Agatha Christie

Neli kahtlusalust
(orig. pealkiri "The Four Suspects")

Vestlusaineks olid avastamatud ja karistamatud kuriteod. Järgemööda avaldasid oma arvamust kolonel Bantry, tema tüsedavõitu sõbralik abikaasa, Jane Helier, dr Lloyd ja isegi vana miss Marple. Ainsana neist vaikis keegi, kes oli enamiku inimeste arvates selleks kõige kohasem. Sir Henry Clithering, Scotland Yardi endine ülem istus vaikides ja oma vurru keerutades - või õigemini silitades - ja pooleldi naeratades, nagu oleks teda mingi varjatud mõte lõbustanud.
"Sir Henry," sõnas mrs Bantry viimaks, "kui teie midagi ei ütle, hakkan ma karjuma. Kas jääb osa kuritegudest tõesti karistamata?"
"Teie mõtlete muidugi ajalehtede pealkirjadele, mrs Bantry. SCOTLAND YARDI JÄRJEKORDNE VÄÄRSAMM. Millele järgneb nimestik lahendamatutest salapärasustest."
"Mis aga minu meelest moodustavad õige väikese protsendi?" küsis dr Lloyd.
"Jah, see on õige. Neist sadadest avastatud kuritegudest ja nende tegude karistajaist kirjutatakse ja lauldakse kiidulaule harva. Kuid selles pole õieti meie vaidluse peamine tuum, ega? Kui te kõnelete avastamata ja lahendamata kuritegudest, siis te räägite kahest erinevast asjast. Esimesse kategooriasse kuuluvad kõik kuriteod, millest Scotland Yard pole kunagi kuulnud, need kuriteod, mille toimepanekust kellelgi isegi aimu pole."
"Aga ma oletan, et neid pole kuigi palju?" küsis mrs Bantry.
"Kas pole?"
"Sir Henry! Ega te siis ometi arva, et neid on palju?"
"Mina arvan," lausus miss Marple mõtlikult, "et neid on ilmselt vägagi palju."
Sarmikas vana daam oma vanamoelise, tasakaaluka olekuga väljendas oma arvamust ülima rahulikkusega.
"Aga mu kallis miss Marple," ütles kolonel Bantry.
"Loomulikult leidub hulk rumalaid," jätkas miss Marple. "Ning nende teod, mida nad ka ei teeks, avastatakse. Kuid on ju olemas küllaltki palju inimesi, kes rumalad ei ole, ning kohutav on mõtelda, mida nad kõik võiksid korda saata, kui neil poleks väga tugevasti juurdunud põhimõtteid."
"Jah," ütles sir Henry, "leidub küllaltki palju tarku inimesi. Kui sageli avastatakse mõni kuritegu ainult põhjusel, et tegemist on ilmselt mõne väikese tähelepanematusega, ning iga kord tekib küsimus - kui poleks olnud seda viltulaskmist, kas siis kunagi keegi olekski sellest teada saanud?"
"Kuid see on väga tõsine asi, Clithering," lausus kolonel Bantry. "Tõepoolest tõsine."
"Kas on?"
"Mida te mõtlete selle all - kas on? Loomulikult on see tõsine."
"Teie ütlete, et kuritegu jääb karistamata, aga kas tõepoolest jääb? Seaduse poolt võib-olla küll, kuid põhjus ja tagajärg olelevad ju väljaspool seadust. Lause, et iga kuritegu toob endaga kaasa ka karistuse, on küll kulunud väljendus, aga minu arvates ei saa midagi olla tabavamalt öeldud..."
"Võib-olla, võib-olla," ütles kolonel Bantry. "See siiski ei muuda seda tõsist olukorda... olukorda..." Ta peatus kimbatuses.
Sir Henry Clithering naeratas.
"Üheksakümmend üheksa inimest sajast mõtlevad kahtlemata teistmoodi," lausus ta. "Aga te ju teate, et tegelikult polegi oluline kellegi süü - vaid süütus. See on midagi, millest keegi ei taha aru saada."
"Mina seda ei taipa," sõnas Jane Helier.
"Mina küll," ütles miss Marple. "Kui mrs Trent avastas oma käekotist poolekroonise puuduvat, siis isik, keda see eelkõige riivas, oli nende koduabiline mrs Arthur. Endastmõistetavalt pidasid Trentid just teda süüdlaseks. Olles aga kenad inimesed ning teades, et tal on toita suur pere ja et ta mees on joodik - nojah - loomulikult ei tahtnud nad minna äärmuseni. Kuid nad suhtusid temasse teisiti ega usaldanud kodust lahkudes teda jätta koduhoidjaks, mis mõjus talle rängalt. Pealegi hakkasid teisedki inimesed teda võõriti vaatama. Ja siis äkki selgus, et süüdi oli hoopiski lapsehoidja. Mrs Trent tabas ta kord, nähes teda peeglist läbi praokile jäetud ukse. Kõige selgem juhus - kuigi ma eelistan antud juhul nimetada seda mrs Arthuri kaitselmuseks. Ja sellisele loole sir Henry vihjabki. Enamikku inimesi huvitaks ainult teada, kes oli raha varas, ja selgus, et selleks osutus kõige vähem tõenäoline isik - täpselt nagu kriminaalromaanis. Aga tegelikuks ohvriks oli ju vaene mrs Arthur, kes polnud milleski süüdi. Seda te ju mõtlete, eks ole, sir Henry?"
"Jah, miss Marple, teie tabasite täpselt minu mõtet. Teie koduabiline oli teie esitatud näites õnnelik. Tema süütus selgus. Aga mõned inimesed on sunnitud kogu oma elu ebaõiglase kahtluse varjust rõhutuna mööda saatma."
"Kas te mõtlete praegu mingit konkreetset juhtumit, sir Henry?" küsis mrs Bantry kavalalt.
Lugu on tõepoolest nii, mrs Bantry. Mui de, väga haruldane juhtum. Juhtum, kus me arvame tegemist olevat mõrvaga, kuid meil puudub igasugune võimalus seda kunagi tõestada."
"Mürk, arvan mina," hingeldas Jane. "Midagi sellist, mis ei jäta mingeid jälgi."
Dr Lloyd liigutas end rahutult ja sir Henry raputas pead.
"Ei, mu kallis leedi. Ei mingisugust salajast Lõuna-Ameerika indiaanlaste nooleotsamürki. Sooviksin, et oleks tegemist millegi niisugusega. Meie lugu on palju proosalisem, tegelikult niivõrd proosaline, et pole mingisugust lootust jõuda kurjategijani. Vana džentelmen kukkus trepist alla ja murdis oma kaela: üks neist kahetsusväärseist õnnetustest, mis iga päev juhtuvad."
"Aga mis juhtus siin tegelikult?"
"Kes teab?" Sir Henry kehitas õlgu. "Tõuge selja tagant? Tükk jämedat lõnga või nööri, seotuna trepimademele ja sealt hiljem ettevaatlikult eemaldatud? Meie ei saa seda kunagi teada."
"Aga kas teie mõtlete, et - noh, et see polnud õnnetus? Kuid miks?" küsis arst.
"See on kaunis pikk lugu, aga - nojah, me oleme selles kindlad. Nagu ma juba nimetasin, puudub igasugune võimalus kedagi roimas süüdistada - tõendid oleksid selleks liiga haprad. Aga sel juhtumil on ka teine aspekt - selline, millest ma rääkisin. Vaadake, seal oli neli inimest, kes oleksid võinud selle teoga toime tulla. Üks neist on süüdlane, kuid ülejäänud kolm on ju süütud. Ja senikaua, kuni tõde pole selgunud, need kolm püsivad kohutava kahtluse all."
"Mina arvan," ütles mrs Bantry, "et te peaksite siiski selle pika loo meile jutustama."
"Mul polekski vaja seda nii pikalt teha," ütles sir Henry. "Ma võin ju igal juhul algust kärpida. Selles on juttu ühest saksa salaorganisatsioonist - "Der schwarze Hand" - midagi camorra-taolist, või mida enamik inimesi camorraks peab. Väljapressimine ja terror. Kogu see lugu sai alguse päris järsku pärast Esimest maailmasõda ja võttis kohutava ulatuse. Selles oli tohutul hulgal inimohvreid. Vastavatel instantsidel ei õnnestunud sellega toime tulla, sest nende saladused olid äärmiselt hoolikalt varjatud, ning oli peaaegu võimatu leida kedagi, keda oleks saadud ajendada neid reetma.
Inglismaal ei teatud sellest kuigi palju, kuid Saksamaal oli nende tegevusel ülimalt halvav tagajärg. Lõpuks murti selle organisatsiooni võim ja nad hajutati laiali üheainsa mehe, doktor Roseni jõupingutuse tõttu, kes oli kunagi olnud väga silmapaistev ka salaluures. Tal õnnestus saada nende liikmeks, tungida nende südamikku ning ta oli, nagu ma juba nimetasin, peamiseks teguriks nende laostumisel.
Kuid selle tagajärjel oli ta märgitud mees, ning arvati targemaks, et ta vähemalt mõneks ajaks Saksamaalt lahkuks. Ta tuli Inglismaale ja me saime Berliini politseilt temasse puutuvaid kirju. Ta tuli siia ja ma kohtusin temaga isiklikult. Tema suhtumine sündinusse oli külmavereline ja ühtlasi alistunu oma. Ta ei kahelnud tuleviku suhtes, mis teda ees ootas.
"Nad saavad mu kätte, sir Henry," ütles ta. "Selles pole mingit kahtlust." Ta oli suurekasvuline mees kaunikujulise pea ja väga madala häälega ning ainult kerge guturaalne hääldamine reetis ta rahvusliku päritolu. "See on juba ette ära otsustatud. Pole viga, ma olen selleks valmis. Seda tööd alustades arvestasin ma ju riskiga. Ma viisin läbi, mida olin ette võtnud. Toda organisatsiooni pole võimalik enam iialgi taastada. Aga nii mõnedki nende liikmed on veel vabaduses, ja maksavad kätte ainsal viisil, mis neile on iseloomulik - mind tappes. Kõik on lihtsalt aja küsimus, aga minu jaoks on oluline, et see aeg oleks võimalikult pikk. Vaadake, ma kogun ja toimetan trükivalmis väga huvitavat materjali - kokkuvõtet oma elutööst. Tahaksin igal juhul oma töö lõpule viia."
Ta rääkis väga lihtsalt, mingi väärikusega, mida võisin vaid imetleda. Ma ütlesin talle, et me võtame kasutusele kõik ettevaatusabinõud, kuid ta viipas selle peale tõrjuvalt.
"Varem või hiljem saavad nad mu ühel päeval kätte," kordas ta. "Kui see päev koidab, siis ärge tehke endale etteheiteid. Mul pole ju mingit kahtlust, et te teete kõik, mis vähegi võimalik."
Siis jätkas ta oma küllaltki lihtsate tulevikuplaanide visandamist. Ta kavatses osta maal väikese maja, kus ta võiks vaikselt elada ja oma tööd jätkata. Lõpuks valis ta ühe külakese Somersetis - King's Gratonis, mis asus ühest raudteejaamast 7 miili kaugusel ja oli tsivilisatsioonist täiesti puutumata. Ta ostis väga meeldiva maja, laskis selles teha mõningaid ümberehitusi ja asus sinna rahulikult elama. Tema majakond koosnes tema vennatütrest Gretast, sekretärist, vanast sakslasest teenijannast, kes oli teda truult teeninud juba peaaegu nelikümmend aastat, ja ühest kohalikust King's Gratoni meestöölisest, kes oli ühtlasi ka aednik.
"Neli kahtlusalust," sõnas dr Lloyd vaikselt.
"Täpselt. Neli kahtlusalust. Ega enam olegi lisada kuigi palju. Elu jätkus King's Gratonis rahulikult, kuni tabas hoop. Dr Rosen kukkus ühel hommikul trepist alla ning ta leiti umbes pool tundi hiljem surnuna. Ajal, mil õnnetus pidi olema juhtunud, oli teenijanna Gertrud köögis, mille uks oli suletud, ta ei kuulnud midagi - nii ta ütleb. Fräulein Greta oli aias lillesibulaid istutamas, - jälle: nagu ta ütleb. Aednik Dobbs oli parajasti einetamas väikeses kuuris, kus taimi pottidesse istutatakse, - tema enese sõnade järgi - ja sekretär oli väljas jalutuskäigul, ning veel kord: selle tõestamiseks on ainuüksi tema enese sõnad. Kellelgi neist polnud alibit - keegi neist ei või kinnitada teise juttu. Ainult üks asi on kindel: ükski väljast tulnu poleks võinud seda teha, sest võõrast oleks King's Gratoni taolises väikeses külakeses kindlasti märgatud. Nii taga- kui ka eesuks olid lukus, sest igaühel oli oma võti. Nagu te näete, piirab see kahtlusaluste arvu neljale. Ja siiski näib igaüks neist olevat väljaspool igasugust kahtlust. Greta on ta enese vennatütar, Gertrud 40-aastase truu teenistusega, Dobbs, kes iialgi polnud King's Gratonist kaugemale saanud. Ja lõpuks Charles Templeton, ta sekretär..."
"Jah," ütles kolonel Bantry, "mis temaga on? Minu meelest näib ta kahtlane. Mida te temast teate?"
"See, mida ma temast tean, välistas ta täielikult," lausus sir Henry tõsiselt. "Charles Templeton oli nimelt üks mu enese meestest."
"0h!" hüüatas kolonel Bantry suures hämmastuses.
"Jah. Ma tahtsin, et keegi oleks olnud kohal, ning samal ajal ei soovinud ma külas mingit jutukeerutamist. Rosen vajas tõepoolest sekretäri. Ma suunasin sellele tööle Templetoni. Ta on džentelmen, valdab perfektselt saksa keelt ja on üldse väga võimekas mees."
"Aga keda te neist neljast siis ikkagi kahtlustate?" küsis mrs Bantry hämmastunult. "Nad kõik näivad olevat nii - noh, väljaspool kahtlust."
"Jah, nii see näib olevat küll. Aga vaadelge olukorda teisest aspektist: Fräulein Greta oli ta vennatütar ja väga armastusväärne neiu, kuid sõda on meile korduvalt näidanud, et vend võib pöörduda õe vastu või isa oma poja vastu, ning nii edasi, ja et kõige armastusväärsem ja õrnem noor tütarlaps tuleb toime kõige hämmastavamate kuritegudega. Seesama on kehtiv Gertrudi kohta, ja kes teab, mis mõjuvõimud võiks olla tema ajendiks? Võib-olla mõni riid oma peremehega, nende pikkade truude teenistusaastate tõttu üha kasvav solvumistunne? Vanemad naised lihtrahva hulgast võivad olla vahel uskumatult kibestunud. Ja Dobbs? Kas ta oli seetõttu väljaspool kahtlust, et tal polnud organisatsiooniga otsest kontakti? Raha võib imet teha. Dobbs võis olla mingil viisil kättesaadav ja ostetav.
Üks asi näib olevat kindel: mingi teade või käsk pidi tulema väljastpoolt. Sest milleks muidu viis kuud armuaega? Ei, selle organisatsiooni agendid pidid olema tegevuses. Kuna nad polnud Roseni reetlikkuses veel täiesti veendunud, lükkasid nad mõrva edasi, kuni tema süü oli lõplikult selgitatud. Ja pärast seda pidid nad saatma oma teate tema kodus olevale spioonile. Teate, mis ütles - "tappa!""
"Kui inetu!" hüüdis Jane Helier ja võpatas.
"Aga mil viisil saadi too sõnum? See oli kõige olulisem küsimus, mida ma püüdsin selgitada - ainus lootus mu probleemi lahendamiseks. Üks neist neljast pidi olema nendega otsekontaktis või mõnel muul viisil ühenduses. Enam polnud mingit viivitust. Seda ma teadsin: niipea, kui käsk saabus, pidi see kohe täidetama. See oli organisatsiooni "Der schwarze Hand" eripära.
Ma hakkasin seda küsimust uurima niisugusel viisil, mis teie meelest oleks olnud liialdatud ja naeruväärselt pedantne: kes olid tulnud sel hommikul majja? Siin on nimestik."
Ta võttis taskust ümbriku ja valis sellest ühe paberilehe.
"Lihunik tõi lambaliha. Järele uuritud ja leitud õige olevat. Toidupoe omaniku abiline tõi paki jahu, kaks naela suhkrut, naela võid ja naela kohviube. Samuti kontrollitud ja leitud õige olevat.
Kirjakandja tõi Fräulein Rosenile kaks kataloogi, ühe kohaliku kirja Gertrudile, kolm kirja dr Rosenile, üks neist välismaise margiga, ja kaks kirja mr Templetonile, üks neist samuti välismaise margiga."
Sir Henry peatus ja tõmbas ümbrikust kimbu dokumente.
"Teid ehk huvitab neid ise vaadata. Need andsid mulle asjasse segatud isikud või korjati üles paberikorvist. Vaevalt on mul vaja teile nimetada, et kõik kirjad on asjatundjate poolt nii salatindi kui ka kõige muu suhtes kontrollitud. Kõik taolised moodused on välja lülitatud."
Seltskond koondus asitõendeid vaatama. Ringkirjalised kataloogid olid ühelt aiaäri omanikult ja ühelt Londoni tuntud karusnahafirmalt. Üks kahest dr Rosenile saadetud arvest oli kohalik, seemnete eest aia jaoks, ja üks saabunud Londoni kirjatarvetekaupluselt.
Talle adresseeritud kirja tekst oli järgmine:

Kallis Rosen!
Jõudsin äsja tagasi külaskäigult Trudy juurde. Ta oli muide käinud koos Al Borakiga reisil, olles ka Parthenoni varemeid vaatamas, mis jätsid neile eriti sügava mulje. Kas mäletate veel oma kunagisi kursusekaaslasi Pierre Menard'i ja Argus Pheasant'i, nad mõlemad palusid Teid tervitada. Teatage peatselt, kas Teil on mingeid uudiseid! Rõhutan veel kord, hoidke ennast teatud isiku eest! Te ju teate, keda ma mõtlen, kuigi Te minuga ei nõustu.

Kõike head!
Georgina

"Mr Templetoni post koosnes tema rätsepa esitatud arvest ja sõbra kirjast Saksamaalt," jätkas sir Henry. "Tolle oli ta jalutuskäigul olles kahjuks puruks rebinud. Viimasena oli siin Gertrudile saadetud kiri."

Armas mrs Svarts! Me kõik loodame et kas teil on võimalik tulla reede õhtul meie hulka, pastor arvab et ta loodab et te saate tulla, kõik on teretulnud koguduse koosviibimisele. Sealiha retsept oli hea, ma tänan teid selle eest. Lootes et see kiri leiab teid tervena eest ja et me saame reedel teid nägema.

Austusega
Emma Greene.

Nii dr Lloyd kui ka mrs Bantry muigasid veidi seda kirja lugedes.
"Minu meelest võime selle kirja küll mängust välja jätta," ütles dr Lloyd.
"Mina mõtlesin sedasama," lausus sir Henry, "kuid ettevaatuse mõttes kontrollisin, et keegi mrs Greene ja koguduse liikmete koosviibimine olid tõepoolest olemas. Ei saa olla liiga ettevaatlik, nagu teate."
"Sedasama väidab alati meie sõber miss Marple," sõnas dr Lloyd naeratades. "Teie ju unelete päise päeva ajal, miss Marple! Millele te mõtlete?"
"Esimeses kirjas on kindlakujuline hoiatus."
"See on kõigepealt, mis mu tähelepanu äratas," ütles kolonel Bantry. "Ma märkan üldse rohkem, kui teie arvate. Jah, kindel hoiatus - aga kelle eest?"
"Selle kirjaga seoses on kaunis kummaline lugu," lausus sir Henry. "Vastavalt Templetoni sõnadele avas dr Rosen ümbriku hommikueine ajal ja lükkas selle siis üle laua temale, öeldes, et tal pole aimugi, kes see mees võiks olla."
"Aga see polnud ju mees," lausus Jane Helier. "Allkirjaks oli Georgina."
"Raske öelda, kumb on õigem," lausus dr Lloyd. "Võiks ehk lugeda ka "Georgey", kuid kindlasti näib "Georgina" õigem olevat. Mind ainult hämmastab fakt, et käekiri on mehe oma."
"See on huvitav," ütles kolonel Bantry. "Et ta lükkas selle üle laua ja teeskles, et ei tea saatjast midagi. Ilmselt soovis ta jälgida kellegi juuresolija nägu. Kelle oma? Kas neiu oma? Või mehe oma?"
"Või isegi koka oma?" vihjas mrs Bantry. "Ta võis olla toas einet serveerimas. Aga millest ma aru ei saa... see on eriti iseäralik..."
Ta kortsutas kirja kohal kulme. Miss Marple astus talle lähemale, sirutas sõrme välja ja puudutas paberilehte. Nad sosistasid millestki omavahel.
"Aga mispärast sekretär tolle teise kirja puruks rebis?" küsis Jane Helier järsku. "See tundub - oh, ma ei oska öelda - see tundub imelik. Miks peaks ta Saksamaalt kirju saama? Muidugi, kui ta on väljaspool kahtlust, nagu te ütlesite..."
"Aga sir Henry ei öelnud ju seda," ütles miss Marple kiiresti, vaadates mrs Bantryga sosinal peetud nõupidamiselt taas seltskonna poole. "Ta ütles ju selgesti "neli kahtlusalust". Nii et järelikult arvab ta nende hulka ka mr Templetoni. Mul on õigus, eks ole, sir Henry?"
"Jah, miss Marple. Ma olen mõrude kogemuste tõttu õppinud ühte asja: ära iialgi arva, et keegi oleks väljaspool kahtlust. Alles äsja ma tõestasin teile, miks kolm neist inimestest võiksid olla siiski süüdlased, kuigi see näib olevat ebatõenäoline. Ma ei laiendanud sama mõttekäiku Charles Templetoni suhtes. Kuid jõudsin lõpuks temani, kasutades sama reeglit, millest äsja rääkisin. Ja ma olen sunnitud möönma: igas armees, mereväes ja politseis on teatud arv reetureid, nii vastumeelt kui meil ka poleks seda tunnistada. Ja ma kontrollisin rahumeeli süütõendeid ka Charles Templetoni vastu. Ma esitasin enesele sama küsimuse, mille miss Helier äsja asetas. Miks ei suutnud just tema, erandina kõikidest teistest majas olnuist, esitada kirja, mille ta oli saanud, - seda enam, et see kandis Saksa marki. Miks pidi ta üldse saama Saksamaalt kirju?"
Viimane küsimus oli süütu, ja ma esitasin selle temale ka tegelikult. Tema vastus oli küllaltki otsekohene - nimelt oli ta ema õde ühe sakslasega abielus. Kiri oli Saksamaal asuvalt täditütrelt. Nii sain ma midagi teada, mida ma varem ei teadnud - et Charles Templetonil oli Saksamaal elavaid sugulasi. Ja see asetas ta vastuvaieldamatult kahtlusaluste nimestikku. Ta on minu töötaja - poiss, kes mulle alati meeldis ja keda ma usaldasin, kuid lihtsast õiglusest ja erapooletult pean tunnistama, et ta on praegu selles nimestikus esimene.
Aga siiski... Ma ei tea! Ma lihtsalt ei tea... Ja tõenäoliselt ei saa ma kunagi teada. Küsimus pole ju ainult mõrvari karistamises. Küsimus on milleski, mis mulle tundub sada korda tähtsam. See on midagi, mis hävitab ausa mehe kogu karjääri - just kahtlus, mida ma ei saa edaspidi arvestamata jätta."
"Kui ma teid õigesti mõistsin, sir Henry, on too noor mr Templeton ainus, kes on teil nii väga südamel?"
"Teatud mõttes jah! Õieti peaks teoreetiliselt sama kehtima kõikide nende nelja suhtes, aga tegelikult pole asi nii. Näiteks Dobbs - kahtlus minu mõtteis seostab teda küll roimaga, kuid tegelikult ei mõjuta see kahtlus tema elu. Kellelgi külas pole mingit aimu, et vana dr Roseni surm oli midagi muud kui õnnetus. Gertrudi näol on tegemist veidi rohkem puudutatud isikuga. See kahtlus muudaks näiteks Fräulein Roseni suhtumist te masse. Aga võimalik, et ta ei omista sellele erilist tähtsust.
Mis aga puutub Grete Rosenisse - nojah, siin me jõuame selle loo sõlmpunkti. Grete on väga veetlev neiu, ja Charles Templeton on hea välimusega noormees, ja viis kuud olid nad sunnitud elama välismaailmast eraldatuna õige lähestikku. Juhtuski vältimatu - nad armusid teineteisesse - kuigi nad ei jõudnud taolise fakti sõnades väljendamiseni.
Ja siis juhtub katastroof.
Nüüd on sellest kolm kuud möödunud. Päev või kaks pärast mu siiajõudmist tuli Greta Rosen minu juurde. Ta oli müünud maal asuva maja ning oli pöördumas tagasi Saksamaale, olles onu asjad lõplikult korraldanud. Ta tuli minu juurde isiklikult, kuigi teadis, et ma enam ei tööta, ta tahtis minuga tõepoolest isiklikus asjas kohtuda. Algul keerutas ta veidi, kuid siis rääkis ikkagi oma tuleku tõelise põhjuse. Mida ma sellest loost mõtlen? See Saksa margiga kiri - ta oli kangesti muretsenud selle kirja pärast, mille Charles oli katki rebinud. Kas kõik oli ikka korras? Asi peab ju korras olema! Muidugi uskus ta Charlesi sõnu, kuid, oh, kui ta ainult lõplikult teaks! Kui ta vaid saaks kindel olla!
Nagu näete, sama tunne - soov uskuda - kuid kohutav, piinav kahtlustus, mis küll vägisi hingepõhja surutud, kuid sellest holimata püsib. Ma kõnelesin temaga täiesti siiralt ning palusin teda sama teha. Ma küsisin, kas ta armus Charlesi ja kas see tunne oli vastastikune.
"Ma mõtlen küll," ütles ta. "Oh jaa, ma tean, et see oli nii. Me olime väga õnnelikud. Iga päev oli nii hea olla! Me teadsime - me mõlemad teadsime. Meil polnud mingit kiiret - kogu maailma aeg kuulus meile. Ühel päeval ütleb ta mulle, et ta mind armastab, ning mina ütlen talle, et mina armastan teda samuti - ah! Kuid te võite ju isegi arvata! Aga nüüd on kõik muutunud. Tume pilv on tekkinud meie vahele - me oleme kohmetud, kohtudes me ei tea, mida öelda. Temaga on tõenäoliselt sama lugu mis minuga... Me mõlemad ütleme endale: "Kui ma oleksin vaid kindel!" Sellepärast, sir Henry, palungi teid mulle öelda: "Te võite olla päris kindel: kes teie onu mõrvar ka poleks, igal juhul ei ole see Charles Templeton! Öelge seda mulle! Ma palun - ma palun!"
Ma ei saanud seda öelda. Nad kaugenevad teineteisest üha rohkem, kahtlus kummitab vaimuna nende vahel - vaimuna, mida pole võimalik kaduma sundida."
Ta nõjatus oma toolil tagasi: ta nägu näis väsinud ja hall. Paar korda raputas ta masendunult pead.
"Ja midagi muud pole võimalik teha, välja arvatud juhul, kui..." Ta istus uuesti sirgena ja kerge imelik naeratus libises üle ta näo - "juhul, kui miss Marple saab meid aidata. Kas te saate, miss Marple? Mul on selline tunne, et too kiri võiks olla teile mingiks juhendiks. Too kiri koguduse koosviibimisest. Kas see ei meenuta teile midagi või kedagi, mis tooks kõigesse täieliku selguse? Kas teie ei suuda teha midagi, mis aitaks kahte abitut noort inimest, kahte, kes tahavad olla õnnelikud?"
Tema kummalises abipalves oli midagi sügavtõsist. Ta oli hakanud selle hapra, vallalise vana daami vaimseid võimeid väga kõrgelt hindama. Ta vaatas miss Marple'i poole, lootusesädemeke silmis.
Miss Marple köhatas ja silus oma kleidi pitsi.
"See lugu meenutab mulle veidike Annie Poultnyt," möönis ta siis. "Loomulikult on see kiri täiesti arusaadav - nii mrs Bantryle kui ka mulle. Ma ei mõtle mitte koguduse koosviibimise kirja, vaid seda teist. Kuna teie elate peamiselt Londonis ning ei tegele üldse aiandusega, sir Henry, siis polegi imestada, et te seda ei märganud."
"Mis?" hüüdis sir Henry. "Mida ma ei märganud?"
Mrs Bantry sirutas käe ja võttis kataloogi, avas selle ja luges valjusti ning ilmse naudinguga:
"Trudy" - õis valge kuldpruuniga;
"Al Borak" - õis helklev, oranžpruun;
"Parthenon" - õis valge, sinaka helgiga;
"Pierre Menard" - õis hüatsintsinine;
"Argus Pheasant" - õis helepruun.
Mrs Bantry heitis kataloogi lauale ja sõnas, tohutu pinge hääles: "Iiriste sordid tollest kataloogist!"
"Ja nende sordinimetuste esimesed tähed ülevalt alla ütlevad "Tappa"," selgitas miss Marple.
"Aga kiri oli ju adresseeritud isiklikult dr Rosenile," vaidles sir Henry vastu.
"See oligi selle loo kõige nupukam osa," sõnas miss Marple. "See, ja kirjas sisalduv hoiatus. Mida pidi ta tegema, saades kelleltki tundmatult kirja nimedega, kellest ta polnud kuulnudki. Loomulikult lükkas ta kirja üle laua oma sekretärile."
"Aga siis, kõigest hoolimata..."
"Oh ei," ütles miss Marple. "Sekretär see küll ei olnud. Nüüd ongi lõplikult selge, et see polnud tema. Tema poleks ju iial taolist kirja alles jätnud. Ning sama kindlasti poleks ta iialgi hävitanud endale adresseeritud saksa margiga kirja. Tõepoolest - tema süütus on - kui te lubate mul kasutada niisugust väljendit - puhtana särav."
"Aga kes siis..."
"Nojah, see näib olevat peaaegu kindel - sama kindel, kui midagi siin maailmas saab üldse kindel olla. Seal viibis ju veel keegi koos nendega ühes lauas einetamas. Ja tema võis antud olukorras täiesti loomulikult sirutada käe kirja järele ja seda lugeda. Ja oligi kõik. Te ju mäletate, et ta sai sama postiga ühe iiriste kataloogi."
"Greta Rosen," ütles sir Henry aeglaselt. "Siis ta käik minu juurde..."
"Džentelmenid ei tule iialgi sellistele mõtetele," sõnas miss Marple. Ja ma kardan, et sageli peavad nad meid, vanu naisi... noh, kassideks, sest et me näeme asju teisiti kui nemad. Aga nii see on. Õnnetuseks teab iga naine omaenese soost küllaltki palju. Mul pole mingit kahtlust, et nende noorte vahele oli äkki tekkinud mingi barjäär. Noormees tundis järsku seletamatut vastumeelsust. Ta kahtlustas puhtakujulise instinkti ajendil ega suutnud seda varjata. Ning ma tõepoolest mõtlen, et neiu visiit teile oli tingitud sulaselgest pahatahtlikkusest. Ta oli isiklikult küllaltki ohutus olukorras, kuid ta võttis ette selle tegelikult vajaduseta käigu, et suunata teie kahtlust lõplikult vaese mr Templetoni peale. Teie ei olnud ju Charlesi süüs enne neiu külaskäiku pooltki nii kindel."
"Ma olen veendunud, et Greta jutus polnud midagi..." alustas sir Henry.
"Džentelmenid ei suuda iialgi selliseid asju märgata," ütles miss Marple rahulikult.
"Aga see neiu..." Sir Henry peatus. "Ta sooritab külmavereliselt mõrva ja pääseb karistamatult minema!"
"Oh ei, sir Henry," lausus miss Marple. "Mitte karistamatult! Seda ei usu ju meie kumbki. Meenutage, mida te alles äsja ütlesite! Ei, Greta Rosen ei pääse karistusest. Esiteks on ta sunnitud pidevalt koos viibima oma mõtteosalistega - väga kahtlaste tüüpidega, väljapressijate ja terroristidega, kes mõjuvad talle halvasti ja põhjustavad tõenäoliselt lõpuks ta haletsusväärse hukkumise. Nagu te õigesti väidate, pole vaja raisata oma mõtteid süüdlastele - just süütud on tähtsad. Mr Templeton, kellest ma arvan, et ta abiellub oma sakslannast täditütrega. Järeldan seda faktist, et ta tolle kirja katki rebis - see, noh, see näib kahtlasena - kui just kasutada seda sõna teises tähenduses kui selles mõttes, mida me siin kogu õhtu oleme teinud. Tundub, nagu kartnuks ta, et teine neiu oleks märganud või küsinud kirja näha. Jah, ma mõtlen, et neil oli siiski omavahel mingi väike romaan. Ja siis see Dobbs. Arvan nagu teiegi, et kogu lugu teda eriti ei riiva. Tema hommikused teejoomised on tõenäoliselt kõik, millele ta mõtleb. Aga siis on seal veel vaene vana Gertrud - see, kes mulle Annie Poultnyt meenutas. Vaene Annie Poultny oma viiskümmend aastat kestnud truu teenistusega ja kahtlustusega, et ta kõrvaldas miss Lambi testamendi, kuigi midagi ei suudetud tõestada. See peaaegu murdis tolle vaese naise truu südame. Ja alles pärast tema surma tuli testament päevavalgele väikese kummuti salalaekas, kuhu vana miss Lamb selle kindluse mõttes ise oli pannud. Aga vaese Annie jaoks oli see muidugi liiga hilja.
Seepärast olengi vaese teenijanna pärast nii mures. Kui ollakse vana, siis kibestutakse kergesti. Mina muretseksin tema pärast palju rohkem kui mr Templetoni pärast, kes on noor ja hea välimusega ning ilmselt daamide lemmik. Te ju kirjutate Gertrudile, eks ole, sir Henry? Ja märkige kindlasti, et ta süütus on väljaspool igasugust kahtlust. Ta vana kallis peremees on surnud, tema ise vaevleb kindlasti raskete mõtete küüsis, teades, et teda kahtlustatakse... oh, ma ei suuda sellele mõelda!"
"Ma kirjutan kindlasti, miss Marple," ütles sir Henry. Ta vaatas uudistavalt miss Marple'i poole. "Teate, ma ei suuda iialgi teid täielikult mõista. Teie seisukohad on alati nii erinevad sellest, mida mina teilt ootan."
"Ma kardan, et minu vaatepiir on võrdlemisi kitsas," sõnas miss Marple malbelt. "Ma lahkun väga harva St Mary Meadist."
"Ja sellest hoolimata olete lahendanud mõistatuse, mida võiks rahvusvaheliseks nimetada," vastas sir Henry. "Sest teie olete selle tõesti lahendanud. Ma olen selles veendunud."
Miss Marple punastas, siis tõstis ta veidi solvunult pea.
"Ma arvan, et ma sain oma aja kohta hea hariduse. Minul ja mu õel oli sakslannast koduõpetaja - üks Fräulein. Väga sentimentaalne olevus. Tema õpetas meile ka lillede keelt, mis tänapäeval on unustatud, kuid mis oli tõesti kütkestav. Kollane tulp tähendas näiteks "lootusetut armastust", aga hiina aster - "ma suren armukadedusest teie jalge ees". Tolle kirja saatjaks oli märgitud Georgina, mis tähendab saksa keeles jorjenit. Ma ei suuda praegu meenutada, milline tähendus oli jorjenil, see ei tule mulle kuidagi meelde. Mul on mäluhäireid."
"Igal juhul ei tähendanud see tapmist?"
"Oh ei. Kas pole ikka kohutav! Maailmas on nii palju sünget!"
"Tõepoolest," ohkas mrs Bantry. "Õnneks on olemas lilled ja sõbrad."
"Kas märkasite, et ta nimetab meid viimastena!" ütles dr Lloyd.
"Üks mees tavatses mulle igal õhtul pärast mu esinemist saata teatrisse purpurseid orhideesid," lausus Jane Helier unistavalt.
"Nende tähendus on: "Ootan teie soosingut"," sõnas miss Marple rõõmsalt.
Sir Henry köhatas talle iseloomulikul viisil ja pööras pea kõrvale.
Äkki ütles miss Marple: "Mulle meenus jorjenite tähendus. See on - "reetmine ja teesklus"."
"Imetlusväärne!" sõnas sir Henry. "Lihtsalt imetlusväärne!"
Ning ta ohkas.

Tõlkinud KARIN KUNINGAS