CHRISTIE AGATHA

Parimateski perekondades
(orig. pealkiri "The Body in the Library")

I

Missis Bantry nägi und. Tema lillhernes oli võitnud lillenäitusel esikoha. Sutaani ja stihhaari riietatud vikaar jagas kirikus auhindu. Tema naine jalutas sealsamas supelkostüümis, kuid nagu unenägudes meeldivalt kombeks, ei kutsunud see külaelanikes esile halvakspanu, mis tegelikus elus kindlasti juhtunud oleks. Missis Bantry tundis unenäost suurt mõnu. Tavaliselt nautis ta noid varahommikusi unenägusid, mille lõpetas varahommikuse tee saabumine. Kusagil sügaval alateadvuses kuulis ta harjumuspäraseid varahommikusi majapidamisaskeldusi. Kardinarõngaste rudin trepil, kui toatüdruk neid tõmbas; teise toatüdruku kühvli ja harja krabin eeskojas; välisukse riivi raske kolin, kui seda lahti lükati.
Algas uus päev. Missis Bantry tahtis lillenäituselt võtta mis võimalik, sest pikapeale oli ta hakanud taipama, et näeb vaid und.
Alt kostis võõrastetoa raskete aknaluukide käginat. Missis Bantry kuulis seda ja ei kuulnud ka. Majapidamisaskelduste hääli jätkub veel pooleks tunniks. Need on summutatud ega häiri, sest kõik on harjunud. Tavaliselt kulmineerisid need kiireteks tuttavateks sammudeks koridoris, sitskleitide kahinaks, teetasside tilinaks, kui kandik nendega välja lauale pandi. Sellele pidi järgnema pehme koputus ja Mary tulek magamistuppa kardinaid tõmbama. Missis Bantry kortsutas unes kulmu. Tema unenäkku oli tungimas midagi häirivat, mis nähtuga ajaliselt ei seostunud. Sammud koridoris, kuid liiga varajased ja kiired. Tema kõrvad ootasid teadvusetult hiina teeserviisi tilinat, kuid seda ei tulnud. Uksele koputati. Missis Bantry lausus unesügavusest automaatselt: "Sisse!" Uks avanes, nüüd pidi kostma kardinarõngaste kribin.
Kuid kardinarõngad ei kribisenud. Ähmasest rohelisest valgusest kostis Mary hüsteeriline hingetu hääl: "Proua, oh, proua, raamatukogutoas on laip!" Samas puhkes ta hüsteeriliselt nutma ning tormas toast välja.
Missis Bantry tõusis voodis istukile. Kas oli tema unenägu võtnud halva pöörde või tormas Mary tõepoolest tuppa ja ütles - uskumatult fantastiline! -, et raamatukogus on laip? "Võimatu," sõnas missis Bantry endamisi. "Kindlasti nägin seda unes." Aga kui ta seda ütleski, tundis ta üha kindlamalt, et see polnud uni, et tema ülimalt ennastvalitsev Mary oli tõepoolest lausunud need fantastilised sõnad.
Missis Bantry jäi hetkeks mõttesse ning andis siis magavale kaasale küünarnukiga kiire abielusõbraliku müksu. "Arthur, Arthur, ärka üles!" Kolonel Bantry mõmises ja pomises, keerates teise külje. Ärka üles, Arthur! Kuulsid, mis ta ütles?"
"Ju vist," kostis kolonel Bantry segaselt. "Olen sinuga täitsa nõus, Dolly," ning jäi uuesti magama.
Missis Bantry raputas teda. "Sa pead kuulama. Mary käis ja ütles, et raamatukogutoas on laip."
"Misasi?"
"Laip raamatukogus."
"Kes rääkis?"
"Mary."
Kolonel Bantry teadvus hakkas lõpuks selginema ning ta asus kuuldu üle mõtlema. "Jama, kullake! Sa nägid und."
"Ei näinud. Alguses mõtlesin küll nii, aga ei näinud. Ta käis ja ütles seda tõesti."
"Mary käis ütlemas, et raamatukogutoas on laip?"
"Jah."
"See pole võimalik," ütles kolonel Bantry.
"Ei, minu arvates ka mitte," ütles missis Bantry kõhklevalt. End veidi kogunud, jätkas ta: "Aga miks siis Mary ütles, et on?"
"Ta ei saanud öelda."
"Ütles küll."
"Sa kujutasid seda endale ette."
"Ei kujutanud."
Kolonel Bantry oli nüüd täiesti ärkvel ning püüdis olukorda omamoodi lahti mõtestada. Ta ütles lahkelt: "Sa nägid und, Dolly. See tuleb kriminullist, mida sa lugesid: "Murdunud tikk asitõendiks". Tead küll, lord Edgbaston leiab ilusa blondiini surnult raamatukogutoa kamina leevaibalt. Raamatutes leitakse surnukehi ikka raamatukogust. Tegelikus elus ma sellist juhtumit ei tea."
"Võib-olla saad nüüd teada," kostis missis Bantry. "Igatahes, Arthur, sa pead tõusma ja järele vaatama."
"Tõesti, Dolly, see pidi olema unenägu. Unenäod tunduvad sageli nii imepäraselt elavad, kui üles ärkad. Siis oled täiesti kindel, et see on tõsi."
"Mina nägin hoopis teist laadi und: lillenäitusest ja vikaari naisest, kes kandis supelkostüümi. Midagi selletaolist." Missis Bantry hüppas voodist välja ja tõmbas kardinad lahti. Tuppa tungis ilusa sügispäeva valgus. "Ma ei näinud seda unes," ütles ta kindlalt. "Tõuse nüüd üles, Arthur, mine alla ja vaata järele."
"Sa tahad, et ma läheksin alla ja küsiksin, kas raamatukogutoas on laip? Kas pole totter?"
"Sul ei tarvitse midagi küsida," ütles missis Bantry. "Kui seal on laip - muidugi on ka võimalik, et Mary läks hulluks ning arvab nägevat asju, mida pole olemas -, siis teatab keegi sulle sellest kohe. Sul pole tarvis sõnagi lausuda."
Kolonel Bantry mähkis end torisedes hommikumantlisse ja läks magamistoast välja. Ta astus mööda koridori edasi ning laskus trepist alla. Trepi ette oli kogunenud punt majateenijaid. Mõned neist nutsid. Ülemteener astus mõjukalt ettepoole. "Mul on hea meel, et tulite, söör. Ütlesin, et enne teie tulekut midagi ei tehtaks. Kas käsite helistada politseisse, söör?"
"Mispärast?"
Ülemteener heitis üle õla laitva pilgu koka najal hüsteeriliselt nutvale pikale noorele naisele. "Sain aru, söör, Mary on teid juba informeerinud. Ta ise ütles."
Mary ahmis õhku: "Olin nii ehmunud, ma ei tea, mida ütlesin. See kõik haaras mind uuesti, jalad läksid nõrgaks ja sees hakkas pöörama. Leida see niimoodi... Oh, oh, oh..."
Ta langes taas missis Ecclesile kaela. "Pole viga, pole viga, mu kallis," lausus too teatud naudinguga.
"Muidugi on Mary endast väljas, söör. Tema tegigi selle kohutava avastuse," selgitas ülemteener. "Ta läks nagu harilikult raamatukogutuppa kardinaid lahti tõmbama ning... peaaegu oleks laiba otsa komistanud."
"Te tahate öelda, et minu raamatukogutoas on surnukeha? Minu raamatukogus?" küsis kolonel Bantry.
"Võib-olla vaataksite ise, söör."

***

"Halloo, halloo, halloo, siin politseijaoskond. Jah, kes räägib?" Konstaabel Palk nööpis ühe käega tuunikut, teises käes hoidis telefonitoru. "Ja-jah, Gossington Hall. Jah?... Oo, tere hommikust, söör." Konstaabel Palki hääletoon muutus vähem ametlikuks, kui ta tundis ära piirkonna peakohtuniku ning politseinike helde soosija. "Jah, söör? Millega võin teile kasulik olla?... Vabandust, ma ei saanud hästi aru... Laip, ütlete?... Jah?... Jah, olge lahked söör... Õige, söör... Noor tundmatu naine, ütlete?... Just nii, söör... Jah, võite jätta selle minu hooleks."
Konstaabel Palk pani toru hargile, laskis kuuldavale pika vile ja hakkas valima ülema telefoninumbrit. Köögist, kust tuli isuäratavat praepeekoni lõhna, ilmus missis Palk.
"Mis nüüd lahti?"
"Kõige imelikum asi, mida iganes võib juhtuda," vastas mees. "Noore naise surnukeha Hallis. Koloneli raamatukogutoas."
"Mõrvatud?"
"Kägistatud. Nii ta ütles."
"Kes ta on?"
"Kolonel ütles, et tal pole õrna aimugi."
"Mis ta's seal raamatukogus tegi?"
Konstaabel Palk sundis naise etteheitva pilguga vaikima ning ütles ametlikult telefonitorusse: "Inspektor Slack? Siin konstaabel Palk. Just praegu teatati, et kell veerand kaheksa hommikul leiti noore naise laip..."

***

Miss Marple pani end parajasti riidesse, kui telefon helises. Ta muutus veidi ärevaks. Sel kellaajal talle tavaliselt ei helistatud. Tema peen vanatüdrukuelu oli nii korrapärane, et iga ootamatu telefonikõne põhjustas elavaid oletusi. "Heldeke," ütles miss Marple, silmitsedes helisevat aparaati hämmeldunud pilgul. "Huvitav, kes see võib olla?"
Tavaliselt helistasid küla elanikud üksteisele kella üheksast poole kümneni. Siis peeti päevaplaane, saadeti küllakutseid jne. Lihakaupmeest teatakse helistavat veidi enne üheksat, kui tema äris on juhtunud mingi kriis. Aeg-ajalt juhtus, et telefon helises vahetpidamatult kogu päeva, olgugi et õhtul pärast poolt kümmet helistada polnud enam viisakas.
Hoopis ootamatutel aegadel helistas miss Marple'ile tema kirjanikust (sellepärast ka veidi imelik) õepoeg; kord tegi ta seda kümme minutit enne keskööd. Mis puutub aga Raymond Westi veidrustesse, siis vara tõusmine nende hulka ei kuulunud. Ei teda ega ühtegi teist tuttavat ei teadnud miss Marple helistavat hommikul enne kaheksat. "Kindlasti valeühendus," tegi miss Marple otsuse. Ta astus kärsitu aparaadi juurde ja vaigistas toru võttes selle lärmi. "Jah," ütles ta.
"Oled see sina, Jane?"
Miss Marple oli väga üllatunud. "Jah, Jane kuuleb. Sa oled vara üleval, Dolly."
Läbi traadi kostis missis Bantry erutusest hingetu hääl: "Kohutav lugu on juhtunud!"
"Oh, heldeke!"
"Just praegu leidsime raamatukogutoast laiba."
Hetkeks mõtles miss Marple, et tema sõbratar on hulluks läinud. "Mis te leidsite?"
"Teadagi. Keegi ei usu seda, on ju? Ma arvasin, et nii juhtub ainult raamatutes. Pidin täna hommikul Arthuriga tükk aega vaidlema, enne kui ta suvatses alla vaatama minna."
Miss Marple püüdis ennast koguda. "Kelle laip see on?" küsis ta.
"Blondiin."
"Mis?"
"Blondiin. Ilus blondiin - jälle nagu raamatus. Keegi meist pole teda enne näinud. Lamab seal, raamatukogutoas. Surnud. Sellepärast pead kohe siia tulema."
"Tahad, et ma tulen sinna?"
"Jah, saadan sulle auto järele."
Miss Marple ütles kõhklevalt: "Muidugi, kullake. Kui arvad, et saan olla sulle lohutuseks..."
"Ma ei vaja lohutust. Aga sul on laipade peale hea silm."
"Oo, üldse mitte. Minu tagasihoidlik edu on olnud rohkem teoreetiline."
"Aga sa oled suur asjatundja mõrvade alal. Ta on mõrvatud, kuuled, kägistatud. Tead, mulle tundub, et kui kuskil majas on juhtunud mõrv, on see ka teatud mõttes huvitav, saad aru? Sellepärast tahangi, et sa tuled, aitad mul leida, kes seda tegi, ja lahendada saladus ja kogu see lugu. Tõesti põnev, kas pole?"
"Muidugi, kullake. Kui minust on mingit abi."
"Suurepärane! Arthuriga on päris raske. Ta näib arvavat, et mul pole üldse huvitav. Muidugi on see kõik väga kurb ja nii edasi, aga seda tüdrukut ma ikkagi ei tunne, ja niipea kui sa teda näed, taipad kohe, mida ma mõtlen, kui ütlen, et ta ei paista üldse ehtne."

***

Veidi hingetuna väljus miss Marple Bantryde autost, mille ukse juht talle avas. Kolonel Bantry ilmus välistrepile ja näis veidi üllatunud. "Miss Marple? Ee... Rõõm teid näha."
"Teie naine helistas mulle," selgitas miss Marple.
"Tubli, tubli. Tal peab keegi seltsiks olema, muidu ei pea ta vastu. Ta teeb küll hea näo, aga teate isegi, mis on lahti..."
Sel hetkel ilmus missis Bantry ja hüüdis: "Mine kohe tuppa ja söö hommikust. Peekon jahtub ära!"
"Ma mõtlesin, et inspektor tuli," seletas kolonel Bantry.
"Küll ta varsti tuleb," ütles missis Bantry. "Sellepärast peadki kohe hommikust sööma. See on sulle tarvilik."
"Sulle samuti. Parem, kui tuleksid ja sööksid midagi, Dolly."
"Kohe tulen," ütles missis Bantry. "Mine nüüd, Arthur!" Kolonel Bantry aeti söögituppa tagasi nagu aedikust pääsnud kana. "Nii," lausus missis Bantry võidukal toonil. "Astu edasi!"
Ta läks ees mööda pikka koridori maja idapoolsesse tiiba. Raamatukogutoa uksel pidas valvet konstaabel Palk. Aupaklikult tõkestas too missis Bantryl tee. "Kardan, et kellelgi pole lubatud siseneda, madam. Inspektori käsk."
"Tühi jutt, Palk" ütles missis Bantry. "Tunnete miss Marple'it väga hästi." Konstaabel Palk tundis. "On väga tähtis, et ta näeb surnukeha," ütles missis Bantry. "Ärge olge rumal, Palk. Pealegi on see minu raamatukogu, kas pole?"
Konstaabel Palk tegi tee vabaks. Tema harjumus džentrile järele anda oli sama vana kui ta ise. Inspektor, mõtles ta, ei pea seda iial teada saama. "Igatahes midagi tõsta või puudutada ei tohi," hoiatas ta daame.
"Muidugi mitte," ütles missis Bantry läbematult. "Teame seda isegi. Tulge ja vaadake, kui soovite." Konstaabel Palk kasutas lubaduse ära, kuigi kavatses seda niikuinii teha. Missis Bantry viis oma sõbratari võidukalt üle raamatukogutoa suure vanamoelise kamina juurde. Nüüd oli tema hääl draama tipul: "Siin!"
Miss Marple mõistis, mida tema sõbratar oli mõelnud, öeldes, et surnud tüdruk pole ehtne. Raamatukogutuba oli selle omanikele väga iseloomulik: suur, kulunud ja kasimata. Seal seisid kogukad läbivajunud põhjaga tugitoolid, laiai laual olid raamatud, väärtpaberid ja piibud. Seintel rippus paar vana head perekonnaportreed, mõni Victoria-aegne akvarell ja mitu humoorikat jahipilti. Nurgas seisis suur lillevaas. Ruum oli hämar, ilmetu ning korratu. See kõneles pikaajalisest hõivatusest, harjumuspärasest kasutamisest ning traditsioonidest.
Kuid vanal karunahast leevaibal lamas midagi uut, hirmsat ja melodramaatilist. Lõkendav tüdrukufiguur. Peente kiharate ja lokikestena üle lauba tahapoole kammitud ebaloomulikult blondide juustega tüdruk. Tema peenikest keha kattis valgest litritega kaunistatud atlass-siidist seljatagusteta õhtukleit, nägu oli tugevasti mingitud, puuder selle sinisel tursunud pinnal näis groteskne, pundunud põskedel oli paksult ripsmetušši, huulte sarlakpuna paistis nagu sügav haav. Tüdruku sõrmeküüned olid lakitud veripunaseks nagu varbaküünedki tema odavais, hõbevärvi rihmkingades. Maitsetult kirev figuur, mis ei sobinud kuidagi kokku kolonel Bantry raamatukogu soliidse vanamoelise õdususega. Missis Bantry ütles vaikselt: "Taipasid, mis ma mõtlesin? Pole ju ehtne?"
Vana daam tema kõrval noogutas. Ta vaatas maas lebavat kägardunud kuju kaua ning mõtlikult. Lõpuks sõnas lahkelt: "Ta on väga noor."
"Jah, jah, minu meelest samuti." Missis Bantry näis üllatunud, nagu oleks ta teinud avastuse.
Väljast kostis autorataste krudinat kruusal. "See on inspektor," ütles konstaabel Palk kiiresti.
Olles veendunud, et džentri alt ei vea, astus missis Bantry kohe ukse poole. Miss Marple järgnes talle. "Kõik on korras, Palk," ütles missis Bantry. Konstaabel Palki haaras kergendustunne.

***

Kiiresti neelates viimast suutäit röstitud saia marmelaadiga ning lonksu kohvi, tormas kolonel Bantry vestibüüli, kust ta oma suureks kergenduseks nägi autost väljumas piirkonna peakonstaablit kolonel Melchetti ja inspektor Slacki. Melchett oli kolonel Bantry sõpru. Slack oli energiline mees, kes sugugi ei õigustanud oma nime (slack - lodev ingl. k.) ning kelle askeldusvalmiduse juurde kuulus erakordne hoolimatus nende inimeste vastu, keda ta tähtsaks ei pidanud. Temast polnud Bantry kunagi eriti vaimustatud olnud.
"Hommikust, Bantry!" ütles peakonstaabel. "Pidasin paremaks ise kaasa tulla. Näib olevat erakordne asi."
"See... See on... See on uskumatu... Fantastiline," kehitas kolonel Bantry õlgu.
"Pole aimugi, kes see naine on?"
"Mitte kõige vähematki. Minu silmad pole teda elu sees näinud."
"Ülemteener teab midagi?" küsis inspektor Slack.
"Lorrimer on sama jahmunud kui mina."
"Ah," tegi inspektor Slack. "Huvitav."
"Söögitoas on hommikueine, Melchett," ütles kolonel Bantry. "Soovid ehk midagi?"
"Ei, ei, parem asume asja juurde. Haydock peaks iga minut tulema... Aah, siin ta ongi." Saabus teine auto, millest puges välja suur laiaõlgne politseikirurg doktor Haydock. Kohale sõitis veel üks politseiauto, millest ilmusid nähtavale kaks erariides meest. Ühel neist oli fotoaparaat.
"Kõik koos, mis?" küsis peakonstaabel. "Kombes. Läki. Raamatukogutuppa, nagu Slack räägib."
Kolonel Bantry oigas. "Uskumatu! Teate, kui mu naine täna hommikul rääkis, et toatüdruk käis ütlemas, et raamatukogus on laip, siis ma teda ei uskunud."
"Ei, ei, saan aru. Loodan, et su proua pole sellest kõigest liiga erutatud."
"Ta oli tubli, tõesti tubli. Teate, ta kutsus miss Marple'i külast siia."
"Miss Marple'i?" Peakonstaabel kangestus. "Miks ta tema siia kutsus?"
"Ah, naine vajab teise naise seltsi. Või mis sina arvad?"
"Kui teada tahad, siis kavatseb su naine ilmselt proovida oma võimeid amatööruurijana," ütles kolonel Melchett itsitades. "Miss Marple on kohalik detektiiv. Ükskord andis meile hea õppetunni. Kas pole, Slack?"
"See oli teine asi," ütles inspektor Slack.
"Mis mõttes teine?"
"See oli kohalik juhtum, oli küll, söör. Vana daam teab kõike, mis külas toimub, see on selge. Siinne juhtum aga on talle liiga raske."
"Ega teie ise ka veel sellest palju tea, Slack," ütles Melchett kuivalt.
"No oodake, söör. Asja käsilevõtmine ei nõua mult palju aega."

***

Missis Bantry ja miss Marple sõid söögitoas hommikust. Olles oodanud, millal külaline lõpetab, küsis missis Bantry läbematult: "Noh, Jane?" Miss Marple vaatas talle jahmunult otsa. Perenaine jätkas lootval ilmel: "Kas see ei meenuta sulle midagi?"
Miss Marple oli saavutanud kuulsuse tänu oma võimele seostada tühiseid külasündmusi kaalukamate juhtumitega küllalt osavalt, et heita valgust ka viimati toimunule.
"Ei," ütles miss Marple mõtlikult. "Ei saa öelda, et meenutab. Vähemalt praegu mitte. Mõtlesin missis Chetty nooremale tütrele Edie'le, tead teda küll. Kuid ainult sellepärast, et see vaene tüdruk näris küüsi ning tema hambad ulatusid veidi ettepoole. Muud ei midagi. Ah jaa, muidugi," jätkas miss Marple paralleeli tõmbamist... "Edie armastas samuti seda, mida mina kutsun odavaks toreduseks."
"Sa mõtled ta kleiti?" uudistas missis Bantry.
"Jah, väga maitsetu atlass-siid. Kehv."
"Tean," ütles missis Bantry. "See on üks neist närustest poodidest, kus iga asi maksab ühe gini. Hea küll," jätkas ta ootusrikkalt. "Mis juhtus missis Chetty Edie'ga?"
"Ta lihtsalt läks ära teise kohta. Arvan, et seal on tal kõik hästi," ütles miss Marple.
"Missis Bantry oli veidi pettunud. Paralleel külaga ei paistnud olevat eriti lootustandev.
"Mitte ei taipa, mis tal Arthuri kabinetti asja oli," ütles missis Bantry. "Aken oli lahti murtud, nagu Palk rääkis. Ta võis tulla siia koos murdvargaga. Siis läksid nad tülli. Aga see kõik näib nii mõttetu, kas pole?"
"Vaevalt ta end murdvarguseks niiviisi riidesse pani," kostis miss Marple mõtlikult.
"Ei, ta oli riietatud tantsuks või mingiks peoks. Kuid midagi selletaolist siin kusagil lähedal polnud."
"Ee-ei," ütles miss Marple kahtlevalt.
Missis Bantry muutus ärevaks. "Sul koidab midagi, Jane?"
"Ee, ma ainult mõtlesin..."
"Noh?"
"Basil Blake."
"Oh ei!" hüüdis missis Bantry ning lisas nagu selgituseks: "Ma tunnen ta ema."
Naised vaatasid teineteisele otsa. Miss Marple ohkas ja vangutas pead. "Tean, mis tunne sul on."
"Selina Blake on kõige toredam naine, keda üldse võib ette kujutada. Tema lilltikandid on lausa taevalikud ning teevad mind kadedusest roheliseks. Ja tema lõiked on otse hirmuäratavalt suuremeelsed."
Miss Marple laskis missis Blake'i puudutavad arvamused kõrvust mööda. "Igatahes, tead küll, jutte liigub igasuguseid," ütles ta.
"Aah, tean, tean. Isegi Arthur läheb näost valgeks, kui Basil Blake'i nime kuuleb. Ta oli Arthuri vastu tõesti jäme ning sellest ajast peale ei kuule mu mees temalt head sõna. Tal on selline tobe ja solvav kõnemaneer nagu nüüdisaja noortel ikka: pilkavad inimesi, seistes oma kooli, impeeriumi või millegi selletaolise eest. Ja siis muidugi need riided, mis ta kannab," jätkas missis Bantry. "Rahvas räägib, et maal on ükskõik, mida selga paned. Sellist jama polnud ma varem kuulnud. Maa just ongi koht, kus igaüks sind tähele paneb." Ta peatus ja lisas siis nukralt: "Imikuna vannis oli Basil imearmas."
"Möödunud pühapäeva lehes oli Chevioti mõrtsukast kena beebipilt," ütles miss Marple.
"Oh, Jane, ega sa ometi mõtle, et tema..."
"Ei, ei, kullake. Seda ma ei mõelnud. Nii võivad tõesti tekkida ennatlikud järeldused. Püüdsin lihtsalt seletada, kuidas tüdruk siia sai, St. Mary Mead on selleks kõigeks liiga ebatõenäoline koht. Mulle paistis, et ainuke võimalik seletus on Basil Blake. Ta korraldab tihti olenguid. Inimesi käib Londonist ja stuudiotest. Mäletad eelmist juulit? Karjusid ja laulsid hirmsa häälega, kõik olid vist maani täis. Seda segadust ja purunenud klaasi, mis järgmisel hommikul oli! Lausa uskumatu. Vana missis Berry rääkis. Ja üks noor naine magas vannis peaaegu täitsa alasti!"
"Arvan, et need olid filminäitlejad," lausus missis Bantry leplikult.
"Väga võimalik. Ja siis, ehk oled kuulnud, vedas ta mitmel nädalalõpul enda poole ühe noore naise. Plaatinablondi."
Missis Bantry karjatas: "Ega sa ei mõtle, et sellesama?"
"Noh, mõtlesin. Muidugi, ma pole teda kunagi lähedalt näinud, ainult autosse sisenemas ja sealt väljumas, ükskord ka maja aias lühikeste pükste ja rinnahoidja väel päikest võtmas. Tema nägu pole ma küll näinud. Kõik mingitud tüdrukud oma soengute ja lakitud küüntega paistavad nii sarnased."
"Jah. Ikkagi võib see olla tema. Hea mõte, Jane!"

II

See oli mõte, mida samal hetkel kaalusid kolonelid Melchett ja Bantry. Pärast surnukeha ülevaatust ja alluvate töölerakendamist siirdus peakonstaabel koos majaperemehega kabinetti teises tiivas. Pealtnäha oli kolonel Melchett keevaline mees.
Tal oli harjumus sikutada oma lühikesi punaseid vuntse. Seda ta nüüd tegigi, heites peremehele silmanurgast jahmunud pilke. "Kuule, Bantry," pahvatas ta lõpuks. "Pean selle oma hingelt ära saama. On see fakt, et sul pole õrna aimugi, kes too naine on?"
Kolonel Bantry oli samas valmis vastama, kuid peakonstaabel peatas teda: "Jajah, vana. Aga vaata asja nii: olukord võib muutuda sulle kuradima sandiks. Oled abielumees, armastad oma prouat ja nii edasi. Jäägu see meie vahele, kui sul tolle tüdrukuga mingit pistmist on olnud. Parem ütle kohe välja. Seda fakti varjata on täitsa loomulik, ise oleksin teinud samuti. Aga nii ei lähe. Mõrvajuhtum. Faktid tulevad tingimata päevavalgele. Kurat võtaks, ma ei arva, et sina tüdruku kägistasid. Pole sinu moodi, tean seda! Aga ta on ikkagi siia tulnud, sellesse majja. Oletame, et ta murdis sisse ning tahtis sind näha, kuid keegi tolgus tuli talle järele ja tegi otsa peale. Võimalik, kas pole? Taipad?"
"Ma pole elu seeski seda tüdrukut vaadanud! Pole seda sorti mees."
"Siis on kõik korras. Tead, ma polekski sind süüdistanud. Sa oled ilmlik mees. Olgu peale. Aga ikka jääb küsimus: mida ta siin tegi? Ta pole siitkandist, see on päris kindel."
"Kõik see asi on nagu unenägu," turtsus majaperemees.
"Peaasi, vana, on ikkagi see, mis ta sinu raamatukogus tegi."
"Kust mina tean? Mina pole teda kutsunud."
"Hea küll. Aga ta on siia ikkagi tulnud, justkui tahtnuks sind näha. Ega sa pole saanud mõnd kahtlast kirja või muud seesugust?"
"Ei ole."
"Mida sa ise eile õhtul tegid?" päris kolonel Melchett delikaatselt.
"Kell üheksa läksin Much Benhamile konservatiivide assotsiatsiooni koosolekule."
"Mis ajal sa koju jõudsid?"
"Lahkusin Much Benhamilt kohe peale kümmet. Teel juhtus väike sekeldus, pidin vahetama ratta. Kolmveerand kaksteist olin kodus."
"Raamatukogus ei käinud?"
"Ei."
"Kahju."
"Olin väsinud ja läksin kohe magama."
"Ootas sind keegi üleval?"
"Ei. Sneprivõti on mul alati kaasas. Lorrimer heidab magama kell üksteist, kui ma talle mingit erilist ülesannet ei anna."
"Kes raamatukogu lukku keerab?"
"Lorrimer. Praegusel ajal tavaliselt umbes poole kaheksa paiku."
"Ei tea, võis ta seal õhtu jooksul veel käia?"
"Minu äraolekul mitte. Kandiku viski ja klaasidega jättis ta vestibüüli."
"Selge. Aga naine?"
"Kui ma tulin, oli ta voodis ja magas sügavalt. Eile õhtul võis ta raamatukogus või võõrastetoas istuda, ma ei küsinud."
"Ah, olgu peale. Varsti saame kõik detailselt teada. Muidugi on võimalik ka see, et keegi teie teenijatest on asjasse segatud, mis?"
"Ei usu," raputas kolonel Bantry pead. "Kõik nad on väga korralikud inimesed. Meil on nad olnud aastaid."
"Jah," nõustus Melchett. "Pole just kuigi tõenäoline, et nad loosse segatud oleksid. Üha rohkem paistab, nagu oleks tüdruk tulnud linnast, vist mõne noormehega. Miks tahtsid nad sisse murda just sellesse majja..."
Bantry katkestas teda. "London. See on tõenäolisem. Meil siin ei käida... Kuigi..."
"Noh, mis on?"
"Ausõna!" pahvatas kolonel Bantry. "Basil Blake!"
"Kes see on?"
"Noormees, filmindusega seotud. Noor mürgine elajas. Mu naine tavaliselt kaitseb teda, sest käis tema emaga koos koolis. Poiss on tarbetu dekadentlik ninatark. Nahatäis kuluks talle ära. Tal on Lansham Roadil maja, tead küll, jube moodne tükk. Seal korraldab olenguid. Kriiskav, kärarikas seltskond. Nädalavahetuseks toob tüdrukuid."
"Tüdrukuid?"
"Jah. Möödunud nädalal oli üks plaatinablond." Kolonelil vajus suu pärani.
"Plaatinablond, mis?" ütles Melchett mõtlikult.
"Jah. Kuule, Melchett, arvad sa, et..."
"Võimalik," vastas peakonstaabel kärmelt. "Nüüd on selge, miks seda tüüpi tüdrukud St. Mary Meadis käivad. Pean vist minema ja rääkima paar sõna selle noormehega. Braid... Blake... Mis sa ütlesid ta nime olevat?"
"Blake. Basil Blake."
"Tead sa, on ta kodus?" küsis Melchett.
"Las ma mõtlen: mis päev täna on? Laupäev? Laupäeva hommikuti ta ühe ajal tavaliselt tulebki."
"Vaatame, kas saame ta kätte," ütles Melchett tõsiselt.
Basil Blake'i maja, mis koosnes kõigist mugavustest ja neid ümbritsevast tobedas pseudotuudorlikus stiilis pooleldi puust kestast, oli postiametnikele ja ehitaja William Bookerile tuntud kui "Chatsworth", Basilile ja tema sõpradele kui "ajutine pesa" ja St. Mary Meadi küla elanikele kui "härra Bookeri uus maja". See asus veidi rohkem kui veerand miili külast väljas ning oli ehitatud ettevõtliku mister Bookeri ostetud uuele platsile otse Blue Boari taha, fassaadiga kunagi täiesti puutumata ja korras olnud külatänavale. Gossington Hall oli sama teed pidi umbes miil edasi.
St. Mary Meadi elanike hulgas tekkis elav uudishimu, kui hakkasid levima kuuldused, et "härra Bookeri uue maja" on ostnud filmistaar. Agaralt jälgiti selle legendaarse kuju esimest ilmumist külasse, ja võib öelda, et kui kaua ta seal ka ei käinud, ikka teati temast ainult nime.
Vähehaaval tuli tõde siiski päevavalgele. Basil Blake polnud filmistaar, isegi lihtne näitleja mitte. Ta oli noormees, kes võis tunda rõõmu vaid British New Era filmi Lenville'i stuudiote viieteistkümnendajärguliste dekoraatorite reputatsioonist. Külaneiud kaotasid Basil Blake'i vastu huvi ja veendunud vanatüdrukute valitsev klass pani tema eluviisi pahaks. Ainult Blue Boari maaperemees oli Basilist ja tema sõpradest endiselt vaimustuses: alates noormehe saabumisest hakkasid kasvama Blue Boari sissetulekud.
Politseiauto peatus härra Bookeri fantaasia järgi tehtud kohmaka viltuvajunud värava ees. Kolonel Melchett heitis kentsakale, pooleldi puust tehtud Chatsworthile eemalt pilgu, kõndis esiukseni ning tagus seda nobedalt koputiga. Uks avati kiiremini, kui ta oli oodanud. Oranžide ripspükste, sügavsinise särgi ja sirgete mustade pikavõitu juustega noormees nähvas: "Noh, mida teie soovite?"
"Kas te olete mister Basil Blake?"
"Muidugi et olen."
"Mul oleks hea meel ajada teiega paar sõna juttu, kui tohib, mister Blake."
"Kes teie olete?"
"Kolonel Melchett, maakonna peakonstaabel."
"Ära sa ütle!" ühmas mister Blake ülbelt. "Kui lõbus!"
Tema järel tuppa sisenedes mõistis Melchett selgelt, milline oli olnud kolonel Bantry reaktsioon. Peakonstaabel oli ärritatud. Ta võttis end siiski kokku ja püüdis rääkida sõbralikul toonil.
"Te tõusete vara, mister Blake," ütles ta.
"Üldsegi mitte. Ma pole veel magama läinudki."
"Tõesti?"
"Ma ei arva, et tulite siia minu magamaminekuaegu uurima, või kui tulite, siis on see üks maakonna raha ja aja raiskamine. Mis asi see on, millest te minuga rääkida tahate?"
Kolonel Melchett köhis hääle puhtaks. "Sain teada, mister Blake, et möödunud nädala lõpul oli teil külas... ee... keegi blondide juustega noor daam."
Basil Blake jõllitas, viskas pea selga ja müristas naerda. "Kas need vanad külakassid on teile kaebamas käinud? Midagi ebamoraalset? Kurat võtku, moraal pole politsei asi. Teate seda isegi."
"Olgu peale," kostis Melchett kuivalt. "Teie moraaliga pole mul mingit pistmist. Tulin siia sellepärast, et leitud on üks noor, pisut eksootilise välimusega blond naine. Tapetult."
"Tõsivõi?" vahtis Blake talle otsa. "Kuskohast?"
"Gossington Hallist. Raamatukogutoast."
"Gossingtonist? Vana Bantry juurest? Kuulge, täitsa põnev! Vana Bantry! Räpane vanamees!"
Kolonel Melchett läks näost tulipunaseks. "Suvatsege talitseda oma keelt, söör," ütles ta teravalt läbi noormehele ette kerkinud rõõmsameelsuse loori. "Tulin küsima, kas saate sellele asjale veidi valgust heita."
"Te tulite küsima, kas ma pole ühte blondiini ära kaotanud? On nii? Miks peaksin... Ohoo, ehee, hihihii! Mis see on?"
Õues peatus pidurite kriginal auto. Sellest lendas välja noor naine, seljas mustvalge lehviv pidžaama. Tal olid sarlakpunased huuled, mustaksvärvitud ripsmed ja plaatinablond pea. Tüdruk kalpsas ukseni, paiskas selle lahti ja hüüdis pahaselt: "Miks sa mind maha jätsid?"
Basil Blake tõusis püsti. "Siin sa siis oled. Miks ma poleks pidanud sind maha jätma? Ma käskisin sul kaineks saada, aga sina ei tahtnud."
"Miks pidin ma seda tegema sinu käsu peale? Mul oli lõbus."
"Jajah, Rosenbergiga, selle sitase elajaga. Tead küll, mihuke ta on."
"Sa olid armukade ja kõik."
"Ära kiitle. Silmaotsaski ei salli ma tüdrukuid, kes mulle meeldivad, kuid ei oska joomisel piiri pidada ja lasevad vastikutel keskeurooplastel end käperdada."
"See on vale. Ise jõid ka päris kõvasti ja ajasid selle mustajuukselise hispaania tüdrukuga ringi."
"Kui ma sind peole viin, siis tahaksin, et oskaksid ka käituda."
"Aga mina ei taha, et mind sunnitakse. Selge? Sa ütlesid, et läheme peole ja tuleme pärast siia. Ma ei taha peolt enne lahkuda, kui olen selleks valmis."
"Jah. Sellepärast jätsingi su omapead. Mina olin valmis siia sõitma ja sõitsingi. Ma ei jää ühte lollakat naist oodates kuhugi tolknema."
"Viisakas poiss oled."
"Paistab, et tulid mulle ise siia järele, hea küll."
"Tahtsin öelda, mida ma sinust mõtlen."
"Kui sa arvad, et võid mind käsutada, mu preili, siis eksid."
"Ja kui sina mõtled, et mina pean sinu tahtmist täitma, siis mõtle edasi."
Nad vahtisid teineteisele otsa. Sel hetkel kasutas kolonel Melchett juhust ja köhatas valjusti. Basil Blake pööras end kaarega ringi. "Ooh, mul läks meelest, et teie siin olete. Veidi aja eest olite minekuvalmis, kas pole? Las ma tutvustan teid: Dinah Lee - kolonel Blimp, maakonna politseinik... Ja nüüd, kolonel, kuna nägite, et minu blondiin on elus ja täie tervise juures, jätkaksite ehk oma kasulikku tööd selle kallal, mis vana Bantry kokku on keeranud. Head nägemist!"
"Soovitan teil rääkida viisakalt, noormees, või muidu toote endale sekeldusi kaela," ütles kolonel Melchett ja tormas välja, nägu vihast punane.

III

Oma kabinetis Much Benhamil võttis kolonel Melchett vastu ja analüüsis alluvate ettekandeid. "... asi näib niisiis küllalt selge, söör," lõpetas inspektor Slack.
"Missis Bantry istus pärast õhtusööki raamatukogus ning läks magama veidi enne kümmet. Toast väljudes kustutas ta tuled ja eeldatavasti ei käinud seal hiljem keegi. Teenijad heitsid magama kell pool üksteist, ning Lorrimer, kui ta viski vestibüüli oli pannud, läks voodisse kell kolmveerand üksteist. Keegi peale kolmanda toatüdruku polnud midagi erilist kuulnud, tema aga kuulis üsnagi palju! Oigeid, verd tarretama panevat karjatust, salapäraseid samme ja veel pagan teab mida. Teine toatüdruk, kes jagab temaga tuba, ütles, et too magas terve öö ega teinud häältki. Niisugused just teevadki meile igasugu segadust."
"Mida võite öelda lahtimurtud akna kohta?"
"Algaja asi, nagu Simmons ütleb. Tavalise peitliga. Tavaline muster, palju kära ei tekitanud. Peitel peaks olema kusagil majas, kuid keegi ei leia. Ikkagi, mis tööriistasse puutub, siis on kõik väga tavaline."
"Mis sa arvad, kas keegi teenijatest teab midagi?"
"Ei, söör," vastas inspektor Slack päris vastu tahtmist. "Ei usu, et nad teavad. Nad paistavad kõik olevat väga šokeeritud ja mures. Kahtlustasin Lorrimeri, ta oli kuidagi kinnine - kui taipate, mida ma mõtlen -, aga ma ei arva, et selle taga võis midagi olla."
Melchett noogutas. Ta ei pidanud Lorrimeri kinnisust tähtsaks. Energiline inspektor Slack põhjustas seda sageli inimestele, keda küsitles. Uks avanes ja sisse astus doktor Haydock. "Mõtlesin, et tulen läbi ja annan teile esialgsed uurimistulemused."
"Jajah, rõõm teid näha. Noh?"
"Ei midagi erilist. Just nagu teiegi arvate. Surm saabus kägistamise tagajärjel. Tema enda kleidi atlass-siidist vöö keerati ümber kaela ning suruti tagant risti. Väga lihtne ja kerge. Suuremat jõudu polnud vaja, tähendab, kui seda tehti tüdrukule ootamatult. Heitlusjäljed puuduvad."
"Mida võite öelda surma kellaaja kohta?"
"Ütleme - kella kümne ja kaheteistkümne vahel."
"Kas täpsemalt ei saa?"
Haydock muigas kergelt ja raputas pead. "Oma ametikuulsust ma kaalule ei pane. Mitte varem kui kümme ja mitte hiljem kui kaksteist."
"Mis kellaajale läheneb teie oma fantaasia?"
"Oleneb mitmest asjast. Kaminas põles tuli, tuba oli soe - kõik see pikendab kudede väljasuremist ja laiba kangestumist."
"Kas oskate tema kohta veel midagi öelda?"
"Ei midagi erilist. Ta oli noor, ütleksin umbes seitseteist või kaheksateist. Mõnes suhtes üsna ebaküps, kuid hästi arenenud lihastega. Päris terve eksemplar. Muide, ta oli virgo intacta (süütu)." Doktor tegi peaga kummarduse ja lahkus toast.
Melchett pöördus inspektori poole: "Olete täiesti kindel, et teda pole Gossingtonis enne nähtud?"
"Teenijad väidavad küll seda. On teised päris vihatsi oma väites kinni. Nad oleksid mäletanud, kui oleksid teda kunagi naabruses liikumas näinud."
"Arvan, et neil on õigus," ütles Melchett. "Iga selline inimene hakkaks siin otsekohe silma. Vaadake seda Blake'i noort naist."
"Kahju, et see polnud tema," sõnas Slack. "Siis oleksime jõudnud natukenegi kaugemale."
"Mulle näib, et tüdruk on tulnud Londonist," lausus peakonstaabel mõtlikult. "Ei usu, et mõni kohalik oleks teda saatnud. Sellisel juhul arvan, et poleks paha helistada Yardi. See on nende, mitte meie asi."
"Miski pidi ta ju siia tooma, kuigi..." ütles Slack ja lisas katseks: "Mulle tundub, et kolonel ja missis Bantry peaksid midagi teadma. Muidugi, ma tean, et nad on teie sõbrad, söör..."
Kolonel Melchett heitis talle külma pilgu. "Võite kindel olla, et arvestan iga võimalust. Iga võimalust," ütles ta allasurutud toonil ning jätkas: "Kas vaatasite läbi kadunuks kuulutatud isikute nimekirja?"
Slack noogutas... Ta võttis taskust masinakirjalehe. "Siin nad on. Missis Saunders, kadunud kaks nädalat, tumedapäine, sinisilmne, kolmekümne kuue aastane. Pole tema. Muide, kõik peale tema mehe teavad, et ta laskis jalga ühe noore kaupmehega Leedsist. Missis Barnard, tema on kuuekümne viiene. Pamela Reeves, kuueteistkümnene, eile õhtust saadik kodust ära, olevat läinud Girl Guide'ide (tütarlaste organisatsioon, asutatud 1910) koosolekule. Tumepruunid juuksed patsides, pikkus viis ja pool jalga..."
"Ärge lugege neid idiootlikke detaile," ütles Melchett ärritatult. "Tapetu polnud koolitüdruk. Minu arvates..." Lause katkes telefonihelina peale. "Halloo... Jah, jah, Much Benhami politsei peakorter... Mis?... Üks hetk." Melchett kuulas ja tegi kiiresti märkmeid. Siis ütles ta hoopis uut moodi hääletooniga: "Ruby Keene, kaheksateist, tegevusala - kutseline tantsija, pikkus viis jalga neli tolli, sale, plaatinablond, sinised silmad, nösunina, arvatakse kandvat valget teemantidega kaunistatud õhtukleiti, hõbevärvi rihmkingad. Õige?... Mis?... Jah, ei mingit kahtlust. Saadan otsemaid Slacki." Ta pani toru hargile ja vaatas oma alluvat kasvava erutusega. "Arvan, et nüüd on käes. See oli Glenshire'i politsei." Glenshire oli naabermaakond. "Tüdruk on kadunud Danemouthi "Majestic Hotelist"."
"Danemouth," ütles inspektor Slack. "See on tõenäolisem." Danemouth oli lähedal asuv merekuurort.
"See teeb siit umbes kaheksateist miili," ütles peakonstaabel. "Tüdruk oli "Majesticus" tantsuperenaine või midagi selletaolist. Möödunud ööl ei ilmunud välja, juhtkond oli maruvihane. Kui temast ka hommikul midagi ei teatud, hakkas üks teine tüdruk tema pärast kartma. Asi tundub veidi segane. Parem, kui läheksite kohe Danemouthi, Slack. Teatage seal endast inspektor Harperile ja hakake temaga koos tööle."

IV

Aktiivsus oli inspektor Slackile omane. Autoga kihutamine, pealetükkivate inimeste jutu katkestamine, vajadusel vestlustesse vahelesegamine - selles nägi inspektor Slack elu mõtet. Sellepärast jõudis ta Danemouthi uskumatult kiiresti, kandis politseijaoskonnas oma tulekust ette, vestles lühidalt jahmunud ja kartliku hotelliadministraatoriga ning, lahkudes viimasest kahtlevate lohutussõnadega "Enne kui tegutsema hakkame, peame tegema kindlaks, kas see on ikka seesama tüdruk", sõitis ta koos Ruby Keene'i lähima sugulasega Much Benhamile tagasi. Enne Danemouthist lahkumist võttis ta Much Benhamile lühikõne, nii et peakonstaabel oli tema tulekuks valmis, kuigi tema lühikeseks sissejuhatuseks mitte: "See on Josie, söör."
Kolonel Melchett vaatas oma alluvat külmalt. Tal oli tunne, nagu oleks Slack arust ära. Äsja autost väljunud noor naine aga tuli talle appi: "See on minu ametinimi," seletas ta ilusate suurte hammaste välkudes. "Mu partner ja mina kutsume end Raymondiks ja Josie'ks. Ja muidugi tunneb terve hotell mind Josie'na. Tegelikult on mu nimi Josephine Turner."
Kolonel Melchett häälestas end vastavalt olukorrale ning pakkus miss Turnerile istet, mõõtes teda vahepeal professionaalse pilguga. Josie oli nägus noor naine, vahest rohkem kolmekümne- kui kahekümnepoolne. Osavat minki paistis ta usaldavat rohkem kui oma tegelikke näojooni. Naine näis olevat kaine mõistusega, asjatundlik ja heas tujus. Võluv ta just polnud, kuid veetlev siiski. Tema make-up oli tagasihoidlik. Seljas kandis ta tumedat rätsepakostüümi. Naine näis rahutu ja kurb, kuid, nagu kolonel märkas, mitte päris murest murtud. Võtnud istet, lausus ta: "See on liiga kole, et olla tõsi. Kas arvate tõesti, et see on Ruby?"
"Kardan, et sellele küsimusele ootame vastust hoopis meie teilt. Muidugi võib see olla teile ebameeldiv."
"Kas ta... Kas ta näeb väga hirmus välja?" küsis miss Turner aralt.
"Noh, kardan, et see võib teid päris šokeerida."
"Kas... Kas tahate, et vaatan teda kohe?"
"Oleks parem küll, miss Turner. Enne pole ju mõtet teilt midagi küsida, kui asi selge, saate isegi aru. Parem teeme selle ära, või mis teie arvate?"
"Hea küll."
Nad sõitsid surnukambrisse. Kui Josie sealt veidi aja pärast väljus, näis tal olevat päris halb. "See on tõesti Ruby," ütles ta vapustatult. "Vaene laps! Issake, mul on paha!" Ta vaatas otsivalt ringi. "On... On teil natuke džinni?"
Džinni polnud, see-eest oli brändit. Pärast väikest sõõmu sai miss Turner enesevalitsuse tagasi. Ta lausus siiralt: "Iiveldama ajab, kui midagi niisugust näed. Kas pole? Vaene väike Ruby! Küll need mehed on ikka sead, ah?"
"Arvate, et see oli mees?"
Josie näis veidi jahmunud. "Kas polnud? Einoh, tähendab, ma loomulikult mõtlesin..."
"Kas mõtlesite üht kindlat meest?"
Josie raputas energiliselt pead. "Ma... Ei. Pole õrna aimugi. Muidugi, Ruby poleks mulle midagi rääkinud, kui..."
"Kui?"
Josie kõhkles. "Noh, kui ta oleks kellegagi käinud."
Melchett heitis talle terava pilgu. Enne kabinetti tagasijõudmist ei öelnud ta midagi. "Nüüd, miss Turner, tahan ma kogu informatsiooni, mida iganes anda saate," jätkas ta siis.
"Jah, muidugi. Kust ma alustan?"
"Kõigepealt tahaksin tüdruku täit nime ja aadressi, sugulust teiega ja kõike, mida temast teate."
Josephine Turner noogutas. Melchettile tundus üha enam, et naise mure polnud kuigi suur. Ta oli šokeeritud ja ahastuses, kuid mitte rohkem. Ta kõneles liialt valmilt. "Tema nimi oli Ruby Keene ... tähendab, ametinimi. Tema õige nimi oli Rosy Legge. Tema ema oli minu ema täditütar. Olen teda eluaeg tundnud, kuid mitte just hästi, mõistate. Mul on palju nõbusid, mõned on ametnikud, mõned laval. Ruby õppis tantsu. Möödu nud aastal sai ta mõne hea otsa pantomiimis ja midagi seesu gust. Mitte just esmaklassilistes, kuid üsnagi heades provintsi truppides. Sestsaadik oli tal leping tantsupartnerina Brixwelli "Palais de Danse'iga" Londoni lõunaosas. See on viisakas koht ja tüdrukute eest hoolitsetakse hästi, kuid raha nad kuigi palju ei saa." Ta peatus. Kolonel Melchett noogutas.
"Nüüd siis mina. Olen Danemouthi "Majesticus" juba kolm aastat olnud tantsu- ja bridžiperenaine. See on hea jobi, maks takse hästi ning on meeldiv teha. Hoolitsed saabunud külaliste eest. Takseerid neid. Ühed tahavad üksi olla, teised lõbustuste keerises kaasa teha. Sina püüad meelitada õigeid inimesi bridžile ja muule seesugusele ning panna noori tantsima. See nõuab veidi taktitunnet ja kogemusi."
Melchett noogutas jälle. Ta mõtles: see tüdruk sobib oma tööks. Tal on meeldivat ja sõbralikku võlu, ta on arukas vähimagi intellektita.
"Peale selle esitan ma igal õhtul Raymondiga mõne demonstratsioontantsu," jätkas Josie. "Raymond Starr on tennise- ja tantsuproff. Ja siis, nagu ikka juhtub, sel suvel libisesin ma ühel päeval supeldes kivilt ja venitasin pahkluu valusasti välja." Melchett oligi märganud, et Josie kergelt lonkas.
"Loomulikult tegi see veidikeseks ajaks tantsule lõpu. Paha lugu. Ma ei tahtnud, et hotelli tuleks minu asemele keegi teine. Alatasa oli hirm, et nüüd nad sulle teevad, teate küll." Hetkeks välgatas tema kaunites sinisilmades jäik ja terav pilk. "Siis meenus mulle Ruby ja ma soovitasin mänedžerile teda. Ise jätkasin bridžiperenaisena ja nii edasi. Ruby võtaks ainult tantsu. Tahtsime hoida otsa ühes peres, mõistate?" Melchett mõistis.
"Nad olid nõus. Helistasin Rubyle ja ta tuli. Tal päris vedas: ikkagi hoopis kõrgem klass kui tal kunagi on olnud. See oli umbes kuu tagasi."
"Saan aru," ütles kolonel Melchett. "Oli tal edu?"
"Ohjaa," vastas Josie hooletult. "Tal läks päris hästi. Muidugi ei tantsinud ta nii hästi nagu mina, aga Raymond oli osav ja juhtis teda hästi. Ruby nägi täitsa kena välja, teate küll, sale, blond ja lapseliku näoga. Mingiga pakkus veidi üle - selles oli mul temaga alati tegu. Teate küll, millised tüdrukud on. Ta oli ainult kaheksateist ning selles vanuses pakutakse ikka üle. Nii kõrge klassiga kohas nagu "Majestic" see ei sobi. Noomisin teda sellepärast üsna tihti ning käskisin veidi pehmendada."
"Kas ta rahvale meeldis?" küsis Melchett.
"Jah. Kuid Ruby polnud hea vestluskaaslane. Ta oli liialt sõnakehv. Vanadega suhtles ta meelsamini kui noortega."
"Oli tal mingi kindel sõber?"
Koloneli silmi tabas tüdruku mõistev pilk. "Mitte nii nagu teie mõtlete. Või igatahes mina küll ei teadnud. Ta polekski rääkinud."
Hetkeks tundis Melchett huvi: miks? Josie polnud distsipliini suhtes kuigi nõudlik. Kuid kolonel ütles ainult: "Nüüd rääkige, millal te oma sugulast viimati nägite."
"Eile õhtul. Tal oli Raymondiga kaks demonstratsioontantsu: üks kell pool üksteist, teine kell kaksteist. Nad lõpetasid esimese. Pärast seda nägin teda tantsimas ühe hotellis elava noormehega. Mängisin ooteruumis bridži. Ooteruumi ja tantsusaali vahel on klaasist vahesein. Siis nägingi teda viimati. Kohe pärast kahtteist tuli Raymond närvilisena ja küsis, kus Ruby on: ta polnud tagasi ning aeg oli alustada. Teate, ma olin hirmus pahane! Sihukesed need tüdrukud on: teevad selliseid tükke, ajavad juhtkonna vihale ja saavad hundipassi! Läksin koos Raymondiga Ruby tuppa, kuid seal teda polnud. Märkasin, et ta oli riideid vahetanud. Kleit, millega ta tantsis - roosa õhuline volangidega - lebas toolil. Tavaliselt kandis ta ikka sedasama kleiti, kui polnud just tantsuõhtu, see on kolmapäev.
Mul polnud aimugi, kuhu ta minna võis. Lasksime orkestril veel kord fokstrotti mängida. Rubyt polnud ikka, ning ma ütlesin Raymondile, et teen selle demonstratsioontantsu temaga ise. Valisime sellise, mis oleks pahkluule kergem ning tegime ta tublisti lühemaks, kuid ikkagi mõjus see minu pahkluule üsna halvasti, täna hommikul oli täitsa paistes. Ikka polnud Rubyst mingit märki. Istusime ja ootasime kella kaheni. Olin maruvihane."
Josie hääl värises vaevu. Melchett tabas selles tõesti vihase tooni. Ta jäi hetkeks mõttesse. Tal oli tunne, nagu oleks Josie midagi sihilikult ütlemata jätnud. Kolonel küsis: "Ja täna hommikul, kus Ruby polnud tagasi tulnud ja tema voodis polnud keegi maganud, läksite politseisse?" Slacki lühikõnest Danemouthist oli ta saanud teada, et nii see polnud. Melchett tahtis kuulda, mida ütleb Josephine Turner.
Too ei kõhelnud. "Ei läinud," ütles ta.
"Miks, miss Turner?"
Josie vaatas kolonelile siiralt otsa. "Ka teie poleks minu asemel läinud!" ütles ta.
"Arvate, et mitte?"
"Pidin mõtlema oma tööle. Üks asi, mida hotellis ei taheta, on skandaal, eriti selline, kuhu peab sekkuma politsei. Ma ei arvanud, et Rubyga oleks midagi juhtunud. Mitte natukestki! Ma mõtlesin, et ta tuleb ikka tagasi ning siis ma talle alles näitan! Kaheksateistkümneaastased tüdrukud on juba kord nii lollid."
Melchett tegi, nagu vaataks oma märkmeid. "Ah jaa, tähendab, politseisse läks mister Jefferson. Elab ta hotellis?"
"Jah," ütles Josephine Turner lühidalt.
"Mis võis mister Jeffersoni selleks ajendada?" küsis kolonel.
Josie silitas jakimansetti. Tema olemuses oli midagi kohmetut. Jälle tundus Melchettile, et ta varjas midagi.
"Ta on invaliid," lausus Josie pahuralt. "Ta... Ta läheb kergesti närviliseks. Olla invaliid, mõistate?"
Melchett läks teisele teemale. "Kes oli see noormees, kellega te oma sugulast viimati tantsimas nägite?"
"Tema nimi on Bartlett. Ta on seal elanud umbes kümme päeva."
"Olid neil väga sõbralikud suhted?"
"Ütleksin, et mitte eriti. Igatahes ma ei teadnud." Jälle kostis Josie häälest kummaliselt vihane toon.
"Mis Bartlett ütles?"
"Et pärast tantsu läks Ruby üles nina puuderdama."
"Siis, kui ta kleiti vahetas?"
"Küllap vist."
"Ja see on viimane asi, mida teate? Pärast seda ta lihtsalt..."
"Haihtus," ütles Josie. "Täiesti õige."
"Kas miss Keene tundis kedagi St. Mary Meadist või sealtkandist?"
"Ei tea. Võib-olla. Teate, Danemouthi "Majesticus" käib igalt poolt noori mehi. Ma ei tea, kus nad elavad, kui nad seda ise ei juhtu ütlema."
"Olete kunagi kuulnud oma sugulast mainimas Gossingtoni?"
"Gossingtoni?" oli Josie hämmastus ilmne.
"Gossington Halli."
Naine raputas pead. "Pole kuulnud." Toon oli veenev, kuid kergelt uudistav.
"Gossington Hallist ta surnukeha leitigi," selgitas kolonel Melchett.
"Gossington Hallist?" läksid Josiel silmad pärani. "Kui kummaline!"
"Tõepoolest kummaline," mõtles Melchett endamisi. "Kas tunnete kedagi kolonel või missis Bantryt?" küsis ta.
Taas raputas Josie pead.
"Või mister Basil Blake'i?"
Josie kortsutas kergelt kulmu. "Arvan, et olen seda nime kuulnud. Jah, kindlasti olen, kuid ma ei mäleta temast midagi."
Usin inspektor Slack libistas oma ülema lauale märkmikust rebitud lehe. Sellele oli sirgeldatud: "Kol. Bantry sõi möödunud nädalal "Majesticus" lõunat." Melchett tõstis pea ja kohtas inspektori pilku. Ta punastas. Slack oli töökas ja agar mees. Melchettile ei meeldinud ta sugugi. Kuid sellest väljakutsest ei saanud ta kuidagi mööda hiilida.
Salaja süüdistas inspektor teda vananenud vaadetes. Kolonel pöördus Josie poole: "Miss Turner, palun teid, kui teil pole midagi selle vastu, tulla koos minuga Gossington Halli." Josie nõustumispominat peaaegu kõrvust mööda lastes vaatas Melchett Slackile külmalt ja põlglikult otsa.

V

Juba kaua aega polnud St. Mary Meadis teatud nii vapustavat hommikut. Pika nina ja hapu näoga vanatüdruk miss Wetherby oli esimene seda joovastavat uudist levitama. Ta sadas oma sõbrannast naabri miss Hartnelli poole sisse. "Anna andeks, et tulin nii vara, kullake, aga ma mõtlesin, et vahest pole sa veel uudist kuulnud."
"Mis uudist?" küsis miss Hartnell. Tal oli sügav bassihääl. Järjekindlalt külastas ta vaeseid, hoolimata sellest, kui väga need ka tema abist ära öelda ei püüdnud.
"Sellest noore naise laibast, mis täna hommikul kolonel Bantry raamatukogust leiti."
"Kolonel Bantry raamatukogust?"
"Jah. Kas pole hirmus?"
"Tema vaene naine!" püüdis miss Hartnell varjata sügavat rõõmu.
"Jah, muidugi. Ei usu, et ta oleks midagi teadnud."
Miss Hartnell arutles kriitiliselt: "Ta mõtles liiga palju oma aiale, mitte abikaasale. Mehel peab kogu aeg silma peal hoidma... Kogu aeg," kordas ta vihaselt.
"Tean, tean. See on tõesti hirmus."
"Huvitav, mis Jane Marple ütleb? Arvad, et ta teadis sellest midagi? Niisuguste asjade suhtes on ta väga range."
"Jane Marple läks Gossingtoni."
"Mis? Täna hommikul?"
"Väga vara. Enne hommikusööki."
"Muidugi! Ma mõtlen, ee... tähendab, ma arvan, et see läheb juba liiale. Kõik teavad, et Jane'ile meeldib oma nina igasugustesse asjadesse toppida, aga minu meelest on see sündsusetu!"
"Oh, aga missis Bantry ise kutsus ta."
"Missis Bantry kutsus?"
"Nojah, auto käis järel. Muswell juhtis."
"Jessas, kui veider!"
Nad oli minuti või kaks vait ning seedisid uudist. "Kelle laip?" küsis miss Hartnell.
"Tead seda jubedat naist, kes käis Basil Blake'i pool?"
"See jõle peroksiidblond?" Miss Hartnell oli veidike ajast maha jäänud. Peroksiidist polnud ta veel plaatinani jõudnud. "See, kes lamas aias peaaegu alasti?"
"Jah, kullake. Seal ta siis nüüd oli. Kägistatult leevaibal!"
"Mis sa ütlesid... Gossingtonis?" Miss Wetherby noogutas tähendusrikkalt. "Siis kolonel Bantry ka..." Miss Wetherby noogutas jälle. "Oh!"
Naised jäid vait, ennustades külaskandaalile lisa. "Närakas naine!" pasundas miss Hartnell õiglases vihas.
"Kindlasti mahajäetud!"
"Ja kolonel Bantry, selline tore ja vaikne mees..."
"Tihti ongi vaiksed need kõige hullemad," lausus miss Wetherby elavalt. "Jane Marple on seda alati öelnud."

***

Missis Price Ridley oli viimaseid, kes uudisest kuulis. Ta oli rikas diktaatorlik lesk, kes elas suures majas vikaari naabruses. Teda oli informeerinud väike teenijatüdruk Clara. "Sa ütled naine, Clara? Leiti surnult kolonel Bantry leevaibalt?"
"Jah, madam. Ja räägitakse, madam, et tal polnud midagi seljas. Mitte hilpugi!"
"Küllalt, Clara. Pole vaja laskuda üksikasjadesse."
"Ei, madam. Ja räägitakse, madam, et alguses arvati ta olevat mister Blake'i noor daam, kes käis nädalavahetustel tema juures härra Bookeri uues majas. Aga nüüd räägitakse, et see on hoopis teine noor daam. Ja kalamüüja noor mees ütleb, et ta poleks kolonel Bantryst seda iial uskunud - pühapäeviti polnud teda kirikule annetusi kogumas nähtud."
"Maailm on täis kurjust, Clara," lausus missis Ridley. "Olgu see sulle hoiatuseks."
"Jah, madam. Ema ei lase mind kunagi teenima majja, kus on mees."
"Hea küll, Clara," ütles missis Ridley.

***

Missis Price Ridley majast oli vikaari juurde vaid paar sammu. Oma suureks rõõmuks leidis lesk vikaari tema kabinetist. Vikaar, lahke keskealine mees, kuulis uudiseid alati viimasena.
"Hirmus asi," ütles missis Ridley veidi hingeldades, sest ta oli tulnud üsna kiiresti. "Tundsin, et vajan teie soovitusi, teie nõuannet, kallis vikaar."
Mister Clement näis kergelt erutatud. "Kas juhtus midagi?" küsis ta.
"Kas juhtus midagi!" kordas missis Ridley dramaatiliselt tema küsimust. "Kõige hirmsam skandaal! Keegi ei teadnud sellest midagi. Mahajäetud naine, täiesti alasti, kägistatud kolonel Bantry leevaibal."
Vikaar vaatas lesele uurivalt otsa. "Olete... Olete ikka terve?" küsis ta.
"Pole ime, et te ei usu! Mina ka ei uskunud! Mehe silmakirjalikkus! Kõik need aastad..."
"Palun rääkige täpselt, milles asi."
Missis Ridley sukeldus jutuvoogudesse. Kui ta lõpetas, ütles kõrgeauline mister Clement pehmelt: "Selles pole ju midagi, mis nältaks, et kolonel Bantry on asjasse segatud. Kas pole?"
"Oh, kallis vikaar, te olete nii eluvõõras! Pean teile rääkima ühe loo. Möödunud neljapäeval, või oli see ülemöödunud nelja päeval - hea küll, see pole tähtis - sõitsin odava päevase rongiga Londonisse. Kolonel Bantry oli samas vagunis. Ta näis väga imelik. Päev otsa peitis end "The Timesi" taha. Nii palju kui mina aru sain, ei tahtnud ta rääkida." Vikaar noogutas arusaa mise ja võib-olla ka poolehoiu märgiks.
"Paddingtonis jätsin hüvasti. Ta soovitas mul võtta takso, aga ma sõitsin Oxford Streetile bussiga. Tema aga istus tak sosse ja ma kuulsin selgesti, kuidas ta käskis juhil sõita - mis te arvate, kuhu?" Mister Clement kikitas kõrvu.
"St. Johni metsa!" Missis Ridley jäi võidukalt vait. Vikaar ei taibanud midagi. "Minu arvates on see kindel tõend," ütles mis sis Ridley.

***

Missis Bantry ja miss Marple istusid Gossingtonis võõraste toas. "Tead, mul on päris hea meel, et nad surnu ära viisid," sõnas missis Bantry. "Pole just meeldiv, kui majas on laip."
Miss Marple noogutas: "Tean, kullake. Tean, mis tunne sul on."
"Ei sa tea," ütles missis Bantry. "Vähemalt mitte enne, kui sinu majas on ka olnud. Mäletan, su naabritel ükskord oli, aga see pole see." Ta jätkas: "Loodan, et raamatukogu Arthurile vastikuks ei muutu. Istume seal üsna palju ... Mida sa teed, Jane?" Ta nägi miss Marple'it tõusmas, silmis otsustav pilk.
"Mõtlesin, et lähen koju, kui ma sind enam millegagi aidata ei saa."
"Ära mine veel," ütles missis Bantry. "Sõrmejälgede uurijad, fotograafid ja enamik politseinikke on läinud, kuid mul on selline tunne, et midagi võib veel juhtuda. Sa ei taha ju midagi mööda lasta."
Telefon helises ja missis Bantry läks vastu võtma. Tagasi tulles ta nägu säras. "Ma ütlesin, et midagi võib veel juhtuda. See oli kolonel Melchett. Ta toob vaese tüdruku sugulase siia."
"Ei tea, miks?" uuris miss Marple.
"Oh, arvan, et tahab näidata, kus see kõik juhtus ja nii edasi."
"Loodan, et see on kõik," ütles miss Marple.
"Mida sa mõtled, Jane?"
"Noh, ma arvan, et võib-olla tahab ta teda kolonel Bantryga kokku viia."
"Et näha, kas ta tunneb mu mehe ära?" usutles missis Bantry teravalt. "Ma arvan ... Oh jaa, ma arvan, et nad kahtlustavad Arthurit."
"Karta on."
"Nagu oleks Arthuril sellega mingit pistmist!"
Miss Marple oli vait. "Ja ära mõtlegi mulle rääkida mingist jäledast vanamehest, kes pidas salaja toaneitsit! Arthur pole selline."
"Ei, ei, muidugi mitte."
"Ei, ta tõesti ei ole. Mõnikord on ta küll natuke hull nende kenade tüdrukute järele, kes tennist mängimas käivad. Tead, täitsa rumal ja onulik. Selles pole midagi hullu. Ja miks ta ei peakski? Pealegi, mul on aed," lõpetas missis Bantry veidi segaselt.
Miss Marple naeratas. "Ära muretse, Dolly," ütles ta.
"Ei mõtlegi. Aga siiski ... natuke ikka. Arthur samuti. Ta on mures. Politseinikud sagivad ringi. Ta läks farmi. Sigu vaadates rahuneb ta alati maha ... Ennäe, seal nad ongi."
Peakonstaabli auto sõitis maja ette. Kolonel Melchett tuli sisse, kaasas nägusalt riietatud noor naine. "Missis Bantry, see on miss Turner, ee ... kadunukese sugulane."
"Tervist!" Missis Bantry ulatas naisele käe. "See kõik on teile kindlasti väga hirmus."
"Oh, on küll," vastas Josephine Turner siiralt. "Kuidagi kummaline. Nagu halb unenägu."
Missis Bantry esitles miss Marple'it. Melchett küsis ükskõik selt: "Kus on teie kallis kaasa?"
"Ta pidi minema ühte farmi. Tuleb varsti."
"Oh." Melchett näis olevat kimbatuses.
Missis Bantry pöördus Josie poole: "Kas tahate näha, kus ... kus see juhtus? Või parem mitte?"
Pärast hetkelist pausi vastas Josie: "Arvan, et tahaks küll."
Missis Bantry viis ta raamatukokku, miss Marple ja Melchett läksid kaasa. "Ta oli seal," osutas missis Bantry dramaatiliselt. "Leevaibal."
"Oh!" Josie võbises, kuid näis veidi hämmeldunud. "Mitte ei saa aru! Mitte ei saa!" ütles ta laupa kortsutades.
"Jah, muidugi mitte," lausus missis Bantry.
Josie ütles vaikselt: "See pole selline koht ..." ning jäi vait.
Nõustumaks selle lõpetamata mõttega, noogutas miss Marple lahkelt. "See teebki asja huvitavaks," pomises ta.
"Noh, miss Marple," ütles kolonel Melchett naljatades. "On teil mingi seletus?"
"Oo jaa, mingi seletus mul on," kostis miss Marple. "Ja üsna tõepärane. Kuid muidugi on see üksnes oletus." Ta jätkas: "Tommy Bond ja meie uus õpetaja missis Martin. Ta läks kella üles keerama ja konn hüppas välja."
Josephine Turner näis imestunud. Raamatukogutoast väljudes pomises ta missis Bantryle: "Kas see vana daam on veidi peast segi?"
"Üldsegi mitte," vastas missis Bantry pahaselt.
"Vabandust," ütles Josie. "Ma mõtlesin, et ta pidas end konnaks või millekski seesuguseks."
Parajasti sisenes külgukse kaudu kolonel Bantry. Melchett tervitas teda ja jälgis Josephine Turnerit, kui ta neid teineteisele tutvustas. Naise näos polnud vähimatki huvi või äratundmise märki. Melchett hingas kergendatult. Pagana Slack ja tema vihjed! Vastuseks missis Bantry küsimustele valas Josie välja kogu loo Ruby Keene'i kadumisest. "Kindlasti valmistas see teile palju muret, mu kullake," ütles missis Bantry.
"Olin rohkem vihane kui mures," sõnas Josie. "Saate aru, siis ma veel ei teadnud."
"Ja ikkagi läksite politseisse," ütles miss Marple. "Kas see polnud mitte, vabandage mind, liiga enneaegne?"
"Oh, ega mina ei läinud," vastas Josie valmilt. "Seda tegi mister Jefferson."
"Jefferson?" küsis missis Bantry.
"Jah. Ta on invaliid."
"Kas mitte Conway Jefferson? Ma ju tunnen teda hästi. Ta on meie vana sõber... Kuule, Arthur. Conway Jefferson elab "Majesticus"! Ja tema oligi see, kes politseisse teatas! Kas pole kokkusattumus?"
"Mister Jefferson oli ka möödunud suvel seal," ütles Josephine Turner.
"Mõelda vaid! Ja meie ei teadnudki. Pole teda ammu näinud." Missis Bantry pöördus Josie poole: "Kuidas... Kuidas tal nüüd käsi käib?"
"Arvan, et suurepäraselt," kaalutles Josie. "Tõesti, üsna suurepäraselt. Arvan nii. Alati on ta lõbus ja viskab nalja."
"Kas pere on temaga kaasas?"
"Mõtlete mister Gaskelli? Ja noort missis Jeffersoni? Ning Peterit? Jah, muidugi."
Josephine Turneri sümpaatses avameelsuses oli ilmselt midagi pidurdavat. Jeffersonidest rääkides tundus tema hääl kuidagi ebaloomulik. Missis Bantry ütles: "Nad on mõlemad väga kenad, kas pole? Ma mõtlen - noored."
Josie vastus oli üsna ebalev: "Oh jaa, jah, on küll. Ma... Me... Jah, on tõesti."

*

Missis Bantry vaatas aknast peakonstaabli autole järele. "Mida ta selle "on tõesti" all mõtles?" küsis ta. "Kas sina, Jane, ei arva, et selles on midagi..."
Miss Marple haaras otsekohe sõnal sabast. "Oh, arvan küll. Tõepoolest. Selles on võimatu eksida! Ta olemus muutus kohe, kui Jeffersone mainiti. Sinnamaani näis ta täiesti loomulik."
"Mida see siis sinu arvates tähendab, Jane?"
"Hea küll, mu kallis. Sa tunned neid. Arvan, et nendega on midagi, mis teeb sellele noorele naisele muret. Ja veel üks asi. Kas panid tähele, kui sa temalt küsisid, kas ta polnud mures tüdruku puudumise pärast, et ta vastas, et oli pahane? Ta näis tõesti pahane. Väga pahane! See asjaolu tekitas minus huvi, kas tead. Mul on tunne - võin ka eksida -, et see on tema peamine reaktsioon tüdruku surma asjus. Tal polnud sellest midagi, olen kindel. Kurb ta igatahes pole. Olen kindlal arvamusel, et mõtted Ruby Keene'ist teevad ta pahaseks. Ja kõige huvitavam - miks?"
"Uurime välja!" ütles missis Bantry. "Lähme Danemouthi ja jääme "Majesticusse" - eks, Jane, sina ka. Vajan oma närvidele vaheldust pärast kõike seda, mis vahepeal on juhtunud. Mõni päev "Majesticus" on just see, mida vajame. Seal näed Conway Jeffersoni. Ta on hea, tõesti hea. See on kõige kurvem lugu, mida üldse saab ette kujutada. Tal olid poeg ja tütar, mõlemaid armastas väga. Mõlemad olid abielus, kuid ikkagi veetsid palju aega kodus. Tema naine oli samuti väga kena inimene, Conway oli temasse kiindunud. Ühel aastal lendasid nad Prantsusmaalt koju ja teel juhtus õnnetus. Lendur, missis Jefferson, Rosamund ja Frank said surma. Conway mõlemad jalad olid nii vigastatud, et need tuli amputeerida. Ja ta on olnud lausa imeline - seda vaprust ja julgust! Ta oli väga aktiivne mees, nüüd aga üksnes abitu sant. Aga ta ei kaeba. Minia elab temaga koos. Ta oli lesk, kui Frank Jeffersoniga abiellus, ja tal on esimesest abielust poeg - Peter Carmody. Mõlemad elavad koos Conwayga. Ja Rosamundi abikaasa Mark Gaskell on ka enamiku ajast seal olnud. Kogu see lugu oli kõige koledam tragöödia."
"Ja nüüd veel üks tragöödia," ütles miss Marple.
"Oh jaa, jah," ütles missis Bantry. "Aga Jeffersonidel pole sellega pistmist."
"Arvad?" küsis miss Marple. "Politseisse teatas ju mister Jefferson."
"Seda küll. Kuule, Jane, see on imelik."

VI

Kolonel Melchett seisis pahase hotelliadministraatori ees. Temaga olid kaasas inspektor Harper Glenshire politseist ja vältimatu inspektor Slack (viimane polnud sugugi rahul, et peakonstaabel asja nii kangekaelselt enda käes hoiab). Inspektor Harper püüdis rahustada peaaegu pisarateni ärritatud mister Prestcotti, kolonel Melchetti käitumine kaldus rohkem brutaalsuse poole. "Pole midagi parata," ütles ta teravalt. "Tüdruk on surnud. Kägistatud. Olge õnnelik, et teda ei tapetud teie hotellis. See asjaolu viib uurimise üle teise maakonda ja teie asutus pääseb võrdlemisi kergelt. Teatud järelepärimisi tuleb aga siiski teha, mida varem, seda parem. Võite meid usaldada kui diskreetseid ja taktitundelisi inimesi. Seepärast soovitan teil jätta jutt ja asuda asja juurde. Mida te sellest tüdrukust täpsemalt teate?"
"Mina ei tea temast midagi. Mitte midagi. Josie tõi ta siia."
"On Josie siin kaua olnud?"
"Kaks aastat... Ei, kolm."
"Meeldib ta teile?"
"Jah. Josie on hea tüdruk... Tore tüdruk. Asjalik. Ta saab inimestega hästi läbi ja teeb neil tuju paremaks. Bridž, teate küll, on üsna tundlik mäng." Kolonel Melchett noogutas mõistvalt. Tema naine oli innukas, kuid oskamatu bridžimängija. Mister Prestcott jätkas: "Josie oskab hästi tülisid leevendada. Ta oskab inimestega suhelda, on selline särav ja kindlameelne. Mõistate?"
Melchett noogutas jälle. Nüüd taipas ta, mida miss Josephine Turner talle oli meenutanud. Hoolimata mingist ja nägusast riietusest oli temas selgelt näha midagi lasteaiakasvatajalikku.
"Ma sõltun temast," jätkas mister Prestcott. Tema kõnemaneer muutus kurvemaks. "Mis pagana pärast pidi ta küll nendel libedatel kividel niiviisi koperdama? Libises ja kukkus ning väänas pahkluu välja! See polnud temast kena. Mina maksan talle tantsu, bridžimängu ja inimeste lõbustamise eest, mitte kivide vahel suplemise ja pahkluu väänamise eest. Tantsijad peaksid oma pahkluudega ettevaatlikud olema ja mitte riskima. Olin sellepärast väga pahane. See polnud hotellile kasulik."
Melchett katkestas järsult tema jutu. "Ja siis soovitas ta tulla sel tüdrukul, oma sugulasel?"
"Tõsi," nõustus Prestcott vastu tahtmist. "See näis päris hea mõte. Pidage meeles, mul polnud plaanis kahekordselt maksta. Tüdruk võis oma leivaraha saada, aga mis palgasse puutub, siis selles pidi ta Josie'ga kokkuleppele jõudma. Nii jäigi. Tüdrukust ei tea ma midagi."
"Ja ta osutus täiesti sobivaks?"
"Oh jaa, polnud tal viga midagi. Vähemalt pealtnäha mitte. Muidugi oli ta väga noor ja stiililt üsnagi nõrk sellise koha kohta. Aga kombekas - rahulik ja viisakas. Tantsis hästi. Rahvale ta meeldis."
"Oli ta ilus?"
Sinise ja pundunud näo järgi polnud sellele küsimusele kerge vastata. "Üle keskmise," arvas mister Prestcott. "Natuke nirgi näoga, mõistate? Ilma mingita polnuks suurem asi, sellega aga oli üsna veetlev."
"Kas mõni noormees teda ei piiranud?"
"Tean, millele te sihite, söör," muutus mister Prestcott ärevaks. "Mina pole midagi märganud! Ei midagi erilist. Paar poissi tiirles kord tema ümber, kuid ainult niiöelda päevatöö ajal. Ei midagi kägistamise moodi. Ta sai ka vanemate inimestega hästi läbi, temas oli midagi naiivset, mõistate, päris lapselikku. See valmistas inimestele lõbu."
"Näiteks mister Jeffersonile?" küsis inspektor Harper madala melanhoolse häälega.
Administraator noogutas. "Jah, mister Jefferson oli mul küll meeles. Tüdruk istus tihti tema ja ta perega koos. Mõnikord võttis Jefferson ta väljasõidule kaasa. Mister Jeffersonile meeldivad noored väga ja ta on nende vastu lahke. Ma ei taha, et te minust valesti aru saaksite. Mister Jefferson on sant. Ta saab käia ainult seal, kuhu ratastool teda viib. Aga talle meeldib näha noori lõbutsemas. Ta vaatab, kuidas nad tennist mängivad ja suplevad ja nii edasi ja korraidab neile siin pidusid. Talle meeldib noorus, mingit kibestumust temas pole, kuigi sellistel puhkudel on tavaliselt vastupidi. Väga populaarne ja, peab ütlema, meeldiva iseloomuga härrasmees."
"Ja ta ilmutas Ruby Keene'i vastu huvi?" küsis Melchett.
"Arvan, et tüdruku jutt lõbustas teda."
"Kas tema peret samuti?"
"Kõik nad olid tüdruku vastu kenad."
"Ja see oli tema, kes teatas Ruby puudumisest politseile?" küsis Harper.
Inspektoril õnnestus lausuda oma sõnad ilmekalt ja etteheitvalt, mille peale administraator vastas viivitamata: "Pange ennast minu olukorda, mister Harper. Mulle ei tulnud hetkekski pähe, et midagi on viltu. Mister Jefferson tuli minu kabinetti, oli tormiline ja erutatud. Tüdruk polnud maganud oma toas. Ta polnud eelmisel õhtul tantsima ilmunud. Ta pidi olema läinud kuhugi sõitma ja võib-olla teinud avarii. Politseile peab kohe teatama. Asja peab uurima. Mister Jefferson oli endast väljas ja väga pealetükkiv. Ja helistas otsekohe politseijaoskonda."
"Ilma miss Turneriga nõu pidamata?"
"Josie'le see eriti ei meeldinud. Seda oli näha. Ta oli selle kõige peale väga pahane, Ruby peale, ma mõtlen. Aga mis tal ikka öelda oli?"
"Mina arvan, et parem oleks minna mister Jeffersoni juurde," ütles Melchett. "Mis teie arvate, Harper?"
Inspektor Harper oli nõus. Mister Prestcott läks koos nendega Conway Jeffersoni numbrituppa. See oli teisel korrusel, vaatega merele. "Elab ta hästi? On ta rikas?" küsis Melchett hoolimatult.
"Usun, et tõesti heal järjel. Parimad toad reserveeritud, söök a la carte, kallid veinid, ühesõnaga kõigist asjadest kõige parem."
Melchett noogutas. Mister Prestcott koputas välimisele uksele ja naisehääl vastas: "Sisse."
Administraator astus sisse, teised tema järel. Mister Prestcotti hääletoon oli vabandav, kui ta kõneles akna all istuva naisega. "Vabandage, et ma teid tülitan, missis Jefferson, aga need härrased on politseist. Nad soovivad väga rääkida paar sõna mister Jeffersoniga. Ee... kolonel Melchett, inspektor Harper, inspektor ee... Slack, missis Jefferson!" Missis Jefferson vastas esitlusele peanoogutusega.
Ilmetu naine, oli Melchetti esimene mulje. Aga kui missis Jefferson rääkima hakkas ning tema näole ilmus naeratus, muutis kolonel oma arvamust. Naisel oli harukordselt sümpaatne hääl ning tema pähkelpruunid silmad olid selged. Vanuseks pakkus kolonel umbes kolmkümmend viis. "Mu äi magab," kostis missis Jefferson. "Muuseas ta pole kuigi reibas ning see viimane asi andis talle kohutava hoobi. Pidime kutsuma arsti, too andis rahustit. Tean, ärgates tahab ta teid kindlasti näha. Vahepeal saan ehk mina kasulik olla? Palun, võtke istet."
Mister Prestcott kibeles minekule. "Ee... Kui... see on kõik, mida teie heaks teha saan..." ütles ta kolonel Melchettile ning tal lubati lahkuda.
Kui uks tema järel sulgus, muutus õhkkond lahedamaks. Adelaide Jefferson oskas luua enda ümber õdusust. Ta oli naine, kes ei paistnud kunagi ütlevat midagi märkimisväärset, kuid kel õnnestus panna teisi rääkima ning tundma end mugavalt. Nüüdki tabas ta nooti. "See lugu šokeeris meid kõiki," ütles ta. "Kohtusime vaesekesega üsna tihti. Lausa uskumatu. Mu äi on hirmsasti mures. Ta armastas Rubyt väga."
"Nagu ma aru saan, oli see mister Jefferson, kes teatas tema kadumisest politseisse?" ütles kolonel Melchett.
Ta tahtis näha, kuidas naine reageerib. Kas vilkus tema silmis pahameele või... rahutuse säde, seda ei osanud kolonel täpselt öelda, kuid midagi seal oli. Melchettile tundus, nagu jätkaks missis Jefferson vastumeelselt: "Jah, nii see on. Invaliidina hakkab ta kergesti muretsema ning ärritub. Püüdsime teda veenda, et midagi pole juhtunud, et kellelegi võis mingi kahtlus lihtsalt pähe tulla ja tüdruk ise ei tahagi, et politseile midagi teatataks. Ta käis peale. Nojah," tegi missis Jefferson möönva žesti. "Tal oli õigus ja meil mitte!"
"Öelge täpselt, kui hästi te Rubyt tundsite, missis Jefferson?" päris Melchett.
Naine jäi mõttesse. "Raske öelda. Mu äi armastab noori ja tahab, et need teda ümbritseksid. Ruby oli talle uudis, tema jutt pakkus äiale huvi ning lõbu. Hotellis istus ta kaua meie seltsis ja mu äi viis teda vahetevahel autoga sõitma."
Missis Jefferson oli kuidagi põiklev. Melchett mõtles, et sel naisel on enamat öelda. "Palun rääkige eilse õhtu sündmustest, mida iganes oskate," sõnas ta.
"Meeleldi, kuid ma kardan, et sellest on vähe kasu. Pärast sööki tuli Ruby ooteruumi meie juurde istuma. Ta jäi ka pärast tantsu algust. Pidime hakkama bridži mängima, kuid ootasime Marki, tähendab, Mark Gaskelli, minu kadunud mehe õemeest - tal oli paar tähtsat kirja kirjutada -, ja Josie't: tema pidi tulema neljandaks käeks."
"Juhtus seda sageli?"
"Päris tihti. Josie on esmaklassiline mängija ja väga kena inimene. Minu äi on samuti innukas bridžimängija ja kellegi võõra asemel võtab ta neljandaks käeks ikka Josie. Muidugi, kui Josie nelikuid kokku ajab, ei saa ta alati meiega mängida, aga niipea, kui saab, siis ikka tuleb." Missis Jeffersoni silmad naeratasid. "Ja kuna minu äi kulutab hotellis palju raha, siis on juhtkond Josie'ga päris rahul, kui ta meid soosib."
"Kas teile meeldib Josie?" küsis Melehett.
"Jah, meeldib. Ta on alati heatujuline ja rõõmus, töötab kõvasti ja näib oma tööd armastavat. Ta on tark. Loomulik ja siiras."
"Palun jätkake, missis Jefferson."
"Nagu ma ütlesin, pidi Josie nelikuid kokku kutsuma ja Mark kirjutas ning Ruby ajas meiega juttu veidi kauem kui tavaliselt. Siis Josie tuli ja Ruby läks Raymondiga - tantsu- ja tenniseprofiga - esimesele soolotantsule. Pärast ta tuli tagasi. Sel hetkel ühines meiega ka Mark. Siis läks Ruby ühe noormehega tantsima ja meie alustasime neljakesi bridži." Missis Jefferson peatus ja tegi abitu liigutuse. "See on kõik, mida tean. Heitsin Rubyle vaid mõne pilgu, kui ta tantsis. Bridž on pinev mäng ja sellepärast ma läbi vaheseina tantsusaali peaaegu ei vaadanudki. Kell kaksteist tuli Raymond murelikuna Josie juurde ja küsis, kus Ruby on. Josie püüdis teda muidugi vaikima sundida, aga..."
Inspektor Harper katkestas. "Miks "muidugi", missis Jefferson?" küsis ta vaikselt.
"Noh..." kõhkles naine. Melchetti meelest tundis ta end veidi ebamugavalt. "Josie ei tahtnud, et tüdruku puudumisest numbrit tehakse. Ta tundis end olevat tüdruku eest teatud määral vastutav. Arvas, et Ruby võib olla magamistoas, sest ta olevat kurtnud peavalu. Muide, ma kahtlen, kas see oli tõsi, sest Josie ütles seda kuidagi vabandades. Raymond läks ja helistas Ruby tuppa. Ilmselt ei saanud ta vastust, sest tagasi tulles oli ta hirmus äge. Josie läks temaga eemale ja püüdis teda rahustada ja lõpuks tantsis ta ise Ruby asemel. Päris julge temast, sest see tegi ta pahkluule haiget. Kui tants lõppes, tuli ta meie juurde tagasi ja püüdis rahustada mister Jeffersoni, kes oli selleks ajaks juba üsna närviline. Veensime teda voodisse heitma ja ütlesime, et Ruby viidi võib-olla autoga sõitma ning kumm lõhkes. Siis läks ta magama ning kohe hommikul ärritus uuesti." Missis Jefferson tegi pausi. "Edasi te teate."
"Tänan, missis Jefferson. Ega teil ole aimu, kes seda teha võis?"
"Kardan, et selles ei saa ma teid kuidagi aidata," vastas naine viivitamata.
Melchett ei jäänud rahule. "Kas tüdruk midagi ei rääkinud? Midagi armukadedusest? Või mõnest mehest, keda ta kartis?"
Adelaide Jefferson raputas iga küsimuse järel pead. Paistis, et midagi rohkemat ta öelda ei oska. Inspektor Harper tegi ettepaneku vahepeal vestelda noore George Bartlettiga ning siis tulla tagasi mister Jeffersoni vaatama. Kolonel Melchett nõustus. Mehed asutasid minekule. Missis Jefferson lubas saata sõna, niipea kui mister Jefferson ärkab.
"Ilus naine," ütles kolonel, kui uks nende järel sulgus.
"Tõesti kena daam," lausus inspektor Harper.

VII

George Bartlett oli peenike, pikakoivaline ja silmatorkava kõrisõlmega noormees, kellel oli kohutavalt raske öelda, mida ta mõtles. Ta oli nii erutatud, et mingit korralikku seletust polnud temalt kerge saada. "Kuulge, see on jube, kas pole? Teate, sihukesi asju võib lugeda pühapäevalehtedest, aga keegi ei usu, et nii ka tegelikult juhtus."
"Kahjuks pole selles mingit kahtlust, mister Bartlett," ütles inspektor Harper.
"Ei, ei, muidugi mitte. Aga see näib kuidagi imelik. Ja üldse, mitu miili siit eemal - kuskil maamajas, kas pole? Jube matslik lugu ja puha. Ajas naabrid liikvele, mis?"
Kolonel Melchett tegi otsa lahti. "Kui hästi te tüdrukut tundsite, mister Bartlett?"
George Bartlett sattus ärevusse. "Oh, üldsegi m-m-mitte hästi, s-s-söör. Ainult veidi, kui mõistate. Tantsisime paar korda, veetsime päevakese, väike tennis - teate küll!"
"Olete vist viimane, kes teda eile õhtul elusana nägi?"
"Vist küll. Kas pole jube? Tähendab, ta oli täitsa tipp-topp, kui ma teda nägin. Absoluutselt."
"Mis kell see oli, mister Bartlett?"
"Noh, teate, kellaajast ei tea ma kunagi midagi. Polnud päris hilja või kuidas seda öelda."
"Tantsisite temaga?"
"Õigupoolest küll - nojah, tantsisin, kuigi oli vara. Ütleksin, et see oli just pärast tema demonstratsioontantsu tolle profiga. Võis olla kuskil kümme, pool üksteist, üksteist - ei tea."
"Olgu kellaajaga kuidas on. Selle teeme kindlaks. Palun rääkige üksikasjalikult, mis juhtus."
"Nojah, tantsisime, nagu te juba teate. Mitte et ma oleksin mingi tantsija..."
"See, kuidas te tantsite, küll asjasse ei puutu, mister Bartlett."
George Bartlett heitis kolonelile ärritatud pilgu ja kogeles: "Ei - ee... e-e-ei, muidugi mitte. Hea küll, nagu ma ütlesin, me tantsisime ja mina rääkisin. Ruby ei kõnelnud peaaegu üldse, ainult haigutas natuke. Nagu ma ütlesin, ei tantsi ma just päris hästi, nii et tüdrukud - noh, pidasid seda puuduseks, mõistate? Ma tean täpselt, millal lõpetama pean, noh, ja siis ma ütlesingi "okei" ja oligi kõik."
"Kus te teda viimati nägite?"
"Ta läks trepist üles."
"Ega ta ei rääkinud kellegagi kokkusaamisest? Või sõitmaminekust? Või - või kohtingust?" See kõnekeelne väljend tuli kolonelil kerge pingutusega.
Bartlett raputas pead. "Mulle küll mitte." Ta näis üsna kurb. "Ainult tõukas mu eemale."
"Kuidas tal meeleolu oli? Paistis ta murelik, endassetõmbunud, või oli tal midagi südamel?"
George Bartlett pidas aru. Siis raputas ta pead. "Tundus veidi tüdinud. Haigutas, nagu ma ütlesin. Rohkem midagi."
"Ja mis tegite teie, mister Bartlett?" küsis kolonel Melchett.
"Ah?"
"Mis te tegite, kui Ruby Keene lahkus?"
George Bartlett vahtis teda suu ammuli. "Las ma nüüd mõtlen. Et mis ma tegin?"
"Me ootame teilt vastust."
"Jajah, muidugi. Raske on kõiki asju meelde tuletada, või mis? Las ma mõtlen. Pole mingi ime, kui ma baari jooma läksin."
"Läksite baari ja jõite?"
"Nii see oli. Jõin. Aga ma pole kindel, et just siis. Teate, kujutage ette, läksin välja. Värske õhk. Septembri kohta päris lämbe. Väljas oli ilus. Jah, nii oligi. Kõndisin veidi ringi, siis tulin sisse, jõin ja läksin tagasi tantsusaali. Seal polnud midagi erilist. Märkasin, et mis ta nimi oligi - Josie - tantsis jälle. Tolle tennisistiga. Ta oli haiguslehel: pahkluu venitus või midagi seesugust."
"See näitab, et tulite tagasi kell kaksteist. Kas tahate väita, et jalutasite väljas üle tunni?"
"Noh... olin veidi joonud, mõistate? Ma... noh, ma mõtlesin igasugustest asjadest."
See väide tekitas rohkem umbusku kui ükski teine. "Millest te mõtlesite?" küsis kolonel Melchett teravalt.
"Ah, ma ei tea. Igasugustest asjadest," vastas mister Bartlett ähmaselt.
"Kas teil auto on, mister Bartlett?"
"Jaa, auto mul on."
"Kus see oli? Hotelli garaažis?"
"Ei, tõtt öelda hoovis. Teate, mõtlesin, et teen ühe sõidu."
"Vahest tegitegi ühe sõidu?"
"Ei, ei teinud. Vannun."
"Vahest sõidutasite näiteks miss Keene'i?"
"No kuulge! Millele tee sihite? Ei sõidutanud! Vannun, ei sõidutanud! Tõesti mitte."
"Tänan teid, mister Bartlett, Praegu vist rohkem küsimusi ei ole. Praegu," rõhutas kolonel Melchett tähendusrikkalt.
Nad jätsid mister Bartletti endale naeruväärselt ehmunud ja rumala näoga järele vahtima.
"Noor ajudeta eesel," ütles kolonel Melchett. "Kas pole?"
Inspektor Harper raputas pead. "Meil on veel pikk tee ees," lausus ta.

VIII

Ka ööportjeest ega baarimehest polnud abi. Portjee mäletas, et helistas miss Keene'i tuppa pärast keskööd, kuid keegi ei vastanud. Ta polnud märganud ka mister Bartletti hotellist väljumas ega sisenemas. Palju daame ja härrasid saalis sisse ja välja, sest öö oli ilus. Pealegi olid külguksed koridori lõpus niisama lahti nagu paraaduks. Portjee oli täiesti kindel, et miss Keene polnud väljunud peasissekäigu kaudu, aga kui tüdruk tuli oma toast, mis paiknes teisel korrusel, sai ta minna kõrvaltrepist alla ja koridori lõpust külgterrassile viivast uksest välja. Seda võis ta teha täiesti nähtamatult. Külgust ei pandud lukku enne kahte, kui tants oli lõppenud.
Baarimees mäletas, et mister Bartlett oli eelmisel õhtul baaris, kuid kellaaega ta öelda ei võinud. Õhtu keskpaiku, arvas ta. Mister Bartlett olevat istunud seina vastu ja näinud välja üsna melanhoolne. Kui kaua ta seal nii istus, seda baarimees ei mäletanud. Baaris sagis hulgaliselt väliskülalisi. Ta oli mister Bartletti küll märganud, kuid täpset aega meenutada ei suutnud.
Kui uurijad baarist väljusid, tuli neile vastu väike, umbes üheksa-aastane poiss. Too hakkas otsekohe elevalt kõnelema.
"Kuulge, kas teie olete detektiivid? Mina olen Peter Carmody. See oli minu vanaisa, mister Jefferson, kes Rubyst politseisse helistas. Olete Scotland Yardist? Ega te ei pahanda, et ma teiega räägin, ega?"
Paistis, nagu tahaks kolonel Melchett talle midagi lühidalt ja karmilt vastu öelda, kuid inspektor Harper segas vahele. "Hea küll, mu poiss," ütles ta lahkelt ja südamlikult. "Huvitab sind, mis?"
"Muidugi huvitab. Kas teile kriminullid meeldivad? Mulle küll. Loen nad kõik läbi ja mul on juba Dorothy Sayeri ja Agatha Christie ja Dickson Carri ja H. C. Bailey autogrammid. Kas mõrv pannakse lehte?"
"Päris kindlasti lehte," vastas inspektor Harper tõsiselt.
"Kas teate, ma lähen järgmisel nädalal jälle kooli ja siis rää gin kõigile, et tundsin teda, tundsin teda hästi."
"Mida sa temast arvasid, mis?"
Peter jäi mõttesse. "Noh, mulle ta eriti ei meeldinud. Minu meelest oli ta üsna rumal tüdruk. Emale ja onu Markile ei meeldinud ta ka. Ainult vanaisale meeldis. Muide, vanaisa ta hab teid näha. Edwards otsib teid."
"Nii et sinu emale ja onu Markile Ruby Keene eriti ei meeldinud?" pomises inspektor Harper julgustavalt. "Miks siis?"
"Ah, mina ei tea. Ta segas end alati võõrastesse asjadesse. Ja neile ei meeldinud, et vanaisa tema pärast nii palju jändab," lausus Peter rõõmsalt. "Neil on vist hea meel, et ta surnud on."
Inspektor Harper vaatas mõtlikult poisile otsa. "Kas sa kuul sid neid ee... nii ütlemas?"
"Noh, mitte just päris. Onu Mark ütles: "Igatahes on see üks väljapääs," ja ema ütles: "Jah, aga nii kohutav," ja onu Mark ütles, et pole hea olla silmakirjalik."
Mehed vahetasid pilke. Samal hetkel astus nende juurde korralikult raseeritud ja sinisesse sarži riietatud mees. "Vabandust, härrased, mina olen mister Jeffersoni teener. Mister Jefferson ärkas ja saatis mind teid otsima, ta tahab teid väga näha."
Nad läksid veel kord Conway Jeffersoni numbrisse. Elutoas ajas Adelaide Jefferson juttu kellegi pika püsimatu mehega, kes tammus närviliselt mööda tuba. Uustulnukate ilmudes keeras ta järsult ringi. "Ohjaa. Tore, et tulite. Mu äi juba küsis teie järele. Ta on ärkvel. Püüdke teda hoida nii rahulikuna kui saate, eks? Tal pole tervis päris korras. Päris ime, et see kohutav sündmus pole teda hauda ajanud."
"Ma ei teadnud, et tema tervis on nii käest ära," ütles Harper.
"Ta ei tea seda isegi," lausus Mark Gaskell. "Süda, mõistate. Doktor hoiatas Addiet, et ta ei tohi liialt erutuda ega närveerida. Ta enam-vähem vihjas, et lõpp võib tulla iga hetk, kas pole, Addie?"
Missis Jefferson noogutas. "Lausa uskumatu, et tal nii läks," ütles ta.
"Mõrv pole just rahustavate juhtumite killast," sõnas Melchett kuivalt. "Oleme nii ettevaatlikud kui võimalik." Rääkides tak seeris ta Mark Gaskelli. Melchett temast suurt ei hoolinud. Jultunud ja südametu kullipilk. Ta oli niisuguseid mehi, kes alati said oma tahtmise ja keda naised tihti imetlesid. "Aga mitte usaldusväärne," mõtiskles kolonel endamisi. Südametu oli tema jaoks õige sõna. Seda sorti mehed ei tagane millegi ees.

*

Suurest magamistoast avanes vaade merele. Conway Jefferson istus akna all ratastoolis. Niipea kui olid tuppa astunud, võisid tunda tema jõudu ja magnetismi. Vigastus, mis oli teinud temast sandi, paistis olevat koondanud haige keha elujõu kitsamasse fookusesse. Punakad juuksed esinduslikus peas olid kergelt hallid. Tugev kortsuline nägu oli päikesest pargitud ja silmad eresinised. Selles mehes polnud vähimatki haiguse või nõrkuse märki, sügavad vaod tema näol olid kannatusest, mitte nõrkusest. Ta ei kirunud saatust, vaid läks sellele võidukana vastu. "Mul on hea meel, et tulite," ütles ta. Elavad silmad kutsusid sisse. "Teie olete Radfordshire'i peakonstaabel?" pöördus ta Melchetti poole. "Õige. Ja teie olete inspektor Harper? Võtke istet. Sigaretid on kõrval laual."
Uurijad tänasid ja istusid. "Nagu ma aru saan, olete huvita tud surnud tüdrukust, mister Jefferson?" alustas Melchett.
Üle kortsulise näo libises väänlev naeratus. "Jaah, nad on siis teile juba rääkinud! Einoh, ega see olegi saladus. Mida te mu perelt siis kuulsite?" Küsides vilksas Conway Jefferson ühelt uurijalt teisele vaadata.
Vastas Melchett. "Missis Jefferson rääkis natuke sellest, et tüdruku jutt lõbustas teid ja et ta oli teie soosik. Mister Gas kelliga vahetasime ainult mõned sõnad."
Mister Jefferson naeratas. "Addie on diskreetne olevus, olgu ta õnnistatud. Mark peaks ehk olema avameelsem. Arvan, Melchett, et oleks parem, kui ma mõne asja teile täielikult ära räägin. Hakatuseks pöördun tagasi oma elu suurde tragöödiasse. Kaheksa aasta eest kaotasin lennuõnnetusel naise, poja ja tütre. Tollest ajast peale olen nagu mees, kes on kaotanud iseenda, rääkimata oma füüsilisest seisundist. Olin perekonnainimene. Minia ja väimees on minu vastu ikka head olnud. Nad on tei nud kõik võimaliku asendamaks minu liha ja verd. Aga ma olen aru saanud - eriti viimasel ajal -, et neil on ikkagi oma elu elada. Seetõttu, mõistate, olen üksik. Mulle meeldivad noored. Tunnen neist rõõmu. Paar korda on mul tekkinud mõte lapsendada mõni tüdruk või poiss. Sellel kuul sain suureks sõbraks lapsega, kes nüüd on tapetud. Ta oli täiesti loomulik, läbinisti naiivne. Ta vadistas oma elust ja juhtumistest - pantomiimist, reisiseltskondadest, emast ja isast nende odavas korteris. Hoopis isemoodi elu, nii palju kui ma üldse kuulnud olen. Ei mingit nurinat. Loomulik, rahulolev ja töökas, rikkumata ja veetlev laps. Daam ta vahest polnud, aga tänu jumalale ka mitte vulgaarne. Ruby meeldis mulle üha rohkem. Otsustasin, härrased, lapsendada ta seaduslikult. Temast oleks saanud mu seaduslik tütar. Loodan, et see selgitab minu muret ja käitumist pärast tüdruku kadumist."
Tekkis paus. Siis küsis inspektor Harper, kelle ükskõikne hääletoon röövis küsimuselt viimse solvanguvarjundi: "Mida teie väimees ja minia selle kohta ütlesid?"
Jefferson ei viivitanud vastusega. "Mida neil öelda oli? Ega see neile just eriti meeldinudki. Sellised asjad tekitavad eelarvamusi. Aga nad pidasid end hästi ülal, jah, väga hästi. Mitte nii, nagu oleksid nad minust sõltuvad. Kui mu poeg Frank abiellus, kandsin poole oma maisest varast kohe tema nimele üle. Ei maksa sundida lapsi sinu surma ootama. Nad vajavad raha noortena, mitte keskealistena. Ja kui mu tütar Rosamund oli otsustanud abielluda vaese mehega, andsin ka talle suurema summa raha. Tüdruku surma tõttu kanti summa mehele üle. Nagu näete, rahaga peaks asi lihtne olema."
"Selge, mister Jefferson," lausus inspektor Harper, kuid tema toon oli kõhklev. Conway Jefferson küsis kohe: "Te pole nõus, mis?"
"See asi pole minu otsustada, söör. Siiski võin öelda, et perekonnad ei talita just alati mõistlikult."
"Teil on õigus, inspektor, kuid pidage silmas, et mister Gaskell ja missis Jefferson pole tegelikult minu perest. Me pole veresugulased."
"Siis on asi muidugi teine," nõustus inspektor.
Conway Jefferson pilutas silmi. "Ma ei tahtnud öelda, et nad peavad mind vanaks tolaks!" lausus ta. "Sellised mõtted on üksnes ahnetel inimestel. Aga mina pole loll. Korraliku hariduse ja kasvatusega oleks Ruby Keene kaugele jõudnud."
"Kardan, et oleme liiga häbematud ja uudishimulikud," ütles Melchett. "Kuid tähtis on koguda kõik faktid. Kavatsesite võtta tüdruku täielikult enda hoolde - tähendab, anda talle raha -, aga seda pole te veel teinud?"
"Tean, mida te mõtlete," kostis Jefferson. "Võimalik, et tüdruku surm on kellelegi kasulik. Kellele? Seaduslik lapsendus ei jõudnud teoks."
"Aga kui teiega oleks midagi juhtunud?" küsis Melchett.
Conway Jefferson oli kiire vastama. "Mis minuga ikka juhtub! Olen sant, kuid mitte invaliid. Arstid soovitavad küll mitte üle pingutada. Mitte üle pingutada! Olen tugev nagu hobune. Äkksurm võib tabada ka kõige tugevamaid mehi, nüüdisajal eriti liiklusõnnetustes. Kuid selles olen ettenägelik. Umbes kümne päeva eest tegin uue testamendi."
"Jah?" Inspektor Harper kummardus ettepoole.
"Jätsin viiskümmend tuhat naela Ruby Keenen'i jaoks hoiule, kuni ta saab kahekümne viieseks ja omandab kapitaliõiguse."
Inspektor Harperil läksid silmad pärani. Kolonel Melchettil samuti. "See on suur summa, mister Jefferson," sõnas Harper üpris aukartlikul toonil.
"Nüüdisajal küll."
"Ja selle kavatsesite jätta tüdrukule, keda tundsite vaid mõni nädal?"
Sinisilmadesse valgus viha. "Mitu korda ma ühte ja sama asja pean kordama? Mul pole ei õe- ega vennalapsi, nõbusid ka mitte! Muidugi, raha võisin annetada ka heategevaks otstarbeks, kuid eelistasin siiski teisiti talitada." Vanamees naeris. "Tuhkatriinust sai printsess üleöö! Miks ka mitte? See on minu raha, mina tegin."
"Kas jagub veel kellelegi pärandust?" uuris kolonel Melchett.
"Väike pärandus Edwardsile, minu teenrile, ja ülejäänu võrdselt Markile ja Addie'le."
"Vabandage, kas see ülejäänu on suur summa?"
"Vahest mitte. Täpselt on raske öelda, investeeringud kõiguvad alatasa. Pärast matusekulude tasumist jäi sularahas umbes viis kuni kümme tuhat naela."
"Selge."
"Ärge ainult mõelge, et ma neid alatult kohtlesin. Nagu öeldud, jagasin oma vara, kui lapsed abiellusid. Endale jätsin üsna väikese summa. Aga pärast... pärast õnnetust tahtsin rakendada oma vaimu ja sukeldusin äritegevusse. Minu majja Londonis pandi eratelefon, mis ühendas magamistuba kontoriga. Töötasin kõvasti, see aitas mõtteid eemale peletada ja näitas, et... et vigastus polegi mind võitnud. Rabasin töötada" - mister Jeffersoni hääl vaibus üha, ta rääkis rohkem iseendale kui kuulajatele - "ja nagu saatuse pilkeks läks kõik korda. Õnnestusid kõige meeletumadki spekulatsioonid. Nii kui kaardi tõmbasin, ma võitsin. Kõik, mida puudutasin, muutus kullaks. Saatusel on komme kaalud õigeks seada, tundub nii."
Jälle ilmusid mister Jeffersoni näole kannatusevaod. End veidi kogunud, naeratas ta uurijaile virilalt. "Näete siis, et see rahasumma, mille Rubyle jätsin, kuulus vaieldamatult mulle ja ma võisin sellega teha, mis iganes pähe tuleb."
"Kahtlemata, kulla mees," kiirustas Melchett ütlema. "Seda me praegu ei küsigi."
"Hästi," sõnas Conway Jefferson. "Nüüd aga tahaksin esitada omalt poolt mõned küsimused, kui tohin. Tahan sellest kohutavast loost rohkem teada. Kõik, mida seni olen kuulnud, on see, et ta... et väike Ruby leiti kägistatult mingist majast."
"Tõsi. Gossington Hallist."
Jefferson kortsutas kulmu. "Gossingtonist? Aga see on ju..."
"Kolonel Bantry maja."
"Bantry! Arthur Bantry? Ma ju tunnen teda. Naist samuti! Kohtusime mõne aasta eest välismaal. Poleks arvanudki, et nad siinkandis elavad. Einoh, see..." Ta jäi vait.
Inspektor Harper ütles löögivalmilt: "Kolonel Bantry sõi möödunud nädala teisipäeval siin hotellis lõunat. Te ei näinud teda?"
"Teisipäeval? Teisipäeval... Ei, tulime hilja. Käisime Harden Headis ja lõunatasime tagasiteel."
"Kas Ruby Keene pole teie kuuldes Bantryt nimetanud?" küsis Melchett.
Jefferson raputas pead. "Mitte kordagi. Ei usu, et ta neid tundis. Kindlasti mitte. Peale teatriinimeste ja muu seda sorti rahva ei tundnud ta kedagi." Ta tegi pausi ja küsis siis järsku: "Mis Bantry selle kohta ütleb?"
"Ta ei taipa kõige vähematki. Ta oli eile õhtul konservatiivide koosolekul. Surnukeha leiti täna hommikul. Bantry ütleb, et ta pole tüdrukut ealeski näinud."
Jefferson noogutas ja lausus: "Lausa fantastiline lugu."
Inspektor Harper köhis hääle puhtaks. "On teil aimu, kes võis seda teha, söör?"
"Püha jumal, kui vaid oleks!" Veresooned tema otsaesisel paisusid. "See on uskumatu! Kujutlematu!"
"Kas tal pole mõnd sõpra või mõnda meest, kes tema ümber tiirles või teda ähvardas?"
"Ei usu. Ta oleks rääkinud. Tal pole kunagi olnud kindlat poissi. Nii Ruby mulle ütles."
Inspektor Harper mõtles: "Paljugi, mis ta teile ütles. See on ainult oletus."
"Josie peaks kõigist paremini teadma, kas Rubyt piiras või tülitas mõni meesterahvas või mitte," jätkas Conway Jefferson. "Kas tema ei saa aidata?"
"Ta ei teadnud."
Jefferson kortsutas kulmu. "Kipun arvama, et see on mõne maniaki töö. Brutaalne meetod, tungimine maamajja - kõik nii segane ja mõttetu. Selliseid mehi on küllalt, kes pealtnäha on terved, aga meelitavad tüdrukuid ja mõnikord lapsi endaga kaasa ning tapavad neid."
"Oh jaa, selliseid juhtumeid esineb," lausus Harper. "Aga pole teada, et siin ümbruskonnas mõni niisugune ringi hulguks."
"Olen jälginud kõiki mehi, keda Rubyga koos nägin!" jätkas Jefferson. "Kõiki kohalikke ja väliskülalisi, kes temaga tantsisid. Paistsid üsna kahjutud. Tavalised tüübid. Mingit kindlat sõpra või selletaolist tal polnud."
Inspektor Harper püüdis jääda ükskõikseks, kuid silmadesse ilmus mõtlik ilme, mida Conway Jefferson ei märganud. "Päris võimalik, et Ruby Keene'il oli kindel sõber," mõtles inspektor. "Isegi kui Jefferson sellest midagi ei teadnud."
Peakonstaabel heitis Harperile küsiva pilgu ja tõusis. "Tänan teid, mister Jefferson," ütles ta. "See on kõik, mida esialgu vajame."
"Kas hoiate mind asjaga kursis?" küsis Jefferson.
"Jaajah, jääme teiega kontakti."
Mehed läksid välja. Conway Jefferson nõjatus seljatoele. Tema silmalaud vajusid alla. Järsku näis ta väga väsinud mehena. Minuti või kahe pärast hakkasid silmad taas pilkuma. "Edwards!" hüüdis ta.
Viivitamatult ilmus kõrvaltoast teener. Edwards tundis oma peremeest paremini kui ükski teine. Teised, ka sugulased, teadsid ainult tema tugevaid külgi. Edwards teadis tema nõrkusi. Ta oli näinud Conway Jeffersoni väsinuna, kartlikuna, elutüdinuna ning haigusest ja üksildusest muserdatuna.
"Jah, söör?"
"Mine söör Henry Clitheringi juurde. Ta on Melborne Abbasis. Palu teda, et kui saab, siis tulgu mind vaatama mitte homme, vaid täna. Ütle, et asi on pakiline."

IX

Jeffersoni numbritoast tulles ütles inspektor Harper: "Nii palju oli sellest jutuajamisest kasu, söör, et nüüd on motiiv käes."
"Hm," tegi Melchett. "Viiskümmend tuhat naela, mis?"
"Jah, söör. Mõrvatakse ka hoopis väiksemate summade pärast."
"Nojah, aga..."
Harper mõistis poolelt lauselt. "Te ei usu, et see on antud juhul tõenäoline? Einoh, mina ka mitte, kuid arvesse peame võtma."
"Oo, kahtlemata."
Harper jätkas: "Kui mister Gaskell ja missis Jefferson on hästi kindlustatud ja saavad soliidset tulu, nagu mister Jefferson räägib, siis vaevalt nad kedagi mõrvaksid."
"Seda küll. Nende varandusliku seisundi kontrollime muidugi järele, aga ma ei ütleks, et too Gaskell mulle eriti meeldib. Südametu tüüp. Aga see veel ei tähenda, et ta oleks mõrtsukas."
"Jah, söör, mina arvan sedasama. Mõrv nende poolt ei ole tõenäoline, ka Josie jutust võib järeldada, et see pole võimalik. Kell kümme nelikümmend kuni kaksteist mängisid mõlemad bridži. Ei, teine võimalus on hoopis tõepärasem."
"Ruby Keene'i poiss?"
"Just, söör. Mõni rahulolematu nooruk, kel mõistust napilt. Lapsendusplaanist kuuldes võis talle tunduda, et jääb Rubyst ilma ning tüdruk viiakse hoopis teise elusfääri. Noh ja siis jäi vihast pimedaks ning läks hulluks. Eile õhtul kutsus tüdruku välja, sõimas näo täis ja tegi otsa peale."
"Kuidas ta Bantry raamatukokku sai?"
"Arvan, et üsna lihtsalt. Nad sõitsid, ütleme, poisi autoga. Kui too taipas, mis ta teinud oli, tahtis ta kõigepealt laibast vabaneda. Oletame, et nad olid jõudnud suure maja värava juurde. Noormees tuli mõttele, et kui tüdruk sealt leitakse, hakatakse süüdlast otsima samast majast või selle naabrusest ja tema pääseb minema. Tüdruk oli kleenuke, kerge kanda. Peitel oli autos. Poiss kangutas akna lahti ja pani tüdruku leevaibale. Et tapeti kägistades, siis ei jäänud autosse reetvaid vereplekke ega korratust. Saate minust aru, söör?"
"Oo jaa, Harper, see kõik on täiesti võimalik. Aga ikkagi jääb meil teha vaid üht. Cherchez l'homme (otsige meest)."
"Mis? Muidugi, söör." Inspektor Harper plaksutas Melchetti nalja peale käsi, olgugi, et koloneli oivalise prantsuse keele häälduse tõttu oleks nende sõnade tähendus talle peaaegu arusaamatuks jäänud.

***

"Oh... ee... kuulge... ee... k-k-kas tohin teiega paar minutit rääkida?" George Bartlett oli juba tükk aega passinud soodsat juhust.
Kolonel Melchett, kes polnud mister Bartlettist eriti vaimustatud ja kes tahtis kangesti teada, kuidas läheb Slackil tüdruku numbritoa uurimine ning toatüdrukute ülekuulamine, kihvatas: "Noh, mis on... Mis on?"
Noor mister Bartlett taganes sammu või kaks ja maigutas suud: "No... ee... teate, vahest polegi see tähtis. Mõtlesin, et peaks teile rääkima. Asi on selles, et ma ei leia oma autot."
"Mis tähendab, ei leia oma autot?" Hirmsasti kogeldes selgitas mister Bartlett, et see tähendabki seda, et ta ei leia oma autot.
"Varastatud?" küsis inspektor Harper.
George Bartlett tasandas häält. "Nojah, teate, sedand küll. Tähendab, aga kes teab, eks ju? Tähendab, keegi võis sellega lihtsalt minema põrutada, kavatsemata mingit halba, mõistate?"
"Millal te autot viimati nägite, mister Bartlett?"
"Nooh, katsun meenutada. Naljakas, kui raske on igasuguseid asju meelde tuletada, kas pole?"
"Ei usu," ütles kolonel Melchett külmalt. "Normaalse intelligentsuse puhul küll mitte. Mäletan teid ütlevat, et see oli eile õhtul hotelli hoovis."
Mister Bartlett oli piisavalt jultunud, et teda katkestada. "Seda küll... Oli või?"
"Mida te selle "oli või" all mõtlete? Ise ütlesite, et oli."
"Einoh, tähendab, ma arvasin, et oli. Tähendab, einoh, ma ei käinud vaatamas, saate aru?"
Kolonel Melchett ohkas. Ta võttis oma kannatuse kokku ja ütles: "Teeme selle asja nüüd selgeks. Millal te oma autot veel kindlalt nägite? Muide, mis marki see oli?"
""Minoan 14"."
"Ja millal nägite seda viimati?"
George Bartletti kõrisõlm liikus üles-alla. "Las ma mõtlen. Eile enne lõunat oli ta mul olemas. Pärast lõunat pidin tegema väikese tiiru. Aga läksin millegipärast hoopis magama, saate aru. Siis, pärast teejoomist, tegin ühe squashi ja nii edasi, siis läksin suplema."
"Ja sel ajal oli auto hotelli hoovis?"
"Arvan küll. Tähendab, sinna ma ta panin. Teate, mõtlesin, et viin kellegi sõitma. Tähendab, pärast sööki. Aga eile õhtul polnud mul õnne. Pole miskit parata. Muidu poleks ma seda vana kosu välja ajanudki."
"Teie teada oli auto ikka hoovis?" uuris Harper.
"Einoh, loomulikult. Tähendab, sinna ma ta ju panin, või mis?"
"Kas oleksite märganud, kui seda poleks seal olnud?"
Mister Bartlett raputas pead. "Teate, ei usu. Autosid muudkui tuli ja läks ja nii edasi. "Minoanisid" oli palju."
Inspektor Harper noogutas. Tema pilk eksles aknast välja. Hoovis oli vähemalt kaheksa "Minoan 14". Üsna populaarne ja odav sõiduk.
"Kas te pole harjunud autot õhtuti ära panema?" küsis kolonel Melchett.
"Mul pole kombeks endale sellega tüli teha," vastas mister Bartlett. "Teate, noh, ilus lim. Garaaži panekuga on ka igavene jama."
Inspektor Harper vaatas kolonel Melchettile otsa ja ütles: "Saame üleval kokku, söör. Lähen, otsin seersant Higginsi ja lasen tal mister Bartletti seletused üksikasjaliselt üles tähendada."
"Õige, Harper."
Mister Bartlett lisas nukralt: "Mõtlesin, et peaksin teile teatama... teile teatama. Et vahest on tähtis, või mis?"

***

Mister Prestcott oli mingit hoolt kandnud oma lisatantsijate toidu ja peavarju eest. Olgu toiduga kuidas oli, aga peavari oli hotelli kohta armetu. Josephine Turneri ja Ruby Keene'i toad paiknesid madala räpase koridori lõpus. Sealsete väikeste numbritubade akendest ulatus pilk hotellitagustele kaljurahnudele. Mööbel koosnes kolist, mis kunagi oli esindanud luksustubade toredust. Hotelli moderniseerides oli magamistubadesse tehtud riidehoidlad. Victoria-aegsed tammest ja mahagonist kapid viidi ruumidesse, kus elasid teenindajad või kõrghooaja külalised, kellele paremaid tube ei jätkunud.
Melchett ja Harper märkasid kohe, et Ruby Keene'i toa asukoht oli ideaalne selleks, et nähtamatult lahkuda, kuid äärmiselt ebasoodne, et tüdruku lahkumise üksikasjadele valgust heita. Väike trepp koridori lõpus viis alumise korruse niisama hämarasse koridori. All olevast klaasuksest pääses vähekäidavale külgterrassile, kust ei avanenud mingit vaadet. Sealt võis minna ette peaterrassile või mööda keerdkäiku välja rajale, mis ühines kiviteega. Konarlikkuse tõttu kasutati seda harva.
Inspektor Slack küsitles toatüdrukuid ja otsis Ruby toast asitõendeid. Suureks rõõmuks leidsid uurijad ruumi täpselt sellisena, nagu see eelmisel ööl oli jäetud. Ruby Keene'il polnud kombeks vara tõusta. Slack sai teada, et tüdruk tavatses magada kella kümneni või poole üheteistkümneni ning tellida siis hommikusöögi. Järelikult, kuna Conway Jefferson võttis administraatoriga ühenduse väga vara, oli politsei asunud asja uurima enne, kui toatüdrukud Ruby toas käisid. Nad polnud käinud isegi mitte koridoris. Teisi sealseid tube avati ja puhastati tolmust sel hooajal vaid kord nädalas.
"Seni edeneb kõik," selgitas Slack. "Tähendab, kui midagi oleks leida, siis me selle ka leiaksime. Aga leida pole midagi."
Glenshire'i politseinikud olid otsinud Ruby toast sõrmejälgi ilma et oleksid midagi võõrast ja seletamatut avastanud. Leiti üksnes Ruby, Josie ja kahe toatüdruku - üks hommikusest, teine õhtusest vahetusest - jäljed. Paar sõrmejälge oli jätnud ka Raymond Starr, kuid nende kohta tunnistas profitantsija, et ta oli koos Josie'ga tulnud Rubyt otsima, kui too polnud kell kaksteist demonstratsioontantsule ilmunud.
Nurgas seisva raske mahagonist laua laegastes oli hunnik kirju ja igasugust prahti. Slack oli selle läbi tuhninud, kuid midagi kahtlast polnud leidnud. Arved, retseptid, teatrikavad, kasutatud kinopiletid, ajaleheväljalõiked, ajakirjadest rebitud ilunõuanded. Mõned kirjad olid Lililt, ilmselt sõbrannalt Palais de Danse'ist. Neis oli uudiseid ja keelepeksu ning "igatseme Rube'i järele, mister Findeison küsib Sind tihti, ta on üsna nukker! Reg käib nüüd Mayga, sest Sina oled läinud. Barney küsib Sinu järele. Elu läheb nagu harilikult. Vana Grouser on nurjatu,nagu ikka. Ta tegi Adale märkuse selle eest, et too mingi noormehega semmib".
Slack oli kõik ettejuhtunud nimed üles märkinud. Tuleb küsitleda, heal juhul ilmub ehk päevavalgele midagi kasulikku. Muidu oli Ruby tuba informatsiooniga üsna kitsi.
Toa keskel seisval toolil lebas õhuline roosa tantsukleit, mida Ruby oli eelmisel õhtul kandnud. Paar kõrge kontsaga atlass-siidist kingi vedeles põrandal. Sealsamas oli kaks tupsudeks kägardatud õhukest siidsukka, ühel neist silm maha jooksnud. Melchettile meenus, et surnud tüdrukul polnud sukki jalas. Slack sai teada, et nii oli Rubyl kombeks. Tüdruk oli sukkadele eelistanud jalgade make-up'i, tantsides oli ta sukki kandnud ainult harva, päästes end liigsetest kulutustest. Riidekapp oli lahti, sellest paistsid kirevad õhtukleidid ja hunnik kingi. Pesukorvis oli mõni paar musta aluspesu, prügikastist leiti küünetükke, määrdunud näorätik ning huulepulga ja küünelaki jälgedega vatitoppe, ühesõnaga ei midagi erakordset. Kõik paistis ilmselge. Ruby oli tormanud üles, vahetanud riided ja kiirustanud jälle minema. Aga kuhu?
Josephine Turner, keda arvati Ruby elust ja sõpradest kõige rohkem teadvat, osutus abistamisvõimetuks. See võis olla loomulik, nagu nentis inspektor Slack. "Kui see, mis te lapsendusest räägite, söör, on tõsi, oleks Josie minu arvates igati püüdnud aidata katkestada Rubyl sidemed mõne vana sõbraga või sellega, kes tal suhted vanamehega untsu oleks ajanud. Nagu ma näen, oli invaliid Ruby Keene'ist üsna sisse võetud, sest tüdruk oli nii kena, süütu ja lapselik. Vanamehele poleks ilmselt meeldinud, kui Rubyl oleks olnud mõni kindel poiss. Tüdrukule oli kasulik seda salajas hoida. Josie ei paistnud Rubyst suurt teadvat - et kas tal oli sõpru või mitte. Aga ühte poleks ta kindlasti tahtnud: et Rubyl mõne noormehe pärast vanamehega asjad sassi lähevad. Nüüd on arusaadav, miks Ruby - väike kaval plika! - kohtamisi varjama pidi. Ta ei tahtnud, et Josie sellest teada saaks; muidu oleks Josie öelnud: "Ei, mu kullake, nii see ei lähe." Aga teate küll, millised need tüdrukud on, eriti nooremad: lasevad end mõnel kutil kergesti haneks tõmmata. Ruby tahtis teda näha. Poiss tuli siia, sai kõigest teada, vihastas ja keeras tüdrukul kaela kahekorra."
"Tahaks loota, et teil on õigus, Slack," ütles kolonel Melchett, varjates harjumuspärast pahameelt inspektori ennatliku mõt tekäigu üle. "Kui nii, siis teeme selle noormehe isiku varsti kindlaks."
"Jätke see asi mulle, söör," ütles Slack tavapärase enesekind lusega. "Otsin tolle Lili Palais de Danse'ist üles ja pööran ta pahupidi. Küll varsti jõuame tõeni." Kolonel Melchett mõtles: kui see vaid nii oleks! Slacki energilisus ja aktiivsus väsitasid teda. "On veel üks isik, kellelt võib midagi teada saada," jätkas Slack. "Too tantsu- ja tenniseproff. Ta on Rubyga küllalt koos olnud, vahest teab ta rohkem kui Josie. Üsna tõenäoline, et tüdruk talle mõne sõnakese poetas."
"Olen seda mõtet inspektor Harperiga kaalunud."
"Hästi, söör. Mina loputasin toatüdrukud korralikult läbi. Nemad ei tea midagi. Nagu ma aru sain, põlgasid nad Josiet ja Rubyt ja teenindasid noid nii halvasti kui iganes julgesid. Viimati käis toatüdruk siin eile õhtul kell seitse, tõmbas voodi alla ja kardinad ette ja koristas veidi. Järgmine uks viib vannituppa, kui soovite näha."
Vannituba oli pime ruum Ruby ja Josie tubade vahel. Kolonel Melchett imestas suure hulga ilustusvahendite üle, mida naised kasutavad. Mitmed read näokreemi, puhastuskreemi, peitekreemi ja nahatoitekreemi purke. Mitmed karbid igas värvivarjundis puudrit. Hunnik huulepulki. Juukselakke ja -värve. Kulmuvärve, ripsmetušše, lauvärve. Vähemalt kaheteistkümnes varjundis küünelakke, näorätte, vatitampoone, määrdunud puudritupse. Pudelite viisi juuksefiksaatoreid, toonitajaid, pehmendajaid ja nii edasi. "Kas tahate öelda, et naised tõesti kõike seda kasutavad?" pomises kolonel jõuetult.
Inspektor Slack, kes alati kõike teadis, valgustas lahkelt: "Nii öelda eraelus söör, kasutavad daamid tavaliselt üht või kaht tooni: üht õhtul, teist päeval. Nad teavad, mis neile sobib, ja peavad sellest kinni. Aga need, noh, kutselised tüdrukud peavad nii-öelda varieeruma. Nad tantsivad demonstratsioontantse, ühel õhtul on selleks tango, teisel Victoria tants krinoliiniga, siis mingi indiaani tants, siis tavaline tantsuõhtu, ja muidugi varieerub make-up päris tugevalt."
"Püha jumal!" imestas kolonel Melchett. "Pole ime, kui mõne õnn seisneb üksnes neis kreemides ja vedelikes."
"Odav kraam, vaat mis," ütles Slack. "Odav kraam. Aga reklaamiks peab ju ka natuke kulutama."
Kolonel Melchett viis oma mõtted naiste sajanditevanustest ilustusprobleemidest kõrvale. "Jääb veel too tantsuproff," sõnas ta. "Teie asi, inspektor Harper."
"Olgu pealegi, söör."
Alla minnes küsis Harper: "Mida arvate mister Bartletti loost, söör?"
"Tema autost? Mina arvan, Harper, et noormehel tuleks silm peal hoida. Lugu on kahtlane. Oletame, et ta ikkagi viis Ruby Keene'i eile õhtul sõitma?"

X

Inspektor Harperi maneer oli rahulik, meeldiv ja ei millekski kohustav. Juhud, kus koos pidid töötama kahe maakonna politseinikud, olid alati rasked. Harper pidas kolonel Melchettist lugu kui võimekast peakonstaablist, kuid oli sellest hoolimata rõõmus, et sai tantsuprofi küsitluse endale jätta. Mitte kunagi liiga palju ühekorraga, selline oli inspektor Harperi reegel. Alguses mõned šabloonküsimused, mis jätavad küsitletavad rahulikuks ning soodustavad neis ettevaatamatust järgmisel intervjuul.
Nägupidi inspektor Raymond Starri juba tundis. Tore eksemplar: pikk, nõtke ja nägus, lumivalged hambad, pronksistunud nägu. Tume ja elegantne. Meeldiv, sõbralik maneer. Hotellis oli ta väga populaarne. "Kardan, et minust pole suurt abi, inspektor," lausus proff. "Tundsin Rubyt muidugi päris hästi. Ta oli siin juba üle kuu aja, treenisime koos tantse ja nii edasi. Tõesti, midagi pole öelda. Ta oli päris kena ja üsna rumal tüdruk."
"Kõige rohkem oleme huvitatud tema sõpradest. Tema sõprusest meestega."
"Seda ma arvasingi. Noh, mina küll ei tea. Hotellis võis tal ju mõni austaja olla, aga ma ei pannud küll tähele. Teate, Jeffersonid hoidsid temast alatasa kinni."
"Jah, Jeffersonid." Harper jäi mõtlikult vait ja heitis noormehele kavala pilgu. "Mida teie sellest asjast arvasite, mister Starr?"
"Mis asjast?" küsis Raymond Starr külmalt.
"Kas teadsite, et mister Jefferson kavatses Ruby Keene'i seaduslikult lapsendada?"
Tuli välja, et see on Starrile uudis. Noormees ajas huuled torru ja vilistas. "Väike kaval kurat!" ütles ta. "Einoh, vana loll!"
"Selline on teie reageering?"
"Einoh, mis siin muud öelda? Kui vanamees tahab kedagi lapsendada, miks ei valinud ta siis tüdrukut oma klassist?"
"Ruby pole teile sellest midagi rääkinud?"
"Ei. Panin tähele, et ta oli millestki tiivustatud, kuid ma ei teadnud, millest."
"Oh," minu arvamust mööda pidi Josie küll teadma, mis toimub. Võib-olla oligi see tema, kes kogu selle asja planeeris. Josie pole loll. Tal on nuppu."
Harper noogutas. Ruby Keene'i oli ju hotelli kutsunud Josie. Kahtlemata oli see Josie, kes ergutas ka tema suhteid Jeffersonidega. Pole ime, et ta oli pahane, kui Ruby polnud möödunud ööl tantsule ilmunud ja Conway Jefferson paanikasse sattus. Plaanid ähvardasid luhtuda. Inspektor küsis: "Mis te arvate, kas Ruby oskas saladust hoida?"
"Nagu enamik inimesi. Ta ei kõnelnud endast palju."
"Kas ta pole kunagi rääkinud mingist sõbrast, noh, üldse mingist kunagisest sõbrast, kes pidi teda siia vaatama tulema või kellega tal pahandusi on olnud? Kindlasti saate aru, mida ma mõtlen."
"Saan küll. Nii palju kui mina mäletan, pole sellest juttu olnud. Ta ei rääkinud midagi."
"Tänan. Nüüd rääkige oma sõnadega ja võimalikult täpselt, mis eile õhtul juhtus."
"Püüan. Kell pool üksteist tegin Rubyga näidistantsu."
"Te ei märganud temas midagi erilist?"
Raymond pidas aru. "Ei hakanud silma. Ma ei pannud tähele, mis edasi sai, sest otsisin partnereid. Seda mäletan küll, et teda tantsusaalis polnud. Kell sai kaksteist, ikka veel polnud teda. Olin hirmus pahane ja läksin asjast Josie'le rääkima. Josie mängis parajasti Jeffersonidega bridži. Tal polnud aimu, kus Ruby võis olla, ja see paistis olevat talle üsna ebameeldiv üllatus. Märkasin, et ta heitis mister Jeffersonile äreva pilgu. Veensin orkestrit mängima mõnd uut lugu ja lasksin ametiruumist Rubyle helistada. Keegi vastu ei võtnud. Siis läksin Josie juurde tagasi. Ta arvas, et Ruby on tuppa magama jäänud. Idiootlik arvamus tõesti, aga see oli muidugi mõeldud Jeffersonidele! Josie tuli minuga ära ja ütles, et läheksime koos vaatama."
"Selge, mister Starr. Mis ta ütles, kui kahekesi jäite?"
"Nagu ma mäletan, oli ta väga pahane ja ütles: "Pagana lollike. Niisugust asja ei tohi teha. See ajab tal kõik võimalused luhta. Tead sa, kellega ta on?"
Ütlesin, et mul pole õrna aimugi. Viimati nägin teda tantsimas noore mister Bartlettiga. Josie ütles: "Temaga ta küll ei ole. Mis sel plikal õige mõttes on? Ega ta ometi ole tolle filmimehega?""
"Filmimehega?" küsis Harper järsult. "Kes see on?"
"Nime ma ei tea," ütles Raymond. "Ta pole siin kunagi elanud. Mitte just harilik kuju - mustad juuksed ja ülespuhutud välimus. Ta on kuidagi filmindusega seotud, nagu mulle näis - või ütles ta seda Rubyle. Käis siin kord või paar õhtustamas ja tantsis pärast Rubyga, aga ma ei usu, et tüdruk teda hästi tundis. Sellepärast olingi üllatunud, kui Josie teda mainis. Ütlesin, et ega ta täna õhtul siin olnud, kuid Josie vastas: "Kindlasti läks Ruby kellegagi välja. Misasja ma nüüd Jeffersonidele ütlen?" Küsisin, mis see Jeffersonidesse puutub. Josie ütles, et puutub ja et ta ei andestaks Rubyle kunagi, kui ta asjad untsu ajab.
Siis läksime Ruby tuppa. Toas teda mõistagi polnud, kuid seal oli ta käinud, sest tema kleit lebas toolil. Josie vaatas riidekappi ja arvas, et tüdruk on selga pannud oma vana valge kleidi. Muidu oleks ta pidanud riietuma hispaania tantsuks musta sametkleiti. Josie rahustas mind nagu oskas, lubas ise minuga tantsida, et vana Prestcott meid kõiki käsile ei võtaks. Ta vahetas kleidi ja me läksime alla ning tegime tango - maneerlikult, kuid pahkluule mitte liiga kurnavalt. Josie oli väga vapper, sest tal oli valus, nagu ma tähele panin. Pärast seda palus, et ma aitaksin Jeffersone maha rahustada. Ütles selle olevat tähtsa. Tegingi siis, mis suutsin."
Inspektor Harper noogutas. "Tänan, mister Starr," ütles ta ja mõtles: muidugi oli see tähtis. Viiskümmend tuhat naela. Ta vaatas Raymond Starrile järele, kui too graatsilisel sammul eemaldus, terrassitrepist alla läks ning tennisepallikoti ja reketi haaras. Missis Jefferson, kellel samuti oli reket, liitus temaga ja nad läksid tenniseväljaku poole.
"Vabandust, söör!" Harperi kõrval seisis hingetu seersant Higgins. Tema jutt pani inspektori võpatama: "Staabist tuli teile sõnum, söör. Keegi põllutööline oli täna hommikul näinud tulekuma. Pool tundi tagasi leiti kivimurru lähedalt põlenud auto - Venni kivimurru lähedalt, siit kaks miili. Sees oli söestunud laip."
Harperi nägu lõi õhetama. "Mis siin Glenshire'is õieti toimub?" küsis ta. "Vägivallaepideemia? Kas auto number saadi teada?"
"Ei, söör. Aga seda on võimalik mootorinumbri järgi kindlaks teha. Mark on arvatavasti "Minoan 14"."

XI

Läbi "Majesticu" ooteruumi minnes ei pannud söör Henry Clithering sealviibijaid tähelegi. Pea oli mõtteid täis.
Mis võis olla sõbra äkilise sõnumi põhjuseks? Conway Jefferson polnud neid inimesi, kes saadavad pakilisi küllakutseid. Ilmselt on juhtunud midagi erakordset, arvas söör Henry.
Jefferson ei raisanud aega pikemaks sissejuhatuseks. "Mul on hea meel, et tulid... Edwards, too söör Henryle napsi... Võta istet, vanapoiss. Arvatavasti pole sa veel midagi kuulnud?"
Söör Henry raputas pead, uudishimu kasvas.
"Mis on juhtunud?"
"Mõrv on juhtunud. Mina olen sellega seotud, samuti sinu sõbrad Bantryd."
"Arthur ja Dolly Bantry?" kõlas Clitheringilt umbusklikult.
"Jah, tead, laip leiti nende majast."
Conway Jefferson rääkis kokkuvõtlikult, mis oli juhtunud. Söör Henry kuulas. Mõlemad olid harjunud asjal sarvist haarama. Kunagi pealinna politseivolinikuna töötades oli söör Henry saanud kuulsaks sellega, et oskas kiiresti eraldada olulist ebaolulisest. "Erakordne lugu," ütles ta, kui teine oli lõpetanud. "Ei tea, kuidas Bantryd selesse segati?"
"See mulle muret teebki. Tead, Henry, lool võib ühist olla faktiga, et mina neid tunnen. See on ainuke pidepunkt, mida olen suutnud leida. Olen jõudnud järeldusele, et kumbki neist polnud tüdrukut varem näinud. Nii nad väitvat ja selles pole põhjust kahelda. Pole üldsegi tõenäoline, et Bantryd teda tunneksid. Kas pole siis võimalik, et tüdruk meelitati välja ning laip jäeti sihilikult minu sõbra majja?"
"Arvan, et sellega sa veidi liialdad," lausus Clithering.
"Ikkagi võimalik," ei andnud teine alla.
"Jah, kuid mitte tõenäoline. Mida sa tahad, et ma teeksin?"
"Olen invaliid," vastas Conway Jefferson kibedalt. "Varjan seda fakti, keeldun seda tunnistamast. Nüüd pole midagi parata. Ma ei saa käia ringi, nagu tahaksin, küsida, uurida. Pean istuma siin vaguralt ja olema tänulik sellele tühisele informatsioonile, mida politsei suvatseb lahkesti minuga jagada. Muide, ega sa juhtumisi tunne Melchetti, Radfordshire'i peakonstaablit?"
"Jah, olen kohanud." Söör Henry ajus hakkas miski koitma. Meenusid nägu ja kuju, mida ta ooteruumi läbides teadmatult oli märganud. Rühikas vana daam, kelle nägu tundus tuttav. Henry tuletas meelde, millal ta oli viimati näinud Melchetti. "Tahad, et hakkaksin amatöördetektiiviks?" küsis ta. "Pole minu ala."
"Selles asi ongi, et sa pole amatöör," vastas Jefferson.
"Ka kutseline enam mitte. Olen nüüd pensionil."
"See teeb asja lihtsamaks," kostis Jefferson.
"Tahad öelda, et kui ma oleksin ikka veel Scotland Yardis, ei saaks ma asjasse sekkuda? Täiesti õige."
"Jah," ütles Jefferson. "Kogemused aitavad sul asjasse süveneda ja iga sinu pakutud koostöövõte on teretulnud."
"Etikett lubab, ma olen nõus," lausus Clithering mõtlikult. "Aga ütle, Conway, mida ma õieti pean tegema? Leidma tapja?"
"Just."
"Sa ise ei aima?"
"Üldsegi mitte."
"Sa kindlasti ei usu mind, aga sul istub saladuste lahendamise spetsialist praegu all ooteruumis," jätkas söör Henry. "Tema on sel alal minust taibukam ja kõigi eelduste kohaselt on tal juba hais ninas."
"Mis sa räägid?!"
"All ooteruumis, vasakult kolmanda piilari juures istub mõnusa vanatüdrukunäoga daam, kelle vaim on tunginud inimõeluse sügavusteni ja ammutab sealt kõike igapäevatööks. Tema nimi on miss Marple. Pärit on ta St. Mary Meadi külast, poolteist miili Gossingtonist. Miss Marple on Bantryte sõber, ja mis puutub kuritegudesse, siis on just tema see, keda vaja läheb."
Jefferson vahtis söör Henryle kulmu kortsutades otsa. "Nalja teed," ütles ta valjusti.
"Ei tee. Rääkisid äsja Melchettist. Nägin teda viimati ühte külatragöödiat uurimas. Tüdruk arvati olevat end uputanud. Politsei kahtlustas - ja täiesti põhjendatult -, et see polnud enesetapp, vaid mõrv. Arvati ka teadvat, kes seda tegi. Siis tuli minu juurde vana miss Marple kartuses, et puuakse vale isik. Ütles, et tal puuduvad tõendid, aga ta teab, kes on tegelikult süüdi. Andis mulle paberitüki, millele oli kirjutatud nimi. Tal oli õigus!"
Conway Jeffersoni kulmud vajusid üpris madalale.
"Naise intuitsioon," lausus ta skeptiliselt.
"Ei, nii ta seda ei nimeta. Kinnistunud teadmised, nagu ta ütleb."
"Mis see tähendab?"
"Noh, tead, Jefferson, kasutame seda politseitöös. Pannakse toime murdvargus ja meie enamasti teame päris hästi, kes seda tegi, noh, tuntud kurjategijaist muidugi. Igal murdvargal on oma teguviis. Miss Marple'il on huvitavaid, ehkki mõnikord triviaalseid paralleele külaelust."
"Mida võib ta teada tüdrukust, kes on üles kasvanud teatrimiljöös ega ole vist maale saanudki?" küsis Jefferson skeptiliselt.
Söör Henry Clithering jäi enda juurde: "Tal võib olla mõni idee."

***

Miss Marple lausa õhetas, kui söör Henry alla tuli. "Oo, tõe poolest suur õnn, et teid siin kohtasin."
"Ka mulle on see suureks rõõmuks," vastas söör Henry ga lantselt.
"Kui ilus teist," pomises miss Marple punastades.
"Elate siin?"
"Jah. Õigupoolest, me elame küll."
"Me?"
"Missis Bantry on ka siin." Ta vaatas söör Henryle teraselt otsa. "Olete juba kuulnud ... Jah, näen, et olete. Hirmus, kas pole?"
"Mida Dolly Bantry siin teeb? Kas abikaasa on ka?"
"Ei. Nad reageerisid nagu ikka täiesti erinevalt. Vaene kolo nel Bantry suleb ennast kabinetti või läheb farmi, kui midagi sellist juhtub. Temataolised on nagu jaanalinnud, kes torkavad pea maasse lootuses, et keegi neid ei märka. Dolly on muidugi teistsugune."
"Dolly tunneb vist pigem lõbu, mis?" kostis söör Henry.
"Noh ... ee ... jah. Vaeseke."
"Ja tõi teid kaasa, et te talle imetrikke näitaksite?"
"Dolly mõtles, et keskkonnavahetus on kasuks, aga ta ei tahtnud tulla üksi," lausus miss Marple tasakaalukalt ja pilgutas Henryle silma. "Muidugi on teie arusaamine õige, aga ma olen päris kimbatuses, sest minust pole vist mingit kasu."
"Mingeid ideid? Mingeid paralleele külast?"
"Ma ei tea sellest kõigest veel peaaegu midagi."
"Arvan, et saan asja parandada. Kutsun teid konsultatsioonile, miss Marple."
Ta andis sündmuste käigust lühiülevaate. Miss Marple kuulas huviga. "Vaene mister Jefferson," ütles ta. "Kui kurb lugu! Need hirmsad õnnetused. Sandina ellu jääda on minu meelest julmem kui hukkuda."
"Jah, tõepoolest. Just sellepärast imetlevadki sõbrad nii väga tema visadust ja võitu valu, mure ning vigasuse üle."
"Jah, see on suurepärane."
"Üks asi, millest ma mitte aru ei saa, on äkiline tundepuhang tolle tüdruku vastu. Muidugi võis tüdrukul olla häid omadusi."
"Arvatavasti mitte," lausus miss Marple vaikselt.
"Te ei usu?"
"Ma ei usu, et tema omadused midagi põhjustasid."
"Teate, vanamees pole sugugi halb inimene," ütles söör Henry.
"Oh ei, ei!" Miss Marple läks näost roosaks. "Ma ei mõelnud seda. Tahtsin ainult öelda - tean, mitte just viisakalt -, et ta vahest otsis üht kena tüdrukut hukkunud tütre asemele, ja siis nägi too tüdruk avanenud võimalust ja püüdis oma väärtusi välja mängida. Kõlab üsna halastamatult, ma tean, aga ma olen seda laadi juhtumeid küllalt näinud. Võtame mister Harbottle'i noore teenijaneiu. Täitsa tavaline tüdruk, aga vaikne ja kom bekas. Mister Harbottle'i õde kutsuti hooldama surivoodil sugulast ja tagasi tulles leidis ta tüdruku istumas külalistetoas ilma tanu ja põlleta ning täiesti koduselt vestlemas ja naermas. Miss Harbottle riidles temaga, kuid tüdruk ei kuulanud sõna. Missil vajus suu pärani, kui mister Harbottle ütles, et tüdruk on maja juba küllalt hoidnud ja et ta teeb uued korraldused.
Lugu tekitas külas hirmsat skandaali. Vaene miss Harbottle pidi elama asuma ebamugavasse Eastbourne'i. Rahvas rääkis igasugu asju, kuid mingit familiaarsust selles minu arvates pol nud. Vanamees lihtsalt leidis, et on meeldivam, kui noor elurõõmus tütarlaps talle räägiks, kui tark ja lõbus mees ta on, mitte nagu õde, kes talle pidevalt vigu ette luges, olgugi et ta oli hea ja kokkuhoidlik perenaine."
Hetkeks tekkis paus. Miss Marple jätkas: "Ning mister Badger, kes pidas rohupoodi. Sehkendas noore daamiga, kes tal kos meetikaosakonnas töötas. Ütles naisele, et nad peaksid teda pi dama oma tütreks ja võtma ta oma majja elama. Missis Badger aga nägi asja hoopis teises valguses."
"Oleks tüdruk olnud vähemalt vanamehe enda seisusest," ütles söör Henry. "Mõne sõbra laps ..."
Miss Marple katkestas teda: "Ooh, see poleks teda sugugi rahuldanud. See on nagu kuningas Cophetua ja kerjustüdruk. Kui oled tõesti üsna üksik ja elutüdinud vanamees ja su oma pere on sind hooletusse jätnud ..." Miss Marple peatus. "... noh, ja hakkad toetama kedagi, kes on vaimustatud sinu jõuku sest - kõlab üsna melodramaatiliselt, kuid loodan, et saate minust aru -, noh, see oleks hoopis huvitavam. Tekitab tunde, nagu oleksid hoopis suurem isik - helde monarh! Pimestad rahaga oma soosiku, see on mõistagi meeldiv tunne." Viivu pärast ta ütles: "Teate, mister Badger ostis tollele tüdrukule lausa fantastilisi kingitusi, teemantkäevõru ja kõige kallima radioola. Kulutas suure osa oma säästudest. Kuid missis Badger, kes oli palju kavalam kui vaene missis Harbottle - abielu muidugi aitab -, võttis vaevaks otsida mõnele asjale selgitust. Ja kui missis Badger avastas, et tüdruk sehkendas mingi tobeda võidusõitjast noormehega ning pani käevõru panti, et poisile raha anda... noh, siis oli mister Badger täiesti pettunud ja kogu see asi jäi õnnelikult sinnapaika. Ja mister Badger kinkis naisele jõuludeks teemantsõrmuse."
Miss Marple vaatas söör Henryle otsa. Clithering mõtles, kas vana daami jutt polnud mõeldud vihjena. Ta küsis: "Arvate, et kui Ruby Keene'il oleks olnud mingi noormees, oleks minu sõber temasse teistviisi suhtunud?"
"Teate, arvatavasti küll. Julgen isegi öelda, et aasta või paari pärast oleks ta ehk hakanud ise tüdruku meheleminekut korraldama. Tõenäoliselt poleks ta seda siiski teinud - härrasmehed on mõnikord üsna isekad. Kindlasti arvan aga, et kui Rubyl oleks noormees olnud, oleks ta tingimata vaikinud."
"Ja noormees oleks pahaks pannud?"
"See on kõige tõepärasem lahendus. Teate, mind hämmastas, et Ruby sugulane, noor naine, kes täna hommikul Gossingtonis käis, näis olevat surnud tüdruku peale väga pahane. Teie jutust sain teada, miks. Kahtlemata igatses temagi sellest asjast kasu saada."
"Päris külmavereline loomus, või mis?"
"See on vahest liiga karm otsus. Vaene tüdruk pidi ise elatist teenima ja ta poleks iial hakanud haletsema jõukat meest ja naist - nagu te kirjeldasite mister Gaskelli ja missis Jeffersoni -, keda kavatsetakse ilma jätta suurest rahasummast, millele neil pole tegelikult moraalset õigustki. Ütlekin, et miss Turner on nupukas, auahne ja heatujuline naine, kellest peegeldub joie de vivre (elurõõmu)." Miss Marple lisas: "Veidi pagari tütre Jessie Goldeni moodi."
"Mis temaga juhtus?" küsis söör Henry.
"Ta õppis lasteaiakasvatajaks ja abiellus firmaomaniku pojaga, kes käis Indiast puhkusel. Usun, et ta oli talle väga hea naine."
Söör Henry püüdis meeldivaist kõrvalküsimusist lahti rabelda. Ta küsis: "Kas teie arvates on olemas mingi põhjus, mis tekitas minu sõbras Conway Jeffersonis järsku sellise "Cophetua kompleksi" (elatanud mehe kiindumus nooresse tüdrukusse ja soov võtta ta enda hoolde), nagu nimetasite?"
"Võis küll olla."
"Mismoodi?"
Miss Marple ütles kõhklevalt: "Minu arvates... sellepärast, et tema väimehel ja minial võis olla tekkinud soov uuesti abielluda."
"Muidugi poleks vanamehel saanud olla midagi selle vastu?"
"Oh ei, vastu küll mitte. Aga, teate, pange end tema olukorda. Teda tabas kohutav hoop, neid niisamuti. Kolm õnnetut inimest elavad koos ja neid ühendab ühine kaotus. Ent aeg parandab kõik haavad, nagu tavatses öelda mu kallis ema. Mister Gaskell ja missis Jefferson on noored. Neil võis tekkida soov vabaneda köidikuist, mis neid sidusid möödunud kurbusega. Järsku mister Jefferson tundis, et poolehoid tema vastu on jahenenud. Härrasmehed tunnevad end kergesti mahajäetuna. Mister Harbottle'iga oli nii, et miss Harbottle läks ära. Ja Badgeritega oli nii, et missis Badger huvitus väga spiritismist ja käis alati seanssidel."
"Pean ütlema, et mulle ei meeldi sugugi teie moodus taandada kõik ühisele nimetajale," lausus söör Henry kahetsevalt.
Miss Marple vangutas kurvalt pead: "Inimloomus on kõikjal ühesugune, söör Henry."
"Mister Harbottle! Mister Badger! Ja vaene Conway!" sõnas söör Henry vastu tahtmist. "Ma lausa vihkan enda esiletoomist, kuid ons teie külas ka mõni minusugune?"
"Jah, muidugi. Briggs."
"Kes see Briggs on?"
"Ta oli Old Hallis vanemaednik. Paremat pole neil olnud. Teadis täpselt, kui keegi aednikest looderdas - lausa müstiline! Tuli toime kolme mehe ja ühe poisiga. Tema lillherned said mitu esikohta. Praegu on pensionil."
"Nagu minagi," lausus söör Henry.
"Aga ta nokitseb ikka veel töötada, kui inimesed tahavad."
"Ah," ütles söör Henry. "Jälle nagu mina. Seda ma praegu teengi. Töötan. Et aidata vana sõpra."
"Kahte vana sõpra."
"Kahte?" oli söör Henry üllatunud.
"Arvan, et mõtlesite mister Jeffersoni," sõnas miss Marple. "Aga mina teda ei mõelnud. Mina mõtlesin kolonel ja missis Bantryt."
"Jah, jah, selge," lausus söör Henry ja küsis järsku: "Sellepärast siis ütlesitegi meie jutuajamise algul Dolly Bantry kohta "vaeseke"?"
"Jah. Temal pole veel asjast aimu. Minul on, sest olen kogenum. Teate, söör Henry, mulle näib, et antud kuritegu kuulub lahendamatute hulka. Nagu mõrvad Brightoni maanteel. Kui asi tõepoolest nii jääb, oleks see Bantrytele hirmus ebameeldiv. Kolonel Bantry on ülitundlik nagu enamik erruläinud sõjamehi. Ta reageerib kiiresti avalikule arvamusele. Mõnda aega ta seda ise ei märka, kuid siis saab asi selgeks. Sõna siin, teine seal, äraöeldud küllakutsed, vabandused ja lõpuks tõmbub ta kesta, on haiglane ning õnnetu."
"Las ma nüüd mõtlen, kas sain teist õigesti aru, miss Marple. Kuna laip leiti tema raamatukogust, siis hakkavad inimesed mõtlema, nagu oleks temal sellega pistmist?"
"Muidugi hakkavad! Ma ei kahtle, et nad räägivad sellest juba praegu. Ja räägivad aina rohkem. Inimesed hakkavad Bantrytesse jahedalt suhtuma ja neid vältima. Sellepärast peabki tõde päevavalgele jõudma ja sellepärast tahtsingi missis Bantryga siia tulla. Avalik süüdistus on teine asi, sellele on sõjaväelasel lihtne vastu seista, ta astub heitlusse. Sosistamine aga murrab ta maha, murrab nad mõlemad. Niisiis, nagu näete, söör Henry, peame leidma tõe."
"Ons teil aimu, miks leiti surnukeha just Bantryte majast?" küsis söör Henry. "Peab ju ometi mingi seletus olema. Või mõni pidepunkt."
"Muidugi."
"Viimati nähti tüdrukut siin kakskümmend minutit enne ühtteist. Meditsiiniliste uuringute järgi oli ta kella kaheteistkümneks surnud. Gossingtoni on siit umbes kakskümmend miili. Kuusteist on hea tee, siis tuleb keerata peateelt kõrvale. Võimsam auto jõuab kohale vähem kui poole tunniga. Keskeltläbi kolmekümne viie minutiga saab iga auto hakkama. Miks pidi keegi tapma tüdruku siin ja viima tema keha Gossingtoni või viima ta enne Gossingtoni ja siis kägistama, sellest ei saa ma aru."
"Muidugi ei saa te aru, sest seda ei juhtunud."
"Tahate öelda, et tüdruku kägistas keegi noormees, kes viis ta autoga sõitma ning otsustas vedada laiba esimesse sobivasse majja?"
"Seda ma ei arva. Arvan, et tehtud oli täpne plaan. Juhtus aga, et plaan läks luhta."
Söör Henry vaatas miss Marple'ile ainiti otsa. "Miks plaan luhtus?"
"Ilmas juhtub ikka imelikke asju, kas pole?" vastas miss Marple vabandavalt. "Kui ma ütleksin, et plaan luhtus sellepärast, et inimesed on hoopis tundlikumad, kui arvame, siis ei kõlaks see mõistlikult, eks? Aga milles ma kindel olen..." Ta jäi vait. "Missis Bantry tuleb."
Missis Bantry tuli koos Adelaide Jeffersoniga. Ta astus söör Henry juurde ja hüüdis: "Teie!"
"Mina jah." Clithering haaras missis Bantry mõlemad käed ja pigistas neid soojalt. "Olen selle juhtumi pärast väga mures, missis B."
"Ärge kutsuge mind missis B-ks!" lausus missis Bantry masinlikult ja jätkas: "Arthurit siin pole. Ta võtab asja liiga tõsiselt. Tulime miss Marple'iga uurima. Tunnete missis Jeffersoni?"
"Jah, muidugi."
Söör Henry pigistas missis Jeffersoni kätt. "Kas te mu äia nägite?" küsis Adelaide Jefferson.
"Nägin."
"Mul on hea meel. Oleme tema pärast mures. See oli kohutav löök."
"Lähme välja terrassile, joome midagi ja ajame juttu," ütles missis Bantry. Nad läksid välja ja liitusid Mark Gaskelliga, kes istus üksi terrassi tagumises nurgas. Pärast mõningaid tavapäraseid repliike ja jookide saabumist sukeldus missis Bantry otsejoones jututeemasse. "Võime ju sellest rääkida, eks?" ütles ta. "Tähendab, - oleme kõik vanad sõbrad - välja arvatud miss Marple, aga tema teab kuritegudest kõike ning tahab aidata."
Mark Gaskell vaatas miss Marple'ile kuidagi jahmunult otsa. "Kas teie... ee... kirjutate detektiivlugusid?" Tema meelest kirjutas enamik kummalisi isikuid detektiivlugusid, ja miss Marple näis oma vanamoeliste vanatüdrukuriietega harukordselt kummaline.
"Oh ei, ma pole selleks küllalt osav."
"Miss Marple on imeline," kiitis missis Bantry läbematult. "Ma ei hakka praegu seletama, kuid seda ta on... Noh, Addie, nüüd tahan kõigest kuulda. Milline too tüdruk siis õigupoolest oli?"
"Nojah..." Adelaide Jefferson peatus, vaatas Markile otsa ja hakkas naerma. "Sa oled nii otsekohene," lausus ta.
"Meeldis ta sulle?"
"Muidugi mitte."
"Milline ta siis oli?" suunas missis Bantry küsimuse Mark Gaskellile.
"Ehtne kullakaevaja," vastas Mark järelemõtlikult. "Oma ala ta tundis. Jeff läks juba päris õnge." Nad kutsusid äia Jeffiks.
Söör Henry jäi mõttesse ja piidles hukkamõistvalt Marki. Taktitu noormees. Nii pole ilus rääkida. Ta oli Mark Gaskelli varemgi veidi hukka mõistnud. Mees oli nägus, kuid teda ei võinud usaldada: rääkis liiga palju, kohati hooples. Mark Gaskell pole selline, keda uskuda, oli s