Agatha Christie

Sinise vaasi saladus
(orig. pealkiri "The Mystery of the Blue Jar")

24-aastane Jack Hartington oli kirglik golfimängija. Elust tundis ta rõõmu ainult kaks korda nädalas: laupäeval ja pühapäeval, sest nendel päevadel sai ta golfikepi kätte võtta. Ülejäänud viis päeva vindus Jack oma kontoris, kus leiba teenis. Igal hommikul tõusis ta kell kuus, et treenida tunnike golfi enne seda, kui elektrirongiga tööle sõita.
Nii seisis ta tolgi hommikul pargis, lemmikgolfikepp peos, kui äkki kuulis meeleheitlikku naisekarjatust: "Appi, appi, tapetakse!..."
Jack viskas kepi käest ja tormas lähima eramu poole, mille õuel seisis võluv neiu, korv käes. Ta hävitas umbrohtu. Neiul olid kannikese värvi silmad ja oma lillaka kitlikesega meenutas ta ka ise kannikest. Tütarlaps vaatas Jackile üllatuse ja ehmatusega otsa.
"Vabandage, kas teie hüüdsite praegu appi?" pahvatas Jack.
"Mina? Ei!" Neiu üllatus oli nii siiras, et Jackil hakkas piinlik.
"Aga te pidite ju karjet kuulma? See kostis siitpoolt. "
"Ma ei kuulnud midagi."
Nüüd oli Jacki kord täielikult rabatuna talle otsa vahtima jääda. Võimatu, et ta ei kuulnud appihüüet. Kuid tütarlaps oli nii rahulik, et Jack pidi teda uskuma.
"Aga just siin karjuti," ei jätnud Jack jonni.
Neiu ehmatus asendus kahtlusega.
"Ja mida siis karjuti?" päris ta.
"Appi, tapetakse!"
"Appi, tapetakse?" kordas neiu. "Keegi narritas teid. Keda siin võidaks tappa?"
Ent Jack oli kindel, et kuulis õigesti. Ta uuris tähelepanelikult teerada ja maja, püüdes leida oma kahtlustustele kinnitust, kuid kõik tundus väga vaikne ja rahulik.
"Võib-olla tahate meie maja läbi otsida?" küsis neiu kuivalt.
"Vabandage, ma vist eksisin," sõnas Jack, kergitas mütsi ja astus minema. Kui ta ümber vaatas, nägi ta neiut rahulikult umbrohtu kitkuvat.
Jack käis metsas siia-sinna, kuid ei leidnud midagi, loobus oma mõttest ja ruttas koju, et jõuaks enne tööleminekut einetada.
Jack ei leidnud rahu. Arvatavasti oleks ta pidanud juhtunust politseisse teatama, kuid ta ei teinud seda, sest neiu ei jäänud teda uskuma. Ilmselt arvas ta, et Jack tahtis talle külge lüüa. Politsei võis sama kahtlustada. Jack kõhkles. Äkki pidas ta mõne linnu häälitsust appikarjeks? Kuid ta peletas kahtlused sedamaid eemale. See oli naisehääl ja Jack kuulis seda kell 7.25. Ta oli kohe kella vaadanud, arvates, kui juurdlust alustatakse, siis läheb politseil seda tähtsat fakti vaja.
Õhtul koduteel ostis Jack ajalehe, kuid selles polnud kummalisest juhtumist sõnakestki.
Järgmine hommik oli pilvine ja tibutas vihma, mistõttu treeningust ei saanud juttugi olla. Jack tõusis hiljem, einetas ja ostis jaama poole minnes jälle ajalehe. Ka selles polnud imelikust loost midagi. Õhtulehes - samuti mitte.
"Veider, ma ju ometi kuulsin," hakkas Jack esimest korda endas kahtlema.
Hommikul tõusis ta väga vara ja nägi õue astudes, et neiu rohis juba peenraid. Ilmselt oli see tema hobi. Jack sihtis hoolega ja virutas golfipallile nii tugeva hoobi, et see maandus neiu kõrvale. Samal hetkel kaikus ta selja taga sama verdtarretav naisekarje. Jack vaatas masinlikult kella: 7.25. Ta pöördus ja tormas kotedži poole. Neiu seisis väraval ja vaatas päranisilmi tema poole.
"Noh, kas te nüüd kuulsite!?" karjus Jack.
Neiu põrkas temast eemale, vaatas ehmunult maja poole ja kostis: "Ei, ma ei kuulnud midagi."
Jack oli nagu nuiaga pähe saanud. Neiu siiruses ei saanud kahelda, kuid Jack ei saanud, lihtsalt ei saanud eksida.
Ta kuulis, kuidas tütarlaps pehmelt ütles: "Te olete nähtavasti põrutada saanud?"
Jack taipas, mida neiu kardab. Ta arvab, et noormees pole täie mõistuse juures!
"Aga võib-olla on tal õigus?" läbis õudustunne Jacki. Ta pööras sõnagi lausumata ümber ja ruttas minema. Neiu vaatas talle järele, ohkas, vangutas pead ja asus uuesti rohima.
"Kui ma seda neetud karjet veel kord kell 7.25 kuulen, siis on mul ilmselt hallutsinatsioonid," ütles Jack endale. Ta närvitses kogu päeva hirmsasti ja heitis väga vara magama, soovides iga hinna eest tõde välja uurida.
Kui ta järgmisel hommikui ärkas ja majast välja jooksis, oli kell juba kakskümmend minutit kaheksa peal. Jack kiirustas. Peaks ta ometi kella 7.25 sinna saatuslikku paika jõudma! Muide, kui see on hallutsinatsioon, siis peaks ta karjet igal pool kuulma. Jack vaatas kella. Eemalt kandus vaevukuuldav naisehääle kaja. Sõnadest ei saanud aru, kuid Jack oli valmis vanduma, et see oli toosama meeleheitlik appihüüd ja et see kostis kotedži poolt. Võimalik, et tegemist on lihtsalt müstifikatsiooniga. Võib-olla tütarlaps lihtsalt narrib teda?
Neiu oli nagu tavaliselt aias ja ütles seekord ise arglikult.
"Tere hommikust."
Täna oli ta veelgi ilusam.
"Eks ole ilus ilm täna?" haaras Jack kähku sõnasabast kinni, kirudes endamisi oma banaalsust.
"Jah," nõustus neiu.
"Niisugusel päeval on vist küll lausa lust aias töötada?"
Neiu naeratas lahkelt ja Jack nägi ta pärlkauneid hambaid.
"Näen, et te tunnete end päris hästi," sõnas Jack, astus tara juurde ja vaatas aeda.
"Päike paistab täna heledasti. Lilli kasta jõuab alati, aga päike annab meile jõudu ja reipust. Muide, ka teie näete täna juba parem välja."
"Neetud!" mõtles Jack. "Paistab, et ta tahab mind sugereerimisega ravida."
"Tunnen end suurepäraselt," vastas ta ärritatult.
"Noh, siis on kõik korras," nõustus neiu kärmesti.
Sellegipoolest ei õnnestunud Jackil võita ebameeldivat tunnet, et neiu ei usu teda.
Kohvikus, kuhu Jack lõunatama astus, tabas ta äkki lauanaabri piidleva pilgu. Too oli eakas mees, kelle tahtejõulist nägu pärgas must habe. Jack märkas ta läbitungivaid halle silmi ja häid lauakombeid. Ta teadis, et mehe nimi on Levington ja et too on kuulus arst. "Miks ta mind niiviisi uurib?" ehmus Jack. "Äkki loeb ta mu silmist seda saladust?"
See mõte sundis Jacki võpatama. Kas tõesti hakkab ta mõistust kaotama? Kas juhtunu oli hallutsinatsioon või osav pettemäng? Äkki leidis ta lihtsa, kuid kindla tee oma probleemi lahendamiseks. Ta oli kõik need korrad üksi olnud. Aga kui ta läheks sinna koos kellegi teisega? Näiteks Levingtoniga?
Nad said üsna kergesti jutule ja paistis, et Jacki jutt äratas doktori huvi. Seepärast õnnestus tal üsna kergesti kokku leppida, et nad kohtuvad järgmisel hommikul ja mängivad pisut golfi.

***

Mäng algas mõni minut enne seitset. Oli imeilus hommik, tuulevaikne ja pilvitu ning parajalt soe. Doktor mängis hästi, Jack väga viletsasti. Ta vaatas karjet oodates iga hetk kella. Nad jõudsid seitsmenda auguni, mis asus kotedži lähedal, kakskümmend minutit pärast seitset. Neiu oli aias, kuid ei osutanud neile tähelepanu. Kaks palli lebasid rohul. Jacki oma päris augu serval, Levingtoni pall pisut kaugemal.
"Minu löögikord," sõnas doktor, Jack vaatas vaikides kella. Oli täpselt 7.25. Pall vihises üle muru, peatus augu serval ja veeres siis sisse.
"Hea löök!" Jacki hääl kõlas kuidagi kummaliselt, võõralt.
Ta tõstis kella silmade juurde ja ohkas kergendatult - needus oli kadunud. Midagi ei juhtunud. Jack toppis värisevate kätega piibu tubakat täis ja läitis selle. Tal varises otsekui kivi südamelt.
"Missugune imeilus päev!" tähendas ta.
Äkki kostis agoonias kisendav naisehääl: "Appi, tapetakse!"
Piip kukkus Jacki käest, ta pöördus järsult ümber, sundis siis end rahulikuks ja vaatas hinge kinni pidades oma külalise poole.
"Peab pisut auku kohendama," ütles doktor.
"Ta ei kuulnud midagi!" Jack taipas, et ta hakkab mõistust kaotama, astus paar sammu ja varises teadvusetult maha.
Kui Jack toibus, nägi ta, et lamab murul, Levington aga kummardab hoolitsevalt ta kohale.
"Nonoh, rahunege," sõnas arst.
"Mis minuga juhtus?"
"Kerge minestus, noormees."
"Helde jumal! hüüatas Jack ja hakkas oigama.
"Mis teiega on?"
"Räägin teile kõik kohe, kuid esmalt vastake minu ühele küsimusele."
Doktor kükitas ta kõrvale murule.
"Küsige, ma vastan meelsasti."
"Te jälgisite mind eile, võimalik et ka üleeile. Mlks?"
"Imelik küsimus. Miks ma ei võiks teid vaadata?"
"Palun teid, vastake. See on väga tähtis."
Doktor tõmbus näost tõsiseks.
"Vastan teile ausalt. Mulle tundus, et te olete nagu pinge all. Püüdsin selle olemust taibata."
"Võin teile selgitada. Ma hakkan mõistust kaotama."
See väide ei avaldanud doktorile mingit mõju.
"Ma lähen hulluks! Kas kuulete?" hüüdis Jack.
"Väga huvitav," pomises Levington. "Väga huvitav!"
Jack sai tigedaks.
"Mulle tundub, et see on kõik, mida te oskate öelda!"
"Nonoh, mu noor sõber. Ilmaaegu räägite niiviisi. Alguseks ütlen, et ma pole üldse doktor. Vähemalt ma ei ravi keha."
"Kas siis aju?"
"See on juba sinnapoole, kuid siiski mitte päris. Täpsem oleks öelda, et ma ravin hinge."
"Oo!"
"Kuulen teie hääles pettumust. Kuid ma pole tõepoolest päris tavaline arst. Ärge arvake, et ma olen pettur. Nimetagem minu tegevussfääri teadvuseks või üliteadvuseks. Nii nagu teile rohkem meeldib. Teie solvusite minu tooni peale, kuid ma olen tõepoolest üllatunud, et teie, terve, tasakaalukas ja täiesti normaalne noor mees võiksite hullumeelsusluulu alla kannatada."
"Ma kaotasin mõistuse. See on täiesti õige."
"Vabandage, kuid ma ei usu seda."
"Aga mind vaevavad hallutsinatsioonid!"
"Pärast rikkalikku lõunasööki?"
"Hommikuti. Vannun teile! Kuulen seda, mida keegi teine peale minu ei kuule."
Doktor vaatas Jackile üllatunult otsa, toppis piibu sõnatult tubakat täis ja ütles: "Üks inimene tuhandest näeb palja silmaga Jupiteri kuusid. Kuigi 999 ei näe neid, pole alust kahelda, et need tegelikult siiski eksisteerivad ja nimetada nägijat kuutõbiseks."
"Jupiteri kuud on teaduslikult tõestatud fakt."
"Väga võimalik, et tänased illusioonid muutuvad homme ka teaduslikult tõestatud faktiks."
Nendest sõnadest tundis Jack tahtmatult kergendust. Doktor vaatas talle otsa ja noogutas.
"Nii on parem," lausus ta. "Noorte kõik hädad algavad sellest, et nad ei usu midagi niisugust, mis läheb väljapoole nende filosoofia piire. Kuulakem kõigepealt ära, miks te arvate aru kaotanud olevat, ja mõtleme siis, kas on vaja teid ravile saata."
Jack rääkis nagu oskas kõik, mis oli temaga juhtunud, ja lisas lõpuks: "Aga ma ei suuda kuidagi mõista, miks see täna juhtus viis minutit hiljem."
Doktor jäi mõtlema ja küsis siis: "Palju teie kell näitab?"
"Kolmveerand kaheksa."
"Minu kella järgi puudub kakskümmend minutit kaheksast. Teie oma käib viis minutit ette. Jah, see on väga huvitav. Lausa hindamatu tähtsusega."
"Miks?" tundis Jack huvi.
"Kõik seletub väga lihtsalt. Esimesel hommikul te kuulsite seda karjet. See võis olla nali või midagi muud selletaolist. Aga teistel hommikutel te lihtsalt sisendasite endale, et kuulete seda samal ajal."
"Pole võimalik!"
"Alateadlikult, mu sõber. Teadvus mängib meile mõnikord ülihuvitavaid vingerpusse. Ent see pole seletus. Kui te sisendasite endale, et kuulete karjet kell 7.25, kuidas te võisite seda siis oma kella järgi viis minutit hiljem kuulda?"
"Mida see kõik siis tähendab?"
"Selge, et see karje omab kindlat kohta ruumis ja ajas. Ruum - see on kotedži ümbrus, aeg - kell 7.25."
"Aga miks kuulen seda ainult mina? Ma ei usu viirastusi ega muid musti jõude. Miks pean ma seda neetud karjet kuulma?"
"See pole esialgu veel teada. Üks on aga täiesti selge: okultismiga pole siin midagi pistmist. Mõned inimesed näevad ja kuulevad seda, mida teised ei suuda, kuid ükski neist ei taha seda näha või kuulda. See on nagu elektri puhul: miski on voolujuht, miski aga isolaator. Me ei teadnud kaua selle põhjust. Nüüd teame. Kunagi jõuame ka teie juhtumi jälile. Jätke ainult meelde, et kõik allub loodusseadustele. Pole midagi üleloomulikku. Katsed otsida selgitust müstikast on raske ja mõttetu töö."
"Aga mida ma peaksin tegema?"
"Tugeva eine sööma ja linna minema, vaevamata oma pead asjadega, mida teie ei mõista. Mina omalt poolt püüan sellest kotedžist rohkem teada saada. Usun, et kogu saladus peitub just selles."
Jack tõusis.
"Hästi, sir. Ma olen valmis teid juurdluses abistama, kuid..."
"Mis nimelt?"
"Ma olen kindel, et tütarlapsel pole sellega midagi pistmist."
Levington naeratas.
"Te ei öelnudki mulle, et ta on kenake. Rahunege. Arvan, et saladus peitus seal juba enne teda."
Õhtul leidis Jack Levingtoni hotelli hallist. Ta teretas kiirustades ja päris kärsitult: "Kas on uudiseid, sir?"
"Sain üht-teist selle kotedži ajaloost teada. Kõigepealt elasid seal vana aednik ja tema naine. Vanamees suri, naine aga asus tütre juurde elama. Kotedž ehitati ümber ja müüdi kellelegi linnahärrale. Ta viibis laupäeviti ja pühapäeviti siin. Hiljem müüs too džentelmen maja mister ja missis Turneritele. See oli huvitav paar. Mees inglane, naine aga, nagu mulle öeldi, poolenisti poolatar. Ta oli väga ilus, eksootiline naine. Kaasad elasid vaikselt, ei käinud kellegagi läbi ega astunud oma aiakesest kaugemale. Käis kuuldusi, et nad kardavad midagi, kuid minu arust ei maksa neid jutte uskuda. Varsti kadusid nad ootamatult ära ega tulnudki enam tagasi. Seejärel saabus Londonist mister Turnerilt kiri, milles ta palus, et agendid maja võimalikult ruttu maha müüksid. Mööbel lasti haamri alla, maja aga ostis keegi Moleverer. Elanud seal kõigest kaks nädalat, kuulutas ta, et annab kotedži üürile. Praegu elavad seal keegi tiisikushaige prantslasest professor ja tema tütar. Nad saabusid kümme päeva tagasi."
"See ei vii meid eesmärgile lähemale."
"Ma soovitaksin Turneritele tähelepanu pöörata," sõnas Levington rahulikult. "Pole ühtki tunnistajat, kes oleks nende ärasõitu näinud. Ent sellest ajast alates on mister Turnerit korduvalt nähtud, kuid keegi pole naist kohanud."
Jack kahvatas.
"Kas te tahate öelda, et..."
"Ärge erutuge, noormees, ärge erutuge. Selle paiga atmosfäär avaldab teile niisugust mõju. Võib-olla mõjub teile midagi, mida teised ei tunne."
"Aga miks just mulle?! Kas ei leidunud siis kedagi teist?"
"Asi on selles, et te reageerite mitteautomaatselt. Ma ei usu vaime, kuid see lugu pole üldse lihtsa kokkusattumise moodi. See on pimedate salajõudude liikumine, mis lõppude lõpuks viib..." Doktor võpatas äkki, otsekui peletaks ta mingit kinnisideed eemale ja pöördus naeratades Jacki poole: "Unustagem see tänaseks."
Jack oli muidugi meelsasti päri, kuigi ta ei kujutanud ette, kuidas seda võiks teha.
Ahela järgmine lüli ilmus täiesti ootamatult. Kord koju jõudnud, märkas Jack oma suureks imestuseks tütarlast aiast. Ta oli väga kõhevil ja erutatud.
"Vabandage tülitamast," palus ta "kuid ma pean teile midagi ütlema. Mina..." piilus ta kartlikult kõrvale.
"Astuge sisse," ütles Jack ja juhatas ta ühte tuppa. "Istuge, miss..."
"Marchet. Felicia Marchet."
"Istuge, mademoiselle Marchet, ja rääkige, mis juhtus."
"Asi on selles, et elame siin alles väga lühikest aega, kuid kuulsime kohe algul, et meie väike maja olevat kuri paik. Seal ei pidavat ükski teener püsima. Muide, sellest pole midagi, ma saan ise majapidamistöödega hakkama..."
"Kui ilus ta on!" mõtles Jack juba kes teab mitmendat korda, kuid tegi näo, nagu oleks ta väga tähelepanelik.
"Kõik need viirastusejutud on muidugi tühi loba, kuid neli päeva tagasi... Ühesõnaga, juba neli ööd järjest olen ma viirastust näinud. See on naine. Väga ilus, pikk ja blond. Käes hoiab ta sinist hiina vaasi. Kummitus on väga kõhn ja, mis kõige koledam, sirutab kogu aja seda vaasi minu poole. Naine on tumm ja ma ei taipa, miks ta seda mulle pakub.
Nii oli see kaks korda, üleeile aga kadus ta äkki koos vaasiga ära ja ma kuulsin südantlõhestavat karjet: "Appi! Tapetakse!!!" Püüdsin ennast veenda, et see on luupainaja, kuid eile kordus kõik uuesti. Ma ei tea, mida peaksin nüüd tegema. See on nii hirmus."
Felicia nägu moonutas hirmugrimass.
"Rahustuge, miss Marchet, siin pole midagi kohutavat. Kui te lubate nõu anda, siis peaksite kogu selle loo mu sõbrale doktor Levingtonile ära rääkima."
Felicia oli sellega päri ja Jack läks kohe doktorit otsima. Levington silmitses tähelepanelikult tütarlast, tervitas teda, ütles mõned julgustussõnad ja kuulas ta jutu tähelepanelikult ära.
"Väga huvitav," sõnas ta, kui Felicia oli lõpetanud. "Kas te isale ka sellest rääkisite?"
"Ei, isa on veel haige ja ma ei taha teda erutada."
"Selge. Olen rõõmus, et te minu poole pöördusite. Nüüd tundub mulle, et me hakkame jälile jõudma. Kas teie ei taipa veel midagi, mu noor sõber?"
"Oi, kui rumal ma olen!" hüüatas neiu äkki. "Kõige tähtsama unustasin hoopis ära. Vaadake, mis ma puhveti tagant leidsin."
Nende sõnade saatel ulatas ta meestele räpase paberitüki. Sellel paistis akvarelliga naiseportree. Naise näojooned polnud ilmselt inglisepärased. Ta istus laua taga, millel seisis sinine vaas.
"Mn-jaa..." venitas doktor. "Saladuse võti peitub ilmselt selles vaasis. See paistab hiina vaas olevat ja väga vana. Minu arust on sellel huvitav muster."
"Jah, see on hiina vaas!" hüüatas Jack. "Mulle tuleb meelde, et nägin samasugust oma onu kollektsioonis. Nii see oli! Nägin alles hiljaaegu niisugust vaasi."
"Hiina vaas..." vajus Levington mõttesse. "Hartington, kui kaua on teie onul see vaas olnud?"
"Ma ei tea."
"Mõtelge järele. Võib-olla ostis ta selle alles hiljuti?"
"Ei tea. Mul on meeles ainult see, et onu näitas mulle oma viimaseid oste. Vaas oli nende hulgas."
"Ega sellest pole rohkem aega möödas kui kaks kuud? Kas Turnerid sõitsid umbes sel ajal kotedžist ära?"
"Nii see vist oli."
"Kas teie onu käib oksjonitel?"
"Ta muud ei teegi, kui keerutab seal ringi."
"Siis võime oletada, et ta ostis selle vaasi Turnerite vara väljamüügilt. Huvitav kokkusattumus, Hartington. Küsige kohe onu käest, kust ta selle vaasi ostis."
"See pole võimalik. Onu sõitis mandrile. Ma ei tea isegi ta aadressi."
"Kauaks ta ära jääb?"
"Umbes kuuks ajaks."
Tuppa sigines vaikus. Felicia vaatas abitult kord Levingtoni, kord Jacki poole.
"Kas me siis midagi ei suuda teha?" küsis ta aralt.
"Kardan, et mitte," sõnas Levington. "Meil on ainult üks väljapääs. Loodan, et meil õnnestub sellele mõistatusele lahendus leida, kuid ainult siis, kui Hartington selle vaasi kätte saab. Kui mademoiselle Marchet lubab, võtame vaasi kaasa ja veedame öö tema kotedžis."
Jack tundis külmajudinaid üle selja jooksvat.
"Ja mis siis juhtub?" küsis ta.
"Ma ei tea, kuid usun, et saladus avastatakse ja kummitus sunnitakse hauda tagasi. Väga võimalik, et vaasil on kahekordne põhi ja seal peitub midagi. Kui midagi ei juhtu, siis peame lootma üksnes oma leidlikkusele."
"See on suurepärane mõte!" lõi Felicia käsi kokku. Tema silmis süttis vaimustustuluke. Levington aga käitus nii, nagu oleks ta teinud ettepaneku jalutama minna.
"Millal te selle vaasi tuua saate? küsis Felicia Jackilt.
"Homme," vastas noormees vastutahtmist.
Tõtt öelda polnud Jackil erilist soovi end sellesse tumedasse loosse mässida, kuid ahastava appihüüu meenutamine sundis teda juba järgmisel päeval onu majja tõttama. Võtnud vaasi kätte, uuris Jack seda, kuid ei leidnud mingit peidikut.
Kell 11 õhtul läksid nad koos Levingtoniga kotedži poole. Felicia ootas neid ja avas vaikselt ukse enne, kui nad jõudsid koputada.
"Tasem!" sosistas ta. "Isa jäi juba magama. Ärge äratage teda. Keetsin teile kohvi."
Neiu juhatas nad väikesesse hubasesse võõrastetuppa ja kallas piirituslambi leegi valgusel kohvi. Seejärel harutas Jack loendamatu hulga paberit lahti, millesse vaas oli pakitud. Felicia heitis sellele pilgu ja võpatas: "Jah. Seesama vaas. Ma tunneksin selle ka miljoni hulgast ära."
Levington tegi sel ajal ettevalmistusi. Ta koristas väikeselt laualt kõik nipsasjad ja tõstis selle keset tuba. Laua ümber paigutas ta kolm tooli. Jackilt võetud sinine vaas leidis koha keset lauda.
"Nüüd oleme valmis," lausus Levington. "Kustutage tuli ja istuge toolidele."
Jack ja Felicia kuulasid sõna. Äkki kostis toas taas Levingtoni hääl: "Mõelge kõigele ja mitte millelegi. Väga võimalik, et ühel teist on meediumianne. Niisugusel juhul langeb ta transitaolisse seisundisse. Aga pidage meeles: karta pole midagi. Peletage hirm oma südamest ja jätke kõik saatuse hooleks."
Vaikus muutus iga hetkega üha pingelisemaks.
See, mida Jack tundis, polnud hirm, pigem paaniline õudus. Ta oli kindel, et Felicia tunneb sedasama. Äkki ta kuulis neiut sosistavat: "Ma tunnen, et juhtub midagi hirmsat."
"Unustagem hirm," ütles Levington. "Ärge osutage atmosfääri psühholoogilisele toimele vastupanu. See kurnab jõudu."
Vaikuses tundus pimedus veelgi tihedam. Üha lähemale hiilis nähtamatu ja ületamatu oht. Jack tundis, et see on juba sealsamas. Õudustunnet võites sulges ta silmad: "Rahu, vaikus, pimedus..."

***

Jack võpatas. Pea oli raske. Kus ta viibib? Päike, linnulaul. Ta lamas selili rohul. Siis meenus talle väike tuba, Felicia ja doktor. Mis ometi juhtus? Selgus, et ta asus üksinda kotedži lähedal. Jack vaatas kella - pool üks. Ta kargas püsti ja tormas kotedži poole. Jõudnud ukse taha, trummeldas vastu seina, kuid keegi ei vastanud. "Küllap nad jooksid abi otsima," vilksatas teadvuses. "Või... Mis siis õieti öösel juhtus?"
Jack jooksis ülepeakaela võõrastemajja, et Levingtoni leida ja asjasse selgust saada. Samal hetkel andis keegi talle tugeva müksu, nii et ta pidi äärepealt tasakaalu kaotama. Pööranud end ümber, nägi Jack hallipäist rõõmust säravate silmadega vanameest.
"Mis on, mu poiss? Ei arvanud mind siit leida?"
"Oo! Onu George! Ma arvasin, et sa oled Itaalias!"
"Eile öösel jõudis laev Doverisse. Mõtlesin, et astun linna minnes sinu poolt läbi. Ja mis ma näen? Minu kõige kallim õepoeg pole üldse kodus, vaid pummeldab kogu öö väljas. Tore lugu."
"Onu George," katkestas Jack teda. "Räägin nii tavatu loo, et te vist ei suuda seda uskuda."
Ja Jack jutustas onule kõik, mis temaga oli juhtunud.
"Ma ei tea ainult, mis sai minu vaestest sõpradest," lõpetas ta.
Paistis, et onu on iga hetk rabandust saamas.
"Vaas," oigas ta lõpuks. "Sinine vaas! Mis sellest sai? Vaas... ainus... unikaalne... Kümme tuhat naelsterlingit, minu kollektsiooni ehe. Tunnistage üles, sir, mis te tegite minu sinise vaasiga?!" kord pomises, kord peaaegu karjus onu.
Paistis, et Jack hakkas juhtunut taipama. Ta tormas võõrastemajja ja küsis igaühe käest Levingtoni järele. Ent nooruke ametnikuneiu mõõtis teda jäise pilguga ja lausus: "Doktor Levington sõitis hilisööl autoga ära. Ta jättis teile kirja."
Sõnum oli lakooniline, kuid üpris selge. See kõlas:
"Minu kallis noor sõber. Üleloomulike jõudude tegutsemise päevad on möödas. Enam ei vaeva need teid kunagi. Nüüdsest alates kulgeb teie elu vastavalt rangetele loodusseadustele. Me sõitsime kaksteist tundi tagasi ära. Sellest piisab täielikult. Südamlik tervitus Felicia ja tema invaliidist isa poolt.

Alati teie Ambrose Levington, hingearst."