Agatha Christie

Mõistatuslik tempel
(orig. pealkiri "Dead Man's Folly")

°***°***°***°

I

See oli miss Lemon, Poirot' tubli sekretär, kes võttis kõne vastu.
Pannud kiirkirjamärkmiku kõrvale, haaras ta telefonitoru ja ütles kuivalt: "Trafalgar 8137."
Hercule Poirot nõjatus oma kõrgel toolil tagasi ja sulges silmad. Ta sõrmed trummeldasid mõtlikult vastu laua äärt. Mõttes lihvis ta edasi kirja, mida oli dikteerinud.
Pannes käe kuuldetorule, küsis miss Lemon vaikselt: "Kas te võtate vastu erakõne Nassecombe'st Devonist?"
Poirot kortsutas kulmu. Paik ei tähendanud talle midagi.
"Mis on helistaja nimi?" päris ta ettevaatlikult.
Miss Lemon kõneles telefonitorusse.
"Air-raid (õhurünnak)?" küsis ta kahtlevalt.
"Oh jaa, palun perekonnanimi uuesti."
"Mrs. Ariadne Oliver."
Hercule Poirot kulmud kerkisid. Talle meenus: tuules lendavad hallid juuksed... kotkasarnane profiil... Ta tõusis ja astus miss Lemoni asemel telefoni juurde.
"Hercule Poirot kuuleb," teatas ta kõrgelennuliselt.
"Mr. Poirot, see olete tõesti teie?" nõudis mrs. Oliver.
"Omaenda isikus, madame."
"Kõneleb mrs. Oliver. Ma ei tea, kas te mäletate mind..."
"Muidugi mäletan teid. Kes suudaks teid unustada?"
"No, seda juhtub mõnikord," ütles mrs. Oliver. "Isegi küllalt sageli. Ma ei arva, et olen tuntud isiksus. Võib-olla juhtub see ka sellepärast, et ma oma juustega alati midagi ette võtan. Aga olgu pealegi. Loodan, et ma ei sega teid pakilise tegevuse juures?"
"Ei, ei, te ei häiri mind vähematki."
"Helde taevas... Ma ei tahagi ju teid segadusse ajada. Tegelikult vajan ma teid."
"Vajate mind?"
"Jah, kohe. Kas lennuk sobib teile?"
"Ma ei sõida lennukiga. Need teevad mind haigeks."
"Mind samuti. Vist ei saagi lennukiga kiiremini kui rongiga, sest ainus lähedane lennujaam on miilide kaugusel Exeteris. Niisiis tulge rongiga. Kell kaksteist Paddingtonist Nassecombe'i. Jõuate parajasti. Teil on kolmveerand tundi aega, kui mu kell on õige - harilikult see küll ei ole."
"Aga kus te olete, madame? Mida see kõik tähendab?"
"Nasse House'is Nassecombe'is. Auto ootab teid Nassecombe'i jaamas."
"Kuid miks teil mind tarvis on? Mida see kõik tähendab?" kordas Poirot tungivalt.
"Telefonid asuvad nii ebasobivates kohtades. See siin on koridoris. Inimesed käivad mööda ja kõnelevad... Ei kosta hästi. Kuid ma ootan teid. Kõigil saab olema nii põnev. Nägemiseni."
Kostis terav kõlksatus, kui telefonitoru ära pandi. Liin sumises vaikselt. Hämmeldunud ilmel pani Poirot toru ära ja pomises midagi omaette. Miss Lemon istus ükskõiksel ilmel, pliiats püsti peos. Ta kordas summutatud toonil enne katkestust kirjapandu viimast fraasi: "... lubage mul kinnitada Teile, kallis sir, et hüpotees, milleni Te olete jõudnud..."
Poirot pühkis käeliigutusega hüpoteesile jõudmise kõrvale.
"See oli mrs. Oliver," ütles ta. "Ariadne Oliver, detektiivromaanide kirjanik. Ehk olete lugenud..." kuid ta peatus, meenutanud, et miss Lemon luges vaid moraalist kõnelevaid raamatuid ja suhtus põlgusega sellisesse kergemeelsusesse nagu kriminaalromaan. "Ta tahab, et ma läheksin Devonshire'i täna, kohe," - ta vaatas kella - "kolmekümne viie minuti pärast."
Miss Lemon tõstis laitvalt kulmud.
"See aeg läheb kiiresti," ütles ta. "Mis põhjusel?"
"Teil on hea küsida! Ta ei öelnud mulle."
"Väga veider. Miks siis?"
"Sest," vastas Hercule Poirot mõtlikult, "ta kartis pealtkuulamist. Jah, ta andis seda selgesti mõista."
"No, tõesti," ütles miss Lemon peremehe kaitseks turri tõmbunult. "Inimesed ikka arvavad endast palju! Mõtlevad, et tormate välja mõnel rumalal juhul nagu see! Niisugune tähtis mees nagu teie! Olen ammu tähele pannud, et need kunstnikud ja kirjanikud on väga tasakaalutud - neil pole mõõdutunnet. Soovite ma saadan telefoni teel telegrammi: "Vabandage, pole võimalik Londonist lahkuda."?"
Ta käsi upitas telefonini. Poirot hääl peatas liigutuse.
"Du tout!" ütles ta. "Vastupidi. Olge nii lahke ja kutsuge kohe takso." Ta tõstis häält.
"Georges! Mõned tualettesemed minu väikesesse reisikotti. Ja kiiresti, väga kiiresti, ma pean rongile jõudma."

***

Suur "Humberi" tõldauto seisis jaama ees ja vormiriietuses autojuht astus ettepoole. "Mr. Hercule Poirot?" küsis ta aupaklikult.
Ta võttis Poirot' reisikoti ja avas autoukse. Nad sõitsid jaama juurest üle raudteesilla ja pöörasid alla kitsale külavaheteele, mida palistasid mõlemal pool kõrged hekid. Peatselt langes maapind paremal ning avanes imekaunis vaade jõele ja kauguses sinetavatele mägedele.
Autojuht sõitis heki äärde ja peatus.
"Helmi jõgi, sir," ütles ta. "Dartmoor on kauguses."
Selge, et nüüd tuli imetlussõnu öelda. Poirot tõi kuuldavale vajalikke helisid, pomisedes "Magnifique!" mitu korda. Tegelikult tähendas loodus talle väga vähe. Hästi haritud ja korras köögiviljaaed võis palju kergemini tuua imetlussõnu Poirot' huultele. Kaks tütarlast möödusid autost, liikudes vaevaliselt mägedesse. Nad kandsid raskeid seljakotte turjal, neil olid lühikesed püksid jalas ja eredad värvilised sallid ümber pea seotud.
"Naabruses on noorte võõrastemaja, sir," seletas autojuht, kes oli ilmselt end määranud Poirot' giidiks Devonis.
"Hoodown Park. See oli mrs. Fletcheri oma. Noorte võõrastemajade assotsiatsioon ostis selle ära ning suvel on maja rahvast täis. See mahutab ööseks enam kui sada inimest. Siia lubatakse jääda vaid paariks ööks, siis tuleb edasi liikuda. Noori on mõlemast soost ja enamasti välismaalased."
Poirot noogutas hajameelselt. Ta mõtiskles, ja mitte esimest korda, et lühikesed püksid sobivad vaid vähestele naissoo esindajatele. Ta sulges valulikult silmad. Miks, oh miks peavad noored naised niiviisi riietuma? Need sarlakpunased reied ei kütkesta küll mingil moel!
"Nad paistavad olevat raskelt koormatud," pomises ta.
"Jah, sir, ning see on pikk tee jaamast või bussipeatusest. Tubli kaks miili Hoodown Parki". Autojuht kõhkles. "Kui teil midagi selle vastu ei ole, võtame nad peale?"
"Igatahes, igatahes," ütles Poirot leebelt. Tema oli luksuslikult peaaegu tühjas autos, ja siin need kaks hingeldavat ning higistavat noort naist kummargil raskete seljakottide all, teadmata vähematki sellest, kuidas riietuda, et vastassoole veetlev näida. Autojuht pani auto käima ja sõitis aeglaselt kahe tütarlapse kõrvale. Nad tõstsid lootusrikkalt punastavad ning higised näod.
Poirot avas ukse ja tüdrukud ronisid sisse.
"See on väga kena, palun," ütles üks neist, blond võõrapärase aktsendiga tütarlaps. "Tee on pikem kui ma arvama, jah."
Teine tütarlaps, päevitunud, sügavalt punastava näoga ja pearäti alt piiluvate kastanpruunide juustega, noogutas vaid mitu korda pead, välgatas hambaid ning pomises "Grazie." Blond tütarlaps jätkas elavalt: "Mina Inglismaale tulema kaheks nädalaks puhkuseks. Tulema Hollandist. Olen olnud Stratford Avonis, Shakespeare'i teatris, Warwicki lossis. Siis olen olnud Clovellys, nüüd olen näinud Exeteri katedraali ja Torguayd - väga kena; tulema väga ilusasse kohta siin ja homme lähen üle jõe. Lähen Plymouthi, kust mindi Uut Maailma avastama."
"Ja teie, signorina?" Poirot pöördus teise tütarlapse poole. Kuid too vaid naeris ning raputas lokke.
"Ta ei kõnele inglise keelt palju," ütles hollandlanna sõbralikult. "Meie mõlemad vähe prantsuse keelt räägime - nii me räägime rongis. Tema on Milano lähedalt, tal on Inglismaal sugulane, abiellunud koloniaalkaupmehega. Ta tuli Exeteri eile koos sõbraga, kuid see sõi paha singipirukat Exeteri kaupluses ja pidi jääma sinna. Kuuma ilmaga ei ole hea vasikalihast singipirukas."
Sel hetkel vähendas autojuht teede hargnemiskohale jõudes kiirust. Tütarlapsed ronisid autost välja, laususid tänusõnu mõlemas keeles ja jätkasid tõusu mööda vasakpoolset teed. Autojuht loobus hetkeks oma olümpialikust rahust ja ütles kaastundlikult Poirot'le: "Mitte ainult vasikaliha ja singipirukas - ka Cornvalli pasteediga tuleb ettevaatlik olla. Puhkuste aeg, kõike võidakse pasteedisse panna!"
Ta käivitas auto ning sõitis alla parempoolset teed mööda, mis veidi aja pärast viis tihedasse metsa. Autojuht andis lõpliku otsuse Hoodown Parki noorte-võõrastemaja elanike kohta.
"Küllalt kenad noored naised, mõned vähemalt, on seal võõrastemajas," sõnas ta, "aga neile on raske selgeks teha, et ei tohi võõrale maa-alale minna. Kohutav, kuidas nad võõral territooriumil käivad. Nad ei näi mõistvat, et maa on siin eraomand. Alatasa kõnnivad läbi meie metsade ja teesklevad, et ei mõista, mida neile räägitakse." Ta raputas süngelt pead.
Nad sõitsid edasi - järsust mäest alla läbi metsa, siis läbi suurte raudväravate mööda sõiduteed, mis keeras lõpuks üle jõe paistva suure valge George-aegse maja ette.
Kui autojuht avas auto ukse, ilmus trepile pikk brünett ülemteener.
"Mr. Hercule Poirot?" ümises viimane.
"Jah."
"Mrs. Oliver ootab teid, sir. Te leiate ta all Battery juurest. Lubage teile teed näidata."
Poirot juhatati looklevale teerajale, mis kulges läbi metsa, aegajalt vilksatas allpool jõgi. Rada laskus astmeliselt, kuni jõudis lõpuks madala sakilise rinnatisega lagedale ümmargusele platsile. Mrs. Oliver istus rinnatisel.
Ta tõusis Poirot'd tervitama, mõned õunad kukkusid tal sülest ja veeresid laiali. Õunad näisid olevat mrs. Oliveril kohtumise vältimatu motiiv.
"Ma ei mõista, miks ma alati esemeid maha pillan," ütles mrs. Oliver veidi ebaselgelt, sest ta sõi õuna. "Kuidas käsi käib, mr. Poirot?"
"Tre bien, chere madame," sõnas Poirot viisakalt. "Ja teil?"
Mrs. Oliver nägi välja mõnevõrra teistsugune kui siis, mil Poirot oli teda viimati näinud. Põhjus seisis, nagu mrs. Oliver oli juba läbi telefoni maininud, selles, et ta oli järjekordselt oma coiffure'ga eksperimenteerinud. Viimane kord, kui Poirot teda oli näinud, jättis ta tuulest sasitu mulje. Nüüd olid tema tugevasti sinakat värvi juuksed kuhjatud rohkearvulistesse pseudo-markiisi stiili lokikestesse. Markiisi mulje lõppes kaelal, ülejäänule oleks võinud panna sildi "Praktiline maariietus", sest see koosnes eredat munarebukollast värvi käredast villasest riidest kostüümist ja sinepivärvi džemprist.
"Ma teadsin, et te tulete," ütles mrs. Oliver rõõmsalt.
"Teil ei olnud kuidagi võimalik teada," vastas Poirot tõsiselt.
"Kuid siiski, ma teadsin."
"Küsin endalt siiani, miks ma siin olen."
"No, ma tean vastust. Uudishimust."
Poirot vaatas teda ja ta silmad välgatasid korra.
"Teie kuulus naiste intuitsioon," ütles ta, "pole teid vist seekord väga palju eksiteele viinud."
"Ärge naerge naiste intuitsiooni. Kas ma pole mõrvari alati jalamaid kindlaks teinud?"
Poirot oli galantselt vait. Vastasel korral oleks ta öelnud: "Viiendal katsel võib-olla, ja ka siis mitte alati!"
Selle asemel sõnas ta ringi vaadates: "See on teil tõepoolest ilus omandus."
"See? Kuid see ei kuulu mulle, mr. Poirot. Kas te arvasite, et see on minu? Oh ei, see kuulub inimestele, kelle nimi on Stubbs."
"Kes nad on?"
"Oh, tõeliselt mitte keegi," ütles mrs. Oliver ebamääraselt. "Rikkad vaid. Mina olen siin ameti tõttu, teen tööd."
"Aa, hangite kohapealset koloriiti oma šedöövrile?"
"Ei, ei. Just nagu ma ütlesin. Teen tööd. Mind palgati mõrva ette valmistama."
Poirot vaatas talle pärani silmi otsa.
"Oh, mitte tõelist," lausus mrs. Oliver rahustavalt. "Homme õhtul peetakse suur aiapidu. Uudsuse mõttes korraldatakse mõrvajaht, mida mina ette valmistan. See on nagu aardejahtki, kuid viimast on mängitud nii sageli, et mõrvajaht oleks uudiseks. Nii pakuti mulle priske tasu, et tuleksin ja asja läbi mõtleksin. Väga lõbus - veidi vaheldust argipäeva valjuses."
"Kuidas mäng välja näeb?"
"Ohver on muidugi olemas. Ja saladuse võti. Ja kahtlusalused. Tavapäraselt nagu isegi teate: vamp, väljapressija, noored armastajad, õel teener ja nii edasi. Sissepääs pool krooni makstud, saab igaüks teada esimese uurimisniidi, hakkab otsima ohvrit ja relva, leiab, kes on mõrvar ja mis on mõrva motiiv. Ka auhinnad on määratud."
"Tähelepanuväärne!"
"Tõeliselt oli kõike raskem korraldada, kui te arvata võite. Tegelikult tuleb ju inimesi pidada intelligentseteks - minu raamatutes polnud seda tarvis."
"Ja te kutsusite mind, et abistaksin teid mängu ette valmistada?"
Poirot ei püüdnudki eriti hääles solvumistunnet peita.
"Oh, ei," ütles mrs. Oliver. "Loomulikult mitte! Ma tegin juba ära. Homseks on kõik valmis. Ei, ma vajasin teid hoopis teisel põhjusel."
"Millisel põhjusel?"
Mrs. Oliveri käed ekslesid pea juurde. Ta kavatses just vana tuttava pöörase liigutusega läbi juuste tõmmata, kui talle meenus soengu keerukus. Selle asemel leevendas ta oma tundeid kõrvu sikutades.
"Võib-olla olen ma rumal," ütles ta. "Kuid ma arvan, et siin on midagi korrast ära."

II

Hetke jooksul, kui Poirot vaatas suuril silmil mrs. Oliveri, valitses vaikus. Siis küsis ta valvsalt: "Midagi korrast ära? Kuidas?"
"Ma ei tea… Tahaksin, et teie selle kindlaks teeksite. Tundsin üha enam, et mind osavalt juhitakse, tüssatakse… Pidage mind rumalaks, kui teile meeldib, aga kui homme väljamõeldud mõrva asemel tõeline juhtub, ei üllata see mind."
Poirot vaatas ainiti mrs. Oliveri ja viimane vaatas omakorda trotsivalt Poirot'd.
"Väga huvitav," ütles Poirot.
"Oletan, et peate mind täiesti rumalaks," ütles mrs. Oliver end kaitstes.
"Ma pole teid kunagi rumalaks pidanud," lausus Poirot.
"Ja ma tean, kuidas te alati ütlete või arvate intuitsioonist."
"Asju nimetatakse erinevate nimedega," sõnas Poirot. "Olen valmis uskuma, et olete märganud või kuulnud midagi, mis teid rahutuks on teinud. Võimalik, et te ise ei teagi, mida te olete näinud või kuulnud. Olete teadlik vaid tagajärjes. Kui seda võib nii öelda - te ei tea, mida te teate. Võite nimetada seda intuitsiooniks, kui soovite."
"Tunned end rumalana," ütles mrs. Oliver nukralt, "kui ei ole võimalik olla kindel."
"Võtame kokku," lausus Poirot julgustavalt. "Ütlesite, et teil on tunne - kuidas see oligi - tüssatud saada? Kas te saate lähemalt seletada, mida te selle all mõtlete?"
"See on küllalt raske... Näete, see on minu mõrv, kui nii võib öelda. Olen selle välja mõelnud ning kõik klapib. Kui te tunnete kirjanikke, teate, et nad ei talu soovitusi. Õpetatakse: "Kena, kuid kas poleks parem, et see ja see teeks nii ja naa?" või "Kas poleks tore idee, kui A asemel oleks ohvriks B? Või tuleb välja, et mitte E, vaid D on mõrvar?" Siis on tahtmine öelda: "Hea küll, kirjutage siis ise, kui te nii soovite!"
Poirot noogutas.
"Selliselt juhtus ka siin?"
"Mitte täiesti... Tehti rumalaid ettepanekuid, läksin põlema, nemad andsid alla, kuid torkasid asemele vähema tähtsusega, tühise nõuande. Et olin eelmisele vastu seisnud, nõustusin tähtsusetu soovitusega midagi märkamata."
"Selge," ütles Poirot. "Jah, see on meetod, mis... Mõttetu ja rumal nõuanne, mida enne pakuti, polnud asja tuum. Tähtsusetu muutus oli tegelik eesmärk. Seda peate te silmas?"
"Täpselt seda ma mõtlen," lausus mrs. Oliver. "Võib-olla kujutan seda kõike ette, kuid ma ei usu. See teeb mind rahutuks, see ja... atmosfäär."
"Kes andis teile nõu mängus muutusi teha?"
"Mitmed inimesed," ütles mrs. Oliver. "Oleks üks inimene, oleksin endas rohkem kindel. Aga kuigi nõu ei andnud üks inimene, ometi arvan, et nööre tõmbab üks. See tähendab, et ta töötab teiste, kahtlustamata inimeste kaudu."
"Kas te teate, kes ta on?"
Mrs. Oliver raputas pead.
"See on keegi väga tark ja ettevaatlik," ütles ta. "See võib olla igaüks."
"Kes siin viibivad?" küsis Poirot. "Tegelaskond peab olema küllalt piiratud?"
"Jah," alustas mrs. Oliver. "Sir George Stubbs on koha omanik. Rikas, harimatu ja kohutavalt rumal kõiges, mis ei puuduta äri, kuid äri tehes minu meelest liigagi kaval. Leedi Stubbs - Hattie - on abikaasast kakskümmend aastat noorem, üsna ilus, kuid rumal. Arvan, et ta on poole aruga. Abiellus muidugi raha pärast ega mõtle muule kui riietele ja kalliskividele. Michael Weyman on arhitekt, noor ja kunstnikupäraselt tahumatu, kuid nägus. Ta kavandab sir George'ile tennisepaviljoni ja korrastab templit."
"Templit? Mis see on - maskeraad?"
"Ei see on arhitektuur. Üks väikesi valgeid templeid, sammastega. Võib-olla olete selliseid Kew's näinud. Majas on veel miss Brewis, sekretär ja majapidaja korraga, kes ajab asju ning kirjutab kirju - väga vali ning hakkaja. Siis veel noorpaar, kes üüris maja jõe ääres - Alec Legge ja tema naine Sally. Ja kapten Warburton, kes on Masterstonide esindaja. Ning Masterstonid ja vana mrs. Folliat, kes elab kunagises väravavahimajas. Tema abikaasa suguvõsa oli kunagi Nasse'i omanik. Kuid nad surid või said sõdades hukka, nii et viimane pärija müüs koha maha."
Poirot kaalutles kuuldu üle, kuid esialgu olid need talle vaid nimed. Ta pöördus tagasi peamise juurde.
"Kelle idee oli mõrvajaht?"
"Mrs. Masterstoni oma, minu meelest. Ta on kohaliku parlamendisaadiku abikaasa, hästi agar organiseerima. See oli tema, kes veenis sir George'i aiapidu korraldama. Maja oli palju aastaid tühi, niisiis arvas ta, et rahvas maksab heameelega ning tuleb kohta vaatama."
"See näib küllalt lihtne," ütles Poirot.
"Kõik näib lihtne," lausus mrs. Oliver jonnakalt, "kuid ei ole. Ma räägin teile, mr. Poirot, midagi on korrast ära."
Poirot vaatas mrs. Oliveri ja mrs. Oliver vaatas Poirot'd.
"Kuidas te seletate minu siinviibimist? Miks te mind kutsusite?" päris Poirot.
"See on kerge," ütles mrs. Oliver. "Teie annate mõrvajahi auhinnad üle. Kõik on hirmsasti põnevil. Ütlesin, et tunnen teid ja suudan võib-olla veenda siia tulema ja et teie nimi on kohutav tõmbenumber - ja kindlasti ongi," lisas mrs. Oliver peenetundeliselt.
"Sellele ettepanekule vastuväiteid ei olnud?"
"Ma ju räägin, kõik olid huvitatud."
Mrs. Oliver ei pidanud tarvilikuks märkida, et noorema generatsiooni hulgas küsis üks ja teine: "Kes on Hercule Poirot?""
"Kõik? Keegi ei vaielnud vastu?"
Mrs. Oliver raputas pead.
"Sellest on kahju," ütles Hercule Poirot.
"Arvate, et see oleks meid aidanud?"
"Arvataval kurjategijal on minu juuresolekust vaevalt heameel."
"Teie arust on kõik minu väljamõeldis," ütles mrs. Oliver nukralt. "Pean tunnistama, et enne kõnelust teiega polnud mul aimugi, kui vähe ma tean."
"Rahustuge," sõnas Poirot leebelt. "Olen intrigeeritud ja huvitatud. Millest alustame?"
Mrs. Oliver vaatas kella.
"Praegu on teejoomise aeg. Läheme tagasi majja ja siis te näete kõiki."
Ta ei läinud seda rada, mida mööda Poirot oli tulnud, vaid teist, mis näis viivat vastassuunda.
"Sel teel möödume paadimajast," seletas mrs. Oliver.
Kui ta kõneles, ilmus paadimaja nähtavale. See ulatus jõele välja ja oli maaliline rookatusega ehitis.
"Siit leitaksegi ohver," ütles mrs. Oliver. "Ma mõtlen mõrvajahi ohvrit."
"Ja kes siis mängus mõrvatakse?"
"Tütarlaps-matkaja, kes tegelikult on noore, aatomiteadlase esimene, jugoslaavlannast naine," oli mrs. Oliver jutukas.
Poirot pilgutas silmi.
"Esialgu paistab, et aatomiteadlane on tema tapnud, kuid loomulikult ei lähe lugu nii lihtsalt."
"Loomulikult mitte, kui teie asjasse puutute."
Mrs. Oliver võttis komplimendi käeviibutusega vastu.
"Tegelikult," ütles ta, "tappis naise maahärra - motiiv on üsna teravmeelne, ma ei usu, et paljud seda tabavad, kuigi viiendas uurimisniidis antakse selge viide."
Poirot jättis mrs. Oliveri süžee peensused tähelepanemata, esitas hoopis praktilisema küsimuse: "Aga kuidas te leidsite sobiva ohvri?"
"Sally Legge pidi ohvrit mängima," ütles mrs. Oliver, "kuid teda tahetakse nüüd tulevikku ennustama. Nii jäi ohvriks Marlene Tucker. Üsna rumal ja ringinuuskiv," seletas ta. "See on talupojarätik ja seljakott; kõik, mis ta peab tegema, kui kuuleb kedagi tulevat, on heita põrandale ja panna endale nöör kaela. Vaesel tüdrukul on päris igav peita end paadimajas, kuni keegi teda leiab, kuid ma muretsesin talle terve hunniku koomikseid - ühes neist on pealegi niidike mõrvari leidmiseks."
"Teie leidlikkus hämmastab mind! Millele kõigele te olete mõelnud!"
"Kole raske on asju välja mõelda," ütles mrs. Oliver. "Tülikas on, kui oled paljudele mõelnud ja siis see muutub liiga keerukaks, nii et osast tuleb loobuda. See on üsna piinav. Nüüd läheme seda teed."
Nad läksid ülespoole mööda järsku kurvilist rada, mis viis neid jälle jõe äärde, kuid kõrgemale. Puude vahel keerutades jõudsid nad platsile, mida kaunistas väike valge sammastega tempel. Templi taga seisis ja vaatas seda kulmu kortsutades katkistes flanellpükstes ning mürkrohelises särgis noormees. Tulnukaid nähes pöördus ta nende poole.
"Mr. Michael Weyman, mr. Hercule Poirot," tutvustas mrs. Oliver.
Noormees kinnitas tutvustust hooletu noogutusega.
"Harukordne," ütles ta kibedalt, "kuhu ehitisi püstitatakse! Näiteks see siin. Alles aasta tagasi ehitatud, omamoodi täiesti kena ja sobib majaga ühte stiili. Aga miks just siia? Sellised ehitised on määratud olema nähtavad - "asetatud silmapaistvale kohale," nagu öeldakse - koos kena muruplatsi, nartsisside ja muu sellisega. Kuid siin on vaene ehitis puude vahel üles löödud - mitte kusagilt nähtav; umbes kakskümmend puud tuleks maha võtta, et see jõe pooltki paistma hakkaks."
"Võib-olla polnud teist kohta, kuhu ehitada," ütles mrs. Oliver.
Michael Weyman turtsatas.
"Roheline kõrge kallas maja juures - parim looduslik paik. Aga ei, need puupead on kõik ühesugused - neil pole kunstimaitset. Tal on tuju templi järele, nagu ta seda nimetab, ja käsib ehitada. Vaatab ringi, kuhu see püstitada. Nagu ma mõistan, murdis tuul suure tammepuu. Jäi järele inetu arm. "Teeme platsi korda, ehitades templi siia," ütleb rumal eesel. Nii mõtlevad kõik rikkad linnamehed! Ma imestan, miks ta pole teinud punaste geraaniumide ja kinglillede peenraid ümber hoone. Sellisel mehel poleks üldsegi õigust olla säärase koha omanik!"
Ta hääl kõlas vihaselt.
"Sellele noormehele," tähendas Poirot endale, "sir George Stubbs kohe kindlasti ei meeldi!"
"Tempel on ehitatud betoonile," ütles Weyman. "Kuid selle all on lahtine pinnas, mis vajub. Kõik mõraneb ja varsti on siin ohtlik. Parem lammutada kogu kupatus ja ehitada uuesti maja juurde jõe kaldale. See on minu nõuanne, kuid kangekaelne vana loll ei kuula mind."
"Kuid mis saab tennisepaviljonist?" küsis mrs. Oliver.
Noormees muutus veel süngemaks.
"Ta tahab midagi hiina pagoodi taolist," ütles arhitekt ägades... "Draakonid, kui soovite! Sellepärast et leedi Stubbs toretseb hiina kulide peakattes. Mida peab tegema arhitekt? Sel, kes tellib midagi viisakat, pole raha, kuid need, kel on raha, tahavad sootuks kohutavat!"
"Tunnen kaasa," ütles Poirot väärikalt.
"George Stubbs," lausus arhitekt halvakspanevalt. "Kelleks ta end peab? Kaevas end sõja ajal Wales'i ohutus sügavuses admiraliteedi polstritesse - ja nüüd kasvatab habet, et jätta muljet, nagu oleks ta laevade konvoreerimisel näinud tõelist mereelu. Ta on pururikas, kindel see!"
"Hea küll, kuid teil, arhitektidel, tulebki leida keegi, kel on raha kulutada, vastasel korral poleks teil tööd," märkis mrs. Oliver üsna mõistlikult. Ta liikus edasi maja poole ning Poirot ja masendatud arhitekt hakkasid astuma tema järel.
"Need puupead," sõnas viimane kibedalt, "ei mõista põhilist." Ta saatis viimase pilgu vildakale templile. "Kui alusmüür on rabe, on kõik rabe."
"See on sügavamõtteline, mida te räägite," ütles Poirot. "Jah, see on sügavamõtteline."
Teerada, mida mööda nad astusid, väljus puude vahelt, maja kerkis tumedate puude raamistuses valgena ja kaunina nende ees.
"Jah, see on tõeline ilu," pomises Poirot.
"Ta tahab piljardiruumi juurde ehitada," ütles mr. Weyman mürgiselt.
Neist allpool nõlvakul oli vanem lüheldane naisterahvas tegev põõsaste juures. Ta ronis üles tulnukaid tervitama, hingeldades kergelt.
"Kõik on aastate jooksul hooletusse jäänud," lausus ta. "Pealegi on tänapäeval raske leida meest, kes põõsaid tunneb. Mäekülg peaks märtsis ja aprillis värvides lõkendama, kuid sel aastal valmistas pettumust - oleks pidanud mullu sügisel kuivanud puud maha võtma..."
"Mr. Hercule Poirot, mrs. Folliat," ütles mrs. Oliver.
Vanem daam naeratas lahkelt.
"See on siis kuulus mr. Poirot! Lahke teist tulla meid homme abistama. Too tark daam siin on peamurdmist nõudva mängu välja mõelnud - see on väga uudne asi."
Poirot oli veidi hämmeldunud väikese daami armulikust käitumisviisist. Tundub, mõtles ta, nagu oleks see naine majaperenaine.
Ta ütles viisakalt: "Mrs. Oliver on minu vana sõber. Mul oli heameel tema kutse vastu võtta. See on tõepoolest kaunis maakoht ja milline suursugune ning tore härrastemaja."
Mrs. Folliat noogutas fakti tunnistades.
"Jah, see ehitati minu abikaasa vaarisa ajal 1790. aastal. Enne seda oli Elisabethiaegne maja, mis jäi laokile ja põles maha umbes 1700. aastal. Meie perekond on elanud siin 1598. aastast saadik."
Tema hääl oli vaikne ja asjalik. Poirot vaatas teda terava tähelepanuga. Ta nägi kulunud villasesse riietunud lühikest kasvu kompaktset isikut. Kõige tähelepandavamad olid tema selged portselansinised silmad. Ta hallid juuksed olid kaetud võrguga. Ilmselt oma välimuse vastu ükskõikne, jättis ta siiski isiku mulje, keda on raske määratleda.
Kui nad koos maja poole sammusid, ütles Poirot tagasihoidlikult: "Teil peab olema küll raske näha, et võõrad siin elavad."
Hetk vaikust, enne kui mrs. Folliat vastas. Ta hääl oli kõlav, selge ja meeleliigutusest vaba.
"Paljugi on raske, mr. Poirot."

III

Mrs. Folliat läks ees majja ja Poirot järgnes talle. See oli kaunis, hästi planeeritud hoone. Mrs. Folliat astus vasakpoolse ukse kaudu väikesse elegantselt sisustatud elutuppa ja sealt edasi suurde võõrastetuppa tulvil inimesi, kes hetkel kõik korraga rääkisid.
"George," ütles mrs. Folliat, "see on mr. Poirot, kes oli nii lahke ja tuli meile appi. Sir George Stubbs."
Sir George, kes oli valjul häälel kõnelnud, pöördus ümber. Ta oli suur mees punase näo ja veidi ootamatult mõjuva habemega. See andis talle hämmeldunud näitleja ilme, kes pole kindlalt otsustanud, kas mängida maahärrat või "tahumata kalliskivi" dominioonidest. Michael Weymani märkustest hoolimata ei vihjanud habe mereväele. Mehe käitumisviis ja hääl olid heatujulised, kuid silmad helesinised, väikesed ja teravad, läbitungivad.
Ta tervitas Poirot'd südamlikult.
"Oleme nii õnnelikud, et teie sõber mrs. Oliver jõudis teid veenda tulema," ütles ta. "Ta teeb peadmurdvat tööd. Saate suurepärase elamuse."
Ta vaatas veidi ebamääraselt ringi.
"Hattie?" Ta kordas natuke järsemal toonil: "Hattie!"
Leedi Stubbs lamaskles suures tugitoolis teistest pisut eemal. Paistis, et ta ei pööra tähelepanu sellele, mis tema ümber sünnib. Selle asemel naeratas ta, vaadates oma käele, mis oli sirutatud tooli käetoele. Ta keeras seda üht- ja teistpidi, nii et üksik suur smaragd tema kolmandas sõrmes pildus valguskiiri oma rohelisest sügavusest.
Ta vaatas nüüd lapselikult-hirmunult üles ja ütles: "Kuidas käsi käib?"
Poirot kummardus tema käe kohale.
Sir George jätkas tutvustamist.
"Mrs. Masterton."
Mrs. Masterton oli kuidagi monumentaalne naine, kes tuletas Poirot'le millegipärast verekoera meelde. Naisel oli võimas allarippuv lõualuu ja suured, kurblikud, veidi verd täisvalgunud silmad.
Ta kummardus ja võttis arutluse kokku sügaval häälel, mis pani Poirot' jällegi mõtlema verekoera haukumisele.
"Rumal vaidlus teejoomise üle tuleb lõpetada, Jim," ütles mrs. Masterton jõuliselt. "Sellest tuleb aru saada. Me ei saa kogu ettevõtmist idiootlike naiste omavahelise vihavaenu tõttu läbi kukutada."
"Oh, muidugi," vastas mees, kelle poole oli pöördutud.
"Kapten Warburton," ütles sir George.
Kapten Warburton, kes kandis ruudulist sportlikku kuube ja meenutas ratsasportlast, näitas hundilikus naeratuses rida valgeid hambaid, siis jätkas vestlust.
"Ärge muretsege, teen selle korda," ütles ta. "Lähen ja räägin nendega. Kuidas jääb ennustustelgiga? Magnoolia varjus? Või muruplatsi kaugemas otsas rododendronite kõrval?"
Sir George jätkas tutvustamist.
"Mr. ja mrs. Legge."
Pikk noormees, päikesest nahkakooriva näoga, tegi meeldiva grimassi. Tema naine, veetlev tedretähniline punapea, noogutas sõbralikult, siis sööstis vaidlusse mrs. Mastertoniga; tema meeldiv kõrge sopran moodustas dueti mrs. Mastertoni madala haukumisega.
"... mitte magnoolia juurde... pudelikael..."
"... tahetakse hajutada... aga kui on järjekord..."
"... palju jahedam. Ma mõtlen, kui päike paistab majale..."
"... ja kookospähkli viset ei või lubada majale liiga lähedal,... poisid on nii metsikud, kui nad viskavad..."
"Ja see," ütles sir George, "on miss Brewis, kes juhib meid kõiki."
Miss Brewis istus suure hõbedase teekandiku taga.
Ta oli üle neljakümne aasta vana, kõhn, mõjusa välimusega, elava meeldiva käitumisega naine.
"Kuidas käsi käib, mr. Poirot," ütles ta. "Loodan, et rong polnud liiga täis? Sel aastaajal on rongid vahel kohutavalt täis kiilutud. Las ma kallan teile teed. Piima? Suhkrut?"
"Veidi piima, mademoiselle, ja neli tükki suhkrut." Ta lisas, kui miss Brewis tegeles tema teega: "Näen, et teil kõigil on palju tegemist."
"Jah, muidugi. Viimasel minutil tuleb ikka palju asju ette näha. Ja ühed veavad teist alt kõige imelikumal kombel. Telkide, toolide ja nõudega. Kõigel tuleb silm peal hoida. Pool hommikut istusin telefoni otsas."
"Kuidas on vaiadega, Amanda?" küsis sir George. "Ja tagavaragolfikeppidega?"
"Kõik on korras, sir George. Mr. Benson golfiklubist oli väga lahke."
Miss Brewis ulatas Poirot'le teetassi.
"Üks võileib, mr. Poirot? Need on tomatiga ja need pasteediga. Aga võibolla," miss Brewis meenutas nelja suhkrutükki, "meeldib hoopis kreemikook."
Poirot'le meeldis hoopis kreemikook ja ta võttis eriti magusa tüki.
Ta läks kooki ettevaatlikult taldrikul hoides majaperenaise kõrvale istuma. Leedi laskis valgusel mängida kalliskiviga oma käel; ta vaatas Poirot poole üles rahuloleva lapse naeratusega.
"Vaadake," ütles ta, "see on ilus, eks ju?"
Poirot silmitses teda hoolega. Naine kandis suurt erepunast kuli-stiilis õlgkübarat. See andis tema surnukahvatule näole roosa varjundi. Ta oli eksootilisel viisil tugevasti mingitud. Surnukahvatu mattnahk, eredad alpikannivärvi huuled, kulmuvärvi tarvitatud pillavalt kuni silmini. Tema juuksed, mis paistsid kübara alt, olid mustad ja siledad nagu sametmüts. Ta oli rammetu ebainglipärane kaunitar, troopikapäikese olevus, kes on juhuslikult sattunud inglise võõrastetuppa. Kuid need olid silmad, mis jahmatasid Poirot'd. Need olid lapselikud, peaaegu tühjad, pärani.
Ta oli esitanud oma küsimuse usalduslikult nagu laps ja Poirot vastaski talle kui lapsele.
"See on väga kaunis sõrmus," ütles ta.
Naine näis olevat rahul.
"George andis eile selle mulle," ütles ta, alandades häält nagu saladust jagades. "Ta annab palju asju. Ta on väga lahke."
Poirot vaatas jälle alla sõrmusele ning tooli käetoele väljasirutatud käele. Küüned olid väga pikad ja lakitud tumelillaks.
Vaimus sõnas ta: "Need käed ei tee tööd..."
Ta ei suutnud kujutleda leedi Stubbsi tööd tegemas. Kuid vaevalt oleks Poirot teda kirjeldanud kui põllulille. Naine oli kaugelt enam tehisprodukt.
"See on teil väga ilus tuba, madame," ütles Poirot hindavalt ringi vaadates.
"Loodetavasti on," vastas leedi Stubbs ebamääraselt.
Tema tähelepanu oli ikka pööratud sõrmusele; pea kaldu, jälgis ta kätt liigutades rohelist tuld kivi sügavuses.
Ta ütles usaldusliku sosinaga: "Kas te näete? See pilgutab mulle."
Naine purskas naerma ja Poirot oli äkki kohkunud. See oli vali, ohjeldamatu naer.
Toa teisest otsast hüüdis sir George: "Hattie!"
Ta hääl oli lahke, kuid kergelt hoiatav. Leedi Stubbs lakkas naermast.
Poirot ütles viisakalt: "Devonshire on väga ilus krahvkond. Kas te ei arva nii?"
"See on ilus päeval," ütles leedi Stubbs. "Kui ei saja," lisas ta nukralt. "Kuid siin ei ole ööklubisid."
"Jah, tõesti. Teile meeldivad ööklubid?"
"Oh, jaa," lausus leedi Stubbs innukalt.
"Ja miks need teile nii meeldivad?"
"Seal on muusika ja saab tantsida. Ning ma kannan oma parimat kleiti, käevõrusid ja sõrmuseid. Ja kõigil teistel naistel on ka kenad kleidid ning ehted, kuid mitte nii ilusad kui minu omad."
Ta naeratas tohutu rahuldusega. Poirot tundis kerget kahjutunnet.
"Ja see kõik lõbustab teid määratult?"
"Jah. Mulle meeldib ka kasiino. Miks Inglismaal pole kasiinosid?"
"Olen sageli teada tahtnud," ütles Poirot ohates. "Ma ei arva, et see inglise iseloomuga kokku ei käi."
Leedi Stubbs vaatas teda arusaamatult. Siis kummardus veidi tema poole.
"Ma võitsin Monte Carlos ükskord kuuskümmend tuhat franki. Panin number kahekümne seitsmele, ja tuligi."
"See pidi olema väga põnev, madame."
"Jah oli. George annab mulle mängimiseks raha, kuid harilikult ma kaotan."
Ta näis lohutamatu.
"See on kurb."
"Oh, see ei tähenda palju. George on väga rikas. Tore on olla rikas, mis te arvate?"
"Väga tore," ütles Poirot leebelt.
"Kui ma poleks rikas, näeksin võibolla välja nagu Amanda." Leedi Stubbsi pilk libises mis Brewisile teelaua taga, ta uuris teda ükskõikselt. "Ta on väga inetu, eks ole?"
Sel hetkel vaatas miss Brewis üles, just sinna, kus nad istusid. Leedi Stubbs ei olnud rääkinud valjusti, kuid Poirot mõistatas, kas Amanda Brewis kuulis midagi. Kui ta viis pilgu mujale, kohtusid ta silmad kapten Warburtoni omadega. Kapteni pilk oli irooniline ja lõbustatud.
Poirot tegi katset teemat vahetada.
"Kas teil on aiapidu ette valmistades väga palju tegemist olnud?"
Hattie Stubbs raputas pead.
"Oh ei, pean seda tüütuks, väga rumalaks. Selle jaoks on teenrid ja aednikud. Miks mitte lasta neil ettevalmistusi teha?"
"Oh, mu kallis." See oli mrs. Folliat, kes kõneles. Ta oli tulnud sinna lähedale diivanile istuma. "Selliste põhimõtetega kasvasid sa üles oma kodusaare mõisas. Kuid tänapäeva Inglismaal ei ole elu selline. Soovin küll, et oleks." Ta ohkas. "Tänapäeval peab enamasti kõik ise tegema."
Leedi Stubbs kehitas õlgu.
"Pean seda rumalaks. Mis on rikkusest kasu, kui kõike tuleb endal teha?"
"Mõned inimesed leiavad, et see on lõbus," ütles mrs. Folliat talle naeratades. "Ka mina. Mitte kõik tööd, aga mõned. Mulle meeldib aiatöö, samuti niisuguse pidustuse ettevalmistus, nagu homme on."
"See on nagu külaliste vastuvõtt?" küsis leedi Stubbs lootusrikkalt.
"Just nagu külaliste vastuvõtt - paljude ja paljude inimestega."
"Kas see on nagu Ascotis? Daamid suurtes kübarates ja kõik väga peen?"
"Ei, mitte päris," ütles mr. Folliat. Ta lisas lahkelt: "Kuid sa peaksid katsuma harjuda maaeluga, Hattie. Oleksid pidanud meid hommikul aitama, selle asemel, et teejoomiseni voodisse jääda."
"Mul oli peavalu," ütles Hattie tusaselt.
Siis ta meeleolu muutus ja ta naeratas südamlikult mrs. Folliat'le.
"Kuid homme luban olla hea. Teen kõik, mida te mulle ütlete."
"See on sinust kena, kallis."
"Panen uue kleidi selga. See toodi hommikul ära. Mingem seda vaatama."
Mrs. Folliat kõhkles. Leedi Stubbs tõusis ja lausus pealekäivalt: "Te peate tulema. Palun. See on ilus kleit. Tulge nüüd!"
"Oh, hea küll." Mrs. Folliat tõusis poolnaerdes.
Kui ta väljus toast pikakasvulise Hattie järel, nägi Poirot tema nägu ja jahmatas: suur väsimus oli asendanud naeratuse. Nagu oleks naine hetkeks enesekontrolli hüljanud, seltskondliku maski endalt heitnud. Ja siiski - selles oli enamat. Võibolla vaevas teda mõni haigus, millest ta nagu paljud teisedki naised vaikib. Ta ei ole isik, mõtles Poirot, kes hoolib teiste kaastundest.
Kapten Warburton vajus toolile, mille leedi Stubbs oli tühjaks jätnud. Ka tema vaatas uksele, mille kaudu mõlemad naised olid väljunud, kuid see ei olnud vanem naine, kellest ta rääkima hakkas. Kerge grimassiga venitas ta: "Kaunis olevus, eks ole!" Silmanurgast jälgis ta sir George'i lahkumist läbi klaasukse, mrs. Masterton ja mrs. Oliver kannul. "Keeras vana George Stubbsi korralikult ümber sõrme. Talle pole miski liiga hea! Kalliskivid, naaritsad, kõik muu. Kas ta saab aru, et naisel jätab ülemisel korrusel veidi soovida, seda pole ma veel kindlaks teinud. Võibolla arvab, et see ei tähenda midagi. Pealegi pole ärimeestel huvi vaimset laadi liidu vastu."
"Mis rahvusest naine on?" küsis Poirot uudishimulikult.
"Näib Lõuna-Ameerikast pärit olevat, see on minu arvamus. Kuid vististi on Lääne-Indiast. Mõnelt saarelt, kust saab suhkruroogu, rummi ja nii edasi. Vanast perekonnast pärit - kreool, ma ei mõtle segaverelist. Neil saartel on minu meelest kõik isekeskis abielus. Sellest ka vaimne puudulikkus."
Noor mrs. Legge ühines nendega.
"Kuule, Jim," ütles ta, "ole minu poolt. Telgid peaksid olema - nagu me otsustasime - muruplatsi teises servas rododendronite ees. See on ainus sobiv paik."
"Mrs. Masterton arvab teisiti."
"Sa peaksid teda ümber veenma."
Mees naeratas rebase viisil.
"Mrs. Masterton on sinu šeff."
"Wilfred Masterton on minu šeff. Tema on parlamendisaadik."
"Küllap vist, kuid tema naine peaks olema. Püksid on ju tema jalas."
Sir George tuli sisse.
"Siin te oletegi, Sally," ütles ta. "Me vajame teid. Kuidas me jõuame kokkuleppele, kes määrib saiadele võid, kes loosib kooke välja ja miks aiasaaduste müügilaud on seal, kus pidi olema maskirõivaste müük. Kus on Amy Folliat? Ta on ainus, kes nende inimestega hakkama saab."
"Ta läks Hattie'ga üles."
"Kas tõesti?..."
Sir George vaatas abitult ringi ja miss Brewis tõusis piletite kirjutamiselt üles ning ütles: "Toon ta tagasi, sir George."
"Tänan, Amanda."
Miss Brewis väljus toast.
"Peaks traattara juurde muretsema," sõnas sir George.
"Aiapeo jaoks?"
"Ei, ei. Paneme sinna, kus Hoodowni park metsaga külgneb. Vana aed on pehkinud ja nad tulevad sealt läbi."
"Kes tulevad?"
"Läbikäijad!" hüüatas sir George.
Sally Legge ütles muiates: "Teid kuulates meenub Betsy Trotwood, kes võitles eeslitega."
"Betsy Trotwood? Kes ta on?" küsis sir George lihtsameelselt.
"Dickens."
"Ah, Dickens. Lugesin kunag tema "Pickwick-klubi järelejäänud pabereid". Polnud halb. Üldsegi mitte halb - see üllatas mind. Aga tõsiselt, läbikäijad on nuhtlus, sellest saadik kui algas noorte võõrastemaja narrimäng.
Tulevad sulle igal pool vastu, kandes uskumatult kirevaid särke - ühel poisil oli täna hommikul seljas särk, millel roomasid kilpkonnad; mul tuli tahtmine pudeliga visata. Pooled neist ei oska inglise keelt - pursivad..." Ta imiteeris: ""Oh, palun, ütlema mina, kas tee viib praam?" Mina ütlen, et ei, möirgan nende peale, saadan nad tagasi sinna, kust nad on tulnud, kuid nad pilgutavad silmi, vahivad ega saa aru. Ja tüdrukud kihistavad. Neid on igasugu rahvustest: itaallasi, jugoslaavlasi, hollandlasi, soomlasi - pole ime, kui isegi eskimoid!"
"Läheme nüüd, George," ütles mrs. Legge. "Aitan sul meeletute naistega hakkama saada."
Ta läks sir George'i kannul klaasuksest välja ja hüüdis üle õla: "Tule, Jim. Tule ja lase end üldsuse hüvanguks tükkideks rebida."
"Hea küll, kuid ma tahan mr. Poirot' mõrvajahiga kurssi viia, sest tema hakkab ju auhindu kätte andma."
"Sul on selleks peatselt võimalus."
"Ootan teid siin," ütles Poirot nõusolevalt.
Järgnenud vaikushetkel sirutas Alec Legge end toolil välja ja ohkas.
"Naised!" ütles ta. "Nagu mesilassülem."
Ta pööras pead, et aknast välja vaadata.
"Ja milleks see kõik? Nõmeda aiapeo jaoks, mis ei tähenda kellelegi midagi."
"Kuid ilmselt," märkis Poirot, "leidub ka neid, kellele see midagi pakub."
"Miks ei ole inimestel taipu? Miks ei oska nad mõelda? Mõelda hädadele, millesse maailm on sattunud. Kas nad ei taipa, et kogu maailma elanikud on määranud end enesetapule?"
Poirot otsustas õigesti, et tema pole kompetentne sellele küsimusele vastama. Ta raputas vaid kahtlevalt pead.
"Kui me ei tee midagi, enne kui on hilja..." Alec Legg'i hääl kätkes. Vihane vari libises üle tema näo. "Oh jaa," ütles ta, "tean, mida te mõtlete. Et ma olen närviline, neurootik - ja nii edasi. Nagu kõik need neetud arstid. Soovitavad puhkust, teist miljööd ja mereõhku. Sally ja mina üürisime veskitalu kolmeks kuuks, olen arstide ettekirjutustest kinni pidanud. Olen kalastanud, supelnud, teinud pikki matku ja päevitanud..."
"Märkasin, jah, et olete päevitanud," ütles Poirot viisakalt.
"Ah seda?" Aleci käsi tõusis oma pahase näo juurde. "See on teatavasti kauni inglise suve tagajärg. Aga mis sellest kasu on? Tõe eest ei saa põgeneda."
"Põgenemine ei tee kunagi head."
"Olles maal, näed asju selgemini - samuti ümbruskonna rahva uskumatut apaatiat. Isegi Sally, küllalt intelligentne, on samasugune. Miks end tülitada? Nii ta ütleb. See teeb mind hulluks! Milleks tülitada?"
"Huvi poolest küsides, aga miks siis?"
"Jumal hoidku, teie ka?"
"Ei, see ei ole nõuanne. Tahaksin vaid kuulda teie vastust."
"Kas te ei näe, et keegi peab midagi tegema."
"Ja see keegi olete teie?"
"Oh ei, mitte mina isiklikult. Praegusel ajal ei tee üksikisik midagi."
"Miks mitte. Isegi "praegusel ajal," nagu te ütlesite, on inimene siiski isik."
"Kuid ei tohiks olla! Raskel ajal, kui otsustatakse elu või surma üle, ei tohi mõelda oma tähtsusetute tõbede või mõtete peale."
"Kinnitan teile, see pole õige. Viimase sõja ajal, raske õhurünnaku all olin hoopis vähem mõtetega surma kui oma väikese varba konnasilmavalu võimuses. Mind üllatas, et nii võib olla. "Mõtle," kinnitasin endale, "iga hetk võib tulla surm." Kuid konnasilm ei läinud meelest ära, kuigi tundsin end halvasti selle tõttu, et surmahirmu kõrval häiris veel midagi niisugust, et hetkel, mil võin surra, on suur tähtsus veel nii väikesel asjaolul. Kord nägin naist, kes murdis tänavaõnnetuses jalaluu, kuid puhkes nutma, nähes sukasilmi jooksmas."
"See just näitabki, kui rumalad on naised!"
"See näitab, millised on inimesed."

IV

Alec Legge naeris põlastavalt. Teda katkestas mrs. Oliveri ja kapten Warburtoni tagasitulek.
"Te peate tulema ja vaatama mõrvajahi üksikasju, mr. Poirot," ütles mrs. Oliver hingeldades.
Poirot tõusis ja järgnes neile kuulekalt.
Nad läksid kolmekesi läbi halli väikesse tuppa, mis oli sisustatud lihtsalt nagu kontoriruum.
"Surmarelvad on vasakul," täheldas kapten Warburton, näidates käega väikesele friisriidega kaetud kaardilauale. Sel olid väike püstol, tükk seatina pahaendelise roostekarva plekiga, sinine pudel kirjaga "Mürk", jupp pesunööri ja süstal.
"Need on relvad," seletas mrs. Oliver, "ja need on kahtlusalused."
Ta ulatas Poirot'le trükitud kaardi, mida viimane huviga luges.

Kahtlusalused
Kolonel Blunt - kohalik maaomanik
Estelle Glynne - kaunis ja salapärane noor naine, eelmise külaline
Joan - maaomaniku tütar
Peter Gaye - eelmise abikaasa, noor aatomiteadlane
miss Willing - majapidajanna
Quiett - ülemteener
Maya Stavisky - tütarlaps-matkaja
Esteban Loyola - kutsumata külaline.

Poirot pilgutas silmi ja vaatas mrs. Oliveri sõnatus arusaamatuses.
"Suurepärased iseloomustused," ütles ta viisakalt. "Kuid lubage küsida, madame, mida peab mängija tegema?"
"Pöörake kaart ümber," ütles kapten Warburton.
Poirot toimis nii.
Teisele küljele oli trükitud:

Nimi ja aadress: .......................
Lahendus:
Mõrvari nimi: .......................
Relv: .......................
Aeg ja koht: .......................
Järeldusele jõudmise põhjused: .......................

"Igaüks, kes mängima hakkab, saab selle," seletas kapten Warburton kiirustades.
"Samuti märkmiku ja pliiatsi, et uurimisniite üles kirjutada. Viimaseid on kuus. Mängija liigub ühe juurest teise juurde: relvad on peidus kahtlastes kohtades. See on esimene saladuse võti. Ülesvõte... Igaüks alustab sellega."
Poirot võttis pildi enda kätte ja uuris seda süngelt. Siis keeras tagurpidi. Ta näis hämmeldunud. Warburton naeris.
"Teravmeelne fotograafiatrikk, kas pole?" ütles ta rahulolevalt. "Täiesti lihtne, kui tead, mis see on."
Poirot, kes ei teadnud, mis see on, tundis kasvavat pahameelt.
"Mingi võretatud aken?" pani ta ette.
"Tõepoolest midagi sarnast, peab tunnistama. Ei, see on osa tennisereketist."
"Ah." Poirot vaatas uuesti fotot. "Jah, see on tõesti nii, kui tead, mida ta kujutab!"
"Palju oleneb sellest, kuidas asja vaatad," naeris Warburton.
"See on sügavamõtteline tõde."
"Teine uurimisniit leitakse tenniseväljaku keskpaigas karbist. Selles on seesama tühi mürgipudel ja eraldi kork."
"Kuid vaadake," ütles mrs. Oliver kiiresti, "see on keeratava korgiga pudel, nii et kork on tõeline uurimisniit."
"Tean, madame, et olete leidlik, kuid ei mõista täielikult..."
Mrs. Oliver katkestas teda.
"No muidugi," ütles ta, "on olemas lugu. Nagu ajakirja järjejuttude kokkuvõte." Ta pöördus kapten Warburtoni poole. "Kas te olete lendlehed saanud?"
"Need pole veel trükikojast saabunud."
"Kuid ometi lubati!"
"Tean, tean. Kõik alati lubavad. Lendlehed saavad täna õhtul kella kuueks valmis. Lähen ise neid autole laadima."
"Väga hea."
Mrs. Oliver ohkas sügavalt ja pöördus Poirot' poole.
"Jutustan siis teile. Ainult et ma ei ole hea jutustaja. Kui ma lugusid kirjutan, on mul kõik selge, kui aga räägin, saab sellest korralik vusserdus. Seepärast ma ei peagi oma faabulate üle kellegagi nõu. Kui ma seda teen, vaadatakse mind mõttelagedalt ja öeldakse: "Ee..., jah aga... ma ei saa aru, mis juhtus... ja sellest ei saa raamatut kirjutada." See oli nii igav. Eks ole õige, sest kui ma juba kirjutan, siis sellest saab raamat!"
Mrs. Oliver tõmbas hinge ja jätkas: "Lugu on järgmine. Peter Gaye on noor aatomifüüsik ja abielus Joan Bluntiga. Tema esimene naine on surnud, kuid tegelikult ei ole ja ta ilmub nähtavale, sest ta kas on või ei ole salaagent. Tegelikult peab ta olema matkaja - naisel on afäär ja Loyola saabub kas kohtuma Mayaga või jälgima teda, siis on väljapressimiskiri, mille võib olla saatnud majapidaja või ka ülemteener. Ja te ei tea, kellele kiri on ja süstal tuli ilmsiks lõunal ning pärast kadus..."
Mrs. Oliver lõpetas, hinnates õigesti Poirot' reageeringut.
"Tean," ütles ta kaastundlikult. "See kostab väga segaselt, kuid tõeliselt - minu peas - on lugu selge; ja kui te loete kokkuvõtet, saab teilegi kõik selgeks."
"Ja igatahes," lõpetas mrs. Oliver, "lugu ei tähenda midagi. Teile nimelt. Kõik, mis teil tuleb teha, on auhinnad, väga toredad auhinnad - esimene on revolvrikujuline hõbedast portsigar - kätte anda ja öelda, kui tark võitja oli."
Poirot mõtles endamisi, et see, kes mängus kõik ära lahendab, peab tõesti tark olema. Ta kahtles kõvasti, kas leidub sellist tarka. Mõrvajahi süžee ja tegevusliin näisid tema jaoks olevat kaetud läbipaistmatu uduga.
"Hea küll," ütles kapten Warburton rõõmsameelselt, vaadates käekella, "lähen parem trükikotta ja kogun lehed kokku."
Mrs. Oliver oigas.
"Kui need pole valmis..."
"Kindlasti on. Ma helistasin. Hüvasti."
Ta lahkus toast.
Otsekohe klammerdus mrs. Oliver Poirot' käevangu ja nõudis lähedal sosinal: "Noh?"
"Noh - mida?"
"Kas te olete midagi teada saanud? Või märganud kedagi?"
Poirot vastas kerge etteheitega hääles: "Kõik paistab olevat täiesti normaalne."
"Normaalne?"
"Võibolla pole see päris õige sõna. Leedi Stubbs on nagu te ütlesitegi, selgesti alla normaalse ja mr. Leggi võib pidada ülemäära normaalseks."
"Oh, temaga on kõik korras," ütles mrs. Oliver kannatamatult. "Tal on närvivapustus."
Poirot ei esitanud lause mõnevõrra kahtlase sõnastuse kohta küsimust, vaid nõustus selle välise hinnanguga.
"Igaühel võib ilmneda närviline rahutus, erutusseisund, üldine loidus ja tugev ärritus sellise lõbustuse ettevalmistamisel. Kui te saaksite osutada..."
"Ššš." Mrs. Oliver haaras uuesti Poirot' käest. "Keegi tuleb."
See oli nagu halb melodraama, mõtles Poirot ja tema ärritus kasvas.
Miss Brewisi meeldiv lahke nägu ilmus ukse vahele.
"Siin te oletegi, mr. Poirot. Tahtsin teile teie tuba näidata."
Naine juhatas Poirot' mööda treppi üles ja läbi koridori suurde õhurikkasse tuppa, mille aken avanes jõe poole.
"Vannituba on vastas. Sir George kõneleb küll, et vannitube peaks olema rohkem, kuid nende ehitamine rikuks tubade kuju. Loodan, et tunnete end mugavalt."
"Jah, kindlasti." Poirot heitis hindava pilgu üle väikese raamaturiiuli, laualambi ja karbi pealkirjaga "Biskviidid" voodi ääres. "Selles majas on kõik ääretult korras. Kas teid või veetlevat majaperenaist tuleb selle eest tänada?"
"Leedi Stubbsi aeg kulub täielikult veetlev olemisele," ütles miss Brewis, veidi hapu noot hääles.
"Väga dekoratiivne noor naine," mõtiskles Poirot.
"Nagu arvate."
"Kuid teisest küljest ei ole ta võib-olla..." Ta katkestas. "Pardon. Olen ebadiskreetne. Kõnelen sellest, mida mul poleks õigust teha."
Miss Brewis heitis talle kindla pilgu. Ta ütles kuivalt: "Leedi Stubbs teab täpselt, mida ta teeb. Peale selle, et ta on väga dekoratiivne naine, nagu te ütlesite, on ta ka väga kaval."
Naine oli ümber pöördunud ja toast lahkunud, enne kui Poirot oli jõudnud üllatusest kulme kergitada. Vaat mida tubli miss Brewis mõtles! Või ütles ta seda niisama, isiklikel põhjustel? Ja miks oli ta sellist arvamust temaga - uustulnukaga - jaganud? Kas seepärast, et ta oli uustulnuk? Ja ka seepärast, et ta oli välismaalane. Hercule Poirot oli varemgi märganud, et paljud inglased pidasid välismaalasele räägitut vähetähtsaks.
Ta kortsutas hämmeldunult kulmu, vaadates hajameelselt ust, mille taha miss Brewis oli kadunud. Siis astus ta akna juurde ja vaatas alla. Ta nägi leedi Stubbsi koos mrs. Folliat'ga majast väljumas, nad seisid hetke kõneldes suure magnoolia all. Siis noogutas mrs. Folliat hüvastijätuks, korjas üles aiatöökorvi ja -kindad ning ruttas alla tee peale. Leedi Stubbs seisis veidi talle järele vaadates, siis murdis hajameelselt magnooliaõie, nuusutas seda ja hakkas aeglaselt kõndima mööda rada, mis viis puude vahelt jõe äärde. Ta vaatas korraks üle õla, enne kui kadus silmapiirilt. Michael Weyman tuli magnoolia tagant vaikselt nähtavale, seisis hetke kõhklevalt ja järgnes siis pikakasvulisele saledale kogule puude vahele.
Hea välimusega ja hoogne noor mees, mõtles Poirot. Kahtlemata kütkestavam isik kui sir George Stubbs...
Ja kui ongi nii, mis sellest? Selliseid eeskujusid leidus läbi elu. Rikas keskealine igav abikaasa, noor ja kaunis, vaimselt küllalt või vähe arenenud naine, veetlev ja tundlik noor mees. Kas see pani mrs. Oliveri telefoni kaudu võimukat kutset saatma? Mrs. Oliveril on kahtlemata elav kujutlusvõime, aga...
"Pealegi," pomises Hercule Poirot endamisi, "pole ma konsultant abielurikkumise alal."
Kas mrs. Oliveri erakordsel arvamusel - midagi on korrast ära - leidub tõepõhja? Naisel oli haruldane oskus segadust tekitada; kuidas tal õnnestus luua arusaadavaid detektiivlugusid, käis Poirot'l üle mõistuse. Ja siiski, hoolimata vusserdustest üllatas naine Poirot'd sageli äkilise tõetajuga.
"Aega on vähe, vähe," rääkis Poirot endamisi. "Kas midagi on valesti, nagu mrs. Oliver usub? Kaldun arvama, et on. Kuid mis? Kes võiks mind informeerida? Mul on vaja majarahvast rohkem teada. Kes saaks mind valgustada?"
Pärast hetkelist mõtisklust haaras ta kübara (Poirot ei riskinud kunagi õhtusel ajal paljapäi välja minna) ja kiirustas oma toast välja, trepist alla. Ta kuulis kaugel mrs. Mastertoni diktaatorlikku madalahäälset haukumist. Lähemal tegi sir. George armunud häält.
"Küll sobib teile see jašmak (muhameedlannade näoloor). Soovin, et oleksite minu haaremis. Homme lasen teil tulevikku ennustada. Mida te räägite mulle, ah?"
Siis kostis kerge rüselus ja Sally Legge'i hääl ütles hingeldades: "George, ei tohi."
Poirot tõstis kulme ja libises lahtisest külguksest välja. Ta läks suure kiirusega mööda tagumist teed, sest tema instinkt ütles talle, et kuskil ühineb see peateega.
Manööver oli edukas ja ta jõudis, küll veidi ähkides, mrs. Folliat' kõrvale ning vabastas naise galantselt tema aiatöökorvist.
"Lubate, madame?"
"Oh, tänan, mr. Poirot, väga lahke teist. Kuid see ei ole raske."
"Lubage mul kanda see teie koju. Kas te elate lähedal?"
"Elan peavärava juures väravavahimajas. Sir George andis selle mulle lahkelt rendile."
Oma endise kodu väravavahimaja... Kuidas ta päriselt seda üle elab, huvitus Poirot. Naise meelerahu oli nii täielik, et Poirot ei leidnud mingit niiti tema tunnete äraarvamiseks. Ta muutis teemat, tähendades: "Leedi Stubbs on oma abikaasast palju noorem, kas pole?"
"Kakskümmend kolm aastat noorem."
"Välimuselt on ta väga veetlev."
Mrs. Folliat ütles vaikselt: "Hattie on hea armas laps."
See polnud vastus, mida Poirot oli oodanud. Mrs. Folliat jätkas: "Tunnen teda väga hästi. Ta oli lühikest aega minu hoole all."
"Ma ei teadnud seda."
"Kuidas te oleksite pidanudki teadma? See on omamoodi kurb lugu. Tema perekonnal olid suhkrurooistandused Lääne-Indias. Maavärisemisega põles nende maja maha ning tema vanemad, õed ja vennad said surma. Hattie oli Pariisis kloostrikoolis ja jäi äkki ühegi sugulaseta. Testamenditäitjad soovitasid, et Hattie astub seltskonda pärast seda, kui ta on mõnda aega välismaal viibinud. Nõustusin tema eest hoolt kandma." Mrs. Folliat lisas vaevalt naeratades: "Võin tarbe korral end kokku võtta, mul oli sidemeid - kuberner oli meie lähedane sõber."
"Loomulikult, madame, mõistan teid."
"See sobis mulle - mul oli just raske aeg. Abikaasa oli surnud enne sõja puhkemist. Vanem, mereväes viibinud poeg läks laevaga põhja, noorem, kes oli varem Keenias, sai Itaalias surma. See tähendas kolme surmajuhtumit ja maja tuli anda müügile. Tundsin end halvasti ja võimalus oma muret hajutada ning noorema eest hoolitseda tegi mulle head. Kiindusin Hattie'sse, seda enam, et varsti mõistsin - ütleme nii - tema võimetust iseenda eest hoolitseda.
Saage minust aru, mr. Poirot, Hattie ei ole vaimselt puudulik, vaid lihtsameelne, nagu maarahvas ütleb. Ta on kergesti petetav, kuulekas, täielikult soovitustele alluv. Mõtlesin ise, et õnneks polnud tal pennigi. Kui ta oleks olnud rikas pärijanna, oleks olnud palju raskem. Ta veetles mehi ja olles ise kergelt mõjutatav - tema järele tuli valvata. Pärast seda kui tema vanemate varandus oli üle vaadatud ja kindlaks tehtud, et istandus oli hävinenud ning võlgu oli rohkem kui vara, võisin olla vaid tänulik, et leidus selline mees nagu sir George Stubbs, kes armus Hattie'sse ja tahtis temaga abielluda."
"Võib-olla, jah, see oli väljapääs."
"Kuigi," ütles mrs. Folliat, "sir George on end ise üles töötanud ja - vaatame tõele näkku - täiesti vulgaarne, on ta peale selle, et tal on suur varandus, siiski lahke ja korralik. Pealegi ma ei usu, et ta ootaks naisest vaimset kaaslast. Hattie on kõik, mida ta soovib. Ta oskab riideid ja ehteid täiuslikult esile tõsta, on südamlik, lahke ja mehega täiesti õnnelik. Tunnistan, et see teeb mulle rõõmu, sest mina ju soovitasin Hattie'le ettepanek vastu võtta. Kui see oleks halvasti välja kukkunud," naise hääl lõi veidi vankuma, "oleksin süüdlaseks jäänud, sest mina käisin talle peale abielluda niipalju vanema mehega. Ma ju rääkisin, et Hattie on kergesti mõjutatav. Igaüks, kellega ta veidi aega on, võib valitseda tema üle."
"Mulle näib," ütles Poirot heakskiitvalt, "et te korraldasite tema jaoks kõige mõistlikuma partii. Ma pole romantiline nagu inglased. Et head abielu sobitada, on tarvis ka muud peale romantika."
Ta lisas: "Ja mis puutub Nasse House'i, siis see on väga ilus koht. Justkui teisest maailmast, nagu öeldakse."
"Sellest saadik kui Nasse' tuli müüa," ütles mrs. Folliat kerge värinaga hääles, "on mul heameel, et sir George selle ostis. Sõja ajal valdus rekvireeriti ja hiljem oleks müüdud ning muudetud võõrastemajaks või kooliks, toad oleksid ära rikutud ja osadeks jaotatud, nende ilu oleks hävitatud. Meie naabrid Fletcherid Hoodownist pidid oma valduse maha müüma ja see on nüüd noorte võõrastemaja. Noortel peab olema ajaveetmiseks koht ja õnneks oli Hoodowni hoone hilis-Viktooria-aegne, arhitektuuriliselt ilmetu, nii et ümberehitused suurt ei tähendanud. Kardan, et mitmedki noored kõnnivad üle meie territooriumi. See teeb sir George'i väga tigedaks. Tõsi, nad on trampinud haruldastel põõsastel, lühendades teed jõe äärde praamile."
Nad seisid nüüd peavärava juures. Väravavahimaja, väike valge ühekorruseline ehitis, mida piiras aed, asus teest pisut eemal.
Mrs. Folliat võttis korvi Poirot' käest tänusõnadega tagasi.
"Väravavahimaja on mulle alati meeldinud," ütles ta, vaadates hoonet kiindunult. "Merdle, kes oli kolmkümmend aastat vanemaednik, elas selles. Eelistan seda suurele majale, kuigi sir George on hooneid laiendanud ja moderniseerinud. Nii pidigi olema, nüüd on meil noor mees noore naisega vanemaednik - ja noored tarvitavad elektritriikraudu, moodsaid küpsetusahje, televiisorit ja kõike muud. Ajaga peab kaasas käima..." Naine ohkas. "Vanadest aegadest on siia vaevalt kedagi jäänud - kõik uued näod."
"Mul on heameel," ütles Poirot, "et vähemalt teil on varjupaik."
"Kas te tunnete neid Spenseri värsse? "Uni pärast mängu, sadam pärast tormimerd, vabadus pärast sõda, surm pärast elu annab rahuldust...""
Ta vaikis ja ütles siis hääletooni muutmata: "Maailm on väga kuri, mr. Poirot. Ja maailmas on kurje inimesi. Võib-olla teate seda niisama hästi kui minagi. Ma ei kõnele seda noorte inimeste kuuldes, sest see võib neid heidutada, kuid see on tõsi... Jah, maailm on väga kuri..."
Naine noogutas kergelt, pöördus ja läks majja. Poirot seisis paigal, vaadates suletud ust.

V

Uurimisajel läks Poirot läbi peavärava alla mööda järsku kurvilist rada, mis jõudis peatselt väikese paadisillani. Suurel keti otsas rippuval kellal oli kiri: "Helistada praami saamiseks." Silla äärde oli kinnitatud mitu paati. Keegi vett jooksvate silmadega vanamees, kes oli nõjatunud pollarile, tuli jalgu lohistades Poirot' poole.
"Kas vajate praami, sir?"
"Aitäh, ei. Tulin Nasse House'ist pisut jalutama."
"Ah te olete Nasse'ist? Töötasin seal poisikesepõlves - ja minu poeg on seal vanemaednik. Mina hoolitsesin paatide eest. Vana mõisahärra Folliat oli paatidest sisse võetud. Purjetas iga ilmaga, tõsijutt. Tema poeg ei hoolinud purjetamisest. Hobused, see oli kõik, mille eest ta hoolitses. Ja ilus raha läks nende peale. Hobused ja pudel - naine nägi temaga raskeid päevi. Olete näinud ehk - elab nüüd väravavahimajas."
"Jah, nüüdsama lahkusin temast."
"Ta on ju ka Folliat, teises sugulusjoones nõbu Tivertoni liini pidi. Aianduses suur asjatundja, kõik õitsevad põõsad on tema istutanud. Isegi siis, kui mõis sõja ajal üle võeti ja kaks noort härrat läksid sõtta, hoolitses ta põõsaste eest, ei lasknud rüüstata."
"See oli talle raske aeg, mõlemad pojad said surma."
"Ah, tal oli raske elu, see ta oli, enne ja pärast. Vaeva abikaasaga ja muret noorte härradega. Mitte mr. Henryga. Tema oli kena noor härra, läks vanaisasse - purjetamine tõmbas ning pärast muidugi merevägi. Aga mr. James tegi emale palju muret. Võlad ja naised, ja ta oli metsiku iseloomuga. Üks neist, kes kohe ei ole millegagi rahul. Aga sõda sobis talle - andis võimaluse. Ah! Palju on neid, kes rahu ajal millegagi ei sobi, aga sõjas surevad vapralt."
"Nüüd siis," ütles Poirot, "ei olegi rohkem Folliate Nasse'is."
Vanamehe jutujooks lakkas otsemaid.
"Nagu te ütlesite, sir."
Poirot vaatas vanameest uudishimulikult.
"Selle asemel on sir George Stubbs. Mida temast kohapeal mõeldakse?"
"Meie meelest," ütles vanamees, "on ta vägevasti rikas."
Ta hääl oli vaikne ja nagu lõbus.
"Ja tema naine?"
"Oh, ta on kaunis leedi Londonist, jah, seda ta on. Aias pole tast kasu, seda mitte. Räägitakse, et tal jääb siin vajaka."
Vanamees koputas tähendusrikkalt meelekohale.
"Mitte et ta poleks alati lahkelt rääkinud. Üle aasta on nad siin elanud. Ostsid mõisa ja muutsid kõik nagu uueks. Mäletan nagu eilset päeva, kui nad siia tulid. Saabusid õhtul, päev pärast suurt tormi, mida ma polnud enne näinud. Puud olid lookas maas, üks kukkus sõiduteele ja see tuli kiiresti tükkideks saagida, et auto saaks läbi sõita. Ja suur tamm kukkus ümber, tõmbas teisedki enda ümber kaasa, nii et seal oli suur segadus."
"Ah jaa, seal on praegu tempel."
Vanamees pöördus ümber ja sülitas põlastavalt.
"Templiks seda kutsutakse - uue aja lollus. Folliati ajal ei olnud mingit templit. Armuline proua mõtles selle välja. Ehitati mitte hiljem kui kolm nädalat pärast nende saabumist, ma ei kahtle, et ta rääkis sir George'le augu pähe. See paistab puude vahel päris kole, nagu paganausu tempel. Oleks parem ilus lehtla, värviliste klaasidega. Mul poleks midagi niisuguse vastu."
Poirot naeratas veidi.
"Londoni leedil," ütles ta, "on oma tujud. Kahju, et Folliatide aeg on möödas."
"Ärge uskuge seda, sir." Vanamees kihistas kuuldavalt. "Nasse'is on alati Folliatid."
"Kuid maja kuulub sir George Stubbsile."
"See võib olla - kuid Folliat on siin olemas. Ah! Folliatid on omamoodi ja kavalad!"
"Mida te sellega mõtlete?"
Vanamees heitis Poirot'le kavala kõrvalpilgu.
"Mrs. Folliat elab ju väravavahimajas, kas pole?" päris ta.
"Jah," ütles Poirot aeglaselt. "Mrs. Folliat elab väravavahimajas ja maailm on väga kuri ja kõik selle inimesed on väga kurjad."
Vanamees põrnitses teda.
"Ah," ütles ta. "Te olete vist midagi aru saanud."
Ta läks jalgu lohistades jälle ära.
"Kuid mida ma olen aru saanud?" küsis Poirot endalt ärritunult, kui ta pikkamisi mäest üles tagasi maja poole kõndis.

***

Hercule Poirot tegi piinlikult täpselt tualetti, määrides vurrudele lõhnavat pumatit ja keerates neid kaheks tapahimuliseks teravikuks. Ta astus peegli eest kaugemale ja oli rahul sellega, mida nägi.
Gongilöök kajas läbi maja ja ta läks trepist alla.
Lõpetanud kunstipärase etteaste - crescendo, forte, diminuendo, rallentando - pani ülemteener gonginuia konksu otsa. Tema tume melanhoolne nägu väljendas heameelt.
Poirot mõtles endamisi: "Väljapressimiskiri majapidajannalt - või on see ülemteener..." See ülemteener nägi välja sellisena, nagu sobiksid väljapressimiskirjad temaga hästi kokku. Poirot mõtiskles, kas mrs. Oliver võttis elust oma karakterid.
Miss Brewis sobimatus lillelises sifoonkleidis tuli läbi halli. Talle järele jõudnud, küsis Poirot: "Kas teil siin majapidajanna on?"
"Oh ei, mr. Poirot. Arvan, et tänapäeval nii täpset tööjaotust ei tehta, välja arvatud tõesti suured valdused. Mina olen ka majapidajanna - mõnikord rohkem majapidajanna kui sekretär."
Ta naer oli lühike ja hapu.
"Nii et teie olete majapidajanna?" Poirot silmitses teda mõtlikult.
Ta ei suutnud kujutleda miss Brewisit väljapressimiskirja kirjutamas. Anonüümkiri - see on teine asi. Ta oli näinud anonüümkirju, mida olid kirjutanud miss Brewisi sarnased naised, keda keegi ei kahtlustanud.
"Kuidas on teie ülemteenri nimi?" küsis ta.
"Henden." Miss Brewis näis veidi üllatunud.
Poirot kogus end ja seletas kiiresti: "Küsisin seepärast, et mul on tunne, nagu oleksin teda varem kusagil näinud."
"Väga võimalik," ütles miss Brewis. "Tundub, et keegi ei pea üht kohta kauem kui neli kuud. Nad peaksid olema teinud Inglismaa käepärastele kohtadele juba ringi peale. Pealegi pole nüüdisajal palju neid inimesi, kes võiksid endale lubada ülemteenrit või kokka."
Nad tulid võõrastetuppa, kus smokingis mõnevõrra ebaloomulik sir George pakkus šerrit. Terashallis siidis mrs. Oliver nägi välja kui vanaaegne lahinglaev, leedi Stubbsi sile must pea oli kummargil "Vogue'i" moodide kohal.
Alec ja Sally Legge ning Jim Warburton olid platsis.
"Meil on raske õhtu ees," hoiatas viimane. "Bridži täna ei tule. Kõik tööle. Meil on hulk teadaandeid trükkida, samuti ennustuste kaart. Mis nime ennustaja kannab? Madam Zuleika? Esmeralda? Või Mustlaskuninganna?"
"Midagi idamaist," ütles Sally. "Põllumajandusrajoonides ei sallita mustlasi. Zuleika kõlab hästi. Tõin oma värvikarbi kaasa, küllap Michael maalib kuulutusele vingerdava ussi lisaks."
"Siis enam Kleopatra kui Zuleika?"
Henden ilmus uksele.
"Lõuna on laual, armuline leedi."
Nad astusid söögituppa. Pikal laual olid küünlad. Ruum oli tulvil varje.
Warburton ja Alec Legge istusid majaperenaise kõrval. Poirot oli mrs. Oliveri ja miss Brewisi vahel. Viimane vestles elavalt järgmise päeva ettevalmistustest.
Mrs. Oliver oli mõtetes mujal ja vaevalt rääkis.
Kui ta lõpuks vaikuse katkestas, olid ta sõnad mõnevõrra üllatavad.
"Ärge endale minu pärast tüli tehke," ütles ta Poirot'le. "Tuletan meelde, kas ma olen midagi unustanud."
Sir George naeris südamest.
"Saatuslik viga või?" tähendas ta.
"Just nimelt," lausus mrs. Oliver. "Alati leidub üks. Vahel ei mõista seda enne kui raamat on trükis. Ja siis ahastad!" Ta nägu peegeldas seda tunnet. Naine ohkas. "Huvitav, et enamik inimesi ei märka seda kunagi. Ütlen endale: "Kokk oleks pidanud nägema, et kaks kotletti jäi söömata." Aga keegi teine ei mõtlegi sellele."
"Te võlute mind." Michael Weyman nõjatus lauale. "Teise kotleti mõistatus. Ärge seletage enam. Mõtlen vannis selle üle."
Mrs. Oliver naeratas talle hajameelselt ja langes tagasi mõtetesse.
Ka leedi Stubbs vaikis. Aegajalt ta haigutas. Warburton, Alec Legge ja miss Brewis kõnelesid üle tema.
Kui nad väljusid söögitoast, seisatus leedi Stubbs trepi juures.
"Lähen voodisse," kuulutas ta. "Olen väga unine."
"Oh, leedi Stubbs," hüüatas miss Brewis, "meil on nii palju tarvis teha. Arvestasime, et aitate meid."
"Jah, ma tean," ütles leedi Stubbs. "Kuid ma lähen voodisse."
Ta kõneles väikese lapse rahuldustundega.
Naine pööras pead, kui sir George astus söögitoast välja.
"Olen väsinud, George. Lähen voodisse. Sul ei ole midagi selle vastu?"
Sir George astus naise juurde ja patsutas talle armastavalt õlale.
"Mine ja maga oma kaunidusund, Hattie. Oled homme värske."
Ta suudles naist kergelt ja viimane läks trepist üles, lehvitades kätt ning hõigates: "Head ööd kõigile!"
Sir George naeratas talle järele. Miss Brewis tõmbas sügavalt hinge ja pöördus järsult ära.
"Lähme," ütles ta rõõmsameelselt, kuid mis kõlas võltsilt. "Meil on tööd teha."
Peatselt oli igaühel oma ülesanne. Et miss Brewis ei suutnud kõikjal korraga olla, ilmnes varsti kõrvalehiilijaid. Michael Weyman kaunistas plakati suurepärase verejanulise maoga ja sõnadega "Madame Zuleika ennustab tulevikku" - ja kadus vaikselt. Alec Legge tegi pisut ebamäärast koristustööd, läks siis välja ega ilmunud rohkem nähtavale. Naised nagu naised ikka töötasid energiliselt ja kohusetundlikult. Hercule Poirot järgnes oma võõrustaja eeskujule ja läks vara magama.

***

Järgmisel hommikul kell 9.30 tuli Poirot einele. Söök serveeriti sõjaeelsel kombel. Elektrisoojendajal oli terve nõude rodu. Sir George sõi ehtinglaslikku einet munapudrust, peekonist ja neerudest. Mrs. Oliveril ja miss Brewisil oli seesama tagasihoidlikumal kujul. Michael Weymani ees oli taldrikutäis singilõike. Ainult leedi Stubbs oli loobunud lihapottidest ja maitses õhukest röstitud saiaviilukat ning rüüpas musta kohvi. Ta kandis laia kahvaturoosat kübarat, mis jättis söögilaua taga veidra mulje.
Post oli just saabunud. Miss Brewisi ees oli tohutu kirjade virn, mida ta kiiresti sorteeris. Sir George'le adresseeritud kirjad märkusega "Isiklik" andis ta majaperemehele, teised avas ise ja pani sisu järgi virna.
Leedi Stubbsile oli kolm kirja. Kaks, mis olid kaubaarved, lükkas ta pärast avamist kõrvale. Avanud kolmanda kirja, hüüatas naine äkki ja selgelt: "Oh!"
Hüüe oli nii ehmunud, et kõik pead pöördusid tema poole.
"See on Etienne'ilt", ütles ta. "Minu onupojalt Etienne'ilt. Ta saabub jahtlaevaga."
"Las ma vaatan, Hattie." Sir George sirutas käe välja. Naine laskis kirja lauale langeda. Sir George lükkas paberi siledaks ja luges.
"Kes on Etienne de Sousa? Ütlesid, et onupoeg?"
"Arvan nii. Teist liini pidi onupoeg. Ma ei mäleta teda hästi... vaevaliselt. Ta oli..."
"Jah, mu kallis?"
Naine kehitas õlgu.
"See ei tähenda midagi. Kõik juhtus palju aega tagasi. Olin siis väike tüdruk."
"Muidugi ei mäleta sa teda hästi. Kuid me peame ta korralikult vastu võtma," ütles sir George südamlikult. "Kahju, et täna on aiapeo päev, kuid me kutsume ta lõunale. Võib-olla jääb ta paariks päevaks külla - näitame talle ümbruskonda?"
Sir George kõneles kui lahke mõisaomanik.
Leedi Stubbs ei öelnud sõnagi. Ta vaatas üksisilmi oma kohvitassi.
Einetajate kõnelus keerles aiapeo ümber. Ainult Poirot, kes vaatles saledat eksootilist kuju laua otsast, jäi vestlusest kõrvale. Ta arutas, mis naise meeles võis mõlkuda. Sel hetkel tõstis leedi Stubbs silmad ja heitis kiire pilgu üle laua Poirot' poole. See pilk oli nii terav ja kaalutlev, et Poirot jahmatas. Kui nende silmad kohtusid, lõikav ilme kadus - asemete tuli tühjus. Kuid seal oli olnud külm, kalkuleeriv, uuriv vaade...
Või oli ta seda ette kujutanud? Igatahes on vaimselt vähearenenud inimesed sageli kavalad, mis üllatab isegi nende häid tuttavaid.
Poirot arvates oli leedi Stubbs mõistatuslik isik. Teistel olid tema kohta täiesti vastukäivad arvamused. Miss Brewis oli maininud, et leedi Stubbs teab väga hästi, mida teeb. Kuid mrs. Oliver pidas teda kindlalt poole aruga naiseks ja mrs. Folliat, kes oli teda kaua ning lähedalt tundnud, kõneles temast kui mitte päris normaalsest inimesest, kes vajab hoolt ja järelevalvet.
Miss Brewisil oli võib-olla eelarvamusi. Ta ei sallinud leedi Stubbsi laiskuse ja ükskõiksuse pärast. Poirot mõtiskles, kas miss Brewis ei olnud sir George'i sekretär ka enne viimase abiellumist. Kui oli, tekitas uue käskijanna ilmumine kergesti vastumeelsust.
Poirot oleks mrs. Folliati ja mrs. Oliveri arvamusega kõigest südamest ühinenud - kuni tänase hommikuni. Aga kas ta siiski võis tugineda hetkmuljele?
Leedi Stubbs tõusis rutakalt laua tagant.
"Mul on peavalu," ütles ta. "Lähen oma tuppa ja heidan pikali."
Sir George hüppas muretsevalt püsti.
"Kallis tüdruk, sul ei ole ometi midagi viga?"
"Vaid peavalu."
"Õhtupoolikuks saad muidugi terveks?"
"Vist küll."
"Võtke aspiriini, leedi Stubbs," ütles miss Brewis kärmelt. "Kas teil on seda või toon ma teile?"
"Mul on."
Naine läks ukse poole. Minnes pillas ta taskuräti, mida oli sõrmede vahel mudinud. Poirot astus vaikselt ligi ja tõstis rätiku märkamatult üles.
Sir George'i, kes oli abikaasale järgnemas, peatas miss Brewis.
"Kuidas jääb õhtupoolikul autode parkimisega, sir George? Annan Mitchellile juhiseid. Kas te arvate, et parim paik on?..."
Lahkunud toast, ei kuulnud Poirot rohkem.
Ta jõudis majaperenaisele trepil järele.
"Madame, te pillasite."
Ta ulatas kummardades taskurätiku.
Naine võttis selle hooletult vastu.
"Kas tõesti? Tänan teid."
"Olen õnnetu, madame, et te kannatate. Iseäranis, kui teie onupoeg saabub."
Naine vastas kiiresti, peaaegu ägedalt.
"Ma ei taha Etienne'i näha. Ta ei meeldi mulle. Ta on halb. Ta oli alati halb. Kardun teda. Ta teeb halbu tegusid."
Söögitoa uks avanes ja sir George astus läbi halli trepi juurde.
"Kallis Hattie, las ma tulen ju katan su kinni."
Nad läksid koos trepist üles, mehe käsi õrnalt ümber naise, mehe nägu muretsev ja mõttes.
Poirot vaatas neile järele, pöördudes põrkas kokku miss Brewisiga, kes kiiresti kirjad haaras.
"Leedi Stubbsi peavalu..." alustas Poirot.
"Ei mingit peavalu," ütles miss Brewis pahuralt ja kadus oma tööruumi, lüües ukse enda järel kinni.
Poirot ohkas ja läks eesukse kaudu terrassile. Mrs. Masterton oli just saabunud väikese autoga ja juhatas nüüd teejoomise telgi ülespanekut, andes sügaval rinnahäälel korraldusi. Ta pöördus Poirot'd tervitama.
"Missugused tülikad asjad," tähendas ta. "Ja kõik pannakse valesse paika. Ei, Rogers! Rohkem vasakule - vasakule - mitte paremale! Mida te ilmast arvate, mr. Poirot? Minu meelest kahtlane. Vihm rikuks küll kõik ara. Ometi oli tänavu ilus suvi. Kus on sir George? Tahan temaga autode parkimisest kõnelda."
"Tema abikaasal on peavalu ja ta läks teda voodisse panema."
"Küllap see naine on õhtupoolikuks terve," ütles mrs. Masterson kindlalt. "Talle ju meeldivad avalikud peod. Teeb kohutava tualeti ja on selle üle õnnelik kui laps. Lubage mulle sealt kimp vaiu. Tahan golfiplatsi märkida."
Teenistusse hõivatud, töötas Poirot mrs. Mastertoni juhatusel usinalt kui hea õpipoiss. Naine võttis vaevaks temaga töö vaheaegadel kõnelda.
"Kena, et Nasse'is jälle elu on. Kartsime kõik, et sellest tehakse hotell. Teate ju, kuidas see tänapäeval käib; sõidetakse maa läbi ja kaetakse koht koha järel siltidega "Võõrastemaja" või "Erahotell". Kõik need on majad, kus olen tüdrukuna elanud või tantsupidudel käinud. Väga kurb. Jah, mul on Nasse'i ja vaese Amy Folliati pärast heameel. Tal on raske elu olnud, kuid ta pole kunagi kurtnud. Sir George on Nasse'iga imet teinud, kuid mitte labastanud. Ei tea, kas see on Amy Folliati mõju või on tal endal hea maitse. Tal on siiski küllalt hea maitse. Üllatav temasuguse mehe puhul."
"Nagu ma aru saan, ei kuulu ta maa-aadli sekka?" küsis Poirot ettevaatlikult.
"Ta ei ole tõeliselt sir George. Kuid me ei reeda tema saladust. Rikastel inimestel võivad olla väikesed veidrused, eks ole? Imelik, kuid hoolimata oma päritolust leiab George Stubbs igal pool head vastuvõttu. Ta ei ole tänapäevane, vaid selge üheksateistkümnenda sajandi maahärra tüüp. Ütleksin, et temas on aadli verd. Isa härrasmees, ema baaridaam, on minu arvamus."
Mrs. Masterton katkestas jutu, et hüüda aednikku.
"Mitte rododendronite kõrvale. Paremale peab veeremängu jaoks ruumi jätkuma. Paremale - mitte vasakule!"
Ta jätkas: "Kentsakas, kuidas neil on raske eraldada paremat vasakust. Miss Brewis on tubli naine. Kuigi ta vaest Hattie't ei salli. Vaatab teda vahel, nagu tahaks tappa. Paljud head sekretärid on oma peremehesse armunud. Ja mida te Jim Warburtonist arvate? Rumal, kuidas ta end visalt kapteniks nimetab? Ta ei ole olnud sõjaväes ega jalagagi Saksamaale sattunud. Peab leppima inimestega nagu nad on ja ta on kõva töötegija - kuid milleski äratab kahtlust. Ah! Leggeid tulevad."
Sally Legge, pükstes ja kollases džempris, ütles rõõmsalt: "Tulime teile appi."
"Siin on küllalt teha," kõmistas mrs. Masterton. "Las ma vaatan..."
Kasutades tema tähelepanematust, Poirot põgenes. Kui ta keeras ümber maja nurga eesterrassile, sattus ta väikese draama pealtnägijaks.
Kaks lühikestes pükstes ja kirevates pluusides noort naist olid tulnud metsast ja seisid nüüd ebakindlalt maja poole vaadates. Ühes neist arvas Poirot ära tundvat itaallanna, keda oli eelmine päev sõidutanud. Leedi Stubbsi magamistoa aknast kummardus välja sir George ja kõneles raevukalt.
"Te käite üle võõra valduse," hüüdis ta.
"Palun?" küsis rohelise pearätiga noor naine.
"Te ei pääse siit läbi. Eraomand."
Teine noor naine, kellel oli sügavsinine pearätt, ütles rõõmsalt: "Palun? Nassecombe'i paadisadam..." Ta hääldas nime hoolikalt. "Kas seda teed?"
"Te käite üle võõra maa," möirgas sir George.
"Palun?"
"Läbikäiku ei ole! Peate tagasi minema. TAGASI! Sedasama teed, mida mööda tulite."
Võõrad vaatasid, kui sir George kätega vehkis. Siis rääkisid nad omavahel kiiresti võõrkeeles. Lõpuks küsis sinise räti kandja kahtlevalt: "Tagasi? Võõrastemajja?"
"Just nimelt. Ja minge mööda maanteed - maanteed - sealt ringi."
Nad taandusid vastumeelselt. Sir George pühkis higi ja vaatas alla Poirot'le.
"Niisugune sekeldus raiskab aega," ütles ta. "Esialgu tulid läbikäijad ülemise värava kaudu. Panin selle lukku. Nüüd tulevad nad läbi metsa ja üle tara. Arvavad, et pääsevad niiviisi kergesti jõe äärde ja paadisadamasse. Muidugi jõuavad kiiremini. Kuid neil pole õigust niisugust teed kasutada. Ja kõik on välismaalased, kes ei saa aru, mida räägid, ning vadistavad vastu hollandi või mõnes muus keeles."
"Nendest oli üks sakslanna ja teine itaallanna. Ma vist nägin viimast eile, kui jaamast tulime."
"Kõiksugu keeli nad räägivad... Jah, Hattie? Mida sa ütlesid?" Sir George tõmbus tagasi tuppa.
Poirot pöördus ringi ja leidis mrs. Oliveri ning ühe umbes neljateistkümneaastase hea kujuga tütarlapse oma selja tagant.
"See on Marlene," ütles mrs. Oliver.
Marlene kinnitas tutvustust hääleka nohinaga. Poirot kummardus viisakalt.
"Temast tuleb ohver," ütles mrs. Oliver.
Marlene kihistas.
"Minust saab kohutav laip," ütles ta. "Kuid verd minult ei leita." Ta hääl väljendas pettumust.
"Ei leita?"
"Ei. Nööriga kägistatud, see on kõik. Mulle meeldiks olla pussitatud - ja et punase värvi joad voolaksid."
"Kapten Warburton arvas, et see oleks liiga realistlik," ütles mrs. Oliver.
"Mõrva juures peaks olema veri," sõnas Marlene tusaselt. Ta vaatas Poirot'd ahne uudishimuga. "Kas te olete palju mõrvu näinud. Nii mrs. Oliver ütles."
"Üht või kaht," lausus Poirot tagasihoidlikult.
Ta nägi hirmuga, et mrs. Oliver kavatses neist lahkuda.
"Kas ka seksimaniakke?" küsis Marlene aplalt.
"Muidugi mitte."
"Mulle meeldivad seksimaniakid," ütles Marlene naudinguga. "See tähendab, neist lugeda."
"Teile ei meeldiks nendega kohtuda."
"Oh, ma ei tea. Vaat mida! Minu meelest meil on seksimaniakk siin ümbruses. Vanaisa nägi kord metsas laipa. Ta kohkus ja jooksis ära, aga kui ta tagasi läks, oli laip kadunud. See oli naise surnukeha. Kuid vanaisa on juhmakas ja keegi ei kuula, mida ta räägib."
Poirot'l õnnestus põgeneda; teinud ringi ümber maja, peitus ta oma magamistuppa. Ta tundis, et vajab puhkust.

VI

Lantš peeti kiiresti ja vaid - külma lauaga. Kell 2.30 pidi väiksemat sorti filmitäht aiapeo avama. Ilm, mis pahaendeliselt vihma oli kuulutanud, hakkas paranema. Kella kolmeks oli pidu täies hoos. Inimesi oli hulganisti sissepääsu juures poolt krooni maksmas ja autod palistasid pikas reas sõidutee üht serva. Üliõpilased noorte võõrastemajast tulid tervete seltskondadena, kõneldes valjusti võõrkeeli. Mrs. Mastertoni ennustuse kohaselt oli leedi Stubbs voodist tõusnud just enne poolt kolme. Ta kandis alpikannivärvi kleiti ja hiiglaslikku kuli stiilis musta õlgkübarat ning hulgaliselt teemante.
Miss Brewis pomises pilkavalt: "Mõtleb vist, et need on Ascoti võiduajamised!"
Kuid Poirot tervitas leedi Stubbsi tõsiselt.
"Teil on kaunis tualett, madame."
"Kas pole," ütles Hattie õnnelikult. "Kandsin seda ka Ascotis."
Teisejärguline filmitäht saabus ja Hattie läks teda tervitama.
Poirot eemaldus tagaplaanile. Ta jalutas trööstitult ringi - kõik paistis minevat korda. Peeti kookospähkli viskamise katseid, mida juhatas parimas tujus sir George, mängiti veeremängu. Mitmetelt müügilaudadelt pakuti puu- ja juurvilja, keedist ja kooke. Loositi välja kooke, puuviljakorve, isegi põrsas.
Kohal oli juba suur hulk rahvast ning lapsed alustasid esinemist. Poirot ei näinud mrs. Oliveri, kuid leedi Stubbsi alpikanniroosa kleit välgatas rahva hulgas, kui ta aeglaselt siia-sinna liikus. Tähelepanu keskpunktis oli mrs. Folliat, kelle välimus oli tundmatuseni muutunud - ta kandis hortensiasinist siidkleiti ja nägusat halli kübarat. Mrs. Folliat avas mitmeid toiminguid, tervitas saabujaid ja juhatas inimesi üritustele.
Poirot peatus tema juures ja kuulas veidi kõnelust.
"Amy, mu kallis, kuidas käsi käib?"
"Oh, Pamela, kui kena, et te Edwardiga tulite. Tiverton on ju kaugel."
"Ilm on teie poolt. Mäletate sõjaeelset aastat? Vihmavalang algas kell neli. Rikkus kogu peo."
"Kuid sel aastal on olnud kaunis suvi. Dorothy, kui kaua pole ma sind näinud!"
"Tundsime, et peame tulema ning Nasse'i tema hiilguses nägema. Näen, et olete kukerpuud jõe kaldal maha võtnud."
"Jah, niiviisi paistavad hortensiad paremini välja."
"Kui ilusad nad on. Milline sina! Kuid, mu kallis, te olete teinud imet möödunud aastal. Nasse on jälle kord iseendaks saamas."
Mrs. Folliat pöördus tervitama tagasihoidlikumat külalist.
"Mrs. Knapper, olen rõõmus teid nähes. Kas see on Lucy? Kuidas ta on kasvanud!"
"Ta lõpetab tuleval aastal kooli. Mul on heameel, et te nii terve välja näete."
"Tunnen end hästi, tänan teid. Kohtume hiljem teejoomistelgis, mrs. Knapper. Olen seal abiks."
Vanem mees, arvatavasti mr. Knapper, ütles häbelikult: "Tore, et olete Nasse'is tagasi, proua. Tuletab meelde vanu aegu."
Mrs. Folliati vastuse summutas kahe naise ning ühe suure lihava mehe ilmumine.
"Amy, kallis, kuidas aeg on läinud. Siin on kõik suurepärane! Räägi, mida sa roosiaiaga oled teinud. Muriel rääkis, et sa oled seda uute floribundroosidega täiendanud."
Lihav mees segas vahele: "Kus on Marylin Gale?..."
"Reggie igatseb teda kohata. Ta nägi näitleja viimast filmi."
"On see tema, suure kübaraga? Minu sõna, too on üles löödud."
"Ära ole rumal, kallis. See on Hattie Stubbs. Amy, sa ei peaks teda laskma ringi käia nagu mannekeeni."
"Amy?" Veel üks tuttav nõudis tähelepanu. "See on Roger, Edwardi poeg. Mu kallis, kui kena, et olete Nasse'is tagasi."
Poirot eemaldus aeglaselt ja maksis hajameelselt šillingi loosipileti eest, mis jättis võimaluse võita põrsa.
Ta kuulis selja taga veel kord vaikselt: "Kui kena, et te tulite." Ta arutas, kas mrs. Folliat ise taipas, et ta oli täielikult sisse elanud võõrustaja rolli, või tegi ta seda ebateadlikult. Naine oli sel õhtupoolikul tõepoolest Nasse House'i perenaine.
Poirot seisatas telgi ees, mis kandis kirja "Madam Zuleika ennustab tulevikku 2 šillingi ja 6 penni eest". Just oli hakatud teed pakkuma ja ennustaja juurde enam järjekorda polnud. Poirot kummardus, astus telki ja maksis hea meelega pool krooni võimaluse eest toolile vajuda ning valutavaid jalgu puhata.
Madam Zuleka kandis musta voogavat riietust, kuldset säravat salli peas ja loori alumise näopoole ümber, mis summutas pisut tema sõnu. Kuldne amulettidega käevõru helises, kui
naine võttis Poirot' käe ja hakkas kiiresti lugema sõnu rahaõnnest, edust kellegi brüneti kaunitari juures ning uskumatust õnnetusest pääsemisest.
"Kõik on meeldiv, millest kõnelete, madam Legge. Soovin vaid, et see täide läheks."
"Oh!" ütles Sally. "Te siis tundsite mu ära?"
"Mul oli küllalt informatsiooni; mrs. Oliver jutustas, et teie pidite tegelikult ohvrit mängima, kuid teid näpati ennustamise peale."
"Oleksin tahtnud küll ohver olla," ütles Sally. "Palju rahulikum. Kõik on Jim Warburtoni süü. Kell on alles neli? Soovin teed. Mul on kella neljast poole viieni vaba aeg."
"Kümne minuti pärast saab," ütles Poirot, vaadates oma vanamoodsat suurt kella. "Kas ma toon teile teetassi siia?"
"Ei, ei. Tahan vaheaega. Telgis on umbne. Kas väljas ootab veel palju rahvast?"
"Ei. Arvan, et nad on tee järjekorras."
"Hästi."
Poirot lahkus telgist; silmapilkselt peatas teda keegi kindlameelne naine, laskis maksta kuus penni ning osta koogi.
Õnnemängu leti taga valitses tüse emalik naine, kes veenis Poirot'd õnne proovima. Oma tusaks võitis viimane otsemaid suure nuku. Häbelikult sellega edasi jalutades kohtas ta Michael Weymani, kes seisis süngelt teeotsal, mis viis paadisadamasse.
"Lõbustate end, mr. Poirot" ütles ta pilkava grimassiga.
Poirot vaatas oma auhinda.
"Kohutav, eks ole?" ütles ta kurvalt.
Väike laps nende lähedal purskas äkki nutma. Poirot kummardus kiiresti ja torkas nuku lapse kätte.
"Voila, see on sinule."
Pisarad lakkasid sedamaid.
"Violet, härra on ju lahke? Ütle nüüd..."
"Laste maskeraadiriietus," hüüdis kapten Warbuton läbi ruupori. "Esimene klass - kolmest viieni. Seiske paigale, palun."
Poirot kõndis maja poole ja põrkas kokku noormehega, kes oli kookospähkli heiteks taganenud. Noormees kortsutas tigedalt kulmu ning Poirot vabandas. Mehaaniliselt laskis ta pilgu üle noormehe kirju särgi. Ta tundis selles ära sir Georgi kirjeldatud kilpkonnadega särgi. Üle riide roomasid iga liiki maa­ ja merekilpkonnad ning mereelukad.
Poirot pilgutas silmi, sel hetkel astus tema juurde Hollandi tütarlaps, keda ta oli eelmine päev autosse võtnud.
"Nii et te tulite aiapeole," ütles Poirot. "Ja teie sõbratar?"
"Oo jaa, tema ka on täna siin. Pole teda veel näinud, kuid me lahkume koos bussiga, mis läheb kell viis viisteist. Sõidame Torquaysse, sealt lähen teise bussiga Plymouthi. Nii on mugav."
See seletas Poirot'le fakti, miks tüdruk higistas seljakoti raskuse all.
Ta ütles: "Nägin teie sõbratari täna hommikul."
"Oh jaa, sakslanna Elsa oli koos temaga ja ta rääkis mulle, et nad tahtsid läbi metsa jõe äärde ja paadisadamasse pääseda. Kuid tolle maja omanik oli väga tige ning sundis tagasi pöörduma."
Vaadates sinna, kus sir George kookospähkli viskeid juhtis, lisas ta: "Kuid nüüd, õhtupoolikul on ta väga lahke."
Poirot kaalutles, kas seletada, et on vahe noorte naiste vahel, kui nad üle võõra valduse kõnnivad või kui nad kaks šillingit ja kuus penni maksavad, mis annab neile õiguse Nasse House'is vabalt ringi käia. Kuid kapten Warburton ja tema ruupor kummutasid selle soovi. Kaptenil oli palav ja ta oli tüdinenud.
"Kas te olete leedi Stubbsi näinud, Poirot? Kas keegi on leedi Stubbsi näinud? Ta peaks maskikostüümide hindamist juhtima, kuid ma ei leia teda kuskilt."
"Nägin teda, oodake pisut - pool tundi tagasi. Kuid pärast seda lasksin tulevikku ennustada."
"Neetud naine," ütles Warburton vihaselt. "Kuhu ta on küll kadunud? Lapsed ootavad ja me peame plaani järgi tegema."
Ta vaatas ringi.
"Kus on Amanda Brewis?"
Ka miss Brewis ei hakanud silma.
"See on tõepoolest halvasti," ütles Warburton. "Et pidu juhtida, peab ühiselt toimima. Kus võib Hattie olla? Võib-olla läks ta majja."
Ta astus pikkade sammudega ära.
Poirot keeras lühemat teed pidi nööriga eraldatud muruplatsile, kus suures telgis jagati teed. Kuid telgi juures oli pikk järjekord ning ta loobus lähemale minemast.
Ta vaatles moekaupade letti, kus otsustaval vanemal daamil peaaegu õnnestus talle plastmassist kraekarp maha müüa, lõpuks tegi ringi ümber poeplatsi, et vaadelda askeldusi ohutust kaugusest.
Ta arutas, kus võiks olla mrs. Oliver.
Sammud selja taga sundisid teda pead pöörama. Keegi noormees tuli paadisilla poolt mööda jalgrada; see oli tumedavereline purjesportlase riietuses noormees. Ta peatus, nagu oleks silme ees avanevast pildist segi paisatud.
Siis kõnetas ta kõhklevalt Poirot'd.
"Vabandage mind. Kas see on sir George Stubbsi maja?"
"Seda küll." Poirot peatus ja ütles siis õnne peale: "Te olete vist leedi Stubbsi nõbu?"
"Olen Etienne de Sousa..."
"Minu nimi on Hercule Poirot."
Nad kummardusid teineteisele. Poirot seletas ära aiapeo loo. Kui ta oli lõpetanud, tuli sir George üle muruplatsi nende poole.
"De Sousa? Rõõm teid näha. Hattie sai täna hommikul teie kirja. Kus teie jaht on?"
"See on Helmmouthis ankrus. Tulin paadiga mööda jõge üles kuni paadisadamani."
"Peame Hattie üles leidma. Ta on kuskil... Loodetavasti sööte täna õhtul meiega koos?"
"Olete väga lahke."
"Kas me võime teile öömaja pakkuda?"
"See on teist samuti väga lahke, kuid ma ööbin jahil. Nii on parem."
"Kas te jääte siia kauaks?"
"Kaheks või kolmeks päevaks, võib-olla. Oleneb asjaoludest." De Sousa kehitas õlgu.
"Hattiel on hea meel, ma usun," ütles sir George viisakalt. "Kus ta on? Ma pole teda tükk aega näinud."
Ta vaatas hämmeldunult ringi.
"Ta peaks laste maskikostüüme hindama. Ma ei mõista. Vabandage mind hetkeks. Küsin miss Brewisilt."
Ta ruttas ära. De Sousa vaatas talle järele. Poirot vaatas De Sousat.
"Kas sellest on palju aega tagasi, kui te viimati oma nõbu nägite?"
Teine kehitas õlgu.
"Pole teda näinud sellest saadik, kui ta oli viieteistkümneaastane. Varsti pärast seda saadeti ta välismaale - Prantsusmaale kloostrikooli. Lapsena jättis ta tulevase kaunitari mulje."
Mees vaatas küsivalt Poirot'le.
"Ta on ilus naine," ütles Poirot.
"Ja too oli tema abikaasa? Säärast kutsutakse "toredaks poisiks", kuid tal on vist vähe lihvi? Siiski, Hattie'l olekski pisut raske leida kohast abikaasat."
Poirot' näol püsis viisakalt küsiv ilme. Teine naeratas.
"Oh ei, see ei ole saladus. Viieteistkümneselt oli Hattie vaimselt vähearenenud. Nõdramõistuslik, öeldakse vist selle kohta? Ta on ikka samasugune?"
"Näib, et jah," ütles Poirot ettevaatlikult.
De Sousa kehitas õlgu.
"Olgu pealegi! Kes nõuakski naistelt, et nad peaksid olema intelligentsed? See pole tarvilik."
Sir George tuli vihast turtsudes tagasi. Temaga koos oli miss Brewis, kes kõneles hingetult: "Mul ei ole aimugi, kus ta on, sir George. Nägin teda viimati ennustaja telgi juures. Kuid see oli vähemalt kakskümmend minutit või pool tundi tagasi. Majas teda ei ole."
"Kas ei ole nii," küsis Poirot, "et ta läks vaatama, kuidas mrs. Oliveri mõrvajaht kulgeb?"
Sir George'i nägu selgines.
"Võib-olla küll. Vaadake, ma ei saa siit lahkuda, ka Amandal on käed tööd täis. Äkki on teil võimalik ringi vaadata, Poirot? Te marsruuti ju tunnete."
Aga Poirot ei tundnud marsruuti. Miss Brewis andis talle kannatlikult seletust. Siis võttis naine De Sousa enda hoolde ja Poirot lahkus, pomisedes endamisi nagu nõiasõnu: "Tenniseväljak, kameeliaaed, tempel, ülemine aed, paadimaja..."
Möödudes kookospähkli visetest, vaatas ta muigega, kuidas sir George pakkus pimestavalt naeratades puupalle noorele itaallannale, keda ta hommikul oli minema ajanud ja kes oli mehe meelemuutusest äärmiselt hämmastunud.
Poirot jätkas teed tenniseväljakule. Kuid seal ei olnud kedagi peale vanema, sõjaväelase välimusega härra, kes magas aiapingil, kübar silmil. Poirot läks tuldud teed tagasi majani ning pöördus siis alla kameeliaaeda.
Kameeliaaias leidis Poirot mrs. Oliveri, riietunud purpursesse hiilgusse, aiapingil mõtisklemas. Naine kutsus Poirot' käeviipega istuma enda kõrvale.
"Siin on alles teine uurimisniit," sisistas ta. "Arvan, et tegin mängu liiga raske. Kedagi pole veel tulnud."
Sel hetkel astus aeda noormees lühikestes pükstes, silmatorkava kõrisõlmega. Rahuldushüüdega ruttas ta aianurka puu juurde, järgmine hüüe teadustas, et ta on ühe saladusevõtme leidnud. Istujatest möödudes ei saanud ta jätta oma rahulolu ainult endale.
"Paljud inimesed ei tunne korgipuud," ütles ta usalduslikult. "Esimene saladusevõti oli teravmeelne foto, kuid ma taipasin, mis see on - tennisereketi võrk. Siis olid tühi mürgipudel ja kork. Enamik läheb pudeli järele jälgi ajama - mina arvasin, et see on sissevedamine. Korgipuud on õrnad, haruldased selles maailmajaos. Olen huvitatud haruldastest puudest ja põõsastest. Ja kuhu nüüd minna?"
Ta vaatas kulmu kortsutades sissekandeid oma märkmikus.
"Kirjutasin järgmise uurimisniidi üles, kuid see ei ole arusaadav." Ta vaatas istujaid kahtlevalt: "Kas te võistlete?"
"Oh ei," ütles mrs. Oliver. "Me... vaatame pealt."
"Olgu peale... "Kaunis naine alandus narruseni." Ma olen seda kuskil kuulnud."
"See on tuntud tsitaat," ütles Poirot.
"See (sõnademäng: folly - narrus, meeletus; Folly - pillavalt uhke maja, tempel) võib olla ka ehitis," ütles mrs. Oliver abivalmilt. "Valge... sammastega," lisas ta.
"Vaat kus mõte! Palju tänu. Räägitakse, et mrs. Ariadne Oliver on ka ise siin. Sooviksin tema autogrammi. Kas te pole teda näinud?"
"Ei," vastas mrs. Oliver kindlalt.
"Tore oleks teda kohata. Kirjutab häid lugusid." Noormees alandas häält: "Kuid ta purjutavat rängalt."
Ta kiirustas minema ja mrs. Oliver ütles nördinult: "Tõepoolest! Milline ebaõiglus, kui ma joon vaid limonaadi!"
"Ja kas te ei talitanud ebaõiglaselt, juhatades noormehe järgmise niidini?"
"Arvestades, et ta on ainus, kes on jõudnud nii kaugele, arvasin, et teda tuleb julgustada."
"Kuid te poleks andnud talle oma autogrammi."
"See on teine asi," sõnas mrs. Oliver. "Ššš! Keegi tuleb."
Kuid need ei olnud mängijad, vaid kaks naist, kes, sissepääsu eest maksnud, olid otsustanud kogu mõisa siis ka põhjalikult üle vaadata.
"Arvasid, et neil on mõnedki ilusad lillepeenrad," ütles üks teisele. "Kuid ei ole muud kui puud ja puud. Sellist mina küll aiaks ei kutsu."
Mrs. Oliver müksas Poirot'd ja nad hiilisid vaikselt minema.
"Kas võib juhtuda," küsis mrs. Oliver segaselt, "et keegi ei leia ohvrit üles?"
"Kannatust, madame, ja julgust," ütles Poirot. "Õhtuni on veel palju aega."
"See on tõsi," lausus mrs. Oliver elavnedes. "Pärast poolt viit saab poole hinnaga sisse, nii et palju inimesi võib veel koguneda. Lähme vaatame, kuidas Marlene'i tuju on. Ma ei usalda tüdrukut päriselt. Tal ei ole vastutustunnet. Ma ei imesta, kui ta on vaikselt jalga lasknud, et teed jooma minna. Teate ju, et keegi ei taha teeaega mööda lasta."
Nad läksid edasi mööda metsarada ning Poirot kommenteeris mõisa ümbrust.
"Leian, et siin võib segi minna," ütles ta. "Nii palju teeradu ja kunagi ei tea, kuhu nad viivad. Ja puud, igal pool puud."
"Kõnelete nagu too torisev naine, kellest just lahkusime."
Nad möödusid templist ja astusid mööda käänulist jalgrada jõe äärde. Paadimaja kontuurid tulid eespool nähtavale.
Poirot märkis, et oleks piinlik, kui mõni mängija satub juhuslikult paadimajja ning leiab ohvri.
"Midagi otsetee sarnast? Mõtlesin sellele. Seepärast on viimane asitõend võti. Ilma selleta ei saa ust avada. See on sneppervõti. Seestpoolt aga saab võtmetagi lahti."
Väike järsk kallak viis paadimaja ukseni, paadimaja oli ehitatud jõe kaldale, allpool olid sadamasild ning paatide hoiukoht. Mrs. Oliver võttis oma purpurse kleidi voltide vahelt taskust võtme ning avas ukse.
"Tulime sind lohutama, Marlene," ütles ta sisse astudes rõõmsameelselt.
Ta tundis kergeid südametunnistuspiinu, et oli Marlene'i alusetult kohusetundetuks pidanud, sest tüdruk mängis suurepäraselt ohvrit, lamades kunstipärases poosis põrandal akna juures.
Marlene ei vastanud. Ta lamas liikumatult. Tuul, mis kergelt puhus avatud aknasse, liigutas laual olevate koomiksite lehti.
"Kõik on korras," ütles mrs. Oliver kannatamatult. "Need oleme vaid mina ja mr. Poirot. Keegi mängijatest pole veel nii kaugele jõudnud."
Poirot süngestus. Ta lükkas mrs. Oliveri kergelt kõrvale, läks ning kummardus tüdruku kohale. Summutatud hüüe tuli tal üle huulte. Ta vaatas üles mrs. Oliverile.
"Nii..." ütles ta. "See, mida te kartsite, on juhtunud."
"Te ei arva..." Mrs. Oliveri silmad läksid õudusest pärani. Ta kobas korvtooli järele ning istus. "Te ei saa öelda... Ta pole ometi surnud?"
Poirot noogutas.
"Oh, jaa," ütles ta. "Tüdruk on surnud... Kuigi mitte väga kaua."
"Aga kuidas?..."
Poirot tõstis kireva rätiku serva, mis tüdrukul peas oli, nii et mrs. Oliver võis näha pesunööri.
"Just nagu minu väljamõeldud mõrvas," ütles mrs. Oliver ebakindlalt. "Kuid kes? Ja miks?"
"See ongi küsimus," ütles Poirot.
Ta loobus lisamast, et need küsimused olid ka mängu sisse võetud.
Ja vastused ei saanud olla mängu laadis, sest mõrvatud polnud mitte aatomifüüsiku esimene jugoslaavlannast naine, vaid neljateistkümneaastane külatüdruk Marlene Tucker, kellel, nagu oli teada, polnud maailmas ühtki vaenlast.

VII

Kriminaalinspektor Bland istus kabinetis laua taga. Sir George oli ta vastu võtnud, temaga koos paadimajja läinud ja nüüd majja tagasi tulnud. Paadimajas oli tegevuses fotograaf, sõrmejälgede eksperdid ja arst olid just saabunud.
"See tuba sobib teile?" küsis sir George.
"Väga kena, tänan teid, sir."
"Mida ma pean aiapeoga tegema, ütlema neile ja lõpetama, või kuidas?"
Inspektor Bland mõtles hetke.
"Kuidas te siiani käitusite, sir George?" küsis ta.
"Ei öelnud midagi. Ümberringi arvatakse, et see oli õnnetus. Ei midagi rohkem. Ma ei usu, et keegi kahtlustab... ee... mõrva."
"Siis jätke asjad nii nagu nad on," otsustas Bland. "Uudised levivad isegi küllalt kiiresti," lisas ta küüniliselt. Ta mõtles jälle hetke, enne kui küsis: "Kui palju inimesi teie meelest siin koos on?"
"Paarsada, julgen arvata." vastas sir George, "kogu aeg tuleb lisa. Rahvast on tulnud küllalt kaugeltki. Pidu läks täie hooga. Neetud õnnetus."
Inspektor Bland järeldas õigesti, et see oli mõrv, mitte peo edu, millele sir George vihjas.
"Paarsada," mõtiskles ta. "Ja igaüks neist võis seda teha."
Ta ohkas.
"Täbar lugu," ütles sir George kaastundlikult. "Kuid ma ei näe mõrva põhjust. Kogu lugu on fantastiline; kes võiks sellise tüdruku tappa."
"Kas te saate mulle temast kõnelda? Ta oli kohalik, nagu ma aru saan?"
"Jah. Tema perekond elab ühes jõeäärsetest majadest. Isa töötab kuskil farmis - Patersoni omas vist." Sir George lisas: "Tema ema on siin, peol. Miss Brewis - minu sekretär, tema võib sellest paremini rääkida kui mina - kutsus naise kõrvale, viis ta kuskile ning pakkus teed."
"Hea küll," ütles inspektor nõusolevalt. "Mul ei ole, sir George, kõik asjaolud veel täiesti selged. Mida tüdruk paadimajas tegi? Sain aru, et siin käib mingi mõrva- või aardejaht."
Sir George noogutas.
"Jah. Arvasime kõik, et see on tore mõte. Praegu enam nii ei tundu. Miss Brewis suudab teile nähtavasti paremini kui mina kõik selgitada. Saadan ta teie juurde, jah? Kui teil esialgu rohkem küsida ei ole."
"Praegu mitte, sir George. Võib-olla hiljem soovin teilt rohkem teada. Tahaksin näha mõnda inimest. Peale teie veel leedi Stubbsi ja neid, kes laiba avastasid. Üks neist on vist romaanikirjanik, kes mõrvajahi korraldas."
"Täpselt nii. Mrs. Oliver. Mrs. Ariadne Oliver."
Inspektori kulmud kerkisid.
"Ah tema!" ütles ta. "Bestsellerite autor. Olen terve hulga tema raamatuid lugenud."
"Ta on praegu veidi närviline," ütles sir George, "see on ka arusaadav. Kas ütlen talle, et soovile teda? Ma ei tea, kus mu naine on. Ta tundub täielikult haihtunud olevat. Kahe- või kolmesaja inimese hulgas kuskil ta on - ega tal teile palju rääkida ole. Pean silmas tüdrukut ja temasse puutuvat. Keda te soovite esmalt näha?"
"Võib-olla teie sekretäri miss Brewisit ja pärast seda tüdruku ema."
Sir George noogutas ja lahkus toast.
Kohalik politseikonstaabel Robert Hoskins avas talle ukse ja sulges tema järel. Siis tegi ta märkuse, mis pidi sir George'i sõnadele kommentaariks olema.
"Leedi Stubbs jätab veidi soovida," ütles ta, "siin." Ta koputas otsaesisele. "Seepärast sir George ütleski, et naisest pole eriti kasu."
"Kas ta abiellus kohaliku tüdrukuga?"
"Ei. Võõramaalannaga. Mõned ütlevad, et ta on värviline, kuid minu arust see nii pole."
Bland noogutas. Ta oli hetke vait, liigutades pliiatsit enese ees paberil. Siis esitas ta küsimuse, mis senisest jutust kõrvale kaldus.
"Kes seda tegi, Hoskins?" küsis ta.
Kui keegi midagi toimunu kohta arvata oskas, siis pidi see olema konstaabel Hoskins. Nii mõtles Bland. Hoskins oli uudishimulik mees, keda huvitas kõik. Tema keelepeksjast naine, sisse võetud mehe positsioonist, varustas teda hulgaliselt kohalike inimeste eraellu puutuva informatsiooniga.
"Seda tegi võõras, on minu arvamus. See ei saa olla keegi ümbruskonnast. Tuckerid on ju teada. Kena korralik perekond. Neid on kokku üheksa. Kaks vanemat tüdrukut on abielus, üks poiss mereväes, teine teenib aega, üks tüdruk on Torquays juuksuri juures ametis. Kolm nooremat on kodus, kaks poissi ja tüdruk." Ta peatus järele mõeldes. "Keegi neist pole eriti terane, aga mrs. Tucker hoiab kodu korras ning puhta. Tema ise on üheteistkümnest lapsest noorim. Tema vana isa elab koos nendega."
Bland võttis informatsiooni vaikides vastu. See sisaldas Tuckeri perekonna sotsiaalse positsiooni.
"Seepärast ma ütlesingi, et seda tegi võõras," jätkas Hoskins. "Üks neist, kes peatub Hoodownis noorte võõrastemajas."
Inspektor Bland ohkas, kui ta mõtles, et see kõik ei ole nii lihtne. Konstaabel Hoskinsil on kerge süüdistada "võõraid". Uks avanes ja arst astus sisse.
"Vaatasin üle," märkis ta. "Kas nad viivad ta nüüd ära?"
"Seersant Cottrill hoolitseb selle eest," ütles Bland. "Doktor, mida te avastasite?"
"See on nii lihtne kui veel võimalik," ütles arst. "Ei midagi keerulist. Kägistatud pesunööriga. Miski ei olnud kergem kui see. Ei mingit võitlust enne kägistamist. Ütleksin, et tüdruk ei teadnud, mis juhtub, kui kõik oli läbi."
"Vägivalla tunnuseid?"
"Ei. Mitte mingeid vägivalla, vägistamise või muid kallaletungi märke."
"Siis seksuaalkuritegu ei ole?"
"Ütleksin, et ei." Arst lisas: "Ta ei olnud eriti veetlev tüdruk."
"Kas talle meeldisid poisid?"
Bland küsis seda konstaabel Hoskinsilt.
"Ma ei ütleks, et need tema poole vaatasid," ütles konstaabel Hoskins, "kuigi talle oleks meeldinud, et nad oleksid vaadanud"
"Võib-olla," nõustus Bland. Talle tuli meelde koomiksite kuhi paadimajas ja kriipseldused raamatute servadel: "Johnny käib Kate'iga", "Georie Porgie suudleb matkajaid metsas". Ta mõtles, et neis kriipseldustes oli soovide hõngu. Kuigi kokkuvõttes oli ebausutav, et Marlene Tuckneri surmal oli pistmist seksuaalkuriteoga. Kuid ei või iial teada... Alati leidus kriminaalseid tüüpe, mehi, kes tapsid lusti pärast, kes valisid ohvriks alaealisi. Üks neist võis sel hooajal siinkandis viibida. Bland peaaegu uskus, et nii peab olema - vastasel korral ei näeks ta üldse selle mõttetu roima põhjusi. Siiski, mõtles ta, oleme alles alguses. Parem kuulata, mida inimestel on öelda.
"Mis kell saabus surm?" küsis ta.
Arst vaatas seinakella ja siis oma uuri.
"Praegu on pool kuus," ütles ta. "Ütleme, et vaatasin ta üle kell 5.20, ta oli surnud umbes tund aega. See on umbkaudu öeldud. Surm saabus kella nelja ja 4.20 vahel. Enamat saame teada pärast lahangut." Ta lisas: "Täieliku ettekande saate tavalisel ajal. Lähen nüüd. Mul on veel patsiente külastada."
Ta lahkus toast ja inspektor Bland palus Hoskinsit miss Brewis sisse kutsuda. Ta tuju tõusis veidi, kui miss Brewis sisse astus. Ta tundis, et kõnelus saab olema tõhus. Ta saab oma küsimustele selgeid vastuseid, ei raiska aega ega kuule rumalusi.
"Mrs. Tucker on minu toas," ütles miss Brewis istet võttes. "Teadustasin talle ettevaatlikult selle kurva sõnumi ning kallasin teed. Ta on omadega muidugi väga segi. Ta tahtis surnut näha, kuid ma ütlesin, et parem, kui ta seda ei teeks. Mr. Tucker saab kell 6 töölt lahti ja tuleb siia naise juurde. Käskisin inimestel teda oodata ja siis ta siia tuua. Nooremad lapsed on veel peol, neil peetakse silm peal."
"Suurepärane," ütles inspektor Bland heakskiitvalt. "Arvan, et enne kui mrs. Tuckeriga kõnelda, kuulan, mida teil ja leedi Stubbsil oleks öelda."
"Ma ei tea, kus leedi Stubbs viibib," ütles miss Brewis jäiselt. "Kujutlen, et ta tüdines peost ja läks kuhugi hulkuma, kuid minu meelest ei oska tema rohkem sellest loost kõnelda kui mina. Mida te täpselt teada tahate?"
"Kõigepealt tahaksin teada mõrvajahi üksikasju ja seda, kuidas Marlene Tucker mängu võeti."
"See on lihtne."
Miss Brewis seletas lühidalt ja selgelt mõrvajahi ideed kui aiapeo parimat lõbustust, seda, et mrs. Oliver kui tuntud kirjanik kutsuti mängu ette valmistama, ja kirjeldas üldjoontes mängu sisu.
"Alguses," seletas miss Brewis, "pidi mrs. Alec Legge ohvrit mängima."
"Mrs. Alec Legge?" küsitles inspektor.
"Tema ja mr. Legge üürisid Lawderi talu, roosa hoone Mill Creekist allpool. Nad tulid siia kuu aega tagasi. Kavatsevad siin elada kaks või kolm kuud.
"Mõistan. Ja te ütlesite, et mrs. Legge pidi tegelikult ohvrina esinema? Miks tehti muutus?"
"Ühel õhtul ennustas mrs. Legge meile kõigile tulevikku ja tegi seda nii hästi, et otsustati aiapeol ennustaja telk üles lüüa. Mrs. Legge pidi riietuma idamaiselt ning madam Zuleikana poole krooni eest tulevikku ennustama. See ei ole vist keelatud, inspektor? Seda on vist pidudel ikka tehtud?"
Inspektor Bland naeratas veidi.
"Ennustamist ja õnnemängu ei tule alati liiga tõsiselt võtta, miss Brewis," ütles ta.
"Nii, mrs. Legge oli nõus neid aitama ja ohvriks tuli siis keegi teine valida. Kohalikud võõrastejuhid abistasid meid peo ettevalmistamisel ja keegi vist tegi ettepaneku, et mõni ümbruskonna tüdruk saab osaga hakkama."
"Ja kes nimelt tegi niisuguse ettepaneku, miss Brewis?"
"Ma ei tea täpselt... See oli vist mrs. Masterton, parlamendisaadiku abikaasa. Ei, võib-olla oli see kapten Warburton. Ma ei ole kindel... Kuid igatahes niisugune ettepanek tehti."
"Oli mingi põhjus just selle tüdruku valimiseks?"
"E-ei, minu meelest mitte. Tema vanemad on mõisarentnikud ja tema ema mrs. Tucker aitas vahetevahel köögis. Ma ei tea täpselt, miks me just tema kasuks otsustasime. Ehk tuli tema nimi kõige enne pähe. Küsisime temalt ja ta paistis olevat õnnelik, et saab mängust osa võtta."
"Ta lihtsalt tahtis osa võtta."
"Oh jaa, ta oli vist küll meelitatud. Ta oli väga lapsik," jätkas miss Brewis. "Ta poleks suutnud mingit osa mängida. Kuid see oli väga lihtne, ta tundis, et on sellega teistest enam ja oli selle üle rõõmus."
"Mida ta täpselt tegema pidi?"
"Ta pidi jääma paadimajja. Kuuldes kedagi liginemas, pidi heitma põrandale, nööri kaela panema ja teesklema surnut." Miss Brewisi hääletoon oli jahe ning asjalik. Fakt, et tüdruk, kes pidi teesklema surnut, leiti tõesti surnult, ei liigutanud teda sel hetkel.
"Tüdrukule küllalt tüütu ajaviide, sel ajal kui ta oleks võinud peol olla," tähendas inspektor Bland.
"Veidi küll," ütles miss Brewis, "kuid kõike ei saa ju korraga. Ja Marlene'ile meeldis ohvri mängimise idee. Ta tundis end tähtsana. Tal oli ajaviitmiseks kaasas suur hulk raamatuid."
"Ja süüa muidugi ka?" küsis inspektor. "Märkasin seal kandikut taldriku ja klaasiga."
"Oh jaa, tal oli taldrikutäis kooke ja vaarikajooki. Ma ise viisin talle söögi."
Bland vaatas teravalt üles.
"Teie viisite? Millal?"
"Õhtupooliku keskpaiku."
"Mis ajal täpselt? Kas te suudate meelde tuletada?"
Miss Brewis mõtles hetke järele.
"Oodake pisut. Laste maskikostüümid olid üle vaadatud, siis oli väike viivitus - leedi Stubbs oli kuhugi kadunud, aga mrs. Folliat astus tema asemele, nii et kõik läks korda... Jah, see pidi olema, olen peaaegu kindel - umbes viis minutit pärast nelja, kui ma koogid ja joogi võtsin."
"Ja te viisite need ise temale paadimajja? Mis kell te sinna jõudsite?"
"Paadimajja jõuab vaevalt viie minutiga - arvan, et umbes veerand viis."
"Ja veerand viis oli Marlene Tucker elu ning tervise juures?"
"Aga muidugi," ütles miss Brewis, "ja väga huvitatud sellest, kuidas mõrvajaht kulgeb. Ma vist ei osanud talle seletada. Mul oli peol tegemist, kuid teadsin, et palju inimesi oli mõrvajahti alustanud. Minu meejest kakskümmend või kolmkümmend. Võib-olla ka tublisti rohkem."
"Kuidas te Marlene'i leidsite, kui te paadimajja astusite?"
"Ma just kõnelesin teile."
"Ei, ei - ma ei mõtle seda. Kas ta lamas põrandal surnut teeseldes, kui te ukse avasite?"
"Oh, ei," ütles miss Brewis, "sest ma hüüdsin enne. Ta avas ukse ja ma panin kandiku lauale."
"Veerand viis," ütles Bland üles kirjutades, "oli Marlene Tucker elus ja terve. Mõistate muidugi, miss Brewis, et see on väga tähtis punkt. Kas te olete kellaajas kindel?"
"Täpselt ei saa olla, sest sel momendil ma kella ei vaadanud; kuid ma vaatasin kella veidi varem, nii et aeg on peaaegu õige." Äkki taibates inspektori sõnu, lisas ta: "Kas te tahate öelda, et varsti pärast..."
"See pidi olema varsti pärast teie käiku, miss Brewis."
"Oh, taevas," hüüdis miss Brewis.
"Nii, miss Brewis, kas te teel paadimajja ja tagasi kohtasite või nägite kedagi paadimaja lähedal?"
Miss Brewis mõtles.
"Ei," ütles ta, "ma ei kohanud kedagi. Oleksin võinud muidugi näha, sest täna on mõis kõigi jaoks avatud. Kuid inimesed suundusid enamasti muruväljakule ja külgmiste etenduspaikade poole. Neile meeldib kõndida mööda köögiviljaaedu ja kasvuhooneid, kuid nad ei jaluta metsas. Inimesed hoiavad niisugustel pidudel kokku, eks ole, inspektor?"
Inspektor ütles, et võib-olla küll.
"Kuigi," ütles miss Brewis äkki midagi meenutades, "minu meelest oli keegi templis."
"Templis?"
"Jah. See on väike valge ehitis. Valmis aasta või paar tagasi. See asub teerajast paremal, kui alla paadimajja minna. Keegi oli seal. Arvan, et kurameeriv paar. Kuulsin naeru ja siis ütles keegi: "Tasa!""
"Te ei tea, kes see paar võiks olla?"
"Pole aimugi. Teelt ei näe templi esipoolt. Küljed ja tagumine osa on suletud."
Inspektor mõtles hetke või paar, kuid tema meelest ei olnud paaril - kes nad ka olid - tähtsust. Parem küll, kui saaks teada, kes nad on, sest nemad omakorda võiksid olla märganud kedagi paadimajja minemas või sealt tulemas.
"Ja teerajal polnud kedagi rohkem? Mitte kedagi?" nõudis ta.
"Näen, kuhu te sihite," ütles miss Brewis.
"Võin kinnitada, et ei kohanud kedagi. Aga kui teel oligi keegi, kes ei tahtnud, et teda näen, siis on ju kõige kergem asi maailmas peituda rododendronipõõsaste taha. Mõlemal pool teed on põõsad. Kui teel oli kedagi, kel sinna asja ei olnud, võis ta hetkega silmist kaduda."
Inspektor muutis teemat.
"Kas te teate tüdruku kohta midagi, mis meid võiks abistada?" küsis ta.
"Ma ei tea temast midagi," ütles miss Brewis. "Ei mäleta, et oleksin temaga enne seda pidu kõnelnudki. Ta on üks neid tüdrukuid, keda olen näinud - tunnen vaid välimuse järgi, kuid see on ka kõik."
"Ja te ei tea temast midagi - mitte midagi, millest oleks kasu?"
"Ma ei tea tema mõrvamise põhjust," ütles miss Brewis. "Mulle tundub võimatuna, et niisugune asi võis juhtuda. Võin ainult arvata, et mõni tasakaalutu olend soovis mänguohvri tõeliseks muuta. Kuid isegi see kõlab rumalana."
Bland ohkas.
"Hea küll," ütles. "Nüüd ma tahaksin tüdruku ema näha."

VIII

Mrs. Tucker oli kõhn blond kitsa näoga ja terava ninaga naine. Ta silmad olid nutust punased, kuid ta valitses end ning oli valmis vastama inspektori küsimustele.
"Ei saa olla õige, et niisugune asi võis juhtuda," ütles naine. "Sellistest asjadest kirjutatakse ajalehes, aga meie Marlene'iga..."
"Mul on väga, väga kahju," ütles inspektor tasakesi. "Kui te suudate mõelda, kas oli kedagi, kel oleks põhjust tüdrukule häda teha?"
"Mõtlesin juba selle üle," ütles mrs. Tucker äkilise nuuksatusega. "Mõtlesin ja mõtlesin, aga ei jõudnud kuskile. Koolis oli õpetajal Marlene'iga ütlemist küll, hiljem ka kaklusi tüdrukute või poistega, aga mitte midagi tõsist. Keegi ei olnud temaga tõeliselt kuri ega teinud talle halba."
"Ta ei kõnelnud teile kunagi, et keegi oleks talle vaenlane?"
"Marlene rääkis rumalusi palju, aga mitte midagi sellist. Ikka värvidest ja soengutest, mida ta kõik enda peal proovida oleks tahtnud. Teate ju, millised tüdrukud on. Ta oli liiga noor, et huuli värvida ja ennast ilustada, rääkis seda isa ja rääkisin mina. Aga kui ta raha sai, ikka värvis end. Ostis huulepulki ja lõhnaõlisid ning peitis ära."
Bland noogutas. Jutus ei olnud midagi, mis oleks teda aidanud. Küllalt rumal murdeealine tüdruk, pea täis filminäitlejaid ning ilusa elu lumma - Marlene'i sarnaseid leidus sadu.
"Mida ta isa küll ütleb, ei tea," ütles mrs. Tucker. "Ta peab iga minut siia jõudma, loodab, et lõbustab end."
Naine murdus ja hakkas nuuksuma.
"Kui te küsite minult," ütles ta, "siis see on üks neist koledaist välismaalastest võõrastemajas. Iial ei tea, kus nendega vastamisi satud. Kannavad särke, mida pole enne näinud. Nendele on joonistatud tüdrukud bikiinides, nagu neid kutsutakse. Päevitavad siin ja seal, ja siis pole neil üldse särke seljas - see kõik viib hädadele. Seda ma ütlen!"
Konstaabel Hoskins saatis nutva mrs. Tuckeri toast välja. Bland mõtiskles, et kohalikule rahvale oli mugav ja võib-olla kauaoodatud omistada iga traagiline sündmus tundmatutele välismaalastele.
"Tal on terav keel," ütles Hoskins tagasi tulles. "Nääkleb mehe kallal ja riidleb oma vana isaga. Kardan, et on ka tüdrukule teravusi öelnud ja tunneb end nüüd halvasti. Ega tüdrukud kuulagi, mida emad neile räägivad. Nagu hane selga vesi."
Inspektor Bland katkestas konstaabli filosoofia ning palus mrs. Oliver sisse kutsuda.
Inspektor oli mrs. Oliveri nähes veidi kohkunud. Ta polnud oodanud kedagi nii kogukat, purpurset ja rahutut.
"Tunnen end kohutavalt," ütles mrs. Oliver, vajudes inspektori ees olevasse tooli nagu tumepunane tarretis. "KOHUTAVALT", lisas ta.
Inspektor häälitses ebaselgelt ja mrs. Oliver jätkas: "See on ju minu mõrv. Mina tegin seda!"
Jahmatades arvas inspektor Bland hetke, et mrs. Oliver süüdistab end kuriteos.
"Miks ma ometi tahtsin, et aatomifüüsiku jugoslaavlannast naine peab olema ohver, ei suuda kujutleda," ütles mrs. Oliver, tõmmates käega raevukalt üle oma keerulise soengu, misjärel ta nägi välja nagu oleks veidi purjus.
"Kui rumal minust. See oleks võinud olla teine aednik, ja see poleks pooltki nii palju tähendanud, sest enamik mehi oskab enda eest seista. Mehed saavad surma ja keegi ei pane tähelegi, ma mõtlen keegi peale nende naiste ning kallimate."
Selles punktis tõusid inspektoril vääritud kahtlused mrs. Oliveri vastu. Neid soodustas kerge konjakilõhn, mis inspektori poole voogas. Teel majja oli Hercule Poirot andnud naisele kindlal käel seda kui mõjuvaimat vahendit šoki vastu.
"Ma pole hull ega purjus," ütles mrs. Oliver, aimates inspektori mõtteid, "aga küllap olete teie mehega, kes arvab mind purjutavat kõvasti ja räägib seda ka teistele, ühel nõul."
"Millise mehega?" nõudis inspektor, kelle mõtted liikusid teise aedniku ootamatust draamasse sissetoomisest tundmatule mehele.
"Tedretähnide ja Yorkshire'i murrakuga," lausus mrs. Oliver. "Kuid nagu ma juba ütlesin, pole ma purjus ega hull. Olen vaid rööpast väljas. Täiesti SEGI," kordas ta.
"Olen kindel, madam, et see pidi olema teile väga piinav," ütles inspektor.
"Kohutav on see," ütles mrs. Oliver, "et teda meelitas võimalus olla seksuaalmaniaki ohver, ja kas ta nüüd polegi?"
"Seksuaalmaniakist ei saa juttugi olla," ütles inspektor.
"Tõepoolest?" küsis mrs. Oliver. "Jumal tänatud. Aga kui see polnud seksuaalmaniakk, miks tüdruk ometi tapeti, inspektor?"
"Lootsin," ütles inspektor, "et te aitate mind."
Kahtlemata, mõtles ta, oli mrs. Oliver puudutanud tähtsat punkti. Miks oli tarvis Marlene'i mõrvata?
"Ma ei saa teid aidata," ütles mrs. Oliver. "Ma ei suuda kujutleda, kes võis seda teha. Muidugi võin kujutleda - kujutleda võin kõike! See on minu häda. Võin juhtumeid iga hetk ette kujutada. Võin need isegi usutavaks muuta, kuigi nendes pole raasugi tõtt. Tüdruku võis kägistada keegi, kellele meeldib tütarlapsi tappa - kuid see on liiga kerge versioon. Ja milline kokkusattumus, et just selline mees meie peole juhtus. Ja kuidas ta teadis, et Marlene oli paadimajas? Või kuulis tüdruk kellegi armusaladusi või nägi ta pealt kellegi laiba matmist või tundis ära kellegi, kes soovis tundmatuks jääda - või jõudis sõja ajal peidetud varanduse jälile? Või oli mees heitnud mootorpaadist kellegi jõkke ja tüdruk nägi seda paadimaja aknast - või oli tüdruk leidnud kuskilt tähtsa teate, salakirjas, teadmata mis see on?"
"Palun jätke!" Inspektor tõstis käe. Ta pea käis ringi.
Mrs. Oliver peatus kuulekalt. Selge, et ta oli võimeline jätkama veel mõnda aega, kuigi inspektori meelest olid ammendatud kõik versioonid. Erinevate võimaluste pikast reast jäi talle meelde üks fraas.
"Mida te pidasite silmas, öeldes "mees mootorpaadil"? Kas te mõtlesite välja?"
"Keegi ütles mulle, et ta saabus mootorpaadiga. Ei mäleta, kes," vastas naine. "Siis, kui me hommikusöögist kõnelesime," lisas ta.
"Palun." Inspektori toon polnud paluv. Tal polnud varem aimugi, millised võivad olla detektiivlugude autorid. Ta teadis, et mrs. Oliver oli kirjutanud üle neljakümne raamatu. Nüüd hämmastas teda, et naine polnud kirjutanud sada neljakümmend. Ta pahvatas otsustavalt: "Mida tähendab lugu mehest, kes tuli mootorpaadiga hommikusöögi ajal?"
"Ta ei tulnud mootorpaadiga hommikueine ajal," ütles mrs. Oliver. "See oli jaht. Ma ei väljendanud end täpselt. See oli kiri."
"Mis see lõpuks oli?" nõudis Bland. "Jaht või kiri?"
"See oli kiri leedi Stubbsile," vastas mrs. Oliver. "Nõbult, kel on jaht. Ja leedi oli hirmunud," lõpetas mrs. Oliver.
"Hirmunud? Millest?"
"Kartis vist nõbu," ütles mrs. Oliver. "Seda märkas igaüks. Nõbu kohutas teda ja leedi ei soovinud, et ta saabub, arvan, et seepärast ta peidabki end nüüd."
"Peidab?" küsis inspektor.
"Teda ei leita ju kusagilt," ütles mrs. Oliver. "Kõik on teda otsinud. Ja ma usun, et ta peidab end, kartes oma nõbu ning soovimata teda kohata."
"Kes too mees on?" nõudis inspektor.
"Küsige parem mr. Poirot'lt," ütles mrs. Oliver. "Tema kõneles mehega, mitte mina. Tema nimi on Estaban, ei - see oli minu loos. De Sousa on ta nimi, Etienne de Sousa."
Kuid teine nimi oli äratanud inspektori tähelepanu.
"Keda te nimetasite?" küsis ta. "Mr. Poirot?"
"Jah. Hercule Poirot. Ta oli koos minuga, kui me laiba leidsime."
"Hercule Poirot... Hämmastav. Kas tõesti seesama? Belglane, väike mees pikkade vuntsidega?"
"Kohutavalt pikkade vuntsidega," nõustus mrs. Oliver. "Jah. Kas te tunnete teda?"
"Sellest on palju aastaid tagasi, kui ma teda kohtasin. Olin sel ajal noor seersant."
"See oli mõrva uurimisel?"
"Jah. Mida teeb ta siin?"
"Ta pidi auhindu jagama," ütles mrs. Oliver.
Enne vastamist kõhkles naine hetke, kuid inspektor et märganud seda.
"Ja ta oli koos teiega, kui te laiba avastasite," ütles Bland. "Hm, tahaksin heameelega kõnelda temaga."
"Kas ma ütlen talle?" Mrs. Oliver kohendas lootusrikkalt oma purpurkleidi volte.
"Rohkem ei ole teil lisada, madam? Te ei saa meid enam aidata?"
"Vist mitte," ütles mrs. Oliver. "Ma ei tea midagi. Nagu ma juba ütlesin, võin ma põhjusi kujutleda..."
Inspektor katkestas teda. Tal ei olnud soovi kuulata rohkem mrs. Oliveri kujuteldavaid lahendusi. Need olid loo liiga segaseks teinud.
"Tänan teid väga, madam," ütles ta kärmelt. Kui te kutsuksite mr. Poirot' minu juurde, oleksin väga tänulik."
Mrs. Oliver lahkus toast. Konstaabel Hoskins päris huviga: "Kes on Poirot, sir?"
"Teie meelest on ta vist küll naljakas," ütles inspektor. "Nagu prantslase paroodia estraadilaval, kuid tegelikult on ta belglane. Aga hoolimata veidrustest jätkub tal mõistust. Ta peab olema praegu küllalt eakas."
"Mida arvata De Sousast?" küsis konstaabel. "Kas selles peitub midagi, sir?"
Inspektor Bland ei kuulnud küsimust. Teda vaevas fakt, mida oli kuulnud küll juba mitu korda, kuid mis alles nüüd esiplaanile kerkis.
Kõigepealt sir George, pahandatud ja ärevil: "Mu naine on kadunud. Ei suuda arvata, kuhu ta on saanud." Siis miss Brevis põlastavalt: "Leedi Stubbsi ei leitud. Ta tüdines peost." Ja nüüd mrs. Oliver oma teooriaga, et leedi Stubbs peidab end.
"Ah? Mida?" küsis ta hajameelselt.
Konstaabel Hoskins köhis kurgu puhtaks.
"Küsisin teilt, sir, kas te arvate, et mõrvalool on tegemist De Sousaga - ükskõik kes ta on."
Konstaabel Hoskinsil oli selgesti heameel, kui loosse sekkub konkreetne võõramaalane, mitte tundmatu mass. Kuid inspektor Blandi mõte liikus teise kanti.
"Mul on tarvis kõnelda leedi Stubbsiga," ütles ta järsult. "Kutsuge ta siia. Kui teda kuskil pole, otsige."
Hoskins näis olevat veidi segaduses, kuid ta lahkus kuulekalt. Uksel ta peatus ja taganes veidi, et Hercule Poirot'd sisse lasta. Enne ukse sulgemist vaatas ta huvitatult üle õla tagasi.
"Te vist ei mäleta mind, mr. Poirot," ütles Bland tõustes ja kätt välja sirutades.
"Aga kindlasti," ütles Poirot. "Te olete - lubage ma mõtlen hetke. Te olete noor seersant -, jah, seersant Bland, keda kohtasin neliteist, ei - viisteist aastat tagasi."
"Täpselt nii. Milline mälu!"
"Hoopiski mitte. Kui teie mäletate mind, miks ei peaks mina teid mäletama?"
Oleks raske, mõtles Bland, unustada Hercule Poirot'd; ära tunda aitab mitte ainult viisakus.
"Niisiis olete te siin, mr. Poirot," ütles ta. "Jälle mõrvaotsinguil kaasa aitamas."
"Teil on õigus," ütles Poirot, "mind kutsuti abiks."
"Kutsuti abiks?" Bland oli hämmelduses. Poirot ütles kiiresti: "See tähendab, et mind kutsuti siia mõrvajahi auhindu üle andma."
"Nii mrs. Oliver kõneleski."
"Ta ei rääkinud midagi muud?" küsis Poirot näiliselt hooletult. Ta ihaldas teada, kas mrs. Oliver oli maininud tõelisi motiive, millega ta oli sundinud Poirot'd Devoni-reisi ette võtma.
"Midagi muud? Ta muud ei teinudki kui kõneles. Tüdruku tapmise võimalikest ja võimatutest motiividest. Mu pea hakkas ringi käima. Oo! Milline kujutlusvõime!"
"Ta teenib oma kujutlusvõimega elatist, mon ami," ütles Poirot kuivalt.
"Ta nimetas meest nimega De Sousa - kas ta mõtles selle välja?"
"Ei, see on kaalukas fakt."
"Juttu oli kirjast hommikueine ajal, jahist ning paadiga mööda jõge saabumisest. Ei taibanud sellest midagi."
Poirot hakkas seletama. Ta jutustas stseenist hommikusöögi ajal, kirjast, leedi Stubbsi peavalust.
"Mrs. Oliver ütles, et leedi Slubbs oli hirmunud. Kas kas ka teie arvate, et ta kartis?"
"Sellise mulje ta jättis."
"Kardab, oma nõbu? Miks?"
Poirot kehitas õlgu.
"Pole aimugi. Kõik, mida ta rääkis, oli, et nõbu on halb. Ta on, te mõistate, pisut lihtsameelne."
"Jah, see olevat ümbruskonnas teada. Ta ei öelnud, miks kardab De Sousat?"
"Ei."
"Kuid te arvate, et ta hirm oli ehtne?"
"Kui mitte, siis on ta väga osav näitleja," ütles Poirot kuivalt.
"Mul tekivad veidrad mõtted selle loo kohta," sõnas Bland. Ta tõusis ning kõndis rahutult edasi-tagasi. "Usun, et kõik on selle neetud naise süü."
"Mrs. Oliveri süü?"
"Jah. Ta torkas mulle hulga melodramaatilisi mõtteid pähe."
"Ja te arvate, et need on õiged?"
"Mitte kõik muidugi, aga üks või kaks neist polegi nii lootusetud nagu nad paistavad. Kõik oleneb..." Ta jutu katkestas konstaabli sissetulek.
"Ei suuda leedit leida, sir," ütles viimane. "Teda pole kuskil."
"Tean seda juba," lausus Bland ärritunult. "Ütlesin teile, et ta tuleb leida."
"Seersant Farell ja konstaabel Lorimer otsivad mõisa läbi, sir," ütles Hoskins. "Majas teda pole," lisas politseinik.
"Küsige piletikontrollilt värava juures, kas naine pole väljunud. Jalgsi või autoga."
"Jah, sir."
"Ja uurige, kus ning millal naist viimati nähti," hüüdis Bland talle järele.
"Vaat, kuhu teie mõtted viivad," ütles Poirot.
"Need ei vii veel kuhugi," sõnas Bland, "kuid ma sain teada, et leedi, kes peab olema mõisas, pole seal! Ja ma tahan teada, miks teda pole. Rääkige, mida te veel teate tollest De Sousast."
Poirot kirjeldas kohtumist noormehega, kes oli sadamasillalt tulnud.
"Ta on võib-olla veel peol," ütles ta. "Kas ma ütlen sir George'ile, et soovite noormeest näha?"
"Mitte praegu," lausus Bland. "Tahaksin enne pisut rohkem teada saada. Millal teie nägite leedi Stubbsi viimati?"
Poirot mõtles. Ta leidis, et raske on täpselt meenutada. Ta tuletas meelde naise saledat, musta kumera kübaraga figuuri vilksatamas muruplatsil, kõnelemas inimestega, hõljumas siin ja seal, end juhuslikult kuulmas naise omapärast naeru, paljudest teistest häältest nii erinevat.
"Mõtlen," ütles Poirot kahtlevalt, "et see pidi olema mitte palju enne nelja."
"Kus ja kellega ta siis oli?"
"Ta oli maja juures rühma inimeste keskel."
"Kas ta oli seal, kui De Sousa saabus?"
"Ei mäleta. Vist mitte, vähemalt ma ei näinud teda. Sir George ütles De Sousale oma naise kuskil ümbruskonnas olevat. Mäletan, et ta oli üllatunud, kui naine laste maskikostüüme polnud hindamas, nagu ta pidi olema."
"Mis kell De Sousa saabus?"
"See pidi olema pool viis. Kella ma ei vaadanud, nii et täpselt ei saa öelda."
"Ja leedi Stubbs kadus enne tema saabumist."
"Näib nii."
"Võib-olla jooksis ta ära, soovimata kohata nõbu," arvas inspektor.
"Võib-olla," nõustus Poirot.
"Ta ei jõudnud kaugele minna," ütles Bland. "Loodetavasti leiame ta kergesti ja kui leiame..." Ta katkestas.
"Aga kui mitte?" Poirot küsis seda uudishimulikul toonil.
"See on rumalus," ütles inspektor jõuliselt. "Miks? Mis on temaga teie meelest juhtunud?"
Poirot kehitas õlgu.
"Tõepoolest, mis! Ei tea. Kõik, mida me teame - ta on kadunud!"
"Jätke see, mr. Poirot, teie suust kõlab kõik pahaendeline."
"Ehk ongi pahaendeline."
"Me uurime Marlene Tuckeri mõrva," ütles inspektor tõsiselt.
"Ilmselt jah. Miks te siis huvitute De Sousast? Kas te arvate, et tema tappis Marlene Tuckeri?"
Inspektor Bland vastas kohatult: "See on too naine!"
Poirot naeratas nõrgalt.
"Te peate silmas mrs. Oliveri?"
"Jah. Vaadake, mr. Poirot. Marlene Tuckeri mõrv on arusaamatu, absoluutselt. Keegi lapsik tüdruk on kägistatud, kuid ühtki võimalikku mõrvamotiivi ei oska arvata."
"Ja mrs. Oliver leidis teile motiivi?"
"Vähemalt tosina! Teiste põhjuste hulgas pidas ta võimalikuks ka seda, et Marlene teadis kellegi salajast armulugu või oli tüdruk näinud kedagi mõrvatavat või varandust peidetavat või oli paadimaja aknast silmanud De Sousat oma paadis midagi toimetavat kui too mööda jõge sõitis."
"Ah. Ja milline teooria teile meeldis, mon cher?"
"Ma ei tea. Kuid nad seisavad mul meeles. Kuulake, mr. Poirot. Mõelge hoolega. Kas leedi Stubbs ütles teile täna hommikul, et ta kardab oma nõbu tulekut seepärast, et too teab midagi, mis sir George'i kõrvu ei tohi ulatuda, või oli see teie meelest hirm nõbu enda ees?"
Poirot ei kõhelnud vastamast.
"Ütleksin, et see oli hirm nõbu enda ees."
"Hm," ütles inspektor Bland. "Vist on parem, kui ma kõnelen noormehe endaga, kui ta siin ümbruses veel on."

IX

Kuigi inspoktor Bland ei suhtunud võõramaalastesse sissejuurdunud eelarvamusega nagu konstaabel Hoskins, äratas Etienne De Sousa temas otsekohe vastumeelsust. Noormehe lihvitud elegants, rõivastuse täiuslikkus, briljantiiniga määritud juuste raske lillelõhn - kõik see kokku häiris inspektorit.
De Sousa oli endas kindel, tundis end sundimatult. Ta näitas välja ka looritatud, osavõtmatut lõbusust.
"Tuleb märkida," ütles ta, "et elu on täis üllatusi. Tulen puhkusereisile, naudin kaunist ümbrust, tahan veeta õhtupooliku väikese sugulasega, keda pole aastaid näinud - ja mis juhtub? Kõigepealt neelas mind karneval ja otsekohe pärast seda, astudes komöödiast tragöödiasse, olen segatud mõrvajuhtumisse."
Ta süütas sigareti, hingas sügavalt sisse ja ütles: "See mõrv ei puutu minusse. Kuid tahaksin väga teada miks te mind küsitleda soovite."
"Te saabusite kui võõras mr. De Sousa..."
De Sousa katkestas: "Ja võõrad on kindlasti kahtlased?"
"Hoopiski mitte, sir. Ei, te ei mõistnud mind. Nagu ma aru saan, seisab teie jaht Helmmouthis?"
"Täpselt nii, sir."
"Ning te saabusite mööda jõge üles mootorpaadiga?"
"Jällegi täpne."
"Kas te jõel sõites märkasite paremat kätt väikest väljaulatuvat rookatusega paadimaja ning sadamasilda selle juures?"
De Sousa heitis oma kaunikujulise pea kuklasse ning vajus sügavalt mõttesse.
"Üks hetk, seal oli abajas ja väike hall kivikatusega maja."
"Mööda jõge ülespoole, mr. De Sousa. Puude vahel."
"Ah jaa, mäletan nüüd. Väga maaliline paik. Ma ei teadnud, et see paadimaja kuulub mõisa juurde. Muidu oleksin seal maabunud ja kaldale läinud. Kui ma küsisin teed, juhatati mind praamini, et ma tuleksin sealsel paadisillal maale."
"Hea küll. Ja nii te tegitegi?"
"Nii ma tegin."
"Te ei maabunud paadimaja lähedal?"
De Sousa raputas pead.
"Kas te märkasite kedagi paadimaja juures, kui te sellest möödusite?"
"Märkasin kedagi? Ei. Kas ma pidin märkama?"
"See on vaid oletus. Vaadake mr. De Sousa, mõrvatud tüdruk oli õhtupoolikul paadimajas. Ta tapeti seal ja peaaegu samal ajal kui teie sealt möödusite."
Jälle tõstis De Sousa kulme.
"Kas te arvate, et mina võiksin olla mõrva tunnistaja?"
"Mõrv leidis aset paadimajas, kuid te võisite näha tüdrukut - võib-olla vaatas ta aknast välja või tuli rõdule. Kui te nägite teda, muutub tapmise aeg igal juhul kitsapiirilisemaks. Kui ta oli teie möödudes elus..."
"Ah. Mõistan. Kuid miks te küsite minult? Helmmouthi poole sõidab palju paate. Lõbusõitjad. Neid möödub kogu aeg. Miks te neilt ei küsi?"
"Küsime ka neilt," ütles inspektor. "Ärge kartke, küsime ka neilt. Nagu ma aru saan, ei näinud te paadimaja juures midagi ebaharilikku?"
"Mitte midagi. Miski ei näidanud, et seal keegi viibib. Muidugi ei vaadanud ma paadimaja eriti tähelepanelikult, pealegi möödusin sellest võrdlemisi kaugelt. Keegi võis ju aknast välja vaadata, nagu te ütlesite, aga kui see olekski nii, ei näinud ma kedagi." Ta lisas viisakalt: "Mul on kahju, et ei saa teid aidata."
"Olgu pealegi," ütles inspektor Bland sõbralikult, "ma ei saa palju loota. Tahaksin veel mõnda asja teada saada, mr. De Sousa."
"Jah?"
"Kas te olete jahil üksi või koos sõpradega?"
"Viimase ajani olin koos sõpradega, kuid kolm päeva on jahil koos minuga vaid laevameeskond."
"Ja teie jahi nimi, mr. De Sousa?"
""Esperance"."
"Leedi Stubbs on teatavasti teie nõbu?"
De Sousa kehitas õlgu.
"Kaugelt nõbu. Mitte lähedalt sugulane. Saartel, te peate aru saama, abiellutakse sageli sugulaste vahel. Hattie on teist või kolmandat põlve nõbu. Nägin teda viimati, kui ta oli väike tüdruk - neljateist- või viieteistkümneaastane."
"Ja te tahtsite teda täna oma küllasõiduga üllatada?"
"Vaevalt üllatada, inspektor. Olin talle varem kirjutanud."
"Tean, et ta sai teie kirja täna hommikul, kuid talle oli üllatus teada saada, et viibite siin maal."
"Te eksite, inspektor. Kirjutas