Agatha Christie

Egiptuse hauakambri saladus
(orig. pealkiri "The Adventure of the Egyptian Tomb")

Poirot’ga läbielatud seiklustest on mul tänini meeles vaarao Men-her-Ra hauakambri leidmisele ja avamisele järgnenud mitme kummalise surmajuhtumi uurimine.
Innustatuna lord Carnarvonist (inglise egiptoloog lord Carnarvon (1886-1923) suri kohe pärast Tutanchamoni hauakambri avamist. Levisid kuuldused, et vaarao olevat teda karistanud mingi hauas peitunud salamürgi abil. Tegelikult suri teadlane moskiitohammustuse ja kopsupõletiku tõttu), kes avastas Tutanchamoni haua, tegid söör John Willard ja njuujorklane Mr. Bleibner väljakaevamisi Kairo lähedal Giza püramiidide naabruses ning sattusid ootamatult mitmele hauakambrile. Avastus tekitas furoori. Haud osutus kuuluvaks Men-her-Rale, ühele peaaegu tundmatule kaheksanda dünastia vaaraole, kelle valitsusajal oli Vana riik lagunemas. Tollest perioodist teati vähe ning avastusest kirjutati põhjalikult ajalehtedes.
Peagi juhtus midagi, mis köitis sügavalt avalikkuse tähelepanu. Söör John Willard suri äkitselt südamerabandusse.
Sensatsioonilembesed ajalehed kasutasid sedamaid juhust elustamaks vanu ebausklikke lugusid Egiptuse õnnetusttoovatest aaretest. Eriti muuseumi vanast kastanivärvi muumiast hakati rääkima uusi jutte, mida muuseum küll vaikselt eitada püüdis, kuid mille tavapärasest populaarsusest sellegipoolest lõbu tunti.
Kaks nädalat hiljem suri mister Bleibner ägedasse veremürgitusse ning mõni päev pärast seda laskis New Yorgis end maha üks tema nõbudest. Tol päeval ei kõneldud muust kui Men-her-Ra needusest, surnud egiptuse maagilist jõudu ülistati lausa hulluseni.
Just siis saigi Poirot lühikese kirja leedi Willardilt, kadunud arheoloogi leselt, kes palus, et too külastaks teda tema majas Kensingtoni väljakul. Läksin monsieur’ga kaasa.
Leedi Willard oli pikk kõhn naisterahvas. Ta kandis leinariideid. Kurnatud nägu reetis teda tabanud õnnetust.
"Väga kena teist, monsieur Poirot, et saabusite nii ruttu."
"Teie teenistuses, leedi Willard. Soovite minuga rääkida?"
"Nagu ma tean, olete detektiiv, aga mina ei taha rääkida teiega ainult kui detektiiviga. Te olete omalaadsete vaadetega, tean, teil on kujutlusvõimet ja elukogemusi. Öelge mulle, monsieur Poirot, mida arvate üleloomulikest jõududest?"
Poirot viivitas vastusega. Ta näis mõtisklevat. Lõpuks ta lausus: "Ärgem mõistkem teineteist valesti, leedi Willard. Oma küsimusega ei pidanud te silmas midagi üldist. Selle taga on mingi isiklik soov, kas pole? Te viitate oma kadunud abikaasa surmale?"
"Nii see on," tunnistas leedi Willard.
"Soovite, et ma uuriksin tema surma asjaolusid?"
"Tahaksin, et selgitaksite, kui palju on ajalehtedes loba ja kui palju tõde. Kolm surmajuhtumit, monsieur Poirot, igaüks eraldi seletatav, kuid seotud mingi uskumatu kokkusattumisega. Ja kõik kuu jooksul pärast haua lahtivõtmist! Fakt jääb faktiks - kolm surmajuhtumit! Ja mul on hirm, monsieur Poirot, kohutav hirm. Kardan, et see pole veel kõik."
"Kelle pärast te kardate?"
"Poja pärast. Kui teade abikaasa surmast minu kõrvu jõudis, olin haige. Mu poeg, kes äsja oli lõpetanud Oxfordi, läks ise sinna. Ta tõi ... tõi surnukeha koju, aga nüüd läks uuesti, minu palvetest hoolimata. Ta on oma tööst nii vaimustatud, et kavatseb isa kohale asuda ning väljakaevamisi jätkata. Võite pidada mind rumalaks ja kergeusklikuks, aga, monsieur Poirot, mul on hirm. arvate, et surnud vaarao hing on juba rahunenud? Võibolla tundub teile, et ajan loba ..."
"Ei, hoopiski mitte, leedi Willard," ütles Poirot kiiresti. "Ka mina usun ebausu jõusse. Suurim jõud, mida maailm eales tundnud."
Vaatasin Poirot’le üllatunult otsa. Poleks kunagi uskunud, et ta võib olla ebausklik! Aga ilmselt oli mehikesel tõsi taga.
"Niisiis palute, et kaitseksin teie poega? Annan oma parima, et temaga midagi ei juhtuks."
"Jah, tavalistel puhkudel küll, aga salapäraste jõudude korral?"
"Keskaja raamatutest, leedi Willard, võite palju musta maagia vastuabinõusid leida. Vahest teavad nood rohkem kui meie, tänapäeva inimesed, kogu oma kiiduväärt teadusega. Aga räägime nüüd faktidest, mis võiksid mulle abiks olla. Teie mees oli andunud egiptoloog, eks ju?"
"Jah, noorpõlvest peale. Ta oli sel alal suurimaid elavaid autoriteete."
"Aga mister Bleibner, nagu ma aru saan, oli midagi amatööri taolist?"
"Ooh, üsnagi. Ta oli rikas mees ning tegeles iga asjaga, mis huvi pakkus. Minu abikaasal õnnestus temasse süstida egiptoloogiapisikut ning kasutada tema raha ekspeditsioonide finantseerimiseks."
"Ja tema nõbu? Mida teate tema maitsetest? Kas ta seal rühmas üldse oligi?"
"Ei usu. Tegelikult ei teadnud ma temast midagi, enne kui lugesin lehest tema surmast. Ma ei usu, et tema ja mister Bleibner üldse omavahel lävisid, sest mister Bleibner pole kunagi öelnud endal sugulasi olevat."
"Kes selles rühmas veel on?"
"Mm ... doktor Tosswill, Briti muuseumi alamametnik; mister Schneider New Yorgi Metropolitan Museum’ist; üks noor ameeriklasest sekretär, doktor Ames oma eriala esindajana ja kohalik Hassan, minu mehe truu teener."
"Kas mäletate tolle ameeriklasest sekretäri nime?"
"Vist Harper, aga ma pole kindel. Minu teada pole ta mister Bleibneriga kaua koos olnud. Päris meeldiv noormees."
"Tänan teid, leedi Willard."
"Kui on veel midagi ..."
"Momendil mitte. Jätke see asi minu hooleks. Teen teie poja kaitsmiseks mis võimalik."
Poirot’ viimased sõnad ei kõlanud just eriti julgustavalt, nägin selgesti, kuidas leedi Willard neid kuuldes võpatas. Ent samas tundus asjaolu, et Poirot polnud hajutanud tema hirmu, talle kergenduseks olevat.
Poirot’ olemuses poleks ma kunagi osanud kahtlustada ebausu tundemärke. Koduteel püüdsin selles selgusele jõda. Tema aga jäi tõsiseks.
"Seda küll, Hastings. Ma usun sellesse. Ebausu jõudu ei maksa alahinnata."
"Millest me siis nüüd peale hakkame?"
"Toujours pratique (ole alati praktiline), kulla Hastings! Eh bien (nõndaks)<![endif]>, kõigepealt telegrafeerime New Yorki, et saada lisaandmeid noore Bleibneri surma kohta."
Seda ta tegigi. Vastus oli täielik ja täpne. Noor Rupert Bleibnerit oli juba aastaid vaevanud rahapuudus. Ta oli uidanud mööda Vaikse ookeani saari ning elatunud rahasaadetistest. Kahe aasta eest oli ta naasnud New Yorki ja üha rohkem alla käinud. Kõige tähelepanuväärsem asi oli minu arvates see, et tal oli õnnestunud laenata raha Egiptusesse sõiduks. "Seal on mul üks hea sõber, kellelt võin laenata,2 oli ta öelnud. Ometi olevat tema plaanid luhtunud. Ta oli sõitnud tagasi New Yorki ning neednud oma ihnuskoist onu, kes hoolitsevat pigem surnu kontide kui oma sugulase eest. Kui söör John Willard suri, oli Rupert Bleibner Egiptuses. New Yorgis alustanud ta jälle hulkurielu ning siis oli ta kedagi hoiatamata endale lõpu peale teinud, jättes maha lühikese kummalise kirja, mis näis olevat kirjutatud meeleheitehoos. Kirjas nimetanud ta end pidalitõbiseks ja hüljatuks ja et sellised nagu tema võiksid parem surnud olla.
Mu peas tärkasid mõtted. Surnud vaarao kättemaksu polnud ma ealeski uskunud. Kogu selles asjas nägin rohkem nüüdisaegset kuritegu. Jõudsin arvamusele, et küllap tahtis noormees oma onu mürgitada, kuid eksikombel neelas saatusliku doosi hoopis söör John Willard. Rupertit painas kuritegu. Ta sõitis New Yorki, kus sai mõne aja pärast teada onu surmast. Noormees mõistis, kui kasutu tema tegu oli olnud, ning süümepiinadest murtuna võttis endalt elu.
Esitasin oma lahenduse Poirot’le. Too oli rahul.
"Teravmeelne mõte ... jah, tõesti teravmeelne. See võib isegi tõsi olla. Aga sa pole arvestanud hauakambri saatuslikku jõudu."
Kehitasin õlgu.
"Sa mõtled ikka veel, et asi on seotud sellega?"
"Sedavõrd küll mon ami (minu sõber)<![endif]>, et me sõidame homme Egiptusesse."
"Mis!?" hüüdsin.
Poirot manas näole kangelasliku ilme. Seejärel ägas. "Ooh, pagan võtku," ohkas ta. "Meri! See neetud meri!"

* * *

Nädal hiljem sahises meie jalge all kuldne kõrbeliiv. Pea kohal kuumas päike. Poirot, see armetu mehike, närbus minu kõrval iga päevaga. Ta polnud just tubli reisima, Marseilles’st alanud neljapäevane meresõit polnud sellele mehikesele muud kui üksainus agoonia. Aleksandrias maabus vaid tema vari, isegi elegantsist polnud midagi järel. Varsti jõudsime Kairosse, kust sõitsime kohemaid edasi Mena hotelli, otse püramiidide varju.
Egiptuse võlud võtsid minu üle võimust. poirot jäi peaaegu ükskõikseks. Riietudes täpselt nagu Londoniski, kandis ta kaasas väikest harja ning pidas lakkamatult sõda tolmuga, mida tema tumedale ülikonnale kogunes.
"Minu saapad," halises ta. "Vaata neid, Hastings. Minu nägusast lakknahast saapad, mis alati läikisid. Vaata, liiv on nii sees kui väljas, teeb käimise valusaks ning rikub välimust. Ja kuumus ajab mu vurrud sorgu, näed ... ajab sorgu!"
"Vaata parem sfinksi," käisin peale. "Isegi mina tunnen sellest hoovavat salapärasust ja võlu."
Poirot vaataski, aga pahuralt.
"Ta ei paista olevat õnnelik," lausus monsieur. "Ja kuidas saakski ta õnnelik olla, ise poolest saadik liiva all ning välimuselt korratu. Ah, see neetud liiv!"
"Belgias on ka liiva," meenutasin talle Knokkes veedetud puhkust "laitmatute luidete keskel", nagu turismibrošüüris seisis.
"Brüsselis küll mitte," väitis Poirot. Ta silmitses mõtlikult püramiide. "Tõepoolest, muidu on neil kindel geomeetriline kuju, aga pind on täiesti ebatasane. Ja need palmid mulle ka ei meeldi. Oleks tulnud istutada ridamisi!"
Lõpetasin tema nutulaulu ettepanekuga hakata minema laagrisse. Pidime sinna sõitma kaamelitega, keda juhtisid värvikirevad poisid ja jutukas tõlk. Loomad lamasid vaguralt eemal ja ootasid.
Ma ei hakka kirjeldama, kuidas Poirot kaameli seljas välja nägi. Ta alustas ägamise ja hädaldamisega ning lõpetas karjatuste, vihaste zestide ja palvetega Neitsi Maarja ning kõigi kalendripühakute poole. Viimaks ronis ta sajatades kaameli seljast maha ning jätkas sõitu väikese eesliga. Pean tunnistama, et sörkiv kaamel pole algajale naljaasi. Selg oli mitu päeva kange.
Jõudsime väljakaevamispaika. Meid tuli tervitama halli habemega päikesest põlenud mees.
"Monsieur Poirot ja kapten Hastings? Saime teie telegrammi kätte. Mul on väga kahju, et teil Kairos kedagi vastas polnud. Ettenägematu sündmus ajas plaanid sassi."
Poirot kahvatas. Tema käsi, mis oli teel riideharja poole, kangestus.
"Ega ometi mõni surmajuhtum?" hingeldas ta.
"Jah, surm."
"Söör Guy Willard?" hüüdsin.
"Ei. Minu ameeriklasest kolleeg mister Schneider."
"Ja põhjus?" küsis Poirot.
"Teetanus."
Nüüd oli minu kord kahvatada. Õhk tundus kurjakuulutav. Mind haarasid hirmsad mõtted. Äkki olen järgmine?
"Mon Dieu (mu jumal)," soigus Poirot. "See on õudne. Öelge, monsieur, ehk kahtleb keegi, et see oli teetanus?"
"Minu teada mitte. Aga doktor Ames räägib teile täpsemalt."
"Jah, muidugi, kui teie pole arst."
"Minu nimi on Tosswill."
See mees oli niisiis Briti teadlane, kelle leedi Willard ütles olevat Briti muuseumi alamametniku. Temas oli midagi väärikat, mis mulle meeldima hakkas.
"Kui tuleksite minuga kaasa, juhataksin teid söör Guy Willardi juurde," jätkas doktor Tosswill. "Tema ootas eriti kannatamatult teie tuleku teadet."
Meid viidi suure telgi ette. Doktor Tosswill tõstis riide üles ja laskis meid sisse. Telgis istus kolm meest.
"Söör Guy, saabunud on monsieur Poirot ja kapten Hastings," teatas tosswill.
Kolmest noorim hüppas püsti ja tuli meid tervitama. Söör Guy impulsiivsus meenutas mulle tema ema. Noormees polnud nii päevitunud kui teised. Heleda naha ja pisut aukus silmade tõttu nägi ta oma kahekümne nelja eluaasta kohta hoopis vanem välja. Paistis selgesti, et teda vaevavad rängad mõtted.
Söör Guy esitles oma kaaslasi. Doktor Ames, võimekas mees, aastaid üle kolmekümne, juuksed meelekohtadel hallivõitu. Sekretär Harper, meeldiv sale noormees, kes ameeriklase tunnusena kandis sarvraamidega prille.
Pärast üldsõnalist vestlust läks Harper telgist välja. Talle järgnes doktor Tosswill. Jäime söör Guy ja doktor Amesiga sisse.
"Küsige, mida iganes soovite, monsieur Poirot," lausus Willard. "Oleme sellest kohutavast õnnetuste seeriast tummaks löödud. See pole ... ei saa olla ... muud kui kokkusattumus."
Söör Guy rääkis katkendlike lausetega. Poirot jälgis teda tähelepanelikult.
"Kas olete tõesti oma töösse kiindunud, söör?"
"Täiesti. Juhtugu mis tahes, tööd ma ei jäta. Võite kindel olla."
Poirot pöördus teise kaasvestleja poole.
"Ja teie, monsieur le docteur? (härra doktor)"
"Mina? Ka mina ei kavatse lahkuda."
Poirot’ näole venis isikupärane väljendusrikas grimass.
"Niisiis, evidemment (ilmselt),<![endif]> me peame kindlaks tegema, kuidas asjalood on. Millal mister Schneider suri?"
"Kolm päeva tagasi."
"Olete kindel, et see oli teetanus?"
"Kindel."
"Kas see ei võinud olla näiteks strühniinimürgitus?"
"Ei, monsieur Poirot. Saan teie mõttekäigust aru. Aga see oli selge teetanus."
"Kas antiseerumit süstisite?"
"Muidugi," vastas doktor kuivalt. "Tegime mis vähegi võimalik."
"Kas antiseerum oli teil kaasas?"
"Ei. Hankisime seda Kairost."
"Kas laagris on teetanuse juhtumeid ka varem olnud?"
"Ei, mitte ühtegi."
"Olete kindel, et mister Bleibneri surma põhjuseks polnud teetanus?"
"Täiesti kindel. Tema pöidlal oli kriimustus, kuhu sattus mürki ning sellest tekkis veremürgitus. Julgen öelda, et võhikule on see üks ja sama, aga tegelikult on need hoopis eri asjad."
"Seega on meil neli surmajuhtumit ja kõik täiesti erilaadsed: südamerabandus, veremürgitus, enesetapp ja teetanus."
"Täpselt nii, monsieur Poirot."
"Olete kindel, et neid miski ei seo?"
"Ma ei mõista teid."
"Küsin selgemalt. Kas need neli meest ei teinud midagi, mis võinuks tähendada lugupidamatust Men-her-Ra hinge vastu?"
Doktor vaatas Poirot’le imestunult otsa.
"Ärge ajage puru silma, monsieur Poirot. Ega teid ole ometi pandud uskuma kõiki neid rumalaid jutte?"
"Jama," ühmas Willard.
Poirot ei liigutanud end, üksnes pilgutas oma rohelisi kassisilmi.
"Teie siis ei usu, monsieur le docteur?"
"Ei, söör, mina ei usu," vastas doktor tunderõhuga. "Ma olen teadlane ja usun ainult seda, mida õpetab teadus."
"Kas Vanas Egiptuses siis teadust polnudki?" küsis Poirot muiates. Ta ei oodanud vastust, doktor Ames paistis tõepoolest kimbatuses olevat. "Ei, ei, ärge nähke vastamisega vaeva. Parem öelge, mida arvavad kohalikud töölised."
"Kui valge mees pea kaotab, teevad kohalikud sedasama," ütles Ames. "Mõistagi hakkab neil hirm, nagu teie ütleksite, aga neil pole selleks põhjust."
"Imelik," lausus Poirot põiklevalt.
Söör Guy kummardus ettepoole.
"Muidugi," hüüatas ta. "Te ei saa ju ometi uskuda mingisse ... ah, see on absurd! Kui te nii mõtlete, ei tea te Vanast Egiptusest õhkagi."
Vastuseks tõmbas Poirot taskust väikese vana räbaldunud raamatu. Kui ta selle ette sirutas, nägin pealkirja: "Egiptlaste ja kaldealaste maagia". Siis ta pöördus ning kõndis telgist välja. Doktor vaatas mulle otsa.
"Mis ideekene tal tuli?"
See Poirot’le nii omane lause tundus teise suus naljakas.
"Kes seda täpselt teab," vastasin. "Kindlasti tekkis tal mõni plaan, kuidas kurje vaime minema peletada."
Läksin Poirot’d otsima ja leidsin ta vestlemas sellesama kidura noormehega, kes oli olnud kadunud Bleibneri sekretär.
"Ei," ütles mister Harper parajasti. "Olen ainult kuus kuud olnud sellel ekspeditsioonil. Jah, mister Bleibneri asju teadsin üsna hästi."
"Kas oskate öelda midagi tema nõost?"
"Käis ükspäev siin, päris hea nägi välja. Mina polnud teda varem näinud, aga Ames ja Schneider vist olid. Vanamees ei rõõmustanud tema tuleku üle sugugi. Riidlesid, nii et tükid taga. Vanamees karjus: "Mitte sentigi! Mitte ühtegi senti, kuni mina elan. Vajan raha oma elutöö edendamiseks. Schneideriga on räägitud." Ja veel midagi samas vaimus. Noor Bleibner pani Kairo poole ajama."
"Oli ta täie tervise juures?"
"Vanamees või?"
"Ei. Noormees."
"Minu meelest ei öelnud ta endal midagi viga olevat. Midagi tõsist küll olla ei saanud, muidu mäletaksin."
"Veel üks asi. Kas mister Bleibner jättis testamendi?"
"Minu teada ei jätnud."
"Kas kavatsete ekspeditsioonile jääda, mister Harper?"
"Ei, söör, ei kavatse. Niipea kui siin otsad kokku saa, viib lennuk mind New Yorki. Naerge pealegi, aga mina ei taha olla selle neetud Men-her-Ra järgmine ohver. Kui siia jään, on lõpp."
Noormees pühkis laubalt higi. Poirot eemaldus ning ütles veidralt naeratades üle õla: "Pidage meeles, ühe ohvri sai ta ka New Yorgis kätte."
"Kurat ja põrgu!" hüüdis Harper.
"Noormees on närvis," lausus Poirot mõtlikult. "Närvid on viimseni pingul."
Vaatasin Poirot’le uudistavalt otsa, aga tema naeratus ei öelnud midagi. Söör Guy Willard ja doktor Tosswill viisid meid kaevamisi vaatama. Tähtsamad leiud olid saadetud Kairosse, kuid sellegipoolest oli nähtu ülihuvitav. Noor baronet seletas kõike vaimustusega. Ometi tabasin tema olekus närvilisuse märke. Kui sisenesime kättenäidatud telki, et enne õhtusööki pesta, seisis meie ees pikk tõmmu valgete riietega mees. Ta kutsus meid graatsilise käeviipega ja araabiakeelsete tervituste saatel edasi. Poirot peatus.
"Te olete Hassan, kadunud söör John Willardi teener?"
"Teenisin oma isandat söör Johni, nüüd teenin tema poega." Tulnukas astus sammu lähemale ja kahandas häält. "Räägitakse, et olete tark mees ning oskate kurjade vaimudega ümber käia. Mingu noor peremees siit ära. Siin ripub kurjus meie kõigi peade kohal."
Vastust ootamata pöördus Hassan minekule.
"Kurjus pea kohal," kordas Poirot. "Jah, ka mina tunnen seda."
Õhtusöök polnud kuigi lõbus. Sõna anti doktor Tosswillile, kes kõneles pikalt Egiptuse muististest. Hetkel, kui valmistusime puhkama heitma, kahmas söör Guy Poirot’l käsivarrest ja näitas talle midagi. Telkide vahel liikus tume kogu. See polnud inimene. Tundsin ära koerapeaga koletise, kelle kujutist olin näinud hauakambri seintel.
Vaatepilt pani mu vere tarretama.
"Mon Dieu!" pomises Poirot risti ette lüües. "Anubis, surnud hingede šaakalipäine jumal!"
"Keegi teeb meiega halba nalja!" hüüdis doktor Tosswill ja tõusis vihasena püsti.
"Ta läks teie telki, Harper," ütles söör Guy, näost surnukahvatu.
"Ei," raputas Poirot pead. "Hoopis doktor Amesi telki."
Doktor vaatas teda umbusklikult ning hüüdis Tosswilli sõnu korrates: "Keegi teeb meiega halba nalja. Tulge, võtame ta kinni!"
Ta sööstis mustale viirastusele järele. Jooksin tema kannul. Me ei leidnud ainsatki elusolendi jälge. Läksime tagasi, hinges ärevus. Leidsime Poirot’ rakendamas omalaadseid enesekaitsemeetmeid. Ta joonistas innukalt ümber telgi liivale kummalisi kirjamärke ja kujundeid. Tundsin ära viisnurga ehk pentagooni, mis mitmel pool kordus. Seda tehes pidas Poirot improviseeritud loengut nõiakunstist ning valge maagia vastandamisest mustale, viidates aeg-ajalt surnute raamatule.
See kõik paistis äratavat doktor Tosswillis põlgust. Teadlane tõmbas mu kõrvale ja lausa norsatas raevust.
"Kuradima tobedus, söör!" käratas ta. "Sulaselge tobedus. See mees on petis. Ta ei tee vahet keskaja ebausu ja Vana-Egiptuse uskumuste vahel. Sihukest rumaluse ja kergeusklikkuse putru pole ma veel näinud."
Rahustasin teadlast ja läksin Poirot’ juurde telki. Mu sõbra nägu säras rõõmust.
"Nüüd võime rahus magada," kuulutas ta õndsalt. "Ehk saan minagi veidikeseks silma kinni. Pea lõhub hirmsasti. Kui saaks tassi kosutavat teed."
Otsekui käsu peale tõusis telgiriie ning sisse astus Hassan, käes aurav teetass, mille ta kohemaid Poirot’le ulatas. Tundus olevat kummelitee, monsieur’ lemmikjook. Olles tänanud ja lükanud tagasi teenri ettepaneku tuua teine tassitäis mulle, jäime jälle kahekesi. Seisin lahti riietatuna veidi aega telgiukse ees ja vaatasin välja üle kõrbe.
"Imetore paik," ütlesin valjusti. "Ja imetore töö. Olen lummatud. See kõrbeelu, teekond kadunud tsivilisatsiooni südamesse. Kindlasti tunned sinagi, Poirot, seda võlu?"
Vastust ei tulnud. Pöördusin pahasena ringi. Poirot lamas ristseliti vanal kušetil, nägu moondunud. Kõrval lebas tühi tass. Tormasin tema juurde, seejärel sööstsin välja ning jooksin üle laagriplatsi doktor Amesi telgi ette.
"Doktor!" hüüdsin. "Tulge kähku!"
"Mis on juhtunud?" küsis ta pidžaama väel välja ilmudes.
"Mu sõber ... haige ... suremas. See kummelitee ... Ärge laske Hassanil laagrist põgeneda!"
Nagu nool tuiskas doktor meie telki. Poirot lamas endises asendis.
"Kummaline!" hüüatas Ames. "Paistab, nagu oleks ... või ... mis te ütlesite teda joonud olevat?" Ta võttis kušetilt tühja tassi.
"Ainult et ma ei joonud seda," ütles rahulik hääl.
Pöörasime end jahmunult ringi. Poirot istus voodil ja naeratas.
"Ei," lausus ta võidukalt. "Ma ei joonud seda. Sellal, kui mu sõber ööd imetles, kasutasin juhust ja valasin tee mitte suhu, vaid väikesesse pudelisse. Pudel läheb keemiku kätte analüüsiks ..." Doktor tegi järsu liigutuse. "Ei, ei, te olete mõistlik mees ja saate isegi aru, et vägivallast pole kasu. Selle aja sees, kui Hastings teid kutsumas käis, jõudsin pudeli kindlasse kohta peita ... Hastings, ruttu, hoia teda kinni!"
Ma ei saanud Poirot’ erutusest päris õigesti aru. Agar sõpra kaitsma, olin ainsa hüppega tema ees. Ent doktori kiire liigutus tähendas sootuks midagi muud. Tema käsi tõusis suu juurde. Õhku täitis kibekas mandlilõhn. Doktor lõi vaaruma ja kukkus.
"Järgmine ohver," lausus Poirot süngelt. "Ja viimane. Nii ongi parem. Tal oli kolm surma hingel."
"Doktor Ames?" Mu hämmastusel polnud piiri. "Ja mina mõtlesin, et sa usud mingisse salapärasesse jõusse ..."
"Said minust valesti aru, Hastings. Pidasin silmas ebausu hukutavat jõudu. Kui selline surmajuhtumite rodu kord juba üleloomulikuks tunnistatakse, võid päise päeva ajal julgelt kellegi maha koksata, sest ikka peetakse seda needuseks. Nii tugevalt on inimestesse juurdunud üleloomulikkuse instinkt. Algusest peale kahtlustasin, et seda instinkti kasutab keegi ära. Arvan, et see mõte tekkis tal seoses söör John Willardi surmaga."
Ebausulaine hakkas kohe levima. Söör Johni surmast keegi erilist kasu ei saanud. Mister Bleibneriga oli teine lugu. Tema oli rikas. New Yorgist saabunud teated äratasid minus hulga mõtteid. Hakkame otsast peale. Nagu sinu Bleibneri kohta teatati, olevat ta öelnud, et tal on Egiptuses sõber, kellelt võib raha laenata. Tegin mõttes järelduse, et ta pidas silmas oma onu, kuid mulle tundus, et siis oleks ta seda otse välja öelnud. Noore Bleibneri sõnad aga viitasid kellelegi tema sõpradest. Teine asi: ta kraapis kokku paraja raha, et Egiptusesse sõita, tema onu aga ei andnud talle pennigi. Ometi jõudis ta New Yorki tagasi. Selle raha pidi keegi laenama."
"Pole kuigi veenev," püüdsin vastu vaielda.
"Veel üks asi, Hastings. Paljusid metafoore mõistetakse sõna-sõnalt. Võib juhtuda ka vastupidi: tavalisest ütlusest tehakse metafoor. Noor Bleibner kirjutas küllalt selgesti: "Ma olen pidalitõbine," kuid keegi ei pidanud tema enesetapu põhjuseks seda, et ta teadis enda olevat nakatunud pidalitõppe."
"Mis?!" hüüatasin.
"See oli kurikavala pea leiutis. Noor Bleibner põdes mingit tühist nahahaigust. Ta oli elanud Vaikse ookeani saartel, kus see haigus on üsna tavaline. Amesi, oma kunagise sõbra ja tuntud arsti sõnades polnud ta iial kahelnud. Kui me siia jõudsime, kahtlustasin nii Amesi kui Harperit, kuid peagi taipasin, et ainult Ames võis tappa ja oma kuritegusid varjata. Harperilt sain teada, et doktor oli noore Bleibneriga juba enne tuttav. Kahtlemata oli viimane kunagi teinud testamendi või kindlustanud oma elu doktori kasuks. Selles nägi Ames võimalust rikastuda. Temal polnud raske inokuleerida Bleibnerile surmapisikuid. Noor Bleibner aga laskis enda maha, murtuna meeleheitest, mille oli äratanud sõbralt kuuldud kohutav uudis. Mister Bleibner - ükskõik mis põhjusel - polnud testamenti teinud. Tema varanduse oleks pärinud nõbu ja seejärel doktor."
"Aga Schneider?"
"Pole päris selge. Mäletatavasti tundis ka tema noort Bleibnerit ning võis midagi aimata. Aga võib-olla mõtles Ames, et järgmine surmajuhtum, sedakorda alusetu, tugevdab ebausu jõudu veelgi. Nüüd Hastings, teen sulle teatavaks huvitava psühholoogilise fakti. Mõrvaril on alati tungiv soov oma õnnestunud kuritegu korrata. Sellest ka minu kartus noore Willardi pärast. Anubise kuju, keda sa täna öösel nägid, oli Hassan, kes riietas end minu käsu järgi. Tahtsin näha, kas doktor hakkab kartma. Tema hirmutamiseks aga oleks vaja läinud midagi rohkemat kui vaimud. Nägin, et minu ebausklikkuse teesklus erilist mõju ei avaldanud. See väike komöödia, mida talle mängisin, teda ei petnud. Kartsin kohe, et ta püüab teha minust järgmise ohvri. Haa! Neetud merest, kõrvetavast kuumusest ja tüütust liivast hoolimata töötasid mu ajurakud endist viisi!"
Poirot’ oletused pidasid paika. Mõne aasta eest oli noor Bleibner teinud purjuspäises naljahoos testamendi: "... jätan oma heale sõbrale Robert Amesile, kes mind kord uppumisest päästis, oma sigaretikarbi, mis talle nii väga meeldis, ja võlgade katteks ka kõik muu, mis minult pärast surma järele jääb."
Loost vaikiti nii kaua kui võimalik. Siis saabus päev, mil inimesed hakkasid kõnelema Men-her-Ra hauakambriga seotud surmajuhtumitest, et võidukalt tõestada surnud vaarao kättemaksu tema haua pühaduse teotajaile, et levitada usku, mis Poirot kinnitust mööda erineb täielikult Egiptuse uskumustest ja mõttelaadist.