Agatha Christie

Hispaania kirstu saladus
(orig. pealkiri "The Mystery of the Spanish Chest")

°***°

I

Piinlikult täpne nagu alati, astus Hercule Poirot väikesse tuppa, kus ta tubli sekretär miss Lemon ootas käesolevaks päevaks korraldusi.
Esimesel pilgul näis miss Lemon koosnevat ainuüksi nurkadest, vastates nii sümmeetriat armastava Poirot' maitsele.
See muidugi ei tähendanud, et Poirot' kirg geomeetrilise täpsuse vastu oleks kandunud üle ka naistele. Selles suhtes oli ta, otse vastupidi, vanamoodne. Tema, nagu kõik mandrielanikud, eelistas ümaraid - võiks öelda, meelalt ümaraid - vorme. Talle meeldisid naised, kes olid naised. Ta tahtis, et nad oleksid lopsakad, värvikad, eksootilised. Kunagi oli keegi vene krahvinna - kuid sellest oli juba hulk aega tagasi. Nooruspäevade rumalused.
Miss Lemonile polnud ta kunagi mõelnud kui naisele. Miss Lemon oli inimmasin, täpsuse ime. Tema tublidus võis hirmu peale ajada. Ta oli neljakümne kaheksa aastane ja üks neist õnnelikest, kel täielikult puudus kujutlusvõime.
"Tere hommikust, miss Lemon."
"Tere hommikust, monsieur Poirot."
Poirot võttis istet ja miss Lemon asetas ta ette kenasti klassifitseeritud hommikuse posti. Siis istus ta oma kohale ning ootas, käes pliiats ja plokknoot.
Kuid sel hommikul ei läinud kõik nagu tavaliselt. Poirot oli kaasa võtnud hommikuse ajalehe ja uuris seda huviga. Pealkirjad olid suured ja pealetükkivad. HISPAANIA KIRSTU SALADUS. VIIMASED UUDISED.
"Te loomulikult olete hommikusi lehti lugenud, miss Lemon?"
"Jah, monsieur Poirot. Uudised Genfist pole kuigi meeldivad."
Laia käeviipega tõrjus Poirot tagasi uudised Genfist.
"Hispaania kirst," ümises ta mõtlikult. "Kas te teate mulle öelda, miss Lemon, mis on hispaania kirst?"
"Minu arvates on see Hispaania päritoluga riidekirst."
"Seda pole raske ära arvata. Midagi täpsemat te niisiis ei tea?"
"Minu teada kuuluvad nad enamasti Elisabethi aega. Nad on suured ja rohkete vasknaastudega. Kui neid hästi hooldada ja puhastada, näevad nad väga kenad välja. Mu õde ostis oksjonilt ühe sellise. Ta hoiab seal pesu. Päris kena asi."
"Olen kindel, et teie ükskõik millise õe majas hooldatakse mööblit hästi," ütles Poirot galantselt kummardades.
Miss Lemon arvas kurvalt, et tänapäeval ei näi teenijad enam teadvat, mismoodi mööblit klantsima lüüa. Poirot heitis talle küsiva pilgu, kuid otsustas mitte hakata uurima selle salapärase sõna sügavamat tähendust.
Ta vaatas uuesti ajalehte, veerides nimesid: major Rich, mr. ja mrs. Clayton, kaptenleitnant McLaren, mr. ja mrs. Spence. Tema jaoks vaid nimed; kuid kõik nad olid isiksused, kes vihkasid, armastasid, tundsid hirmu. Draama, milles temal, Hercule Poirot'l, polnud osa. Kuid kuidas ta seda oleks tahtnud! Kuus inimest õhtusel koosviibimisel toas, kus seina ääres seisis suur hispaania riidekirst, kuus inimest, neist viis räägivad, söövad võileibu, kuulavad muusikat, tantsivad ning kuues hispaania kirstus tapetud...
Ah, mõtles Poirot. Kuidas see küll oleks meeldinud mu sõbrale Hastingsile! Milliseid romantilisi kujutelmi oleks see temas äratanud. Milliseid toredaid naiivsusi oleks ta rääkinud! Jah, ce cher (kallis) Hastings, täna, praegu tunnen ma sinust suurt puudust... Selle asemel...
Ohates tõstis ta pilgu miss Lemonile. Taibukas miss Lemon, nähes, et Poirot ei kavatse kirju dikteerida, oli oma kirjutusmasina kattest vabastanud ning ootas sobivat hetke, et jätkata mingit pooleliolevat tööd. Miski maailmas ei huvitanud teda vähem kui salapärased hispaania kirstud, kust võis leida surnukehi.
Poirot ohkas veel kord ja vaatas fotot. Ajalehefotod pole kunagi suuremad asjad, ning eriti ebaõnnestunud oli see - kuid milline nägu! Mrs. Clayton, mõrvatud mehe abikaasa...
Tundepuhangu mõjul lükkas ta lehe miss Lemoni ette.
"Vaadake," ütles ta, "vaadake seda nägu."
Miss Lemon kuuletus viisakalt, kuid ükskõikselt.
"Mida te temast arvate, miss Lemon? See on mrs. Clayton."
Miss Lemon võttis ajalehe, heitis fotole pealiskaudse pilgu ja märkis: "Ta sarnaneb pisut meie pangadirektori naisega ajast, kui me elasime Croydonis."
"Huvitav," sõnas Poirot. "Vahest oleksite nii lahke ja räägiksite mulle loo oma pangadirektori naisest."
"Kuid see pole just meeldiv lugu, monsieur Poirot."
"Sellega ma juba arvestasin. Jätkake."
"Üksvahe oli palju kõmu mrs. Adamsist ja noorest kunstnikust. Siis laskis mr. Adams end maha. Kuid mrs. Adams ei tahtnud selle teise mehega abielluda ja võttis mingit mürki, kuid ta turgutati jälle ellu; lõpuks abiellus mrs. Adams noore advokaadiga. Pärast juhtus seal veel midagi, kuid selleks ajaks olin ma Croydonist juba ära kolinud ning kuuldused ei jõudnud enam minuni."
Hercule Poirot noogutas tõsiselt.
"Oli ta ilus?"
"Jah, kuigi mitte just selline, keda peetakse ilusaks. Kuid temas näis olevat midagi..."
"Täpselt. Mis on see, mida valdavad nemad, selle maailma sireenid! Trooja Helenad, Kleopatrad..."
Energilise liigutusega pistis miss Lemon paberi oma kirjutusmasinasse.
"Palun teid, monsieur Poirot. Ma pole sellele kunagi mõelnud. See kõik näib mulle väga lapsik. Oleks palju parem, kui inimesed teeksid oma tööd ega mõtleks niisugustele asjadele."
Heitnud nii kõrvale inimlikud kired ja nõrkused, asetas miss Lemon sõrmed kirjutusmasina klahvidele ja ootas kannatamatult, millal tal lubatakse tööle asuda.
"Nii arvate teie," sõnas Poirot, "ning praegusel momendil on teie ainsaks sooviks, et teie saaksite tegelda oma tööülesannetega. Kuid teie töö, miss Lemon, ei seisne mitte ainult selles, et stenografeerida mu kirju, korrastada mu pabereid, võtta vastu mu telefonikõnesid, lüüa mu kirju masinal ümber - kõike seda teete te suurepäraselt. Kuid mis minusse puutub, mina ei tegele ju mitte ainult dokumentidega, vaid inimestega. Ning ka seal vajan ma teie abi."
"Kahtlemata, monsieur Poirot," ütles miss Lemon kannatlikult. "Mida ma pean tegema?"
"See juhtum huvitab mind. Ma oleksin rõõmus, kui te vaataksite läbi teated selle kohta hommikustes ajalehtedes ja lisaks mõned õhtused lehed. Tehke mulle faktidest kokkuvõte."
"Väga hea, monsieur Poirot."
Nukralt naeratades taandus Poirot kabinetti.
"Tõepoolest saatuse iroonia," mõtles ta endamisi, "et pärast kallist sõpra Hastingsit saab mu sekretäriks miss Lemon. Kas on võimalik kujutleda suuremat kontrasti. Ce cher Hastings - kuidas see küll oleks talle meeldinud. Kuidas ta oleks jalutanud mööda tuba edasi-tagasi, nähes iga pisiasja kõige romantilisemas valguses, uskudes ajalehe iga sõna nagu pühakirja. Ning vaene miss Lemon, talle ei meeldi sugugi see, mida ma palusin tal teha!"

***

Mõne aja pärast saabus miss Lemon täistipitud paberilehega.
"Siin on teid huvitav informatsioon, monsieur Poirot. Kuid ma kardan, et see pole täiesti usaldusväärne. Iga leht kirjutab isemoodi. Mina ei garanteeriks, et toodud faktid vastavad tõele rohkem kui kuuekümne protsendi ulatuses."
"See on ehk tagasihoidlik arvestus," pomises Poirot. "Tänan teid, miss Lemon, nähtud vaeva eest."
Faktid olid sensatsioonilised, kuid küllaltki selged. Jõukas vanapoiss major Charles Rich oli korraldanud oma korteris mõnedele oma sõpradele õhtuse koosviibimise. Nendeks sõpradeks olid mr. Clayton abikaasaga, mr. Spence abikaasaga ja kaptenleitnant McLaren. Kaptenleitnant McLaren oli nii Richi kui Claytonite vana sõber. Mr. ja mrs. Spence, noorepoolne abielupaar, olid suhteliselt uued tuttavad. Arnold Clayton töötas rahandusministeeriumis. Jeremy Spence oli noorem riigiametnik. Major Rich oli nelikümmend kaheksa aastat vana, Arnold Clayton viiskümmend viis, kaptenleitnant McLaren nelikümmend kuus, Jeremy Spence kolmkümmend seitse. Mrs. Clayton olevat olnud oma abikaasast "mõned aastad noorem". Üks inimene ei saanud kohale tulla. Viimasel hetkel pidi mr. Clayton mingi kiire asja pärast Šotimaale sõitma ja arvati, et ta lahkus rongiga, mis väljub King's Crossi jaamast kell 20.15.
Õhtu möödus nagu sellised õhtud ikka. Kõik lõbutsesid hästi. See polnud mingi mürgel ega ka mitte jooming. Koosviibimine lõppes kella kolmveerand kaheteistkümne paiku. Kõik neli külalist lahkusid koos, samas taksos. Kaptenleitnant McLaren läks maha esimesena oma klubi juures, Spence'id lasksid Margharita Claytoni välja Cardigan Gardensis Sloane'i tänavast pisut edasi ja sõitsid oma koju Chelseas.
Jubeda avastuse tegi järgmisel hommikul major Richi teener William Burgess. Ta ei elanud seal. Ta saabus varakult, et enne major Richile hommikuse tee viimist elutuba korda seada. Koristamise ajal leidis ta kohkumisega suure tumeda pleki heledatooniliselt vaibalt, millel seisis hispaania kirst. See näis olevat imbunud läbi kirstu ning teener tõstis viivitamatult üles kirstu kaane ja heitis pilgu sisse. Õudusega nägi ta seal mr. Claytoni surnukeha, kael läbi torgatud.
Esimese ähmiga tormas Burgess tänavale ja tõi kohale lähima politseiniku.
Sellised olid kuivad faktid. Kuid üksikasju oli veel. Politsei teatas juhtunust otsemaid mrs. Claytonile, keda see uudis "masendas". Viimast korda oli ta abikaasat näinud eelmisel õhtul pärast kella kuut. Koju tulles oli mees olnud väga ärritatud, sest teda kutsuti kiires korras Šotimaale seoses mingi tema sealse omandiga. Ta oli veennud naist üksinda peole minemna. Siis läks ta oma ja kaptenleitnant McLareni ühisesse klubisse, jõi koos sõbraga klaasikese ja selgitas talle olukorda. Seejärel oli ta kella vaadates öelnud, et teel jaama jääb tal parajasti aega major Richi poolt läbi astuda ja vabandada. Helistada oli ta juba püüdnud, kuid liin näis olevat rikkis.
William Burgessi tunnistuse kohaselt oli Clayton saabunud kella 19.55 paiku. Momendil polnud majorit kodus, kuid ta pidi tulema iga hetk ja Burgess kutsus Claytoni sisse ning palus oodata. Claytonil polevat olnud aega oodata, kuid ta nõustus sisse astuma, et jätta majorile kirjake. Ta selgitas, et peab jõudma King's Crossi jaama rongile. Teener juhatas ta elutuppa ja pöördus ise tagasi kööki, kus ta oli külaliste jaoks suupisteid valmistanud. Ta ei kuulnud major Richi tulekut, kuid umbes kümne minuti pärast vaatas major kööki ja käskis Burgessil kiiresti ära käia ja tuua türgi sigarette, mida mrs. Spence meeleldi suitsetas. Teener tegigi nii ja viis sigaretid elutuppa. Mr. Claytonit seal polnud, kuid teener arvas loomulikult, et ta on juba rongile läinud.
Major Richi tunnistus oli lühike ja lihtne. Kui ta koju tuli, ei leidnud ta mr. Claytonit eest ja tal polnud aimugi, et viimane seal oli käinud. Mingit sedelit polnud talle jäetud ja esmakordselt kuulis ta mr. Claytoni ärasõidust siis, kui saabusid mrs. Clayton ja teised.
Õhtulehtedes oli lisaks sellele veel kaks asjaolu. Mrs. Clayton, "masendatuna saatuselöögist", oli lahkunud oma korterist Cardigan Gardensil ja peatus arvatavasti sõprade juures.
Teine teade oli kõige viimaste uudiste veerus. Major Charles Rich oli võetud vahi alla, süüdistatuna Arnold Claytoni tapmises.
"Nii see siis oligi," lausus Poirot, vaadates üles, miss Lemonile otsa. "Major Richi areteerimist oligi oodata. Kuid milline huvitav juhtum. Milline äärmiselt huvitav juhtum! Kas teie ei arva nii?"
"Selliseid asju tuleb ette monsieur Poirot," nentis miss Lemon ükskõikselt.
"Aga kindlasti! Iga päev tuleb ette. Või peaaegu iga päev. Kuid tavaliselt on need juhtumid täiesti mõistetavad, olgugi et kurvad."
"Kahtlemata on see väga ebameeldiv asi."
"Ohvrile on muidugi ebameeldiv, kui ta torgatakse surnuks ja topitakse riidekirstu - ääretult ebameeldiv. Kuid kui ma ütlen, et see on huvitav juhtum, siis pean ma silmas major Richi huvitavat käitumist."
Miss Lemon ütles kerge vastikustundega: "On vihjeid, et major Rich ja mrs. Clayton olid väga lähedased sõbrad... Ma jätsin selle välja, sest see on ainult oletus ja mitte tõestatud fakt."
"Väga õige. Kuid see oletus on silmatorkavalt loogiline. On see teie poolt kõik?"
Miss Lemoni nägu ei väljendanud midagi. Poirot ohkas ja tundis puudust sõber Hastingsi rikkalikust ja värvikast kujutlusvõimest. Arutada juhtumit miss Lemoniga oli niisama hea kui vastuvett ujuda.
"Kujutleme hetkeks seda major Richi. Oletame, et ta on armunud mrs. Claytonisse... Ta tahab kõrvaldada selle meest - seda me oletame samuti, kuigi, kui mrs. Clayton teda armastab ja neil on vahekord, kuhu nad siis kiirustavad? Võib-olla ei anna mr. Clayton naisele lahutust? Kuid ma räägin ju valest asjast. Major Rich on erruläinud sõjaväelane ja mõnikord öeldakse, et sõdurid pole eriti taibukad. Kuid, tout de meme (sellegipoolest), kas tõesti see major Rich oli, kas ta võis olla täielik idioot?"
Miss Lemon ei vastanud. Ta võttis seda kui retoorilist küsimust.
"Kuulge," käis Poirot peale, "mida teie kõigest sellest arvate?"
"Mida mina arvan?" kohkus miss Lemon.
"Mais oui (aga loomulikult) - teie!"
Miss Lemon kohaldas oma mõtlemist äkilisele pingeseisundile. Tal polnud kombeks mõtiskleda muidu, kui vaid siis, kui talt seda nõuti. Vabadel hetkedel, niipalju kui tal neid oli, tegeles ta aju perfektse klassifitseerimissüsteemi üksikasjadega. See oli ta ainus vaimne puhkus.
"Ma arvan..." algas ta ja peatus.
"Rääkige mulle vaid, mis juhtus - mis teie arvates juhtus sel õhtul. Mr. Clayton on elutoas ja kirjutab sedelit, major Rich tuleb tagasi, ja siis?"
"Ta leiab sealt mr. Claytoni. Nad... nad võisid tülli minna. Major Rich tapab ta. Siis, nähes, mis ta on teinud, ta... ta peidab laiba riidekirstu. Külalised on ju iga hetk saabumas."
"Jah, muidugi. Külalised saabuvadki! Laip on kirstus. Õhtu möödub. Külalised lähevad ära. Ja siis..."
"Siis, ma arvan, läheb major Rich magama ja... oh!"
"Ahhaa," ütles Poirot. "Näete nüüd. Te olete tapnud inimese. Te peitsite ta riidekirstu. Ja siis lähete rahulikult voodisse ja teid ei häiri põrmugi see, et teener kuriteo järgmisel hommikul avastab."
"Kuid teenril võis ju mitte pähe tulla kirstukaant üles tõsta."
"Kuigi selle all vaibal on tohutu vereloik?"
"Major Rich võis seda mitte teada."
"Kuid kas polnud temast hooletus mitte minna ja kontrollida?"
"Ta oli endast väljas," pobises miss Lemon.
Meeleheites ringutas Poirot käsi.
Miss Lemon kasutas juhust ja kadus toast.

II

Õieti polnud Poirot' asi tegelda hispaania kirstu saladusega. Momendil oli tal käsil delikaatne küsimus suure naftakompanii huvides, kus üks tähtis tegelane oli arvatavasti segatud mingisse tumedasse tehingusse. See juhtum oli salajane, tähtis ja väga tulutoov. Piisavalt keerukas, et hõivata Poirot' mõtteid, ning selle suure eelisega, et nõudis väga vähe füüsilist tegevust. Juhtum oli intellektuaalne ja veretu. Kuritegu kõrgeimates ringkondades.
Hispaania kirstu saladus oli dramaatiline ja emotsionaalne, kaks omadust, mille tähtsust on lihtne üle hinnata, nagu Poirot tihti Hastingsile rääkis - ja mida viimane sagedasti tegigi. Selles suhtes oli ta olnud karm ce cher Hastingsi vastu, ja siin ta nüüd oli, käitudes ise samuti, pea täis ilusaid naisi, kirglikke kuritöid, armukadedust, vihkamist ja muid romantilisi mõrvamotiive! Ta tahtis seda kõike teada. Ta tahtis teada, milline oli major Rich, milline oli ta teener Burgess, ja milline oli Margharita Clayton (kuigi seda ta uskus teadvat), ja milline oli kadunud Arnold Clayton (sest tema arvates on mõrvajuhtumites esmajärgulise tähtsusega tapetu isik), ja isegi seda, millised olid ustav sõber kaptenleitnant McLaren ja hiljaaegu tekkinud tuttavad abielupaar Spence.
Ning ta ei näinud mingit võimalust oma uudishimu rahuldamiseks!
Õhtupoolikul mõtles ta jälle selle asja üle järele.
Miks see lugu teda nii väga huvitas? Järele mõeldes leidis ta, et faktide põhjal otsustades oli kogu see lugu hispaania kirstuga enam või vähem võimatu! Jah, see oli ülesande raskus, mis teda veetles.
Alustades vastuvõetavatest seikadest: kaks meest olid läinud tülli. Põhjuseks, võis arvata, naine. Raevuhoos tappis üks mees teise. Jah, selliseid asju juhtus, kuigi oleks olnud loomulikum, et abikaasa tapab armukese. Ning ikkagi: armuke oli tapnud abikaasa, torganud ta läbi pistodaga (?) - sellise relva kasutaminegi on kuidagi väga ebatõenäoline. Võib-olla oli major Richi ema itaallanna? Kuskil peab tingimata olema mingi selgitus selle kohta, miks valiti relvaks just pistoda. Kuid nii või teisiti, esialgu tuleb leppida pistodaga (mõnedes ajalehtedes nimetati seda stiletiks)! See sattus pihku ning seda kasutati. Laip peideti riidekirstu. Loomulik ja vältimatu tegu. Roim polnud ette kavatsetud ning see oli ainsaks võimaluseks olukorras, kus teener võis iga minut sisse astuda ja varsti pidid saabuma külalised.
Koosviibimine toimub, külalised lahkuvad, teener on juba läinud ja major Rich heidab rahulikult magama!
Et sellist teguviisi mõista, peab nägema major Richi ja välja selgitama, milline mees on suuteline nii toimima.
Kas võis olla nii, et rusutuna oma teo õudusest ja pikaajalisest pingutusest kogu õhtu jooksul mitte midagi välja näidata, võttis ta mingit unerohtu või rahustit ja uinus nii raskelt, et magas kaugelt sisse oma tavalise ärkamisaja? Võimalik. Või oli see juhtum, mis pakuks huvi psühholoogile, kus major Richi alateadlik süütunne sundis teda tahtma, et kuritegu avastataks? Et kindlalt otsustada selle võimaluse kasuks, peab major Richi nägema. Kõik taandub ju lõpuks...
Telefon helises. Poirot laskis sel mõned korrad heliseda, enne kui taipas, et miss Lemon oli pärast ta kirjadele allkirjade võtmist juba mõni aeg tagasi koju läinud ja George võib mitte kohal olla.
Ta võttis toru hargilt.
"Monsieur Poirot?"
"Kuulen."
"Kui üliväga tore." Võluv naisehääl oli nii innukas, et Poirot' silmalaud tahtmatult võpatasid. "Abbie Chatterton räägib."
"Ah, leedi Chatterton. Millega saan teile kasulik olla?"
"Tulles otsekohe, nii kiiresti kui saate, mu lihtsalt vapustavale kokteiliõhtule. Mitte ainult kokteilipeole - asi on milleski muus. Ma vajan teid. See on eluliselt tähtis. Palun, palun, palun, ärge jätke mind hätta! Te lihtsalt ei tohi öelda, et teil pole võimalik tulla."
Poirot ei kavatsenudki midagi selletaolist öelda. Lord Chatterton ei paistnud üldiselt millegi poolest silma, kui välja arvata ta aadliseisus ja äärmiselt igavad kõned, mida ta ülemkojas aeg-ajalt pidas. Leedi Chatterton seevastu oli üks säravaimaid pärle selles, mida Poirot nimetas le haut monde (kõrgem seltskond). Kõik, mida ta tegi või ütles, oli sündmuseks. Ta oli tark, ilus, omapärane ja tema energiaga oleks võinud saata raketi Kuule.
Ta ütles uuesti: "Ma vajan teid. Keerake vaid oma toredad vuntsid kenasti kikki ja tulge."
Nii kiiresti see siiski ei läinud. Poirot mukkis end väga hoolikalt. Siis keeras ta vuntsid tõepoolest kikki ja läks.
Leedi Chattertoni toreda maja uks Cheritoni tänaval oli irvakil ja seest kuuldus hääli, nagu asuks seal mässu tõstnud loomaaed. Leedi Chatterton, kes oli tegelnud ühel hoobil kahe saadiku, rahvusvahelist klassi jalgpalluri ja ameerika evangelistiga, jättis need mustkunstniku osavusega sinnapaika ja tekkis Poirot' kõrvale.
"Kui tore teid näha, monsieur Poirot! Ei, ärge võtke seda vastikut martinit. Mul on teie jaoks midagi erilist, midagi siirupitaolist, seda joovad Maroko šeigid. See on üleval, mu enda väikeses toas."
Ta läks trepist üles ja Poirot järgnes talle. Peatudes ütles naine üle õla: "Ma ei lükanud nende inimeste vastuvõttu edasi, sest keegi ei tohi aimatagi, et siin toimub midagi erilist, ja ma lubasin teenijatele tohutud summad, et sõnagi välja ei imbuks. Keegi ju ei taha lõpuks, et reporterid ta maja piiraksid. Ning tema, vaeseke, on juba nii palju üle elanud."
Leedi Chatterton ei peatunud teisel korrusel, vaid kiirustas üles.
Mõnevõrra segadusse aetuna järgnes Poirot talle, hing kurgus.
Leedi Chatterton peatus, vaatas kiire pilguga üle trepikäsipuude alla ja tõukas lahti mingi ukse, hüüdes ise: "Ma sain ta kätte, Margharita! Sain ta kätte! Siin ta on!"
Ta astus võidukalt kõrvale, laskis Poirot'l siseneda ja tutvustas kiirkõnes: "See on Margharita Clayton. Ta on mu väga, väga hea sõbranna. Te aitate teda, eks? Margharita, see on võrratu Hercule Poirot. Ta teeb kõik, mida te tahate - teete ju, eks, kallis monsieur Poirot?"
Ning ootamata vastust, mida ta juba ette pidas jaatavaks (ega ta asjata kogu eluaeg olnud hellitatud iludus), tormas ta toast välja ja trepist alla, hüüdes mõnevõrra ebaviisakalt üle õla: "Ma pean minema ja lõbustama neid totraid külalisi..."
Akna all tugitoolis istunud naine tõusis ja tuli lähemale. Poirot oleks ta ka tutvustamata ära tundnud. Siin ta oli, see lai, väga lai laup, tumedad juuksed, mis tõusid tiibadena selle kohale, teineteisest kaugel asetsevad hallid silmad. Ta kandis liibuvat, kõrge kaelusega tuhmmusta kleiti, mis tõstis esile ta keha ilu ja rõhutas ta valget nahka. See nägu oli pigem ebatavaline kui ilus - üks neist kummaliste proportsioonidega nägudest, mida mõnikord võib näha itaalia primitivistide maalidel. Kogu ta olekus oli mingit keskaegset lihtsust, määratlematut süütust, mis võis olla, mõtles Poirot, laastavam igasugusest meelast kavalusest. Rääkides oli ta hääl lapselikult avameelne.
"Abbie ütles, et te aitate mind..."
Ta pilk oli tõsine ja uuriv.
Hetke seisis Poirot liikumatult ja puuris naist pilguga. Viis, kuidas ta seda tegi, polnud põrmugi ebaviisakas. See oli sõbralik, kuid uuriv pilk, millega kuulus arst vaatab uut patsienti.
"Kas te olete kindel, madame," küsis ta lõpuks, "et ma saan teid aidata?"
Naise põsed lõid õhetama.
"Ma ei mõista teid."
"Mida ma peaksin teie heaks tegema, madame?"
"Oh," ta oli üllatunud, "ma mõtlesin - te ju teate, kes ma olen?"
"Ma tean, kes te olete. Teie abikaasa tapeti, torgati surnuks, ja major Rich on areteeritud ning teda süüdistatakse mõrvas."
Õhetus põskedel süvenes.
"Major Rich ei tapnud mu abikaasat."
Välkkiirelt küsis Poirot: "Miks mitte?"
Naine vahtis talle küsivalt otsa. "Ma... ma vist ei mõistnud teid?"
"Te sattusite segadusse, sest ma ei esitanud neidsamu küsimusi, mida kõik teised - politsei, juristid... "Milline põhjus võis major Richil olla Arnold Claytoni tapmiseks?" Ma küsisin vastupidist. Ma küsin teilt, madame, miks te olete nii kindel selles, et major Rich ei tapnud teda?"
"Sellepärast," ta vaikis hetke, "sellepärast, et ma tunnen major Richi väga hästi."
"Te tunnete major Richi väga hästi," kordas Poirot tuhmi häälega.
Ta vaikis pisut ja kähvas siis: "Kui hästi?"
Polnud võimalik otsustada, kas naine taipas nende sõnade tähendust. Ta mõtles endamisi: Siin on naine kas väga lihtne või väga komplitseeritud hingeeluga... Paljud, mõtles ta, on pidanud esitama endale selle küsimuse Margharita Claytoni kohta.
"Kui hästi?" Ta vaatas detektiivile kõhklevalt otsa. "Viis aasat - ei, peaaegu kuus."
"See pole täpselt see, mida ma mõtlesin... Saage aru, madame, et ma pean teile esitama selliseid sündsusetuid küsimusi... Võib-olla te räägite mulle tõtt, võib-olla valetate. Naisele on valetamine mõnikord väga vajalik. Naised peavad end kaitsma ja vale võib olla heaks relvaks. Kuid on olemas kolm isikut, kellele naine peab rääkima tõtt. Need on tema pihiisa, tema juuksur ja tema eradetektiiv - kui ta teda usaldab. Kas te usaldate mind, madame?"
Margharita Clayton hingas sügavalt sisse.
"Jah," ütles ta. "Usaldan." Ning lisas: "Ma pean."
"Väga hea. Mida ma peaksin tegema - kas välja selgitama, kes tappis teie mehe?"
"Ma arvan küll, jah."
"Kuid see pole kõige olulisem? Te siis tahate, et ma kõrvaldaksin kahtlustused major Richilt?"
Naine noogutas kiiresti, tänulikult.
"Seda - ja ei midagi enamat?"
Ta nägi, et see küsimus oli asjatu. Margharita Clayton oli neid naisi, kes korraga nägid ainult üht asja.
"Asume siis sündsusetute küsimuste juurde," jätkas Poirot. "Teie ja major Rich olite armukesed, jah?"
"Te peate silmas, kas meil oli vahekord? Ei."
"Kuid ta armastas teid?"
"Jah."
"Ning teie - armastasite teda?"
"Ma arvan, et jah."
"Te pole päris kindel?"
"Ma olen kindel - nüüd."
"Ahhaa. Te siis ei armastanud oma meest?"
"Ei."
"Teie vastused on imetlusväärselt lihtsad. Enamik naisi oleks hakanud pikalt-laialt seletama, millised täpselt nende tunded olid. Kui kaua te olete abielus olnud?"
"Üksteist aastat."
"Kas te räägiksite mulle pisut oma mehest: mis liiki inimene ta oli?"
Naine kibrutas kulme.
"See on raske. Ma ei teagi täpselt, milline inimene Arnold oli. Ta oli väga vaikne, väga kinnine. Keegi ei teadnud, mis tal peas oli. Ta oli muidugi tark, kõik ütlesid, et geniaalne, mis puutus töösse... Ta ei - kuidas seda väljendada - ta ei rääkinud kunagi, millele ta mõtles..."
"Kas ta armastas teid?"
"Jah. Seda kindlasti. Muidu ta poleks olnud nii õrn..." ta vaikis.
"Teiste meeste suhtes? Kas te tahtsite seda öelda? Oli ta armukade?"
"Ta pidi olema." Ning jätkas otsekui tundes, et see fraas vajab selgitamist. "Mõnikord ta vaikis päevade kaupa..."
Poirot noogutas mõtlikult.
"See vägivald, see tungis nüüd teie ellu. Oli see teil esimene kogemus?"
"Vägivald?" Ta kortsutas kulme, siis punastas. "Kas te mõtlete seda... vaest poissi, kes end maha laskis?"
"Jah," kinnitas Poirot. "Oletame, et ma mõtlen just teda."
"Mul polnud aimugi, et ta oli niikaugel... Mul oli temast kahju, ta näis nii häbelik, nii üksildane. Ma usun, et ta oli kindlasti väga närviline. Ning need kaks itaallast, duell, lihtsalt naeruväärne! Kuid taevale tänu, kedagi ei tapetud... Ja ausalt öeldes, ma ei hoolinud neist kummastki! Ma ei teinud sellist nägugi, et hooliksin."
"Ei. Teie vaid - olete! Ja seal, kus olete teie, seal juhtub alati midagi. Oma elus olen ma seda varemgi näinud. Just sellepärast, et te ei hooli, lähevad mehed hulluks. Kuid major Rich meeldis teile. Niisiis, peame tegema, mis on meie võimuses..."
Ta vaikis pisut aega.
Naine jälgis teda tõsiselt.
"Jätame nüüd arutused, mis sageli on ainsateks tähtsust omavateks asjaoludeks, sinnapaika ja läheme kuivade faktide juurde. Ma tean ainult seda, millest kirjutavad ajalehed. Vastavalt seal toodud asjaoludele oli ainult kahel inimesel võimalus tappa teie abikaasat: major Richil ja ta teenril."
Naine väitis kangekaelselt: "Ma tean, et Charles ei tapnud teda."
"Järelikult pidi see olema ta teener. Kas te nõustute minuga?"
"Ma taipan, mida te silmas peate..."
"Kuid kahtlete selles?"
"Kuid see näib mõeldamatu!"
"Sellegipoolest on olemas võimalus. Teie abikaasa läks kahtlemata sinna korterisse, sest sealt leiti ta laip. Kui teener rääkis tõtt, siis on major Rich tapja. Kuid kui teener valetas? Siis tappis teener ta ja peitis laiba enne majori tagasitulekut kirstu. Tema seisukohalt suurepärane võimalus surnukehast lahti saada. Järgmisel hommikul tarvitses tal vaid "märgata vereplekki" ja "avastada" laip. Kahtlus langeb otsekohe Richile."
"Kuid miks pidi ta Arnoldi tapma?"
"Ah miks? Motiiv ei saa olla ilmne, muidu oleks politsei seda uurinud. On võimalik, et teie abikaasa teadis teenri kohta mingeid diskrediteerivaid asjaolusid ja kavatses major Richi neist informeerida. Kas teie abikaasa on teile kunagi rääkinud midagi sellest Burgessist?"
Naine raputas pead.
"Kuidas te arvate, kas ta oleks seda teinud, kui lugu tõepoolest niimoodi oli?"
Kulmukortsutus.
"Raske öelda. Arvatavasti mitte. Arnold ei rääkinud kunagi midagi inimestest. Ma ütlesin teile, et ta oli kinnine. Ta polnud kunagi... ta polnud... jutukas mees."
"Ta oli mees, kes teadis ise, mis ta teeb... Jah, kuid mida te arvate Burgessist?"
"Tema pole just selline, kes meelde jääks. Üsna hea teener. Rahuldav, kuid mitte lihvitud."
"Kui vana?"
"Minu arvates kolmkümmend seitse-kaheksa. Sõja ajal oli ta armees tentsikuks, sõdur pole ta kunagi olnud."
"Kui kaua ta on teeninud major Richi juures?"
"Mitte väga kaua. Minu arvates aastat poolteist."
"Olete te kunagi märganud, et ta käitus teie abikaasa suhtes imelikult?"
"Ma ei käinud seal nii väga sageli. Ei, ma pole midagi märganud."
"Jutustage nüüd järjekorras, mis sellel õhtul toimus. Mis ajaks te olite kutsutud?"
"Veerand või poole üheksaks."
"Ning mis liiki koosviibimine see pidi olema?"
"Joogid ja külm laud, mis tavaliselt oli väga hea. Foie gras (hanemaksapasteet) ja kuum röstitud leib. Suitsutatud lõhe. Mõnikord oli kuum roog riisist. Charles tegi seda oma Lähis-Idast saadud retsepti järgi - kuid seda rohkem talvisel ajal. Siis muusika, Charlesil oli väga hea stereofooniline grammofon. Nii minu abikaasa kui Jock McLaren armastasid kuulata klassikalise muusika plaate. Meil oli ka tantsumuusikat - Spence'id olid suured tantsijad. See pidi olema vaikne, mitte eriti pidulik õhtu. Charles oli väga hea võõrustaja."
"Kas see õhtu möödus nagu kõik eelmised seal? Te ei märganud midagi ebaharilikku - midagi, mis oleks olnud teisiti kui tavaliselt?
"Teisiti kui tavaliselt?" Ta kortsutas hetkeks kulme. "Kui te ütlesite, et ma... ei, mitte seda. Midagi nagu oli..." Ta raputas uuesti pead. "Ei. Kui vastata teie küsimusele, siis polnud sel õhtul märgata mitte midagi ebatavalist. Aeg läks meeldivalt. Kõik olid pealtnäha rahul ja õnnelikud." Värin raputas teda. "Mõelda vaid, et kogu see aeg..."
Poirot tõstis kiiresti käe.
"Pole vaja sellele mõelda. Mida te teate sellest asjast, mille pärast teie abikaasa pidi Šotimaale sõitma?"
"Väga vähe. Seal käis vaidlus minu abikaasale kuuluva maatüki müügi tingimuste üle. Müügitehing oli juba sõlmitud, kui äkki ilmus mingi takistus."
"Mida teie abikaasa teile täpselt ütles?"
"Ta tuli sisse, telegramm käes. Kui mu mälu mind ei peta, olid ta sõnad: "Mõelda vaid, kui rumal lugu. Ma pean öösise postirongiga Edinburgh'i sõitma ja kohtuma homme hommikul vara Johnsoniga... Pidi see juhtuma veel nüüd, kui kõik hakkas lõpuks laabuma." Siis ütles ta: "Ma helistan Jockile ja palun tal sulle järele tulla," ning ma vastasin: "Pole lugu, ma võtan takso," ning siis ta lisas veel, et kas Jock või Spence'id saadavad mind koju. Ma küsisin, kas ta tahab midagi pakkida, kuid ei, ta lubas vaid paar asjakest portfelli pista ja enne rongile minekut klubis kähku einestada. Siis ta läks ja - see oligi mul viimane kord teda näha."
Nende sõnade juures ta hääl värahtas pisut.
Poirot silmitses teda väga teravalt.
"Kas ta näitas teile telegrammi?"
"Ei."
"Kui kahju."
"Miks te nii ütlete?"
Vastuse asemel jätkas Poirot väledalt: "Nüüd asja juurde. Kes on major Richi advokaadid?"
Ta märkis üles nende aadressid.
"Kas te annaksite mulle kirjakese neile esitamiseks? Ma tahaksin jõuda kokkuleppele major Richi külastamise suhtes."
"Ta... ta on nädalaks eeluurimise all."
"Loomulikult. Nii see käib. Kas te kirjutaksite ka sedelikesed kaptenleitnant McLarenile ja teie sõpradele Spence'idele? Ma tahaksin neid kõiki näha ja on küllaltki oluline, et nad mulle korrapealt ust ei näitaks."
Kui mrs. Clayton kirjutuslaua tagant tõusis, ütles Poirot: "Veel üks asi. Mul tekib muidugi oma arvamus, kuid mind huvitab ka, milline mulje on teil jäänud kaptenleitnant McLarenist ja mr. ning mrs. Spence'ist."
"Jock on üks meie vanimaid sõpru. Ma tundsin teda juba siis, kui olin veel laps. Oma hapust näost hoolimata on ta väga tore, alati ühesugune, alati võid talle kindel olla. Ta pole lõbus ega lahke, kuid see-eest on kindel kui kalju. Nii Arnold kui mina võtsime ta nõu alati kuulda."
"Ja muidugi on ka tema teisse armunud?" Poirot' silmad pilkusid kergelt.
"Oo jah," kinnitas Margharita möönvalt, "ta on alati olnud minusse armunud, kuid nüüd on see muutunud rohkem nagu harjumuseks."
"Ja Spence'id?"
"Nad on lõbusad, väga seltskondlikud. Linda Spence on tegelikult päris tark tüdruk. Arnoldile meeldis temaga rääkida. Ta on kena ka."
"Sõbrustate temaga?"
"Mina temaga? Pisut küll. Siiski ma ei ütleks, et ta mulle just meeldib. Ta on liiga õel."
"Ja tema abikaasa?"
"Oh, Jeremy on suurepärane. Väga musikaalne. Maalikunstist teab ta päris palju. Me käime temaga koos kunstinäitusel..."
"Hea küll, ma vaatan oma silmaga." Ta võttis naise käe. "Loodetavasti ei tule teil kahetseda, et te minu poole pöördusite."
"Miks ma peaksin seda kahetsema?" Ta silmad avanesid pärani.
"Kunagi ei või teada," lausus Poirot salapäraselt.
"Ning mina ise - ma ei tea," ütles ta trepist alla minnes endamisi. Kokteiliõhtu oli täies hoos, kuid ta ei laskunud kellegagi vestlusse ning jõudis tänavale.
Ta mõtles Margharita Claytonist.
"Ei," kordas ta. "Ma ei tea."
Lapselik puhtsüdamlikkus, süütu avameelsus - oli see tõesti nii? Või varjati selle abil midagi muud? Keskajal, nagu ta teadis, oli selliseid naisi, naisi, kelle suhtes ajaloolased ei jõudnud kokkuleppele. Ta mõtles Šoti kuningannast Mary Stuartist. Kas ta teadis sel ööl Kirk o'Fieldsis teost, mis pidi sooritama? Või polnud tal tõesti sellest aimugi. Kas tõesti vandeseltslased talle midagi ei rääkinud? (Šoti kuningannat Mary Stuartit kahtlustati osavõtus vandenõust, mis oli suunatud Inglise kuninganna Elisabeth I vastu). Oli ta üks neist lapselikult lihtsameelsetest naistest, kes ütlevad iseendale "ma ei tea", ja usuvad seda? Ta tundis Margharita Claytoni võluvõimu. Kuid ta polnud temas täiesti kindel...
Sellised naised, kuigi nad ise sellest midagi ei tea, võivad olla kuritegude ajendiks.
Sellised naised võivad teadlikult ja tahtlikult sooritada kuritegusid, kuigi mitte oma käega.
Kunagi polnud nende käsi see, mis hoidis nuga...
Mis puutus aga Margharita Claytonisse, ei, ta ei teadnud!

III

Major Richi advokaatidest polnud Hercule Poirot'l kuigi palju tulu. Ta polnud seda muuseas oodanudki.
Neil õnnestus vihjata, kuigi otse välja ütlemata, et nende kliendi huvides oleks parim, kui mrs. Clayton ei võtaks tema heaks ette mingeid samme.
Ta külastas neid vaid viisakuse pärast. Tal oli siseministeeriumis ja kriminaalpolitsei peavalitsuses küllaldaselt sidemeid selleks, et korraldada kohtumine vangiga.
Claytoni asi oli antud inspektor Millerile, kes ei kuulunud kaugeltki Poirot' lemmikute hulka. Seekord polnud ta siiski lausa vaenulik, ainult põlglik.
"Selle kõduga pole mõtet palju aega raisata," oli ta öelnud oma abilisele politseiseersandile, enne kui Poirot sisse juhatati. "Kuid ma pean olema viisakas."
"Te peate küll mustkunstnikuks hakkama, kui te siin tahate midagi ära teha, mr. Poirot," ütles ta lõbusalt. "Keegi teine peale Richi ei saanud seda venda vagaseks teha."
"Välja arvatud teener."
"Oh, kus tuli tapja välja! Võimalus on muidugi olemas. Kuid sealt te ei leia midagi. Absoluutselt mitte mingeid motiive."
"Selles ei või kunagi kindel olla. Motiivid on imelikud asjad."
"Ta polnud Claytoniga mingil viisil tuttav. Minevik on täiesti laitmatu. Ja peas näib tal ka olevat kõik parimas korras. Mida te veel tahate?"
"Ma tahan tõestada, et major Rich ei sooritanud seda kuritegu."
"Et daamile heameelt teha, mis?" Inspektor Miller muigas õelalt. "Näib, et ta on teid juba käsile võtnud. Tal pole väga vigagi, või kuidas? Cherchez la femme (otsige naist), kes januneb kättemaksu. Ta oleks sellega isegi hakkama saanud, kas teate, kui ta oleks leidnud selleks paraja võimaluse."
"Ei, seda mitte!"
"Teid see üllatab. Kord ma teadsin üht sellist naist. Koristas paar abikaasat ära oma süütut sinist silma pilgutamata. Murest murtud iga kord. Kohus oleks ta õigeks mõistnud, kui oleks aga saanud - kuid seda võimalust polnud, tõendid on raudsed."
"Hästi, mu sõber, ärgem vaielgem. Ma julgeksin vaid küsida paari usaldusväärset detaili. Ajaleht trükib uudiseid, kuid mitte alati tõtt!"
"Nemad tahavad ka nalja saada. Mida teil tarvis on?"
"Surma aega nii täpselt kui võimalik."
"Mida väga täpselt pole võimalik teada, sest laipa ei vaadatud läbi enne järgmist hommikut. Ta arvatakse olevat surnud kümme kuni kolmteist tundi tagasi. See on siis eelmisel õhtul kella seitsme ja kümne vahel... Tal torgati läbi kaela tõmbsoon, nii et surm saabus peaaegu silmapilkselt."
"Ja relv?"
"Midagi itaalia stileti taolist - väike, terav nagu habemenuga. Keegi pole seda varem näinud ega tea, kust see on saadud. Kuid küll see tuleb ka lõpuks välja... Vaja on ainult aega ja kannatust."
"Võimatu, et see haarati pihku tüli ajal."
"Ei. Teener ütleb, et sellist asja korteris polnud."
"Mind huvitab see telegramm," ütles Poirot. "Telegramm, millega Arnold Clayton kutsuti Šotimaale. Oli see kutse tõeline?"
"Ei. Šotimaal oli kõik korras. Maa müümine, või mis seal oli, edenes normaalselt."
"Kuid kes selle telegrammi siis saatis - ma eeldan muidugi, et see telegramm üldse on olemas?"
"Pidi olema... Mitte et me võtaksime mrs. Claytoni tunnistusi puhta kullana. Kuid Clayton ütles teenrile, et teda kutsuti telegraafi teel Šotimaale. Sama ütles ta ka McLarenile."
"Mis ajal ta nägi kaptenleitnant McLarenit?"
"Nad võtsid oma klubis kerge eine - see oli veerand kaheksa paiku. Siis sõitis Clayton taksoga Richi juurde, saabudes mõni minut enne kaheksat. Pärast seda..." Miller laiutas käsi.
"Kas keegi märkas Richi käitumises sel õhtul midagi imelikku?"
"Oh jumal, te ju teate, millised on inimesed. Kui neid pärast sündmust küsitleda, olevat nad näinud igasuguseid asju, mis neile muidu, võin kihla vedada, poleks ealeski pähe tulnud. Nüüd kinnitab mrs. Spence, et Rich olevat õhtu läbi olnud hajameelne. Ei vastanud küsimustele alati õigesti. Otsekui oleks teda "miski vaevanud". Vean kihla, et vaevas ka, kui tal oli laip riidekirstus. Mõtles, kuidas kurat sellest lahti saada!"
"Ja miks ta ei püüdnudki sellest lahti saada?"
"Käib üle minu mõistuse. Vahest kaotas pea. Kuid jätta seda sinna järgmise päevani oli hullumeelsus. Selsamal ööl oli ta parim võimalus. Öövahti polnud. Ta oleks võinud oma auto käima panna, pista laiba pagasiruumi - tal on suur pagasiruum -, sõita kuhugi maale ja ajada see asi korda. Oleks võidud näha, kui ta laipa autosse topib, kuid korteriaknad on kõrvaltänavasse ja tee garaaži läheb läbi hoovi. Näiteks kella kolme ajal öösel oleks tal olnud paras võimalus. Kuid mida teeb tema? Heidab voodisse ja magab kuni keskhommikuni, et ärgates leida kodust politseid!"
"Ta magas rahulikult nagu inimene, kes pole milleski süüdi."
"Jäägu teile see lohutus. Kuid kas te ise usute seda ka või?"
"Selle küsimuse pean lahtiseks jätma, kuni olen näinud meest ennast."
"Et nagu otsa vaatate, on selge, kas mees oli süüdi või mitte? Nii lihtne see ka ei ole."
"Ma tean, et see pole lihtne, ega püüa väita, et ma midagi niisugust suudan teha. Ma tahaksin vaid veenduda, kas Rich on tõesti nii rumal, nagu näib."

IV

Poirot ei tahtnud kohtuda Charles Richiga enne, kui ta oli näinud kõiki teisi.
Ta alustas kaptenleitnant McLarenist.
McLaren oli pikka kasvu, tõmmu, seltsimatu olekuga. Ta nägu oli jämedakoeline, kuid meeldiv. Polnud kerge temaga jutujärjele saada. Kuid Poirot oli visa.
Keerutades Margharita kirja sõrmede vahel, rääkis McLaren vastumeelselt: "Hästi, kui Margharita tahab, et ma laoksin välja kõik, mida tean, siis ma muidugi teen seda. Kuigi minu arvates pole siin millestki rääkida. Te olete seda kõike juba kuulnud. Kuid kui Margharita seda tahab - ma olen alati teinud ta tahtmist, sellest ajast peale, kui ta sai kuueteistkümne aastaseks. Temas on midagi erilist, teate."
"Ma tean," lausus Poirot. Ta jätkas: "Kõigepealt ma paluksin teil avameelselt vastata ühele küsimusele. Kas major Rich teie arvates on süüdi?"
"Jah, on küll. Kui Margharita tahab uskuda vastupidist, siis ma talle seda välja ei ütleks, kuid ma ei näe mingit muud võimalust. Põrgusse kõik, see mees peab olema süüdi."
"Kuidas nad mr. Claytoniga läbi said?"
"Sugugi mitte halvasti, Arnold ja Charles olid parimad sõbrad. Seepärast ongi kogu see lugu nii imelik."
"Võib-olla major Richi sõprus mrs. Claytoniga..."
McLaren katkestas teda.
"Päh! Kogu see jamps. Leheneegrite kavalad vihjed... Neetud susijad! Mrs. Clayton ja major Rich olid head sõbrad ja see on ka kõik! Margharital on palju sõpru. Ka mina olen ta sõber. Juba aastaid. Selles pole midagi, millest kogu maailm ei võiks teada. Margharita ja Charlesiga oli samuti."
"Te niisiis ei pea võimalikuks, et nende vahel oli midagi enamat?"
"Kindlasti MITTE!" vihastas McLaren. "Teie ärge kuulake seda põrguharki, seda Spence'i naist. Tema võib kõike öelda."
"Kuid võib-olla mr. Clayton kahtlustas, et majori ja ta naise vahel on midagi."
"Ei midagi sellist, minu sõna selle peale! Arnoldiga olime me väga lähedased sõbrad."
"Milline inimene ta oli? Teie ometi peaksite teadma."
"Arnold oli vaikse loomuga. Kuid ta oli tark - väga tark minu arvates. Finantsalal oli tal esmaklassiline pea. Ta oli rahandusministeeriumis küllalt kõrgele kohale jõudnud."
"Olen kuulnud."
"Luges päris palju. Kogus marke. Armastas väga muusikat. Ta ei tantsinud ega armastanud lõbutsemas käia."
"Kas see oli teie arvates õnnelik abielu?"
Kaptenleitnant McLaren ei vastanud kohe. Ta näis järele mõtlevat.
"Sellist asja on väga raske öelda... Jah, nad võisid küll õnnelikud olla. Arnold jumaldas naist omal vaiksel viisil. Kahtlemata meeldis ta naisele ka. Lahku minna nad igatahes ei kavatsenud, kui te seda silmas peate. Hoolimata sellest, et palju ühist neil polnud."
Poirot noogutas. Tõenäoliselt ei õnnestu tal rohkem välja pigistada. Ta ütles: "Rääkige nüüd sellest viimasest õhtust. Mr. Clayton einestas klubis koos teiega. Mida ta rääkis?"
"Ütles, et peab Šotimaale sõitma. See oli talle väga vastumeelt. Muuseas me ei einestanud. Polnud aega. Ainult võileivad ja väike naps. See tähendab, et tema jõi. Mina ainult võtsin klaasikese. Mind ootas ju külm laud major Richi juures, nagu te mäletate."
"Kas mr. Clayton rääkis teile telegrammist?"
"Jah."
"Näitas ta teile seda?"
"Ei."
"Kas ta ütles, et läheb Richi poolt läbi?"
"Ta ei öelnud midagi kindlat. Tegelikult ta kahtles, kas tal jääb selleks aega. Ta sõnad olid: "Margharita võib minu eest vabandada või ka sina." Ja veel: "Vaata siis, et ta saaks õnnelikult koju, eks?" Siis ta läkski. Ta käitus loomulikult ja täiesti sundimatult."
"Ta ei osanud niisiis üldse kahtlustada, et telegramm oli võltsitud?"
"Kas tõesti?" McLaren oli rabatud.
"Ilmselt küll."
"Väga kummaline..." Kaptenleitnant McLaren langes otsekui minestusse, ärgates äkitselt, et öelda: "Kuid see on kummaline. Mis mõttega? Miks pidi keegi tahtma, et ta sõidaks Šotimaale?"
"Sellele küsimusele tuleb muidugi vastus leida."
Hercule Poirot lahkus, jättes McLareni selle üle pead murdma.

V

Spence'id elasid väikeses majas Chelsea linnajaos.
Linda Spence oli Poirot'd nähes ääretult rõõmus.
"Palun rääkige mulle," algas ta otsekohe, "rääkige mulle kõik-kõik, mida te teate Margharitast! Kus ta on?"
"Seda ma ei tohi öelda, madam."
"No on ta end aga hästi ära peitnud! Selliste asjade peale on ta meister. Kuid kohtus ta peab esinema tunnistajana, kas pole? Sellest ta välja ei rabele."
Poirot heitis talle hindava pilgu. Vastu tahtmist pidi ta tunnistama, et naine oli kena moodsas mõttes (momendil oli moes näha välja nagu nälginud orb). Niisugused inimesed talle ei meeldinud. Ümber naise pea tolknesid kunstipäraselt sassiaetud juuksed, määrdunud näost, kus ainsaks värvilaiguks oli kirsspunane elav suu, jälgis detektiivi kaks terast silma. Ta kandis tohutut, peaaegu põlvini ulatuvat kahvatukollast sviitrit ja kitsaid musti pükse.
"Millist osa teie siin etendate?" päris mrs. Spence. "Tahate ta sõbrakest pigist välja päästa? Kas jah? Vähe lootust!"
"Teie siis arvate, et ta on süüdi?"
"Aga muidugi. Kes siis veel?"
See, mõtles Poirot, oli väga õige märkus. Ta pareeris selle uue küsimusega: "Milline major Rich teie arvates oli sel saatuslikul õhtul? Kas nagu alati? Või mitte?"
Linda Spence pööritas järelemõtlikult silmi.
"Ei, ta polnud selline nagu alati. Ta oli teistsugune."
"Kuidas teistsugune?"
"Aga loomulikult, kui te olete äsja külmavereliselt torganud surnuks inimese..."
"Kuid siis te ju veel ei teadnud, et ta oli äsja külmavereliselt tapnud inimese, kas pole nii?"
"Ei, muidugi ei teadnud."
"Kuidas te siis kirjeldaksite seda tema "teistsugust" olekut? Milline ta oli?"
"Kuidagi - hajameelne. Ah, ma ei tea. Aga pärast järele mõeldes ma teadsin kindlasti, et seal oli midagi viltu."
Poirot ohkas.
"Kes saabus esimesena?"
"Meie, Jim ja mina. Siis Jock. Siis lõpuks Margharita."
"Millal oli esmakordselt juttu Claytoni Šotimaale sõidust?"
"Siis, kui tuli Margharita. Ta ütles Charlesile: "Arnold palub väga vabandada. Ta pidi öösise rongiga kibekähku Edinburghi sõitma." Charles selle peale: "Ah, küll on kahju." Siis ütles Jock: "Palun vabandust. Ma arvasin, et te juba teate." Siis me rüüpasime klaasikese."
"Ega major Rich ei maininud, et ta oleks Claytonit sel õhtul näinud? Ei ütlenud, et ta astus teel jaama sealt läbi?"
"Minu kuuldes küll mitte."
"Imelik lugu, kas pole," jätkas Poirot, "selle telegrammiga?"
"Mis seal imelikku oli?"
"See oli võltsitud. Edinburghis ei tea sellest keegi midagi."
"Või siis nii. Ma arvasin seda juba siis."
"Te teate midagi sellest telegrammist?"
"Ma ütleksin, et see on päevaselge."
"Mida te täpsemalt silmas peate?"
"Ärge mängige süütukest, kallis mees," sõnas Linda. "Tundmatu petis meelitab abikaasa minema. Vähemalt selleks ööks on õhk puhas."
"Te mõtlete niisiis, et major Richi ja mrs. Clayton kavatsesid veeta selle öö koos?"
"Te olete ju ometi kuulnud sellistest asjadest?" küsis Linda lõbusa huviga.
"Ja telegrammi saatis üks neist?"
"See ei üllataks mind põrmugi."
"Majar Richi ja mrs. Claytoni vahel niisiis oli midagi, arvate teie?"
"Ütleme, et see ei paneks mind sugugi imestama. Kindlalt ma ei tea."
"Kas mr. Clayton kahtlustas midagi?"
"Arnold oli eripärane mees. Ta oli endasse sulgunud, kui see sõna teile midagi ütleb. Ma usun, et ta teadis. Kuid ta polnud sedasorti mees, kes oleks midagi välja näidanud. Pealtnäha paistis ta täiesti tundetu kuivik, kuid ma usun, et koore all oli ta teistsugune. Imelik asi, aga mulle tunduks loomulikumana see, kui Arnold oleks Charlesi läbi torganud, mitte vastupidi. Millegipärast ma arvan, et Arnold oli meeletult armukade."
"Huvitav."
"Kuigi on tõenäolisem, et ta oleks Margharita maha löönud. Umbes nagu Othello. Margharital oli meestele ebatavaline mõju, nagu te teate."
"Ta on kena naine," ütles Poirot hindava alatooniga.
"Veelgi enam. Temas oli midagi. Ta võis kõik mehed üles kütta, hulluks ajada, siis aga pöördub ja vaatab neid selliste suurte imestunud silmadega, et nad lähevad lausa segaseks."
"Une femme fatale (saatuslik naine)."
"Nii need välismaalased selle kohta vist ütlevad."
"Kas te tundsite teda hästi?"
"Lubage, ta oli üks mu parimaid sõbrannasid - ja sellegipoolest ei usaldaks ma teda karvavõrdki!"
"Ah," ohkas Poirot ja viis jutu kaptenleitnant McLarenile.
"Jock? Vana Ustav? Tema on kõigi lemmik. Nagu loodud perekonnasõbraks. Arnoldiga olid nad tegelikult väga lähedased. Minu arvates usaldas Arnold talle rohkem kui kellelegi teisele. Margharitale oli ta muidugi nagu sülekoer. Jock jumaldas teda juba aastaid."
"Kas mr. Clayton oli ka temale armukade?"
"Jockile? Mis teil pähe tuleb! Margharitale meeldis Jock väga, kuid mitte selles mõttes. Tõesti ma ei arva, et keegi kunagi võiks... Ma ei tea, miks... See oleks häbiväärne. Ta on nii tore."
Poirot viis jutulõnga üle teenrile. Kuid Linda oli teenrit vaevalt märganud ega paistnud temast teadvat midagi peale selle, et ta segas väga head kokteili.
Kuid ta oli kiire taipamisega.
"Te vist mõtlete, et temal oli niisama hea võimalus tappa Arnoldit kui Charlesil? Minu arvates on see küll äärmiselt ebatõenäoline."
"Te kurvastate mind, madam. Kuid mulle paistab (kuigi te arvatavasti ei nõustu minuga) äärmiselt ebatõenäoline hoopis muu: mitte see, et major Rich tappis Arnold Claytoni, vaid et ta tegi seda nii, nagu ta tegi."
"Stiletiga? See pole muidugi tema moodi. Usutavam oleks mõni nüri riist. Või vahest oleks ta võinud ta kägistada?"
Poirot ohkas.
"Jõudsime Othello juurde tagasi. Jah, Othello. Siin te andsite mulle väikese mõtte..."
"Kas tõesti? Mis..." Snepperlukus pöördus võti ja oli kuulda, kuidas uks avanes. "Näete, Jeremy tuligi. Kas te tahate ka temaga rääkida?"
Jeremy Spence oli meeldiva välimusega mees, üle kolmekümne, hästi hoolitsetud ja lausa pealetükkivalt peenetundeline. Mrs. Spence vabandas, et peab minema kööki vaatama, kas midagi ei kõrbe, ja lahkus, jättes kaks meest omavahele.
Jeremy Spence'i juures polnud jälgegi ta naise kaasakiskuvast avameelsusest. Ta ei tahtnud sugugi olla segatud niisugusesse asjasse ning kõik ta märkused olid läbimõeldult mittemidagiütlevad. Claytoneid olid nad tundnud mõnda aega, Richi mitte nii hästi. Näis olevat meeldiv inimene. Tema mäletamist mööda oli Rich olnud tol õhtul täpipealt selline nagu tavaliselt. Clayton ja Rich said alati hästi läbi. Kogu lugu oli täiesti mõistetamatu.
Kogu vestluse jooksul andis Jeremy Spence Poirot'le mõista, kui väga ta ootab tema lahkumist. Ta oli viisakas, ja ainult.
"Mulle tundub," ütles Poirot, "et teile ei meeldi need küsimused?"
"Politseis oli meil terve ülekuulamine. Mul on sellest kõrini. Oleme öelnud kõik, mida nägime ja kuulsime. Nüüd tahaksin seda lugu peast välja visata."
"Tunnen kaasa. Ääretult ebameeldiv on olla segatud sellisesse loosse. Peale selle, mida te nägite ja kuulsite, võidakse ju isegi küsida, mida te mõtlete."
"Parem mitte mõelda."
"Kuid kas saab mitte mõelda? Kas te näiteks ei arva, et asjasse võis olla segatud ka mrs. Clayton? Äkki ta plaanitses koos Richiga tappa oma abikaasa?"
"Hoidku jumal, ei!" Spence oli ehmunud ja nördinud. "Mulle ei tulnud midagi sellist mõttessegi!"
"Kas teie naine pole vihjanud sellisele võimalusele?"
"Ah Linda! Te ju teate, millised on naised: alati üksteise kõri kallal. Naiste hulgas ei löö Margharita kunagi laineid, selleks on ta näolapike pisut liiga veetlev. Kuid see, et Rich ja Margharita plaanitsevad mõrva - täiesti mõeldamatu!"
"Kuid selliseid asju on juhtunud. Võtame näiteks relva. Niisugune relv võib olla ennem naisel kui mehel."
"Kas siis politsei on kindlaks teinud, et see relv kuulub temale? See pole võimalik! Ma mõtlen..."
"Mina ei tea midagi," tunnistas Poirot ja lahkus kiiresti.
Spence'i hämmeldunud näolt luges ta, et sellel džentelmenil oli nüüd, millele mõelda!

VI

"Ma palun vabandust, monsieur Poirot, kuid ma tõesti ei näe, kuidas te saaksite mulle abiks olla."
Poirot ei vastanud. Ta vaatas mõtlikult meest, keda süüdistati oma sõbra Arnold Claytoni tapmises.
Ta silmitses tugevat lõuga, kitsast nägu. Kõhn päevitunud mees, tugev ja nõtke. Meenutas millegagi verekoera. Mees, kelle nägu ei väljendanud mingeid tundeid ja kes oli külalise vastu silmanähtavalt jahe.
"Ma mõistan täiesti, et mrs. Clayton saatis teid minu juurde parimate kavatsustega. Kuid ausalt öeldes, minu arvates toimis ta rumalasti. Nii minu kui enda suhtes."
"Kas arvate?"
Rich vaatas närviliselt üle õla. Valvur oli määrustikus ettenähtud kaugusel. Rich tasandas häält.
"Nad peavad leidma motiivi selle naeruväärse süüdistuse jaoks. Nad püüavad tõestada, et minu ja mrs. Claytoni vahel... oli midagi. See, nagu ka mrs. Clayton kindlasti ütles, on täiesti vale. Me olime vaid sõbrad, ei midagi rohkemat. Kuid kahtlemata on soovitatav, et ta minu heaks mingeid samme ei astuks."
Hercule Poirot tegi, nagu poleks ta küsimust kuulnudki. Selle asemel hakkas ta sõnasabast kinni.
"Te ütlesite "naeruväärne" süüdistus. Kuid seda see ei ole, nagu te teate."
"Ma ei tapnud Arnold Claytonit."
"Nimetage seda siis valesüüdistuseks. Öelge, et süüdistus ei pea paika. Kuid see pole naeruväärne. See on, vastupidi, väga tõepärane. Te teate seda väga hästi."
"Võin ainult öelda, et minule näib see süüdistus fantastilisena."
"Selle väitmisest on teile väga vähe kasu. Me peaksime mõtlema millelegi tõhusamale."
"Mind esindavad mu advokaadid. Mulle on teatatud, et nad pakuvad mu kaitsmist väljapaistvale juristile. Ma ei saa nõustuda sellega, et te kasutate sõna "meie"."
Poirot naeratas ootamatult.
"Ah," ütles ta oma kõige tugevama aktsendiga. "Te niisiis annate mulle vastu kõrvu. Väga tore. Ma lähen. Ma tahtsin teid näha. Ma nägin teid. Ma olen juba jõudnud tutvuda teie karjääriga. Te lõpetasite väga edukalt Sandhursti (Inglise jala- ja ratsaväekadettide kool). Te pääsesite staabiohvitseride kolledžisse. Ja nii edasi, ja nii edasi. Nüüd on mul teist olemas ka isiklik arvamus. Te pole rumal."
"Ja mis see siia puutub?"
"See otsustab asja! Pole mõeldav, et teie võimetega mees sooritaks mõrva nii, nagu see sooritati. Väga hea. Te pole süüdi. Rääkige nüüd mulle oma teenrist, Burgessist."
"Burgessist?"
"Jah. Kui teie ei tapnud Claytonit, siis pidi seda tegema Burgess. See järeldus on möödapääsematu. Kuid miks? Siin peab ju olema mingi "miks"? Ainus inimene, kes tunneb Burgessi küllalt hästi, et seda aimata, olete teie. Miks, major Rich, miks?"
"Ei kujuta ette. Lihtsalt ei oska midagi öelda. Jah, ma olen ka seda mõelnud. Burgessil oli võimalus, ainukesena peale minu. Kogu häda on selles, et ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. Burgess pole selline, kes võiks kedagi tappa."
"Mida teie juristid arvavad?"
Richi huultele ilmus mõrkjas muie.
"Minu advokaadid ei tee muud, kui küsivad usalduslikul toonil, kas ma tõesti pole eluaeg kannatanud selle all, et silmade ees läheb mustaks ja ma ei tea, mida ma teen."
"Koguni nii halvasti," kahetses Poirot. "Pole viga, äkki selgub veel, et Burgessil läheb aeg-ajalt silmade ees mustaks. See võimalus on alati olemas. Nüüd relv. Teile näidati seda ja küsiti, kas see on teie oma."
"See polnud minu oma. Ma pole seda kunagi näinud."
"Ei, muidugi polnud see teie oma. Kuid on see täiesti kindel, et te pole seda varem näinud?"
"Ei." Hääles oli tunda kõhklust. "Selliseid vigureid kasutatakse seina kaunistamiseks. Tõepoolest, paljudes kodudes vedeleb niisuguseid asju."
"Näiteks mõne daami võõrastetoas. Kas mitte mrs. Claytoni omas?"
"Ei mingil juhul!"
Viimaste sõnade peale tõstis valvur pea.
"Tres bien (väga hästi). Ei mingil juhul - ja pole mõtet karjuda. Kuid kunagi, kuskil te ju olete näinud midagi sellist? Eh? Kas pole nii?"
"Ei usu... Kui, siis mõnes antiikesemete kaupluses."
"Väga võimalik." Poirot tõusis. "Lubage mul lahkuda."
"Ja nüüd," ütles Hercule Poirot, "on järjekord Burgessi käes; jah, lõpuks tema."
Ta oli kõigist asjaosalistest üht-teist teada saanud - nii nende endi suust kui sellest, mida nad üksteise kohta rääkisid. Kuid keegi ei teadnud midagi Burgessist. Ei mingit pidepunkti, mingit vihjet selle kohta, mida ta endast kujutas.
Burgessi nähes ta mõistis, miks.
Teener ootas teda major Richi korteris, kaptenleitnant McLaren oli talle ette helistanud.
"Mina olen Hercule Poirot."
"Jah, sir, ma ootasin teid."
Burgess avas aupakliku liigutusega ukse ja Poirot astus sisse. Väike neljanurgeline esik, uks vasakul asuvasse elutuppa oli avatud. Burgess pani ära Poirot' mantli ja kübara ning järgnes talle korterisse.
"Ah," ütles Poirot ümber vaadates, "siin see siis toimuski?"
"Jah, sir."
Burgess näis olevat vaikne, kahvatu, lõdvavõitu. Kohmakad õlad ja küünarnukid. Kõlatu hääl, kõnes mingi Poirot'le tundmatu murraku varjund. Vahest kuskilt idarannikult. Üsna närviline, võiks arvata, kuid muidu ei midagi iseloomulikku. Teda oli raske seostada mingi sihikindla teoga. Kas tuleb eeldada, et osa mõrvu sooritatakse negatiivsetel ajenditel?
Tal olid kahvatusinised vilavad silmad, mida pealiskaudsed inimesed tihti seostavad ebaaususega. Sellest hoolimata, et petis võib teile otsa vaadata julgelt ja enesekindlalt.
"Mis saab korterist?" uuris Poirot.
"Ma hoolitsen selle eest, sir. Major Rich tegi korraldused mu palga suhtes ja ma hoian korterit korras, kuni... kuni..."
Ta pilk vilas ebalevalt.
"Kuni..." nõustus Poirot. Ta lisas asjalikul toonil: "See on niisama hästi kui kindel, et major Rich läheb kohtu alla. Tema asi tuleb arutusele umbes kolme kuu pärast."
Burgess raputas pead, mitte eitavalt, vaid arusaamatuses.
"See tundub lihtsalt võimatuna," ütles ta.
"Et major Rich oleks mõrvar?"
"Kogu see lugu. See kirst..."
Ta vaatas üle toa.
"Ahhaa, see siis ongi see kuulus kirst?"
See oli tohutusuur mööblitükk, täiesti mustast poleeritud puust, vaskneetidega, suure vaskkrambi ja vanaaegse lukuga.
"Kena töö." Poirot läks lähemale.
Kirst seisis akna all vastu seina, moodsa grammofoniplaadikapi kõrval. Teisel pool oli uks irvakil. Osaliselt varjas ust suur värvitud nahast eesriie.
"Seal on major Richi magamistuba," ütles Burgess.
Poirot noogutas. Ta pilk rändas ruumi teise seina. Seal oli kaks stereofoonilist grammofoni, kumbki madalal laual, juhtmed looklesid madudena. Suure laua ääres pehmed tugitoolid. Seintel seeria jaapani graafilisi lehti. See oli kena, mugav, kuid mitte luksuslik ruum.
Ta pööras pilgu tagasi William Burgessile.
"Te olite kindlasti lausa vapustatud," ütles ta sõbralikult.
"Olin küll, sir. Ma ei unusta seda ealeski." Mees muutus äkki jutukaks. Sõnad voolasid, nagu oleks pais valla pääsenud. Võib-olla tundis ta end rahulikumana, kui sai seda lugu küllalt tihti ette kanda.
"Ma käisin mööda tuba, sir. Koristasin. Klaase ja muud. Kummardusin paari mahakukkunud oliivi üles võtma - ja siis ma nägin: vaibal roostekarva tume plekk. Ei, vaip on juba läinud. Puhastusse. Politsei uuris seda. "Mis see siis on?" mõtlesin mina. Arutan omaette, rohkem nagu naljapärast: "See on täpselt nagu veri! Aga kust ta siis tuleb? Mis siin ümber on läinud?" Ja siis ma nägin, et see tuleb kirstust - sealt alt, näete, sellest praost. Mina ei taipa ikka veel midagi, mõtlen: "Mis siis ometi lahti on?" Ning tõstan kaane üles, näete nii" (ta tõstiski kaant) "ja seal sees oligi - mehe laip, küljeli ja kõveras, nagu magaks ta. Ning kaelast tolknes tal välja see vastik võõramaine nuga või pistoda. Ma ei unusta seda kunagi, mitte kunagi! Mitte elu seeski! Vapustav - täiesti ootamatult, saate aru."
Ta tõmbas sügavalt hinge.
"Ma lasksin kaane käest lahti ja jooksin välja tänavale. Otsisin politseinikku ja õnnekombel leidsingi ühe siitsamast ümber nurga minnes."
Poirot vaatas teda mõtlikult. Väga hea etendus - kui see seda üldse oli. Talle tunduski juba, et see polnud etendus, et kõik nii juhtuski.
"Kas te ei arvanud, et peaks kõigepealt äratama major Richi?" küsis ta.
"See ei tulnud mulle pähegi. Selle segadusega. Ma... tahtsin ainult siit välja saada..." ta neelatas, "ja... abi tuua."
Poirot noogutas.
"Kas te tundsite mr. Claytoni ära?"
"Ma oleksin pidanud tundma, sir, kuid teate, ma ei usu, et ma tundsin. Muidugi, politseiohvitseriga tagasi tulles hüüdsin kohe: "Aga see on ju mr. Clayton!" Tema küsib: "Kes on mr. Clayton?" Mina ütlen: "Ta käis siin eile õhtul."
"Ah, muide," ütles Poirot, "eelmisel õhtul... Kas te mäletate täpselt, mis kell mr. Clayton siia jõudis?"
"Mitte punktipealt. Ma ütleksin, et kolmveerand kaheksa paiku."
"Tundsite teda hästi?"
"Ta on oma abikaasaga päris tihti siin käinud selle poolteise aasta jooksul, mis ma major Richi juures teeninud olen."
"Oli ta samasugune nagu ikka?"
"Minu meelest küll. Hingeldas pisut, kuid ma arvasin, et ta kiirustas. Ta ruttas rongile, või nii ta vähemalt ütles."
"Tal oli muidugi reisikott käes, ta läks ju Šotimaale?"
"Ei, sir. Minu arvates jättis ta takso ootama."
"Oli ta pettunud, et major Richi polnud kodus?"
"Mina küll ei märganud. Ütles, et ta siis viskab talle paar sõna paberile. Ta astus laua juurde ja mina läksin kööki tagasi. Ma olin täidetud munadega pisut hiljaks jäänud. Köök on koridori lõpus ja sinna pole suurt midagi kuulda. Ma ei teadnud, millal ta välja läks või millal major sisse tuli, aga seda ma poleks niikuinii kuulnud."
"Ja mis siis juhtus?"
"Major Rich hüüdis mind. Ta seisis uksel, siinsamas. Ta oli unustanud mrs. Spence'i türgi sigaretid. Ma pidin need kähku ära tooma. Nii ma tegingi. Tõin need ära ja panin siia lauale. Loomulikult ma uskusin, et mr. Clayton on juba rongile läinud."
"Kas keegi veel tuli korterisse sel ajal, kui major Rich oli väljas ja teie köögis?"
"Ei, sir, mitte keegi."
"Olete selles päris kindel?"
"Kuidas võiski keegi tulla? Ta oleks pidanud kella helistama."
Poirot vangutas pead. Kuidas võiski keegi tulla?
Spence'id, McLaren ja ka mrs. Clayton võisid, seda ta juba teadis, minut-minutilt aru anda oma tegevusest sel ajal. McLaren oli olnud tuttavatega klubis, Spence'id olid enne tulekut istunud paari sõbra seltsis kodus. Margharita Clayton oli täpselt sel ajal rääkinud telefoni teel ühe tuttavaga. Mitte et Poirot oleks kedagi neist pidanud võimalikuks mõrvariks. Arnold Claytoni tapmiseks oleks olnud paremaid võimalusi kui järgneda talle korterisse, kus on teener ja kuhu peremees on iga minut tulemas. Ei, ta lootis ikka veel "saladusliku võõra" peale! Keegi Claytoni näiliselt laitmatust minevikust tundis ta tänaval ära, järgnes talle siia. Tappis ta stiletiga, toppis laiba riidekirstu ja põgenes. Puhas melodraama, väljaspool mõistust ja oletusi! Romantiliste ajalooliste romaanide laadis - hispaania kirst sobis sinna juurde oivaliselt.
Ta läks üle toa kirstu juurde tagasi. Tõstis kaane üles. Kaas tõusis kergesti, müratult.
Burgess ütles vaikselt: "Seal pole midagi, sir, ma nühkisin ta hoolega puhtaks."
Poirot vaatas kirstu sisse. Vaikselt hüüatades kummardus ta madalamale ja kompas selle sisemust sõrmedega.
"Need augud taga ja ühes küljes - nad paistavad... nad tunduvad olevat üsna hiljuti tehtud."
"Augud, sir?" Teener kummardus vaatama. "Ei oska öelda. Pole neid kunagi õieti tähele pannud."
"Nad ei torka just silma. Kuid seal nad on. Kas te võite öelda, mis on nende otstarve?"
"Tõesti ei tea, sir. Vahest mõni loom, mõni putukas või midagi niisugust. Miski, mis närib puud?"
"Mõni loom?" kordas Poirot. "Vaevalt."
Ta kõndis uuesti üle toa tagasi.
"Kas siin ruumis oli midagi muutunud, kui te sigarettidega tagasi tulite? Midagi? Toole liigutatud, lauda, midagi niisugust?"
"Imelik, et te seda küsite... Tegelikult oli küll. See eesriie, mis varjab magamistoa ust tõmbetuule eest, oli pisut rohkem vasakul."
"Nii?" Poirot' liigutused olid väledad.
"Veel pisut rohkem... Nii."
Eesriie oli varjanud kirstu poolenisti. Nüüd aga jäi kirst peaaegu täielikult selle varju.
"Miks te mõtlesite, et seda oli liigutatud?"
"Ma ei mõtelnud, sir." (Teine miss Lemon!)
Burgess lisas kõhklevalt: "Ma arvan, et see jätab magamistoa ukse rohkem vabaks - juhul, kui daamid tahavad üleriideid sinna jätta."
"Ka võib olla. Kuid võimalik on ka teine põhjus." Burgess vaatas teda uurivalt. "Praegu varjab eesriie kirstu ning varjab ka vaipa selle all. Kui major Rich torkas mr. Claytonit pistodaga, siis hakkas veri läbi kirstu põhjapragude kohe välja tilkuma. Keegi võis märgata - nagu teie järgmisel hommikul. Niisiis eesriie tõmmati ette."
"See ei tulnud mulle pähegi, sir."
"Milline valgustus siin on, tugev või nõrk?"
"Ma näitan teile, sir."
Kiiresti tõmbas ta kardinad ette ja lülitas sisse paar lampi. Tuba täitus pehme hämara valgusega, mis lugemiseks oli ilmselt liiga nõrk. Poirot vaatas laelampi.
"Seda ei pandud põlema, sir. Seda kasutatakse väga harva."
Poirot vaatas pehmes valguskumas ringi.
Teener ütles: "Ma ei usu, et keegi märkaks vereplekke, sir, selleks on siin liialt pime."
"Teil võib õigus olla. Niisiis, miks seda eesriiet liigutati?"
Burgessil käis värin üle keha.
"Kohutav mõelda, et niisugune kena džentelmen nagu majar Rich teeb midagi sellist."
"Teie arvates pole siis kahtlustki, et seda tegi tema? Miks ta seda tegi, Burgess?"
"Teate, ta on ju olnud sõjas, loomulikult. Ta võis peast haavata saada, eks? Räägitakse, et see võib aastate pärast välja lüüa. Nad lähevad äkki segaseks ega tea, mida teevad. Ja räägitakse, et väga sageli langevad siis nende ohvriks just lähedased ja kallid inimesed. Kas teie ei arva, et see võis nii olla?"
Poirot põrnitses teda. Ta ohkas. Pöördus ära.
"Ei," ütles ta. "Nii see ei olnud."
Nagu nõiaväel tekkis Burgessi pihku krabisev paber.
"Tänan teid, sir, kuid ma tõesti..."
"Te aitasite mind," ütles Poirot. "Te näitasite mulle seda ruumi. Te näitasite mulle, mis selles ruumis oli. Te näitasite mulle, mis toimus sellel õhtul. Võimatu pole kunagi võimatu. Pidage seda meeles. Ma ütlesin, et oli vaid kaks võimalust - ma eksisin. On veel kolmas võimalus." Ta vaatas ruumis ringi ja raputas pead. "Tõmmake kardinad lahti. Laske sisse valgust ja õhku. See ruum vajab seda. Ta vajab puhastust. Läheb kaua aega, enne kui ta saab puhtaks siin hõljuvast pimeda vihkamise mälestusest."
Suu ammuli, andis Burgess talle mantli ja mütsi. Ta näol peegeldus hämmeldus. Poirot, kes armastas mõistukõnesid, läks reipal sammul tänavale.

VII

Koju jõudnud, helistas Poirot inspektor Millerile.
"Mis sai Claytoni reisikotist? Ta pakkis enne ärasõitu, nagu ma ta naise käest kuulsin."
"See oli klubis. Ta jättis selle uksehoidja juurde. Siis ta vist unustas selle sinna maha ja läks välja tühja käega."
"Mis selles oli?"
"Mida oodata võis. Pidžaama, puhas särk, pesemistarbed."
"Väga põhjalik."
"Mida te siis arvate, mis seal pidi olema?"
Poirot laskis küsimuse kõrvust mööda. Ta ütles: "Mis puutub stiletisse: soovitaksin teil üles otsida see naine, kes käib mrs. Spence'i majas kraamimas. Selgitage välja, kas ta kunagi on näinud seal midagi sellist."
"Mrs. Spence?" Miller vilistas. "Või sinna te siis sihite? Spence'idele näidati stiletti. Nad ei teadnud sellest midagi."
"Küsige neilt veel kord."
"Kas te mõtlete..."
"Ja öelge siis mulle, mida nad räägivad..."
"Ma ei kujuta ette, mille peale te enda arvates olete sattunud!"
"Lugege "Othellot", Miller. Vaadake, mis tegelased seal olid. Üks neist jäi meil kahe silma vahele."
Ta pani toru hargile. Järgmisena valis ta leedi Chattertoni numbri. See oli kinni.
Pisut hiljem proovis ta uuesti. Jälle kinni. Ta kutsus George'i, oma teenri, ja käskis tal jätkata helistamist, kuni number vastab. Ta teadis, kui väga leedi Chatterton armastab telefoni teel lobiseda.
Ta istus toolile, võttis oma lakknahast kingad ettevaatlikult jalast, sirutas varbad välja ja nõjatus seljatoele.
"Ma olen vana," pomises Hercule Poirot, "ma väsin kergesti..." Ta nägu selgines. "Kuid ajurakud - need töötavad veel. Aeglaselt küll, aga töötavad... Jah, Othello. Kes mulle seda ütles? Ah jah, mrs. Spence. Reisikott... Eesriie... Keha, mis lamab, nagu magaks. Kavalalt tehtud. Kaalutletud, plaanitsetud... Ma usun, et nauditud!"
George teatas, et leedi Chatterton kuuleb.
"Siin Hercule Poirot, madam. Kas ma tohin rääkida teie külalisega?"
"Aga muidugi! Kallis mr. Poirot, kas teil õnnestus teha imet?"
"Veel mitte," vastas Poirot. "Aga võib-olla õnnestub."
Kohe seejärel Margharita hääl - vaikne, õrn.
"Madam, kui ma teilt küsisin, kas sel õhtul olid toas kõik asjad omal kohal, siis te kortsutasite kulme, nagu oleks teile midagi meenunud ja samas jälle ununenud. Kas mitte eesriie polnud sel õhtul paigast ära?"
"Eesriie? Aga muidugi, jah. See ei olnud täpselt nii nagu tavaliselt."
"Kas te tantsisite sel õhtul?"
"Mitte kogu aeg."
"Kellega te kõige rohkem tantsisite?"
"Jeremy Spence'iga. Ta on lihtsalt oivaline. Charles tantsib ka hästi, kuid mitte eriti. Ta tantsis Lindaga ja aeg-ajalt me vahetasime partnereid. Jock McLaren ei tantsi. Ta õiendas plaatidega ja sorteeris neid ning pani peale, mida me tellisime."
"Hiljem te kuulasite tõsist muusikat?"
"Jah."
Tekkis paus. Siis küsis Margharita.
"Mr. Poirot, mida see kõik - tähendab? Kas te... kas on... lootust?"
"Kas te teate, madam, mida tunnevad teid ümbritsevad inimesed?"
"Ma arvan, et jah." Hääl oli pisut üllatunud.
"Aga mina arvan, et mitte. Minu arvates pole teil sellest aimugi. See on teie elu tragöödia. Kuid see on tragöödia teiste, mitte teie jaoks.
Täna mainis mulle keegi Othellot. Ma küsisin teilt, kas teie abikaasa oli armukade, ja te vastasite, et küllap ta oli. Te ütlesite seda nii kergel toonil. Te ütlesite nii, nagu Desdemona seda oleks öelnud, aimamata hädaohtu. Ka tema teadis armukadeduse tundemärke, kuid ta ei mõistnud seda tunnet, sest tema ise polnud kunagi ega saanudki olla armukade. Minu arvates oli terava füüsilise kire jõud talle täiesti tundmatu. Ta armastas oma abikaasat romantilise andumusega kui kangelast, ta armastas oma sõpra Cassiot, täiesti süütult kui lähedast seltsimeest... Minu arvates tema enda võimetus kireks oligi see, mis ajas mehed hulluks... Kas te mõistate mind, madam?"
Pärast hetkelist vaikust kõlas Margharita hääl. Rahulik, meeldiv, pisut hämmeldunud: "Ma ei... ma vist ei taipa kõike, mida te tahate öelda..."
Poirot ohkas. Ta muutus asjalikuks.
"Ma külastan teid täna õhtul," ütles ta.

VIII

Veenda inspektor Millerit polnud kerge töö. Kuid ka Hercule Poirot'st polnud kerge lahti saada enne kui ta oli saanud oma tahtmise. Inspektor Miller torises, kuid andis alla.
"Kuigi, mis puutub siia leedi Chatterton..."
"Tegelikult mitte sugugi. Ta lihtsalt andis sõbrannale oma katuse all peavarju, see ongi kõik."
"Nende Spence'ide kohta - kuidas te välja uurisite?"
"Et stilett oli pärit sealt? Lihtsalt oletasin. Miski, mida ütles Jeremy Spence, viis mind sellele mõttele. Ma küsisin, kas stilett polnud mitte Margharita Claytoni oma. Ta paistis kindlasti teadvat, et ei olnud." Poirot peatus. "Mida nad ütlesid?" tundis ta huvi.
"Võtsid omaks, et see sarnaneb väga nende kunagise mängu-pistodaga. Kuid see polnud juba nädalat paar kellelegi silma puutunud ja nad olid selle täiesti unustanud. Ma arvan, et Rich näppas selle sealt."
"Mees, kes armastab mängida kindla peale, mr. Jeremy Spence," ütles Hercule Poirot. Ta pomises omaette: "Mõned nädalad tagasi... Aga muidugi, plaanitsemine algas tükk aega tagasi."
"Eh, mis siis nüüd?"
"Hakkame kohale jõudma," teatas Poirot. Takso peatus Cheriton Streetil leedi Chattertoni maja ees. Poirot tasus arve.
Margharita Clayton ootas neid ülemise korruse toas. Millerit nähes muutus ta ilme jäigaks.
"Ma ei teadnud..."
"Te ei teadnud, kes on see sõber, kelle ma kaasa toon?"
"Inspektor Miller pole mu sõber."
"See oleneb sellest, kas te tahate näha õigluse võitu või mitte, mrs. Clayton. Teie abikaasa tapeti..."
"Ning nüüd me räägime sellest, kes ta tappis," pistis Poirot kiiresti vahele. "Kas me tohime istuda, madam?"
Margharita istus aeglaselt kõrge seljatoega toolile nende vastas.
"Ma palun teid," algas Poirot, pöördudes oma kuulajate poole, "jälgige mind kannatlikult. Nüüd ma usun end teadvat, mis juhtus sel saatuslikul õhtul major Richi korteris... Me kõik lähtusime valest eeldusest - eeldusest, et ainult kahel inimesel oli võimalus panna laipa hispaania kirstu: major Richil ja William Burgessil. Kuid me eksisime. Samal õhtul oli seal veel kolmas isik, kellel oli samuti hea võimalus seda teha."
"Ja kes see oli?" päris Miller skeptiliselt. "Liftipoiss?"
"Ei. Arnold Clayton."
"Mis? Peitis omaenda surnukeha? Te olete arust ära."
"Muidugi mitte surnukeha - elava keha. Lihtsalt öeldes: peitis end kirstu. Ajaloost teame, et seda on korduvalt tehtud. Surnud pruut "Puuvõõrikus" (vihjatud on Thomas Haynes Bayley laulule "Mistletoe Bough"), Jachimo, kes kahtles Imogen'i vooruses (tegelased W. Shakespeare'i näidendist "Cymbeline") ja nii edasi. Ma tulin sellele mõttele niipea kui nägin, et kirstusse olid alles hiljaaegu puuritud mõned augud. Need olid tehtud nii, et kirstus oleks küllaldaselt õhku. Miks polnud eesriie sel õhtul oma tavalisel kohal? Et varjata kirstu ruumis viibivate inimeste eest. Et sinna peitunud mees võiks oma piina kergendamiseks aeg-ajalt tõsta kaant ja kuulata, mis ruumis toimub."
"Kuid miks," küsis Margharita, silmad hämmastusest pärani, "miks pidi Arnold end kirstu peitma?"
"Kas tõesti teie küsite seda minult? Teic abikaasa oli armukade mees. Samuti oli ta vaikiv mees. "Endassesulgunud", nagu väljendus teie sõbranna mrs. Spence. Ta armukadedus kasvas. See piinas teda! Kas te olite Richi armuke või mitte? Ta ei teadnud! Ta pidi teada saama! Niisiis, "telegramm Šotimaalt" oli telegramm, mida keegi polnud kunagi saatnud ega keegi kunagi näinud. Ta pakib üheks päevaks reisikoti ja unustab selle mugavalt klubisse. Ta läheb korterisse ajal, mil teab Richi väljas olevat, ütleb teenrile, et jätab kirjakese. Üksi jäädes puurib ta kirstusse augud, tõmbab eesriide ette ja ronib kirstu. Täna ta saab teada tõe. Võib-olla jääb naine pärast teisi sinna, võib-olla läheb ta ära ja tuleb pärast tagasi. Täna õhtul saab arumukadedusest meeletu mees teada..."
"Te ei väida ometi, et ta ise end tappis?" küsis Miller umbusklikult. "Mõttetus!"
"Oh ei, tappis keegi teine. Keegi, kes teadis, et ta on seal. See oli siiski mõrv. Hoolikalt plaanitsetud, kaua aega ette valmistatud mõrv. Mõelge "Othello" tegelaste peale. Me unustame Jago. Arnold Claytoni teadvuse aeglane mürgitamine, vihjed, kahtlused. Aus Jago, ustav sõber - inimene, keda alati võib uskuda! Arnold Clayton uskus teda. Arnold Clayton laskis tal mängida oma armukadedusel, laskis selle lõkkele puhuda. Kas plaan peita end kirstu oli Arnold Claytoni oma idee? Ta võis uskuda, et oli - küllap ta uskuski. Niisiis, asi on otsustatud. Stilett on vaikselt kõrvale pandud juba mõned nädalad tagasi ja ootas vaid momenti. Saabub õhtu. Toas on hämar, grammofon mängib, paarid tantsivad, üks mees toimetab plaadikapi juures, hispaania kirstu ja seda varjava eesriide vahetus läheduses. Lipsata eesriide taha, tõsta kaas ja lüüa - hulljulge tegu, kuid küllalt lihtne!"
"Kuid Clayton oleks ju karjatanud!"
"Mitte siis, kui ta on uimastatud," ütles Poirot. "Teenri sõnade järgi oli keha asend selline, "nagu magaks ta". Clayton magas, uimastatud mehe poolt, kes ainukesena võis seda teha: mees, kellega ta võttis klubis klaasikese."
"Jock?" Margharita hääl oli kõrge, üllatunud, lapselik. "Jock? Ega ometi mitte vana hea Jock? Kuid ma tunnen teda ju eluaeg! Miks peaks Jock ometi..."
Poirot pöördus tema poole.
"Miks võitlesid kaks itaallast duellil? Miks laskis noormees enda maha? Jock McLaren on vaikne mees. Ta on otsustanud olla teie ja teie abikaasa ustav sõber, kuid siis tuleb veel major Rich. See on juba liig! Pimedas raevus ja ihas kavandab ta peaaegu perfektse mõrva - kahekordse mõrva, sest major Richi süüs pole mingit kahtlust. Ning ta loodab, et kui Rich ja teie abikaasa on ära koristatud, et siis te lõpuks lähete tema juurde. Ja kes teab, madam, võib-olla tõesti... Mis?"
Margharita vaatas teda, pärani silmad täis õudust...
Pooleldi teadvusetult sosistas ta: "Võib-olla... Ma ei tea..."
Ootamatult kõlas inspektor Milleri autoriteetne hääl: "See kõik on väga hea, Poirot. Puhas teooria, ja ainult. Teil pole mingeid tõendeid. Võib-olla pole sõnagi sellest jutust õige."
"See on kõik õige."
"Kuid teil pole tõendeid. Pole millestki kinni hakata."
"Te eksite. Minu arvates võtab McLaren kõik omaks, kui ta sellest teada saab. Muidugi tuleb talle eelnevalt selgeks teha, et Margharita Clayton teab kõik..."
Poirot peatus ja lisas: "Sest kui ta saab teada sellest, on ta mäng läbi... Perfektne mõrv osutus asjatuks."