pole kindel, kuid siiski ei eita, et oleks põnev vestelda inimesega, kellel on sageli tegemist kuritegudega."
Lõunastati pool kaheksa. Suurem osa üliõpilasi oli juba kohal, kui missis Hubbard sisenes lüheldast kasvu täidlase elatanud mehe saatel. Mehel olid kahtlaselt mustad juuksed ja lopsakad vuntsid, mida ta ühtelugu keerutas.
"Siin on meie üliõpilased, mister Poirot. Lubage esitleda mister Hercule Poirot'd, kes on lahkesti nõus meiega vestlema."
Pärast tervituste vahetamist pani missis Hubbard Poirot' istuma ühislaua äärde. Lõuna kandis lauale väikest kasvu elavaloomuline itaallasest teener. Kui spagette ja hakk-kotlette sööma hakati, kõnetas Poirot'd aralt temast paremal istuv tütarlaps.
"Kas on tõsi, et missis Hubbardi õde töötab teie juures?"
"Jah. Miss Lemon töötab juba aastaid minu sekretärina."
Ning lisas naljatlevalt: "Ta on maailma asjalikem naine. Vahel ma isegi kardan teda."
"Oo, ma mõistan. Arvasin..."
"Mida te siis arvasite, mademoiselle?"
Poirot naeratas isalikult, märkides omaette: "Nägus, millegi pärast mures, mitte eriti taibukas ja näib koguni millestki hirmutatud olevat." Ta ütles: "Tohin ma küsida, kuidas on teie nimi ja mida te õpite?"
"Celia Austin. Ma ei õpi. Töötan Püha Katariina haigla apteegis."
"Kas töö on huvitav?"
"Kuidas võtta..."
Neiu hääl kõlas ebakindlalt.
"Aga teised? Kas te ei tahaks mulle neist rääkida?"
"Missis Hubbardist vasakul istub Nigel Chapman, ta õpib ülikoolis keskaja ajalugu ja itaalia keelt. Tema kõrval, see prillidega, on Patricia Lane. Ta teeb diplomitööd arheoloogiast. Pikk ruugete juustega noormees on Len Baytson. Meditsiiniüliõpilane. Tumedate juustega tütarlaps on Valeria Hobhouse, töötab iludussalongis. Tema kõrval istub Colin MacNebb. Ta on psühhiaatriakateedris aspirant."
Neiu hääl muutus pisut, kui ta Colinist rääkima hakkas. Poirot, kes teda jälgis, märkas teda punastavat.
"Armunud ega suuda seda varjata," mõtles Poirot. Ta märkas, et noor MacNebb ei vaata kordagi Celia poole, vaid on haaratud vestlusest oma naabrinna, naeruka punapäise piigaga.
"Colin jutleb Sally Finchiga. Ta on ameeriklanna. Tema kõrval on Genevieve. Õpib inglise keelt nagu tema naaber Rene Hallgi. Väike blondiin on Jeanne Tomlinson. Füsioterapeut Püha Katariina haiglas. Aafriklase nimi on Akibombo. Väga meeldiv noormees. Tema kõrval istub Elizabeth Johnstone. Ta on Jamaicalt, õpib õigusteaduskonnas."
"Tänan teid. Kas te kõik saate omavahel hästi läbi? Ei tülitse?"
See oli öeldud naljatleval, kergemeelsel toonil, varjamaks küsimuse tõsidust. Celia vastas: "Me kõik oleme liialt hõivatud, et raisata aega tülidele, kuigi... Vahest ehk Nigel armastab teisi vihale ajada. Ja Len Baytson läheb sageli endast välja. Vahel ta lausa raevutseb, kuigi tegelikult on heasüdamlik noormees."
"Aga Colin MacNebb? Kas ka tema läheb endast välja?"
"Oo ei! Colin vaid kergitab kulmu, püüdes näidata, et talle teeb kõik nalja."
"Selge. Aga kas teie, tütarlapsed, omavahel ei tülitse?"
"Ei, meie saame hästi läbi."
"Tänan, miss Austin."
Poirot pöördus missis Hubbardi poole ning oli peagi jutuhoos tema ja Nigel Chapmaniga. Nigel teatas väljakutsuvalt, et kuritöö olevat üks isiksuse loomeilminguid ja et politseinikud valivat elukutse salasadismi tõttu. Poirot ja ka missis Hubbard, nagu Poirot salamisi märkas, ei võtnud noormehe arutlusi tõsiselt. Neid lõbustas, kuidas Nigeli naabrinna, prillidega tütarlaps, püüdis Nigeli riskantseid märkusi, mis talle ilmselt liiga moraalitud tundusid, meeleheitlikult naljaks muuta. Ent Nigel ei kuulanud teda üldse, ta jätkas tuliselt oma mõtete tõestamist.
"Kõik te, tänapäeva noored, mõtlete ainult poliitikast ja psühholoogiast," ütles missis Hubbard. "Meie oma noorusajal olime hoopis kergemeelsemad. Me lõbutsesime, tantsisime... Muide, kui võõrastetoas vaip kokku rullida, saab piisavalt ruumi, et raadio saatel tantsida. Päris kahju, et te kunagi ei tantsi."
Patricia Lane ütles tõsiselt: "Missis Hubbard, meie peame nii palju õppima, et meelelahutuseks ei jää aega."
"Aga, mu kallis, noor ollakse vaid kord elus."
Spagettile järgnes šokolaadipuding. Siis siirdusid kõik võõrastetuppa, kus ootasid kohvikann ja tassid. Kes soovis, valas endale kohvi.
Seejärel paluti Poirot'd vestlust alustada. Poirot, kellele oli alati meeldinud oma häält nautida, alustas tavalise enesekindlusega. Tunni vältel meenutas ta küll tõsisel, küll naljatleval toonil neid juhtumeid oma praktikast, mida oli kerge ülespuhutud viisil esitada. Eriti efektselt kõlas lugu sellest, kuidas ta oli ennetanud rikka töösturi kavatsuse, kui too oli tahtnud oma naist ära mürgitada.
Ta lõpetas sõnadega: "Kuritegu nagu haigustki on alati kergem ära hoida kui kurjategijat karistada või haiget ravida. Meie eesmärk on ennetada mõrvad ja muud kuriteod, ootamata, millal nad teoks tehakse."
Üliõpilased aplodeerisid vaimustatult. Poirot kummardas. Vaevalt sai ta istet võtta, kui Colin MacNebb ütles: "Aga nüüd, mister Poirot, ehk ütleksite, miks te siin olete."
Pinevas vaikuses kõlas Patricia etteheitev hääl: "Colin..."
"Hüva," rehmas too käega, "parem suu puhtaks rääkida. Jutt oli huvitav, kuid mister Poirot tuli asja pärast, mitte selleks, et meid lõbustada."
"Tunnistan üles, et missis Hubbard osutas mulle au, öeldes, et teatud sündmused, mis teil siin on aset leidnud, teevad teda rahutuks," vastas Poirot Colini küsimusele.
"Niisiis oleme kõik kahtluse all?"
"Kas sina, Len, taipasid seda alles nüüd?" ütles Nigel sihilikult õrnalt.
Missis Hubbard lausus otsustavalt: "Mina palusin mister Poirot`d teiega vestlema. Ühtlasi on mulle väga tähtis kuulda tema arvamust meie asjade kohta. On ju vaja midagi ette võtta! Politseisse ei tahaks ma pöörduda."
Tõusis kujuteldamatu lärm. Genevieve pahvatas puhtprantslasliku ekspansiivsusega: "See oleks häbiplekk – minna politseisse!"
Igaüks karjus midagi. Vaidlus võttis tuld. Keegi ei pööranud Poirot´le enam tähelepanu. Lõpuks hüüdis Len Baytson otsustavalt: "Jätke ometi karjumine! Kuulakem, mida ütleb meie asjadest mister Poirot."
Kära lakkas.
"Tutvustasin mister Poirot`d kõigi faktidega," ütles missis Hubbard rahulikult. "Loodan, et te ei vaidle vastu, kui ta räägib teist igaühega isiklikult?"
Poirot kummardas talle galantselt ja võttis taskust paari kingi, ulatades need Sally Finchile.
"Teie kingad, mademoiselle."
"Mõlemad?! Kuid üks oli ju kadunud. Kust te ta leidsite?"
"Leiubüroost."
Mulje oli rabav. Kõik vaatasid Poirot´le nõutult otsa.
"Kuidas te taipasite, et ta seal on?"
"Deduktsiooni tulemus. Mõtlesin: keegi varastas selle teie toast. Milleks? Mitte ju selleks, et seda kanda või müüa! Majas teda polnud, kuigi te kogu maja pea peale pöörasite. Järelikult viidi king majast välja või hävitati. Seda oli vaja kontrollida. Mulle tuli pähe, et kõige lihtsam on kaotada king metroosse või bussi. Mu oletus sai kinnitust. Ja nüüd, kui te tõepoolest minu arvamust kuulda tahate, siis – pöörduge politseisse. Ja mida varem, seda parem."

V

Poirot' avaldus oli ootamatu. Saabus pinev vaikus. Segadushetke ära kasutades viis missis Hubbard Poirot' oma tuppa.
"Arvan, et teil on õigus, mister Poirot. Ilmselt tuleb politsei kutsuda. Kuid mulle näib, et sellest ei tarvitsenuks nii avalikult rääkida. Nüüd on kurjategija, kes ta ka poleks, hoiatatud."
Poirot'l olid selles suhtes oma kaalutlused.
"Võimalik, võimalik... Kuid see mind ei hirmuta," ütles ta tähendusrikkalt.
Sel hetkel kõlas nõudlik koputus ja uksele ilmus Colin MacNebb, harjumuspäraselt sünge, truu piip hammaste vahel.
"Vestlus oli köitev," alustas ta sõbralikult. "Ei vaidle vastu, teil on suur ja mitmekesine kogemus, kuid, vabandage mind, teie meetodid ja ideed on lootusetult vananenud."
"Tõepoolest, Colin," pahandas missis Hubbard, "sa oled väga jäme."
"Ma ei tahtnud kedagi solvata, kuid on vaja selgust. Kuritöö ja karistus. Kas teie arusaamad sellest kaugemale ei küünigi?"
"Minu meelest kulgeb kõik loomulikku rada," märkis Poirot rahumeelselt.
"Teie piirdute alati ühe ja sama, vananenud seaduslikkusega. Meie ajal peab õigusemõistmine kursis olema uusimate psühholoogiliste teooriate ja kuriteo kausaalsusega. Tõukepõhjused – see on kõige tähtsam, mister Poirot!"
"Olen teiega täielikult nõus."
"Sellepärast on meil vaja kõigepealt orienteeruda siin majas toimuva põhjustes. Säärasel tegevusel peavad ju olema veenvad motiivid. Muide, mind huvitavad just need aspektid, sest ma õpin aspirantuuris psühhiaatriat ja psühholoogiat. Me puutume kokku kõige keerulisemate ja kummalisemate juhtumitega. Tahaksin teie tähelepanu, mister Poirot, juhtida sellele, et kuritegu ei saa seletada pärispatu doktriini või riiklike seaduste teadliku hülgamisega. Oluline on aru saada kuriteo psühholoogilistest juurtest. Ainult see aitab õigesti lahendada kuriteovastase võitluse probleemi."
Poirot muheles: "Muidugi on minu ideed pisut vananenud, ning ma olen valmis teid ära kuulama, musjöö MacNebb."
Colin oli meeldivalt üllatunud.
"Väga armastusväärne teist, mister Poirot. Ma katsun esitada oma mõtted, kasutades kõige lihtsamaid mõisteid. Alustagem kingapaarist, mille te täna Sallyle tagastasite. Varastati üks king. Kas mõistate, milles on mõte? Siin puutume teatud määral kokku Tuhkatriinu-kompleksiga. Mäletate: muinasjutus saadab hea haldjas Tuhkatriinu printsi lossi ballile. Kell lööb südaööd, ning tema luksuslik kleit muutub räbaldunuks; ta kiirustab põgenema ja kaotab ühe kinga. Ilmselt võrdleb meie varas end alateadlikult Tuhkatriinuga. Meie ees on lootuste purunemine, kadedus, alaväärsustunne. Tütarlaps varastas kinga. Miks? Ta tahab, et prints talle tähelepanu pööraks. Tähtis on ka see, et king varastati veetlevalt neiult, kes kavatses ballile minna. Ka kõik teised kadunud asjad kuuluvad naisterahvatualeti juurde: puudritoos, huulepulk, kõrvarõngad, käevõru, sõrmus. Teda ei huvita varastatud esemete väärtus, vaid asjad ise."
"Kuid asjade hulgas oli küllaltki kallis briljantsõrmus," tuletas Poirot meelde.
"See tagastati."
"Aga kokaraamat?"
"See on perekonnaelu ja kodukolde sümbol."
"Kuid mida arvate kummulikeeratud tindipudelist ja katkilõigatud sallist? Kas see teid rahutuks ei tee?"
Järsku ei olnud Colini enesekindlusest jälgegi järel.
"Teeb, ja isegi väga. Uskuge mind, see äratab tõsist rahutust. Seda inimest peab ravima – ja viivitamata. Kuid tahan rõhutada, et jutt on meditsiinilisest ravist. Politseil pole siin midagi teha. Vaeseke isegi ei aima, kuivõrd tõsine see kõik on. Mina..."
Poirot katkestas: "Järelikult teate, kes ta on?"
"Mul on tõsine kahtlus."
Poirot ütles vaikselt, otsekui kokkuvõtvalt: "Tütarlaps, kellel pole noormeeste juures edu; häbelik, armastav, end üksildasena tundev, õnnetu..."
Sel hetkel koputati.
"Astuge sisse," hüüdis missis Hubbard.
Tulija oli Celia Austin.
"Ahaa!" lausus Poirot noogutades, "just nimelt: miss Celia."
Celia Colinile suunatud pilgus oli kannatus.
"Ma ei teadnud, et te siin olete. Tulin..." Ta pöördus missis Hubbardi poole. "Oo palun, ärge kutsuge politseid. See olin mina. Mina võtsin need asjad. Ma ise ka ei tea, miks... Ma ei tahtnud... See tuli iseenesest."
Ta pöördus Colini poole: "Nüüd teate, missugune ma olen... Ja ilmselt lakkate minuga rääkimast. Ma tean, et olen õudne..."
"Oo ei, mitte põrmugi," ruttas Colin kinnitama.
Tema hääl kõlas soojalt ja sõbralikult.
"Sa läksid omadega pisut sassi. Sul oli midagi haiguse taolist. Kui sa mind usaldad, Celia, panen sind varsti jalule."
"Oo Colin, on see tõsi?"
Celia vaatas teda jumaldavalt.
"Kannatasin kohutavalt."
Colin võttis neiu käed.
"Ära nüüd enam muretse."
Colin vaatas missis Hubbardile karmilt otsa ja jätkas: "Loodan, et nüüd enam ei räägita rumalaid jutte politsei kutsumisest. Ükski varastatud ese pole hinnaline, pealegi saab kõik tagastatud."
"Muide, kuhu te panite stetoskoobi?" küsis Poirot.
"Ma ei võtnud stetoskoopi. Milleks mulle see? Ja ma ei valanud Elizabethi konspekte tindiga üle. Ma ei käituks eales nii alatult."
"Siiski lõikasite katki miss Hobhouse´i salli?"
Celia kohmetus. Vastus oli ebalev: "See on hoopis teine asi. See tähendab, Valerial polnud midagi selle vastu."
"Aga seljakott?"
"Seljakotti pole ma puudutanud. Seda tegi keegi teine, raevuhoos."
Poirot võttis nimekirja.
"Öelge mulle, aga ainult puhast tõtt, mis siin on teie kätetöö ja mis mitte."
Celia heitis pilgu nimekirjale ja vastas otsekohe: "Ma ei tea midagi seljakotist, pirnidest, boorhappest, vannisoolast. Sõrmuse võtsin ekslikult. Niipea kui kuulsin, et see on hinnaline, tagastasin kohe."
"Selge."
"Tõesti, ma ei tahtnud olla ebaaus. Ainult..."
"Mis ainult?"
Celia muutus valvsaks.
"Oo, ma ei tea. Tõepoolest ei tea. See kõik on nii segane."
Colin sekkus otsustavalt: "Oleksin teile väga tänulik, mister Poirot, kui katkestaksite selle ülekuulamise. Luban, et midagi niisugust enam ei kordu. Sellest hetkest võtan vastutuse Celia eest enda peale."
"Oo Colin, oled mu vastu nii hea!"
"Tahan, et sa räägiksid mulle endast rohkem, Celia. Näiteks oma perekonnast. Kas su isa ja ema said omavahel hästi läbi?"
"Ei... Kodus oli kohutav..."
Siinkohal sekkus missis Hubbard võimukalt vahele: "Sellest piisab täiesti," ütles ta. "Olen rõõmus, Celia, et sa üles tunnistasid. Su teguviis põhjustas palju ärevust ja rahutust ning sul peaks piinlik olema. Kuid usun, et sina ei kallanud tindiga üle Elizabethi vihikuid. Aga nüüd minge mõlemad – nii sina kui ka Colin."
Kui uks noorte taga sulgus, ohkas missis Hubbard südamest. "Mida teie sellest kõigest arvate?" küsis ta Poirot'lt.
Poirot' silmis välkus tuluke.
"Arvan, et olime tänapäevastiilis armastusstseeni tunnistajaiks."
Missis Hubbard tõi kuuldavale laitva hüüatuse.
"Teised ajad, teised kombed," muheles Poirot. "Minu nooruspäevil tõid noormehed neidudele raamatuid ja arutlesid Maeterlincki "Sinilinnu" üle. Moes olid sentimendid ja üllad ideaalid. Tänapäeval lähenetakse teineteisele psühholoogiliste väänete ja komplekside pinnal."
"Jumal, kui tobe," ohkas missis Hubbard.
Poirot vaidles vastu: "Sugugi mitte. Põhiprintsiibid on täiesti õiged. Kuid Colini tüüpi tõsine noor uurija näeb kõikjal ainult komplekse ja õnnetu perekonna tagajärgi."
"Kas te tõesti usute kogu seda loba, mister Poirot?"
"Ma ei usu, et Celia põeb Tuhkatriinu-kompleksi ja et ta varastas, teadmata, mida teeb. Oletan, et ta läks selle peale välja eesmärgiga tõmmata endale Colini tähelepanu, mis tal ka edukalt korda läks."
"Kes võinuks arvata, et tal selleks taipu jagub?" imestas missis Hubbard.
Poirot tõmbus süngeks ja vaikis.
Missis Hubbard jätkas: “Niisiis ei maksa see kõik pennigi. Ma palun vabandust, mister Poirot, et raiskasin teie aega sellise tühja-tähja peale. Sellest hoolimata: kõik on hea, mis hästi lõpeb."
"Oo ei," raputas Poirot pead. "Ma ei usu, et see on lõpp. Pigem algus. Esialgu on meil korda läinud selgitada ainult ühtteist ebaolulist, pinnapealset. Selgitust nõudvat on veel palju. Mul on tunne, et siin toimub midagi tõsist."
Missis Hubbard tõmbus taas tusaseks.
"Kas te tõepoolest nii mõtlete, mister Poirot?"
"Jah. Aga nüüd, madam, oleks mul vaja rääkida miss Patricia Lane'iga. Tahaksin varastatud sõrmust näha."
Patricia ilmus viibimata.
"Te tahate mu sõrmust näha?"
Ta võttis sõrmest sõrmuse ja ulatas Poirot'le.
"Briljant on küllalt suur, kuigi raamistus on muidugi vanamoeline. See on mu ema kihlasõrmus."
Poirot silmitses sõrmust väga tähelepanelikult. Siis vaatas ta Patricia otsa. Patricia võis olla vahest kolmekümnene. Peale hooletult värvitud huulte polnud märgata mingit kosmeetikat. Hiirekarva juuksed olid hooletult taha kammitud. Prillide tagant vaatasid rahulikult ja tõsiselt sinised silmad.
"Mitte mingisugust võlu," mõtles Poirot. "See kleit, see hääl! Nii tasakaalukas, nii ilmetu. Muidugi on ta kasvatatud ja intelligentne, kuid kahjuks igasuguse veetluseta, norgus. Aastatega muutub veel igavamaks..."
Valjusti ütles ta: "Kas lubate, mademoiselle, et jätan sõrmuse enda kätte? Homme saate selle kindlasti tagasi."
"Palun," vastas Patricia rahulikult.
"Te olete väga lahke," ütles Poirot. Pisut mõelnud, lisas: "Palun teid, mademoiselle, olge ettevaatlik."
"Ettevaatlik? Miks?"
"Kui ma seda isegi teaksin," ohkas Poirot.

VI

Missis Hubbard ärkas kergendustundega. Lõppeks oli kõik selgunud. Nüüd saab jälle kord majja.
Kuid söögituppa einestama minnes tundis missis Hubbard, et tema hingerahu on jälle ohus. Üliõpilased tundusid sellel hommikul eriti talumatud, igaüks omal viisil.
"Missis Hubbard, on ju tõsi, et Celia tunnistas kõik üles? Arvan, et ta käitus oivaliselt. Me kõik peame tema vastu väga head olema," ütles Jeanne.
"Jumal! Alailma sa oma moraalijutlusega," turtsus Valeria tigedalt.
"Kas vastab tõele, et Celia tassis asjad minema? Ja sellepärast ei tulnud hommikust sööma?"
"Ma ei saa aru," venitas Akibombo kaeblikult. Keegi ei hakanud talle seletama. Igaüks tahtis oma arvamust avaldada.
"Vaene tüdruk," jätkas Len Baytson. "Kas ta rahaasjad olid halvad?"
"Kas tahate öelda, et Celia kallas konspektid tinti täis?" Elizabethi hääles kõlas kahtlus.
"Celia sinu pabereid ei puutunud," ütles missis Hubbard veendunult. "Ja ma palun teid need jutud jätta. Räägin kõigest hiljem, rahulikumas olukorras, kuid..."
"Kuid Jeanne kuulas eile õhtul ukse taga," teatas Valeria nördinult.
"Ma ei kuulanud. Lihtsalt läksin juhuslikult mööda..."
"Kuule, Bess," ütles Nigel pilkavalt, "sa ju tead väga hästi, kes sinu konspektidele tinti kallas. Muidugi olin see mina, säherdune see ja teine, rohelise tindi omanik!"
"See pole tema! Ta räägib nimme nii! Oo Nigel, kuidas sa võid nii rumal olla!"
"Ma vaid püüan õilis olla ja sind kaitsta, Pat. Kes võttis minult eile tinti? Sina, Pat!"
"Palun, ma ei saa aru," ütles Akibombo taas kaeblikult. "Sul polegi tarvis aru saada," ütles Sally Finch rangelt. "Mina sinu asemel ennast sellesse ei segaks."
Kõik rääkisid ärritatult, üksteist katkestades. Colin MacNebb üritas kaua endale tähelepanu tõmmata, kuid tema sügav madal hääl ei pääsenud üldises käras kuuldavale. Viimaks ei pidanud ta vastu ja koputas rusikaga vastu lauda, nii et keedisepott põrandale kukkus. Kõik vakatasid.
"Jääge ometi ükskord vait ja laske rääkida! Ma pole eales säärast ebaviisakust ja pahatahtlikkust näinud! Mitte ühelgi teist pole ju vähimatki ettekujutust psühholoogiast! Ütlen teile, et Celiat ei saa hukka mõista. Ta elas üle raske emotsionaalse kriisi ning vajab väga delikaatset ja hoolitsevat suhtumist, muidu võib psüühiline trauma eluks ajaks jääda. Ma hoiatan teid: teie delikaatsus on talle praegu peamine."
"Lõppude lõpuks," ütles Jeanne huuli kokku surudes, "kuigi olen nõus, et tuleb heatahtlikkust ilmutada - aga ei saa ju vargust heaks kiita."
"Vargust!" hüüdis Colin põlglikult. "Lihtsalt vastik kuulata!"
"Kas huvitav meditsiiniline juhtum, Colin?" küsis Valeria muiates.
"Psühholoogia vaatevinklist kahtlemata."
"Noh, aitab sõnelusest," ütles Len. "Läki, Jeanne, muidu jääme instituuti hiljaks. Ja öelge Celiale, et ta julgust ei kaotaks."
Len ja Jeanne väljusid. Varsti järgnesid ka ülejäänud, viimasena Valeria.
Söögituppa tuli Celia. Ta silmad olid nutetud.
"Tere hommikust, Celia," ütles missis Hubbard. "Tee on vaba. Kõik said teada ja andestasid, isegi vaga Jeanne. Mis aga Colinisse puutub, siis möirgas ta sind kaitstes nagu lõvi."
"Missis Hubbard, ma hilinesin, sest ei tahtnud mitte kellegagi kohtuda."
"Kuid varem või hiljem tuleb sul ju nendega kohtuda."
"Ma tean. Kuid mõtlesin, et õhtul on see kergem... Ja mõistagi ei jää ma siia. Nädala lõpus kolin mujale." Missis Hubbard süngestus.
"Ei usu, et see vajalik oleks. Muidugi, mõningane piinlikkus on alguses vältimatu, kuid see kõik läheb mööda ja ununeb. Üldiselt on nad suuremeelsed noored inimesed. Loomulikult pead kahjud hüvitama."
Ta nimetas umbkaudse summa.
"Muidugi! Seda ma kavatsesingi, võtsin tšekiraamatu kaasa."
Celial oli käes tšekiraamat ja ümbrik.
"Kirjutasin kirja juhuks, kui ma praegu poleks teid eest leidnud, ja tahtsin tšeki ümbrikusse panna, kuid mu täitesulepeas sai tint otsa."
Celia läks riiuli juurde, millel olid üliõpilaste pisiasjad.
"Siin on ainult Nigeli õudne roheline tint," ütles ta. Sulepea täitnud, kirjutas Celia tšeki välja ja andis missis Hubbardile.
Siis vaatas kella ja hüüdis: "Ma jään hiljaks! Tuleb joosta hommikueineta!"
"Peaksid siiski midagi sööma, Celia," ütles missis Hubbard hellalt. "Pole hea tühja kõhuga minna."
Celia lõikas kiiruga kääru leiba ja hakkas sööma.
Missis Hubbard väljus. Pärast tormilist hommikueinet tuli tal veel ära kuulata missis Nicoletise hüsteerilised etteheited; too, teada saanud, mis juhtunud, oli mures, et tema pansionaadi reputatsioon võib kannatada ning tema sissetulekuid mõjutada. Ta oli väga rahulolematu, et missis Hubbard oli Poirot' sündmustesse pühendanud.
Nagu alati, lõi ebameeldiv jutuajamine pansionaadiomanikuga missis Hubbardi mõneks ajaks rööpast välja. Siiski oli ta õhtul kella kuueks rahunenud ning sama asjalik nagu harilikult. Enne lõunasööki kutsus ta kõik tudengid ükshaaval enda juurde ja selgitas igaühele, et Celia oli teda palunud korraldada varastatud esemete hüvitamise. Kõik käitusid suuremeelselt.
Len Baytson kutsus missis Hubbardi kõrvale ja ütles: "Ma ootan Celiat hallis ja tulen koos temaga söögituppa; siis ta taipab, et kõik on korras."
"Väga kena sinust, Len," vastas missis Hubbard.
Kui supp lauale toodi, kostis hallist Leni bass: "Läki, Celia, siin on kõik sinu sõbrad."
Nigel märkis mürgiselt, ent siiski lõbusalt: "Len on oma tänase heateo teinud."
Ent temagi vakatas ja isegi viipas Celiale tervituseks, kui too koos Leniga tuppa astus.
Algas elav vestlus neutraalsetel teemadel ning üliõpilased pöördusid üksteise võidu Celia poole.
Colin MacNebb hilines lõunale. Ta oli tagasihoidlik ja veel seltsimatum kui tavaliselt.
"Mul oli sõbraga kohtamine. Kuid kõigepealt tahaksin teile teatada... Mina ja Celia kavatseme abielluda järgmisel aastal, kui ma kursuse lõpetan."
Meeleheitlikult punastades kuulas ta ära sõprade õnnitlused, heatahtlikud nööked ja lõpuks laskis kohutavalt kohmetuna jalga.
Õhetav ja rahulolev Celia istus laua ääres.
"Veel üks hing ühiskonnale kadunud," ohkas Len teeseldult.
"Olen nii rõõmus, Celia," ütles Patricia. "Loodan, et saad õnnelikuks."
"Niisiis on eedeni aias valitsemas täielik rahu," torkas Nigel. "Sel puhul joome homme pudeli šerrit. Celia, säärast sündmust tuleb ometi tähistada!"

VII

Harilikult ülitäpne miss Lemon jõudis täna Poirot' kabinetti kümneminutilise hilinemisega.
"Palun vabandust, mister Poirot," ütles ta hingeldades. "Just siis, kui hakkasin tulema, helistas mu õde. Ta on kohutavalt mures. Üks tütarlaps pansionaadis tappis enda."
Poirot kangestus.
"Kes?"
"Celia."
"Kuidas see juhtus?"
"Oletatakse, et ta võttis morfiumi."
"Võibolla oli see õnnetusjuhtum?"
"Oo ei. Ta oli jätnud kirja."
Poirot vaikis. Siis ütles: "Miss Lemon, olge nii kena ja tegelge ise postiga. Pean minema Hickory Roadile."

Missis Hubbard istus oma võõrastetoas, seltsiks politseiinspektor Sharp, pikka kasvu, pehme käitumismaneeriga mees. Ta esitas oma küsimusi vaiksel, siirupisel häälel, justkui paluks tülitamise pärast vabandust.
"Mõistan, kuivõrd ebameeldiv see kõik on, ent juurdlus on siiski hädavajalik. Te ütlesite, et viimasel ajal oli see tütarlaps millegipärast väga nukker?"
"Jah."
"Kas armulugu?"
"Mitte päris." Missis Hubbard takerdus. "Lugu on selles, et viimase kolme kuu jooksul kadusid siin esemed - igasugu pisiasjad, ei midagi olulist."
"Ahaa! Ja too tütarlaps tegeles sellega?"
"Jah."
"Ja ta tabati?"
"Mitte päris. Eelmisel õhtul külastas meid mister Poirot... Võibolla on see nimi teile tuttav?"
Inspektor Sharp kergitas imestunult kulme, siis noogutas kinnitavalt.
"See on väga huvitav."
"Pärast lõunat pidas ta siin väikese loengu, hiljem tuli juttu noist vargustest. Kõigi juuresolekul soovitas ta mulle politseisse pöörduda. Kuid pärast tuli Celia minu tuppa ja tunnistas kõik üles. Ta oli väga tujust ära."
"Kas keegi tahtis teda kohtusse kaevata?"
"Ei. Ta kavatses asjad välja maksta ja kõik käitusid temaga väga sõbralikult."
"Kas ta kannatas puudust?"
"Ei. Ta töötas haiglas apteekrina ja sai korralikku palka, peale selle oli tal nähtavasti ka muid vahendeid."
"Tuleb välja, et tal polnud vaja varastada," möönis inspektor.
"Arvan, et see oli kleptomaania. Kuid siin on üks noormees..."
"Ja too kaebas neiu peale?"
"Oh ei! Hoopis vastupidi. Ta kaitses neidu tuliselt. Ja eile õhtul tegi teatavaks, et nad on kihlatud."
Inspektor Sharp kergitas imestunult kulme.
"Ning pärast seda heidab ta voodisse ja võtab morfiumi? Väga kummaline, kas pole?"
"Üpriski. Ei mõista, mis juhtuda võis."
"Ja ikkagi on faktid küllalt ilmsed."
Sharp osutas laual olevale paberilipakale: ""Kallis missis Hubbard, kahetsen väga ja väga, ning see on parim, mida ma teha saan." Allkirja pole. Te ei kahtle, et see on tema käekiri?"
"Ei kahtle."
Siiski kõlas tema hääl ebakindlalt. Miski selles kortsunud paberilehes häiris.
"Kirjale on jäänud tütarlapse sõrmejäljed," ütles inspektor. "Morfiumipudelile on kleebitud Püha Katariina haigla etikett. Ta töötas seal, pääses ka mürgikapi juurde. Sealt ta ilmselt morfiumi võttiski. Mõelda vaid, ta tõi mürgi eelmisel õhtul, et ennast tappa."
"Mitte ei suuda uskuda. See ei seondu kuidagi kõige muuga. Eile õhtul näis ta nii õnnelik olevat."
"Siis jääb üle oletada, et reaktsioon saabus hiljem, kui ta juba voodis lamas. Võimalik, et tema minevikus oli midagi, millest keegi ei tea, ning ta lõi kartma, et see päevavalgele tuleb. Ütlesite, et ta oli sellesse noormehesse sügavalt armunud. Muide, mis ta nimi on?"
"Colin MacNebb. Ta õpib Püha Katariina haigla juures aspirantuuris."
"Arst? Hmm... Ja sellessamas haiglas?"
"Celia oli temasse armunud, ütleksin, et rohkem kui Colin temasse. Colin on piisavalt egotsentriline noormees."
"Võibolla see ongi põhjus. Ehk arvas neiu, et pole teda väärt. Või varjas midagi noormehe eest. Kui vana ta oli?"
"Kahekümne kolmene."
"Selles eas võetakse armastust väga südamesse. Ilmselt ongi lugu selles."
Inspektor tõusis.
"Kardan, et juhtunut ei saa varjata, kuid teeme kõik võimaliku, et erilist kära ei tõuseks. Tänan teid, missis Hubbard. Sain informatsiooni neiu vanemate kohta. Tema ema suri kahe aasta eest, ainuke sugulane - vana tädi - elab Yorkshire'is. Me teatame talle."
Ta võttis Celia kirja.
"Siiski pole siin kõik nii nagu peaks!" pahvatas missis Hubbard ootamatult.
"Nagu peaks? Mida te sellega mõtlete?"
"Kui ma isegi teaksin. Oo jumal!"
"Te olete lihtsalt väsinud," tundis inspektor kaasa. "See oli ränk. Kuid esialgu me teid rohkem ei tülita."
Inspektor väljus. Võõrastetoas nägi ta Poirot'd kamina kõrval istumas ja missis Hubbardi vabanemist ootamas.
"Tervitan teid, mister Poirot," ütles inspektor Sharp. "Pole enam ammu kohtunud."
"See on ju inspektor Sharp!" hüüdis Poirot rõõmsalt. "Mis ajast te siinmail töötate?"
"Mind toodi siia üle kaks aastat tagasi. Kas mäletate Gracehille'i lugu?"
"Muidugi mäletan. Kuid see oli nii ammu... Teie, inspektor olete alles noor, mina olen kahjuks juba vana mees..." Poirot ohkas.
"Kuid endiselt toimekas, mister Poirot, kas pole nii?"
"Mida te silmas peate?"
"Tahaksin teada, miks te mõni päev tagasi siin kriminalistikaloengu pidasite?"
Poirot muigas.
"Seda on lihtne seletada. Missis Hubbard, minu sekretäri miss Lemoni õde, palus mind..."
"...võtta käsile siinsed sündmused?"
"Teil on täiesti õigus."
"Kuid mis võis teile siin huvi pakkuda? Rumal plika varastas mõned asjad. Seda juhtub igal sammul. Kas pole nigelavõitu teie tarvis?"
Poirot vangutas pead.
"See polegi nii lihtne, nagu esialgu näib."
"Mida te silmas peate?"
"Praegu ei tea ma isegi," tunnistas Poirot. "Kuid kõik need vargused ja muu selline tegevus ei mahu kuidagi ühte skeemi. Mõne neist pani ilmselt toime Celia, teiste puhul on asi kahtlane. Kuid kõik on korraldatud nii, et võinuks kahtlustada ainult teda. Ent käekiri on teine! Teod on kuidagi õelad ja näivad mõttetutena. Aga Celia ei olnud ju õel."
"Kas ta põdes kleptomaaniat?"
"Kahtlen sügavalt."
"Järelikult tavaline pisivargus?"
"Mitte päris. Ilmselt oli eesmärk tõmmata endale ühe noormehe tähelepanu."
"Colin MacNebb?"
"Jah. Celia oli temasse meeletult armunud. Ning meeldiva, kena käitumisega neiu asemel, kes ta tegelikult oli, püüdis esineda noore kurjategijana. See avaldas mõju. Colin läks silmapilk õnge."
"Säärasel juhul on ta täielik lollpea."
"Ei hoopis. Ta on psühhoterapeut."
"Ahaa! See oli neiust väga osav."
"Jah, ja just see äratab imestust. Mõtlen: kas ehk keegi andis talle selleks idee?"
"Milleks?"
"Ei tea. Võibolla altruism. Või mingi varjatud motiiv."
"Kas teil on kahtlusi, kes seda teha võis?"
"Esialgu ei ole."
"Ikkagi arusaamatu," ütles Sharp mõtlikult. "Kui kleptomaaniamõte õnnestus, mis kuradi päralt oli siis vaja elu enesetapuga lõpetada?"
"Vastus seisneb just selles, et ta ei pidanuks seda tegema... Kas olete kindel, et see oli enesetapp?"
"Täiesti. Pole põhjust kahelda."
Uks avanes, sisenes missis Hubbard. Ta oli väga erutatud.
"Lõpuks mõistan!" hüüdis ta võidurõõmsalt. "Tere hommikust, mister Poirot. Pean teile ütlema, et nüüd on mul selge, miks too kiri ebatõepärane näib. Enne surma ei võinud Celia seda kirjutada."
"Miks siis, missis Hubbard?"
"Sellepärast, et kiri on kirjutatud sinise tindiga, kuid Celia täitis eile hommikul minu nähes oma sulepea rohelise tindiga, mis siin riiulil seisab."
Missis Hubbard osutas riiulile.
Siis kirjeldas ta lühidalt stseeni, mis oli eelmisel päeval pärast hommikueinet aset leidnud.
"Olen veendunud," lõpetas ta, "et see paberitükk on rebitud kirjast, mille Celia kirjutas mulle enne hommikueinet ja mida ma ei avanudki."
"Kas mäletate, mida ta selle kirjaga tegi?" küsis Sharp.
Missis Hubbard raputas pead.
"Ma jätsin Celia üksi tuppa ja läksin oma asju ajama. Ilmselt unustas ta kirja kusagile siia."
"Ning keegi leidis selle ja tegi lahti..."
Sharp vakatas.
"Kas mõistate, mida see tähendab?" küsis ta siis.
"Ka minus äratas see sedel kahtlust. Tal oli ju toas puhast paberit nii palju kui kulub; loogiline olnuks kirjutada surmaeelne kiri korralikule paberile, mitte säärasele lipakale. Tähendab, keegi kasutas ära lause tema kirjast, et juhtida juurdlus enesetapumõttele. Aga see tähendab..."
"Mõrva," lõpetas Hercule Poirot vaikselt.

VIII

Kuigi Poirot ei kiitnud heaks five o'clock-traditsiooni - ta pidas seda lõunasööki häirivaks teguriks -, oli ta Inglismaal elades sellega siiski harjuma pidanud.
Seekord andis leidlik teener George lauale suurtes paraadtassides kanget india teed, kuumi võisaiu ja ploomitäidisega pirukat.
Poirot ootas politseiinspektor Sharpi.
"Ega te pahanda, et teid säärasel ajal külastan, mister Poirot? Mul jäi üliõpilaste tulekuni vaba tunnike. Tahan viimase kui ühe üle kuulata, kuigi avameelselt öeldes ei usu, et see mulle rahuldust võiks pakkuda. Teie olete mõnega neist juba vestelnud, loodan, et te ei keeldu mulle mõningaid näpunäiteid andmast."
"Kõige kasulikum on teile missis Hubbard. Ta on kuude kaupa iga päev nende noorte inimestega suhelnud."
"Jah, ta on arukas naine. Loodan kõvasti tema peale. Peale selle tahan näha pansioniomanikku. Talle kuulub veel mitu säärast asutust. Ent mulle näib, et teda eriti ei armastata..."
Poirot küsis: "Kas te haiglas käisite?"
"Jah. Farmatseut rääkis mulle üht-teist. Ta oli Celia surmast väga löödud."
"Mida ta Celiast rääkis?"
"Celia oli seal töötanud aasta. Temast oldi heal arvamusel. Kuid ometi tõi ta morfiumi just sealt... Pulber oli mürgikapi ülemisel riiulil ravimite hulgas, mida juba aastaid välja ei kirjutata - neid kasutatakse nüüd harva."
"Sellepärast ei märgatudki ühe tolmunud pudelikese kadumist?"
"Inventuure tehakse harva. Keegi ei mäletagi, millal tuli viimane morfiumiretsept. Kõigil kolmel apteekril on kapi võti, kuid päeval on kapp peaaegu alati lukustamata."
"Kes kõrvalistest isikutest apteegis käib?"
"Väga paljud. Erinevatel põhjustel. Vahel astuvad sisse apteekrite sõbrad."
"See on juba huvitavam. Kes viimasel ajal Celia juures käis?"
"Neljapäeval käis Patricia Lane." Sharp heitis pilgu oma märkmikku. "Ta viibis seal umbes viis minutit, kapi juures ei käinud, vestles Celiaga ambulatoorsete haigete luugi kõrval. Meenutati veel, et kord oli käinud kõrk mulatitar, ilmselt Johnstone. Tundnud huvi profülaktikameetmete vastu, teinud märkmeid."
"See on ju miss Elizabeth! Kas mainiti veel kedagi?"
"Ei. Kuid sageli käivad apteegis mitmesugustel põhjustel arstid."
"Aga üliõpilased? On ju mõned pansionaadi tudengid seotud haiglaga, eriti pikk ruugete juustega noormees?" küsis Poirot.
"See on Leonard Baytson. Aspirantuuris õpib Colin MacNebb. Füsioteraapiaosakonnas töötab Jeanne Tomlington. Saan aru. Ülesanne pole kerge, seda enam, et paljud käisid apteegis vaid hetkeks."
Sharp mõtles ja lisas: "Võib oletada, et keegi andis Celiale morfiumi, hiljem aga tõi pudeli ja kirjakatke tema tuppa, et asi näeks välja enesetapuna. Raske uskuda, mister Poirot. Milleks säärane kavalus?"
Poirot vangutas pead, andes mõista, et seda ei tea temagi. Sharp jätkas: "Täna hommikul vihjasite, et keegi võis Celia Austinile sisendada kleptomaaniaidee. Kes see olla võis?"
"Nii palju kui mina asjast taipan, on selle peale võimelised tulema kolm. Leonard Baytsonil on vajalikud teadmised, ja ta võis seda teha nalja pärast. Kuid ta poleks hakanud kleptomaaniat kannustama pikemat aega, muidugi juhul, kui tal polnud mingit salamotiivi. Nigel Chapmanil on piisavalt hukatuslik ja üleannetu iseloom. Tema peaks seda heaks naljaks ega tunneks sealjuures mingeid süümepiinu. Kolmas isik, keda silmas pean, on noor olend nimega Valeria Hobhouse. Taiplik, kogenud, väga moodne ning arvutavasti psühholoogias piisavalt kodus, et Colini reageeringus kindel olla. Kui ta Celiasse hästi suhtus, siis võis ta tahta Colini üle nalja heita ja teda lollitada."
"Aitäih idee eest. Pean seda nendega vesteldes silmas. Kas see on kõik, mida mulle öelda võite, mister Poirot?"
"Kardan, et jah. Kuid tunnen ka ise selle asja vastu huvi ja tahaksin sellega tegelda. Muidugi juhul, kui te vastu pole, mu sõber?"
"Muidugi mitte! Miks peaksin vastu olema?"
"Oma diletantlike meetoditega ei saa ma ehk palju ära teha, kuid igal juhul püüan. Minu arvates aga peaksime tegutsema ühes suunas."
"Millises?"
"Vestlus ja veel kord vestlus. Kõik mõrvarid, keda ma kunagi kohanud olen, on rääkida armastanud. Vaikiv ja tugev inimene ei pane kuritegu toime, kui aga panebki, siis teeb seda lihtsalt, julmalt, kavaluseta. Meie mõrvar on kaval ja rafineeritud, sealjuures oma väljamõeldistega niivõrd rahul, et varem või hiljem reedab end. Ärge piirduge harilike formaalsete ülekuulamistega. Kasutage nende arvamusavaldusi, paluge nende abi, küsige nende kahtluste kohta. Nojah, mis ma teid ikka õpetan."
Mõlemad naeratasid mõistvalt.
"Möönan, et igaüks neist võib mõrvariks osutuda."
"Täiesti võimalik," vastas Poirot. "Len Baytson näiteks on väga keevaline, võib enesekontrolli kaotada. Valeria Hobhouse on arukus, võimeline kavalat plaani välja töötama. Nigel Chapman on infantiilne ja tal puudub õige ettekujutus asjade vastastikustest suhetest. Prantslanna vahest läheks mõrva peale välja raha pärast. Patricia Lane'il on iseloomus emalikke jooni, sellised naised on võõraste vastu alati halastamatud. Ameeriklanna Sally Finch on lõbus ja elurõõmus, kuid suudaks oma osa mängida paremini kui ükski teine. Jeanne Tomlington on kombekas ja vaga, kuid me kõik teame mõrvareid, kes on väga jumalakartlikud. Tütarlaps Ida-Indiast, Elizabeth Johnstone, on pansionaadis kõige targem, ent ta on allutanud emotsionaalsuse mõistusele, mis teatavasti võib ohtlikuks osutuda. On veel võluv noor aafriklane, kellel võivad olla meile arusaamatud motiivid. Colin MacNebb on psühholoog, aga kui palju on neid psühholooge, kelle poole võiks pöörduda sõnadega: "Arstides tee terveks!"?"
"Jumala eest, Poirot! Mul käib pea ringi! Kas tõesti pole olemas inimesi, kes ei ole võimelised mõrvama?"
"Ka mina imestan selle üle," nentis Poirot.

IX

Inspektor Sharp ohkas ja pühkis taskurätikuga laupa. Ta oli juba üle kuulanud pisarateni nördinud prantslanna, kõrgi prantslase, flegmaatilise hollandlase, kidakeelse ja vihase egiptlase, vahetanud mõned laused kahe närvilise türklasega, kes temast peaaegu aru ei saanud, ning võluvalt kena iraanlasega. Sharp veendus, et ühelgi neist pole vähimatki pistmist Celia Austini mõrvaga, ning nad ei saa teda selle asja lahendamisel aidata.
Nüüd valmistus ta vestlema Akibomboga. Aafriklane vaatas talle halemeelselt otsa ning naeratas lapselikult, näidates lumivalgeid hambaid.
"Tahan väga aidata, jah, palun," ütles ta. "Ta oli mu vastu hea, Celia. Kahju, et ta tapeti. Võibolla on see veritasu? Või kuulis tema isa või onu laimujutte tema halvast käitumisest ja tappis ta?"
Sharp arvas, et need versioonid ei kõlba, ning Akibombo vangutas kurvalt pead.
"Siis ma küll ei tea, miks see juhtus. Kes võis tema surma tahta? Kui te annate mulle tema juuksesalgu ja küüneviilu, püüan Aafrikas levinud vanade võtetega mõistatada, kes on mõrvar."
"Tänan, mister Akibombo, ei usu, et see vajalik oleks. Meie sääraseid meetodeid ei kasuta."
"Jah, söör, saan aru. See pole kuigivõrd moodne. Pealekõike kasutavad ka meil neid ainult vanad inimesed, kes elavad metsas. Olen kindel, et teie meetodid on täiuslikumad ja kahtlemata kindlustavad edu."
Kui Akibombo pärast viisakat kummardust lahkus, pomises Sharp: "Ma ise kah loodan edu kasvõi prestiiži säilitamiseks."
Järgmine oli Nigel Chapman. Too püüdis initsiatiivi enda kätte võtta.
"See on täiesti tavatu lugu, kas pole tõsi? Muide, oletan, et olete valel teel, kui arvate, et see oli enesetapp. Pean ütlema, et paljugi sai selgemaks tänu sellele, et ta täitis sulepea minu tindiga. Seda ei võinud mõrvar ette näha. Arvatavasti olete pühendanud piisavalt tähelepanu võimalike kuriteomotiivide küsimusele?"
"Küsimusi esitan mina, mister Chapman," ütles inspektor kuivalt.
"Oo, muidugimõista!" hüüdis Nigel muretult. "Tahtsin vaid asja tuuma lühidalt kokku võtta. Kuid näikse, et tuleb minna mööda tavalist bürokraatlikku teed. Niisiis, nimi: Nigel Chapman. Vanus: kolmkümmend viis aastat, sündinud vist Nagasakis. Pole õrna aimu, mida mu vanemad seal tegid. Arvatavasti olid turneel. Valmistun kaitsma Londoni ülikoolis diplomitööd pronksi- ja keskajast."
"Teie kodune aadress, mister Chapman?"
"Seda mul pole, kallis söör! On küll olemas isa, kuid oleme temaga tülis, niisiis pole tema aadress enam minu oma. Seega võib mind alati leida aadressil Hickory Road 26, ja pangaosakonnast, nagu on kombeks öelda juhuslikule teekaaslasele, kellega loodetavasti enam kunagi ei kohtuta."
Inspektor Sharpi Nigeli muretu jultumus ei häirinud. Ta ta jus, et selle taga peitub loomulik närvilisus, mis on ülekuulatavate puhul tavanähtus.
"Kas tundsite Celia Austinit hästi?" küsis ta.
"Kuidas öelda? Nägime teineteist iga päev, mul olid temaga sõbralikud suhted, kuid tegelikult ei tundnud ma teda üldse. Ma ei tundnud tema vastu huvi, ning ilmselt suhtus temagi minusse erilise sümpaatiata."
"Kas selleks oli põhjusi?"
"Talle ei meeldinud mu huumorimeel. Peale selle pole ma Colin MacNebbi taoline sünge jõhkard. Teate, Colini jõhkrus on oivaline vahend, võitmaks naisi!"
"Millal nägite Celiat viimast korda?"
"Eile lõunalauas. Me kõik käitusime temaga väga suurejooneliselt! Colin nämmutas kaua, kuni lõpuks teatas aralt, et nad on kihlatud. Noh, me näägutasime teda pisut; hiljem, kui võõrastetuppa läksime, kadus ta kusagile."
"Kas kõik ülejäänud jõid kohvi võõrastetoas? Ka Celia?"
Jah, vist küll. See tähendab, ma ise küll ei näinud teda kohvi joomas, kuid ilmselt oli see nii."
"Aga kas teie isiklikult talle kohvi ei ulatanud?"
"Oo, teil on sisendusvõimet! Niipea kui te seda mulle ütlesite, seejuures mulle uurivalt otsa vaadates, tundsin täielikku veendumust, et poetasin mürgi tassi ja ulatasin tassi Celiale. Hüpnootiline sisendus, mister Sharp... Tegelikult ei liginenud ma talle, ja ausalt öeldes ei märganudki, kas ta kohvi jõi või ei joonud. Võin teile kinnitada, et mul pole kunagi olnud tema vastu õrnu tundeid ja kihlateade ei äratanud minus kättemaksuiha."
"Midagi säärast ma silmas ei pidanudki," ütles Sharp leebelt. "Võibolla ma eksin, kuid minu arvates pole siia üldsegi segatud armastus. Keegi lihtsalt tahtis Celia Austinit kõrvaldada. Kuid miks?"
"Mida ei tea, seda ei tea. Celia oli maailma vaguraim olend, ta polnud seda tüüpi tütarlaps, keda tapetakse."
"Kas olite üllatunud, kui kuulsite, et ta on asjade varguses süüdi?"
"See lõi mind pahviks! See polnud üldse tema moodi!"
"Võibolla õpetasite teie teda niiviisi toimima?"
"Mina? Miks?"
"Võibolla naljaks? Mõnel inimesel on üpris omapärane huumorimeel."
"No teate, ma ei leia neis pisivargustes midagi vaimukat."
"Järelikult pole säärane huumor teie vaimus?"
"Ei! Kuid mulle näib, et neil vargustel oli psühholoogiline alus. Mis teie arvate, inspektor?"
"Kas te tõesti usute, et Celia Austin oli kleptomaan?"
"Kuid teist seletust ju pole."
"Kardan, et te ei tea kleptomaaniast kuigi palju. Kas peate võimatuks, et keegi võis ta viia mõttele tõmmata endale sel moel mister MacNebbi tähelepanu?"
Nigeli silmad lõid kurjalt välkuma.
"See on väga huvitav oletus, inspektor. Võimalik, et Colin õhutanuks teda tagant."
Nigel paistis oma ideed nautivat. Kuid siis raputas ta nukralt pead.
"Ei, Celia poleks sellise mängu peale välja läinud. Ta oli tõsine tütarlaps, pealegi poleks ta miski hinna eest Colinit pilkealuseks teinud. Celia oli Colinisse kõrvuni armunud."
"Mister Chapman, kas teil endal selle maja sündmuste kohta mingit versiooni pole? Näiteks, kes võis valada tinti miss Johnstone'i vihikutele?"
"Kui arvate, et seda tegin mina, siis eksite rängalt. Ilmselt võttis keegi nimme minu tinti, et kahtlus minule langeks. Siin on paljud üksteise vastu vaenulikult meelestatud."
Inspektor silmitses teda tähelepanelikult.
"Mida te silmas peate?"
Kuid Nigel vastas põiklevalt: "Ei midagi kindlat. Lihtsalt, kui ühel maalapil elab koos palju inimesi, muutuvad nad üksteise suhtes talumatuks."
Sharpi nimistus järgmine oli Leonard Baytson. Ta oli kammitsetum kui Nigel ja käitus hoopis teisiti - ta oli valvas ja terav.
"No olgu!" pahvatas ta pärast formaalseid tavaküsimusi. "Mina kallasin Celiale kohvi ja ulatasin talle tassi. Ja mis siis? Uskuge või mitte, kuid tassis polnud morfiumi."
"Kas nägite teda kohvi joomas?"
"Ei, me kõik olime liikvel, mina väitlesin kellegagi... Tema ümber oli palju inimesi."
"Selge. Kas tahate öelda, et iga juuresviibija võis Celia tassi morfiumi puistata?"
"Eks katsuge midagi kellegi tassi puistata! Igaüks märkab seda."
"Ei pruugi," arvas Sharp.
Len pahvatas taas: "Miks, pagana pihta, pidanuksin mina selle tüdruku mürgita ma? Mis võinuks mul tema vastu olla?"
"Ma ei väidagi, et teie ta mürgitasite."
"Ta võttis ise seda solki. Mingit teist seletust olla ei saa."
"Võiksime nii mõelda, kui mitte see surmaeelne võltskiri."
"Miks võlts? Kas ta siis ei kirjutanud seda kirja?"
"Kiri on tõesti tema kirjutatud. Kuid see oli katkend kirjast, mille ta kirjutas tolle päeva hommikul enne einet."
"Ja mis siis? Ta võis kirjast tüki välja lõigata ja kasutada seda kui surmaeelset kirja."
"Mõelge ise, mister Baytson. Kui inimene tahab kirjutada surmaeelset kirja, siis ta selle ka kirjutab. Ta ei hakka kusagilt välja lõikama ühtainukest lauset kirjast, mis oli hommikul kellelegi teisele kirjutatud."
"Miks mitte? Inimesed teevad kõige kummalisemaid asju."
"Aga kuhu siis ülejäänud kiri jäi?"
"Kust mina tean. Teie asi on seda teada saada."
"Seda ma teengi,, mister Baytson, ja ma palun, et vastaksite mu küsimustele viisakalt."
"Noh, ja mida te veel teada tahate?"
"Kas teile meeldis Celia?"
Len ütles juba vähem ärritatult: "Ma suhtusin temasse hästi. Ta oli väga armas, kuigi pisut igav."
"Kas te uskusite teda, kui ta tunnistus, et tema oli need vargused toime pannud?"
"Uskusin küll, sest ta ise ütles seda. Kuigi ausalt öeldes näis see mulle imelik."
"Kas teie meelest polnud see tema moodi?"
"Ega ei olnud küll."
Leni vaenulikkus oli haihtunud. Nüüd olid tema mõtted suunatud probleemi lahendamisele, mis teda ennast ilmselt huvitas.
"Ta ei jätnud kleptomaani muljet," ütles ta.
"Kas teile ei torka pähe mõnd muud seletust tema käitumise kohta?"
"Teist? Ei."
"Noh, näiteks see, et ta tahtis endale tõmmata Colini tähelepanu."
"See seletus on küll meelevaldne."
"Kuid Colin pööras talle tõepoolest tähelepanu."
"Jah, Colin on psühholoogiliste veidruste peale ogar."
"Kui Celia seda teadis..."
Len raputas pead.
"Selles te, eksite. Celia poleks eales selle peale tulnud. Tal polnud vajalikke teadmisi ja ta polnud kaval."
"Aga kas teil on säärased teadmised?"
"Mida te silmas peate?"
"Seda, et võinuksite kõige paremate kavatsustega talle midagi taolist sisendada."
Len muigas.
"Et mina midagi nii idiootlikku teeksin?! Olete hull!"
"Mis te arvate, kes kallas tinti Elizabeth Johnstone'i märkmetele?"
"Celia ütles, et tema seda ei teinud, ja ma usun teda. Bess ei torkinud kunagi Celiat, nagu ta teisi torkis."
"Keda nimelt?"
"Paljusid. Ta on väga kõrk ja oskab oivaliselt nina pihta anda igaühele, kes midagi mõtlematut ütleb. Ütleb sedasi üleoleval toonil: "Kardan, et faktid seda ei kinnita. Statistika märgib, et..." Nigel läks tihti marru, Colin ja Jeanne kah."
"Kes teie arvates oli sääraseks tembuks võimeline?"
"Ennekõike ikkagi Nigel. Ta on pahatahtlik ja mulle näib, et ta pole ka rassieelarvamustest vaba. Meie seas ainuke säärane."
Sharp esitas veel mõned küsimused, kuid Len ei öelnud talle enam midagi kasulikku.
Seejärel kutsus Sharp Valeria Hobhouse'i.
Valeria oli elegantne, külmavereline ja ettevaatlik. Ta käitus märksa rahulikumalt kui enne teda küsitletud mehed.
Ta ütles, et armastas Celiat, kuigi too polnud eriti arukas. Valeria olevat märganud tema liigutavat armastust Colin MacNebbi vastu.
"Kas arvate, et miss Austin põdes kleptomaaniat?" küsis Sharp.
"Ilmselt küll. Kahjuks ei taipa ma sellest suurt midagi."
"Aga kas teile ei tundu, et keegi võis teda sellele õhutada?"
Valeria kehitas õlgu: "Selleks, et köita tolle täispuhutud eesli Colini tähelepanu?"
"Te olete väga taiplik, miss Hobhouse. Jah, ma pean silmas just seda. Võibolla andsite teie talle selle mõtte?"
"Oo vaevalt, mu kallis inspektor, eriti kui arvestada, et mu lemmiksall oli tükkideks lõigatud. Ma pole altruist."
"Ehk andis mõni teine talle selle mõtte?"
"Ei usu. Mulle näib, et talle olid need teod täiesti loomuomased. Kahtlustasin otsekohe teda, kui Sally Finchi kinga pärast kära tõusis. Celia armukadetses alati Sallyt, kes on siin vaieldamatult kõige veetlevam tütarlaps, ning Colingi ei vaadanud temast mööda. Kuid ma ei usu, et Celia kõik need pisiasjad varastas."
"Kes seda siis teie meelest tegi?"
Valeria kehitas õlgu.
"Ei tea. Võibolla mõni koristaja?"
"Aga katkilõigatud seljakott?"
"Kas ka seljakott oli katki lõigatud? Õigus küll, unustasin selle. Muide, ei näe siin mingit mõtet."
"Kas elate siin ammu, miss Hobhouse?"
"Jah, vist kõige kauem - kaks ja pool aastat."
"Siis kindlasti teate sellest pansionaadist rohkem kui teised?"
"Arvatavasti."
"Kas teil on oma arusaam Celia Austini tapmise motiividest?"
Valeria raputas pead.
"Ei," ütles ta. "See on õudne. Ei mõista, kes võis soovida Celia surma. Ta oli armas, rikkumata laps, pealegi äsja kihlunud. Muide, ehk on põhjus just selles? Selles, et teda ootas õnn... Kuid säärasel juhul on mõrvar lihtsalt hullumeelne!"
Sharp silmitses teda mõtlikult.
"Jah," ütles ta, "ka hullumeelsust ei saa välistada... Aga kuidas teie arvates Celiale morfiumi anti?"
"Olen selle üle mõelnud. Muidugi olnuks kõige lihtsam mürki kohvi sisse puistata. Me kõik olime võõrastetoas kobaras koos. Celia tass oli tema kõrval laual, harilikult ta ootas, kuni kohv jahtub. Arvan, et igaüks võis tableti märkamatult tassi poetada. Riskantne muidugi..."
"Morfium oli pulbrina," märkis inspektor.
Valeria kortsutas kulmu.
"See on keerulisem, eks ole?"
"Kas teile peale kohvi midagi muud pähe ei tule?"
"Celia jõi vahel enne magamaminekut piima."
"Kas võiksite täpsemalt kirjeldada, mis juhtus tol õhtul võõrastetoas?"
"Me kõik istusime koos, lobisesime. Keegi pani raadio mängima. Pärast läksid poisid laiali. Celia heitis varakult magama, meie Sally Finchiga istusime küllalt kaua. Mina vist läksin magama kõige viimasena."
"See oli tavaline õhtu, eks ole?"
"Jah."
"Tänan, miss Hobhouse. Palun saatke minu juurde miss Lane."
Vestlus Patriciaga ei andnud midagi uut. Ta kinnitas kangekaelselt, et just Celia rikkus Elizabethi konspektid.
"Te ilmselt arvate, et seda tegi Nigel. See on ju kõige täie likum jamps! Nigel poleks hakanud selleks oma tinti kasutama."
"Kas on tõsi, et Nigel ei saa miss Johnstone'iga läbi?"
"Elizabeth on vahel väga väljakutsuv, kuid Nigel ei pööra sel lele tähelepanu. Tahaksin teile üht-teist Nigeli kohta rääkida, inspektor. Teate, Nigel on iseenda kõige halastamatum vaenlane. Tunnistan, et temaga on väga raske suhelda ja see tõukab inimesi temast eemale. Ta on jäme, irooniline, pilges. Kui d te gelikult pole ta üldse selline, nagu eemalt paistab. Ta on häbe lik ja õnnetu, kuulub nende hulka, kes tahaksid, et neid armastataks, kuid vastuoluvaimust aetuna räägivad ja talitavad risti vastupidi sellele, mida mõtlevad. Säärast iseloomu seletatakse h arilikult raske lapsepõlvega. Nigeli elu on väga raske olnud. Tema isa on karm ja julm inimene. Ta käitus jõhkralt Nigeli emaga. Kui ema suri, oli Nigelil isaga õudne tüli, ja Nigel lah kus kodunt. Ema pärandist sai ta pisut raha ning elab sellest ajast üksi, ei kirjuta eales isale ega näita talle oma nägu. Pole ime, et see kõik on Nigeli kurjaks muutnud. Pärast ema surma pole tal kedagi, kes temast hooliks, aga tal on vilets tervis ja ta vajab hoolt. Nigel on hädavares, kuid ei taha seda tunnistada, isegi iseendale mitte."
Inspektor Sharp silmitses Patricia Lane'i tähelepanelilkult. "Armunud," mõtles ta. "Kuid vaevalt Nigel temast huvitub, ilmselt lihtsalt võtab vastu tema emaliku hoolitsuse. Paistab, et isa on tõepoolest riiakas vanamees, ent ilmselt polnud emagi kuigivõrd arukas, kui poja oma jumaldamisega ära hellitas. Seda tuleb sageli ette. Ehk polnud Nigel Celia Austini vastu ükskõikne? Paistab väheusutav, kuid pole siiski välistatud. Aga kui see nii oli, siis polnud Patricia sellest kuigi vaimustatud. Kas võis see mõrvamotiiviks olla? Muidugi mitte! Celia kihlus Coliniga purustab selle versiooni täielikult."
Ta laskis Patricial minna ja palus Jeanne Tomlinsoni.

X

Miss Tomlinson oli range, kokkusurutud huultega blondiin.
"Jah, inspektor? Millega võin teile kasulik olla?" küsis ta.
"Kas võite öelda, kust saadi mürk?"
Jeanne noogutas. "Arvan, et apteegist, kus Celia töötas. Kuid see ju kinnitaks enesetapu versiooni?"
"Kindlasti. Keegi tahtis, et see näiks enesetapuna," ütles inspektor.
"Kuid kes peale Celia võis veel mürki võtta?"
"Väga paljud," vastas inspektor. "Kas käisite tihti apteegis, miss Tomlinson?"
"Käisin seal Mildred Cary juures. Kuid mulle pole kunagi pähe tulnud rohukappi pilku heita."
"Aga te ju võisite seda teha?"
"Ma ei suudaks kunagi midagi säärast teha."
"Oletagem, et mõlemad apteekrid olnuksid hõivatud. Võinuk site minna rohukapi juurde, võtta märkamatult pudeli ja see taskusse pista."
"Olen teie sõnadest nördinud, inspektor. See on ebaväärikas süüdistus."
"See pole üldsegi süüdistus, miss Tomlinson. Te ütlesite, et te poleks seda teha saanud, mina aga püüan tõestada, et saanuk site, kui tahtnuksite. Ma ei väida, et teie seda tegite. Milleks te piditegi seda tegema?"
"Iseenesest mõista. Te ilmselt ei tea, et olime Celiaga sõbratarid?"
"Kas teil oli põhjust kahtlustada, et just tema pani kõik need vargused toime?"
"Muidugi mitte. Olin kohutavalt üllatunud. Olin alati arvanud, et tal on kõrged moraalsed printsiibid."
"Aga kui see oli kleptomaania, siis pole ta ju süüdi?"
Jeanne surus huuled veel kitsamaks kriipsuks.
"Ei saa teiega nõustuda, inspektor. Vargus on vargus."
"Ja teie arvate, et oleks pidanud politsei poole pöörduma?"
"Kindlasti. Säärased asjad ei tohi karistamata jääda."
"Aga selle asemel lõppes kõik hästi ja ees ootas õnnelik abielu!"
"Oh, Colinist võib kõike oodata! Sellel inimesel puudub moraalipidevus. Olen kindel, et ta on ateist!"
"Millal te Celiat viimati nägite?"
"Reede õhtul."
"Mis te arvate, kes võis talle morfiumi anda?"
"Pole aimugi."
"Kas olete kusagil siin majas, kellegi toas morfiumi näinud?"
"Vist mitte ..."
"Te ütlesite "vist"?"
"Ma mõtlesin ... See rumal kihlvedu..."
"Mis kihlvedu?"
"Poisid vaidlesid..."
"Mille üle?"
"Mõrva ja selle teokstegemise vahendite üle. Iseäranis mürgitamise üle."
"Kes vaidluses osalesid?"
"Algatajad olid Colin ja Nigel, siis sekkus ka Len Baytson. Patricia oli ka seal."
"Kas võiksite võimalikult täpselt kogu jutuajamist meenutada?"
Jeanne mõtles pisut.
"Vististi algas arutlus mõrvast mürgitamise teel, kusjuures arvati, et pearaskus seisneb mürgi hankimises. Nigel ütles, et mürki võib hankida kolmel viisl. "Lollus!" vastas Len. Kui d Nigel kinnitas, et ta võib seda tõestada. Pat ütles Lenile ja Colinile, et nemad võiksid mürki iga kell haiglast hankida, Celia saaks seda oma apteegist. Nigel vaidles talle vastu, öeldes, et kui Celia midagi apteegist võtaks, tuleks see kohe ilmsiks. Patricia aga arvas, et võib ju ainult natukene võtta ja midagi muud asemele panna, siis ei märka seda keegi. Colin puhkes naerma ja ütles, et see põhjustaks patsientide poolt kaebusi. Nigel seletas, et ta ei pea silmas mingeid erilisi võimalusi. Tal endal polevat ravimitele juurdepääsu võimalust, kuna ta pole arst ega apteeker. Kuid siiski võivat ta hankida kolm eri mürki kolmel eri viisil. Len Baytson küsis: "Mil viisil?"
Nigel vastas: "Ma ei hakka teile seda praegu ütlema, kuid olen valmis viie naela peale kihla vedama, et suudan kolme nädala jooksul hankida kolm surmavat mürki."
Len ütles, et on nõus viie naela peale kihla vedama."
"Ja siis?" küsis Sharp.
"Kord õhtul ütles Nigel võõrastetoas: "Noh, sõbrad, pidasin sõna." Ning pani lauale koerapöörirohutuubi, digitaalisenastoi ka ja väikese pudeli morfiumi."
Inspektor küsis kiiresti: "Morfiumi? Kas pudelil oli mingi etikett?"
"Jah, sellel oli Püha Katariina haigla etikett. Mäletan seda sellepärast, et see äratas mu tähelepanu."
"Kas ka teistel mürkidel oli etikett?"
"Ei märganud. Minu arvates polnud need haiglast."
"Mis edasi sai?"
"Räägiti ühte ja teist. Len Baytson ütles: "Kui nüüd peaks aset leidma mõrv, võetakse sind vastutusele." Millele Nigel vastu vaidles: "Mitte mingil juhul, mina olen kõrvaline isik. Ma pole seotud ühegi kliiniku ega haiglaga, ja pole mingit põhjust mind kahtlustada. Ma ei ostnud mürki apteegist."
Colin aga võttis piibu suust ja ütles: "Sa ei saakski seda teha. Ilma retseptita ei müüks sulle neid mürke ükski apteeker."
Nad vaidlesid veel pisut ja lõpuks nõustus Len kaotuse välja maksma. Ja lisas: "Aga mis me trofeedega teeme?" Ta muigas ja ütles, et parem on neist vabaneda, enne kui õnnetus juhtub. Nad viskasid tabletid ja morfiumi kaminasse, nastoika kallasid tualettruumis WC potti."
"Aga pudelid? Kuhu need said?"
"Ei tea. Ilmselt visati prügikasti."
"Kas olete kindel, et mürk hävitati?"
"Jah, nägin seda oma silmaga."
"Millal see kõik juhtus?"
"Umbes kaks nädalat tagasi."
"Nii. Aitäh, miss Tomlinson."
Jeanne viivitas, lootes ilmselt kiitust kuulda.
"Kas arvate, et see võiks tähtsaks osutuda?"
"Võimalik. Raske ette öelda."
Inspektor mõtles mõni aeg. Siis kuulas ta uuesti läbi Nigel Chapmani.
"Äsja kuulsin miss Jeanne Tomlinsonilt üpris põnevat avaldust," ütles ta.
"Ohoo! Kelle vastu meelestas teid siis meie kallis Jeanne? Kas minu vastu?"
"Ta rääkis seoses teiega mürkidest, mister Chapman."
"Mina ja mürgid? Mil moel?"
"Te ei hakka ometi eitama, et mõni nädal tagasi vedasite mister Baytsoniga kihla mürgi hankimise viiside üle."
"Ah see! Jah, muidugi! Imelik, et olin selle unustanud. Isegi ei mäleta, et Jeanne oleks seal juures olnud. Ega te ometi arva, et sel mingit tähtsust oleks?"
"Raske öelda. Niisiis tunnistate seda fakti?"
"Jah, me vaidlesime. Colin ja Len eitasid võimalust mürki hankida ja ma ütlesin neile, et võin välja mõelda kolm eri han kimisviisi ning seda tõestada."
"Mida te ka tegite."
"Jah, inspektor."
"Millised need kolm viisi on, mister Chapman?"
"Kas tahate, et tunnistaksin iseenda vastu?"
"Teil on õigus minu küsimustele mitte vastata."
"Ma ei tea, mida teha," ütles Nigel, ent pisut vaikinud, jätkas: "Mõistagi tegutsesin seadusevastaselt ja te võite mind vastu tusele võtta. Teiselt poolt, arutusel on mõrv, ja kui sellel on mingi seos vaese Celia surmaga, siis arvatavasti pean teile ütlema kõik, mida tean."
"See oleks teist väga mõistlik."
"Hästi, ma ütlen ..."
"Niisiis, millised on need kolm viisi?"
Nigel nõjatus vastu tooli seljatuge.
"Sageli kirjutatakse ajalehtedes, et arstidel kaovad autodest ohtlikud ravimid. Inimesi hoiatatakse nende eest. Mulle tuli pähe väga lihtne hankimisviis - sõita linnast välja, jälgida mõne arsti autot ja, kui võimalus avaneb, teha lahti tema auto uks, heita pilk tema kohvrikesse ja võtta sealt mulle vajalik. Niiviisi hankisin koerapöörirohtu."
"Ja teine viis?"
"Sel puhul tuli Celiale peale käia. Palusin teda kirjutada kõi giti vormikohane digitaalisenastoika retsept. Ta tegi seda, midagi kahtlustamata. Mul jäi üle vaid otsida teatmikust arsti perekonnanimi, kes elab Londoni kaugeimas kvartalis, ja võltsida tema allkiri. Seejärel sain rohu ärilinnajao apteegist, kus tolle arsti allkirja vaevalt tuntakse."
"Väga osav," nentis inspektor Sharp kuivalt. "Ja kolmas viis?"
Nigel ei vastanud kohe.
"Öelge, milles ma seda kõike rääkides ennast süüdi tunnistan?"
"Arstimi varguses lukustamata autost," vastas inspektor. "Ret septi võltsimises."
"See polnud päris võltsimine," katkestas Nigel. "Ma ei saa nud sel teel raha ega väärtesemeid."
Ta naeratas virilalt.
"Mõistate, mida ma öelda tahan? Kui kavatsete mu avameelsust ära kasutada - mis seals' ikka, olen valmis ... Aga ma räägin sellepärast, et tahan uurimist aidata."
"Usun, et tahate meid aidata mõrvari avastamisel. Aga nüüd rääkige kolmandast viisist."
"See oli riskantsem kui kaks esimest, kuid samal ajal huvitavam. Teate, ma olin paar korda käinud Celia juures apteegis ja teadsin, kus miski asub."
"Kas võtsite pudeli kapist?"
"Oh ei, nii lihtsalt see ei käi. Mõtlesin: kui peaks toimuma mõrv, siis võidakse meenutada, et ma apteegis olin. Seepärast ei näidanud ma seal oma nägu umbes pool aastat. Teadsin, et tütarlapsed käivad kordamööda söömas. Celia käis alati kell kaksteist. Üks uutest ei tundnud mind veel nägupidi ning ma läksin apteeki valges kitlis, stetoskoop kaelas. Uus tütarlaps oli luugi juures haigetega tegevuses. Möödusin kapist, kus asusid mürgid, võtsin pudelikese, läksin barjäärini ja küsisin tütar lapselt, kas tal on veganiini, sest tunnen ennast pohmeluse tõttu halvasti. Ta ulatas tableti, neelasin selle alla ja väljusin. Tal ei tekkinud vähimatki kahtlust, et ma pole arst või meditsiiniüliõpilane. See oli peaaegu lapsemäng. Celia ei võinud ai matagi, et ma apteegis käisin."
"Stetoskoop?" päris inspektor uudishimulikult. "Kust te selle saite ?"
Nigel muigas: "Võtsin Len Baytsoni oma."
"Ah siis niiviisi kadus stetoskoop! Kas teile ei tundu, et see oli Baytsoni suhtes sigadus?"
"Jah, muidugi. Kuid ma ei saanud stetoskoobist rääkida, siis pidanuksin seletama, milleks ma seda vajasin. See aga polnud mul plaanis. Ent ma kutsusin hiljem Leni restorani ja kostitasin nagu kord ja kohus."
"Te olete väga vastutustundetu noormees," ütles inspektor.
"Oleksite te nende nägusid näinud!" valgus Nigeli näole nae ratus. "Kui ma need kolm mürki nende ette lauale panin ja ütlesin, et mitte keegi ei märganud, kuidas ma need võtsin!"
"Niisiis kinnitate, et teil on kolm eri viisi kolme eri mürgiga mürgitada ja et ühelgi juhul poleks võimalik teid paljastada?"
Nigel noogutas. "Just nii. Antud juhul pole kuigi meeldiv seda tunnistada. Kuid asi on selles, et kõik kolm mürki hävitati kaks nädalat tagasi."
"Seda arvate teie, mister Chapman, kuid võimalik, et see pol nud nii."
Nigel jäi inspektorile üksisilmi otsa vahtima.
"Mida te silmas peate?"
"Kui kaua need ravimid teie käes olid?"
"Koerapöörirohi umbes kümme päeva, morfi um neli päeva. Digitaalisenastoika hävitasin samal päeval."
"Ja kus te neid hoidsite?"
"Oma rõivakapi sahtlis, sokkide all!"
"Kas keegi teadis seda?"
"Ei, mitte keegi."
Siiski oli tema hääles kübeke ebakindlust, mida Sharp küll märkas, kuid millele ta tähelepanu ei pööranud.
"Kas rääkisite sellest kõigest kellelegi? Oma meetoditest?"
"Ei, tegelikult mitte."
"Te ütlesite "tegelikult", mister Chapman?"
"See tähendab, ma kavatsesin Patile rääkida, kuid mõtlesin, et ta ei kiida seda heaks. Ta on ju väga range. Muide, hiljem rääkisin talle digitaalise kohta: kuidas ma retsepti ja rohu sain. Ja kuidas ma apteegis arsti mängisin. Kahjuks ei teinud see Patile nalja ning ma ei hakanud talle rääkima sellest, kui das ma autost ravimit varastasin. Kartsin, et ta plahvatab."
"Kas ütlesite talle, et kavatsete mürgid hävitada pärast seda, kui olete kihlveo võitnud?"
"Jah. Ta oli väga rahutu. Käis peale, et ma nad tagastaksin."
"Kas teile endale kordagi säärane võimalus pähe ei tulnud?"
"Mis te nüüd, muidugi mitte! See toonuks lõputuid ebameeldivusi. Me lihtsalt viskasime tabletid tulle ja nastoika tualetti. Mingit kahju ei olnud."
"Seda väidate teie, mister Chapman, kuid täiesti võimalik, et kahju oli."
"Mil moel, kui mürk oli hävitatud, nagu ma teile ütlesin?"
"Aga kui keegi nägi, kuhu te mürgi peitsite? Või leidis selle juhuslikult, puistates morfiumi välja ja pani midagi muud asemele?"
"Mitte mingil juhul!" Nigel vaatas õudusega inspektorile otsa. "See on välistatud."
"Siiski on säärane võimalus olemas, mister Chapman."
"Kuid keegi ei võinud ju teada!"
"Oletan," ütles inspektor kuivalt, "et säärases kohas nagu pansionaat teatakse rohkemat, kui te võimalikuks peate."
"Inimesed topivad oma nina võõrastesse asjadesse?"
"Jah."
"Võimalik, et teil on õiguski."
"Kes üliõpilastest võiks igal ajal teie tuppa tulla?"
"Elan ühes toas Len Baytsoniga. Ka teised üliõpilased astuvad tihti meie poole sisse. Muidugi mitte tütarlapsed. Tütarlastel po le kombeks meie tiiva tubades viibida. Viisakuse mõttes."
"Neil pole kombeks, aga võimalik see ju ometi on?"
"Muidugi," vastas Nigel. "Päeval, näiteks pärast lõunat, pole tubades kedagi."
"Kas miss Lane on teie toas käinud?"
"Loodetavasti ei näe te selles midagi laiduväärset, inspektor? Pat astub vahel sisse, et võtta mõni paar sokke nõeluda. Mitte midagi enamat."
"Mister Chapman, kas te ei mõista, et teil oli kergem kui kellelgi teisel puistata mürk pudelist välja ja asendada mille gi muuga?"
Nigel vaatas inspektorile otsa, tema nägu vajus järsku auku ja võttis kalgi ilme.
"Jah," vastas ta, "mõistsin seda paar minutit tagasi. Ma või sin seda teha. Kuid mul polnud mingit põhjust seda tütarlast teelt koristada ja ma ei teinud seda. Mõistan täiesti, et teil pole mingit kinnitust, peale minu sõnade."

XI

Kihlveolugu ja mürgi hävitamist kinnitasid Len Baytson ja Colin MacNebb.
Kui kõik olid laiali minemas, peatas Sharp Colini.
"Ma ei tahaks teile valu teha, mister MacNebb," ütles ta, "mõistan, kuivõrd kohutav on kaotada pruut kihluse päeval."
"Pole vaja asja sellest küljest vaadata," vastas MacNebb. Ta nägu oli läbitungimatu. "Te ei peaks minu tunnetest hoolima. Küsige mult mida tahes."
"Kas jagate arvamust, et Celia Austini käitumisel oli psühholoogiline alus?"
"Selles pole kahtlust," ütles Colin. "Kui lubate esitada küsimuse teoreetilise olemuse..."
"Oh ei!" ruttas inspektor keelduma. "Usun teid kui psühholoogi niigi."
"Tal oli õnnetu lapsepõlv. See lõi emotsionaalse fooni..."
"Jah, muidugi." Sharpi ei paelunud põrmugi perspektiiv kuulata õnnetu lapsepõlve lugu. Talle piisas täiesti Nigeli lapsepõlvest.
"Kas Celia meeldis teile ammu?"
"Ei ütleks," vastas Colin ausameelselt. "Kõik juhtus ootamatult. Alateadlikult küll tõmbas mind tema poole, aga kuna mul polnud kavatsust nii noorelt abielluda, siis panin sellele vastu."
"Selge. Aga kas Celia oli teiega kihludes õnnelik? Kas ta ei väljendanud kahtlust, ebakindlust? Kas te ei tunnetanud, et ta tahab teile midagi teatada?"
"Ta tunnistas kõik oma teod üles. Mitte miski ei võinud teda enam häirida."
"Millal te abielluda kavatsesite?"
"Mitte otsekohe: esialgu pole mul veel võimalik naist ülal pidada."
"Kas Celial oli vaenlasi? Kedagi, kes teda ei sallinud?"
"Ei usu. Celiasse suhtuti siin hästi. Mulle tundub, et tema surma põhjuseks polnud isiklikud motiivid."
"Mida te selle all mõtlete?"
"Ei tahaks praegu täpsustada. Mul lihtsalt tekkis ähmane kahtlus, iseendalegi pole veel kõik selge."
Sellelt positsioonilt ei õnnestunud inspektoril teda kõigutada, kuidas ta ka ei püüdnud. Jäi üle küsitleda veel kahte üliõpilast.
Ta alustas Sally Finchist.
Sally oli veetlev, punase juuksepahmaka ja selgete arukate silmadega neiu. Pärast tavaküsimustele vastamist ütles ta: "Minu arvates on siin majas midagi korrast ära."
"Kas peate silmas miss Austini mürgitamist?"
"Ei, tundsin seda juba varem. Kavatsesin siit kiiremas korras lahkuda."
"Kas kardate, miss Finch?"
Sally noogutas.
"Jah, kardan. Siin tegutseb keegi halastamatu tüüp. Ja siin on kõik teisti, kui pealtnäha paistab. Vean kihla, et see vana emahunt Nicoletis teab kõike."
"See on huvitav. Kuid kas saaksite öelda midagi täpsemat?"
Sally raputas pead.
"Ei. Aga mul tuleb alati kananahk ihule, kui teda näen."
"Tahaksin kuulda fakte."
"Tahaksin neid ka ise teada. Kindlasti arvate, et see kõik on mu ettekujutuse vili. Võibolla ongi, kuid ka teised tunnetavad sama. Näiteks Akibombo. Ta on hirmul. Inspektor, ma arvan, et Celia teadis midagi."
"Mida nimelt?"
"Selles küsimus ongi. Ta rääkis midagi viimasel päeval, tahtis midagi välja selgitada. Ta tunnistas üles, mida ta ise oli teinud, kuid mainis, et teab veel kellestki midagi. Arvan, et sellepärast ta tapetigi."
"Kui see nii tõsine olnuks..."
Sally katkestas: "Arvatavasti polnud tal vähimatki ettekujutust, kuivõrd tõsine see on, sest ta oli piisavalt lihtsameelne."
"Selge. Millal te viimati Celiat nägite? Kas pärast lõunat võõrastetoas?"
"Jah. Kuid nägin teda ka hiljem."
"Kas tema toas?"
"Ei. Nägin teda välja minemas."
"Kummaline! Sellest ei rääkinud keegi."
"Ilmselt ei teatud. Ta ütles kõigile head ööd ja läks oma tuppa."
"Kuid tegelikult läks ta üles, pani mantli selga ja väljus majast. Kas nii?"
Sally noogutas.
"Ma arvan, et ta läks kellegagi kohtama. Keegi võis talle ettepaneku teha kohtuda kusagil väljaspool maja."
"On teil aimu, millal ta tagasi tuli?"
"Ei ole."
"Võibolla teab seda teener Geronimo?"
"Ta peab seda teadma juhul, kui Celia naasis pärast kella ühteteistkümmend, sest kell üksteist paneb ta ukse riivi."
"Kas võiksite täpsemalt öelda, millal Celia majast lahkus?"
"Vist kümne paiku. Võibolla pisut hiljem."
"Tänan, miss Finch."
Viimasena küsitles inspektor Elizabeth Johnstone'i. Tütarlapse rahulikkus ja mõttetäpsus avaldas talle sügavat muljet.
"Celia Austin kinnitas, et tema teie konspekte ei rikkunud. Kas usute teda?" küsis inspektor.
"Ma ei usu, et Celia seda tegi. Kõige lihtsam oleks arvata, et seda tegi Nigel Chapman, kuid tema on arukas, ta poleks hakanud oma tinti kasutama."
"Aga kui mitte Nigel, kes siis?"
"Sellele on raske vastata. Usun, et Celia teadis, kes seda tegi, või vähemalt aimas."
"Kas ta ütles seda teile?"
"Mitte päris. Ta tuli tol päeval enne lõunat minu tuppa ja ütles, et kuigi ta on süüdi varguses, ei rikkunud ta minu konspekte. Vastasin, et usun teda ja küsisin, kas ta teab, kes seda tegi."
"Ja mida ta ütles?"
"Ta ütles..." Elizabeth tegi pausi, otsekui selleks, et veenduda oma sõnade täpsuses. "Ta ütles: "Ma ei ole kindel, sest ei näe põhjust... See võis olla eksitus või juhuslikkus... Olen veendunud, et see, kes seda tegi, kannatab väga ja tahaks üles tunnistada. Ja veel on mõned asjad mulle arusaamatud, näiteks too lugu elektripirnidega päeval, kui siin käis politsei.""
Sharp segas vahele: "Mis oli politsei ja pirnidega?"
"Ma ei tea. Celia ütles vaid: "Mina pirne välja ei keeranud." Ja lisas: "Huvitav, kas sellel on mingi seos passiga?" Küsisin: "Millise passiga? Millest sa räägid?" Ta vastas: "Mulle näib, et kellelgi siin on valepass.""
Inspektor vaikis. Lõpuks hakkas midagi selguma. Pass...
Ta küsis: "Mis ta veel ütles?"
"Ei midagi. Ahjaa, pärast ütles: "Igatahes saan ma homme selle kohta midagi teada.""
"See on väga oluline märkus. Aitäh, miss Johnstone. Olete väga tubli, aitasite meid suuresti."
Elizabeth väljus.
Inspektor jäi mõttesse. Celia oli rääkinud midagi passist ja politsei visiidist. Enne siiatulekut oli Sharp uurinud toimikut, mis sisaldas materjale mitme ühiselamu ja pansionaadi kohta. Üldiselt oli siinsel pansionaadil hea maine: vaid mõni tähtsusetu episood, millel viimaste sündmustega mingit pistmist polnud. Sheffieldi politsei otsis Lääne-Aafrika üliõpilast, keda süüdistati amoraalsuses. See üliõpilane oli paar päeva pansionaadis elanud ning siis kusagile mujale siirdunud. Mõne aja pärast peeti ta kinni ja saadeti välja. Seejärel otsis politsei kõigist ühiselamutest üliõpilast, keda kahtlustati Cambridge'i lähedal asuva trahteri omaniku naise mõrvamises. See kõik oli juhtunud ammu ja sellel ei saanud olla pistmist Celia Austini surmaga.
"Nüüd oleme siis kõiki küsitlenud," ütles seersant Cobb.
"Jah. Esialgu pole me kuigivõrd edasi jõudnud. Tuleb põhjalikult tuhnida. Pagana raske, kui ei tea, mida sa nimelt otsid... Aga küllap me ka mõistatuse võtme leiame."

XII

Hercule Poirot jäi kirja dikteerides ootamatult vait. Miss Lemon vaatas küsivalt üles.
"Ei suuda keskenduda," kurtis Poirot. "Muide, see kiri polegi kuigi tähtis. Kas oleksite nii kena, miss Lemon, ja ühendaksite mind oma õega?"
Mõne sekundi pärast ulatas miss Lemon talle telefonitoru.
"Halloo?" küsis Poirot.
"Jaa, mister Poirot?" Missis Hubbardi hääl oli ärev.
"Kas ma häirisin teid, missis Hubbard?"
"Mind ei saa enam miski häirida!"
"Teeb teid miski rahutuks?"
"Oo, see on väga pehmelt öeldud. Inspektor Sharp tuli täna läbiotsimisorderiga ja missis Nicoletis andis hüsteeriale vaba voli..."
Poirot ohkas kaasatundvalt.
"Tahaksin teilt midagi küsida. Kas teie kadunud asjade nimistu on koostatud asjade kadumise järjekorras?"
"Kahjuks ei, kirjutasin mälu järgi. Väga kahju, kui teid eksitusse viisin."
"Te ei viinud mind eksitusse," lohutas Poirot. "Aga kas suudaksite praegu meenutada, millises järjestuses kõik oli?"
"Pole kindel, mister Poirot. Nii palju aega on möödas... Aga niipea kui vaba hekte leian, püüan seda teha."
"Aitäh, madam. Oleksin teile tänulik..."

Pansionaati naasnud, esitas inspektor Sharp läbiotsimisorderi. Missis Nicoletis protesteeris otsustavalt: "See on ju puhas solvang! Mu elanikud lähevad pansionaadist minema, jooksevad laiali! Ma laostun!"
"Olen kindel, et nad käituvad mõistlikult. Tegu on ju mõrvaga!"
"See pole mõrv, see on enesetapp!"
"Olen kindel, et oskan neile asja selgeks rääkida. Keegi ei hakka protestima."
"Ka mina olen kindel," ütles missis Hubbard rahustavalt. "Kõik saavad asjast aru."
"Mis teiega ikka peale hakata," soostus missis Nicoletis vastumeelselt.
"Aitäh," ütles inspektor. "Alustan siitsamast, võõrastetoast."
Tema sõnad kutsusid esile missis Nicoletise uue protesti.
"Otsige kus tahes, ainult mitte siin! Mitte mingi hinna eest! Ma ei luba!"
"Mul on väga kahju, missis Nicoletis, kuid ma pean läbi otsima terve maja."
"No olgu! Ainult mitte minu tuba! Seadus minusse ei puutu!"
"Seadus puudutab kõiki. Kardan, et pean paluma teid eemalduda."
"See on korralagedus!" karjus missis Nicoletis raevukalt. "Toppida oma nina võõrastesse asjadesse! Ma kaeban parlamendisaadikule või kirjutan ajalehte!"
"Kirjutage," lubas Sharp. "Mina asun läbiotsimise juurde."
Pärast võõrastetuba võttis ta käsile missis Nicoletise toa. Ta alustas sekretärist, mille sahtlites oli kompvekikarpe, pabereid ja muud pahna. Siis siirdus puhveti juurde.
"Lukus," ütles Sharp. "Palun andke võti."
"Mitte iialgi!" karjus missis Nicoletis. "Teie viimased politseinikusead, ma sülitan teie peale!"
"Cobb, andke peitel," pöördus Sharp oma abi poole.
Missis Nicoletis kukkus veel valjemini üürgama, kuid Sharp ei pööranud talle tähelepanu ja katsus peitliga puhvetit avada. Kui see tal lõpuks korda läks, veeresid puhvetist välja tühjad konjakipudelid.
"Räpane siga!" kiunus missis Nicoletis.
"Tänan teid," vastas inspektor viisakalt. "Siin oleme lõpetanud."
Missis Hubbard hakkas rahulikult pudeleid kokku korjama.
Poirot' telefonikõne tuli hetkel, kui missis Hubbard missis Nicoletisele tilku tempis.
"Neelake rohi alla ja rahunege," soovitas missis Hubbard perenaisele.
"Gestaapo!" sõimas missis Nicoletis südamepõhjast.
"Ei maksa enam sellele mõelda," lohutas missis Hubbard. "Nad täitsid oma kohust."
"Kas minu isiklike kappide läbiotsimine tähendab kohusetäitmist?!"
"Tegemist on ikkagi mõrvaga... See toob alati kaasa ebameeldivusi."
"See oli enesetapp, rumala romaani tagajärg... Aga nüüd saavad kõik minu puhvetist teada ja arvavad..."
"Tobedus! Aga ehk on teil muid põhjusi rahutust tunda?"
Missis Nicoletis läks taas keema: "Teie teate alati kõike paremini! Hämmastav, mida te endale lubate... Tahate minu üle valitseda? Ei lähe läbi! Kas kuulete?!"
"Palun. Nagu soovite," vastas missis Hubbard pahaselt.
"Te olete spioon, ma teadsin seda!"
"Spioon? Võibolla tahate, et ma siit lahkuksin? Öelge, ja ma lahkun viibimata."
"Ei, mitte praegu," kiunus missis Nicoletis. "Mul on selle mõrva pärast liiga palju muret."
"Hästi," oli missis Hubbard rahumeelne. "Iial ei tea, mida te järgmisel hetkel tahate. Vaevalt te seda isegi teate. Parem heitke pikali ja magage."

XIII

Poirot väljus taksost Hickory Roadil. Ukse avas Geronimo, kes tervitas teda kui vana tuttavat.
Hallis seisis politseinik. Geronimo juhatas Poirot' söögituppa ja sulges ukse.
"See on õudne," sosistas ta, aidates Poirot'l mantlit seljast. "Politsei on siin vahetpidamata. Kõik pärivad, jooksevad edasi-tagasi, piiluvad kappidesse ja isegi Maria juurde kööki..."
"Kas missis Hubbard on vaba?"
"Ma saadan teid tema juurde."
"Üks hetk," peatas Poirot. "Kas mäletate, millal kadusid elektripirnid?"
"Oo, see oli ammu, kaks või kolm kuud tagasi."
"Ja kust need välja keerati?"
"Esikus ja võõrastetoas."
"Kas mäletate, mis päev see oli?"
Geronimo jäi mõttesse.
"Minu meelest veebruaris. Minu meelest päeval, kui politseinik käis."
"Miks ta käis?"
"Ta otsis Aafrika tudengit, kuid too oli juba ära sõitnud."
"Ja samal päeval läksid pirnid kaotsi?"
"Jah. Tahtsin tuld põlema panna, aga valgust polnud, tagavaralambid olid samuti kadunud, ja ma süütasin küünlad."
Geronimo kannul trepist üles minnes mõtles Poirot kuuldule.
Missis Hubbard näis väsinud ja kurnatud, kuid võttis Poirot' soojalt vastu. Pärast tervitust ulatas ta paberilehe.
"Musjöö Poirot, katsusin üles kirjutada kadumise järjekorras, kuid ei ole päris kindel, et see mul korda läks."
"Olen teile väga tänulik, madame. Kuidas missis Nicoletis ennast tunneb?"
"Loodan, et ta jäi magama. Andsin talle uinutit. Ta oli läbiotsimise vastu ja keeldus oma puhvetit avamast. Kui inspektor luku lahti murdis, veeres sealt välja hunnik tühje konjakipudeleid. See juhtum selgitab paljut. Kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud," ütles missis Hubbard.
Poirot istus ja silmitses paberilehte, mille missis Hubbard oli talle andnud.
"Hmm," pomises ta, "näen, et esimesel kohal on nüüd seljakott."
"Jah, seda küll. Mäletan täpselt, et kõigepealt kadus seljakott. Selle kadumine langes ühte ebameeldivustega Aafrika tudengi pärast. Ta sõitis ära päev või paar enne, kui see juhtus. Ma koguni mõtlesin, et ta oli otsustanud sel moel kätte maksta. Lugu on selles, et tema kohta tuli järelepärimine, vist Sheffieldist. Mulle see ei meeldinud, ja ma ütlesin talle, et tuba on kinni, ning ta sõitis ära. Siis tulid politseinikud ja ma ei osanud neile öelda, kuhu ta läks."
"Ja pärast seda leiti seljakott?"
"Vist jah. Mulle tuleb meelde, et Len Baytson kavatses matkama minna ega leidnud kuidagi oma seljakotti. Ta tõstis õudset kära ning kõik tormasid otsima. Lõpuks leidis Geronimo seljakoti katlamaja tagant. See oli väikesteks tükkideks lõigatud. Nii kummaline, lihtsalt imelik. Ja mõttetu!"
"Jah, tõesti kummaline," nõustus Poirot.
Pisut mõelnud, jätkas: "Tähendab, tolsamal päeval, kui politseinikud tulid ärasõitnud üliõpilase aadressi selgitama, kadusid ka elektripirnid?"
"Jah, teil on õigus. Mäletan, et läksime inspektoriga võõrastetuppa ja seal põlesid küünlad."
"Kes veel võõrastetoas oli?"
"Arvan, et enamik üliõpilasi oli selleks ajaks koju jõudnud. Küsisin Geronimolt pirnide kohta ja ta ütles, et need on välja keeratud. Mind ärritas see rumal nali. Ma ei pidanud seda varguseks, ent olin üllatunud, et meil polnud ka tagavarapirne. Harilikult on neid piisavalt. Kuid tookord ei pööranud ma sellele kõigele tähelepanu."
"Järelikult pirnid ja seljakott," ütles Poirot mõtlikult.
"Mulle näib, et pirnid ja seljakott pole siiski Celiaga seotud," jätkas missis Hubbard. "Mäletate, ta ju eitas seljakoti võtmist."
"Jah, see on tõsi... Aga millal teised asjad kaduma hakkasid?"
"Seda on väga raske täpselt meenutada. Mulle tundub, et varsti pärast seljakotti kaebas Genevieve oma käevõru kadumise üle. See oli vist nädal hiljem."
"Seljakott kuulus Len Baytsonile?"
"Jah."
"Oli see mingi eriline seljakott?"
"Ei, tavaline."
"Kas saate mulle näidata umbes samasugust?"
"Muidugi. Minu meelest on Colinil samasugune, Nigelil kah. Len hankis endale juba uue. Üldiselt ostavad tudengid neid meie tänava lõpus asuvast poest. See on hea pood, seal leidub igasuguseid matkatarbeid: spordipükse, magamiskotte ja muud. Sealt saab odavamalt kui suurtest kauplustest."
"Tahaksin üht sellist seljakotti näha, madame."
Meelsasti juhatas missis Hubbard ta Colin MacNebbi tuppa. Colinit polnud kodus, kuid missis Hubbard avas kapiukse, võttis seljakoti ja ulatas Poirot'le.
"Palun, Poirot, see on täpipealt samasugune."
Poirot silmitses seljakotti hindavalt.
"Mnjaa... Seda polegi nii lihtne tükkideks lõigata. Käsitöökäärid selleks ei kõlba."
"Tütarlaps seda teha ei suudaks. Siin läheb vaja jõudu ja - ütleksin - kurjust."
"Jah, see kõik on väga ebameeldiv."
"Hiljem, kui leiti Valeria sall ja ka see oli tükkideks lõigatud, ei teadnud ma, mida mõelda. See näis ebanormaalse inimese kätetööna."
"Oo ei," muigas Poirot kergelt, "mulle näib, et te eksite, madame. Arvan, et siin oli mingi eesmärk, samuti teatud meetod."
"Muidugi teate teie sääraseid asju paremini," möönis missis Hubbard.
Poirot avas ukse ja astus rõdule. Toa aknad avanesid tagahoovi, all oli väike räpane aed. Ta silmas suuri mõlkis prügikaste ja nende ümber pillatud koli.
"Kus katlamaja asub?" küsis ta.
"Seal, söehoidla kõrval."
Poirot vaatas veel kord mõtlikult ringi.
"Kelle toad veel siinpool paiknevad?"
"Nigel Chapmani ja Len Baytsoni tuba on siin kõrval."
"Ja edasi?"
"Maja teises tiivas on tütarlaste toad. Esimeses toas elas Celia, edasi Elizabeth Johnstone, siis Patricia Lane. Valeria ja miss Tomlinstoni tubade aknad on tänava poole."
Poirot noogutas ja tuli tuppa tagasi.
"See noormees armastab korda," ütles ta heakskiitvalt.
"Jah, Colini tuba on alati korras. Mõnel noormehel on aga lihtsalt õudne," nentis missis Hubbard.
"Ütlesite, et neid seljakotte müüakse poes, mis asub tänava lõpus?"
"Jah."
Poirot vaatas veel kord aknast välja, jättis siis hüvasti ja lahkus.
Poe, millest missis Hubbard rääkinud oli, leidis ta hõlpsalt. Vitriini uurinud, sisenes ta poodi ja seletas müüjale, et tahab osta oma vennapojale seljakotti.
"Ta on üliõpilane ja harrastab turismi," seletas Poirot kanges inglise keeles, püüdes sarnaneda välismaalasega. "Nad sõidavad hääletamisega."
Poe omanik, väikest kasvu blond mees, vastas varmalt: "Ahaa! Matkad hääletamisega! Autostopp! Nüüd harrastavad seda kõik. Mõned noored reisivad sel moel terve Euroopa läbi. Kas tahate osta seljakotti, söör? Harilikku seljakotti?"
"Jah."
Peremees näitas Poirot'le paksust purjeriidest seljakotti, täpselt samasugust, nagu too oli näinud Colini toas.
Poirot esitas poeomanikule veel paar tähtsusetut küsimust, vaatas seljakoti üle ja maksis.
"Me müüme sääraseid rohkesti," seletas poeomanik kotti paberisse pakkides.
"Siin ümbruskonnas elab palju üliõpilasi, eks ole?"
"Jah, see on üliõpilaskvartal."
"Kui ma ei eksi, asub üks pansionaat ka selles tänavas?"
"Täiesti õige. Olen sealsetele noormeestele mitu seljakotti müünud. Harilikult ostavad nad oma matkatarbed siit. Mul on hinnad odavamad kui suurtes kauplustes. Palun, söör. Olen kindel, et teie vennapoeg jääb rahule."
Poirot tänas, võttis paki ja väljus. Ta ei jõudnud paari sammugi teha, kui keegi talle käe õlale pani.
See oli inspektor Sharp.
"Siin ongi mees, keda näha igatsen," naeris ta.
"Kas saite läbiotsimisega mäele?" küsis Poirot.
"Seda küll, kuid midagi erilist ei leidnud. Siin lähedal on einela, kus pakutakse päris head kohvi. Kui teil aega jagub, ehk astuksime sisse. Tahaksin teiega rääkida."
Einela oli peaaegu tühi. Nad võtsid taldrikud ja tassid ning istusid nurgalauda. Sharp rääkis, mida ta oli üliõpilastelt kuulnud.
"Cahpman on ainuke, kelle vastu meil tõendeid on. Isegi liiga palju. Tema kätest käis läbi kolm eri mürki. Kuid pole põhjust arvata, nagu olnuks ta Celia Austini vastu meelestatud. Vaevalt olnuks ta nii varmas oma tempudest rääkima, kui ta tõesti süüdi olnuks... Mõelda vaid, surmav mürk oli sahtlis, peaaegu nähtaval kohal! On alles lollpea!"
Siis rääkis Sharp Elizabeth Johnstone'i ülekuulamisest ja sellest, mida Celia oli Elizabethile eelmisel õhtul öelnud.
"See on äärmiselt huvitav, kui see tõele vastab."
"Celia oli öelnud: "Saan sellest homme midagi teada.""
"Jah, kuid vaesele Celiale homne päev enam ei koitnud. Mida te läbiotsimisel leidsite?"
"Üht-teist."
"Näiteks?"
"Miss Patricia Lane'i sahtlist leidsime rohelise tindiga määritud taskurätiku."
Poirot kergitas imestunult kulme.
"Roheline tint? Äkki oli see tema, kes Elizabethi konspektid tindiga üle valas ja pärast taskurätikuga oma käsi kuivatas? Kui..."
"Kui ta oleks tahtnud kahtlust oma armsalt Nigelilt enda peale tõmmata," lõpetas Sharp.
"Võimalik. Muide, taskurätiku võis sahtlisse torgata ka mõni teine."
"Seda küll... Kas teate, selgus, et Baytsoni isa viibib ravil psühhiaatriahaiglas. Mõistagi ei paku see meile erilist huvi, kuid seda tuleks siiski silmas pidada. Baytson on kena noormees, kuid väga tasakaalutu."
Poirot noogutas. Talle meenusid järsku väga täpselt Celia sõnad: "Mina seljakotti ei puudutanud, ilmselt oli see kellegi äkilise meele avaldus." Miks ta rääkis äkilisusest? Võibolla nägi ta Baytsonit seljakotti lõikamas?
Sharp jätkas: "Arvatavasti olete missis Nicoletise puhvetist juba kuulnud? Ma pole elu sees nii palju tühje konjakipudeleid näinud! Ja kuidas ta möirgas!"
Inspektor puhkes naerma, kuid samas tõsines: "Seda, mida otsisime, me ei leidnud. Peale seaduslike polnud mingeid teisi passe."
"Armas sõber, oleks naiivne arvata, et võltsitud passe hoitakse seal, kust neid hõlpsalt leida võidakse. Peab otsast peale alustama."
"Mida te nimetate alguseks, mister Poirot?"
"Seljakott, mu sõber," vastas Poirot vaikselt. "Seljakott. Kõik algas seljakotist."

XIV

Missis Hubbard kohtas missis Nicoletist koridoris.
"Tulen esmaspäeval nagu ikka," ütles missis Hubbard.
"Hästi. Kuid kutsuge keegi, kes mu puhvetkapi ukse ära parandab. Arve, saadame politseile. Mõistate? Politseile!"
Missis Hubbardi nägu väljendas kahtlust, ent ta ei hakanud vastu vaidlema.
"Ka tahaksin koridoridesse suuremaid elektripirne," paiskas missis Nicoletis teravalt.
"Varem rääkisite, et koridorides olgu kokkuhoiu mõttes väikesed pirnid."
"See oli möödunud nädalal," lõikas missis Nicoletis kapriisselt. "Nüüd on olukord muutunud. Koridoris on mul hirm, vahin kogu aeg ringi."
Missis Hubbard arvas, et tema perenaine liialdab, selleks oli tollel kalduvusi. Aga võibolla tõesti kardab? Muide, tema juttu ei tasu puhta kullana võtta.
"Võibolla ei maksa üksi välja minna? Kas saadan teid?"
"Seal on ohutum kui siin," pistis missis Nicoletis mürgiselt.
"Mida te siis kardate? Kui ma teaksin, võiksin..."
"Pole teie asi. Lihtsalt talumatu on kogu aeg teie küsimusi kuulata!"
"Vabandage, olen veendunud..."
"Nüüd etendate solvunut," väitis missis Nicoletis kapriisselt. "Jah, ma olen äge ja jäme, aga mis parata - liiga palju ebameeldivusi on korraga kaela sadanud. Pidage meeles, ma usaldan teid ja loodan teie peale. Mida ma küll teieta peale hakkaksin, kallis missis Hubbard!" Ta naeratas armsalt. "Näete, ma saadan teile õhusuudluse. Soovin teile kena nädalalõppu. Head ööd!"
Ta eemaldus. Missis Hubbard jäi talle järele vaatama.
"No on alles lood," pomises ta ja läks oma teed.
Missis Nicoletis pööras majast väljudes vasakule. Tänav oli lai, majad paiknesid mõlemat kätt aedade sügavuses. Tänava lõpus, mõni samm 26. majast, algas Londoni peatänavaid, kus tuhisesid bussid. Ristmikul, baari "Kuninganna Kaelakee" ukse kohal säras latern. Aegajalt närviliselt ringi vaadates ruttas missis Nicoletis mööda kõnniteed. Tänav oli üsna inimtühi.
Baarile lähenedes kiirendas ta sammu, vaatas veel kord ringi ja poetus otsekui süüdlaslikult uksest sisse.
Õdusas baaris toibus naine pikkamisi ning, rüübanud pisut konjakit, tundis end lõplikult rahunenuna. Tõsi, nördimus läbielatud häbist ei andnud järele ja ta kordas aegajalt omaette: "Gestaapo! Ma sunnin neid maksma!" Missis Nicoletis jõi ära topeltportsjoni ja tellis teise. Kui õudne, et politseinik pudelid avastas! Pole lootust, et see saladuseks jääb. Missis Hubbard ehk vaikib, aga mine tedagi tea. Mitte kellegi peale ei või kindel olla! Geronimo rääkis niikuinii oma naisele, too räägib koristajale. Nii see läheb... Ta võpatas, kuuldes selja taga häält: "Olete see tõesti teie, missis Nicoletis? Ma ei teadnudki, et te siin käite."
Naine vaatas kiiresti üles ja ohkas kergendatult: "Ah teie... Mõtlesin juba..."
"Et hall hunt? Mida te joote? Kas tohin teid kostitada?"
"See on nende ebameeldivuste pärast," seletas missis Nicoletis väärikalt. "Politseinikud tuhnisid terve maja läbi ja ajasid kõik ärevusse. Mu vaene süda... Pean tema tõttu väga ettevaatlik olema. Mulle ei meeldi juua, kuid täna tundsin, et mu jõud on otsakorral."
"Pole midagi paremat konjakist! Palun!"
Varsti väljus missis Nicoletis baarist, tundes end reipana ja õnnelikuna. Ta tuikus pisut. "Oleks vist pidanud viimasest pitsist loobuma," mõtles ta. "Miks ei või inimene juua oma toas? Mis selles halba on? Keegi pole mind ju purjus näinud!... Küll ma tean, mida vastata, kui keegi midagi ütlema peaks! Ma tean nii mõndagi, pruugib mul vaid suud paotada..."
Missis Nicoletis raputas sõjakalt pead ning astus sammu tagasi, et mitte vastu laternaposti põrgata. Ta pea pööritas, ta otsis seinast tuge ja sulges silmad...

Politseiniku juurde, kes parajasti oma piirkonnas ringkäigul oli, astus keegi mees.
"Seal on üks naine, söör. Paistab, et tal on halb."
Politseinik astus naise ligi ja kummardus tema kohale. Terav konjakilõhn kinnitas tema kahtlust.
"Purupurjus. Teadvuseta. Ärge muretsege, söör. Võtame abinõud tarvitusele."

Oli pühapäev. Pärast hommikueinet pühkis Poirot käeseljaga üle vuntside ja siirdus võõrastetuppa. Laual oli ootamas neli seljakotti, mis George oli ostnud, kõigil kaasas kauplusetšekk.
Poirot harutas lahti seljakoti, mis ta eelmisel päeval oli ostnud, ning pani teiste kõrvale. Seljakott polnud sugugi kehvem, kuigi teistest tunduvalt odavam.
"Huvitav," pomises Poirot. Ta silmitses seljakotti igast kandist. Seejärel uuris teisi kotte, pööras nad pahupidi, katsus õmblusi, taskuid ja sangu. Siis pööras pahupidi eelmisel päeval ostetud seljakoti ja lõikas põhja terava noaga katki. Voodri ja põhja vahel oli gofreeritud vahevooder. Poirot silmitses seda suure huviga, seejärel lõikas lahti teised seljakotid. Selle töö lõpetanud, nihutas ta telefoni lähemale ja palus end ühendada inspektor Sharpiga.
"Mu armas inspektor, rääkisite eile ülekuulamistest. Kas võite öelda, mis päevadel ja mis ajal need olid?"
"See pole kuigi raske, kõik on protokollides kirjas. Oodake, ma vaatan."
Sharp nimetas päevad ja kellaajad.
"Tänan. Kas teate, mida ma teen, mister Sharp? Ma lahkan seljakotte. Väga põnev tegevus."
Ta pani toru hargile ja võttis rahataskust missis Hubbardilt saadud nimistu. Kadunud esemed olid järjestatud selliselt:
Seljakott (kuulus Len Baytsonile)
Elektripirnid
Käevõru (Genevieve)
Briljantsõrmus (Patricia)
Puudritoos (Genevieve)
King (Sally)
Huulepulk (Elizabeth)
Kõrvarõngad (Valeria)
Stetoskoop (Len Baytson)
Vannisool (?)
Sall (Valeria)
Püksid (Colin)
Kokaraamat (?)
Boorhape (Chandra Lal)
Pross (Sally)
Elizabethi konspektidele valatud tint.
Poirot uuris nimistut kaua. "Tuleb välistada esemed, mis ei ole tähtsad," mõtles ta. "Selles peavad mind aitama mõned pansionaadi elanikud."
Ta helistas pansionaati ja palus telefonile Valeria Hobhouse'i. Minuti pärast kuulis ta madalat, pisut kähisevat häält: "Ma kuulen."
"Poirot räägib. Kas mäletate mind?"
"Muidugi, musjöö Poirot. Millega võin teile kasulik olla?"
"Tahaksin teiega rääkida. Kas tohin sisse astuda?"
"Jah, muidugi, palun. Ütlen Geronimole, et ta teid otse minu juurde juhataks. Pühapäeviti on siin igavene möll!"
"Tänan, miss Hobhouse."

Geronimo juhatas Poirot' vandeseltslaslikult trepist üles tup pa, mis oli sisustatud maitsekalt ja isegi mõneti luksuslikult. Kombineeritud magamis- ja võõrastetoas oli pärsia vaibaga kaetud diivan ning vanaaegne pähklipuust kirjutuslaud. Valeria tervitas Poirot'd. Ta nägi väsinud välja.
"Teil on siin väga kena," ei saanud Poirot märkimata jätta.
"Elan siin juba ammu - peaaegu kolm aastat... On kogunenud... Siin on osa asju minu enda omad."
"Te ei ole üliõpilane?"
"Ei, tegelen hangetega kosmeetikafirmale. Tegelikult kuulub osa selle firma aktsiatest mulle. Minu ala on galanterii ja Pariisi uudised."
"Järelikult käite sageli Pariisis ja üldse Euroopas?"
"Oo jaa! Umbes kord kuus, mõnikord sagedaminigi."
"Vabandage mu uudishimu."
"Säärases olukorras on see loomulik. Eile vastasin inspektor Sharpi küsimustele..."
Valeria näis närvilisena, pisut närtsinuna, kuid oli sealjuures siiski elegantne. Teda uurides ei suutnud Poirot otsustada, kas närvilisus on hiljutise ülekuulamise tagajärg või tavaseisund. Ta meenutas, et samasugune mõte oli tal peast läbi käinud ka tookord, kui ta oli pansionaadis loengut pidamas.
"Kas rääkisite inspektorile kõik, mida teate?"
"Muidugi!"
"Kas see vastab tõele?" küsis Poirot.
Valeria vaatas talle irooniliselt otsa: "Te ei saa selle üle otsustada, sest ei tea minu vastuseid."
"Muidugi mitte. Mul lihtsalt turgatas huvitav mõte..." märkis Poirot otsekui naljatamisi.
Kuid Valeria ei naeratanud, ta vaatas Poirot'le otse silma ja ütles järsult: "Kas poleks parem otse öelda, mida te tahate, musjöö Poirot? Millele te vihjate? Ausõna, ma ei tea, millest on jutt."
"Aga muidugi, missis Hobhouse."
Poirot võttis taskust väikese paki.
"Kas oskate ära arvata, mis mul siin on?"
"Ma pole võimeline paberist läbi nägema, musjöö Poirot."
"Siin on sõrmus, mis varastati miss Patricia Lane'ilt. Palusin selle endale mõneks päevaks laenuks."
Valeria kergitas oma niigi kõrgeid kulme.
"Mind huvitas selle sõrmuse kadumine ja kummaline tagastamine, ja veel miski. Läksin tuttava juveliiri juurde ja palusin teda öelda, mida see briljant endast kujutab. See on suur briljant, mida ümbritseb väikeste kivide kobar. Te ju mäletate, mademoiselle?"
"Vist küll. Muide, mitte eriti hästi."
"Kuid te hoidsite teda enda käes, eks ole? Ta oli ju teie supitaldrikus?"
"Sel viisl ta tagastati. Oh, mäletan, oleksin ta peaaegu alla neelanud!" Valeria puhkes närviliselt naerma.
"Nagu ma juba ütlesin, vaatas juveliir sõrmuse üle ja teatas, et kivi pole üldsegi briljant, vaid valge tsirkoon..."
"Oo!" Valeria jäi Poirot'le teraselt otsa vahtima. Siis jätkas ebalevalt: "Kas tahate öelda, et Patricia eksis, pidades tsirkooni briljandiks?
"Ei, seda mitte. See oli ju Patricia ema kihlasõrmus. Tema perekond aga on küllalt jõukas, neis ringkondades raisatakse meelsasti raha kihlasõrmuste peale, valides ilusaid ja kalleid, ehtsate vääriskividega sõrmuseid."
"Olen teiega päri. Patricia isa oli skvaier."
"Säärasel juhul," rõhutas Poirot iga sõna, "on kivi ilmselt hiljem ringi vahetatud."
"Võimalik, et Patricia kaotas kivi, ja kuna tal polnud raha, et uut briljanti osta, laskis sõrmusesse panna tsirkooni."
"Aga mina arvan, et briljant võeti välja pärast sõrmuse varastamist, ja enne tagastamist vahetati tsirkooni vastu."
Valeria ajas end sirgu.
"Kas arvate, et briljandi varastas Celia?"
Poirot raputas pead.
"Ei, arvan, et selle varastasite teie, mademoiselle."
Valeria ahhetas, siis hüüdis: "Ei, see on liig mis liig! Teil pole mingeid tõendeid!"
"On küll," väitis Poirot. "Sõrmus tagastati supitaldrikuga. Siin lõunalauas viibides panin tähele, kuidas jagati suppi portselantirinast, mis oli kõrvallaual. Ainult kaks isikut võisid sõrmuse taldrikule panna: see, kes suppi jagas - laitmatu Geronimo -, ja see, kes sellelt taldrikult sööma hakkas, see tähendab teie. Teile pakkus lõbu taldrikust supi seest sõrmus õngitseda ja imestunult hüüatada. Teile pakkus see lõbu, ent te ei taibanud, et sel moel reetsite end."
"Ja see on kõik?" küsis Valeria hooletult.
"Oh ei! Kaugeltki mitte kõik. Kui Celia end vargustes süüdi tunnistas, jätsin meelde paar pisiasja. Näiteks ütles ta sõrmuse kohta: "Ma ei mõelnud, et ta võib väärtuslik olla, aga kui teada sain, et see on briljantsõrmus, püüdsin tagastada." Kuidas ta teada sai, miss Valeria? Kes rääkis talle sõrmuse hinnalisusest? Puruksrebitud salli kohta rääkis miss Celia nii: "Sellel polnud tähtsust, Valeriale oli ükskõik..." Miks teile ükskõik oli? Küllaltki hinnaline siidsall oli ju tükkideks rebitud? Ma mõtlesin kohe, et see kleptomaaniakomöödia oli kellegi teise, aruka inimese väljamõeldis, kes Celia psüühikat hästi tundis. Teie olite see, kes talle ütles, et sõrmus on hinnaline, teie mõtlesite välja, kuidas seda tagastada. Teie ettepanekul rebis Celia salli katki."
"Need on ainult oletused... Ka inspektor mõtleb nii, ta ütles mulle."
"Ja mis te talle vastasite?"
"Et see kõik on absurd."
"Ja mis te mulle ütlete?"
Valeria vaatas Poirot'le valvsalt otsa, siis puhkes taas närviliselt naerma, kustutas sigareti ning ütles ootamatult: "Teil on õigus. Mina õpetasin teda."
"Kas tohib küsida, miks?"
"Lihtsalt rumal soov aidata. Niiöelda sekkumine õilsal eesmärgil. Celia kannatas Colini pärast, Colin aga ei pööranud talle mingit tähelepanu. Ülepea on Colin endast sündsusetult heal arvamisel. Innustub psühholoogiast ja kõiksugu kompleksidest, kõike muud peab tühiseks. Tahtsin teda üle trumbata, et pärast tema üle naerda. Polnud meeldiv Celiat alatasa tujutuna näha. Niisiis mõtlesin välja plaani ja veensin Celiat kaasa mängima. Algul ta pisut närvitses, kuid ajapikku elas osasse sisse. Ent sõrmus osutus hinnaliseks, asi võinuks politseiga lõppeda, sellepärast võtsin sõrmuse enda kätte ja lubasin mõelda, kuidas seda tagastada. Ütlesin talle, et kalleid asju võtta ei tohi, tuleb piirduda odavate ehete, kosmeetika või muu sellisega, ning et kõige õigem on rikkuda minu esemeid, siis ei teki kahtlusi."
Poirot ohkas.
"Seda ma arvasin," ütles ta.
"Kahetsen, et seda kõike tegin," pihtis Valeria kurvalt, "kuid, ausõna, mul polnud halbu kavatsusi."
"Nüüd aga tagasi sõrmuse juurde," ütles Poirot. "Enne selle tagastamist Patriciale..." Ta tegi lühikese pausi. "Mis selle aja sees sõrmusega juhtus?"
Poirot jälgis, kuidas Valeria sõrmed närviliselt sallinarmastest patsikesi punusid. Ta jätkas: "Kas teie rahaasjad olid halvad?"
Valeria noogutas ning langetas pea.
"Räägin teile kogu tõe," alustas ta, hääles teesklemata kibedus. "Häda on selles, et oma loomult olen ma hasartmängija." Selle vastu on võimatu võidelda. Olen väikese klubi liige. Kus see asub, seda ma teile ei ütle, neil võib politseiga ebameeldivusi tulla. Ütlen vaid, et seal mängitakse ruletti. Viimasel ajal olen mitu korda järjest kaotanud. Summa oli suur. Ning äkki sattus minu kätte see sõrmus... Kunagi olin juveelikaupluses tsir koonsõrmust näinud, mõtlesin, et kui kivi ära vahetada, siis Patricia ei märkagi. Inimesed ei uuri kunagi lähemalt asju, mis neil ammu olemas on. Kui kivi talle tundunukski pisut tuhmim, siis ta mõelnuks, et on aeg seda puhastada. Andsin kiusatusele järele, müüsin briljandi ja lasksin sõrmusesse tsirkooni panna. Samal õhtul tegin näo, nagu oleksin sõrmuse supitaldrikust leidnud. See oli rumal ja ettevaatamatu, olen teiega nõus. Kuid ma ei tahtnud, et süüdistataks Celiat."
"Saan aru," noogutas Poirot. "Avanes ootamatult lihtne või malus. Kuid see oli andestamatu viga, mademoiselle."
"Mõistan," nentis Valeria tõsiselt. Ning hüüatas äkki kirglikult: "Teatage politseisse, kui tahate! Kuulutage kogu maailmale, et olen varas! Aga kas see aitab selgitada, kes tappis Celia?"
Poirot tõusis.
"Iial ei või teada, mis aitab, mis mitte. Tuleb eraldada faktid, mis asja segaseks ajavad. Mulle oli tähtis teada, kes õpetas väikest Celiat klepto maani osa mängima. Nüüd ma tean. Mis sõrmusesse puutub, siis soovitan asi Patriciale ära rääkida ..."
Valeria naeratas hapult.
"Hüva nõu," ütles ta. "Kas tahate, et ma talle briljandi tagastaksin?"
"Mina ei taha midagi. Kuid see on vältimatu."
Sel hetkel löödi uks pärani ja tuppa tormas hingeldav missis Hubbard.
"Mis teiega on? Mis on juhtunud?" hüüdis Valeria.
Missis Hubbard langes jõuetult tugitooli.
"Missis Nicoletis ..."
"Missis Nicoletis? Mis temaga on?"
"Mu jumal! Ta on surnud!"
"Surnud?" Valeria hääl oli tuhm. "Kuidas? Millal?"
"Täna öösel korjati ta tänavalt üles ja viidi politseijaoskonda. Arvati, et ta on..."
"Purjus?! Oletan..."
"Jah. Ta oli joonud. Ta leiti teadvusetult..."
"Vaene missis Nicoletis..." Valeria hääl värises.
Poirot küsis: "Kas te teda väga armastasite, mademoiselle?"
"See võib kummaline tunduda - ta võis vahel tõeline nõid olla -, aga ma siiski... Kui ma kunagi siia tulin, polnud ta nii keevaline. Jättis meeldiva mulje, oli humoorikas. Aga viimase aastaga muutus tublisti... Arvatavasti sellepärast, et hakkas salaja jooma."
"Oh, kuidas ma ennast sõitlen!" hüüdis missis Hubbard. "Miks ma küll jätsin ta ööseks üksi?! Ta kartis midagi."
"Kartis?" küsisid Poirot ja Valeria otsekui ühest suust.
"Ta ütles end midagi kartvat, kuid keeldus mulle rääkimast oma kartuse põhjust. Tema puhul oli raske mõista, kus oli tõde ja kus algas väljamõeldis. Kuid nüüd häirib mind mõte, et..."
"Ega te ometi arva, et ka teda?..."
Valeria vakatas. Tema silmis oli õud.
Poirot küsis: "Mis oli surma põhjus?"
"Veel ei tea. Lahang on teisipäeval."

XV

Uue Scotland Yardi vaikses toas istusid ümber laua neli meest. Nad pidasid nõu. Eesistuja oli narkootikumide sisseveo vastu võitlemise osakonna juhataja Wilding. Tema kõrval istus noor seersant Bell. Nende vastas tugitoolides olid istet võtnud inspektor Sharp ja Poirot.
Keset lauda lebas seljakott.
Wilding sügas mõtlikult lõuga.
"Huvitav mõte, mister Poirot," lausus ta. "Üldpilt on meil ju olemas. Salakaubavedu on ühes või teises vormis kogu aeg eksisteerinud. Vaevalt jõuame ühe rühma välja peilida, kui selle asemele uus tekib. Viimase poolteise aastaga on sisse toodud palju narkootikume, nii heroiini kui ka kokaiini, nende ladusid on siin-seal Euroopas. Prantsuse politsei selgitas välja, kuidas meelemürke mandrile toimetatakse, aga kuidas neid Inglismaale tuuakse, seda me veel ei tea."
"Ütlesin, et teie probleem on kolmekülgne," arvas Poirot. "Välja uurida narkootikumide sisseveo teed, levitamise meetodid ja isikud, kes seda asja juhivad ning sellest kasu lõikavad."
"Üldjoontes jah. Teame paljusid väikehankijaid, samuti on teada mõned levitamise viisid. Mõned salakaubitsejad oleme areteerinud, teised oleme esialgu vabadusse jätnud, et nende kaudu suuremate haideni jõuda. Narkootikume levitatakse väga erineval moel: ööklubide, õllekeldrite, apteekide, mõnikord ka arstide vahendusel, samuti rätsepate ja juuksurite kaudu. Neid müüakse hipodroomidel, antikvariaatides, rahvarohketes kauplustes. Kuid see pole asja olulisim külg. Sellega tuleme hõlpsalt toime. Oleme juba jõudnud mitme isiku jälile. Need on rikkad ja auväärsed džentelmenid, kes eemalt näivad laitmatud. Nad tegutsevad väga ettevaatlikult, sealjuures neil endil vahetult narkootikumidega pistmist pole. Peenkala nende olemasolu ei aimagi. Ent juhtub, et mõni teeb vea ja jääb vahele."
"See kõik on nii. Aga kuidas narkootikumid Inglismaale saavad?"
"Oleme saareriik. Kõige sagedamini kasutatakse vana harilikku mereteed. Kaater ületab La Manche'i ja randub kusagil ida- või lõunarannikul väikeses lahesopis. Mõneks ajaks jääb see märkamatuks, ent varem või hiljem saame paadi peremehe jälile; kui ta juba kord kahtluse alla satub, tuleb tal mängust väljuda. Viimasel ajal on meelemürki ka lennukiga toodud. Salakaubitsejad maksavad hästi, juhtub, et mõni stjuardess või meeskonnaliige ei pane kiusatusele vastu. Ka mõned firmad tegelevad ebaseadusliku sisseveoga. Näiteks esinduslikud muusikariistafirmad."
"Kas nõustute, et selle asja raskeim osa on sissevedu?"
"Täiesti. Pean tunnistama, et viimasel ajal oleme selle üle kontrolli kaotanud."
"Ja kuidas on lood muu kaubaga? Näiteks kalliskividega?"
Seersant Bell vastas: "Samuti palju kontrabandi, söör. Ebaseaduslikult saadud vääriskive tuuakse Aafrikast, Austraaliast ja Kaug-Ida maadest. Neid tuleb lausa laines, ja sageli me ei tea, mil viisl. Paar päeva tagasi tabasime prantslannast turisti, ta oli kellegi palvel nõustunud üle La Manche'i tooma paari kingi - üks inglanna olevat need mandrile unustanud. Esmapilgul süütu palve, naine ei kahtlustanud midagi. Kuid meile on see trikk tuttav. Kingakontsad olid täidetud töötlemata teemantidega."
"Mister Poirot," küsis Wilding, "mis teid rohkem huvitab, kas narkootikumid või teemandid?"
"Mõlemad. Igasugune kallis ja väikesemõõtmeline kaup. Mulle näib, et on olemas lihtne võimalus neid üle La Manche'i tuua. Inglismaalt veetakse välja võltskividega või hoopis kivideta ehteid, tagasi tuuakse need vääriskividega. Sellega võib tegelda väike organisatsioon, kelle eesmärk pole kauba hankimine, vaid ainult vedu, mille eest saadakse komisjonitasu. Ilmselt on see äri väga tulus."
"Tõsijutt. Mingi väikeeseme avasse võib peita kümne või isegi kahekümne tuhande naela väärtuses heroiini."
"Salakaubavedaja nõrkus on see, et temagi on inimene," jätkas Poirot. "Varem või hiljem langeb ta kahtluse alla. Olgu ta kes tahes, ta elab alati laiemalt kui talle töösissetulekud võimaldaksid. Hoopis raskem on saada salakaubitseja jälile, kui ta on jõukas ja tema sissetulekud on otsekui väljaspool kahtlust. Või mõne teise inimese jälile, kes on samuti väljaspool kahtlust."
"Seljakotiga mees?" oletas Wilding.
"Jah. Keda kõige vähem kahtlustatakse? Üliõpilast, kes on vaene ja matkab, seljakott seljas. Ent kui üks tudeng niiviisi pidevalt üle piiri käiks, hakataks tedagi kahtlustama. Selle operatsiooni iva on selles, et kauba vedajaid on palju, ja nad ise ei teagi, mida nad kannavad."
Wilding sügas taas lõuga.
"Ons teil ettekujutus, kuidas see asi on korraldatud?" küsis ta kahtlevalt.
Poirot kehitas õlgu.
"Esialgu on see vaid oletus. Mõistagi võin milleski eksida... Eeldan, et asi toimub nii: teatud kauplusse satub partii seljakotte. Need on päris harilikud seljakotid, korralikult tehtud, kõigile nõudmistele vastavad. Mõneti erineb ainult põhja vooder. See on gofreeritud, sellesse võib peita vääriskive ja pulbreid, ning seda on lihtne eemaldada. Kui just nimelt ei otsita, ei oska keegi seljakotis peidikut aimata."
"Täiesti õige," nõustus Wilding seljakotti kombates. "Iga kord võib kahtlust äratamata sisse tuua viie-kuue tuhande naela väärtuses salakaupa."
"Sääraseid seljakotte müüakse ilmselt mitmes kaupluses, kus juures nende kaupluste omanikud võivad selle afääriga seotud olla, aga võivad ka mitte olla. Nad ostavad seljakotte kokku ja müüvad neid pisut odavamalt kui teised kaupmehed, saades siiski tulu. Kusagil on organisatsioon, võimalik, et seda juhib tudeng või keegi, keda peetakse tudengiks. Tavaliselt käivad tudengid välismaal rühmiti, tollis neid peaaegu ei kontrollita. Nad naasevad pansionaati, võtavad oma asjad seljakotist välja ning viskavad koti kappi või nurka, kus keegi selle teise vastu vahetab."
"Kas arvate, et Hickory Roadil toimiti just niiviisi?"
Poirot noogutas.
"Millest säärane oletus?"
"Seljakott oli tükkideks lõigatud," seletas Poirot. "Miks? Kui asi on segane, tuleb appi võtta kujutlusvõime ... Seljakotid on odavad, neid lõhutakse. Seejärel on rida kummalisi vargusi. Neid toime pannud tütarlaps kinnitas, et tema pole seljakotti katki lõiganud. Ilmselt rääkis ta tõtt, seda tegi keegi teine. Mui de, seljakotti pole kerge tükkideks lõigata, lõikaja pidi sellest väga huvitatud olema. Esimene kahtlus tekkis siis, kui sain teada, et seljakott lõhuti umbes sellel ajal, millal pansionaati tuli politsei. Oletagem, et tegelete salakaubandusega. Õhtul pansionaati tulles kuulete, et majas on politsei. Ehmute: järeldate, et politsei on saanud teie jälile. Teile näib, et ainus väljapääs on võtta salakaup, lõigata seljakott katki ja torgata tükid kusa gile niisugusesse kohta, kus keegi ei käi. Narkootikume ja vää riskive on hõlpsam peita kui seljakotti, need võib näiteks van nipulbrisse pista. Tervena on seljakotti ohtlik peita, sest selles on narkootikumi jäljed... Kas olete päri?"
"Küllaltki põhjendatud oletused," nentis Wilding.
"No näete! Katkist seljakotti peeti tühiseks asjaoluks, keegi ei aimanud, et see võib olla seotud salakaubandusega ... Tee nija Geronimo sõnul polnud tollel päeval, kui politseinik pan sionaadis käis, koridoris valgust, sest pirnid olid välja keera tud. Varupirne ta ei leidnud, kuigi kinnitab, et oli neid eelmisel päeval sahtlis näinud. Ma pole küll päris kindel, kuid ole tan, et too, kes pirni välja keeras, oli varem olnud millessegi segatud ja kartis, et politseinik ta ära tunneb. Et politseinikuga mitte valges kohtuda, keeras ta pirnid välja ja peitis varupir nid ära. Tulemus oli talle meelepärane: võõrastetuba valgustas üksnes küünal."
"Originaalne!" hüüdis Wilding.
"Vägagi tõepärane," arvas seersant Bell.
"Järelikult on Hickory Road salakaubandusbisnessi lüli?" küsis Wilding.
"Seda küll. Arvan, et organisatsioonil on laialdased sidemed teiste üliõpilaspansionaatide ja -klubidega."
"Siis tuleb leida neid ühendav lüli," nentis Wilding.
Seni vaikinud inspektor Sharp arvas: "Selline siduslüli eksisteerib, õigemini eksisteeris. Pean silmas mitme pansionaadi ja klubi perenaist missis Nicoletist."
Wilding vaatas küsivalt Poirot'le otsa.
"Jah," kinnitas Poirot. "Missis Nicoletisel olid kommertshuvid mitmes pansionaadis. Kuid mulle näib, et temagi oli kõigest variisik."
"Hmm," mühatas Wilding. "Peab seda missis Nicoletist pisut lähemalt uurima."
Sharp noogutas.
"Me juba alustasime," seletas ta. "Huvitusime eluloost. Kuid peame tegutsema ettevaatlikult, et linde mitte ehmatada. Kont rollisime tema rahaasju ja sidemeid. Muide, ta on ju surnud."
"Surnud?!" kergitas Wilding hämmeldunult kulme. "Kuidas nii? Kas siingi pole kõik puhas?"
"Seda me arvame. Kuid surma põhjus selgub lahkamisel. Võibolla ütlesid tal lihtsalt närvid üles. Ta ei arvanud, et asi läheb mõrvani tema majas."
"Celia Austin? Kas arvate, et too neiu teadis midagi?"
"Jah," sekkus Poirot. "Räägitakse, et ta teadis midagi mingi passi kohta. Ehk oli see valepass, mis võimaldas sõite mandrile ja tagasi?"
"Liiga palju oletusi," arvas Wilding. "Vajame fakte."
"Alustasime missis Nicoletisest," ütles Sharp. "Võimalik, et selgitame midagi. Ta jõi salaja, võibolla lobises kusagil midagi välja. Siiski arvan, et tema polnud asja organiseerija."
"Mina arvan sedasama."
"Kas teil on aimu, kes see olla võiks?"
"On. Kuid võin eksida. Aga väga võimalik, et ma ei eksi!"

XVI

Vabandage, miss Sally, kas tohin teilt midagi küsida? Siin ükskord taheti teada... Mõtlesin selle üle palju..."
"Sinu asemel ma nii palju ei mõtleks, Akibombo, see on tervisele kahjulik."
Sally ja Akibombo olid tänavakohvikus lõunastamas.
"Olin terve hommiku väga häiritud," tunnistas Akibombo nukralt. "Vastasin professori küsimustele h