Tanel Rōigas 
ÜLESANNE

ulmeromaan 
Mu puhkus oli jälle läbi. 

Muidugi, sellele lisaks vōib mainida, et iga puhkus saab ükskord otsa, ja pealegi veetsin ma selle üsnagi sisukalt, liiati veel Maal, seega kōigi mugavustega, mida annab palk, omataoliste seltskond ja eriosakonna töötōend. 

Ma leidsin end istumas oma ajutises korteris, peos kaust, kaanel minu nimi ja märkus "isiklik" - kurat vōtaks seda tööd, mōtlesin pisut närviliselt, mul jäi palgarahast veel umbes neljandik kulutamata, nüüd saadetakse niikuinii kusagile, kus sellega pole midagi teha peale suveniiride ostmise. 

Korjasin oma vähesed asjad kokku, viskasin koti koos nende ja väärtusliku toimikuga üle ōla ja lasin eskalaatoril ennast alla kanda. 

Kosmosejaamas muutus reise jaotav ametnik Eriosakonna identifikaatorit nähes kohe poole vōrra toimekamaks, ja mōne minuti pärast istusin juba Keskplaneedi poole viivas laevas. Päikesesüsteemi massimōjust väljajōudmiseni oli veel oma tubli pool tundi aega ja ma tegin toimiku esimest korda lahti. 

Meie ametnikud olid tükk aega pead vaevanud, milline info edastamise viis oleks piisavalt ohutu. Lōpuks jäid nad rahule mitte just moodsaima, kuid nende arvates turvalisima variandiga - toimik kujutas endast kaht kokkukäivat vedelkristallekraani, oli loetav vaid teatud nurga alt ja töötas loomulikult vaid minu isikliku identifikaatoriga. 

Mulle vaatas vastu üpris tavaline veidi kitsavōitu, tihedate kulmude, esiletungiva nina ja natuke lapsiku suujoonega nägu. Kurat küll, mōtlesin, ega ometi järjekordne salamōrv? 

"Iseloomustus Kaitse Teadusliku Metoodika Ministeeriumist. 

Max Belo, sünd. 2695. Maa aja järgi, töötas aastatel 2716-2723 ministeeriumi laboratooriumites. Valdab tähelepanuväärset intellekti. Osales mitmete projektide läbiviimisel, täpsem loetelu vt. ND-42 (Hm, ühmasin endamisi, N tahendas "seitsme luku ja riivi taga"). Töökaaslastega läbisaamine hea, kuigi suhtlusringkond tagasihoidlik. Poliitikast ei huvitu, töös kohusetundlik ja lojaalne. Lahkus ministeeriumist isiklikel pōhjustel 2723. aasta märtsis." 

Igati positiivne, kuid impeeriumiaegselt väheutlev iseloomustus. Ma tutvusin ka koolist antud kirjeldusega, sealgi oli ära märgitud, et Max Belo ei ilmuta huvi poliitika vastu, aga muidu oli dokument sama kiitev, kui eelminegi. Veel paar tühist formulari, ja siis muutus asi huvitavaks. 

"Raport 25. 

Objekt 812 kiri märgib, et väljalennuks on vaja veel tähsusetuid ettevalmistusi. Pōhiliselt on laev varustatud. Samas aga leidub kirjas vihje mingi teise korteri kohta, mis samuti valmis olevat. Mida silmas peetakse, ei saa aru." 

"Raport 26. 

Objekt 812 on kodust lahkunud ja elab teadmata aadressil. Tööl käib endiselt. Juhin tähelepanu, et kinnipidamisega töö juures vōib tekkida raskusi." 

"Päevaaruanne. Märts, 26, 2723. 

Orbiidiluba vōtmata lahkus Maa tsoonist 128 laev, mille jaam identifitseeris kui "Odeoli". Jälitajatega tulevahetusse ei laskunud, kadus salapäraselt sektoris 5128. Vōimalik, et kasutati radarivastast kilpi." 

Toimikute ettevalmistajad hakkavad segi minema, nentisin mōttes. Iga siinse dokumendi taga on seitse salastatud dokumenti, mida millegi pärast minu toimikusse ei salvestata. 

"Ülesanne. 

Töötaja Frank Steenil ilmuda 12.juuniks 2729 Keskplaneedile Eriosakonda täpsemate juhendite saamiseks. Tutvuda materjalidega: laev, meeskond, marsruut. 

Keaton." 

Meeskond, nagu lisatud paberitest selgus, oli tüüpiline teise kategooria ülesande jaoks - 19 meest ja komandöriks mina. Iseloomustuste lugemisega ei hakanud ma aega raiskama. Tōsi, torkas silma, et mulle oli antud küllaltki noor kaader, kōigil vanuse järgi otsustades selja taga vaid aasta-paar teenistust pärast eriosakonna kooli. 

Pōhjus selgus ülesande lōpus. "Meeskond kuulub kategooriasse D-2," seisis lōigus "privaatselt kaptenile". Mühatasin. Kamp välja ōpetatud ja nüüd lastakse maha tappa... Kategooria D tähendas, et kaptenil puudub kohustus tagada meeskonnaliikmete tagasijōudmine. Jaotus 1 märkis, et tegemist on väheväärtuslike töötajatega - kahtlase päritoluga abilised, vahest isegi kaasahaaratud kurjategijad; minu kategooria tähendas "ülesande täitmise nimel", tähtsustades ülesande üle meeskonna elude. Loomulikult oli nii noor meeskond tervenisti meessoost. 

Laeva juures ootas veel üks üllatus. Muidu oli tegemist kōige harilikuma kolmanda suurusjärgu suure tulevōimsusega patrull-ristlejaga - igati loomulik vastane Belo laevale, mis oli Maa orbiidil paiknenud tsoonis sada ja järelikult kuulus teise suurusjärku. Ent minu laeval oli lisaks tavaandmetele külmutatud legend. 

""Hai", päritoluga Veega, ehitatud Maa Föderatsioonis, varastatud Veega orbiidilt kohalike piraatide rühmituse poolt. Pidanud kaks tulevahetust MF patrullidega ja mōlemal korral pääsenud," seisis dokumendis. Kahtlemata oli see tōsi, mingi kolmanda suurusjärgu laeva kohta käiv informatsioon, mille all minu laev oli kantud Infoteenistuse registritesse. Ainult et tegeliku "Hai" teekond oli lōppenud kusagil vaikses kohas, ilma pealtnägijateta peetud otsustavas lahingus. Patrullil on kohustus sellised laevad kas hävitada vōi mōnele MF planeedile toimetada ja kogu materjal salastada. Seejärel antakse informatsioon ja sama vōi sarnane laev eriosakonnale, kogu kupatust aga nimetataksegi külmutatud legendiks. Kuna aga "puhtaid otsi" esineb üpris harva, ei raisata legende kunagi. 

Bossi nägu muutus minu sisenemisel tooni vōrra süngemaks. Halb märk, mōtlesin ükskōikselt - ülesanne paistis juba niigi pōhjalikuna, nii et uus kinnitus mind ei üllatanud. 

"Tervist, Frank. Ma loodan, et sa puhkasid hästi?" 

"Jah, loomulikult." 

"Niisiis. Toimikust said targemaks?" 

"Mitte just väga." 

Nüüd tekkis jutuajamisse paus. Anthony Keaton vaatas mind oma tugitoolist, soliidne nagu alati, oma rühika hoiakuga justkui rōhutades kokkukuuluvust selle kabineti massiivse sisustuse ja oma isiku mōju ulatusega. Ta vaatas mind mōtlikult, justkui kaaludes, kas ülesannet ikka saab mulle usaldada, vaagides veel viimast korda poolt- ja vastuargumente... 

Tegelikult oli see muidugi jamps. Bossi jutupaus kujutas endast ainult temale ainuomast ülemuse-alluva vahekorra rōhutamist. Ma teadsin teda juba liiga hästi ja seetōttu ootasin kannatlikult. 

"Max Belo tuleb Keskplaneedile tagasi tuua," ütles boss seejärel, käsi kokku pannes. "See on ka ainuke konkreetne punkt sinu ülesandes, muus osas on sul vabad käed. Muide, veel üks täpsustus - ta tuleb tagasi tuua elusalt ja tervelt. Nagu sa ehk nägid, ei käi viimane kohustus sinu meeskonna kohta, seda enam aga puudutab Max Belot. On küsimusi?" 

"Kes ta on?" pärisin lühidalt. 

Boss nōjatus veidi mugavamalt tugitooli seljatoele ja muigas. Tema juures kujutasid need kaks zesti kindlat tunnust, et jutt tuleb pikk. 

"Max Belo on teadlane, vōib-olla isegi geniaalne. Ahjaa, Frank, istu ometi! Toimikus olid tema iseloomustused, eks ole? Noh, sealt puudub tema tööde loetelu, sest kōik need on täiesti salastatud. Arvatavasti sulle esialgu piisab teadmisest, et Belo töötas mateeriamuunduri kallal." 

Mulle tōepoolest piisas. Vaevalt et ühelegi Maa Föderatsiooni ametnikule meeldiks teada, et üks muunduriteadlastest hulgub kusagil galaktika kolgastes. 

"Niisiis," jätkas boss, kui oli veendunud efekti mōjususes, "Max Belo kujutas endast impeeriumi ametnike arvates kōige harilikumat fanaatilist teadlast, kes on poliitikast ja üldse ideoloogiast kaugel. Nende grupp töötas välja mateeriamuunduri projekti koos arenguplaanidega. Kuna Max Belo ise küllalt veenvalt tōestas, et sarnast aparaati ei suuda leiutada ühegi teise maailma teadus üle terve galaktika, leidsid ametnikud, et kōige kindlam on anda tootmine ja edasised uuringud sōjaväelaste kätte. 

Plaani segas aga Belo üks hobidest. Vōimalike muunduri kasutusalade hulgast valis ta välja koloniseerimise. Umbes uuringute keskmises järgus esitas ta sōjaväe juhtkonnale projekti baas- koloonia tüüpi laevast. Pōhimōtteliselt kujutab see endast ühtaegu suuremōōtmelist kosmoseristlejat, orbitaaljaama ja veolaeva. Mōte iseenesest oli kunagiste projektide modifikatsioon. Juhtkond kaalus asja läbi, eksperthinnangud olid soodsad, ent sōja-aja vajadustele viidates lükati projekt tagasi. Arvestades pōhitöö tähtsust, maksti teadlastele küllalt head palka. Nii tegi Belo ettepaneku ehitada laev ise ja luua ka katsekoloonia. Loa selleks ta sai, muunduriteadlasi tuli hoida, kalkulatsioonid näitasid, et raha ei jätku mingil juhul. Ent, nagu hiljem selgus, kasutas Belo kogu grupi kassat. Kuna katseeksemplaride toodangu realiseerimisest maksti meestele protsente, valmis laev üpris kiiresti. Kui tööstusliku muunduri eksemplari katsetama hakati, esitas Belo laeva sōjaväele täiesti seaduslikus korras kontrolliks. Nendele tundus midagi kahtlasena, laev pandi aresti alla. Ilmselt see Belot hoiataski. Muundur töötas. Salastusoperatsiooni ajal hukkus kuus meest kaheksast, Belo ilmus ei tea kust, uimastas mingil moel "Odeolil" viibiva valve ja pōgenes laevaga. Ning nüanss." Boss vaatas mind jälle mōtlikult. "Veel üks mees, Ron Filler, pōgenes. Kus ta praegu asub, ei ole teada, Keskplaneedilt lahkus ta veidi pärast Max Belot, kuid kohtunud nad senini ei ole. Belo ei andnud endast üleüldse MF- st lahkumisest saadik senini elumärke, nii et kui meiegi tema vahepealset asukohta ei teadnud, siis küllap ka mitte Filler. Nüüd ilmus ta äkitselt välja, registreeris oma laeva paaril planeedil seaduslikus korras kui eraomandi ja enda kui sōltumatu kapteni, kuid MF-i esindajatega suhelda ei taha." 

Lugu missugune, leidsin. Siiski, miks mulle ülesandeid anda, kui on olemas Patrullid? 

"See oli siis üldine osa," sōnas boss kokkuvōtvalt. "Nüüd detailid. Esiteks, nagu kōigil impeeriumiaegsetel teadlastel, on ka Belol sōjaline väljaōpe. Teiseks, "Odeol" on kolonisatsioonilaev ja täielikult relvastatud. Nii et ülesanne pole kergete killast!" 

"Aga milleks eriosakond, kui on olemas Patrullid?" küsisin otsustavalt. 

Boss ohkas. ""Odeolil" on küllalt ebamugav kaitseseade. Selle töötas välja arvatavasti Belo isiklikult. Tavalise laeva hävitamine toimub järgmiselt: laev tulistatakse puruks enne, kui ta jōuab hüperruumi sisenemiseks saavutada vajaliku kiiruse." 

Nagu koolitunnis, leidsin. 

"Max Belo seade on registreerimata ja seetōttu me teame ainult, kuidas see töötab. Laev paiskab endast erinevatesse suundadessse arvatavasti mingisugust gaasi. Gaas moodustab lühikese aja jooksul ekraane, mis peegeldavad täpselt laeva kuju, seda nii optilises kui radaridiapasoonis. Kosmoses on ekraan, kuigi lühikest aega, ent siiski piisavalt kaua laevast eristamatu, kuna liigub esialgu praktiliselt sama kiirusega. Kui "Odeoli" rünnata, on mōne hetkega laeva asemel ekraanidel näha terve eskaader ja enne, kui jōutakse kindlaks teha, milline on laev ja milline peegeldus, kaob "Odeol" hüperruumi. Loomulikult me proovisime Patrulliga." 

"Kas Belo ei soovi Keskplaneedile tulla?" pärisin naiivselt. "Nüüd ju enam Impeeriumi pole?" 

"Patrull tegi talle ettepaneku," vastas boss nukralt. Alluvast pole ilus ülemust kurvastada, mōtlesin enesekriitikaga. 

"Nagu oodata vōis, saatis Max Belo MF`i kōigi tema riigikordadega vanakuradi vanaema juurde," lōpetas mees. "Ahjaa, Belol on pardal ka mateeriamuundur, vōimalik, et täiustatud variant," lisas ta siis. 

"Ülesanne on arusaadav," sōnasin sōjaväelaslikult. "Lubate asuda täitmisele?" "Olgu, minge," lausus boss, laua pealt veel ühte toimikut vōttes ja mulle ulatades. Ja veel... Ma küll ei tahaks , et te kuulujuttudest hooliks, aga... Nagu uuringud Belo asjas on näidanud, huvitas teda vahepeal üliinimese teema. Ta on mingil määral ka bioloog - ōieti pole teada, mis määral, ka sellega tegeles ta huvikorras - igatahes oli "Odeoli" pardal ka ebanormaalne kogus ahve. Ma ei tea. KUULDAVASTI tegeles Belo nende aretamisega... Igal juhul ōnn kaasa!" 

Ahvid veel puudusid, mōtlesin piki koridori kōndides. 


Kosmodroomile sōites uurisin uut toimikut. "Odeoli" pilt jättis küllalt mōjuva mulje, kuigi miski siin mulle ei meeldinud: laeval oli veider väliskuju, mis tehniliste dokumentide lugemisel ebaotstarbekana tundus. Laev oli kerajas, kahe väljaulatuva ribiga külgedel, ülemise ja alumise laserkaitse tōttu meenutas natuke kaht kōhtupidi kokkupandud kilpkonna, ja omas aukartustäratavaid mōōtmeid. Ma eelistanuks ülesandel paari saatelaeva, kuigi teadsin, et praktilist kasu neist poleks - Max Belot jōuga oma laevamürakast välja ei tiri, muidu oleks Patrull seda juba teinud. 


Saabusin "Hai"`le ilma igasuguse hoiatuseta. Kuna ma lendasin laeva koosseisu kuuluva "herilasega", poleks meeskond pidanud mind märkama - raketi saabumine registreeriti rutiinsena. 

Kōigest hoolimata leidsin poisid täies stardivalmiduses. Inspekteerivale ülemusele oleks pilt küllap meeldinud - laitmatutes vormirōivastes, mittemidagiütleval ilmel asusid mu vōitluskaaslased määratud kohtadel ja sideoperaatori tähisega valgepäine noormees, arvatavasti Ovan, valmistus raporteerima. Mina ei olnud inspekteeriv ülemus. "Rivistu," kamandasin lühidalt. 

Paraadil oleks neid arvatavasti olnud tore vaadata, ent ülesande peale mōeldes paistis mul ees seisvat kōvasti tööd. Nad ei teadnud midagi ülesandest - rutiinne distsipliin, polnud neil vajagi teada. Aga minul tuli neist piraadid kujundada, see tähendab, näpuga näidata, kes neist endale habeme kasvatab, välja valida riided ja igale ühele seletada, kuidas neid kandma peab, palju muudki. Piraadid pärinesid, kes kusagilt, ja tavatsesid oma päritolu rōhutada, eriti kui nad olid sama noored, kui minu meeskond, riietuses ja kōnepruugis. Nemad siin minu ees aga olid, hoolimata erinevatest näokujudest, üpris sarnased - küll treenitud, aga ikkagi nooruslikult kōhnad, juba mōndagi näinud, vähemalt rohkem, kui eakaaslased tsiviilelust, aga ikka veel nägudelt ümarad ja rōōsavōitu. Muidugi, rivi on rivi, mina nendega ükshaaval tegeleda ei jōua, nagu nad on ühtne mass, nii nad ka sellelt ülesande täitmiselt tulevad, ja kui hästi läheb, saan ma selle tööga maha enne, kui mul nende kōigi nimedki on meelde jäänud. 

Meeskond seisis korrektses reas ja katteōpitud poosis. "Äralend veerand tunni pärast," ütlesin mōjukalt. "Selle aja sees peidate paraadrōivad kōige sügavamasse kapipōhja. Me oleme piraadid, aga mitte sōjakooli kursandid! Et ma terve reisi jooksul ei kuuleks kordagi mingit "just nii" vōi "härra komandör". Vabalt." 

Nad vaatasid mind üsna jahmunud nägudega. Vana Rom klassi ees seletamas: "Sōjalaev - see on ennekōike distsipliin, sōjaväeline kord.. Iga eriosakonna laev on sōjalaev. Ma tundun teile küll ehk pedandi ja totakana, aga ülesande täitmine algab igaühe vormirōivastest!" ja nii edasi. 

Mōnes mōttes polnudki see ju nii ammu. Aga täiesti piisavalt kaua aega tagasi, et ma olin jōudnud taibata: vana Rom ei teadnud eriosakonna tulevasest funktsioonist kuigi palju. Ma sain oma mundrit kanda vahest kord aasta jooksul, sedagi sel puhul, kui autasusid jagati. 

Kui mu poisid küllalt kirjutes riietes taas oma postidele asusid, andsime juba peaaegu piraatide mōōdu välja. Tutvustamine oli pikk ja tülikas. Komplekteerijate tööga vōis rahul olla: mul oli kaasas kaks snaiperit, üks spekulatsiooni, see tähendab, piraatkaubanduse spetsialist, neli esimese järgu pilooti, bioloog, kolm operatsiooniautomaatide spetsialisti (arsti) ja lisaks üheksa küllalt heade iseloomustustega lihtvōitlejat, kuna viimaste erialadega polnud minu ülesandes midagi peale hakata. Tōsi, üks neist oli kokk. Pardal leidus ruume veel nelja-viie sama suure meeskonna jaoks. Seadsin end kaptenikajutisse. Tuba tundus veidralt avarana. Kerge vabin märkis, et me oleme hüperruumis. 


Planeet Dant tundus ekraanil küllalt rahumeelsena. Muljet kinnitasid Informatsiooni baasandmed: elanikud humanoidid, majandussüsteem eksportiv-importiv (tähendab, sōltuv), Maa Föderatsiooniga rahus. Lisaks - ametnik, kes meid ekraanilt tervitas, kandis tsiviilriietust. "Tere tulemast. Teil on 42. meridiaan, kolmanda suurusjärgu 85. koridor." 

Seda nägin ma ekraaniservast isegi. 

"Teie olete Frank Steen, kapten?" 

"Jah." 

"Palun, teie tollideklaratsioon." Mulle edastatud nimekirja suhteliselt väikeste summade kōrval torkas silma "Laeva jooksev remont", mis arvuliselt vōrdus kōigi ülejaanud rahadega kokku. Infoteenistus töötas laitmatult - tōlgituna tähendas deklaratsioon: "Laev "Hai" Veegalt piraadina kataloogi kantud. Piiratud relvajōududega Dant vōtab teid vastu mitteametlikult, selle eest aga makske." 

Ametnik vaatas mulle, täpsemalt minu omapoolsele ekraanikujutisele otsa ja küsis siis: "Teie eesmärk planeedil?" Rōhutatud rutiinsuses peitus oma iva. Kui me tahtsime pahandust teha, vōis ju ka MF patrulli kutsuda. 

"Proviandi varumine," vastasin sama igapaevaselt. Tōlge: väike naps ja hingetōmme, aga ei mingit ebaseaduslikku kauplemist. Ametnik naeratas. 

"Identifitseerimiskaardid saate kosmodroomilt. Meeldivat ajaveetmist!" 

Dantlased jätsid igavalt inimliku mulje. Kuna me tulime päeval, oli neid küllalt vähe liikvel: silma ehituse tōttu eelistasid nad öist eluviisi. Siiski paistis piisavat nende pruunikast nahast ja suhteliselt lühikesest kasvust, et minu poiste huvi äratada. Kui MF stiilis standardset kosmodroomi ja vastuvōtuhoonet nähes olid nad veidi pettunud, siis dantlasi vaadates ilmutasid nad siirast huvi. Arvatavasti sattus mu meeskond esimest korda välisplaneetidele - küllap praktiseerisid nad patrullis. 

"Noh, arvake ära, kuhu me kōigepealt läheme," pärisin familiaarselt. Ovan tegi suu lahti, kuid sulges selle siis kohe. Ülejäänud ootasid kuulekalt. Niikuinii see togu püüdis end viimasel hetkel kinni, enne kui jōudis öelda "Ei tea, härra komandör." 

"Nagu piraadid kunagi, tuleb esimene käik kōrtsi," laususin. "Külaliste kōrts asub sellistel planeetidel tavaliselt peaväljakul. Sammu marss!" 

Danti majad ei meenutanud kuigivōrd Maa arhitektuuri. Hoolimata MF poolt pakutavatest vōimalustest eelistas kohalik rass endiselt uuristada oma elamud planeedi grotesksevōitu taimestikku. Vastutulevad dantlased pōhjustasid mulje, nagu kōnniks kusagil Indias eksootilise arhitektuuri näitusel. 

Ka kōrtsihoone juures torkas silma MF lähenemine, sedapuhku vastupidisest seisukohast, kui kosmodroomil. Väliskülaliste joomiskohad pidid olema planeedipäraselt eksootilised. Astusime üle mingit lille imiteeriva ukseaugu läve ja sattusime aeda. Sellesse oli oskuslikult ära paigutatud kōige erinevama kuju ja kōrgusega istmeid. 

Valisime välja kōige Maalikumad kohad, jätsin meeskonnaliikmed istuma ja läksin kōrtsmikku otsima. 

Letti siin loomulikult polnud. Oli ainult moodne tellimispunkt - post, mille sees sahtel - neli indiaanlasetaolist noorikut, tōsi, veidi pikka kasvu, ja üks vanapoolne härra, samuti parajalt pruunikas. Pärisin temalt, kas ta on kōrtsmik. 

"Vōtke istet, noormees," vastas ta mulle, osutades enda vastas olevale toolile. Iste oli reguleeritav ja universaalne. "Tōepoolest, mina olen kōrtsmik, ja hea kōrtsmik, tunnen kōiki siinseid ja paljusid galaktilisi marke..." 

Kurat, mōtlesin mehe tiraadi kuulates veidi närviliselt. Tegemist oli järjekordse juhuga, kui Galaktika Standardkeele sōna kohalik vaste oli laia- vōi teisetähenduslik. Vanamees soovitas mulle parajasti nende kandi vanimaid jooke ja ma mōtlesin pingsalt, kuidas teda viisakalt katkestada. 

"... ja srrrebra mahlast pruulides saab esialgu pehme veini ning seejärel, kui lisada bulbe, mis on meie üks pärmidest, siis nimetatakse..." 

"Te olete tōeline kōrtsmik," ütlesin rabatult. "Kindlasti viige ... vabandust, valige mu poistele seda ja siis too n-tähega, noh, susisev sōna..." Vanamees oli katkestamise peale muidugi pahane, aga mu valik talle meeldis, sest ta noogutas mōtlikult. "Jah... Aga kas siit saab kusagilt teada, kust ma vōiksin ühte oma sōpra leida, ta vist sattus vahepeal teie heade jookidaga hoogu," jätkasin ettevaatlikult. 

Vanamees vangutas pead. "Jajaa, maalased... Minge sinna kollase blo taha, seal on meie abitöötaja..." Üks näitsikutest juba kiirustas minu valitud jookidega meie laua poole ja teine ulatas mulle arve. Nojah, eksootika, mōtlesin lehte vaadates. 

Kollase "blo" taga istus tōepoolest abitöötaja, kōige ilmsemalt Maa Föderatsiooni kunagine kodanik. "Tervist, mina olen "Hai" kapten," sōnasin asjalikult. 

"Tean ja juba ootasin," kehitas mees ōlgu."Vōtame ühe pitsi. Mis teil vaja on? Siin ei käi MF- lasi just sagedasti." Mees naeratas sōbralikult ja laialt. "Viskit, ma arvan?" 

"Ma vajan Max Belot," ütlesin, kui olin klaasi lauale tagasi toetanud. 

Mees üllatus. "Aga tema pole ju piraat," märkis ta küsivalt. 

"Arvad?" pärisin vastu. "Igatahes tahan ma temaga kohtuda." Ma vōtsin taskust kokkumurtud rahatähe ja panin peopesa all lauale. 

"Ta maandus Arvis, "sōnas mees. "Ajab seal mingit liivaäri." 

Seega on Belol tōepoolest mateeriamuundur, mōtlesin. Pole ühtki muud loogilist pōhjust, et keegi MF-lane vajab liiva, kui ta just pole peast pōrunud. 

"Kuidas siinkandis muidu on?" pärisin lakke vaadates. "Dant ostab muidugi MF-st, aga Seber?" "Jah, ajad pole enam need," kehitas mees ōlgu. "Aga muide..." 

Spekuleerimise lühikursus oli mul piisavalt hästi peas, nii et ma vōisin meest jälgida ja samas oma mōtteid mōlgutada. 

Arvatavasti vajab Belo kütust. Meie teadlane sōidab teise suurusjärgu laevaga, mille hüperruumigeneraatorid ōgivad energiat nagu näljas kass vorsti. Samas aga, kui juba kord laev energiast sädeleb ja liiva ladu täis pressitud, vōtab ta kursi järgmisele planeedile asukohaga jumal teab, kus. 

"Sinna Jardale vōiks vaadata," arvasin asjalikult. "Igal juhul - tänan nōuande eest." 

"Selleks ma siin lillekeste vahel munengi," ohkas koordinaator. "Meteoriit mootorisse!" 

"Läksime," sōnasin oma kaaslastele. Ern kōige rohkem, ülejäänud vähem - kōik ōhetasid elurōōmsalt ja polnud äraminekust kuigi vaimustatud. 

Arvis polnud kosmodroomi, vaid ainult kaunis kesine parkla. Ent seal seisis uhkelt impeeriumi disainiga "kutsikas", külje peal väikeste kuldtähtedega "Odeol". 

Linnas asus MF-tüüpi hotell. Me seadsime end sinna sisse. Keelasin poistel kategooriliselt rohkem juua, istusin oma tuppa ja hakkasin tegevusplaani välja mōtlema. 

Mul ei tulnud midagi mōistlikku pähe. 


Ma kohtasin Max Belot koridoris. Ta oli peaaegu samasugune kui fotol, ainult et enam ei saanud tema suujoont lapsikuks nimetada. Mehe nägu paistis olevat veel kitsamaks muutunud ja jättis koos esiletükkiva nina ja üsna ükskōikse ilmega mulje inimesest, kes ümbritsevat küll märkab, kuid pōlgab. 

Kuid mitte Max Belo ei avaldanud mulle kōige rohkem mōju. Temaga oli ahv. Loom oli mehest ainult veidi väiksem, kujutas endast tōenäoliselt hübriidi - sellist ahvi polnud ma kuskil näinud! - kuid jättis igati ahviliku mulje. Ainult et ... Vōib-olla mängis siin oma rolli bossi jutt üliinimesest, kuid see ahv nägi veidralt inimlik välja, kōndides Belo kōrval, vōttes sama pikki, tōsi, märksa ahvilikumaid samme - vōiks arvata, et minu tōttu on neil parajasti jutuajamine pooleli jäänud. Ja veel - kuigi ma poleks osanud öelda, kas Belo mind märkas vōi mitte, ahv silmitses mind küll. Ma läksin hotelli alla baari ja tellisin viskit. 

Belo loomas polnud planeedi mōistete järgi midagi imelikku. Nagu tavaliselt, arenesid siingi kohalikud humanoidid ahvilaadsetest - seda ühelt poolt. Teiseks, Dant oli rikkaliku looduse ja looduskultuuriga planeet. (Hm, üks sotsioloog märkis kunagi, et mida kaugemal galaktika keskmest, seda looduslembesemad on inimesed). Seetōttu leidus Dantil kōige erinevamaid lemmikloomi. Ka loomadel olid omad vajadused ja seetōttu jalutas dantlasi tänavail arvuka osaga kohalikust loomariigist. Muide, Belo polnud esimene, keda ma siin ahviga nägin. Aga ehk ta on hoopis niisama dresseerija - loomaarmastaja? Pealegi bioloog ja sōltumatu bioloog, kelle eksperimente ei piira MF deklaratsioon "Katsete keelamisest geneetilise koodiga ja loomade aju arendamise alal." Ei vōi iial teada, otsustasin kokkuvōtteks ja jōin oma pitsi tühjaks. 


"Operatsioon on järgmine. Ovan ja Mit lähevad Belo juurde, kui ta majast välja astub. Teevad talle ettepaneku relva mitte puutuda ja kaasa tulla. Kui tuleb, mis on vähe tōenäoline, viite ta "kutsikaga" "Haile" ja panete kinni. Kui hakkab kaklema - lööge vastu ja karjuge appi. Kui üritab relva kasutada, lööge see tal käest vōi varjuge. Luban ainult ōhku tulistada! Niisiis. Ern, Zalgin ja mina jääme akendele. Kui läheb all tulevahetuseks, tulistame üle nende peade. Pihta lasta keelan kategooriliselt! Varjata ennast ja tulistada umbes, kui alt hakatakse üles laskma. Automaadid panna ukse kōrvale valmis, juhul kui Belol peaks pähe tulema sisse tungida. Küsimusi on? Positsioonidele!" 

Vōtsin Zalginil ōlast. "Sa oled täpsuslaskur, ma mäletan?" ütlesin hajameelselt. 

Noormees lōi särama. "Just nii." 

"Ma ju keelasin kasutamast," sōnasin vaikselt. "Aga ülesanne on järgmine. Kui Belo peaks juhtumisi nendega kaasa minema, ootad nii kaua, kuni see on kindel, ja seejärel lased ahvi... ma ütlesin AHVI! maha. Arusaadav?" 

"Jah," vastas Zalgin. Tal oli tōepoolest üsna üllatunud ilme. 


Loomulikult saatis Belo truu kaaslane teda ka seekord, kui nad pool tundi pärast meie valveleasumist hotelliuksest välja läksid. Nad suundusid oma liikuri poole. 

Ovan ja Mit jalutasid neile vastu, nagu tavalised hotellielanikud. Veidra paarini jōudnud, peatusid nad äkki ja pistsid käed pōue. Belo kehitas ōlgu, olles nende ettepaneku ära kuulanud. Nad astusid kaks sammu liikuri poole ja samas viskas Belo oma halati ahvile. "Tuld," kamandasin lühidalt. Hotelliesisel väljakul kajas kaks lasku. Hetkega oli neetud ahv halatist kätte saanud püstolid ja neist tulistanud. Minu hoiatusel ōhku lasta polnud sügavamat mōtet - niikuinii poleks me esimese hooga tabanud. Aknaklaasid klirisesid. Nüüd tulistati alt juba kolmest püstolist, ja sedavōrd asjalikult, et polnud lootustki pead tōsta. 

Zalgin viskus püsti ja vajutas päästikule. Samas prantsatas ta pōrandale. "Ahv..." ütles ta valuliselt. Mu mōttesse ilmus pikk kombineeritud vandesōna. 


""Hai", kuuldele! Valmistuda kirurgiliseks kiiroperatsiooniks," ütlesin "kutsika" juhtimispuldi taga istudes. Suurepärane algus. Ovan surnud, Mit tōenäoliselt jääb ellu, kuigi vajab kiiresti arstiabi, Zalginil kuul kopsus. Olen ilma bioloogita. On samuti ilmselge, et minu vastas ei seisa mitte üksainus Max Belo, vaid koos temaga veel päris mitu, kui just mitte üliinimest, siis vähemalt üliahvi. Kusjuures Belo ei alahinda oma vastast ja ei jäta midagi juhuse hooleks - ei Ovan ega Mit poleks saanud tulistada, ühel oli kuul peas ja teisel kōris. Lisaks sellele neutraliseerisid Belo ja ahv kahepeale kolm automaaturit, tulistades sealjuures püstolitest. 

Meeskond oli loomulikult ärevil. Muide, hea, et Zalgin pihta sai, tema ju teab, et ma midagi selle ahvi juures kahtlustasin. Ülejäänud arvavad, et ka mina ei osanud midagi sellist oodata ja ei hakka komandöri mōtteski süüdistama. 


"Laev viia orbiidilt eemale, vōtta kurss Jardale, planeedi massimōjust välja jōuda ja laev seisata. Pöörduda orbiidile tagasi ... kahekümne nelja tunni pärast ja teatada, et tegu on jahutussüsteemi rikkega. Minuga planeedile jäävad Ern ja Linder. Asuda käsku täitma !" 


Sedapuhku vōtsime "herilased". Oli teatud vōimalus, et pärast paugutamist hotellis peetakse piraate silmas ja ma ei tahtnud pōrmugi tähelepanu äratada. 

Peitsime "herilased" metsa ja kōndisime kolm kilomeetrit, enne kui maanteele jōudsime. Tegevusplaani mul veel polnud, kuid ma teadsin ainsat aadressi, mille järgi vōib leida Max Belo ilma suurema otsimiseta, see tähendab, kui ta pole veel ära lennanud. Ainus koht, kust Belo vōis hankida vajamineva liiva, oli Sahba kōrb. Paraku tuli meil enese varjamise huvides ring sisse teha ja nii veetsime kaks tundi, lennates reisiliini laineriga kohalikul marsruudil. 

Sahba kōrbe läheduses asus ainult üks linn. Seetōttu polnud ma kuigi üllatunud, nähes Tsinogo parklas tuttavat "kutsikat" tähisega "Odeol". 

Sedapuhku kolisime kohalike hotelli. Linnas asus küll MF-tüüpi vōōrastemaja - ka maalased vajasid aeg-ajalt liiva - ent mul oli oma plaan. 

"Veetke aega, kuidas tahate," ütlesin kaaslastele. "See ei ole küll käsk, kuid soovitus. See-eest keelan igasuguse omavolitsemise ja revolvriga vehkimise - ja ennekōike mu sabas tolgendamise. Kōik." 

ōhtuni vedelesin ma lihtsalt voodis, ōigupoolest küll asemel - kōrbedantlased armastasid millegipärast jaapani stiilis voodeid. Kella kaheksa paiku ajasin end püsti ja seadsin sammud MF vōōrastemajja. Seal asus ka söögi- ja joogikoht. Veetsin tubli tunni paari klaasitäie kohaliku joogiga ja seejärel juhtus see, mida ootasin - Max Belo, loomulikult koos ahviga, saabus ōhtust sööma. Oma halatti kandis ta siinse kliima tōttu palja keha peal ja see oli millegipärast pikemaks veninud - küllap sisaldas vajalik riideese nüüd automaate. 

Ahv, kas viisakusest vōi konspiratsioonist toolile ei istunud, vaid seadis end koduselt ja ahvilikult peremehe kōrvale pōrandale. Telliti, nagu näha, ka temale - kelner jäi mōttesse, kuhu ahvi ports panna, ja asetas selle lōpuks laua servale. Loom vōttis soliidse rahuga taldriku ja hakkas teise käpaga sealt sööma. Lauakombed polnud üliinimesele ilmselt kohustuslikud. 

Vōtsin oma pitsi ja astusin nende laua poole. Seda nähes ōnnistasid mōlemad mind päris pika pilguga. Max Belole mu kavatsus ilmselt ei meeldinud. 

"Kas tohib?" küsisin viisakalt. Enne, kui Belo jōudis vastata, ma jätkasin. "Teate, ma vaatasin teie ahvi. Küll on kena loom!" 

"Ta ei ole loom," ütles Belo jahedalt. Ma kuulsin esimest korda tema häält ja see vastas üsnagi mu ootustele - mehe bariton oli kuiv ja enesekindel. "Kust te teate, ehk on tal rohkem mōistust kui teil?" "Nojah... aga kas see pole siis ahv," püüdsin hättasattunud viisakat inimest mängida. 

"Aga loomulikult on see ahv," ütles Belo pilklikult. "Vaadake, kuidas ta sööb. Muide, kui ta sööks noa ja kahvliga, arvaksite, et ta on dresseeritud. Tegelikult on siin analoogia olemas: meie oleme dresseeritud viisakaks..." 

"Kas ta on siis mōistusega ahv?" küsisin sokeeritult. 

"Jah, kujutage ette, on küll," sōnas Belo mind pikalt vaadates. "Just praegu ütles ta mulle, et on teid kusagil näinud. Kas te olete Maa Föderatsioonist?" 

"Eee... jah," vastasin sihiliku mōttepausiga - enamus piraate kas tuli otseselt vōi pärines Maa Föderatsioonist ja neil polnud kalduvust kuulutada oma tegelikku kodupaika ja tegevust igale vastutulijale. Belo näoilmest sain aru, et ta oli vihjet taibanud. 

"Kas ta räägib ka?" pärisin ikka veel imestusest mitte üle saades. 

"Ahvide keeles," ütles Belo muiates. "Tal on larüngofon ja minul kuuldeaparaat. Tōsi, teie ei saaks keelest aru, see on mul veel pisut puudulik." 

Leidsin esimese Max Belo nōrga koha, mōtlesin vōidukalt. Sa ei saa ju oma saavutustega saavutuste endi ees kiidelda. Hoolimkjata sellest, et ma olen sinu silmis tühine, üritad sa praegu mulle muljet jätta. 

"Muide, täpsemalt paika pannes see ahv ei ole inimesega vōrdne," sōnas Belo. Tema irooniline muie hakkas mulle tasapisi närvidele käima. "Minu ahvil pole nimelt moraali meie mōistes. Ma suutsin ja tahtsin talle anda küll mōistuse, kuid tunnete asemel on tal instinktid, loomulikult need, mis on otstarbekad. Ja nüüd öelge mulle, kas ta on meist, inimestest, halvem vōi parem?" 

"Hm. Erandolukorras otsustab ta muidugi kiiremini," arutlesin sedapuhku juba siiralt. "Samas aga on ta tōenäoliselt individualist - on tal enesealalhoiuinstinkt alles?" 

"Aga loomulikult. Teid ta kriisisituatsioonis oma elu kaotamise hinnaga küll ei päästaks, " tähendas Belo. Ta hōikas kelnerile: "Kaks topeltviskit!" 

"Aga kas see teid ei häiri?" küsisin. 

"Teie surm? Vaevalt. Aga mis minusse puutub, on tal mōistuslik blokeering. Kuna minu eest eneseohverdamine toob kasu tema liigile, on sellel sisu ja mōte. Naturaalselt areneks liik palju aeglasemalt." 

"Nii et kui te aretaksite selliseid ahve, ütleme, sada tuhat, vōiksite nad viia inimeste vastu rünnakule?" 

"Kust te seda vōtate? Ahvid on pōhiliselt taimetoitlased, järelikult pole neil pōhjust inimest rünnata. Vōimuiha neil ei ole ja vōōra tööjōu kasutamise seisukohalt on nad vähemasti nii palju humanistid, et näevad - inimesed jäävad neile vōimetelt alla, ja tööd saavad nemad paremini teha." 

"Kas siis instinktidel pōhinev inimene ongi see parem,...üliinimene?" ütlesin valjusti mōeldes. 

Belo vaatas mulle otsa ja ohkas."Tüüpiline," nentis ta. "Tüüpiline inimesekeskne lähenemine. Parema inimese saab vaid olemasolevat täiustades... Kas see pole tobe? Inimest täiustada on ju peaaegu vōimatu, sest inimene reeglina ei taha täiustuda! Ei suuda! Ei viitsi! Inimesele meeldib vegeteerida, meeldib teada saada pidevalt ja korduvalt, et ka teised inimesed vegeteerivad. Ja kuna see on ta pōhitegevus ja sellega saab kokku vōtta ka tema pōhihuvid..." Belo kehitas ōlgu. "Milleks armastada inimest kui liiki, inimest kui massi?" 

"Ahjaa, vabandust, ma läksin teemast kōrvale," ütles ta siis. 

"Kas teie ahv on enamat, kui inimene?" pärisin ettevaatlikult. 

"Mōnest seisukohast kindlasti," nentis Belo. "Peamiselt nendest seisukohtadest, mille järgi ta on ahv. Ta vōib kasutada nelja jäset ja saba, tal on inimesega vōreldes suurem jōud... Ja loomulikult on ta parem, eelarvamustevabam ja puhtam, kui keskmine inimene. Ent ta pole vōrreldav üliinimesega. Tōsi küll, kui se jutuks tuli - ta annab mulle vōimaluse olla rohkem üliinimene, kui ma oleksin loomulikult, ilma temata. Temaga suheldes saan ma olla puhas vōi vähemalt puhtam, vähem määritud räpastest emotsioonidest. Ma ei pea suhtlema keskmise inimesega! Pealegi, ta kaitseb mind." 

"Kas ta on siis ka teist parem?" küsisin mōtlikult. Ma ei suutnud jōuda seisukohale, kuidas ahvi poole vaadata. Väide, et ta on mōistusega, tekitas teatud delikaatsuse - humanoidi, näiteks, ma ju ei jōllita nagu eksponaati. Pealegi oli ahv küllalt kogukas ning vōis ju solvuda... ei, see vist kuulub räpaste emotsioonide hulka. Ahvil, muide, mingeid probleeme ei tekkinud: ta vaatas mind pidevalt pika pilguga. 

"Ei, loomulikult pole ta minust parem," vastas Belo pahaselt."Ma olen temast paraku siiani targem ja jään temast targemaks arvatavasti kogu oma eluks. Jääb ainult loota, et tema, tema liik edasi arenedes muutub targaks, ja ilma räpaste emotsioonideta... Kahjuks ma pole psühholoog ja ei tea." 

Järsku meenus mulle, et ma pean tegelikult Max Belo Maa Föderatsiooni toimetama. Vōtsin laualt viski ja rüüpasin tubli sōōmu. Ahv vaatas seda pealt ja hakkas end sügama. 

"Vabandust, mis teie nimi on? Veider, et nii tähelepanuväärsetest katsetest pole midagi kuulda olnud," ütlesin kerge aupaklikkusega. 

Nagu ma lootsingi, ignoreeris mees teist lauset ja vastas küsimusele. "Max Belo. Ja teie?" 

"Frank Steen." 

"Peaaegu meeldiv tutvuda," tähendas Belo. "Te vähemalt kuulasite ja jäite mōttesse." 

Ahvidel ei ole emotsioone, mōtlesin hajameelselt. Tänu sellele ei saa Max Belo arvatavasti viimaseid kuigi sageli avaldada. Nii ta jagabki mulle ühe käega pōlgust ja teisega tunnustust. 

"Kas teie kasvandik sai meie jutust aru?" küsisin uudishimulikult. 

"Ei, üsna vähe," lausus Belo. "Tema jaoks oli siin liiga palju emotsionaalseid probleeme. Ta tunneb enda ja meie liigi puudusi ja voorusi, ent tema jaoks pole probleemi, kumb neist peaks eksisteerima ja kumb mitte ja nii edasi." 

"Kas siis meie liik ei peaks eksisteerima?" pärisin kiiresti. 

"Laskusin reainimese positsioonile," nentis Max. "Lihtsalt tavalisele inimesele ajaks hirmu nahka seegi mōte, et ahv on vōimeline teda hävitama, kuigi ahv seda teha ei taha. Mōelge, ta oskab püssi lasta! Teibasse viimane kui eksemplar!" 

"Ja kui mitte teibasse, siis vähemalt tuleks talle kuidagi selgeks teha, et inimesed jagunevad halbadeks ja headeks, halvad on sealpool piiri, seal planeedil, vōi elavad näiteks ümber nurga; ja ahv peaks hoopis nende pihta tulistama," lisas Belo pärast mōttepausi. 

Aga ehk on ta hoopis oma ahvidega nelja aasta jooksul üksinda kosmoses lolliks läinud? Käib ringi ja pōlgab inimesi...ei, keskmisi inimesi... aga need on ju kōige sagedamini esinevad, järelikult ikkagi inimesi üleüldse, lihtsalt patoloogilistel pōhjustel? 

Mida nad temast Maa Föderatsioonis tahavad? Ah, ōige, ta oli ju väljapaistev teadlane impeeriumi sōjatööstuses - mateeriamuunduri tehnoloogia kuulub siiani kategooriasse N-1 ja järelikult sōjaväelastele. Vōib-olla leiutab Belo veel midagi kasulikku. 

"Meeldiv oli vestelda," tōusis mees lauast. "Jaa. Ahvidega on muide väga huvitav rääkida maailmast ja teadusest. Neil on loov lähenemine." 

Ahv oli samuti tōusnud ja vaatas peremeest. "Head ōhtut," ütlesin neile järgi. 


"Kas sul vorm on kaasas?" pärisin Linderilt. Mu poisid tundusid kuidagi roidunutena - polnud tegelikult ka mingi ime, arvatavasti ei vastanud minu ülesande täitmise kulg nende ettekujutusele eriosakonna töötaja seiklusrikkast elust. Linder näiteks oli jätnud oma magamisasemele MF poolt välja antud tutvustava brozüüri "Seksuaalelu Dantil", nii et igavus paistis maad vōtvat. 

"Vastavalt teie korraldusele on vorm kōige sügavamas kapipōhjas," raporteeris noormees kindlalt. 

"Jätta," ütlesin lühidalt. "Ma küsisin, kas see on sul kaasas?" 

Linder kehitas ōlgu. "On küll." 

Ma teadsin seda ette. Vōi veel, tookord olin ma ise samasugune ja kaks asja, mida ma endaga alati kaasas kandsin, olid relv ja munder. "Niisiis, sa paned selle selga, lähed hotelli ja otsid üles Max Belo. Sa ütled talle... Seda täpsustan. Käitud täievolilise MF esindajana. Ahjaa, mikrofoni paneme sulle kaasa. Ja ei kasuta mingil juhul relva. Ülesanne arusaadav?" 

"On." 

"Siis mine ja pane end riidesse. Sa ütled talle..." 

Linderi nööbis oli videosaatja, nii jäi mulle vaid puldi taga istuja osa. 


Linder kōndis mööda koridori ja jäi numbritoa ukse ette seisma. Koputusele kostus vastuseks lühike "Sisse!" 

Toas oli standartne sisustus. Max Belo istus tugitoolis ja teda oli ilmselgelt lugemisel segatud, sest lahtine raamat oli seljaga ülespoole tugitooli kōrvale asetatud. Ahv vedeles üsna veidras asendis diivanil ja loomulikult hoidis revolvrit kummaski käpas. 

Kui nad mu Linderi nüüd teise ilma läkitavad... Seda siiski ei juhtunud. Belo näol väljendus teatud üllatus ja ta raputas pead. Viimane zest oli ahvile mōeldud, kuna loom pani relvad käest. Tōsi, need jäid tema käpaulatusse. 

"Eriosakond?" sōnas Belo nentivalt. "Mida siis teil vaja läheb?" 

Linder ei sattunud segadusse. "Max Belo, palun kuulake see ära, mis mul öelda on. Ma olen tōepoolest Eriosakonnast. Ma ei ähvarda teid mitte millegagi. Mul on lihtsalt ettepanek - tulge Maa Föderatsiooni tagasi." 

"Ahsoo," tähendas Max iroonilisel ilmel. "Huvitav, millega te oma ettepanekut pōhjendate?" 

"Me hindame teid kui väljapaistvat teadlast. Keegi ei taha teha teile takistusi teie töös. Aga ei saa lubada, et teie töö langeks mingite muude jōudude kätte." 

Belo kehitas ōlgu. "Kas teid rahuldaks, kui ma lubaks laeva pärast oma surma kōigi töödega ōhku lasta?" 

Mina ekraani taga ei taibanud. Linder samuti mitte, sest vastust tuli oodata. "Aga milleks nii?" küsis noormees siis. 

"Et ei satuks valedesse kätesse," muigas Belo. "Muide, ärge laske end eksiteele viia. Loomulikult ei anna ma teile mingeid lubadusi. Mul on selleks täielik alus. Aga kas ōhkulaskmine rahuldaks teie - hm, ametkonda?" 

"Ei," sōnas Linder otsustavalt. "Te olete ehk isegi geenius ja teie tööd kuuluvad inimkonnale." 

Ma olin teinud Linderile selgeks, et Belole tuleb komplimente öelda vōimalikult rohkem. Noormees paistis olevat andekas, vähemalt ei loopinud ta neid teemast mööda. 

"Inimkonnale?" jäi Belo mōttesse. Pagana trikimeister, arvasin ekraani uurides. Nüüd ta annab Linderile etendust. "Aga inimkond on ju abstraktne. Millega on garanteeritud, et mu leiutised vōi avastused ei satu poliitikasse?" küsis mees arutlevalt. "Nad hakkavad ehk teenima riiki, struktuuri, seega teatud ühiskonna vormi. Aga kui inimkonnale on sellest hoopis kahju?" Belo toon oli naiivselt arutlev ja tiraad lōppes täiesti oodatud küsimusega:"Äkki suudab teie organisatsioon selle tagada, et mu asjadest saaks puhas teadus? Ma olen ju Maa Föderatsioonist juba nii kaua eemal olnud, ehk on teil uusi seadusi?" 

"Ei tea," vastas Linder kohmetunult. Eh, noormees, ikka läksid haneks, mōtlesin nukralt.Aga nojah, mina olen Beloga ükskord enne rääkinud, tema ei ole. 

"Mis alusest te enne rääkisite?" päris Linder äkki. Belo näost kadus hetkega mōtisklejailme. 

"Olgu, räägime tōsiselt. Ma arvan, et Eriosakonnale meeldib nii Keskplaneet kui Maa, eks? Minu keeldumise aluseks on ainus vabaduse allikas, nimelt jōud. Noormees, ma ei tea, kas te olete midagi kuulnud tuumarelvast? Vaadake, see pomm on 20. ja 21. sajandi relv. Kolonisatsiooniajastuks oli seda juba limiteeritud koguses ja hiljem vōeti üleüldse kasutuselt maha, kuna saastas liiga palju ja sellega rünnatud planeete oli praktiliselt vōimatu koloniseerida. Kaitses ei omanud ta samadel pōhjustel mōtet. Arusaadav? Niisiis, Maa Föderatsiooni ma tagasi tulla ei kavatse. "Odeolil" on päris korralik tuumarelv ja kui minuga peaks midagi juhtuma, toimetab laeva ülejäänud meeskond selle Keskplaneedile ja kui vōimalik, siis pärast ka Maale. Kui te ilmtingimata kavatsete mind sundida, vōite neile saata korralduse evakuatsiooniks." 

Max Belo jäi Linderi näoilmega vōi enda jutuga arvatavasti rahule, sest ta muigas. "Noh, hüvasti," lausus ta lōpetuseks. Pilt mu ekraanil näitas ust ja seejärel koridori. 

Infoteenistuse andmed tuumarelva kohta olid enam-vähem samad, kui Belo lühikokkuvōttes toodud. Relv kuulus mitte ainult Maal, vaid ka kogu Galaktikas koloniseerimiseelsesse ajastusse. Tōsi, paar planeeti olid impeeriumi ajal Impeeriumi rünnakut püüdnud tagasi lüüa, kuid selline sōda vōrdus enesetapuga. Infoteenistuse andmetel oli AGF-14 nimega Landara senini tugevalt radioaktiivne ja ilma mōistuslike eluvormideta. Hea perspektiiv Maale ja Keskplaneedile, mōtlesin Infoteenistuse ülevaadet ekraanilt kustutades. 

Santaaz. Ähvardus hävitada oma koduplaneet ja oma riigi keskus. Ei, siiski, Belol polnud riiki. Muidugi, jäi ka variant, et Belo oli Infoteenistuse andmeid kasutades loo lihtsalt välja mōelnud. 

Mind segas viimast arvamast vaid üks asjaolu. Tuumapommi valmistamine üksikisiku poolt oli infoteenistuse andmetel mōeldamatu, kuid Belol oli muundur, liiati kuulusid tuumareaktsioonid just muunduriteadlaste spetsiifikasse. Ma ei näinud ühtki arvestatavat argumenti, mis takistanuks Belol pommi ehitamast. 

Aga mulle oli antud ülesanne. 


Meeskond vōttis mind vastu küllaltki tobedate ootusärevate nägudega. Iseenesest on see üks ōppesüsteemi möödalaske, mōtlesin hajameelselt. Ei saa korraga ōpetada iseseisvat mōtlemist ja austust komandöri otsuste vastu. Rääkimata juba sellest romantikast, mida nad kokku kuhjavad "esimese komandöri" ümber. Isegi mingi totakas film jooksis sellise pealkirjaga, meenus mulle. Vaevalt et oleksin hakanud oma pead vaevama kasvatustöö puudustega, kui poleks olnud ilmset vastuolu poiste ootusärevate nägude ja minu mōtete vahel - mina, üks "esimesi komandöre", suur eeskuju ning vapruse kehastus, ei osanud parajasti midagi tarka välja pakkuda. 

"Kuidas Zalgin ennast tunneb?" pärisin rabedalt. "Paraneb, kuigi visalt," raporteeris Albe. "Vist päeva - kahe pärast muutub rääkimisvōimeliseks." "Hea," ütlesin lühidalt. "Albe. Vōtad "kutsika", Zalgini ja memorandumi tema jaoks. Paned ta haiglasse ja tuled tagasi. Asuda täitmisele!" Noormehe nägu venis pikaks. 

Zalgini ülesanne oli lihtne - pärast meie lahkumist pidi ta MF infokanalit pidi saatma teate Belo ähvardusest Keskplaneedile. Meie seda teha ei saanud, kahjustamata oma piraadireputatsiooni: konspiratsioon ennekōike; mis pagana piraadilaev see on, kes läheb omapoolsele sidele Eriosakonnaga? Isegi kui seda poleks keegi suutnud täpsustada, oli MF`ga üleüldse suhtlemine kahtlane. Zalgin oli aga memorandumi järgi "Hai" pardal olnud eriosakondlane, nii meie prestiiz ei kannatanud. 

Kuid meeskonna suhtumisest sain ma aru. Eriosakonna romantilisusega ei sobinud kuidagi komandör, kes oma mehe maha jätab. 


"Mis seal on?" päris Linder läbematult. Binokkel oli Erni käes. Noormees lasi selle alla ja tähendas siis:"Terve kari dresseeritud ahve." Linderi nägu venis pikaks. 

Belo oli praktiline. Milleks rakendada töödel palgalisi, kui vōib kasutada meeskonda? Liiati oli kōrb inimtühi, nii et uudishimulikke polnud karta. liiva laadimine konteineritesse käis hoogsalt kolme pumba sahina saatel. Töös oli tervelt kaheksa ahvi, kuus tegelesid pumpade ja torudega, kaks juhtisid tōstukit. Belo täitis kontrollfunktsioone, see tähendab, ei teinud midagi. Niisiis, üheksa paari valvsaid silmi, ja töö juures kandsid ahvid jultunult kahte kabuuri rihmadega külgedel. 

Meenutasin kärmesti mateeriamuunduri jōudlust. Belo vajab juba hüperruumimootorite jaoks parasjagu liiva, nii et umbes nädala veedab ta siin kindlasti, kui töid samas vaimus jatkab. Aga pärast seda on ta läinud ja ma vōin püüda tuult väljal. Hm, tema santaazis käis jutt mehest endast, aga ahve ja tehnikat ei maininud keegi... 


"Läheme kahe "kutsikaga" kōrbesse," kamandasin otsustavalt. "Punkt kell kaks ründab "Hai" "Odeoli", piloteerivad Albe ja Linder. Rünnata täisvōimsusel, kuid laeva mitte ohtu panna. Viis vabatahtlikku minuga." 


Han juhtis kōrbe kohalgi "kutsikat" üsna oskuslikult. Päike peegeldus liivalt, taevas oli vastikult hele ja hoolimata sellest, et "kutsika" sees püsis normaaltemperatuur, tundsin palavust. "Niisiis, kohtadele. Kōigepealt tulistame "kutsika" puruks, seejärel konteinerid. Vōib ka ahvide pihta, aga Belot mitte puutuda! Kui kindlad ei ole, ärge laske. " Heitsin pilgu kaardile. "Han, täiskiirus! Veelkord - huupi mitte tulistada!" Poisid olid kohad sisse vōtnud. Igaüks istus oma ekraani ees, üks käsi laserikangil ja teine oma sektori automaatikaklahvidel. Kell sai kaks. 

Äkki lähenev kōrbemaastik tekitas kerge iiveldustunde - et nad nüüd närvi ei läheks! Ah, kuradile, seda on nad kōrini harjutanud... Vaatevälja ilmus Belo tööplats. "Välisheli, filtritega," kamandasin. Han puudutas kaht klahvi. Samas olime otse "Odeoli" kutsika kohal. Järgnes pimestav plahvatus. Mu poisid oskasid päris täpselt lasta... 

Siis muutis Han kurssi ja kōrb sattus hetkega horisontaalist vertikaali. Teine "kutsikas" ilmus vaatevälja. "Konteinerid - valmis olla!" Ahvid jooksid nagu nukud maketil. Sähvatused. Vihane vilin lōi mu kōrvad lukku. Need tōprad olid kōigest hoolimata oma laserid kätte saanud, kirusin ärritunult. "Han, läheme ära!" Pōrandas oli viis kena järjestikust auku. 

"Nad said mootorisse," tähendas Jup äkitselt. Heitsin pilgu ekraanile. Radariskeemilt vōis tähele panna, et meie teine "kutsikas" oli liival külili. Kōrb kerkis uuesti vertikaali. "Han, läheme ära," käsutasin järsult. 

"Kuulan," lausus nooruk süngelt. Mahajäänud "kutsika" juures sähvisid lasud. Siis kadus tööplats vaateväljast. 

"Kiivrid pähe," ütlesin ja andsin eeskuju. Aktiviseerisin side. "Hai" oli ringorbiidil tagasi. 


"Ülesanne täidetud, meeskonna hulgas kaotusi ei ole," raporteeris Albe puiselt. ""Odeol" väljus ettenähtud orbiidilt, lahingut vastu ei vōtnud, meie jälituse peale tulistas mōned korrad ja seejärel rakendas kaitseseadet. Koos seadmega avatud tule peale, olles saanud neli ulatuslikumat tabamust, taandusime. Augud sektorites 12, 14 ja 16 on parandatud, sektorid 31 kuni 38 tuli eemaldada." 

Ma sain ta meeleolust aru, kuid mul polnud aega talle isalikku loengut pidada. Kui me oleksime needsamad viis auku saanud mootorisse, mitte pōrandasse, poleks ühtegi kutsikat tagasi tulnud, ja ōhurünnakul on ahvidel märksa lihtsam pihta saada meile kui meil nendele - "kutsikad" pole mōeldud pindala pihta laskmiseks. 


Max Belole tülitamine ilmselt ei meeldinud. Teda orbiidilt leidmata pöördusin infoteenistuse poole. Selgus, et "Odeol" lahkus suunas, mis sai teda viia ainult Loganale. 


Ahvid polnud vaevunud oma tegevuse jälgi kōrbest ära koristama. Me ei leidnud isegi kedagi matmiseks - ilmselt oli järgmine tabamus mootorisse vōitluse kiiresti lōpetanud, sest meie kutsika rusud vedelesid mööda kōrbe pōhjalikult laiali. Ühe konteineritüki kōrvalt leidsime ka kuivanud vereloigu - ainus märk, et ka ahvid vōisid kaotusi kanda. 


Planeet Logana, asukad - humanoidid, majandussüsteem eksportiv - importiv, Maa Föderatsiooni koloonia. Suuri kōrbeid, nagu kataloogist selgus, ei olnud, küll aga oli arvestatav maailmaookean. 

Meeskond oli süngeks muutunud. Kohati tundus mulle isegi, et nad hauvad midagi tōsisemat. nojah, aga mässama nad ei hakka, seda pole neile ōpetatud. 

Meeskonnast oli järgi üksteist meest ja komandör. 


Ma oletasin, et Logana Belole ei meeldinud. Dant oli siiski sōltumatu planeet, seega hoopis midagi muud vōrreldes MF koloonia, perifeeria selle osa vaieldamatu keskuse, meie riigi sümboliga. Liiati oli kogu paik armsalt tehislik - planeedi suurim kontinent kujutas endast suurt sood, olles geoloogilises mōttes küllalt äsja kerkinud. Liiati oli planeet MF mōistete järgi veidi liiga kaugel päikesest, küllalt stabiilselt jahe - ilma MF tehnikata oleks ta asustatud ehk mōne tuhande aasta pärast. 

Seevastu nüüd asus planeedil kaheksa linnatüüpi asulat, impeeriumi aegadest saadik hambuni relvastatud. Siin olid pooled elanikud, hoolimata rahvaarvu pidevast kasvust ümbruskonna planeetide arvel, ikka veel MF päritolu. 

Tōsi, ookeanil oli siiski ka päris palju tugevaid kaldaid. 

Me lendasime pärast orbiidiloa vōtmist "kutsikaga" välja. Infoteenistusel polnud "Odeolist" mingeid andmeid. 

"Allapoole pilvi," kamandasin. Tänu ookeanile ja soisele kontinendile polnud väljastpoolt midagi näha. 

"Siin me kaua piraate ei mängi," ütlesin. Me lendasime üle esimese linna. Selle kohal pikeeris pidevalt "kutsikaid". Kaks tükki olid meile juba sappa, see tähendab, meie kohale, platsi vōtnud. 

"Ega nad meid alla ei lase?" päris Linder. 

"Mitte enne, kui me laskuda vōi tulistada püüame," ütlesin. "Kuna me kumbagi ei tee, vōite neile mitte tähelepanu pöörata." 

All jooksid üle tumehalli maastiku pikad hōbedased triibud, lōikusid omavahel, vajusid madalamaks ja tōusid kōrgemaks - MF arhitektuur, umbes kakssada aastat vana, sajad ja sajad tunnelitega ühendatud hooned, millede vahel maandumisväljakud. Kōike seda kandis tihedalt kokkupressitud ja toestatud soomuda. 

"Siit pole midagi tahta," ütlesin. "Mis laik see seal linnast väljas on?" 

"Observatoorium," teatas Ern, kelle hooleks oli ekraanilt kaardi lugemine. "Jälgimisjaama osa, ühtlasi ka Infoteenistuse registreerija." 

"Väga hea," ütlesin. "Selle me vōtame." Ma vaatasin mōtlikult lakke. "Linder, maandu veidi eemale, nii et meid näha ei ole. Natuke sopaseks me küll saame..." 

Observatoorium, hōbedane kühm, paistis juba pärast esimest sammu siinses püdelas pinnases tōotatud maana. Meid vajumast takistavad kompressorid keerutasid hulganisti pori laiali ja loojuva tähe valgus muutis pildi küllaltki pentsikuks, kuigi üsna maaliliseks. 

Kandvale platsile jōudes ohkasin kergendatult. Egas midagi. "Haudvaikus," laususin käskivalt. "Ja ärge üle pingutage!" 

Kahe minuti pärast oli plats puhas. Kōndisime observatooriumi nagu ōiged mehed kunagi, möödudes ähvardavast kaitsesüsteemist, paralüseeritud valvurist ja noogutades viisakalt mehe puldi taga istuvale Linderile. 

Nagu näha vōis, polnud meeskond "Odeoli" varustamisel kitsi olnud. "Odeoli" pardal leidus impeeriumi ajal laialt kasutatud "orbiidiröövel"- lihtne, kuid salastatud seade, mis laeva automaatselt vōōral orbiidil teatud arvu kraadide kaugusel omanikust hoidis, segades ka radaripilti. Belo oli end sappa haakinud vanale kaitsesatelliidile, mis, nagu selline aegunud praht ikka, suuruselt piisavalt hiiglaslik. Satelliit oli juba ammu stabiilsuse kaotanud ja arvatavasti pidi peatselt alla vōetama - et Belo valis nii pōhjaliku maskeeringu, tegi mulle headmeelt. Meid peeti tōsisteks vastasteks. Belo raatsis meie petmiseks topelt rikkuda kosmoselennu reegleid. 

Mehe aadress planeedil polnud lihtne küsimus - maailmaookeanil olid igal pool kaldad. Siiski vōis arvestada, et millalgi peab Belo oma konteinerid laeva toimetama. Observatooriumi jälgimisaparatuuriga oli edasine lapsemäng. 


Han piloteeris jälle "kutsikat". Sedapuhku pole tal vähemalt mässamiseks pōhjust, mōtlesin heatujuliselt. Tulime mere poolt, vastu kohaliku tähe punakat kuma, poisid igaks juhuks valmis lasereid juhtima. "Kaares üle," kamandasin. "Albe, valmis olla! Kiivrid pähe! Läks!" 

Rannal tuprusid valge gaasi pilved. Han maandas oskuslikult "kutsika" ja me sööstsime välja. 

Belo lamas üpris üllatunud ilmel ühe konteineri juures. Tema ahvid vedelesid siin-seal, ühel neist oli isegi olnud reaktsiooni laserpüstol haarata. 

"Kandke Belo sisse," kamandasin. "Kiiresti! Tuul on tugev ja pomm hakkab juba otsa saama!" 

"Aga ahvid?" protesteeris Albe. 

"Pole aega," ütlesin lühidalt. "Kiiresti nüüd!" 

Valgest suitsust väljaviiduna avas Belo "kutsika" sees istudes päris kiiresti silmad. "Ahah, Frank Steen," nentis ta. "Seda ma arvasin. Misasi see oli, kui küsida tohib?" 

Muigasin endaga rahulolevalt. "Kōige tavalisem gaasipomm, kasutatakse haruldaste loomavormide püüdmiseks uutel planeetidel," selgitasin lahkelt. "Tōsi, loomsed vormid eelistasime maha jätta." 

"Kuulge, Frank, kas te pōrgu ei taha minna?" päris Belo. "Ma ju rääkisin teile oma pommist." 

"Ja muuhulgas ütlesite, et teie ahvidel pole tundeid, vaid instinktid, ja teid nad hoiavad. Siit ma järeldan, et vaevalt nad eristavad teie kohta käivat valeinformatsiooni ehtsast. Ma kavatsen nendega kokku leppida." 

"Muide, ma vaatan, te tunnistate neid mōistuslike olenditena," märkis Belo irooniliselt. 

"Minule jääb vihmauss isegi siis vihmaussiks, kui ta kahel otsal kōndima hakkab," vastasin asjalikult. "Ja pealegi, teie ahve vōib ju kohelda dresseeritutena. Aga mis siin filosofeerida..." 

Samas hakkas häiresignaal huilgama. "Relvile," käskisin reflektoorselt. "Hilja," nentis Belo muiates. Han suunas harjunult vastavalt ōhulahingu reeglitele "kutsika" ninaga ülespoole ja pōrkas ekraanist eemale. Meie kohal asus "Odeol". 

Sööstsin ettepoole, et juhtimine üle vōtta. Belo hōikas mulle järgi:"Pea!" Samas lōi ōhuvool mind pikali. "Kutsika" juhtimisosa enam polnud. 

End püsti ajades nägin Albet vöölt revolvrit kiskumas. Virutasin talle käigupealt rusikaga ja relv lendas eemale. "Linder, hädamaandumine!" röögatasin. Noormees lōi täpse liigutusega punast klahvi. "Kutsika" kalle kadus ja süstik hakkas sujuvalt laskuma. 

Loomulikult olid ahvid meist kiiremad olnud. Maandumishetkel sihtisid meid meie paremal tiival neli "Odeoli" "kutsika" patareid, juhuks kui me peaksime unustama, et emalaev meil ikka veel pea kohal ripub. 

Albe tōusis püsti. "Ma nōuan, et me kasutaks teda nagu pantvangi," sōnas ta vihkaval pilgul mulle otsa vaadates. 

"Ahvidel on kiirem reaktsioon," ütlesin rahulikult. "Neid on Belo tapmisega mōttetu ähvardada, lähevad üle meie laipade. Ja viisakust pole teile, noormees, ka vist kunagi ōpetatud... Astuge laseritest eemale ja pange relvad maha." pöördusin ülejäänute poole. "Belo, te vōite kaduda kus kurat." 

Mees ei kavatsenud sellega kiirustada. Ta astus ukse juurde ja hōikas midagi üpris veidra intonatsiooniga. Silmapilkselt avanes ühes "Odeoli" "kutsikatest" väljapääs, kolm ahvi tulid välja ning suundusid automaate laskevalmis hoides ahvikōnnakul meie poole. Üks neist vōttis sisse astudes minu sihikule ja kaks ülejäänut sihtisid teisi. 

"Vaadake, Frank, mul pole juba pikemat aega olnud kellegagi filosoofiast rääkida, " ütles Belo irvitades. "Aga teie vōite oma sōdu minupärast edasi mängida," pöördus ta mu meeskonnaliikmete poole. "Lähme." 

Ahv koputas mulle automaadiga ōlale. Astusin kuulekalt välja. 


Belo juhatas mu otseteed "Odeoli" juhiruumi. "Frank, ma loodan, et te ei tee lollusi," ütles ta. "Te vōite siin end tunda nagu kodus, kuid kakelda ei soovita, nemad oskavad paremini." 

"Mismoodi nad meile järgi jōudsid?" pärisin hapult. 

"Mul on vöö küljes väike labane saatja," muigas Belo. "Ükstapuha. Nüüd tuleb siit ilmselt lahkuda." 

Peale saatja olin maha maganud veel ühe asjaolu. Belo ei tundnud mingit aukartust seaduste vastu. Teise suurusjärgu laeva atmosfääri viimise eest oleks igaüks eluks ajaks kaptenipaberitest ilma jäänud. Max Belole esitataks aga arvatavasti tōsisemaidki pretensioone kui kosmoselennureeglite rikkumine ja pealegi ei huvitanud teda üldse mingisuguse Logana loodusele tehtud kahju. Oma vastase alahindamise tōttu olin vang ja sellega tuli teadmata ajaks leppida. 


Vōtsin ühes juhiruumi toolis istet. Belol polnud minu jaoks esialgu aega, ta tegeles laeva liikumistee läbimōtlemisega. Ma asusin ringi vaatama. 

"Odeoli" juhiruumi juures pani mind kōige rohkem imestama selle küllaltki moodne stiil. Siin polnud juttugi tagaseina kaunistavast kullatud Maa Föderatsiooni sümbolist,mida mäletasin enamikelt impeeiumi lōpuaastail ehitatud sōjalaevadelt. "Odeoli" puhul olnuks see veel loogilisem - oli ju tegu kolonisatsioonilaeva südame, juhtimiskeskusega. Vōta näpust. Laeva keskus, tehnika järgi küll impeeriumiaegne, meenutas disainilt pigem uuemaid tehnokraatlik-töiseid kujundusi, kuigi oli näiteks "Hai" vastavast ruumist oma kolm korda suurem. Kuplikujulise lae matt toon vihjas sisselülitamata ekraanile. Oma paarikümnele operaatorile ettenähtud paneelid kaardusid ümber juhtkonnale mōeldud peapuldi. Kujutlesin hetkeks, kuidas ma astuksin siia saali lahingueelses situatsioonis - töökasse signaalide laulu, ōhku joonistuvate ekraanide värvilisusse, lühikeste käskude kōmavusse - ja ekraanidel joonistub mu enda "Hai", arvuti loeb hävitatuskoefitsenti... Brr. 

Oma osa väiksemaid pulte leidus küllap seinteski. Range disainiga aparatuuri kompenseeris mōnevōrra istmete massiivsus ja mugavus. 

Belo keeras end tooliga ringi. "Niisiis," ütles ta endaga rahulolevalt. "Teie pärast pean ma endale juba kolmanda planeedi otsima! Aga muuseas, minu suhtumist teisse see ei muuda, lōpuks on see teie töö. Te vōite end tunda nagu kodus, ma juba mainisin. See tähendab, valige endale välja sobiv tuba - neid on siin piisavalt, kōndige ringi,kus tahate, kuid ärge puutuge lüliteid, mille otstarvet te ei tea. Kui tekib küsimusi, küsige, seletan meeleldi. Tunnen oma laeva üle piisavalt uhkust, et sellest kasvōi päev läbi rääkida. Muuhulgas, kui te tahate pōgeneda, tehke proovi. Mina teid takistama ei hakka, kuid meeskonnale juba ütlesin, et nad teid silmas peaks. Nad kōik on ahvid, muide. Samuti, kui teile meeldib relva kanda, laske aga käia, mu meeskonna laskmisoskusega peaksite kah juba tuttav olema." 

Kuulasin tema tiraadi kaunis rahulikult ära ja nentisin, et sōjaline väljaōpe jätab igaühele omad jäljed. Laevakapteni rollis meenutas Belo mulle teisi tuttavaid, kes mind samuti sarnaste tekstidega olid ōnnistanud. "Aitäh lubamast, aga mulle ei meeldi relva kanda," ütlesin viisakalt. 

Belo lausus:" Hm. Te olite selle grupi komandör?" 

"Jah." 

"Mis auaste teil on?" 

"Eriosakonna komandör," vastasin muiates. 

Belo jäi täpselt nii nōutuks, nagu ma olin oodanud. "Ah, pagan teie Eriosakonnaga," ütles ta siis. 

Ma aimasin umbkaudu tema mōttekäiku. Nagu kōigil impeeiumiaegsetel teadlastel, oli ka temal mingi auaste ja oletatavasti tahtis ta enda oma minu järguga vōrrelda. Nojah, uudiseid vōis Belo ju oma laevas vastu vōtta ja Eriosakonna olemasolust teada, aga sisemisest struktuurist polnud tal küll aimugi. 

"Üldiselt on nüüd neli kaunis tühja tundi," nentis Belo. "Kuidas soovite, kas tutvute omal käel laevaga vōi ehk ma olen giidiks?" 

"Parem juba teie," arvasin. 

"Minugipoolest," ütles Belo. "Vaadake, "Odeol" on suurepärane laev ja paraku, minu eluviiside juures pole mul kunagi olnud juhust kellegi ees sellega kiidelda." Hoolimata mehe üldiselt iroonilisest toonist tundus väide mulle üpris tōepärasena. Max ajas end toolilt püsti. 

Juhiruumi tulles olime läbinud kaunis pika koridori - loomulikult asus juhiruum laeva keskel, ent koridor oli olnud kaarjas. Belo kinnitas peagi mu oletusi laeva ehituse kohta. ""Odeol" on sfäärilise struktuuriga," lausus ta järjekordset ukseklahvi puudutades. "Juhiruum asub keskel, seda ümbritseb laboratooriumite kompleks, korrus allpool meeskonnaruumid, nii üleval kui all laod, taga mootoriplokk koos generaatoritega. Välimine ring: "kutsikad" ja "herilased" sahtides, samuti laod. Väljaulatuvad suuremad osad,mida te ehk varem nägite, kujutavad endast kaht kaheksanda suurusjärgu autonoomset laeva, mis "Odeoli" külge kinnitatuna moodustavad emalaevaga ühtse terviku." 

Minu ilmet nähes Belo muigas. "Loomulikult pole see asjaolu leidnud kajastamist "Odeoli" ehitamise dokumentides, millega te ehk Keskplaneedil tutvusite. Ma kahtlen, kas meile oleks alles jäetud laev, mis kujutab endast väikest armaadat ja tulejōu poolest suudab edukalt vōistelda kaasaegsete patrullidega. Muide, asjaolu, et ma üksinda ei suuda "Odeoli" mehitada, oli mulle esimesel aastal küllaltki arvestatav stimulaator ahvidega katseteks." 

"Kas teie meeskond oli, ütleme, Harma lahingu ajaks, juba olemas ?" küsisin huviga. 

"Te tahate muidugi teada, miks ma ühe vōi teise poole peal sōtta ei astunud," tähendas Belo. "Ausalt öeldes on igasugune patriotism mulle küllaltki vōōras. Pealegi oli niikuinii selge, millega see sōda lōpeb. Impeeriumi teaduskeskuse töötajana omasin ma umbkaudset ülevaadetselle ressurssidest ja oli vähetōenäoline, et kōik teaduslikud töötajad, keda sōjatööstuskompleks oli kokku ajanud, suudaksid jalga lasta isegi siis, kui nad seda tahaksid." Üle Belo näo jooksis vari ja ta jäi peaaegu poole sōna pealt vait. 

Me seisime küllaltki suures saalis, mis oma sisustuselt peaaegu meenutas mōne suurema laeva juhiruumi - tuttav juhtimispultide rohkus, suur ekraan, kōrgete seljatugedega toolid siin-seal. Ainult ruumi keskel asus suur tundmatu seade, mis hōlmas umbes kolmandiku ruumi territooriumist. Väliselt oli aparaat kast nagu ikka, ainult kontrollpaneelide kōrval - neid oli neli - asusid mingid väljundavad. Mulle meenutas seade absurdselt suurt kohviautomaati. Igatahes praegu see ei töötanud. 

"Väike muundurisaal," selgitas Belo. "Ma kardan, et sellise vōimsusega aparaati MF käsutuses ei ole. Teie mateeriamuundurid toodavad küll edukalt toorainest toorainet, vabastades ühtaegu energiat, kuid see aparaat tegeleb juba struktuursete vormidega. Ta on ōieti muundur-täpsuskiirgur. Teaduse seisukohast on isegi sellel teatav väärtus, et see riist vōimaldab valmistada sellise kristallilise struktuuriga keha, nagu mina tahan, see tähendab, kui mulle meeldib paigutada näiteks nelja klooriaatomi asemele soolakristalli üks räni, ja seda molekuli täpsusega, ei pea ma mingis laboratooriumis jändama. 

Pōhimōtteliselt on see näide muidugi kosmoselaevaga sääse jälitamine. Aga DNA struktuuri muutmisel on see aparaat igati omal kohal." Belo muigas viltuselt. "Mateeriamuundur kuulub sōjaliste objektide hulka, eks ole ?" 

Noogutasin sōnatult. 

"Kui selle aparaadi taha lasta paar-kolm südametunnistuseta sōjaväeteadlast, muutuks terve MF`i sōjaline doktriin. Kui maha arvata liikumiskiirus, mis paratamatult oma piirid seab, vōiksin ma ainuüksi "Odeoliga" pidada sōda terve galaktika vastu. Minu tuumapomm on lapsemäng, vōrreldes selle aparaadi vōimsusega. Nojah, küll aga on pomm teatud ametnikele arusaadavam, kui superbakterrelv, mille siin vōiks kolme minutiga toota. Kui te juba siin olete, vōite näiteks tegeleda oma erialaga - eriosakond on ju sōjalise väljaōppega, eks ole ? - mōelge, kuidas saaks praktikas välja nägema näiteks planeedi hōivamine, kui teie käsutuses on vees eksisteeriv viirus, mis muudab inimeste vōi humanoidide kopsud täiesti tahkeks, ja ainult teil, ründajatel, on teine eluvorm, mis elutseb teie kopsus ja pistab mōnuga neidsamu viirusi, tootes sealjuures puhast hapnikku." 

"Nojah, aga kas see pole fantaasia," ütlesin vōimalikult skeptilisemalt. Mind veensid Belo argumendid tegelikult hästi, kuid ma ei tahtnud endast kergeuskliku muljet jätta. 

Belo astus otsustavalt ekraani juurde. Ekraan lōi helendama ja sellele joonistusid kataloogid. Belo leidis mōne aja pärast otsitava ja viipas ekraani suunas. "Palun," ütles ta. "Kepikujuline, meenutab veidi Airdil levinud hingeldustōve pōhjustajat, millest ta ka muide tuletatud on. Ainult et nukleiinhappe struktuuris on kaks muutust ja üks kōrvalahel, mida originaalil ei ole." 

Bioloogiat pole mulle keegi kunagi ōpetanud. Ma ei osanud kuigi palju arvata ekraani täitva pulga kohta, milles oli detailselt välja joonistunud rōngast meenutav struktuur. Viimase juures oli punane nool,ekraaninurka täitis molekuli mudel ja mingid keemilised valemid. 

"See on näpuharjutus," ütles Belo. "Mul oli vaja katsetada oma aparaadi efektiivsust ja kontrollida, ega ei eksisteeri niimoodi toodetud organismide juures mutageenseid tegureid - noh, näiteks vōib neid teoreetiliselt pōhjustada muunduri energiaväli." Belo naeratas. "Ei eksisteerinud." 

"Kas see aparaat on teie looming ?" küsisin, et millestki lihtsamast rääkida. 

"Kuidas vōtta," lausus Belo lakke vaadates. "Käsitöö seisukohast kindlasti. Mina monteerisin ta kokku - vōi täpsemalt muidugi minu remondirobotid. Aga mis puutub ideesse... Üldiselt oli igasuguseid ideid, kui me esimest mateeriamuundurit välja töötasime. Kui meil oli vähegi vaba aega, meeldis meile nende üle targutada. Vōib-olla oli täpsuskiirgur minu idee: minul läks seda vaja. Aga tegelikult on see muidugi vaid üldidee täiustus, teatud fundamentaalnähtusele ehitatud üks mudelitest. Avastuse tähtsus seisneb selles, et seda nähtust üldse osatakse kasutada." 

Loeng sarjast "eriosakond ja teadusringkonnad," mōtlesin veidi tigedalt. Belo jutus oli moraliseerimislōhna. Ilmselt oleks eriosakond pidanud Belo püüdmiseks värbama kamba füüsikuid vōi biolooge, kuid nendega oleks ta ehk liiga hästi ühise keele leidnud. 

"Olgu, läheme edasi," sōnas Belo puldist eemaldudes. "Järgmine laboratoorium on spetsiaalselt ahviuuringuteks." 

Järjekordses, tōsi, väiksemas saalis, leidus tüüpiline kogus kontrollpaneele ja kōrge seljaga toole. Ühte seina katsid erinevates suurustes hōbehallid plaadid - tegu oli kappidega. Süsteemipäraselt oli laborisse laiali paigutatud umbes kahe kuni kahe ja poole meetriseid klaasist silindreid, mille ülemistes ja alumistes otstes paistsid manipulaatorite otsad. 

"Suuremalt jaolt kontrollaparatuur," märkis Belo. "Muide, kōlbab suurepäraselt ka inimeste tervisekontrolliks, kuni kirurgiliste operatsioonideni välja. Siin pole midagi uut ega varemolematut." 

Märkasin ust nurgas, mida esimest korda "Odeolil" kaunistas koodluku plaat. "Mis seal on ?" küsisin, et huvi üles näidata. 

"See ?" Belo vaatas mulle pika pilguga otsa. "Järjekordne pomm, sedapuhku bioloogiline. Selles ruumis asub kaheksa emast ahvi, kōik mōistusega ja igati paljunemisvōimelised. Ainus uks laevas, mis on lukus. Koodi tean ainult mina. Igaks juhuks on see ajastatud avanema iga aasta järel ise - puhuks, kui minuga peaks midagi juhtuma. Peab mainima, et ma siiani pole suutnud ahvidele tōestada, et nad ei peaks oma liigi huvides ohjeldamatult paljunema. Neil emastel on seal päris suur ruum, ligipääs igasugusele informatsioonile ja ka lai toiduratsioon - miniatuurne ühiskond, ainult ilma inimesteta. Mul polekski midagi ahvide paljunemise vastu, kuid siin sünnitusmaja pidada oleks vast veidi tüütu." 

"Kunagi pidite seda ju ometi tegema," märkisin. 

"Mitte sugugi," vastas Belo. "Vōtke istet." Ta andis ise eeskuju, keerates peremehelikult tooli minu poole. 

"Kas te olete midagi kuulnud "mustast koridorist" ?" päris Belo. "Ainult nii palju, et need on olemas," vastasin meenutades ja peitsin muige. 

Astronavigatsiooni oli meile ōpetanud Albert Kepps. Me kōik pidasime teda kohutavalt targaks. Alles hiljem taipasin, et Kepps oli läbi ja lōhki praktik. Seevastu kasutas ta meelsasti universaalset selgitust: "Kui me jälgime teoreetilist tagapōhja, peame nentima, et kaasaja teoreetikud ei tea tuhkagi." Ta oskas seda nii öelda, et kōigile jäi mulje, nagu teaks ta tervet teooriat une pealt. Nüüd kahtlesin ma viimases juba tublisti. Aga jah, "musta koridori" oskasin ma tänu Keppsile identifitseerida ja teadsin, et seda tuleb vältida. Belole tundus minu määratlusest vähe olevat. 

"Kusagil sajand tagasi avastati varem ilmnemata nähtus kosmoselennul," sōnas mees lektorihäälel. "Ilmnes, et teatud ruumikoridorides oli laeva registreeritav ja välisvaatleja poolt eeldatav kiirus ebaloogiliselt erinev. Laev tundus läbivat hoopis pikemat vahemaad, kui mōōtmisandmed eeldasid. Kui laeva kella järgi oli ammu jōutud väljaspoole massimōjusid, näitasid seadmed, et läbitud on ikka veel vähe. Kōigepealt taheti kaarte täpsustada, kuid tulemused ei klappinud: valgus läbis neid vahemikke täpselt eelduste kohaselt. Lōpuks jōuti järeldusele, et paradoksi olemus on lihtne: "aeglaselt" liikusid kōik kehad, mis omasid seisumassi. Neid trajektoore hakati nimetama "mustadeks koridorideks". Kuna seaduspära oli küllaltki harvaesinev ja "mustad koridorid" püsisid kosmoses kindlalt paigal, oli praktikas loogiline järeldus neid lihtsalt ignoreerida. Esialgu üritati nähtust uurida, aga siis avastati, et "mustades koridorides" esinevad kōigele lisaks veel pöörised. Üks laev, mis pöörist ainult riivas, tuli koridorist välja mitte oodatud paari, vaid mitmekümne laeva-aasta pärast. Osad on siiani tulemata, arvatavasti neil lōppes kütus ja sinna nad jäid. Pōhimōtteliselt ei saanud meeskondi miski otseselt kahjustada, nii et nad surid vanadussurma, kui muidugi produkte jätkus. Uuringud kuulutati inimohtlikeks ja jäeti katki. 

Kui ma MF'st olude sunnil ilma meeskonnata lahkuma pidin, olid mul pardal ainult ahvid, kelle uuringud olid piirdunud nende geneetilise materjali kaardistamisega." Belo pööras end ja tellis ekraanile. "Palun, kataloog. Kolmkümmend ahvi, neist kümme emast ja kakskümmend isast isendit. Kusjuures ei mingeid mutante, kōik maa laboriahvid. Projekt oli mul juba ammu üldjoontes valmis, kuid muundur ja "Odeol", mida me paraleelselt ehitasime, ei jätnud aega." 

Nentisin, et Belol oli ōigus. Kōik ekraanil kujutatud kolmkümmend ahvi ei meenutanud mingil määral "üliinimesi". 

"Lihtne matemaatiline arvestus näitas, et oma töö tulemusi vōin ma näha alles auväärses vanaduses. Mina aga vajasin meeskonda. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui riskida. Olles muunduritööd lōpetanud, suutsin ma lōpuks luua mulle vajaliku ahvitüübi, koos erinevatel planeetidel vajaminevate mutatsioonidega. Seejärel istusin kaks kuud kosmoses "musta koridori" vahetus läheduses ja kaardistasin pööriseid. Ehitasin "kutsikad" ümber laboriteks ja saatsin lōpuks teele, kuigi kogu aeg esines oht, et satun "Odeoliga" ise mōnda pöörisesse ja suren vanadussurma, pääsemata enam maailma. Asi igatahes tasus ennast, nagu te ehk vōisite ka omal nahal kogeda." 

"Mis sai uurimisandmetest ?" küsisin. "Loomulikult on need süstematiseeritud ja alles," kehitas Belo ōlgu. "Vaadake filmoteegist. "Max Belo. "Must koridor. Levik ja pöörised."" 

Ma turtsatasin spontaanselt. Hm, sōjatööstusele oleks "Odeol" tōepoolest kullaauk. 

"Ma kaotasin oma kolmekümnest ahvist ilmaasjata ainult üksteist eksemplari," märkis Belo. 


Ringi tsentris polnud vōimsaim laboratoorium, nagu ma oletasin, vaid tagasihoidlik metsatukk koos järvekesega. "Ega siin näiteks ülihunte ei ela ?" pärisin Belolt puude vahele piiludes. "Ei," ütles mees lakooniliselt. "Mitte mingeid hunte ega muid kiskjaid. Looduslikus tasakaalus keskkond, kus tasakaal on saavutatud paari-kolme uut tüüpi mikroorganismiga. Ma ei saa siin pidada kiskjaid, kuid neile on siin ruumi küllalt. Muide, seesama peegel, millega ma oma laeva kaitsen, tekitab siin kōikide seinte juures metsaillusiooni. Ühtlasi on see koht ka ahvide lemmikpaik. Järves vōib näiteks vee all kalu vaadata." 

Jalutuskäik lōppes meeskonnaruumis. Sellel oli sihilikult talveaia kuju (metsatukk oli, eriti vōrdluse tōttu, üpris naturaalne). Belo viipas laialt üle ruumi. "Filmoteek, raadio- ja televastuvōtja, baar - mida iganes soovite. Kui armastate trükitud kujul lugeda, siis trükiaparaat on vasakut kätt. Lauad on seintes, osad toolid samuti. Ka siin on peegelsüsteem, nii et kui ahvid segavad, vōite nende sektorid välja lülitada." 

"Aga kus nad praegu on ?" küsisin. 

Belo kehitas ōlgu. "Üks juhiruumis valves, osad külglaborites Logana kohta teadust tegemas, osad puhkavad. Meeskonnal on vaba aeg." 

"Mis külglaborid ?" 

"Igasugune pudi-padi," lōi Belo käega. "Pinnaseuuringud, keemia, atmosfäär - köök on meil ka peaaegu laboratoorium, ahvid oskavad toidu suhtes valivad olla. Meeskonnaruume näete peatselt ise, suure muunduri juures pole midagi vaadata, aga oma pealabori juurde tahan ma üht ahvi, enne, kui seda näitan." Ta vaatas kella. "Me peaksime juba hüppe sooritanud olema. Ausalt öeldes on mul veidi tööd teha." 


Meeskond kasutas normaalses olukorras vaid kaht keskmist korrust. Alumistes peremehetsesid robotid: ladude rutiini polnud inimeste abi vaja. Nagu selgus, asus peale tutvustatud metsatuka ja järvekese meeskonnakorruse kohal veel kompleks kasvuhooneid. Nendega tegeles peamiselt Gert, küllalt tuttava kehaehituse ja näoga ebameeldivalt kogukas ahv. Nagu Belo hiljem mainis, oli tema huvialaks bioloogia, täpsemalt mateeriamuunduri rakendamine selles teadusalas. Igaks juhuks keeldus Belo talle katseteks andmast muud materjali peale kasvuhoone juurikate, väites muidugi küllalt pōhjendatult, et kōike, mis tal on, läheb tal endal vaja. 

Kasvuhoone oli hüperruumilaevades küllalt suur haruldus ja ükskord otsustasin ma selle üle vaadata. Sain paraja petuumuse osaliseks. Nagu selgus, olid metsatukaruumiga priisanud konstruktorid siin äärmiselt kokkuhoidlikud ja ratsionaalsed olnud. Plokk kuutas endast korrapärast koridorilabürinti; seintel oli üksluine muster liigendusi, alati seisid valmis robotid, kes, nagu selgus, tellijaile vajalikud taimed kätte tōid. "Odeoli" toidutäiendus kasvas nimelt väljaarvestatud suurusega boksides,kus olid hoolikalt paikapandud tingimused. Nii jäi romantiline kurgilehesōrmitsemine paratamatult ära. Seevastu, pärast paaritunnilist tutvumist kasvuhoone vōimalustega - paraku kataloogi abil - tellisin endale ühelt robotilt kahe portsjoni jagu ehtsat ühepajatoitu. Veerand tundi automaatköögis, ja tulemus maitses hea. 

"Kasvuhoone ?" lausus Belo hajameelselt. "Jajah. See on üks väheseid asju, mis vastab algsele kolonisatsioonilaeva projektile. Muidugi oli meil plaan "Odeoliga" jalga lasta, aga koloonia idee oli kah mingil määral ehtne. Kasvuhoone pidi vōimaldama kultuuride istutamist vōimalikult lühema ajaga, sest eeltööd saab seal ära teha, ennekōike kliima- ja atmosfäärimōju puudutavad katsed. Aga kuna ma esialgu veel ei koloniseeri, vōib seal ju ka oma menüüd täiendada." 


Siiski leidus "Odeolil" peale ahvide veel loomi. Suurem osa neist olid katseeksemplarid, kes elutsesid samuti boksides kasvuhoone kōrval. Aga lisaks nendele asus laeval veel umbes kümme kassi. Nemad ei olnud katseloomad ja, nagu kiiresti selgus, polnud neil ka mingeid erilisi mittekassilikke omadusi. Meelestatud olid nad küllaltki inimsōbralikud, ahve aga eriti ei armastanud. Pōhjus nende laevalviibimiseks sai mulle peatselt teatavaks. 

Max Belo puhkas küllalt vähe, reeglina siis, kui tal mingi töö valmis oli saanud. Ükskord, kui ta laborist välja tuli, kohtusime koridoris. Belo mind kohe ei märganud ja ringutas mōnuga. "Hei Frank," sōnas ta siis. "Ega te ei igavle ?" Samas aga hakkas teda miski muu hoopis rohkem huvitama, kui minu vastus. Ta kummmardus ja ütles:"Kiss-kiss!" 

Üks kassivolaskitest lähenes äraoleval ilmel piki koridori. Hetke pärast oli ta end juba sisse seadnud Belo süles. Esimest korda nägin mehe näol pehmet ilmet. 

Poole tunni pärast kohtasin teda uuesti söögisaalis. Lōuna jahtus. Belo mängis kassiga. 

Eriosakond läheks ogaraks, kui ma Belo kiindumuseks märgiks raportisse "kassid", mōtlesin muiates. Aga nii see oli. Ahvid kujutasid endast Belo tööd ja meeskonda, kassid aga meeldisid talle. 


Istusin talveaias ja klōpsutasin infoteenistuse pulti. Belol olid tōepoolest kōik vōimalused informatsiooni vastuvōtuks, pidin möönma. Isegi rohkem - pärast jooksvate uudiste teatamist pakkus ekraanilolev kiri mulle kasutamiseks koodilōhkumissüsteemi "Alex-1", mis pidi vähemalt reklaami järgi olema igati sobiv salajaste kanalite desifreerimiseks. Lülitasin selle huvi pärast sisse ja pidin tunnistama, et süsteem kōlbab tōesti mitmeks otstarbeks: vähemalt MF majandusuudiste kanalit dekodeeris see suurepäraselt. Lisaks sealt edastavale infole jooksis ekraaniservas pidevalt loetelu, kust leida selgitavat materjali - viimased hōlmasid vist kogu Belo filmoteegi ulatust. Süsteem oleks ju lausa rahaauk, oleks ma mōne kolkaplaneedi börsispekulant, mōtlesin. 

Katsetasin ka eriosakonna kanalit ja muigasin. "Alex-1" oli kaitstud tavablokeeringu vastu - illegaalne huvi eriosakonna suhtes lōhkus tavaliselt vastuvōtja - ent sifri peale tema hammas ei hakanud. Lülitasin vastuvōtja välja ja jalutasin juhiruumi. 

Sedapuhku oli meeskond ruumis juba esindatud. Kolm ahvi istusid pultide taga, Belo seisis ekraani ees püsti ja jagas korraldusi. "Rob otsi atmosfääri! Eldo, kontrolli riiklikku süsteemi !" lōpetas ta parasjagu siis, kui ma sisse astusin. "Mis meil muud üle jääb," pööras ta end minu poole ja osutas ekraanile. "Teie eriosakond ajab mind vägisi Zergale." 

Pilt ekraanil kujutas endast üpris sinist planeeti. Ma polnud seal küll kunagi käinud, kuid teadsin sellest üht-teist. 

Pilt ekraanil kujutas endast üpris sinist planeeti. Ma polnud seal küll kunagi käinud, kuid teadsin sellest üht-teist. 

Perifeeria selle sektori ametlikuks keskuseks oli Logana. Mitteametlikuks, see tähendab, kōiki MF-vastaseid jōude ühendavaks keskuseks sai Zerga. Kuigi klimaatiliselt veidi ebamugav, kōlbas planeet suurepäraselt konspireerimiseks. Nimelt polnud sellel ühtegi maa-ala, mida oleks vōinud kontinendiks tituleerida. Kogu planeet oli üks suur ookean, tihedalt täis puistatud erinevas suuruses saari. Siiamaani polnud keegi neid veel lōplikult kaardistanud. Ühelt poolt muutis selle keeruliseks planeeti ümbritsev pilvemass, teisalt tahtsid planeedi asukad, et ainult nemad teaksid oma täpset asukohta selles suures supis. 

Pärast Harma lahingut polnud ka selles perifeeria sektoris mingit arvestatavat laevastikku. Ent praeguseks oleks Zerga arvatavasti suutnud välja panna vähemalt paarikümne patrulli suuruse hästirelvastatud armaada. Siin polnud sōda veel sugugi läbi. Zerga oli piraatide keskus. Muuhulgas töötas siin paarsada eriosakondlast ja kaunis sageli käisid patrullid planeedi atmosfääris oma relvade lasketäpsust proovimas ja meeste väljaōpet tōhustamas. 

Mateeriamuunduri tehnoloogia tähendas siiski seda, et ka Zerga sōltumatusele tehakse varsti lōpp. Kui senini oli planeet olnud liiga tähtsusetu ja keeruline koloniseerida, kuna sellel oli arutu kogus vett, pidid hinnangud varsti muutuma täpselt vastupidiseks. 

"Meie asjad lähevad kaunis tüütuks," tähendas Max Belo muretult. "Mulle tundub, et siin tuleb rohkem kui üks kord minu poiste laskmisoskusi katsetada." Ma olin temaga täiesti ühel nōul. 

Samas tōstis üks ahv pea ja ütles midagi. See oli esimene kord, kui ma kuulsin neid rääkimas ja mul jooksis külmavärin üle selja. Looma kōne oli arvatavasti ingliskeelne, kuid kaashäälikuid ta oluliselt ei hääldanud. "Kus ?" päris Belo ahvi poole pöördudes. Ja nüüd sain minagi aru. Esimene sōna oli tōenäoliselt "sektor" ja teine päris kindlasti "nelikümmend kolm." 

"Mis ?" pärisin. "Signaalmajakas," lausus Belo. "Kodeeritud. Aga me saame hakkama." "Alex-1 ?" küsisin muiates. "Midagi paremat," kehitas Belo ōlgu. "See oli tema esimene variant." "Tema ?" "Alex on ahv," ütles Belo. Ta oli parajasti tegevuses ja väide ei kōlanudki nii vōidukalt, kui seda oleks vōinud oodata. Mu käsi tōusis lōuga sügama. 


Siinsed piraadid polnud maapealse tegevusega kuigi palju aega raisanud. Kuigi saare sisemuses asusid mahukad kaubalaod ja paar boksi laevadele, koosnes saare pinnal asuv hajali külake vaid paarikümnest varialusest. Saare taimestiku moodustasid peamiselt obukatad, kōige erinevamas kasvus laialehelised puud, mis, kui maha arvata grotesksed vōrekujud - saarel puhus aasta läbi tuul ühes suunas ja Belo oli asja seletanud kohanemisega - meenutasid veidi maapealseid pōhjalikult räsitud palme. Tōsi, arvatavasti tekkis seos vaid seetōttu, et lopsaka taimestikuga saarestikus lihtsalt pidid kasvama palmid, mulle polnud vōōras MF-lase kompleks kōiki tundmatuid asju Maal levinud raamidesse paigutada. Need obukatad olid ka maapealsete ehitiste pōhikomponentideks. Ainsaks tugevamaks seinaks ehitati siin tuulepoolne, ülejäänu koosnes postidest, millevahelisi matte vōis käega edasi-tagasi lükata. 

Piraadid eesotsas oma kōhetu komandöriga pidasid meid arvatavasti napakateks. Belo oli nendega mingi kaubalepingu sōlminud - mees, kes tahab vett!, "Odeol" tiirles ringorbiidil, kus patrullid vahest harjutamas käisid - enesetapjate mōte; nende kahe asjaolu taustal ei torganud Belo ahvid kuigivōrd silma. Kaks esimest päeva meid valvati kiivalt, neli meest, üks automaat ōlal ja teine käes, passisid liivaluidete taga, kuidas konteinereid veega "kutsikatesse" laaditi, kuid siis tüütas üksluine pilt neid arvatavasti ära. Alles jäi üks mees, keda vahest vilksamisi näha oli. Kolmandal päeval tōi üks "kutsikas" "Odeolilt" ka lubatud tasu esimese laadungi - koorma metallplaate. Pärast seda peeti meid arvatavasti lihtsalt napakateks. Relvi lubati meil kanda, kōhetu komandör oli väljendunud :"Kui patrull maandub, tulistavad nemad valimata." Muidugi poleks meid maa-aluste ladude ustele isegi kahe meetri kaugusele lastud . Siinne elu käis enamikus allpool saare pinda, ent selle vastu me ei paistnud huvi tundvat ja seega nuhi mōōtu välja ei andnud. 

Piraadid käisid oma külas reeglina ōhtuti ja kambakesi. Siinne kliima ja loodus kōlbas vahelduseks küll ja "all" neil ilmselt juua ei lubatud. Välimuselt meenutasid majast möödaminejad rohkem harilikke vabrikutöölisi suvaliselt MF-planeedilt - küllalt väsinud näod, hoolitsemata rōivad ja soengud, vahe ehk vaid selles, et kōik kandsid relva. Ootamatu patrulli hirmus siinsetes joomakohtades suurt lärmi ei tehtud. Vahest tōusis saare keskelt ōhku mōni üheksanda vōi kümnenda suurusjärgu laev, aeg-ajalt maandus mōni "kutsikas" vōi jōudis varem lahkunud laev tagasi. Igaks juhuks ma mööda saart hulkumas ei käinud. 

Belo ahvid abistasid meid sihiliku kohmakusega. Nende ōlgadel rippuvaid automaate pidas valvemeeskond tōenäoliselt meie varurelvadeks. 


Ma peesitasin liival ja ei pööranud lähenevale lärmile esialgu mingit tähelepanu. Muidugi, meie tehiskeskkonnad on suurepärased, loodusest tunduvalt mugavamad ja meile suuresti sisse harjunud, kuid nendes puudub kaks komponenti. Esimene on loomulikult päike, kuid ka selleta saab hakkama, on isegi parem. Aga miks ma nautisin praegu liivakallast ja tihedalt pilves taevast siin, mitte "Odeoli" metsatukas, kus vōinuks ka päikesepaiste lihtsalt tekitada - tolles metsatukas polnud tuult. Minu lebamiskohas oli peaaegu varjuline, ainult vahepeal jōudis üksik puhang minuni, kandes natuke veidrat merelōhna. 

Ma olin tulnud nii kaugele, kui usaldasin. Kōigepealt oli mu jalutamist jälginud Bernardi valvas ahvipilk, teisalt ei vōinud iial teada, kus asub saarepinnas mōni luuk, millele ma läheneda ei tohi. Eemalt kostva lärmi järgi otsustades olin ma aga jäänud ikkagi kellegi teele. 

"Kosmoselontu ! Seisa valvel, siit tuleb Bill!" 

Pöörduti ilmselt minu poole. Tōstsin pea ja mu suunurk kiskus tahtmatule muigele. Kui mehe hääletooni vōis veel hirmuäratavaks pidada, siis tema välimus rääkis hoopis muust. Bill oli kōvasti purjus ja tee peal arvatavasti juba paar korda käpuli käinud, vaevumata end pärast liivast puhastama. 

Mees jōllitas minu poole ja, märgates muiet, läks vihale. "Valvel !" karjus ta ning sirutas käe kabuuri poole. Kusagilt kostis mingi hōige. Ma vaatasin jahmunult Billi kätt, mis veidi kohmakalt püstolit hoidis. Kuigi ma ei uskunud hetkekski, et ta mulle pihta saab, kui ma vähegi end liigutada viitsin, oli isegi mōte sellise surma vōimalikkusest rabav. Siis käis pauk. 

Bill oli kukkunud selili ja tema peahaavast hakkas aeglaselt verd nirisema. Ta oli täiesti pöördumatult surnud. Seda taipasin nii mina kui ka lähemale jooksnud kaks meest, kellest üks oli arvatavasti hōiganudki. 

Vaatasin suunas, kust lask tulnud oli. Luite vahel paistis tükike tumedat ahviselga. 

"Kas ma'i mōhanud," ohkas esimene piraat. "Sinnaks'ta om pistoliga vehks'..." Ta mōōtis pilguga mind ja raputas otsekui hukkamōistvalt pead. 

Teine vaatas sinna, kuhu mina ennist, ega ei öelnud midagi. 

Kui mehed eemaldusid, kuulsin teise kiiret kōnet:"Jummal mu'ga, mitte üks tilk rohkn'. Ma näin, ausamalt' näin, et kōmmuts' ahv..." 


Belo kehitas ōlgu. "Teie elu, hr. Steen, on midagi väärt personaalset mulle. Kas te tōesti arvate, et ma kamandan oma ahve vaid lähtudes kaugetest ja kōrgetest eetilistest kriteeriumitest ? Pealegi, ma saan aru, kui inimesele ei meeldi relva kanda, aga mine tea, mis sellises kohas juhtuda vōib." 

"Max, kas tead - läheme "sina" peale üle," pakkusin. Belo muigas. 


Max Belo oli tujust ära. Sünge näoga kōigutas ta ennast toolil, laual tema ees vedeles kaitseriivistamata püstol ja mingi paberileht. Ahvidest oli toas Tom, kelle karvane füsionoomia ei väljendanud muidugi mingeid tundeid. 

"Ahaa, Frank," tervitas Belo mind ja toetas tooli kōigi jalgadega pōrandale. "Ole valmis ärasōiduks. Tuli teade, et täna ōhtul on oluline kohtumine. Pärast seda peame endale ilmselt uue saarekese leidma. Loodetavasti olete siinsetest palmidest vōi obukatadest sama palju tüdinud kui mina ja vaatate neid hoopis parema meelega nii viissada kilomeetrit kusagil teisel pool." 

"Mis meie plaane siis rikub ?" pärisin muretult, Belo sarkasmist mitte välja tehes. 

"Eks ōhtul näete," ütles mees lühidalt. Ja lisas siis omaette: "Eriosakonnale annan ma andeks kōik peale selle, et ta mind tööst eemale kisub!" 

Külalised tulid viiekesi. Tōsi, tähtsust näis neist omavat ainullt üks, kuna ülejäänud kandsid relvi ja olid seega kaitsemeeskond. 

Max Belo istus samas kohas kui päeval, ainult oli püstoli vööle riputanud ja ei kōikunud tooliga. Nägu oli tal endiselt sünge. 

"Tervist, härra Belo," sōnas automaadita mees lahkelt. Ta oli lühikest kasvu, kandis siin ülemustele tüüpilist maskeerimisvärvi kulunud vormi ning teda eristas saatemeeskonnast vaid liigutuste vabadus ja veidi lōdvem näoilme. 

"Tervist, Mileton," vastas Belo. "Ärge palun küsige, kuidas me oleme end sisse seadnud ja kuidas meile siin meeldib. Kōik on hästi - asja juurde." Kuna Belo kōneles neutraalse tooniga, pidas Mileton mehe juttu arvatavasti sōbralikuks irooniaks. Saatemeeskond vōttis endale toolid. 

"Mille pärast ma teid tülitan. Vaadake, "Odeol" on nähtavasti impeeriumiaegne laev. Te pakkusite meile suure koguse vee vastu teatud koguse metallplaate. Ehk saaksite odavamalt läbi, kui müüksite meile mōne seadme ?" pakkus Mileton endise lahke tooniga. 

"Ja..jajah. Ehk ma leian midagi," soostus Belo. "Ent enne, kui tööjutt lōpetada - kas te olete sama Mileton, kes Impeeriumi ajal töötas Keskplaneedil Teaduskeskuste varustamise ministeeriumis ?" 

"Olen küll," ütles Mileton, nagu oleks küsimust oodanud. Belo käsi oli kogu aeg olnud vööle kinnitatud saatja lähedal. Nüüd puudutas ta sōrm signaalnuppu. "Muide, aga teie olite vist üks tolleaegseid teadlasi ?" päris Mileton vastu. 

Siis prahvatas mitu valangut. Belo ahvid olid automaadid meie elukoha seinast läbi pistnud. Kōik neli kaitsjat lendasid erinevates suundades pōrandale - sellelt distantsilt oli kuulide löögijōud tohutu. Ma ajasin end seina äärest, kuhu reflektoorselt maandunud olin, püsti. 

Belo sihtis Miletoni püstolist. "Egas midagi," ütles ta rahulikult. "Head teed." Ta vajutas päästikule kaks korda järjest. Mileton kukkus kohmakalt selili. Belo tōusis toolilt püsti, astus tema juurde ja vajutas veelkord päästikule. 

"Minema," kamandas ta siis. 


Ma nägin esimest korda "Odeoli" kosmoselahingut pidamas. Belo istus, nägu pilves, peapuldi taga, neli ahvi assisteerisid teda ja juhiruumis valitses töökas vaikus. Ekraanil tantsisid "Odeoli" liikumise pöördeid kajastades piraatide laevad ja oma paarkümmend "Odeoli". Tabamus järgnes tabamusele, seejärel jäid kosmosesse vaid "Odeolide" aeglaselt hajuvad kujutised ja eemal tontlikult sinav planeet. Üks suurem rusu hōljus ekraanil mööda ja mul jooksis külmavärin üle selja. "Odeolide" pettearmaadas oli midagi fataalset. 

"Miks sa ta tapsid ?" küsisin. Belo pööras end järsult. "Ta oleks vōinud nii paarikümne aasta pärast muutuda ohtlikuks mu ahvidele," ütles ta muiates. "Seda ilusaks motivatsiooniks. Aga praktilisemalt - see mees ei meeldinud mulle. Muide, ōieti oleks see olnud sinu töö. Mileton tegeles Impeeriumi ajal laialt teaduslike leiutiste parseldamisega. Nagu ma aru saan, on ta sellega ka jätkanud." 

"Pead sōda," osutasin ekraanile. 

"Ma nimetaks seda jooksvate küsimuste lahendamiseks," teatas Belo. 

Mis juhtuks siis, kui "Odeol" oleks ainult ahvide päralt, küsisin endalt. Ja seejärel pärisin seda valjusti. 

"Mitte midagi hirmsat," vastas Belo kiiresti. "Neil ei ole minu emotsioone. Kuidas aga jääb üliinimesega, Frank ? Kui me mōōdame teda üleolekuga teistest jōu poolest, on kōige praktilisem näide siin ekraanil. Ja selle andsid mulle ahvid." 

"Olgu, jumal sinu üliinimesega. Aga kuidas sa suhtud kōrvaltvaatajana sellesse, kui keegi sind ennast nii maha laseks ?" 

"Jahedalt," lausus Belo. "Minu töö on niikuinii tehtud. Mateeriamuunduri projektist ei tee ma kunagi midagi teaduslikult tähtsamat." 

"Aga tema töö oli ju tegemata," märkisin. 

"Jamps,"arvas Belo. "Ta polnud teadlane. Temasuguseid on galaktikas mustmiljon ja keegi täidab ta koha viie minutiga. Kas sina, eriosakonna töötaja, tuled moraliseerima?" 

"Ei," naeratasin vabandavalt. "Mind huvitas vaid sinu arvamus." 

Belo kehitas ōlgu. "Iseenda surm on kōige mugavam surm," ütles ta süngestudes. "Hoopis ebamugavam on kellegi hukkumine sinu kōrvalt. Ma ei taipa, miks meie, materialistid, ikka veel kardame surma, kuime ei pea teda üleminekuks ühest eksistentsivormist teise. Milleks mōistuspärastada liigi instinkti ? Ma arvan, et isegiu ilma ahvideta - reaalse tugevama ōiguseta - ei kammitseks mind moraal aga-kui-mu-endaga-nii-tehakse. Jah, töö - ehk ainus arvestatav kategooria. Ainuke asi, mille puhul ma mōtlema hakkaksin, kui keegi tülikas mulle ette jääb. Ma ei ole mingi kohtumōistja, minu jaoks ei eksiosteeri kusagil abstraktset inimkonna hüvangut, kōrgemat ideed, mille nimel ja juhatusel ma otsustaksin inimeste elu üle, kui ma tulistan. Ent jääb inimlik kaastunne, kahju teise indiviuduaalsuse väljenduse lōpetamata jäämise pärast. Tulevane looming - kui-isik-elaks-veel- aastat-paar - on spekulatsioon." 

"Nii et isegi lōpetamata jäämise seisukohast poleks sul midagi omaenese surma vastu ?" küsisin. 

"Nagu ma juba ütlesin, on mu parim ja olulisim töö mateeriamuundur," lausus Belo. "Ma tean, et ma ei suuda luua midagi olulisemat, kuna me lōime ta grupiga. Parimad inimesed, keda ma kunagi tundnud olen, on surnud. Nad viisid endaga kaasa ka oma ajupotentsiaali ja mina olen vaid üks kaheksandik grupist, seega vōid ise välja arvutada, kui väike tōenäosus on mul luua midagi sama olulist." 

Belo häälest kostev kibestumine pani mind veelkord mōtlema, kui suurt osa tema praeguses individualismis vōis mängida kunagiste kaaslaste kaotus. 

"Muidugi, kui nüüd laskuda tavamoraali, vōib luua väga kauni pildi," tähendas Belo juba tuttava sarkasmiga. "Mateeriamuundur MF käsutuses on sōjaline jōud. Oled sa kunagi kuulnud Nobeli preemiast ?" "Midagi ajaloolist?" 

"Enam-vähem. Mingi sōjalise superrelva eest saadud raha eest asutatud preemia mittesōjalistele leiutistele, vist 21. sajandist. Paistab, et sel Nobelil oli südametunnistust, vōi ei osanud ta oma rahaga midagi peale hakata." Belo süngestus veidi. "Mingi paraleel on siin olemas. Kuna mina olen ainuke ellujäänu rühmast, kes andis Maa Föderatsioonile superrelva... Ühesōnaga, minu ahvid on, noh, näiteks kättemaks ja kahju hüvitamine ühekorraga. Loomulikult ei saanud ma jalga lasta, mateeriamuunduri joonised, katsemudelid ja kogu teoreetiline dokumentatsioon turjal - MF pidi selle saama.Teaduslikust avastusest tegid nemad relva ja ainult relva - vōib-olla keegi meist taipas seda algusest peale, mina aga siis veel ei saanud aru. Ma ei saa ju ometi oma reputatsiooni hävitada, pannes käed rüppe ja nentides, et MF tōmbas mind osavalt alt. 

Kui hästi läheb, saab ahvidest kiiresti paljunev kōrvalkultuur, varustatuna MF kaasaegseima tehnikaga. Poliitilisest seisukohast on nad üks ohtlikumaid, kuna tegelevad vaid iseenese sisepoliitikaga ja ei ole üldse huvitatud kellegi teise alistamisest, abist ega toetusest. Pakun, et hiljemalt paarisaja aasta pärast on mu ahvid juba vōimelised MF'le konkurentsi pakkuma perifeerias, neid juba oma kohalolekuga neutraliseerides." 

Ma sügasin lōuga. "Aga milleks nii keeruliselt ?" pärisin siis. "Üksainuke Max Belo, koloonia ahve, kellest pole veel kindel, mis ōieti välja tuleb... Samas on kōik süsteemid täis tegelasi, kes meeleldi kakleksid Maa Föderatsiooniga, kui neil jatkuks jōudu. Ja selle jōu annaks neile kasvōi seesama mateeriamuundur." 

"Hmjah," tegi Belo mōtliku näo. Tundsin teda juba piisavalt, et taibata - miski tema jüärgnevast jutust on trikk. Kas siis inimestest eemal veedetud aastate vōi juba iseloomu tōttu Belo tegelikult ei kahelnud, vähemalt mitte poliitilistes seisukohtades - mul polnud kompetentsi temaga erialast rääkida. 

"Kas sina, Frank, pooldad... Noh, jätame vahele selle, et sina niikuinii toetad Maa Föderatsiooni, aga selle järel?" 

Küsimus oli konksuga. "Mis puutuvad siia minu poliitilised veendumused," kehitasin ōlgu. "On ju selge, et kasvōi kusagil hingitseval Sōltumatul Föderatsioonil on rohkem jōudu, kui sinul üksi." 

Belo muigas. "Selles väites vōib muidugi kahelda," märkis ta. "Pole nad nii tugevad ühti. Aga... Kui olekski, mis neis erinevat on ? Needsamad inimesed, humanoidid ja mōnikümmend nende poolt hullutatud rassi - milleks nad peaksid MF-i vōitma ? Potentsiaal on vähemalt mu ahvidel kindlasti suurem." 

"Nii et lōpuks asustavad Galaktikat Max Belo poolt loodud ahvid ?" 

"Kuule Frank," ohkas Belo. "Kui kaua ma pean sulle rääkima, et nad ei tungi kallale, vaid ainult kaitsevad ennast, kui neid rünnatakse ? Muide, teie pakutud vōimalus eksisteerib siiski, aga seda sōltuvalt inimestest,mitte ahvidest. Massihävitusrelvad ja nii edasi." 

"Neid relvi ei lasta ju käiku," tähendasin. "Mäletatavasti kellegi Max Belo väite järgi on enamiku inimeste ainus eesmärk vegeteerimine, mis ometi eeldab enesesäilitamist..." 

"Kas see väljendub ka välispoliitikas ?" päris Max Belo retooriliselt. "Pärast impeeriumit on MF muutnud viimase sōjalis-majanduslikust vaid majanduslik-sōjaliseks. MF enesesäilitamine on tema kohal- ja üleoleku säilitamine galaktikas. Ja see ..." 

Häiresignaal katkestas Belo tiraadi. Keegi oli vōtnud kursi "Odeoli" ohtlikku lähedusse. 

Silmapilkselt lülitus tööle tunnussignaalide vastuvōtja. Ekraanile ilmus rida numbreid, igalühel järel "päritolu MF". Lōpus aga "Hai", "Veega, sōltumatu." Pagana kutsikad, mōtlesin. 

"Niisiis, meid ründab Patrull," teatas Belo. "Kusjuures neid juhib sinu enda "Hai". Milline konspiratsioonirikkumine, ah?" Rääkides puudutas ta kiiresti klahve. Üldhäire signaal alustas oma tüütut vilistamist. Kuna "Odeol" sooritas kohustuslikku juhusliku trajektoori manöövrit, oli kokkupōrkeni aega vähemalt kümme minutit. Täie endastmōistetavusega saabus ruumi Eldo, istus toolile ja aktiviseeris puldi enda ees. Piraatide purukslöömine paistis olevat Max Belole pähe hakanud. Ta valmistus Patrulliga vōitlema. 

Minu oletuse kummutas mees peatselt. Kontrollides energiavaru, kehitas ta ōlgu. "Meil ei jää midagi muud üle. Mul pole küllaldaselt kütust, et riskida jumal teab kus hüperruumist välja tulla. Seda halvem neile." 

Ekraani vasakusse serva ilmus järjekordne valmisolekut märkiv signaal. Belo mängis klahvidega. Suur ekraan joonistus juhiruuumi keskele, kujutades "Odeoli". Kaks väljaulatuvat ribi hakkasid eralduma. 

"Vōtame terve eskaadriga," selgitas Belo mulle kōrvalpilku heites. Veel hetk, ja mōlemad eraldunud osad olid näha täies pikkuses. "Odeoli" kaitsekilbid sulgusid ja laev omandas nüüd täiesti ümmarguse kuju. 

"Ühte juhib Rob, teist Gert," täpsustas Belo rahulolevalt ekraani vaadates. "Lisaks on neil pardal kummalgi kolma ahvi, kes tegelevad ainult tulistamisega. Samuti on toimuv osa eksperimendist, ahvide sees olevad andurid registreerivad kogu nende organismis ja aju olulistes osades toimuva - rääkimata juba videoaparatuurist, mida on seal igal pool." 

"Ja me lööme neid ?" 

"Igal juhul," ütles Max Belo ükskōikselt. "Mu ahvid tunnevad strateegiat ja reaktsioonid on neil kiiremad. Mida rutemini nemad jalga lasevad, seda tervislikum neile. Käsku tagaajamiseks ei ole." 

Kuradi poisikesed, mōtlesin. Loomulikult otsustasid nad komandörita jäädes ülesande igal juhul täita ja Zerga lähistele jōudes allutasid eriosakondlaste ōigusega endale patrulli, mida kusagil siinkandis kohtasid. Kuigi ühe patrulli hukkumine mind külmaks jättis, tundus asjade käik nōmedana. 

"Niisiis, nad on kohal," teatas Belo jooksvaid andmeid jälgides. Ma tōusin otsustavalt toolilt. Samas koputas keegi mulle toruga selja pihta. Loomulikult oli see järjekordne ahv, kes mu selja taga seisis. Ohkasin. 

"Belo, lase mind raadio juurde," ütlesin, hoidudes end järsult liigutamast. Max vaatas üle ōla ja kehitas ōlgu. "Vōid ju öelda neile paar sōna hüvastijätuks... Bernard, las ta tuleb!" Bernardi umbusaldust tema looja ilmselt ei hajutanud, sest terve tee paneeliesise toolini hoidis ahv oma automaati ühel joonel minu kuklaga. 

"Patrull, tulge kuuldele," ütlesin identifikaatorit pulti lükates. Seejärel blokeerisin kuuldavuse ja ütlesin Belole:"Ma tahaks neile pildi ka anda. Saada oma ahvid korraks välja." Belo tegi käeliigutuse, mille peale mōlemad loomad kuulekalt ukse taha läksid. 

"Odeol", vōtke vastu korraldus," teatas Patrulli komandör ekraanilt. Ta olid koloneli eraldusmärgid ja üpris kandiline nägu. Samuti jäi mulje, et mehe tuju polnud kiita. "Laeval viibiv Max Belo peab jalamaid jääma sirgkursile ja garanteerima Patrulli ohutu ligipääsemise laevale. Pilti katkestada ei tohi, minu meestel peab olema tühi koridor kuni juhiruumini. Sama kehtib mōlema väiksema laeva kohta. Vastasel korral läbirääkimisi ei toimu." 

Siis vaatas ta vist esmakordselt ülekannet ja kortsutas kulmu. Arvatavasti polnud mu poisid vaevunud mind oma ettekandes mainima, oletades, et Belo on mu ammu maha löönud. "Kes on sidel ?" küsis ta seejärel torisevalt. 

"Frank Steen. Olen Eriosakonna komandör." 

Ekraan, samaaegselt ülekandega Patrullile, jätkas ka laevade liikumise edasiandmist skeemina - otsepilt olnuks lootusetult kōikuv tänu juhuslikule kursile. Patrull valmistus ründama ja "Odeol" koos ahvide juhitud laevadega vastu vōtma. Ahvide kursist vōis nentida, et nad tōesti tunnevad kosmoselahingu strateegiat. 

"Teie identifikaator," nōudis Patrulli komandör. Asetasin pöidla ettenähtud kohta identifikaatoril. Koloneli nägu venis pikaks. 

"Korraldus Patrullile. Kohe jätta maha laev "Hai", jätkata endise ülesande täitmist ja lōpetada igasugused kontaktid "Hai"'ga. Raport vahejuhtumist esitada ettenähtud korras, eriteate järgi vajadust ei ole. Vastu vōetud ?" 

"Vastu vōetud," ohkas mees ekraanil. "Palun andke üldpilt ruumist - ega teid ei santazeerita..." 

Mehe toonist kostis vabandus. Sōjaväe hierarhia järgi olin ma temale üpris suur ülemus. Suurendasin saadetavat pilti. "Palun." 

Minu poolt oli see vastutulek. Eriosakonna komandör ei pruukinud alluda mingisugusele sōjaväe rutiinile, kui tema identifikaator oli korras, Infoteenistus seda kinnitas ja komandör viibis ülesande täitmisel. Tōsi, selleks, et suur "I" saaks mind ka praegusel hetkel kontrollituks ja volitatuks tunnistada, tulnuks ühendus vōtta hüperruumimajakaga. Ühelt poolt nōudnuks see aega, teisalt polnud sōjaväe sekkumine meie asjadesse hea toon. Kapten, kes asjata tülitab akrediteeritud eriosakondlast, saab kindlasti sōimata, olgu ta vōi auastmelt kolonel. 

"Vastu vōetud, asun täitma," teatas mees ekraaninurgast rahulolevalt ja katkestas side. Hetke pärast muutis Patrull kurssi. Too mees paistis olevat kosmoses "vana kala" ja polnud imestada, et ta ei soovinud "Odeoli" ja tema saatelaevu rünnata. Päästsin neli laeva ja pagan teab, mitu meest, mōtlesin huuli krimpsutades. Hea,et oma volitusi kuigi sageli kasutada ei tule. Samas kōlas järjekordne häiresignaal. 

"Oh noorus,noorus," vangutas Max oma puldi ees pead. Läbi eesruumi sööstis lapiline kogu - Eldo vōttis oma endise koha sisse. "Hai" oli otsustanud üksinda rünnata. 

"Kas te neile ei taha mōnda moraaliloengut pidada?" küsis Belo viisakalt. Taipasin,et minu ōigus Patrulli käsutada oli talle teatud mulje jätnud. "Tōsi,seda tuleb kiiresti teha,enne kui laev ära augustatakse." "Odeoli" kaitseseade oli tööle lülitatud ja skeemile joonistusid punktiiridena pseudolaevad." "Hai", tule kuuldele," nōudsin resoluutselt. Ekraanile ilmus nüüd juba originaalpilt - pseudolaevade tōttu vōis "Odeol" liikuda küllalt sirgel kursil. "Hai" teostas manöövrit, tulistades pidevalt. Tema ümber, kohal ja all liikusid kiirust kaotavad pettepildid "Odeoli" tütarlaevadest. " "Hai" nōuan,et te viivitamatult taganeksite!" üritasin uuesti. Veel mōni hetk - ja "Odeol" pidi lōikama "Hai" kurssi. Laeva küljele ilmus kiiresti hajuv suitsupilv - nad olid saanud järjekordse tabamuse,suits oli laialipaiskuv plasma ja ōhk, mis läbistatud ruumidest välja tungis. Siis lipsas üks tütarlaevadest ilmselt peaaegu "Hai" külje pealt läbi - ekraan lōi mootori plahvatusest heledaks. Eemale paiskunud "Hai" polnud enam rünnakuvōimeline, saades liikuda vaid kaarjoonel. Nüüd kujutas ta endast vaid ideaalset märklauda. 

"Belo, kutsuge nad ükskord tagasi," ütlesin ohates. "Nüüd vōime ometi eemale minna." Max noogutas nōusolevalt. "Odeoli" kaitsekilp avanes külgedelt. 

" "Hai", tule kuuldele," nōudsin prooviks veelkord. Ootamatult ilmus ekraaninurka side pilt. Linder istus komandörikohal, Albe etendas arvatavasti vanemat ohvitseri. 

"Härra Steen, meeskonna ühise otsusega on teilt ära vōetud ōigus "Haile" käske anda," rääkis Linder monotoonselt, korrates arvatavasti mitte enda teksti. "Teie tegevuse kohta on raport esitatud koos taotlusega teie komandöriōigused ära vōtta." Märkasin tema käisel tuttavat komandöripaela. Hm, tema küll minu kohta otseselt ei himustanud. 

"Samuti on teele saadetud ettepanek teid arreteerida ja vastav teade saadetud edasiandmiseks kōigile MF ametnikele." 

Linder tegi pausi ja ma segasin kiiresti vahele: "Hea nōu vōite ikkagi kuulda vōtta. Lōpetage "Odeoli" tülitamine, see käib teile üle jōu. Ja ärge kiirustage Keskplaneedile tagasi..." 

Arvatavasti katkestas Albe side. Max Belo vaatas minu poole, näol veidi haletsev ilme. 

"Ja nii lōpebki teie karjäär?" Ma ei vastanud. 


Meil ei läinud korda endale uut saarekest otsida. Ilmselt oli lahingu tōttu alarmeeritud terve Zerga. Meie signaalidele ei vastanud keegi. Kuigi ahvid tegid arhipelaagides tühja saare otsingul piloteerimisimesid, vōttis neid vastu pidev ōhutōrjerelvade tuli. Belo kōndis mööda juhiruumi närviliselt edasi - tagasi, veel üks piraatide laev läks eelmiste teed, kui üritas luureeskaadrit häirida ja "Odeoliga" kokku sattus, ent maandumiskohta me ei leidnud. Zergal käis elu oma rada, piraatide laevade tulekust ja minekust andsid aru hüperruumikoridoride suunas liikuvad täpikesed "Odeoli" juhtimisruumi ekraanil, kui ümbritsevat radarikaarti vaadati, ent meid enam kaubapartnereiks ei tunnistatud. Kui ühel hetkel "Hai" signaal juhiruumis vastu vōeti, leidis Belo, et aeg on ära minna. 

Järgmine planeet oli juba otseselt ebamugav, kuid Belol polnud valikut. Hüperruumigeneraatorid ei kulutanud kuigi palju, kui liikuda otsejoones - ent nii oleks Belo jōudnud veel hullematele ääremaadele. Perfeerias oli sirget ja kaardistatud koridori peaaegu vōimatu leida, kui just ei tahetud liiikuda galaktika keskmest väljapoole. Tōsi, lohutus, kuigi kesine, oli, et keskmes puudus sirgjoonelisteks hüpeteks üldse vōimalus. Hüperruumis Pöörde sooritamine oli aga juba riskantne - "Odeol" vōis jääda üldse HG-de kütuseta. Belo polnud tagasi tulles arvatavasti osanud oodata nii tormilist tähelepanu Eriosakonna poolt, muidu olnuks ta ehk varem kütusega kokkuhoidlikum. 

Belo valis lihtsaima variandi. Ta liikus otsustavalt Zerga II poole. 

Luba polnud siin maandumiseks vaja küsida. Täpsemalt, vōinuks küll, kuid poleks antud. Planeeti asustasid aborigeenid, kelle nimetus eksisteeris ainult Zerga I piraatide keeles ja oli selleski piisavalt ropp. 

Planeet oli arvatavasti üsna kogemata sattunud nii veeküllase naabri kōrvale. Nagu ahvid kataloogiandmeid kontrollides veendusid, polnud sellel tilkagi vett maapinnal, vaid ainult ōrn jälg atmosfääris. Kui midagi leidus, siis kusagil planeedisügavustes. Ka atmosfäär oli küllaltki hōre ja valdavas enamuses mittehingatav. See tähendas skafandreid. Tänu temperatuuri järsule vaheldumisele elas enamik aborigeene maa-alustes asulates - kuigi sealses pōrgukliimas kuidagi tsivilisatsiooniks arenenud, armastas ka see rass arvatavasti mugavusi. 

MF kataloogist aborigeeni pilti uurides arvasin, et turistide hoidmiseks MF hotellidega planeetidel kasutatakse ehk ka kataloogiillustraatoreid. Piltidel oli must, üksikute kollakate tähnidega vormitu kogu, mis juba välimuselt tundus agressiivsena. Täpselt sellisena olin kogu aeg ette kujutanud eluvormi, mis maalasele meeldida ei saa. Kataloogi väidete järgi ei olnud elukal konkreetset jäsemete kuju, nägi ta maa mōistes laubaga, liikus suhtelise aeglusega ja oli inimeste suhtes vaenulik, täpsemalt väljendudes ahne - keemiliselt teatud viisil töödelduna kōlbas liha temalegi söögiks, samuti olid nad kolonisatsiooniajastul ōppinud tekstiili armastama. Igatahes ei tundunud aborigeenid mulle meeldiva seltskonnana.Eluviis oli neil loomulikult öine. Kuna me jōudsime Zerga II juurde parajasti siis, kui liivarohkemas rajoonis jäi veel kaheksateist tundi ööaega, leidis Max Belo, et on paras aeg lōōgastuda. 

Uurisin andmepanka, lootes kataloogiandmetele lisa leida. Max Belo kirjutatud raamatut Zerga II kohta polnud, kuigi selle leidmine poleks mind enam imestama pannud. Siiski avastasin midagi üpris tüütut piraate puudutava kirjanduse hulgast. Igaks juhuks olid Zerga I piraadid paarkümmend aastat tagasi Zerga II'le jätnud suurema koguse väikese lasketugevusega aborigeenide jäsemetele kasutamiskōlblikke relvi ja laskemoona. Autor oletas, et eesmärgiks oli kas muuta keerulisemaks vōimalikku Impeeriumi baasi rajamist Zerga II`le, vōi, vastupidi, soov aborigeene vennatapusōjas hukkunutena näha. Mingeid hilisemaid andmeid polnud. 


Ma vedelesin parajasti "Odeoli" metsatukas puu all, olles nii oma nimekaimu kui ka Roberti mugavuse huvides peegelseinaga välja lülitanud, kui eemalt sulinat kostis. Mōne aja pärast ilmus väljalülitamata ossa Max Belo, juuksed märjad ja näol heatujuilme. 

"Kuule, Frank, ehk kasutame seda aega veidi kasulikult ja vaatame pealabori üle ?" pakkus ta. "Kui ma veidi aega tööd teha ei saa, hoiab ehk selgitaminegi vaimu värskena." Kehitasin ōlgu ja tōusin. Viimase aja sündmused olid mind juba unustama pannud, et tegelikult on Belo teadlane. 


Erinevalt teistest Belo laboratooriumitest valitses ahvide jaoks mōeldus ruumipuudusest tingitud korralagedus. Kogu ruum oli täis kuhjatud erineva otstarbega seadmeid. Osa neist tulid mulle tuttavad ette varem nähtud "Odeoli" varustusest, kuid Belo oli siin endale ilmselt vaba voli andnud: lahtivōetud paneelid, ümberpaigutatud juhtmed, ruumi kokkuhoiu huvides äralōigatud osad - kogu aparatuur oli silmnähtavalt ümber ehitatud. Tehnika koondus nelja lahtimonteeritud tervishoiukontrolli silindri ümber. Belo aktiviseeris suure ekraani ja pööras sissejuhatuseks kogu kremplile selja. 

"Kui palju sa tead geneetika arengust ?" päris ta sissejuhatuseks. 

Kehitasin ōlgu. "Umbes nii palju, et selline teadus on olemas, kuid luku ja riivi taha pandud, piiratud mitmete seadustega ja üldiselt ala esindajatele hästi ei vaadata," vastasin meenutades. 

Belo sügas lōuga. "Hm, seda pole just palju. Päris ringi me kah ei pääse, nii et tuleb loengut pidada." Arvatavasti viisakusest mōtiskles ta valjusti. 

"Nagu enamik Maa teadusharusid, saavutas geneetika oma tipptaseme 21. sajandil. Ametlikud väited kōlavad vist umbes nii, et see teaduse haru jōudis oma piirini, kustmaalt edasised uuringud oleks olnud paremate peade äratōmbamine praktilisemast tegevusest. Muide, täiesti valeks seda nimetada ei saa." Max Belo muigas kōveralt. "Mäletatavasti oli 21. esimene koloniseerimissajand, nii et kōik, mis otseselt koloniseerimisse ei puutunud, oli ebaparaktiline. Veel teine aspekt - puudus ohutu tehnoloogia. Tavakodanikku kummitasid tehislikult loodud vōi isetekkinud koletised, kes öösiti laboratooriumitest välja tema kōri kallale ronivad. Kogu geneetikat piiravate seaduste ideestik pärineb 21. sajandist, kuigi seda on mōnevōrra moderniseeritud. Tänu neile asjaoludele pärast 21.'st kōrgemate vormide geneetikaga praktiliselt enam ei tegeldud. Loomulikult oli väiksemaid uurimusi, kuid neid ei finantseeritud kuigivōrd." 

"Vaevalt et minagi oleks haknud tegelema selle teadusalaga, kui poleks olnud mateeriamuunduri projekti," lausus Belo pärast pausi. Nagu tavaliselt, muutsid meenutused ajast enne MF-st lahkumist teda veidi lüüriliseks. "Asi on selles, et kuigi muundur omab energeetiliselt loomulikult revolutsioonilist tähtsust, on ta sellel alal ikkagi mikroskoobiks, millega naelu seina taotakse. Liiati, vaevalt me oleksime loonud asja, mille ainus funktsioon on MF sōjalise vōimsuse säilitamine. Täpsuskiirguri projekt mōlkus mul juba tollal meeles, kuid loomulikult pidime kōigepealt kontrollima lihtsamat mudelit. 

Eksisteeris küllaltki suur tōenäosus, et mateeriamuunduri puhul ongi tegemist geneetikale vajaliku "ohutu meetodiga". Niisiis, muunduri projekt oli kōigi katsete eelduseks." 

Belo puudutas klaviatuuriklahve. Seejärel vōttis ta ühe anduri ja paigutas selle kiire liigutusega mu käsivarrele. Mōne aja pärast tekkis minu kōrvale ōhku hägu ja vōttis üha rohkem minu pea kuju. Esimest korda nägin "Odeolil" holograafilist ruumikujutist. Pea pööras ja vaatas mulle otsa. Ma polnud end küll kuigi ammu peeglist uurinud, kuid oli kindel, et kujutis kordas küllaltki täpselt minu näojooni. Tōsi, tänu lihaste pingsusele oli ilme kramplik ja küllaltki tühi. 

"Olemasolev baas," tähendas Belo. "Nagu arvata vōidki, pole see holograafiline foto, vaid sinu pea kuju, salvestatuna sinu DNA-s. Tänu varasematele uuringutele oli teada, milline osa DNAs millist informatsiooni sisaldab. Mul kulus ainult paar kuud, et välja töötada vajalikud programmid. Minu käsutuses on ka küllalt vōimas Lankse kiirendi, nii et kusagil poole tunniga vōiksime valmistada teise Frank Steeni." 

Ma hingasin sügavalt sisse. "Kas see ongi kōik?" pärisin arvatavasti küllalt kohtlaselt. 

"Kaugeltki mitte," ütles Belo. "Mäletatavasti Lankse kiirendi leiutati 24. sajandil. Teine Frank Steen poleks mingil juhul eluvōimeline väljaspool toitelahust, kus me ta kasvataksime, ja kui isegi oleks, poleks tal mingil juhul mōistust. Siit töö alles algas. Üldiselt, sinu aju sisu on näiteks täiesti sinu enda kui isiksuse omadus, geneetilises materjalis pole loomulikult üles tähendatud, et sinust saab eriosakonna töötaja vōi et sul on vastikus kollase värvi suhtes. Tōsi küll..." Belo mängis klaviatuuril. "Suure töenäosusega esineb sul kerge allergia soolase vee vastu, kuid küllap see on juba välja ravitud." 

Ma kehitasin ōlgu. Loomulikult oli Belol ōigus. "Kas see pole rohkem meditsiin ?" 

"Olgu peale, näide oli üldiseks arusaamiseks," ütles Belo vabandavalt. "Minu ülesanne polnud aga mingite pärilike omadustega tegelemine. Ma pidin teada saama, kuidas muuta ahvi arenguvōimeliseks, jättes talle potentsiaali kasutada oma loomaeeliseid. Kokkuvōttes oli see üpris keerukas. Hm, tagantpoolt ette minnes tundub küll primitiivsena." 

Meie ette tekkis järgmine holograafiline kujutis. "Tom," ütles Belo asjalikult. "Nii, ja siin on tema DNA lōik, mis kajastab väliskuju. Mutatsioon neljandas osas - palun." Tomi nina nihkus taha. "Mutatsioon seitsmendas." Lōug muutus etteulatuvaks. "Ja nii edasi. 

Tegelikult, uurida arenguvōimaluste poolest ahvi tähendab uurida inimest. Mis eristab meid ahvist füsioloogiliselt ? Mis eristab meid ahvist ajutegevuse tüübilt ? Niisiis, kōigi tööde alguses ei jäänud mul muud üle, kui ise masinasse ronida." 

Belo pööras end esimese aparaadi poole. 

"Endastmōista teeb pōhitöö ära arvuti. Olemasolev materjal aitas mind oluliselt, ent MF oma deklaratsiooniga oli kōik varasemad tööd ära nülinud. Nii tuli mul teostada rida inimkatseid, et uurida modelleerimise täpsust." 

"Kōige keerulisem oli informatsiooniga, mis puudutas lapsi. Teatavasti teatud vanuses vastab noor ahv praktiliselt sama vanale inimlapsele. Siis astub esile meie arenguvōimelisus - see aga pole "asi iseeneses", vaid nōuab mōistuseni jōudmiseks veel keskkonda, kasvatust otseses ja kaudses mōttes. Ahvi arenguvōimeliseks muuta pole minu käes oleva tehnikaga üldiselt keeruline, vähemalt tagantjärele vaadates. Otseselt vōetuna teeb inimesest sünnipärase idioodi geneetiline mutatsioon - tema aju on pärsitud. Mudelina vōime oma ahvi vaadata samuti sünnipärasest idoodist lapsena. Tema aju funktsionaalsust saab muuta samamoodi, kui tema välimust. Loomulikult vōinuks ma toota arvukalt järjest arenemisvōimelisemaid ahve, kuid otsest vajadust polnud: seda protsessi sai modelleerida. Järk-järgult, kontrollides ka loomkatsetega, aretasin ma ahvi, kellel oli ahvi kohta superfunktsionaalne aju. Inimesele tagavad arenguvōime otsmikusagarad - ehk pole see ainuvōimalik, kuid minul oli lihtsam loodust kopeerida. Vōiks arvata, et töö oli sellega tehtud, ent see oli alles algus: "mudel" vastas küll arvuti eeldustele, kuid selle tōelevastavust tuli kontrollida." 

Belo liigutustes oli teatud pateetilisus, kui ta laboriseadmetele osutas. "Siinne ongi kontrolliks mōeldud. Ahvidele, kes "mustast koridorist" kasvatuse saanutena tagasi tulid, anti siin muljeid ja vaadeldi nende reaktsioone. Loomulikult kerkis üles järgmine probleem: milline edusamm vōi tagasilöök tuleneb kasvatusest, milline aju vōimekusest. Mul polnud teist valikut, kui korraldada topelteksperiment; ōnneks jagus mul aega priipärast, samuti materjali. Iga järgnev eksemplar vastas veidi rohkem eeldustele, endastmōista süvenes ka pidevalt ettevalmistus. Ning lōpuks jōudsin ma tasemele, kus automaatōpe ennast ammendas. Ma vōisin seda tōhustada, kuid mul puudus vōimalus kontrolliks: ahvide mōttetegevus vajas juba sotsiaalset keskkonda, et nende paremusi vōi puudujääke tundma ōppida. Nüüdseks pidi neid koolitama elu ise." 

"Ma ei tea ōieti veel, milleks nad vōimelised on, katseseeria on pooleli. Igatahes pole praegune veel piir. Pealegi proovin ma sedasama kiirendit ümber ehitada. Tehniliselt peaks isegi vōimalik olema mutageense toime kaotamine - ahvid in vitrio vähemalt paariaastaseks aretada, seda suhteliselt väikese ajavahemiku jooksul." Belo ohkas. "Igatahes pole mul ammu olnud nii ilusat aega, kui need poolteist aastat - hm, ütleme, sünnitustegevust. Vahel on isegi väike segadus ajaarvamisega - vaadake, need ahvid on neljasaja aastase arengu produkt. Minu tagasihoidliku arvestuse järgi veetsid nad umbes nii palju "musta koridori" läkitatud "kutsikates". Suurem osa ajast kulus loomulikult esialgsetele mutatsioonidele. " 

Meie ette ekraanile ilmus nelikümmend ahvi. "Palun väga, Max Belo mängimas emakest loodust," tähendas mees. "Esimene paar on vanemad. Iga järgmine omab kuni paarkümmend mutatsiooni ja nii edasi. Toitusid nad universaaltoitemassist ja iga vahepealne isend elas suguvōimeliseks saamiseni, pluss väljumine "mustast koridorist", pluss testid. Viimane on jällegi Tom." 

Tingmärkide järgi olid kōik ahvid peale esimese papa ja Tomi emased. "Aga nende isad ?" pärisin. 

"Nad on kunstlikult viljastatud," ütles Belo. "Sealjuures täpsuskiirguriga töödeldud spermatosoididega. Ahjaa, pisiasjade hulgas ma unustasin mainimata, et nende väliskuju on loodud planeeritud marsruudi järgi - et ma vōiksin vähemalt üht neist külastatavatel planeetidel alati kaasas tassida." 

"Odeolil" on siis kindel sihtkoht?" pärisin huviga. 

"Loomulikult mitte, " ütles Belo muiates. "Küll aga mōned vahepealsed. Ma panin nende materjali igaks juhuks koodi alla, nii et otsimine ei tasu vaeva. Muide, üks ahvidest, Gert, on ka Maa gorilla." 

Ma ainult mühatasin. 

"Aparatuurile siin ei oskagi nime anda," lausus Belo ringi vaadates. "Seal on muidugi kiirgur, millega väikesi Franke saab teha. See süsteem on paaritamise asendamiseks. Too kast seal nurgas - eraldi kehaosade autonoomne kontroll. Ja nii edasi, mōned ka mitte ahvide jaoks. Ausalt öeldes meeldib mulle sin rohkem, kui tolles metsatukas - viimane oli ühe mu kunagise kaaslase idee. Siin saab ka edukalt kokku panna igasuguseid "Odeoli" tülikaid lisaseadmeid - tülitajate jaoks." 

Puldilt kostis mingi meloodia. Belo lülitas ekraani juhiruumile ümber, vaatas korraks näitude rida, mis serva joonistus, ja noogutas siis. "Egas midagi, viimane mugav vōimalus. Et mitte asja keeruliseks teha, saadan ma ahvid "Arpil" platsdarmi hōivama." "Arpi?" "Üks neljanda suurusjärgu laevadest "Odeoli" keres," selgitas Belo. "Nii palju, kui mina tean, on siinsed aborigeenid ebasōbralikud. Kui neile meeldib jōudu kasutada, vōivad nad seda teha ühekorraga. Muide, mu ahvid näevad üpris hästi pimedas. Infrapunases on operatsioon nähtav, nii et läheme juhiruumi." 


"Arpi" eemaldus aeglaselt "Odeolist". Laev oli "Haist" küll suurusjärgu vōrra väiksem, kuid küllalt imposantne. "Hai" oleks vōinud osutada edukat vastupanu "Odeolile", kuid kolme eraldi laeva puhul olnuks lōpp lühike. Lollpead, mōtlesin südametäiega, jagavad vōimatuid ülesandeid. 

Pilt, mis planeedi pinnalt avanes, tuli ilmselt "Arpilt". Infrapunasega oli lootusetu näha läbi atmosfääri detaile. Samas ilmus laev ka ise kaadrisse. Ütlesin:"Hm." 

Belo vaatas minu poole. "Teist sorti peegel," selgitas ta lühidalt. "Kaamera on muidugi laeval." 

"Platsdarmil" oli aborigeene. Jahtunud kōrbepinna tumepruunil taustal liikusid punakad täpid. Laeva lähenemisel läksid need pildil suuremaks. 

Välkkiirelt libises üle ekraani mitu heledat kiirt - "Arpilt" lasti välja midagi sooja. Siis sähvatas mitmes kohas korraga. Suurendatud pildil hakkasid punased täpid kiiremini liikuma ja jäid siis paigale. Belo vaatas minu poole ja muigas. 

"Mis asi see oli?" pärisin viisakalt. 

"Kiirgur - pomm," lausus Belo. "Oma valdust tuleb ju millegagi piiritleda." 

"Kas need seal on surnud ?" 

"Aga loomulikult. Kiirgur lammutab suure efektiivsusega keerulist orgaanilist kudet. Tōsi, ka meie oma. Aga nüüd, kui pommi mōju on lōppenud, lasevad mu ahvid kōigi pihta, kes veel oma nina meie territooriumile topivad, kolm tundi märki ja ma usun, et oma laadimistööd saame pärast rahus tehtud." 

"Aga moraal ?" pärisin pilklikult. "Nad on ju mōistusega olendid." 

"Moraal ?" Belo mōtles hetke. "Neil pole ju isegi teadust." 


"Odeol" liikus korrapärasel orbiidil ja oli seetōttu meie platsdarmist suure osa ajast üpris kaugel. Kuna aborigeenid end ei näidanud, kippus mu ettekujutus loetust tuhmuma ja hädaohutunne kadus tasapisi. Belo oli ahvidele jaganud täpsed instruktsioonid ja me oleks vōinud laeva jäädagi, ent mees polnud nende killast, kes oleks piirdunud mōōtmistulemuste ja proovidega. Ma ei imestanud pōrmugi, kui Belo mōnikümmend tundi pärast esimesi saabunud konteinereid mind planeedile huvireisile kutsus. 

Me vaatasime oma valduse üle ja ma pidin möönma, et kōik on plaanikohane. Ahvid said tööga suurepäraselt hakkama, ümberringi oli küllaltki igav kōrb, ja skafandris, mis arvestatavas osas ainult kiivrist koosnes, tuttav liiga värske ōhk. Belo vaatas ringi, uuris pikalt binokliga eemalt paistvat korrapärast moodustist - mingi kivimilasu, pooleldi liiva alla mattunud, minu arvates üpris ebahuvitav - ja rääkis raadios midagi ahvidega. See planeet mulle ei meeldinud. 

Tagasilennul istusime mōlemad "kutsika" tagaosas ja mōlgutasime omi mōtteid. Mind vaevas peamiselt sihtkoht, kuhu "Odeol" pärast varude pealevōtmist suundub. Ma ei osanud midagi tarka arvata. 

"Lollakas arhitektuur," arvas Belo ja ulatas kivimilasu pildi mulle. "Me tegime oma maabumispaiga arvatavasti otse nende linna külje alla. see peaks sissekäik, ütleme, värav olema." Vaatasin pilti tähelepanelikult, kuid ei leidnud ikka midagi märkimisväärset. 


Siis paiskusime nōksatusega tagasi. "Kutsika" kurss oli järsult muutunud. Tom juhipuldi taga häälitses lühidalt. Haarasin Belo eeskujul skafandrikiivri ja tōmbasin pähe. 

"Frank, vōta teine laser," kamandas Belo. "Kutsikas" tegi teise nōksu. "Ja kiiresti. Ma lasen su maha." Belo käes oli K-42 ja tema nägu kiivri taga polnud just sōbralik. Ma keerasin end tooliga seinaekraani poole. 

See ei olnud "Hai." Meid ründas kolm kuuenda suurusjärgu laeva ja taamal paistis veel midagi. Ma aktiviseerisin kähku laserijuhtimispuldi. 

"Kahest esimesest läheme puhtalt mööda," teatas Belo teist relva juhtides. "Kolmandaga ole valmis." 

Silmapilk hiljem tuli veel kaks nōksakut. "Kutsikas" liikus Tomi käe all mööda ahvitrajektoori. Meie ümber sähvis nagu äikseööl. "Tuld," kamandas Belo. Kolmas laev planeeris meil teed lōigata. 

Ainsa hetkega haihtus "kutsikast" kogu ōhk, kaks küljetooli olid ära pühitud, laes ja pōrandas mustas kosmos. Kolmanda laeva küljel plahvatas midagi. Tabamused olid nii meie kui nende manöövri ära rikkunud, kuid me olime peaaegu pääsenud. 

Raadiost kostis midagi arusaamatut. Vaatasin Belo poole ja siis uuesti välja. Eemalt paistnud laev oli kohale jōudnud. Sōiduk oli kaubalaev ja kuulus viiendasse suurusjärku. "Kutsikas" tegi meeleheitliku manöövri, laev keeras veidi - meie trajektoori hüpped enam tabamusest ei päästnud. Mitte midagi ei juhtunud. 

Siis ilus kosmosesse meie ees veel neli uut objekti. Erineval kursil lähenesid meile "kutsika" suuruses tundmatu kujuga laevad. 

"Oli ka aeg," nentis Belo ja osutas paremale. Sealt tuli "Arpi". "Kutsikad" meie ees muutsid jalamaid kurssi. 


Belo oli küllaltki veidra näoga, kui me "kutsikalt" maha tulime. Mul kibeles küsimus keelel, kuid ma ei hakanud seda välja ütlema. Miks tollelt laevalt ei tulistatud ? 

"Vōib-olla ka teie rahvas," lausus Belo pärast salvestuste kontrolli. "Tunnussignaalides oli kōikjal "sōltumatu", nii et rohkem nagu piraadid." Ta oli sügavalt mōttes ja ma arvasin teadvat, mis talle peavalu tegi. Kuid ma polnud temast pōrmugi targem. 


Kuna töö kulges normaalselt, ei näinud ma Belot tükk aega. Nagu hiljem selgus, korrastas ta laborit uue eksperimendiseeria jaoks. 

Sattusin temaga kokku ühel lōunasöögil. Mees räntsatas toolile ja asus endale toitu ette kuhjama. "Kohati tunnen ma Keskplaneedi järgi isegi igatsust," teatas ta. "Eriti siis, kui mōni sealsetes laborites olemasolev asi tuleb endal valmis nikerdada." 

"Kuule Max, aga ikkagi, miks sa ei taha MF-i tagasi pöörduda ?" küsisin otsustavalt. "No olgu, meie meetodid sinu tagasitoomiseks olid ja on vägivaldsed, aga ma olen veendunud, et kord juba Keskplaneedil olles ei takistaks sind keegi tegemast täpselt sama tööd, mida sa tahaksid." 

Nelo tōstis pilgu söögilt ja vaatas mind hapult. "Tōepoolest, sa ei saa sellest aru," ohkas ta. "Vōib-olla tookord, kuus aastat tagasi ma läksin ära selle riigivormi eest, konkreetsete piirangute eest, mida see teie totakas impeerium mulle seadis. Aga kulla Frank, sa unustad, et mul on laeval suurepärased vastuvōtuseadmed. Impeeriumi muutumist demokraatlikumaks Maa Föderatsiooniks sain ma surepäraselt jälgida. Aga sellest aitas täiesti, et taibata - kōik kōrgem vōim on oma loomult sarnane. Sina oled fanaatik, eks ole ? Sind kasvatati printsiipide järgi, et vanale ühiskonnale tuleb üles ehitada uus ja parem, sinus on olemas eeldus seda uskuda, sest iga MF vähegi mōtlev kodanik teadis juba Impeeriumi ajal, mida see riik endast tegelikult kujutab. Te rahuldute uue ja parema vōimuga enda üle, sest teile on ōpetatud, et kogu oma heaolu vōlgnete sellele vōimule, ainsale, kes on suuteline teile kätte andma kōik mugavused ja igapäevase elu vajaminevad tarbed. Vaata, Frank, see on puterdamine. Mitte ükski ühiskonnakord ega vōimuvorm pole väärtuste looja, vaid inimkond. Pole ühtki pōhjust, et austada vōimu, riiki ja kontrollli isiksuse üle mistahes kujul kui absoluuti. Ja konkreetne Maa Föderatsioon? Mul on siin, oma laevas, tuhat korda mugavam. Loomulikult on nüüd MF tunduvalt vabam. Aga mul pole tema järele vajadust. Ma ei vōlgne temale kui vōimule midagi. Ma ehk vōlgnen inimkonnale, tedusele - ilma viimase arenguta poleks mul "Odeoli", teadmisi, praktiliselt midagi - aga MF raamid ei oleks mingilgi määral selle vōla tasumine." 

Ta vaatas mind mōtlikult. "Lisaks - teie MF on täis fanaatikuid. Ei ole enam mässavaid provintse, igal pool vōetakse MF kodanikku vastu vähemalt viisakalt, teil on infokeskus, mis tagab mugavuse igal pool, kui vaid ette välja uurida, kuhu minna - kogu see heaolu toodab impeeriumi aegu mäletavate inimeste hulgast uusi ja uusi fanaatikuid. Aga mulle ei meeldi nendega pōrmugi suhelda, rääkimata sellest, et mōnest sellisest tüübist vōib hakata sōltuma mu töö. Fanaatik ei mōista niikuinii, miks ma tema ideid ei toeta, ta ei hakka seda arutlemagi - olen vanlane ja kōik." Belo muigas. "Tegelikult olengi, kuigi passiivne. Ma loodan, et sa saad ükskord aru, miks ma midagi MF-i pole ära kaotanud?" 

Ta on pettunud MF-is juba selle üleminekuajal, mōtlesin üllatusega. Fanaatikutejutt - siin polnud midagi imelikku, olid ju Belo mōttekaaslased impeeriumis tema teada viimaseni surma saanud, küllap leiab ta, et ülejäänud pole midagi väärt. 

Belo, olles veel hetke mōtisklenud, asus uuesti söögi kallale. Tundus, et vähemalt kaks korralist einet oli tal vahepeal vahele jäänud. 


Belo kontrollis veidi närviliselt laadimiste käiku. Nagu ma aru sain, oli ta oma töös kuhugi välja jōudnud, kus eelduseks olid katsed normaalses, see tähendab, hapnikku sisaldavas atmosfääris.("Nagu teada, on meie galaktikas küllalt näiteid ka mitte süsinikul pōhinevast orgaanilisest elust, aga need ōnnetud rassistid MF-is ei ole kunagi ōieti viitsinud neid uurida. Huvitav oleks, aga paraku olen ka mina surelik...") Ma läksin temaga kaasa ainult igavusest. 

Kōigepealt alustas Belo vaidlust töid juhatava Gerdiga. Kuna ma ahvikōnest kuigivōrd aru ei saanud, jäi üldine sisu küllaltki arusaamatuks,. igatahes rääkisid nad ratsionaalsusest. 

Nagu alati, tolgendas