Isaac Asimov 
Minu poeg on füüsik

Tema juuksed olid ōrnalt helerohelised - nii tagasihoidlikult, nii vanamoodsalt ! Vōis kohe näha, et juustega käib ta ümber ettevaatlikult: nii värviti kolmkümmend aastat tagasi, kui punktiir polnud veel moodi läinud. Ja kogu selle ammu enam mitte noore naise olemus, tema pehme naeratus, selge pilk - kōik kandis häirimatut rahu. 

Sellest kōigest tundus riigiasutuses valitsev tohuvabohu järsku metsiku ja kohatuna. 

Keegi tütarlaps möödus peaaegu joostes, pööras siis ringi ja jäi üllatusega külalist vaatama. 
-Kuidas te siia sattusite? 
Küsitu naeratas. 
-Ma lähen poja juurde, ta on füüsik. 
-Poja juurde? 
-Üldiselt on ta sideinsener. Peafüüsik Gerard Cremona. 
-Doktor Cremona? Kuid ta on praegu... Kas teil luba on? 
-Palun, siin. Ma olen tema ema. 
-Ma tōesti ei tea, mrs. Cremona. Mul pole praegu hetkegi aega... Kabinet koridori otsas. Igaüks vōib teile juhatada. 
Ja ta kiirustas edasi. 
Mrs. Cremona raputas aeglaselt pead. Paistab, et neil on siin mingid ebameeldivused. Loodame, et Gerardiga pole midagi juhtunud. 

Kaugelt eemalt kostis hääli, ja ta nägu lōi särama: poja hääl ! 
Ta astus kabinetti ja ütles: "Tere, Gerard." Gerard - pikka kasvu, suure kehaehitusega, tumedates juustes juba vilksamas halli: tema neid ei värvi, ütleb, et pole aega, liiga palju tegemist. Niisuguse poja üle vōib uhkust tunda. Ta on emale alati meeldinud. 

Nüüd selgitab ta midagi sōjaväevormis mehele. Mine vōta kinni, mis auaste sel on, kuid küll juba Gerald oskab enda tahtmise läbi suruda. 

Gerard tōstis pea. 
-Mida te soovite ? Sina, ema !? Mis sa siin teed ? 
-Tulin sind vaatama. 
-Kas täna on neljapäev ? Oh, ma täiesti unustasin. Istu, ema, pärast räägime. Istu, kuhu tahad. Kuhu tahad... Kuulge, kindral... 
Kindral Rainer vaatas üle ōla ja asetas käed selja taha risti. 
-See on teie ema ? 
-Jaa. 
-Kas tal on vaja siin juures viibida ? 
-Praegu poleks küll, aga ma vastutan tema eest. Ta ei kasuta isegi termomeetrit ja sellest siin ei saa tuhkagi aru. Nii, kindral. Nad on Pluutol. Saate aru ? Arvatavasti. Need raadiosignaalid ei saa mingil juhul olla iseeneslikud. Tähendab, neid saadavad inimesed, inimesed Maalt. Te peate sellega nōustuma. Ilmselt üks meie ekspeditsioonidest, mille me saatsime asteroidide vööndi taha, oli ikkagi edukas. Nad jōudsid Pluutole. 

-Nojah, teie järeldused on mulle arusaadavad, kuid kas see on vōimalik? Inimesed saadeti välja neli aastat tagasi, aga kōiki varusid pidi neil jätkuma kōige rohkem aastaks, nagu ma aru saan? Rakett lähetati Ganymedesele, kuid lendas Pluutoni - see on ju kaheksa korda kaugemal. 

-Just nimelt. Ja me peame teada saama, kuidas ja miks see juhtus. 

Vōib-olla... Vōib-olla said nad abi. 
-Millist ? Kustkohast ? 

Hetkeks surus Cremona hambad risti, justkui varudes kannatust. - 
Kindral,- ütles ta. -Tōepoolset, see kōlab veidralt, aga ikkagi. Ehk oli siin midagi maavälist ? Me peame selle välja selgitama. Ei ole teada, kui kaua ōnnestub sidet hoida. 

Kindrali mornil näol oli midagi naeratuse taolist. 
-Te arvate, et neil läks korda pōgeneda valve alt ja neid vōidakse peagi uuesti tabada ? 
-Kōik vōib olla... Meil on vaja täpselt teada saada, mis toimub. Vōibolla sōltub sellest inimkonna tulevik. 
-Olgu. Mida te tahate ? 
-Me vajame otsekohe sōjaväelaste Multivaci. Lükake edasi kōik ülesanded, mida ta teie jaoks täidab, ja programmeerige meie peamine semantiline ülesanne. Vabastage sideinsenerid, kōik viimseni, teistest töödest ja andke meie käsutusse. 
-Milleks see ? Ei saa aru ! 

Äkki kostis mahe hääl: 
-Kas te ei tahaks apelsini, kindral ? 
-Ema, palun oota - ütles Cremona anuvalt. "Kōik on väga lihtne, kindral. Praegu on meilt Pluutoni veidi rohkem kui neli miljardit miili. Kui raadiolained isegi liiguvad valguse kiirusega, läbivad nad selle vahemaa kuue tunniga. Oletame, et meie ütlesime midagi - vastust tuleb oodata kaksteist tundi. Oletame, et nemad ütlesid midagi, aga meie ei kuulnud, küsisime üle, nemad kordavad - ja ongi ööpäev läinud ! 
-Kas seda ei saa kuidagi kiirendada ? - küsis kindral. 
-Loomulikult mitte. See on side pōhireegel. Valguse kiirus on piir, mingit informatsiooni ei saa edastada kiiremini. Meie jutuajamine siin vōtab aega tunde, Pluutoga aga kuluksid kuud. 
-Nii, sain aru. Ja te mōtlete tōepoolest, et asjasse on segatud teiste planeetide elanikud ? 
-Jah. Ausalt öeldes pole kōik sugugi minuga nōus. Aga ikkagi me poeme nahast välja, et leida mōni teadete mahu suurendamise viis. On vaja edasi anda vōimalikult rohkem infot sekundis ja paluda Issandat Jumalat, et ōnnestuks välja pigistada kōik enne side katkemist. Vaat selleks lähebki mul vaja elektronaju ja teie inimesi. Vaja on mingit strateegiat, et edasi anda needsamad teated väiksema arvu signaalidega. Kui saaks suurendada mahtu kasvōi kümme protsenti, vōidaksime terve nädala. 

Ja jälle katkestas neid mahe hääl: 
-Mis on, Gerard ? Teil on vaja korraldada mingi vestlus ? 
-Ema ! Palun sind ! 
-Kuid sa alustad valest otsast. Usu mind. 
-Ema ! - Cremona hääles vōis kuulda meeleheidet. 
-Olgu, olgu. Kuid kui sa kavatsed midagi öelda ja seejärel kaksteist tundi oodata vastust, siis on see väga rumal. Ja täitsa mittevajalik. 
Kindral turtsatas kannatamatult. 
-Doktor Cremona, vōib-olla konsulteerime... 
-Üks hetk, kindral. Ema, mida sa tahtsid öelda ? 
-Kuni te ootate vastust, saatke oma teateid ikka edasi - soovitas mrs. Cremona väga tōsiselt. "Ja käskige neil niisamuti teha. Rääkige kogu aeg, ja las nemad räägivad samuti kogu aeg. Ja las teil üks kuulab ja neil üks kuulab. Kui keegi ütleb midagi, mis nōuab vastust, vōib selle vastuse sisse panna, kuid tōenäoliselt kuulete isegi küsimata kōike, mida vaja." 

Mehed vaatasid teda löödult. 
-Muidugi.- sosistas Cremona. "Katkematu jutt... Kaksteist tundi faasinihkes ja kōik... Jalamaid hakkame pihta ! 
Ta läks otsustavalt toast välja, kindralit peaaegu jōuga endaga viies, kuid tuli kohe tagasi. 
-Ema, - ütles ta. "Anna andeks, see vōtab arvatavasti mitu tundi. Ma saadan kellegi tüdrukutest, nad räägivad sinuga juttu. Vōi heida pikali, tōmba hinge, kui tahad." 
-Ära minu pärast nuretse, Gerard - ütles mrs Cremona. 
-Kuid kuidas sa selle välja mōtlesid, ema? Miks sa selle välja pakkusid? 
-Kuid seda teavad ju kōik naised, Gerard. Kui kaks naist räägivad ükskōik, kas videofonis, stratoraadios vōi lihtsalt üksteisega - saavad nad suurepäraselt aru: et edasi anda ükskōik millist uudist, tuleb lihtsalt katkematult rääkida. Selles ongi kogu saladus. 

Cremona püüdis naeratada. Siis hakkas tal alahuul värisema, ta pööras järsult ümber ja läks välja. 

Mrs. Cremona vaatas talle ōrnusega järele. Tubli poeg on mul. Selline suur, täiskasvanud, silmapaistev füüsik, aga ikka ei unusta, et poeg peab ema sōna kuulama.