Tanel Rõigas Komandör Ma pidin oma alluvad üle vaatama ka tsiviilelus. Komandörile ōigupoolest polnud see üldse kohustuslik, mōned pidasid seda isegi halvaks tooniks ja ma nōustusin täielikult väitega, et komandöri asi pole uurida, mida teeb alluv pärast ülesande täitmist - ent enne tahtsin ma neid näha. Ray oli dokumentide järgi aasta tagasi Eriosakonna kooli lōpetanud, ainus ülesanne pärast praktikat kestis tal nädal aega ja nüüd oli ta minu käsutuses. Hoolimata sellest, et meie vanusevahe oli ainult kuus aastat, tekitas tema ettekujutamine minus mōningat vōōrastust. Eriosakond oli Impeeriumi lōpu päevist muutunud torimilise kiirusega ja tema kool need muutused kaasa teinud. Ray ja minu haridus, kuigi dokumentide järgi täpselt ühesugused, kattusid tōenäoliselt ōige vähe. Impeeriumi ajal kasvanutel puudus enamuses tahtmine tagasi vaadata ja huvi tunda, mis nende eelmistes keskondades muutunud on. Maalane torkab küll terves Galaktikas silma oma tohutu kohanemisvōimega, ent ta ei otsi tavaliselt pōhjust, et seda rakendada. Ray seiras mind altkulmupilgul, kui ma tema ruumidesse astusin. Ta vastas täielikult toimiku portreele - minust pikem ja kogukamgi, näojoontes teatud robustsus, mida aga rohkem pōhjustas tüüpilme - kindlasti oli ka tema vōimeline naeratama. Tuba oli piinlikult puhas, millest vōis teha peamiselt ühe järelduse: Ray ei tegelenud siin millegagi, peale telerivatamise. Igatahes oli minu tuleku puhul kōik seinad välja lülitatud. Laes paistis mitmeid kahtlasi täppe. Neid märgates ma peitsin muige. Ray arvatavasti ootas minult midagi. Kuna ma ukse niikuinii identifikaatoriga avasin, polnud mul pōhjust end esitleda. "Kas te olete juba lōōgastuma ōppinud?" pärisin armastusväärselt. Ray silmades vilksatas hämmastus. "Kas seda peab ōppima?" uuris ta. Kehitasin ōlgu. "25 protsenti Eriosakonna praktikantidest vajavad aastaid psühhiaatri järelvalvet," tsiteerisin. "Palun mind mitte jōllitada. Kui ma ise Irma II'lt tagasi tulin, armastasin ka voodis mōtiskledes lakke tulistada. Muide, konstruktorid arvestasid sellega spetsiaalselt." "Mina ei vaja järelvalvet, "kinnitas Ray. "Vōimalik, " nentisin. "Olen kuulnud, et kooliōpet on vastavalt praktika vajadustele täiustatud. Tōenäoliselt olete rohkem meie missiooniks ettevalmistatud, kui omaaegsed lōpetajad. Ainult et.. Teil on igatahes vaja ōppida lōōgastuma. Ma tean, et komandöridele pole kombeks küsimusi esitada, erti seda teie küsimust, nüüd, kus te tagasi olete ja nii edasi. Aga meie töö on teistsugune, kui praktika. Soovitan teile paari filmi vaatamiseks - need pole küll populaarsed, aga... Muide, ma ei kahtle, et te olete uue ülesande jaoks täiuslikus vormis." Ma astusin puldi juurde ja valisin sealt kombinatsiooni. "Egas midagi, kohtumiseni laevas." Enesestmōista ma poseerisin. Mul oli oma eesmärk ja ma vōisin küllaldase kindlusega öelda, et ma olin selle saavutanud. Ray sai veendumuse, et tema komandör on veidrik, kuid miski ei andnud talle vōimalust välja mōelda, milline veidrik nimelt. Ta pidi need filmid ära vaatama - ja ma usaldasin täiesti tema loovat mōtlemist, pärast pidi talle jääma mulje, et ma tean paremat vastust teda vaevavatele küsimustele, kui pakkus välja ametlik propaganda ja opositsiooniline loba. Nad ei olnud harjunud, need noored lōpetajad, ja nad ei saanudki olla. Eriosakond praktiseeris välisplaneetidel, kus "maalane" polnud isegi sōimusōna, vaid roppus. "Kolmas kategooria" ei kannatanud meid silmaotsaski. Nemad taipasid hästi jōu mōistet, nad olid ise noor jōud Galaktikas, aga paraku tehnilises mōttes jäid meist kaugele maha. Maalastel ametlikult ja avalikult kōrisid lōikamast takistas neil ainult teadmine, et asi lōpeb kurvalt. MF, kes sellest hästi aru sai, ei saanud lubada endale luksust neil mitte silma peal hoida. Kuna sōjaväelasi sai neile planeetidele saata ainult piiratud koguse, vajas MF eriosakondlasi, ja see koorem langes noortele. Praktika oli muidugi ülihea, teadsin seda omal nahal: fanaatikud varitsesid MF-lasi pidevalt ja ametlikud esindajad ohkasid oma diplomaatilises kōnepruugis sageli, et rahvas on neil veel "nii harimatu". Kust vōtnukski Eriosakond parema vōimaluse oma lōpetajatele selgeks teha, et MF'i ja oma naha kaitsmine on täpselt üks ja seesama? Meie objekt oli Lavern, küllaltki edukas poliitik, miljonär ja mōnedel andmetel piraat. Viimase omaduse tōttu oleks vōinud kahtlemata kogu loo ka politsei kompetentsi jätta, ent esimene suunas asja muidugi meie kätte. Lavern kuulus ühe MF liidumaa parlamenti ja kohapealsete hinnangute järgi oli tōenäolisim president juba järgmistel valimistel. Mees oli kohapeal sündinud, pärinud isalt teatud kapitali ja alustanud peatselt poliitikukarjääri. Hoolimata MF-i kuulumisest iseloomustas kōiki "ääreplaneete" teatud sōltumatus keskusest. Ühelt poolt tulenes see vajadusest lähemate naabritega hästi läbi saada (mille pōhjustas kuuluvus nende kaubandussüsteemi), teiselt poolt polnud välimised kolooniad, maalaste eesliin, kunagi hiilanud impeeriumisōbralikkusega. Kuigi nooremad kolooniad rahvaarvu ja rikkusega kiidelda ei saanud, hoolitses keskus siiski nende poliitilise kliima eest. MF parlamendiliinis oli planeedi vōi suurema riigi presidendi sōnal küllaldaselt kaalu ja MF valitsus üritas kas siis legaalsete vahendite vōi Eriosakonna abiga tagada, et enamik neist oleks "omad". Kuna meie ülesanne puudutas Laverni, tema ilmselt polnud. Infoteenistus, kes meile töö ette valmistas, oli andnud oma parima. Laverni elulugu kontrolliti pōhjalikult ja kalkulatsioonid näitasid, et kusagil peitub tal lisasissetuleku allikas. Presidendiks pürgimine polnud kuigi odav. Üht - teist kinnitavat Laverni piraaditegevuse kohta leidus samuti, ent nagu igasugune selletaoline materjal, omasid need tōendid küll kaalu, et Laverni presidendikohast ilma jätta, ent vastutusele vōtta olnuks teda keeruline. Piraadid oskasid kenastijälgi peita: statistika järgi tuli 80% tulemustest nendevastases vōitluses jōu kasutamisest ja vaid 20% seaduslikul, kriminaaluuringute teel. Pealegi ei tahtnud meie juhtkond sugugi Laverni kinni panna, vastupidi, mees oli ilmselt andekas ja sobiv oma postile: meie tööks jäi leida vōi korraldada midagi, mis Laverni vajaduse korral taltsutaks. Me lendasime viiekesi ja, hea seegi, MF-lastena. See tähendas, et pikem ettevalmistus legendi teemadel jääb ära ja kasutada pole vaja ka mingeid hüpnokiirgureid. Tegutseda vōisin oma äranägemise järgi ja samuti oli mul kasutada korralik summa. MF ääremaad olid küll eesliiniks, ent ōigupoolest oli neil vähe pistmist igasuguse romantikaga. Nimelt vōis mōnel sealsel planeedil viibides kahtlema hakata, kas tōesti on tegu kosmoseaja riigiga - juba kosmosetehnikatki polnud seal tavaliselt kuigi palju näha. Valdavalt olid need planeedid pōllumajandusliku orientatsiooniga ja tänu sellele suures osas isemajandavad. Elu kulges neis MF keskuste elanikele üpris harjumatu rahuga. Me saabusime Äär-3'le viiekesi, ja nagu ikka selliste tööde puhul polnud meie ülesanded kuigi täpselt määratletud. Me äratasime vastuvōtjates mōōdukat huvi, kui me planeedi kahest suurema linna jaamas end registreerisime, saime küllalt mugavad toad kohalikus hotellis ja asusime end sisse seadma, tähendab, tutvuma kohaliku situatsiooniga detailides. Äär-3 oli veidi ebamugav planeet kolonistidele, kes armastasid Maa-tüüpi kliimat. Ööpäev 180 tundi pikk, sellest tulenevalt suured temperatuuride vaheldumised; igasugune floora ja fauna maalastele täiesti vōōras. See-eest oli siin aga hingatav atmosfäär, kuigi tavaliselt tuuline - tänu sellelesamale temperatuuride vaheldumisele. Täpsustades: hingatavaks atmosfäär muidugi muutus, pärast paarikümmet aastat tehnilist sekkumist. Esimesed kolonistid jōudsid kiiresti järeldusele, et pinnas kannab edukalt Mf-lasele söödavaid taimi ja hiigelistanduste rajamise järel hakkas hapnikusisaldus atmosfääris jōudsalt kasvama. Taimearetus kui tähtsusjärjekorras teine MF kosmosespüsimise tingimus kasutas kōiki eelissuuna mugavusi. Loomulikult ei kasvanud Äär-3'l Maa kultuuurid, kuid sellel polnud tähtsust. Kolonist, tavaliselt materiaalselt kindlustamata ja tumeda tulevikuga tegelane, oli parema ja rahulikuma elu nimel nōus ka menüü ühekülgsusega, rääkimata selle eripärasusest. Nagu mainitud, oli Äär-3'l kaks linna. Kahtlemata tundub see MF keskuse elanikule ogaralt vähe, ent sellelaadsed planeedid linnu ei vajanud. Meie tehnikaajastul oleks kahtlemata mōeldav, et kolonist istub kilomeetrite kaugusel mugavas apartamendis ja vaatab ainult aeg-ajalt andurite näite, kuid praktika oli teistsugune. Kōigepealt, inimkond polnud otse vōetuna kuigi ammu kosmoses. Kōik pōllupidamise traditsioonid ei tahtnud sugugi välja surra. Mf tootis igasugust pōllundusautomaatikat, ent too ääreplaneetidel vajaminev - ootamatustega arvestav, kiiresti ümberseadistatav ja vastupidav - oli paratamatult kallis ja sellelaadset Äär-3 tüüpi planeetidel praktiliselt polnud (küll vōis aga tihti kohata planeetidel, kus pōllumajandus teisejärguline, aga pōhiala tulus). Seega tavatsesid asunikud elada oma istanduste lähedal, et vajaduse korral vōimalikult kiiresti reageerida. Hoolimata ainult kahest linnast oli Äär-3, muidugi mitte MF keskosa mōttes, tihedalt rahvastatud. Liiati polnud Äär-3, sōltumata nimest, enam ammu ääreliin. Vabu alasid naljalt ei leidnud, ja siit ka mōned probleemid. Piisavalt automatiseeritud pōllumajandusmaailmas tekkis stabiliseerumise järel tavaliselt parasjagu ülejääke. Distantsid polnud HR-ajastul kuigi olulised, aga ülejääkide realiseerimist MF turul segas turu väljakujunenud struktuur. Uut konkurenti polnud kellelegi tarvis. Esialgu tulnuks äri ajada arvestatavate kahjudega, selleks aga polnud kolonistidel tahtmist ja ka ressursse. Kuigi MF ei soodustanud selliseid lahendusi, kehtis enamikel perifeeria planeetitel oma rahandussüsteem, seda üpris lihtsal pōhjusel - kolonistidel polnud kuigi palju MF raha. Neil leidus küll toodangut, ent MF'i seda müüa polnud kasulik. Igasugune MF'st väljaminev kaubandus oli poliitilistel kaalutlustel riigi dotatsioonil ja loomulikult domineerisid selles need samad turul kanda kinnitanud haid. Siin astusid areenile piraadid. Nemad ei armastanud pōllumajandusega tegeleda. Nende allesjäämise eelduseks oli mobiilsus ja kaitstus, mida sōltuvus omaenda pōllumajanduslikust süsteemist tublisti häirinuks. Aitas küll hüdropoonika, ent see oli tublisti kulukam, kui sisseostmine. MF pōllumajandusmaailm ei saanud avalikult piraatidega äri ajada - just nimelt seetōttu, et polnud kaitstav. Äär-3'l vōinuks puhta töö teha ühe patrulliga. Kuid appi tulid igasugused vahendajad ja illegaalset äritsemist MF takistada ei suutnud, vōi ōigemini ei tahtnud. Piraatidele müügi oleks lōpetanud näiteks vōrdse positsiooni andmine MF-sisesel turul, ent seda vōinuks saavutada vaid range reglementeerimisega, mille suhtes MF oli imperiaalsetest aegadest saadik väga allergiline. Pealegi loeti illegaalsest piraatlusest tulenevat kahju piisavalt väikeseks. Senikaua, kuni need suhted ei kinnistunud poliitikas, MF'i toimuv otseselt ei häirinud. Ja poliitika jaoks olime meie. Linn ise oli küllalt moodne. Nagu sellelaadsetel kombeks, jaotus ta kaheks: äri- ja lōbustuskeskuseks. Üldiselt kōrged hooned vihjasid, et lähemad pinnasekihid olid kōvad: alumiste korruste järgi vōttes kujutas linn endast hiiglaslikku ladu. Vastukaaluks kohaliku maastiku värvide väsitavale harjumatusele olid majad vōõbatud vastavalt rajoonide elanikele koloriitsetes värvides, mis pidid elanikele sünnikodu meenutama. Ka see nähtus oli ajutine, hiljemalt pōlvkonna pärast pidi taanduma hakkama, kui kohalik järelkasv juba täieliku enamuse saavutab. Arhitektuur aga oli range - mis tormide sageduse tōttu enam kui loogiline. Seevastu kōik, mis pidi kaotatama tänu kliima vajadustele, oli majade paigutusega suurejooneliselt tasa tehtud - majad asusid vōimatuseni pilla-palla. Ühelt poolt tagati nii mugavus tormi ajal - linnatänavatel vōis rahus kōndida; teisalt väljendus selles inimlik protest istanduste robotliku korrapära vastu. Linnale ōhust lähenemist asjaolu muidugi ei seganud: katuste maandumisplatside signalisaatorid vilkusid "kutsika" ekraanil ühes taktis suurejoonelise reklaamkataloogiga, mis jooksis ekraani servas. Kōik oli perfektselt markeeritud ja reklaami järgi kaotasime tohutult, et ei maandunud igale neist arvukaist platsidest, veetmaks meeldivaid tunde. Ray muigas seda värvidemängu vaadates pōlglkult. Prais, kes juhtis "kutsikat", ei pööranud asjale üldse tähelepanu. Spite ja Arnax vaidlesid endiselt vaiksel häälel millegi üle. Mina mōtlesin viimasele korrale, kui ma perifeeria konjakit olin proovinud. "Prais, sinul on vaba aeg, kuni ōhtuni," asusin hotellis ülesandeid jagama. "Spite ja Ray: lähete mōnda suuremasse istandusse. Kōik kasutusel oleva tehnika pildistate. Ray! Peremehi mite välja vihastada. Mingeid kahtlusi jääda ei tohi. Arnax, vōta oma kuulipilduja, meie läheme turismireisile." Ärikeskus kuulus vähemalt reklaami järgi linna soliidsemate hulka. Kuna minu andmetel oli see üks Lavreni kontrolli all olevatest ettevōtetest, paistis tōenäoline, et just siin suudetakse tōepoolest inimeste vajadusi rahuldada. Saal äratas oma soliidsusega aukartust - ent lōhnas kilomeetri kaugusele provintsi järele. Keskplaneedil oli teine stiil äri ajada. "Niisiis, teil on siiski plaan mōni partii osta?" päris ametnik armastusväärselt. Ma naeratasin. "Ei ōigupoolest mitte. Meid huvitab ennekōike omahind. Vaadake, ma olen samuti pōllumajanduslikust maailmast, ja oleks sama hea, kui mina ostaksin teilt produkte, kui ütleme, teie minult. Ennekōike huvitab mind koostöövōimalus, see on siis - turg. Ja seetōttu just omahind." Loomulikult taipasid nad niigi, mida ma tahan. Piisas sellest, et kontrollida minu firma andmeid. Legendi järgi esindasin gruppi, kes soovib turgu hōivata pōllumajandusmaailma klassikalises variandis - hinda alla lüües kindlal alal, ja selleks oli vaja rohkem toodangut, kui endal olemas. Osta aga oli riskantne, ja samal tasemel vōi odavama omahinnaga partner, seega sama pankrotikindel, kulus ära. "Ma arvan, et me saame teid aidata. Loomulikult tuleb meil tellida täpsed kalkulatsioonid. Kas, ütleme, ülehomme kell kakskümmend kaheksa sobib teile?" pakkus mees viisakalt. "Oo-jaa. Ma asun hotellis," ütlesin Arnaksi poole pöördudes ja märku andes. Tema oli osa legendist - provintslased armastasid ihukaitsjaid. "Kohtumiseni." Ray ja Spite'i toodud pilte uurides muigasin rahulolevalt. Kōik läks libedalt. Hoolimata MF'i imiteerivast disainist pärines kasutusel olev tehnika vähemalt 40% ulatuses piraatide toodangust. Arvestades, et istandus oli Laverniga konkureeriv, olime ōigel teel. Ametnik oli välja vahetatud ja pealegi täiendust antud: meid vōttis nüüd vastu juba kolm meest, kōik väga viisakalt riides. Uurisin mōnda aega tähelepanelikult ekraanile joonistuvat informatsiooni. Minu nägu peegeldas üllatust. Katkestasin kommenteerijate jutu poolepealt. "Tootmisliinid näivad teie hinda kōvasti tōstvat. Niimoodi ligineb see juba perifeeria kataloogihinnale..." "Mis teha," kehitas vanem meestest ōlgu, kui ülejäänud ootavalt tema poole vaatasid."me oleme siiski riiklikult tegutsev ettevōte, aga Maa Föderatsioon perifeeriat kuigivōrd ei soosi..." Oodates veel mingeid minupoolseid k@Asimusi, ta vakatas, kuid jätkas seejärel kommentaaridega. Ma etendasin pingsat mōttetööd ja palusin pärast nendepoolse arutelu lōppemist veel järelemōtlemisaega. Seda lubati mulle lahkelt. Minu kaaskond oli samuti tōhusalt aega sisustanud. "Järgmine saadetis peaks tulema umbes neljakümne tunni pärast," teatas Prais mulle apaatselt. "Ladu, mis neid sedapuhku vastu vōtab, on 18. tänaval. Ametlikult on saabuv laev turismireisiks NZ-9'le, varub provianti." "Mitu laipa sellest infokogumisest naha jäi ?" pärisin Ray'le otsa vaadates. Tema oli Praisiga kaasas olnud ja minu mälu järgi ei osanud viimane kuigi täpselt tulistada - vana kooli mees, nagu ta oli. "Neli," ütles Ray suunurka kōverdades. "Kate on kindel." "Kena," laususin tunnustavalt. "Prais ja Arnax, lendate laeva, Arnax toob "kutsika" tagasi, Prais jääb laeva. Pärast operatsiooni lōppu oodata viis tundi, seejärel lahkuda Keskplaneedile, kui ei tule uusi korraldusi. Ülejäänutel vaba ōhtupoolik." Ray paistis olevat ainus, kes asjade käigust aru ei saanud, ja kelles see küsimusi tekitas. Prais oli minu mälu järgi ise mingi analoogilise töö teostanud, ülejäänud ei saanud samuti aru, kuid olid sellega harjunud. Kaitse oli küllap siinses mōttes tōhus - katusel valvasid laserid ōhurünnaku puhuks, maja kaitses vōimas signalisatsioon ja umbes kümme kōrilōikajat ootasid hetke, et oma palk välja teenida. Esimene mahukas transport-"kutsikas" oli just maabunud, kui ma oma identifikaatori vōrku lülitasin. Kiiresti sisestasin kombinatsiooni ja signalisatsiooniga oli ühel pool. Arvestades, et piraadid vōisid teada legendi trooja hobusest, olid omanikud otsustanud MF signalisatsiooni kasuks. Ent see nägi ette Eriosakonna vōimalikke vajadusi. Esimesed kōrilōikajad valvepunkti juures jätsime selja taha - nad olid kasulikud, kuna vōisid alati kinnitada, et kōik on korras. Järgmisel, kes koridoris jalutas, lōikas Spite kiire liigutusega kōri läbi. Ülejäänud istusid oma ruumis ja nendest sai gaasiga jagu. Nüüd jäi veel vahetult vastuvōtu juures ametis olev grupp, kuid sellega oli aega. Me olime end mugavalt katusele viivas koridoris sisse seadnud. "Veel tuleb vōi?" hōikas keegi katusel, kui järjekordne konteiner lifti sahina saatel teed lattu alustas. "Kōik," kostis vastus. Juba ōige mitmendat korda pahises koridori "kutsika" tōusmisest tekkiv ōhuvool. Seejärel kostsid sammud. "Kōik paigale," käsutasin. "Vastupanu on mōttetu. Visake relvad ära." Samas plagises üks automaat, vastuseks käis pauk ja kuuldus kukkuva keha mütsatus. Ma astusin oma varitsuspaigast välja. Piraatide abilised tundusid üpris haledatena. Neli tööürpides meest oid käed üles tōstnud, üks kōrilōikaja vaatas krimpsus näoga mahavisatud automaati ja töödejuhataja oli ilmselt hämmastunud. Mu kaaslased hoidsid kōiki sihikul. Üks kōrilōikaja lebas selili ja tema pea alla kogunes tasapisi vereloik. Vahendajate peale kulus meil tervelt kaks kohalikku ööpäeva. Seejärel tegin Lavernile viisaka ettepaneku kohtuda. Andmed kinnitasid, et mees on julge, see sai ka tōestuse - Lavern nōustus, et meie "kutsikas" ta kokkulepitud kohas peale vōtab. "Teile pole mul vaja olukorda eriti selgitada," tähendas mees mind altkulmu vaadates. "Ainult et - milleks te tegutsete?" Ma kaalusin mōttes vastust. Lavern ei küsinud selleks, et teada saada, ta tahtis kinnitust oma oletusele, ning ma mōtlesin, kui täpselt seda anda. "Teid vist huvitab, miks me ei rahuldunud paari vahendajaga," ütlesin siis. "Vaadake, ka meil on selles asjas teatud kogemusi. Piraatlus pole mingi korvpall ja ma kardan, et usaldada vōib ainult tōelise juhataja sōna. Me vajame teie sidemeid. ühesōnaga, tahame lihtsalt kaupa teha. Ent vahendajad on tähtsusetud isikud. Oletame, et teie kardate. Te teeksite nad vagaseks, ja meil poleks millelegi loota, et kaup kokku saab." Lavern näis vaagivat. "Te vajate odavat tehnoloogiat?" "Jah, meil pole kavatsustki teilt teie sidemeid üle vōtta. Teie müüksite meile ja kōik. Nagu arvatavasti teate, oleme krediidivōimelised." "Aga hind?" "Teie tavaline," kehitasin ōlgu. "Töö on selline, et me pidime teie mehi ka veidi pinnima. Nii et tavalist me teame, ja vähem maksta pole eesmärk. Me saaksime päris hea partnerluse." "See polegi väljapressimise moodi," muigas Lavern kōveralt. "Endastmōistagi mitte," kiitsin kärmelt takka. "Me oleme ärimehed. Ainuke, mida me oleme püüdnud välja pressida, on meie sidemete kindlus." "Ja mida te kohe tahate?" "Proovipartiid," ütlesin asjalikult. "Midagi odavat ja praktilist. Ja loomulikult vōimalikult rohkem reklaaminformatsiooni. Selle kōik me suudame MF-rahas ka koheselt kinni maksta." Lavern mōtles tükk aega. "Ma arvan, et vōib puldi taha asuda. Ainult et... ma loodan, et te panete mind ikkagi enne partii kätte saamist oma laevast maha. Teil on siin küll mugav, aga nii kähku see kōik ka ei käi." "Endast mōista," kinnitasin. "Istugem siis..." Olles järjekordselt saatnud Praisile korralduse pärast viit tundi minekut teha, asusin oma kaaslastega teele. Proovipartii kätteandmiseks oli Lavern valinud üpris üksildase koha - mahajäetud majad linna idaservas. Seal oli nimelt tuul tormida ajal kōige tugevam, ja kandis istandustest igasugu rämpsu, mis aga takistas väljavaadet. Kolonistid ei armastanud välisvalguseta elada, pealegi oli linnas eleniketa maju küllalt. Lao seisukohalt oli praht majade ümber muidugi tühine. Meie varustusele lisaks kandsime igaüks otsaette kleebitud miniatuurset kaamerat. Vaatasin maju eemalt. Tänavad olid prahist ummistunud ja elamiskorrustele pääses ka koridori kasutamata, pealegi olid ka koridorid kinni mattunud. Mina ja Ray suundusime ühes suunas, Spite ja Arnax läksid teisale. Hiivasin end otsustavalt ühest aknast sisse - kōrvalmaja paistis vaatlemiseks kōige paremini sobivat. Ray järgnes mulle. "Kutsikas" proovipartii osaga maandus sujuvalt. Vaatasin teisale ja jäin rahule. Spite ja Arnax, kummalgi kuulipilduja käes, lähenesid majale täiesti tavalisel kōnnakul. Nad jōudsid päris maja külje alla, kui see juhtus. Viiest aknast korraga tärisesid automaadid. Kuulsin selja tagant relva valmisoleku surinat ja ütlesin Ray'le: "Oota!" Tulistajad ootasid samuti. Mōne aja pärast ilmusid nad välja - ronisid akendest. Ma oleks tahtnud kaamerat kohendada. Mehed kontrollisid mōlemat laipa ja seejärel hōikasid midagi. Ning siis ilmus aknale see, keda ma ootasin - Lavern. Minu ülesanne oli täidetud. Laverni edasine tegevus tōenäoliselt midagi uut ei too, mōtlesin. Küllap ta otsib mind legendiplaneedilt, aga vaevalt, et minu mitte leidmine teda ettevaatlikuks teeks. Legendi ta usub, seda näitab juba kogu ettevōtte teatud kohmakus. Ja kui vaja, saab alati teda taltsutada, süüdistuse abil: tappis vōi lasi tappa kaks MF kodanikku. Vajaduse korral on hōlpus serveerida legend, mille kohaselt mina ja Ray, väikekaubitsejad, millegagi vahele jäime ja lobisema kukkusime. Tōendeid leidub kogu loo kohta rohkem kui vaja. Ning Lavern on meile järelikult täiesti sobiv president. "Siin on meil kōik tehtud," tähendasin aknast ettevaatlikult ümbrust uurides. "Jääb üle ainult taanduda." "Kuidas?" plahvatas Ray. "Aga nemad..." Ma alahindasin teda arvatavasti tunduvalt. Igasuguseks selgituseks tundus ōige koht olevat laeval, pealegi polnud meil kuigi palju aega, enne kui Laverni mehed taipavad lähimaid maju kontrollida. Ma ütlesin Ray poole vaatamata: "Taanduda. See on käsk. Sina lähed ees..." Siis lōi mul silme eest mustaks ja järgmisel hetkel taipasin ma, et libisen mööda aknaäärt alla. Küljes torkisid tuhanded nōelad ja ma vōitlesin meeleheitlikult peapööritusega. See idioot oli sihtimata minu pihta valangu tulistanud ja sööstis nüüd minema - loomulikult eesuksest, sinna, kus Lavern ja tema mehed olukorda üle vaatasid. Ma libisesin küll aeglaselt, kuid siis nägin järsku pōranda laudu otse oma silmade ees. Ray'l on suurepärane väljaōpe, mōtlesin hapult. Laverni terroristid jooksid summas kokku, et tapetud üle vaadata - ootamatult minnes oleks Ray arvatavasti nende kōigiga hakkama saanud, ent valang, mis mulle külje sisse tuli, pidi neid hoiatama. Ma ajasin end käpuli ja oigasin valjusti. Automaat? Käes. Kuidagi suutsin end aknalauani venitada. Esimesed lasud juba kostsid - vaevalt, et pihta, terroristid vōisid vast aimata Ray asukohta ja kōmmutasid igaks juhuks. Tänav virvendas mul silme ees, kuid harjumused olid tugevamad: nagu modellerimisel märkis mu mōte ära vōimalikud tulepunktid,automaat sumises hetkeks valmisoleku märgiks, ja siis ma juba tulistasin, kuigi tundus, nagu vaataks sedda kōike kusagilt kōrvalt. Ray, seljatagusest valangust veidi ehmunud, taipas alles hetk hiljem, et ma teda katan. Relva pöörata oli raske, kuid ma polnud ka mingi amatöör, nagu need seal eemal. Järgmise paari minuti jooksul jōudsin neid piisavalt häirida, et Ray distantsii läbida saaks - ning siis minestasin verekaotusest. Alles teadvusele tulles taipasin, et polnud seda enam kunagi lootnud teha. Kōige veiddram oli valu puudumine - ja siis tajusin, et asun operatsiooniautomaadis. Kogu kehas oli uimastavast preparaadist veel tuntav väsimus ja käsi, millega külge katsusin, tundus puudane. Ent külg oli terve. Teadsin küll teooriast, et selletaoliste operatsioonidega paigaldatud nahaosad on veidi teiselaadsed ja vähem tundlikud, kuid esimest korda sain juhuse praktikas kontrollida. Tunne oli veider. Endastmōista viibisin ma meie laevas. Kui ma operatsiooniautomaadist välja astusin, vōttis Ray mind vastu oma tavalisel apaatsel ilmel. "Mis sai Lavernist?" küsisin otsustavalt. "Ma ei tea, härra komandör," lausus Ray raporteerimistoonil. "Ma pöördusin tagasi, et teid laeva toimetada." "Nii et jäi ellu?" "Minust küll, härra komandör." "Olete vaba." Ray silmades peegeldus jahmatus. Arvatavasti ootas ta, et ma lukustan ta kindlasse kohta, ent mulle ei tulnud see mōttessegi. Ma olin kindel, et Ray, kui talle mōtlemisaega jätta, jōuab asja sisuni ise - vōi vähemalt austab oma komandöri käske, kuniks veel pole jōudnud. Ma ei ole kunagi küsinud , kaua tal väljamōtlemine aega vōttis. Vähemalt siis, kui me operatsiooni läbiviimise eest preemia kätte saime, näis ta veel juurdlevat. Umbes kaks aastat hiljem päris ta minu käest, kas ma jätsin tema kohta raporti andmata sellepärast, et ülesanne sai kokkuvōttes täidetud, vōi oli minus siiski mingeid sentimentaalseid tundeid ehk ligimesearmastust. Ma ei osanud talle vastata.