Agatha Christie

Punane tuli
(orig. pealkiri "The Red Signal")

"Oh, kui põnev," ütles veetlev mrs. Eversleigh oma ilusaid, kuid veidi ilmetuid silmi pärani ajades. "Alati öeldakse, et naistel on kuues meel. Kas teiegi arvate selle õige olevat, sir Alington?"
Kuulus psühhiaater naeratas sardooniliselt. Ta tundis piiritut põlgust taoliste kohtlaste kaunitaride vastu nagu tema külaline. Alington West oli vaimuhaiguste alal ülim autoriteet, ning ta oli oma positsioonist ja tähtsusest täielikult teadlik. Täidlase kasvuga, veidi hooplemisele kalduv mees.
"Ma tean, et räägitakse palju mõttetusi, mrs. Eversleigh. Mida peaks see väljendus - kuues meel - õieti tähendama?"
"Teie, teadlased, olete alati nii ranged. Aga tõepoolest on ju eriskummaline, kuidas keegi näib vahel ilma mingi kahtluseta teadvat asju - just teadvat, tunnetavat neid. Ma mõtlen - täiesti siiralt. Claire saab küll aru, mida ma tahan öelda, eks ole, Claire?"
Ta pöördus abiotsivalt nende võõrustaja poole, mossitades kergelt huuli ja kallutades õlga.
Claire Trent ei vastanud kohe. Neil oli koos väike lõunasöögiseltskond, tema ühes abikaasaga, Violet Eversleigh, sir Alington West ja tolle vennapoeg, Jack Trenti vana sõber Dermot West. Jack Trent ise, kuidagi kohmakas, punasejumelise näo, heatahtliku muige ja meeldiva, laisavõitu naeruga mees, jätkas alustatud vestlust.
"Jama, Violet! Teie parim sõber on raudteeõnnetusel surma saanud. Kohe meenub teile, et nägite eelmisel teisipäeval musta kassi unes - otse uskumatu, te aimasite ju kogu aeg, et midagi peab juhtuma!"
"Oh ei, Jack, te segate nüüd eelaimuse vaistliku tunnetamisega. Aga teie, sir Alington, peate ju möönma, et eelaimusi tõepoolest esineb."
"Mingil määral, võib-olla," nõustus psühhiaater reserveeritult. "Kuid juhuslikke kokkusattumusi on küllaltki palju, peale selle esineb pidev kalduvus moodustada kogu lugu pärast mingit toimunud sündmust - seda peab alati arvestama."
"Mina küll ei usu mingisse eelaimusse," lausus Claire Trent kaunis järsult. "Või intuitsiooni või kuuendat meelt, või ainustki neist asjust, millest me nii ladusalt vestleme. Me läheme läbi elu nagu rong läbib pimeduse, mingi tundmatu sihi poole."
"See pole küll kuigi õnnestunud võrdlus, mrs. Trent," lausus Dermot West, esmakordselt pead tõstes ja vestlusest osa võttes. Ta selgetes hallides silmades, mis särasid kuidagi kummaliselt ta sügavasti päevitunud näost, oli imelik läige. "Te unustasite signaaltuled."
"Signaaltuled?"
"Jah, roheline tuli, kui kõik on korras, ja punane - hädaohu puhul!"
"Punane tuli - hädaohu puhul - kui põnev!" ahmis õhku Violet Eversleigh.
Dermot pöördus peaaegu kannatamatult Violetist eemale.
"Loomulikult on see öeldud piltlikult. Hädaoht on eespool! Punane tuli! Vaata ette!"
Trent vaatles teda uudishimulikult.
"Sa räägid, Dermot, vanapoiss, nagu oleks tegemist mingi tõelise läbielamusega."
"Nii see ongi - oligi -, tahtsin ma öelda."
"Rääkige sellest meilegi!"
"Ma võin tuua teile ühe näite. Just pärast sõja lõppu läksin ma Mesopotaamias ühel õhtul oma telki mingi selge tunnetusega - hädaoht! Vaata ette! Mul polnud absoluutset aimugi, milles asi seisnes. Tegin tiiru ümber laagri, tõstsin põhjusetult häält, võtsin kasutusele kõik ettevaatusabinõud vaenulike araablaste pealetungi vältimiseks. Siis läksin taas oma telki. Niipea, kui ma sisse sain, tekkis too tunne veel tugevamini kui varem. Hädaoht! Lõpuks võtsin teki õue, rullisin ennast selle sisse ja magasin väljas."
"Noh, ja siis?"
"Järgmisel hommikul, kui ma läksin telki, oli esimene asi, mida ma nägin - suur, poolejardiline nuga oli mu narist läbi torgatud, just sealt, kus ma tavaliselt lamasin. Ma sain peatselt selle loo jälile - üks neist araabia teenreist. Ta poeg oli spioonina maha lastud. Mida võid sa öelda, onu Alington, selle näite kohta punasest tulest?"
Spetsialist naeratas mittemidagi-ütlevalt.
"See on väga huvitav lugu, mu kallis Dermot."
"Kuid mitte selline, mis oleks sulle vaidlematult vastuvõetav?"
"Jah, jah. Mul pole mingit kahtlust, et sul oli eelaimus ohust, just nagu sa tõendad. Kuid ma vaidlen selle põhjustaja vastu. Sa väidad, et see tunnetus tekkis mitte millestki, mingisuguse välispidise teguri mõjul. Kuid tänapäeval me leiame, et peaaegu kõik johtub sisemusest - meie alateadvusest."
"Ikka jälle see alateadvus," hüüdis Jack Trent. "Kõik veeretatakse nüüdisajal selle kaela."
Sir Alington jätkas katkestamisest hoolimata: "Minu meelest too araablane reetis ennast mõne vaatega. Sinu teadlik mina seda ei märganud ega mäletanud, kuid teisiti toimis sinu alateadvus. Alateadvus ei unusta iialgi. Me oleme samuti veendunud, et see võib mõjutada ja järeldada täiesti iseseisvalt - ilma kõrgema või teadliku tahteta. Sa olid oma alateadvuses kindel, et võidakse sind mõrvamiseks rünnata, ja alateadvusel õnnestus kaitsva reaktsioonina su teadvusse tungida."
"See kõlab väga veenvalt, ma olen sellega nõus," sõnas Dermot naeratades.
"Kuid see pole pooltki nii põnev," mossitas mrs. Eversleigh.
"Samuti on võimalik, et sa tunnetasid alateadvuses vihkamist, mida see mees sinu vastu tundis. See, mida vanasti tavatseti telepaatiaks nimetada, osaleb kindlasti, kuigi seda juhtivaid tegureid väga vähe tuntakse."
"Kas leidub veel teisigi näiteid?" küsis Claire Dermotilt.
"Seda küll, kuid ei midagi eriliselt illustreerivat - ja ma arvan, et neid kõiki on võimalik seletada ühise pealkirja all - juhuslikud kokkusattumused. Ütlesin kord ära ühest küllakutsest kuhugi maamajja mitte mingil muul põhjusel kui "punase valguse" märguande tõttu. Nende maja põles just samal nädalal maha. Muide, onu Alington, milles ilmneb sellisel juhul alateadvus?"
"Kardan, et ei ilmnegi," naeratas sir Alington.
"Aga sinul on täpselt sama hea seletus. Hea nüüd küll. Pole vaja olla lähedaste sugulaste suhtes eriti peenetundeline."
"Hüva, vennapoeg, mina söandan vihjata, et sa keeldusid küllaminekust sel tavalisel põhjusel, et sul polnud minekuks erilist tahtmist, ning pärast tulekahju sugereerisid sa endale, et sul oli mingi hoiatus hädaohu eest, millist seletust sa nüüd ju endastmõistetavalt usud."
"Kogu see lugu on lootusetu," naeris Dermot. "Kull, kui sina võidad. Kiri, kui mina kaotan."
"Ärge tehke väljagi, mr. West," hüüdis Violet Eversleigh. "Mina usun loomulikult teie punasesse tulesse. Kas tol korral Mesopotaamias tundsite teie seda kõige viimati?"
"Jah,... kuni..."
"Vabandust?"
"Ei midagi."
Dermot istus vaikides. Sõnad, mis peaaegu olid tema huultelt libisenud, olid: "Jah, kuni tänase õhtuni." Need sõnad olid täiesti tahtmatult kerkinud ta huultele, väljendanud ühte mõtet, mis polnud senini veel jõudnud tema teadvusse, kuid ta oli kohe teadlik, et see vastas tõele. Punane tuli oli pimedusest ähvardavalt paistma hakanud. Hädaoht! Hädaoht päris läheduses!
Aga miks? Milline kujuteldav hädaoht võis siin leiduda? Siin, tema sõprade majas? Vähemalt - hüva, seal oli teatud liiki oht. Ta vaatles Claire Trenti - ta valevust, sihvakust, ta kuldsete juustega kaunilt kummardunud pead. Kuid see oht oli kestnud juba mõnda aega - polnud usutav, et see oleks millalgi akuutseks muutunud. Sest Jack Trent oli tema parim sõber, ning isegi rohkem kui ainult seda, ta oli mees, kes oli päästnud Dermoti elu Flandrias ning selle teo eest esitatud Victoria risti saamiseks. Tore mees, Jack, üks parimaid. Neetud halb õnn, et ta just Jacki naisesse armus. Küllap ta saab sellest ühel päeval üle, arvas ta. See lugu ei võinud taoliselt haiget tegevana jätkuda lõpmatuseni. Võis ju ennast sundida sellest üle saama - nii see oligi -, pidi ennast sundima. Asi polnud selles, et Claire seda omalt poolt avastaks - ja kui siiski, polnud mingit ohtu selles, et temagi Dermotist hooliks. Kuju, täiuslik kuju, midagi kullast ja elevandiluust ja kahvatust roosast korallist... lelu kuninga jaoks, ebareaalne naine...
Claire... isegi tema nimele mõtlemine, vaiksena väljendatuna tegi talle haiget... Ta peab sellest üle saama. Ta on ju varemgi armunud olnud... "Aga mitte taoliselt!" - sõnas miski, "mitte taoliselt." Nojah, nii see oli. Siin küll ei peitunud mingit ohtu - südamevalu küll, aga mitte ohtu. Mitte ohtu punase tule mõttes. See oli millelegi muule suunatud.
Ta silmitses kõiki laua ääres istujaid, ja teda rabas esmakordselt, et see väike koosviibijate seltskond oli kuidagi ebatavaline. Näiteks tema onu lõunatas harva eraviisiliselt taolises väikeses seltskonnas väljaspool kodu. Põhjuseks polnud ka see, nagu olnuksid Trentid ta vanad sõbrad - kuni tänase õhtuni polnud Dermot teadnud, et ta neid üldsegi tundis.
Selge, küllap selleks leidus mingi põhjendus. Üks kaunis tuntud meedium pidi pärast lõunasööki tulema seanssi korraldama. Sir Alington väitis end mingil määral spiritismi vastu huvi tundvat. Jah, see oli kindlasti kokkutuleku ettekäändeks. See sõna äratas ta tähelepanu. Ettekääne. Kas seanss polnudki ettekäändeks, et psühhiaatri ilmumine seltskonda tunduks loomulikuna? Kui nii, siis mis oli tema siinoleku tõeliseks põhjuseks? Dermotile meenus järsku palju detaile, - pisiasjad, millele ta varem polnud mingit tähelepanu osutanud, või, nagu tema onu oleks öelnud, mis olid tema teadvuse poolt märkamatuks jäänud.
Tuntud psühhiaater oli korduvalt vaadelnud Claire'i õige kummalise pilguga. Ta näis kuidagi Claire'i jälgivat. Too tundis ennast mehe valvsuse tõttu ilmselt ebamugavalt. Ta käed tõmblesid veidi. Ta oli närviline, kohutavalt närviline. Kas võis ta millegipärast hirmu tunda? Miks oli ta hirmul?
Ennast raputades siirdus Dermot tagasi vestlusse. Mrs. Eversleigh oli ahvatlenud nimeka teadlase oma lemmikteemale.
"Mu kallis leedi," ütles too, "mida kujutab endast hullumeelsus? Mina võin teile kinnitada, et mida põhjalikumalt me seda uurime, seda keerukama me leiame olevat seda defineerida. Me kõik ju tavatseme teatud määral kasutada enesepettust, ja kui jõuame sellega nii kaugele, et usume ennast Vene tsaari olevat, siis meid pannakse lukustatud uste taha või ohjeldatakse muul viisil. Kuid nii kaugele jõudmiseks tuleb pikk tee käia. Aga millisele täpselt määratlevale kohale võiksime me asetada posti ning öelda: siin pool on terve mõistus, teisel pool hullumeelsus? Nagu teate, seda pole võimalik teha. Ja ma ütlen teile veel seda, et kui too pettekujutluse all kannatav mees juhtumisi sellest ei kõnele, siis tõenäoliselt me pole kunagi suutelised eristama teda normaalsest isikust. Vaimuhaigete erakordne mõistlikkus on kõige huvitavam kõneaine."
Sir Alington rüüpas ilmse naudinguga oma veini ja naeratas säravalt kaaslastele.
"Ma olen alati kuulnud, et nad on väga kavalad," märkis mrs. Eversleigh. "Ma mõtlen neid hulle."
"Otse silmapaistvalt. Kuid kellegi teatud pettekujutluse meelevaldsel summutamisel on sageli hukatuslik tagajärg. Kõik vägivaldsed summutamised on ohtlikud, nagu psühhoanalüüs meile on näidanud. Mees, kes on ohutult ekstsentriline, ja sellele iseärasusele vaba voli annab, satub väga harva astuma üle piiri. Aga mees - ta peatus hetkeks - või naine, kes on oma käitumises täiesti normaalne, võib olla tegelikult ühiskonnale äärmiselt ohtlik."
Ta pilk suundus leebelt üle laua Claire'ini ja sealt tagasi. Ta rüüpas veel korra veini.
Dermotit vapustas kohutav hirmusööst. Kas ta mõtles seda? Kas ta püüdis sellele vihjata? Täiesti võimatu, aga...
"Ja see kõik tuleb ainult sellest, kui eneses midagi lämmatada," ohkas mrs. Eversleigh. "Ma saan hästi aru, et igaüks peaks alati olema väga ettevaatlik oma... isiksuse väljendamisel. Vastasel korral oleksid ohud hirmuäratavad."
"Mu kallis mrs. Eversleigh," ütles psühhiaater etteheitvalt. "Teie saite minust hoopiski valesti aru. Kõige kurja põhjustajaks on ikkagi aju füüsiline seisund, vahel on ka põhjuseks mingi välispidine toime nagu löök, vahel paraku, on põhjus sünnipärane."
"Pärilikkus on nii kurb," ohkas naine ebamääraselt. "Kopsuhaigus ja kõik muu taoline."
"Tuberkuloos pole päritav," nentis sir Alington kuivalt.
"Kas pole? Mina mõtlesin alati, et on. Aga hullumeelsus on! Kui jube! Mis siis veel on?"
"Podagra," ütles sir Alington naeratades. "Ja värvipimedus - see viimane on õige huvitav. Seda kantakse üle otseselt meestele, kuid on naistes latentses olekus. Niisiis, kuna värvipimedaid mehi esineb küllaltki palju, siis selleks, et naine oleks värvipime, peab see olema olnud peiteolekus nii tema emas kui ka aktiivsena ta isas - tegelikult õige ebaharilik asjaolude kokkusattumus. Seda nimetatakse sugupoolte piiratud pärilikkuseks."
"Kui huvitav. Aga hullumeelsus pole taoline, ega?"
"Hullumeelsust võib pärandada nii mees- kui ka naissoole võrdselt," lausus psühhiaater tõsiselt.
Claire tõusis äkki üles, lükates oma tooli nii järsu liigutusega tagasi, et see kaldus ümber ja kukkus põrandale. Ta oli väga kahvatu ja ta sõrmede närvilised liigutused olid veelgi silmatorkavamad.
"Teie... ega teie enam kaua istu?" palus ta. "Mrs. Thompson võib nüüd iga hetk tulla."
"Ainult üks klaas portveini, ja mis minusse puutub, mina tulen küll teie juurde," seletas sir Alington, "et näha selle imelise mrs. Thompsoni esinemist, milleks ma ju tulingi, eks ole?" Ta naeris.
Claire naeratas nõrgalt sellele vastuseks ja lahkus toast, käsi mrs. Eversleigh õlal.
"Ma kardan, et hakkasin oma tööalast juttu rääkima," märkis psühhiaater oma kohale tagasi istudes. "Andestage, mu armas sõber!"
"Pole viga," vastas Trent kuidagi pealiskaudselt.
Ta näis pinevil ja murelikuna. Dermot tundis end esmakordselt oma sõbra seltsis võõrana. Nende kahe vahel oli saladus, mida isegi vana sõber ei tohtinud aimata. Ja siiski oli kogu lugu fantastiline ning uskumatu. Mis oli ta kahtluse aluseks? Ei midagi peale paari pika pilgu ning ühe naise närvilisuse.
Nad viibisid oma veini juues õige lühikest aega ning jõudsid elutuppa just siis, kui teatati mrs. Thompsoni tulekust.
Meedium oli matsakas keskealine naine, rõivastatud maitsetult tumepunasesse sametisse, valju, labasevõitu häälega.
"Ma loodan, et ma ei hilinenud, mrs. Trent," sõnas ta lõbusalt. "Te ju nagu ütlesite, et kella üheksaks, eks ju?"
"Te olete täpne, mrs. Thompson," vastas Claire oma leebel, veidi kähedal häälel. "Siin on meie väike sõprade ring."
Lähemalt kedagi ei esitletud, nagu näis olevat tavaks. Meedium vaatles kõiki kavala, läbitungiva pilguga.
"Ma loodan, et meil õnnestub mõndagi saavutada," märkis ta elavalt. "Ma ei suuda teile öelda, kuidas ma vihkan minna välja, suutmata pakkuda mingit rahuldust, kui nii võib öelda. See lihtsalt teeb mind hulluks. Aga ma arvan, et Shiromako (mu jaapanlasest juht, nagu teate,) on võimeline täna õhtul läbi pääsema. Mina tunnen ennast olevat täiesti valmis ning ma keeldusin isegi röstitud juustuleivast, kuigi ma seda väga armastan."
Dermont kuulas pooleldi lõbustatult, pooleldi tülgastusega. Kuivõrd proosaline oli see lugu!
Ja siiski, kas ei otsustanud ta mõtlematult? Kõik oli lõppeks loomulik - meediumide poolt väidetavad jõud olid loomulikud jõud, kuigi seni mitte täielikult mõistetavad.
Tunnustatud kirurg on võib-olla samuti enne peent operatsiooni seedehäirete suhtes ettevaatlik? Miks siis mitte mrs. Thompson?
Toolid asetati ringikujuliselt, elektrilambid seati nii, et neid võis tarbekorral nii tõsta kui ka langetada. Dermont pani tähele, et ei tehtud mingeid eelnevaid teste, või et sir Alington oleks püüdnud kontrollida seansi läbiviimise tingimusi. Ei, see asjandus mrs. Thompsoniga oli ainult ettekäändeks. Sir Alington oli siin hoopis teisel eesmärgil. Claire'i ema, meenus Dermotile, oli surnud välismaal. Temaga oli olnud seoses midagi salapärast... Pärivus...
Võpatudes tõmbus ta tagasi praegusesse ümbrusse.
Kõik istusid oma kohtadele ja lambid kustutati peale ühe väikese, punase kupliga lambi eemalasetseval laual.
Veidi aega polnud midagi kuulda peale meediumi tasase, ühtlase hingamise.
Järk-järgult muutus see norisevaks. Siis, niivõrd äkki, et Dermot võpatas, kostis toa tagumisest osast vali koputus. See kordus toa teisest küljest. Siis kuuldus neid terve, üha valjenev hulk. Pärast seda kostis järsku kõrgelt helisev, pilkav naer läbi toa. Sellele järgnes vaikus, mida katkestas täiesti mrs. Thompsoni omast erinev, kõrgelt häälestatud, omapäraselt moduleeritud hääl.
"Ma olen siin, härrased," ütles hääl. "Jah, ma olen siin. Te tahate midagi küsida?"
"Kes te olete? Shiromako?"
"Jah, mina olen Shiromako. Mina nüüd teisel pool ammu. Mina töötan. Mina väga õnnelik."
Järgnesid täpsemad üksikasjad Shiromako elust. Kõik oli kuidagi lame ning ebahuvitav, ja Dermot oli seda sageli varemgi kuulnud. Kõik olid seal õnnelikud, väga õnnelikud. Saadi sõnumeid ebamääraselt kirjeldatud sugulastelt, kirjeldused olid niivõrd vabalt sõnastatud, et sobinuks peaaegu igaühele. Üks vanem daam, öeldavasti kellegi juuresolija ema, osales mõnda aega, kandes ette värskendava uudsusega labaseks kulunud aforisme, mis vaevalt pärinesid temalt endalt.
"Keegl teine soovib nüüd saada kontakti," teatas Shiromako. "Tal on väga tähtis sõnum ühele mehele."
Sellele järgnes vaikus, ning siis kõneles uus hääl, edastades oma märkust õela, deemonliku naerukihinaga.
"Ha-haa! Ha-ha-haa! Parem mitte koju minna! Kuulake minu nõuannet!
"Kellele te seda ütlete?" küsis Trent.
"Ühele teist kolmest. Mina ei läheks tema asemel koju. Hädaoht! Veri! Mitte palju verd - aga küllaldaselt. Ei, ärge minge koju!" Hääl muutus vaiksemaks. "Ärge minge koju!"
Hääl vaibus täiesti. Dermot tundis oma verd kirvendavat. Ta oli veendunud, et hoiatus oli mõeldud temale. Ühel või teisel viisil varitses väljas täna õhtul oht.
Meedium ohkas korraks, siis oigas. Ta hakkas meelemärkusele tulema. Tuled pandi põlema ja peatselt istus ta sirgena, pilgutades veidi silmi.
"Kas kõik oli hästi? Ma loodan seda väga."
"Väga hästi, tänan teid, mrs. Thompson."
"Arvatavasti Shiromako?"
"Jah, ja teisedki."
Mrs. Thompson haigutas.
"Ma olen poolsurnud. Täiesti nagu maha löödud. See kurnab mind hirmsasti. Hea küll, olen rõõmus, et kõik läks edukalt. Olin veidi mures, et ehk ei lähe nii, nagu vaja - kartsin, et võiks juhtuda midagi ebameeldivat. Selles toas on täna õhtul mingi veider tunne."
Ta vaatas kordamööda üle kummagi lihava õla ja kehitas neid siis ebamugavalt.
"Mulle see asi ei meeldi," ütles ta siis. "Kas teie hulgast pole hiljaaegu keegi ootamatult surnud?"
"Mida te sellega mõtlete - meie hulgast?"
"Lähedasi sugulasi - häid sõpru? Ei ole? Noh, kui ma tahaksin olla melodramaatiline, ütleksin, et täna õhtul tundub siin õhus surma. Oh, see on ainult minu jama. Kõike head, mrs. Trent! Olen rõõmus, et te jäite rahule."
Mrs. Thompson oma tumepunases sametkleidis lahkus toast.
"Ma loodan, et teil polnud igav, sir Alington," küsis Claire vaevukuuldavalt.
"Ülimalt huvitav õhtu, mu kallis leedi. Olge tänatud sellise võimaluse eest. Lubage endale soovida head õhtut. Te lähete kõik veel tantsima, kas pole nii?"
"Kas teie ei tahaks meiega kaasa tulla?"
"Ei. Mul on tavaks olla pool üksteist voodis. Head õhtut, mrs. Eversleigh. Muide, Dermot, ma räägiksin sinuga meelsasti paar sõna. Kas sa ei saaks tulla praegu minuga kaasa? Sa võid ju hiljem teistega Graftoni galeriis liituda."
"Muidugi, onu. Ma siis kohtan teid seal. Trent."
Lühikesel sõidul Harley tänavale vahetati onu ja vennapoja vahel väga vähe sõnu, sir Alington tegi vabandava vihje, et ta vedas Dermoti seltskonnast ära, ning kinnitas talle, et peab teda kinni ainult mõne minuti.
"Kas jätan auto sind ootama, mu poiss?" küsis ta, kui nad autost väljusid.
"Oh ära muretse, onu! Küll ma leian endale takso."
"Hea küll. Mulle ei meeldiks Charlsoni kauemini kinni pidada. Head ööd, Charlson. Kuhu, pagana pihta, olen ma oma võtme pannud?"
Auto keeras minekule, kui sir Alington seisis trepil, tagajärjetult taskutes sorides.
"Küllap jätsin selle oma teise kuue tasku," sõnas ta lõpuks. "Helista, palun, Johnson on kindlasti veel üleval."
Vapustamatu Johnson avaski umbes kuuekümne sekundi möödudes ukse.
"Ma ei leidnud oma võtit," selgitas sir Alington. "Tooge paar viskit ja soodat raamatukokku!"
"Väga hea, sir Alington!"
Psühhiaater astus oma raamatukogutuppa ja lülitas lambid põlema. Ta viipas Dermotile, et see suleks pärast sisenemist enda järel ukse.
"Ma ei pea sind kaua kinni, Dermot, kuid ma pean sulle midagi ütlema. Kas ma kujutlen seda, või on sul tõesti mrs. Trenti vastu mingid teatud - ütleme õrnemad tunded?"
Veri valgus Dermotile näkku.
"Jack Trent on mu parim sõber."
"Vabanda, kuid see on vaevalt vastus mu küsimusele. Ma julgen öelda, et sina pead mu vaateid lahutuse sarnastele asjadele äärmiselt puritaanlikeks, kuid ma pean sulle meenutama, et sa oled mu ainus lähedane sugulane ja oled seetõttu mu pärija."
"Lahutus ei tule kõne allagi," vastas Dermot.
"Päris kindlasti ei tule, põhjusel, mida mina mõistan paremini kui sina. Seda teatud põhjust ei saa ma sulle praegu öelda, kuid tahan sind hoiatada - Claire Trent pole sinu jaoks!"
Noormees vaatas oma onule tõsiselt otsa.
"Ma tean siiski põhjust, ja luba mul öelda, võib-olla paremini kui sa arvad. Ma tean sinu kohaloleku tõelist põhjust tänasel lõunasöögil."
"Mis?" oli psühhiaater ilmselt jahmunud. "Kuidas sa teadsid?"
"Võid nimetada seda aimamiseks, sir. Kas pole mul õigus, öeldes, et sa olid seal oma kutsealase kompetentsi tõttu?"
Sir Alington sammus toas edasi-tagasi.
"See on tõesti nii, Dermot. Mul polnud arstina loomulikult õigust sulle seda ise öelda, kuigi kardan, et peatselt on see avalik saladus."
Dermoti süda tõmbus kokku.
"Kas sa mõtled sellega - et oled juba asja otsustanud?"
"Jah, selles perekonnas on vaimuhaigus - emapoolses liinis. Väga kurb juhtum - väga kurb juhtum."
"Ma ei suuda seda uskuda, sir."
"Selles pole kahtlusekübetki. Sinutaolise asjatundmatu jaoks on neid tundemärke niivõrd vähe, kui üldsegi märgata."
"Aga eksperdile?"
"On küllaldaselt tõendeid. Sellistel juhtudel peab patsiendi teistest eraldama nii kiiresti kui võimalik."
"Mu jumal!" hingeldas Dermot. "Kuid sa ei saa ju kedagi mitte millegi eest hullumajja kinni panna!"
"Mu kallis Dermot! Taolised juhtumid eraldatakse ainult sel korral, kui nende vabaduses viibimine ohustab ühiskonda. Tegemist on tõsise ohuga. Tõenäoliselt mõrvamaania eriline vorm. Nii oli see ka tema emaga."
Dermot pöördus oiates eemale, kattes kätega näo, Claire - valge ja kuldne Claire!
"Sellises olukorras," jätkas psühhiaater mõnusalt, "tundsin end olevat kohustatud sind hoiatama."
"Claire," sosistas Dermot. "Mu vaene Claire."
"Jah, me peame tõepoolest talle kaasa tundma."
Järsku tõstis Dermot pea.
"Ma siiski ei usu seda!"
"Mis?"
"Ma ütlen, et ma ei usu seda. Arstid võivad eksida. Seda teab igaüks. Ja nad on alati oma diagnoosis nii veendunud!"
"Mu kallis Dermot," hüüdis sir Alington vihaselt.
"Ma kordan - ma ei usu seda - ja isegi kui see nii ongi - ma ei hooli! Ma armastan Claire'i. Kui ta nõustub, viin ma ta siit ära - kuhugi kaugele, kõikide vahelesegajate psühhiaatrite ulatusest eemale. Ma valvan teda, hoolitsen tema eest, kaitsen teda oma armastusega."
"Sa ei tee mitte midagi taolist! Oled sa hull!"
Dermot naeris põlglikult.
"Sina ütleksid küll niimoodi."
"Kas sa saad ometi aru, Dermot." Sir Alingtoni nägu oli allasurutud vihast punane. "Kui sa teed midagi sarnast - midagi sellist häbiväärset - siis on kõigel lõpp. Ma lõpetan sinu rahalise toetamise, ning teen uue testamendi, jättes kogu oma varanduse mitmele haiglale."
"Tee oma neetud rahaga, mis sulle meeldib," lausus Dermot madalal häälel. "Aga mulle jääb naine, keda armastan."
"Naine, kes..."
"Ütle kasvõi ainult veel üks sõna tema vastu, ja, jumala eest - ma tapan su!" karjus Dermot.
Vaikne klaasikõlin sundis neid mõlemaid pöörduma. Vaidluse ägeduses polnud nad kuulnud sisenemas Johnsonit, kes kandis kandikut klaasidega. Ta näol oli eeskujuliku teenri puine ilme, kuid Dermot tundis kahtlust, kui palju ta nende jutust oli pealt kuulanud.
"Sellest jätkub, Johnson," sõnas sir Alington lühidalt. "Võite minna magama."
"Tänan teid, sir. Head ööd, sir."
Johnson lahkus toast.
Kaks meest vaatasid teineteisele otsa. Hetkeline katkestus oli tormi vaigistanud.
"Onu," ütles Dermot, "ma poleks tohtinud küll sinuga nõnda rääkida. Ma saan aru, et sinu seisukohast on sul täielikult õigus. Aga mina olen Claire Trenti juba ammusest ajast armastanud. Tõsiasi, et Jack Trent on mu parim sõber, on mind senini takistanud Claire'ile oma armastusest kõnelemast. Aga antud olukorras ei loe see fakt enam midagi. Mõte, et mingid rahalised tingimused mind heidutaksid, on täiesti absurdne. Ma mõtlen, et me kumbki ütlesime nüüd kõik, mis on öelda. Head ööd."
"Dermot..."
"Pole tõesti mõtet edasi vaielda. Head ööd, onu Alington. Mul on kahju, kuid nii see on."
Ta väljus kiiresti toast, sulges ukse enda järel. Esikus oli pime. Ta astus sellest läbi, avas eesukse ning väljus tänavale, lükates ukse hooga enda järel kinni.
Üks taksojuht oli paar maja eespool just eelmist sõiduraha tasku panemas, Dermot hõikas teda ja sõitis Graftoni galeriisse.
Ballisaali uksel seisatus ta hetkeks hämmeldunult - ta pea käis ringi. Ülimalt vali džässmuusika, naeratavad naised - talle tundus, nagu oleks ta astunud kuhugi teise maailma.
Kas ta oli kõike kujutlenud! Täiesti võimatu, et see vihane vestlus onuga tõesti aset leidis. Seal libiseski Claire temast mööda, liiliana oma hõbedases ja valges õhtukleidis, mis tupena ta saledust kattis. Naine naeratas talle, nägu rahulik ja kirgas. Kindlasti oli kõik mingi pettekujutlus.
Tants lõppes. Peatselt oli Claire ta juures, vaadates naeratades tema poole üles. Nagu unenäos palus Dermot teda tantsima. Nüüd oli naine ta käte vahel, lärmakas meloodia oli alanud uuesti.
Ta tundis Claire'i veidi lõtvuvat.
"Oled sa väsinud? Kas peatume?"
"Kui sul selle vastu midagi pole. Kas läheksime kuhugi, kus me rääkida saaksime. Ma tahaksin sulle midagi öelda."
See polnud siiski kujutlus! Dermot langes hoobiga maa peale tagasi.
Kas ta tõesti võis kunagi pidada Claire'i nägu rahulikuks ja kirkaks? See peegeldas endas praegu midagi kohutavat. Kui palju ta teadis?
Dermot leidis vaikse nurga ja nad istusid kõrvuti.
"Hea küll," sõnas Dermot, teeseldes reipust. "Sa ütlesid, et tahad mulle midagi rääkida?"
"Jah." Naine vaatas maha, mängides närviliselt oma kleidi kaunistusega. "See on raske – vägagi..."
"Räägi mulle, Claire!"
"Asi on nii. Ma tahaksin, et sa läheksid mõneks ajaks ära."
Dermot üllatus. Mida ta ka polnud oodanud, seda igatahes mitte.
"Sa tahad, et ma ära läheksin? Miks?"
"Kõige õigem on aus olla, kas pole? Ma tean, et sa oled džentelmen ja minu sõber. Ma tahan, et sa ära läheksid, sest... ma olen hakanud sinusse kiinduma."
"Claire!"
Dermoti keel ei kuulanud sõna.
"Palun, ära arva, et ma olen küllalt upsakas kujutlema, et sina... et sa iial juhtuks minusse armuma. Ainult, et... ma pole just eriti õnnelik... ja, oh, parem oleks, kui sa lahkuksid."
"Claire, kas sa ei tea, et ma olen sinust hoolinud, sinusse sügavalt kiindunud meie esimesest kohtumisest saadik?"
Naine tõstis ehmunult pilgu ta näole.
"Sina hoolisid? Sa oled juba ammust ajast hoolinud?"
"Algusest peale."
"Oh," hüüdis Claire. "Miks sa mulle ei rääkinud? Siis? Siis, kui ma oleksin võinud sinu juurde tulla! Miks sa pidid sellest rääkima nüüd, kui on liiga hilja! Ei - ma olen hull! Ma ei tea, mida ma räägin. Ma poleks iialgi saanud sinu juurde tulla."
"Claire, mida sa mõtled lausega "nüüd, kui on liiga hilja?" Kas see - kas see on minu onu pärast? Et mida ta teab? Mida mõtleb?"
Naine noogutas tummalt, pisarad voolasid mööda ta nägu.
"Kuule, Claire, sa ei tohi seda kõike uskuda! Sa ei tohi sellele üldse mõelda. Me läheme hoopiski koos minema. Sõidame Lõunamerele, saartele nagu rohelised kalliskivid. Seal oled sa õnnelik ja mina hoolitsen sinu eest – hoian sind alatiseks kaitstuna."
Dermot haaras ta embusse. Ta tõmbas naise enda vastu, tundis teda oma puudutuse all värisevat. Siis tõmbas naine end järsku lahti.
"Oh ei, palun, kas sa ei mõista? Nüüd ma ei saaks. See oleks inetu - inetu ja häbistav. Olen alati tahtnud olla õilis - ja nüüd oleks see lihtsalt hukkamõistetav."
Dermot kõhkles, naise sõnadest hämmeldatuna, Claire vaatas talle paluvalt otsa.
"Palun," sõnas Claire. "Ma tahaksin olla tubli."
Dermot tõusis sõnatult ja lahkus. Ta oli Claire'i sõnadest liiga sügavasti liigutatud ning piinatud, et edasi vaielda. Ta tõi oma kübara ja mantli, sattudes seejuures Trentiga vastakuti.
"Halloo, Dermot, sa lahkud nii varakult?"
"Jah, mul pole täna tantsutuju."
"Täna ongi selline vilets õhtu," sõnas Trent süngelt. "Kuid sinul pole ju minu muresid."
Dermot tundis äkki hirmu, et Trent võiks hakata talle oma südant puistama. Mitte seda - ei mingil juhul.
"Hüva, kohtumiseni," sõnas ta kiirustades. "Ma lähen nüüd koju."
"Koju, eh? Kuidas jääb nende vaimude hoiatusega?"
"Küllap ma riskeerin. Head ööd, Jack!"
Dermoti korter polnud kaugel. Ta jalutas koju, tundes vajadust külma öise õhu värskendava mõju järgi oma palavikulisele ajule. Ta avas ukse oma võtmega ning lülitas magamistoas tule põlema.
Ja äkki juba teist korda sel õhtul, voogas temasse sama tunne, mida ta oli piltlikult nimetanud punaseks tuleks. See oli niivõrd võimas, et hetkeks pühkis isegi Claire'i ta meelest.
Hädaoht! Ta oli ohus. Sel hetkel, just selles toas oli ta ohus.
Ta püüdis sellest tundest, seda tagajärjetult naeruvääristades, vabaneda. Võib-olla oli ta ponnistus tegelikult loid. Senini oli punane tuli andnud talle õigeaegset hoiatust, mis oli võimaldanud talle hukkumist vältida. Veidi muiates oma ebausu üle, kontrollis ta kogu korteri hoolikalt läbi. Oli võimalik, et keegi kurjategija oli sisse pääsenud ja lebas kusagil varjatuna. Aga tema otsimine jäi tagajärjetuks. Dermoti teener Milson oli ära ning korter oli täiesti tühi.
Dermot pöördus tagasi magamistuppa ning hakkas aeglaselt lahti riietuma, ise seejuures kulme kortsutades. Hädaohutunne püsis sama akuutsena. Ta astus laeka juurde, et võtta sealt taskurätti, ning jäigastus äkki. Sahtli keskel näis midagi ebatavaliselt kõrguvat - mingi kõva ese.
Ta kiired närvilised sõrmed kõrvaldasid taskurätid ja tõmbasid välja nende alla peidetud eseme. See osutus revolvriks.
Dermot uuris seda äärmise üllatusega teraselt. See oli mingi tundmatu mudel, ning äsja oli sellest tulistatud üks lask. Peale selle tõiga ei osanud Dermot asjast midagi järeldada. Keegi oli asetanud relva tema laekasse just täna õhtul. Ta oli kindel, et kui lõunasöögiks ümber rõivastus, polnud seal veel midagi taolist.
Ta hakkas just relva laekasse tagasi panema, kui teda kellahelin ehmatas. See helises mitu korda järjest, kõlades tühja korteri vaikuses ebatavaliselt valjult.
Kes võiks tulla sellisel kellaajal eesukse taha? Ning sellele küsimusele leidus ainult üks vastus - vaistlik ja tungiv.
Hädaoht - hädaoht - hädaoht!
Juhituna seletamatust instinktist, kustutas Dermot tule, tõmbas kiiruga selga toolileenil lebanud kuue ja avas eesukse.
Väljas seisid kaks meest. Nende taga märkas Dermot sinist vormirõivast. Politseinik!
"Kas mr. West?" küsis esiplaanil seisev mees.
Dermotile tundus, et enne ta vastust möödus terve igavik. Tegelikult kulus vaid paar sekundit, enne kui ta vastas ilmetu häälega oma teenrit peenelt jäljendades: "Mr. West pole veel koju tulnud. Milleks on teil teda nii hilja õhtul vaja?"
"Ah või pole tulnud? Hüva, ma arvan, et me tuleme siis sisse ja jääme teda ootama."
"Ei, te ei tule!"
"Vaadake, mees, minu nimi on inspektor Verall Scotland Yardist, ja mul on teie isanda arreteerimise käsk. Kui soovite, siis võin seda teile näidata."
Dermot uuris hoolikalt talle ulatatud dokumenti, või õigemini teeskles seda tegevat, küsides juhmil häälel: "Mispärast? Mida ta on teinud?"
"Mõrv. Sir Alington West Harley tänavalt."
Täielikus segaduses tõmbus Dermot oma hirmuäratavatest külalistest eemale. Ta läks elutuppa ja pani tule põlema. Inspektor järgnes talle.
"Otsige kõik kohad läbi," käsutas ta oma kaaslast. Siis pöördus ta Dermoti poole.
"Teie jääte siia, kuulete! Ei mingit minema hiilimist oma isandat hoiatama! Kuidas on, muide, teie nimi?"
"Milson, sir."
"Millal te ootate oma isandat tagasi, Milson?"
"Ma ei tea öelda, sir, ta läks tantsuõhtule, vist Graftoni galeriisse."
"Ta on sealt lahkunud just tund aega tagasi. Kas te olete kindel, et ta pole siin kusagil?"
"Ma ei usu, sir. Ma arvan, et ma oleksin ta tulekut kuulnud."
Sel hetkel tuli kõrvaltoast teine mees. Käes hoidis ta revolvrit. Teatud erutusega viis ta selle inspektorile. Üle tolle näo libises rahulolev ilme.
"See otsustab asja lõplikult," märkis ta. "See West pidi lipsama sisse ja välja nii, et teie ei kuulnud. Nüüd on ta meil kindlalt käes. Ma lähen minema. Cawley, teie jääte siia, juhuks, kui ta peaks jälle tagasi tulema, ja pidage sellel tegelasel siin silm peal. Ta võib teada oma peremehest rohkem kui tahab välja näidata."
Inspektor kiirustas minekule.
Dermot püüdles Cawley'lt kogu juhtumi üksikasju teada saada, ning too osutus üsna jutukaks.
"Toredasti selge lugu," suvatses ta armulikult seletada. "Mõrv avastati peaaegu kohe. Teener Johnson oli just läinud ülakorrusele voodisse, kui ta arvas kuulvat lasku, ning tuli jälle alla tagasi ja leidis sir Alingtoni surnuna, tabatuna otse südamesse. Ta helistas kohe meile, me tulime kohale ja kuulsime temalt kõik."
"Ja see muutiski loo täiesti selgeks?" söandas Dermot küsida.
"Ilma igasuguse kahtluseta: too noor West tuli koos oma onuga, ning kui Johnson neile joogid tõi, tülitsesid nad parajasti ägedalt. Vanamees ähvardas teha uue testamendi, ja teie isand ähvardas ta maha lasta. Umbes viie minuti pärast oligi lasku kuulda. Oh, muidugi küllalt selge värk! Mõtlematu noor narr!"
Tõepoolest, küllaltki selge lugu. Dermot tundis ängistust, taibates tema vastu suunatud süütõendite masendavat vaieldamatust. Tõepoolest, hädaoht - kohutav hädaoht. Ning ei mingit pääseteed peale põgenemise. Ta pingutas oma ajusid. Peatselt küsis ta Clawley'lt, kas see ei sooviks tassi teed. Too nõustus hõlpsasti. Ta oli ju korteri läbi otsinud ning teadis, et sel polnud peale eesukse mingit teist väljapääsu.
Dermotil lubati minna kööki. Sinna jõudnud, pani ta veekatla tulele ja kõlksutas hoolikalt tasside ja alustassidega. Siis hiilis ta kiiresti akna juurde ja avas selle. Korter asus teisel korrusel ja akna ees oli väike teraskaablil üles-alla liikuv traatlift, mida kasutati kauba üleshiivamiseks. Välgukiirusel oli Dermot aknast väljas ja hakkas ennast mööda terastrossi alla libistama. See lõikus talle pihkudesse, nii et need veritsesid, kuid ta jätkas meeleheitlikult teed.
Mõne minuti pärast väljus ta ettevaatlikult majadeploki tagaosast.
Ümber majanurga pöördudes põrkas ta vastu kõnniteel seisvat meest. Oma suureks hämmastuseks tundis ta selles ära Jack Trenti. Trent oli seisukorra ohtlikkuses täielikult teadlik.
"Oh taevas! Dermot! Kiiresti, ära tolkne siin!"
Haarates teda käest, juhtis ta Dermoti algul mööda ühte, siis mööda teist kõrvaltänavat. Märgati üksikut taksot, hüüti seda, ning nad hüppasid sisse, kusjuures Trent andis juhile oma aadressi.
"See on momendil kõige ohutum paik. Seal võime otsustada, mida järgmiseks ette võtta, et neid narre jälgedelt kõrvale juhtida. Ma tulin just siia, lootes sind hoiatada enne politsei tulekut, aga hilinesin."
"Ma ei teadnud isegi seda, Jack, et sina sellest midagi kuulnud olid. Jack, ega sa ometi ei usu..."
"Loomulikult mitte hetkekski, vana sõber! Selleks tunnen ma sind liiga hästi. Aga sellest hoolimata on see sinu jaoks hull lugu. Nad tulid igasuguste küsimustega - millal sa Graftoni galeriisse jõudsid, millal sealt lahkusid jne. Dermot, kes ometi tegi vanapoisile lõpu?"
"Ma ei oska kujutellagi. Arvan, et mõrvar pani ka revolvri minu laekasse. Too pidi meid ju õige täpselt jälgima."
"See seansivärk oli samuti neetud imelik. "Ärge minge koju." See oli mõeldud vaesele vanale Westile. Tema läks koju, ja sai kuuli südamesse."
"Hoiatus kehtis ka minu kohta," ütles Dermot. "Minagi läksin koju ja leidsin minu süüdistamiseks sinna peidetud revolvri ja politsei inspektori."
"No hea küll, ma loodan, et see minusse ei puutu," sõnas Trent. "Olemegi kohal."
Ta maksis taksojuhile, avas ukse oma võtmega ning juhtis Dermoti mööda pimedaid astmeid oma tuppa - väikesse ruumi teisel korrusel.
Ta avas ukse ja Dermot astus tuppa, kuna Trent lülitas elektri põlema ja astus siis tema juurde.
"Praeguseks oled sa siin täiesti kindlas kohas," märkis ta. "Nüüd paneme pead kokku ja otsustame, mida on kõige targem ette võtta."
"Ma tegin endast narri," sõnas Dermot järsku. "Ma oleksin pidanud avameelsena sinna jääma. Nüüd ma saan selgemini kõigest aru. Kogu lugu on ju mingi vandenõu. Miks sa, pagana pihta, naerad?"
Sest Trent nõjatus toolil tagasi, rappudes ohjeldamatust lustakusest. Naeru kõlas oli midagi jubedat - midagi jubedat oli äkki kogu mehes. Ta silmis oli õige veider läige.
"Neetult tark salasepitsus," ähkis ta, "Dermot, mu poiss, nüüd, oled sa omadega läbi!"
Ta tõmbas telefoni enda poole.
"Mida sa kavatsed teha?" küsis Dermot.
"Helistan Scotland Yardi. Ütlen neile, et nende linnuke on siin kindlas kohas luku ja riivi taga. Jah, ma lukustasin ukse pärast tuppa tulekut ja võti on minu taskus. Pole mõtet vaadata teisele uksele mu selja taga. See viib Claire'i tuppa ja ta peab selle alati seestpoolt lukus. Tead, ta ju kardab mind. Ta tunneb juba ammu minu ees hirmu. Ta teab isegi alati, kui ma mõtlen sellele noale - ühele pikale, teravale noale. Ei - sa ei..."
Dermot tahtis tema poole tormata, kuid teine hoidis äkki käes ähvardavat revolvrit.
"See on neist teine," kihistas ta. "Esimese ma panin sinu laekasse - pärast seda, kui ma vana Westi sellega maha olin lasknud... Mida sa vaatad üle mu pea? Seda ust? Sellest pole mingit kasu, isegi kui Claire peaks selle avama - ja sulle võiks ta seda ehk teha – ma tulistan enne, kui sa sinna jõuad. Mitte südamesse - mitte tapmiseks, tahan haavata sind ainult käsivarde, nii et sa põgeneda ei saaks. Nagu sa tead, olen ma pagana hea laskur. Ma päästsin kunagi su elu. Küll ma olin narr! Oh ei, ma tahan, et sind üles poodaks, jah, poodaks. See pole sina, kelle jaoks ma nuga vajan. Selleks on Claire - ilus Claire, nii valge ja leebe. Vana West teadis. Sellepärast ta oligi täna õhtul siin, - et selgitada, kas ma olen hull või ei. Tema tahtis mind luku taha toimetada - et ma ei pääseks Claire'i lähedale oma noaga. Aga mina olin väga kaval. Ma võtsin tema uksevõtme ja sinu oma samuti. Ma lipsasin tantsusaalist ära kohe pärast sinnajõudmist. Ma nägin sind lahkuvat onu majast, ja ma läksin sisse. Ma lasksin ta maha ja tulin sealt kohe ära. Siis läksin sinu korterisse ja jätsin revolvri sinna. Olin jälle galeriis sinuga peaaegu üheaegselt, ja panin sinu võtme tagasi su tasku, kui sulle head ööd soovisin. Võin nüüd vabalt sulle kõik ära rääkida. Siin pole kedagi peale meie kuulamas, ja kui sind poomisele viiakse, siis on mul meeldiv mõtelda, et sa tead - mina, mina olin see! Jumal, küll see ajab mind naerma! Mida sa mõtled? Mida sa, pagana pihta vaatad?”
"Ma mõtlen neile sõnadele, mida sa praegu tsiteerisid. Sinagi, Trent, poleks pidanud koju tulema!"
"Mida sa sellega tahad öelda?"
"Vaata taha!"
Trent pöördus vurrina, - kõrvaltoa avatud uksel seisid Claire - ja inspektor Verall...
Trent oli imekiire. Revolver paukus vaid korraks - ja leidis oma sihi. Ta kukkus ettepoole üle laua. Inspektor hüppas ta kõrvale, kuna Dermot vaatles Claire'i nagu ilmutist. Mõtted keerlesid katkendlikult ta ajus. Tema onu - nende tüli - suur arusaamatus - inglise lahutusseadus (pole enam kehtiv), mille tõttu Claire iial ei vabaneks oma hullumeelsest abikaasast – "me kõik peame talle kaasa tundma" - salajane kokkulepe Claire'i ja sir Alingtoni vahel, mille kaval Trent oli läbi näinud - Claire'i karjatus - inetu, häbiväärne! - Jah, aga nüüd...
Inspektor ajas enda sirgu.
"Surnud," sõnas ta tusaselt.
"Jah," kuulis Dermot ennast lausuvat, "ta oli alati hea laskur."