David Langford. Mōelge mastaapselt ! Uks lendas lahti, lastes kabinetti noore mehe. Ma tervitasin teda kōige viisakama naeratusega, milleks ma vōimeline olin. Minu tool vibreeris kergelt. Nagu ma ootasingi, sattus külastaja mind nähes segadusse. "Tere hommikust, Barrett," ütlesin tervituseks. Instituudis tean ma kōiki nimepidi, see avaldab muljet, ja kuidas veel avaldab - keegi ei tea ju minu pähe siirdatud mikrofonist. "Nii palju, kui ma aru saan, tulite mulle midagi rääkima ? Istuge, palun." Barrett, liiga noor ja liiga kohmakas, istus kuulekalt. Ta pani lauale kaasatoodud karbikese ja ütles kokutades:"Mm ma..." "Ärge häbenege," ütlesin ma rahustaval toonil ja suurendasin mōne detsibelli vōrra heli oma kuuldeaparaadis. Seejärel liigutasin näpuga baari nuppu. Barrett vōpatas ootamatusest, kui tema ette kerkis pokaal suurepärase jaapani viskiga. "Mm-ma... ma tegin ühe töö, proua Ülemfüüsik Ellan, mis on seotud MT-ga, ja..." Tal läksid jälle sōnad segi ja ta asus kätega kasti kallale. Nüüd märgitakse too ese ettekandesse kui "must kast". Kuna mina kunagi kabinetist välja ei lähe, tuuakse kōik asitōendid mulle. Kas siis tavalisel viisil vōi osakonna CC3-B kaudu - sōltuvalt nende mōōtmetest ja muudest asjaoludest. Barrett ütles juba rohkem kui küllalt, mainides seda terminit, kuid minu kōigutamatus ajas teda segadusse. Ma olin eelnevalt läbi mōelnud eelseisva vestluse variandid ja ketta abil valinud koodi, mis kindlustas minu kabineti isoleerituse välismaailmast tunni aja vältel. Enamik andekaid insenere hoidus mateeria teleportatsioonist kaugemale. Sellega töötamiseks eraldati minimaalseid summasid ja selle ümber oli kunstlikult loodud ebaperspektiivikuse atmosfäär. Juhuslikud töötajad ei läinud arvesse. Ja ikkagi leidus aeg-ajalt mōni geenius, kes vōttis käsile ringi kvadratuuri lahendamise. Barrett ei lasknud ikka veel lahti kastikesest, heites mulle rahutuid pilke. Mind ümbritsesid erinevad ebatavalised esemed, nende asetus oli üksikasjalikult läbi mōeldud. Need olid: kroomterasest tool, kuid mitte lihtne, vaid täis topitud oma saja kilogrammi integraalsete mikroskeemidega ja elutagamissüsteemidega; pehmed katted, varjamaks kronsteine, mis mind kohal hoidsid, ja ka nupud instituudi elutähtsate keskuste juhtimiseks, mis asusid mu sōrmeotste juures. Kōik ülejäänu kabinetis oli väljapeetud mustvalgetes toonides, nii et tähelepanu keskpunkti jääks tool ja mina - Tark Naine hallide juustega, seitsme vaoga laubal. Selge mōistusega nōid, kellel, paraku, jääb midagi puudu: haige keha ja ateroskleroosist kondid eksisteerivad veel ainult nominaalselt vōrreldes aju hallollusega, mis juba ammu on jōudnud rekordilise väärtuseni - 180 ühikut mōistuslikku arengut... Minu lihtsameelne heledajuukseline külastaja avas lōpuks tema toodud kastikese, milles, nagu selgus, oli eksperimentaalseade - üpris sarnane analoogilistele kogenud inimeste tehtud näidistele. Kas tal nüüd jätkub julgust pokaalist rüübata ? Ei, väljasirutatud käsi jäi ōhku rippuma. "Jooge siis ometi !" kiitsin ma takka, taibates tema kindlusetust ja surudes maha tavapärast kadedust harjunud mōttega, et kui kaasvestleja joob, minu mōju talle tugevneb. Seejärel, olles küllaldaselt demonstreerinud oma vōrreldamatut vastupidavust, asusin jutuajamise juurde. "M - m - m... Te mainisite mateeria teleportatsiooni... Muide, ajame ōige läbi kōlavate tiitliteta: siin ma olen lihtsalt doktor Ellan." "TM," ütles ta. "Jah, doktor, ma ehitasin TM töötava mudeli." Nüüd vōttis ta pokaali ja ma märkasin tinutuskolvist saadud pōletushaava ühel tema sōrmedest. Meie instituudis töötavad tehnikud koostöös salaagentidega, nii et inimene, kes suudab nende abita toime tulla, vōib jōuda midagi teha, enne kui mulle detailid teatavaks saavad. Taibukas poiss see Barrett, aga vōib-olla on tal lihtsalt vedanud. "Mudel on siin," koputas Barrett kastile. "Ajaloo esimene ainesaatja." Iseenese tähtsuse tunnetamine andis talle lōpuks julgust, ta tōstis pokaali ja rüüpas sellest. Kujutlusvōime joonistas suurejoonelise pildi: vōimsad laevad ületasid piiramatult hiiglaslikke vahemaid, hoolimata 30 000 päikesest, mis asusid eesmärgi teel... Hoogsalt liikudes varem kujutlematutel geodeetilistel liinidel, mis lühikese ajaga ühendasid galaktikaid ja täheparvi, paiknesid laevad hetkeliselt ümber ühest universumi osast teise lihtsa nupuvajutuse abiga MT saatjal... Tundra külmunud avaused elustusid, kui maapealsetesse generaatoritesse voolas päikese soojus Merkuuri orbiidi lähedale paigutatud arvukatest MT saatja rōngastest... Minevikku kadusid lennukid, rongid, laevad, muutusid mōttetuks autod ja post... Puutumata jäi vaid kōige vanamoodsam liikumisviis - jalakäimine, kuid ka seda ootasid olulised muudatused... Kōik muutus, revolutsioneerus... See tekitas lootusesädeme. Rōngakujuline tuhmilt helendav laik tardus ōhus.Seda vaadates vōinuks mōelda, et mingil hullumeelsel leiutajal onōnnestunud oma seadmes ühendada punktvalgusallikas gaaslahenduslambi väikese heledusega. Tundus, et Barrett polnud rahul: ta kortsutas endiselt kulmu ja kruttis seadme tumblereid, ootavalt valguslaiku silmitsedes. Ma märkisin endale, et tema seadmel oli kaks rōngast, aga see tähendas, et koordinaatsüsteem oli seotud kas aparaadi korpuse vōi maaga, kuna valguslaik ei liikunud paigast. Mulle meenusid mitmed analoogilised seadmed ja ma väristasin end tahtmatult. Keegi lootis, et kiretud tundlikud kontrollaparaadid suudavad avastada kōik, mida sellel alal luuakse. Barretti aparaadi olemasolu fakt oli "teada". Isegi minul oli see kuskil olemas - magnetketastel, masinamälus, sisse tulnud jooksva informatsioonina. Lihtsalt polnud aega seda üle vaadata. Ülemfüüsiku laual lebas naljaplakat üleskutsega "Mōelge mastaapselt !" Peatselt ilmus teine helendav laik, identselt esimesega oli tolle diameeter - ma noogutasin heakskiitvalt - mōne sentimeetri laiune. Barrett vōttis lōpuks oma käed kastilt. Sel hetkel sarnanes ta komponistiga, kes vōtab lōppakordi nähtamatul klaviatuuril. "Lubage," ütles ta. Mōttes oli ta juba kandunud laboratooriumist sanctum sanctorumisse. Ta neelatas. "Nüüd vaadake..." Ta vōttis taskust sulepea ja torkas selle edasiandvasse rōngasse. Sulepea ots kadus, nagu kass tuntud muinasjutus, kes vōis peituda ka kōige peenema puu taha. Ja koheselt ilmus see vastuvōtja rōngasse, matilt helkides. Harjunud ettekujutus väitis, et see peab olema teine sulepea. Kuid sulepea oli sama. "Suurepärane," ütlesin hoolimatu viisakusega. "Väga hea. Aga kas te vōiksite rahuldada vana daami uudishimu ?...(Oh, ainult mitte üle mängida!) Kōige järgi otsustades teostasite te nulltranspordi. Vastasel korral - kus on sulepea ?" Ma tōin kuuldavale professorliku turtsatuse. "Ei seal ega siin. Aga mis juhtub, kui nihutada seda veidi kōrvale ?" See oli alatu. Kuid seetōttu ma olengi suur doktor Katrina Ellan, keda kutsutakse Vanaks Nōiaks. Barrett püüdis kogu aeg hoida sulepead päris rōnga keskel. Üks sulepea ots asus tema käes, teine materialiseerus kahe jala kaugusel. Kuid nüüd unustas Barrett ettevaatuse (ma olin talle tapvalt kade, minu käed värisesid ilma toetuspinnata abitult) ja kallutas sulepea veidi kōrvale. Rōngaste paksus polnud silmaga täpselt määratletav: sulepa teine pool kukkus lauale. Lōikkohal helkis märjalt tint, mis voolas välja miniatuursest konteinerist. See oli justkui habemenoaga pooleks lōigatud. "Me anname teile uue sulepea," ütlesin ma. "Tühiasi." Esialgne nōutus ja häbelikkus taandusid lōpuks ja nüüd vaatas ta mu proteese, mis olid pingi külge monteeritud. "Romantiline kaotus on kütkestavalt magus..." Ma pakkusin talle veel juua ja jutustasin Connersist. Ka tema leiutas mateeriasaatja. Lähtudes omaenda ettekujutustest, töötas ta välja teooria ja konstrueeris saatja, mis ei sarnanenud Barretti aparaadiga. Saatja erikujusid on mitmeid, peaaegu sama palju, kui selles teadusalas on teoreetikuid. Kui Conners ehitas oma mudeli, proovis ta selle kōigepealt läbi blokk-blokilt. Pärast monteeriti blokid kokku. Conners ei kahelnud, et teda ootavad kuulsus ja ülemfüüsiku karjäär, mida vältimatult pärjab Nobeli preemia. Enne aparaadi sisselülitamist oli atmosfäär rōhutatult pidulik: peeti isegi ajaarvestust, kuigi selleks puudus igasugune vajadus. Leiutaja tahtis lihtsalt publikule puru silma ajada. Nuppu vajutas Conners ise. Moodustus rōngas diameetriga viis jalga. Huvitav, sest nagu pärast teoreetiliselt tōestati, vōib sellise suurusega rōnga saada ainult aparaadiga, millel on Connersi defekt. Teooria on pärastpoole alati kasulik. Niisiis tekkis ruumis erakordselt püsiv rōngas, läbimōōduga viis jalga. See jäi absoluutselt liikumatuks. Kuid peatselt andis ennast tunda Maa suhteline liikumine, planeet paiknes ümber gigantse vektori suunas, mis moodustus orbitaal- ja pöörlemiskiiruse vektorist Päikese suhtes, korrutatult Päikese kiirusvektoriga relatiivselt liikumatute tähtede suhtes, korrutatuna lōpuks (kui selline muidugi eksisteerib) "liikumatute tähtede" kiirusvektoriga arvestades nende liikumist relatiivselt... Rōngas oli sellest hoolimata stabiilne ja endises kohas, see-eest mateeria, mis sattus rōnga fookusesse, teleporteerus teadmata kuhu. Selle mateeria osas oli arvestatav osa generaatorist ja peaaegu terve Conners. Järgmiseks lōigati pinnasest välja ebakorrapärane tükk, haavatud maakera rappus konvulsioonides ja välja voolas mulisev magma. "Salastati!" tōi Barrett kuuldavale nördimust täis toonil. "Ma tean, et seda avastust pole kusagil mainitud, ma kontrollisin iga tööd kuni üheksanda salastatuse astmeni. Ma nōuan... Ma..." Barretti hääl jäi järk-järgult vaiksemaks, aga viskilōhn muutus teravaks, kuigi meie vahel oli laud. "Doktor Ellan, ma ei saa millestki aru." "Kümnes salastatuse aste !" Sellele polnud midagi lisada. Barrett süvenes mōtetesse ja hakkas oma lōuga masseerima. Sealjuures katsid ta käelabad pōski vaid poolenisti, nii et tunduks, nagu püüaks ta oma nägu varjata. Oleks tore unustada julgeolekuteenistuse nōue, et need, keda on lubatud vähem salajase informatsiooni juurde, ei tohi teada veel salajasemate dokumentide olemasolust. Barrett ja temataolised olid lubatud seitsmenda ja kaheksanda salastusastme dokumentide juurde, see aga eeldas kindlat usku, et salastatuse klassifikatsioon ei küündi kümnenda astmeni. "MT on ohtlik värk," ütlesin ma talle. "Tuletage meelde, mis juhtus Connersiga." "Siin on mingi eksitus," vastas ta, hakates midagi taipama. "Kui purustada generaator, rōngas kaob." "On loodud mitmeid MT tüüpe. Miks te arvate, et kui teie masin lōikas ruumi, siis ava peaks jalamaid kokku tōmbuma ? Mulle meenub Valdesi rōngas - tema aparaadis oli koordinaatsüsteem seotud Maaga - mille abil ta paigutas kuupmiile Maa atmosfääri Marsi orbiidile. Protsessi ei läinud korda niipea peatada. Ma alati imestan, miks gigantne Einsteini memoriaal tuli ehitada kiirestitahkuvast betoonist. Takkapihta veel alluvas instituudis, nagu Valdesi juhtumi puhul ? Seal ei loodud ju midagi väljapaistvat." Barrett muutus tusaseks, ilmutades silmnähtavat soovi Connersi loo juurde tagasi tulla. "Kui eksperiment oleks olnud suurema kontrolli all..." Ta läks silmnähtavalt libedale. "Ei!" katkestasin ma teda järsult, kuid nüüd kuuldus tooli massiivsuses mulinat. See kōlas nagu hoiatus ja ma jätkasin rahulikumas toonis: "Silmnähtavalt midagi tōsisemat, kui lihtsalt füüsiline oht. Eksisteerib ähvardus intellektile, selle hävimise risk. Tuleb tagada füüsika pōhiprintsiipide säilimine." Nähtavalt olin ma teda valusalt puudutanud, kuna nüüd oli ta täis pōlgust. Oo jaa, temas ärkas tiiger: kui tahad sooritada enesetappu, vōta sisse vastav asend ja kahtle tema väidetes... "...Proua Ülemfüüsik ! See... See on ju vastuolus teadusliku meetodiga !" Ta kujutas Püha Vasaku Käe Reeglit: Väli, Elektrivool, Liikumine. Ma reageerisin rahulikult, kuid ta ei lasknud mul suud lahti teha. "Te eksite. Korraga mitmes punktis. Kordan, ma ei räägi lihtsast mōlemapoolsest teoreetilisest vastukäivusest - see on alati aus mäng, vaid reaalsest ohust, keeruliseks aetud probleemist, nii füüsikalises kui metafüüsilises mōttes." "Kahtlemata, eksisteerib ka eetiline oht. Vaadake oma leiutist," ütlesin ma. "Kontrollseadmed ei tundnud temas ära relva, muidu te poleks kunagi siia sisenenud. Nüüd kujutlege endale selle aparaadi modifikatsiooni, mis mahub käsivarrele ja mille rōngas vōib hetkeliselt ümber paigutuda risti raadiusvektoriag..." Ta kujutas endale elavalt ette. Rōnga serv lōikab läbi mille tahes, teleporteerides osa seintest, mehhanismidest... läbi ruumi, mis pole ruum, tehes märklauda suurepärase augu. Vähe rōōmustavat. "ma ei püüelnud üldse selle poole, doktor. Ma tegelesin fundamentaaluuringutega ja arvestan teie toetusega. Tahan luua rōngast, mis oleks piisav inimese teleporteerimiseks..." "Tolvan," ütlesin, tundes tohutut väsimust. "Tolvan, te ei saanud millestki aru. Tahate, ma avaldan teile, milline peab olema rōnga diameeter ?" Väriseva sōrmega näitasin ühele tuhmi valguse ringile, mis ikka veel rippus ōhus veidi kōrgemal plakatist "Mōelge mastaapselt !". "Avause diameeter on vōrdne 1.9 sentimeetriga. täpsemalt 1.926643... Vōi te ei mōōtnud täpsusega kuuenda kümnendkohani ? See on teoreetiline piir. Mina isiklikult teostasin need arvutused viisteist aastat tagasi." ...Vōimsad laevad ületasid takistamatult hiiglaslikke vahemaid... Unistus kahvatus jälle - faktid mōjusid kainestavalt. Langetanud pea, jäi ta liikumatult musta kasti vaatama. Ma otsustasin asendit muuta. Torud läksid sellest veidi pingule, andes endast märku, kuid valu ma ei tundnud tegevusse asusid lokaalsed plaadid ja närvisōlmed, lahkelt antud ülemkeemiku poolt. Milleks ma talle seda kōike rääkisin ? Lobiseva vanaeide kompleks ? Piinav saladus, mida tahtnuks jagada, mis muidu ähvardanuks aju lōhkuda ? Sest kui ma ära sureks ei saakski ju keegi teada. Kōik see on tühine ja perspektiivitu, Barrett. Teie aparaadi vōimalused on äärmiselt piiratud. Connersi mōte varises prahvatusega kokku, kuid teie... Lubage, ma räägin teile veel ühe loo." Omal ajal leiutas mateeriasaatja Bell. Nagu Barrett, töötas ta välja vaid teooria erijuhu. Praktilise inimesena ehitas ta masina, mis vägagi sarnanes Barretti omaga. Bell pani kokku mudeli, mis oli kontrollitud ja läbiproovitud. Saabus pidulik moment - välgatas rōngas. Siis venisid pikad ja piinavad minutid, kuni seadet reguleeriti. Lōppkokkuvōttes osutus kōik täpseks. Rōnga diameeter jäi muutumatult vōrdseks 1.9 sentimeetriga. seade, mille peale polnud just vähe raha kulutatud, töötas ebastabiilselt ja ainult lähedase maa pealt, nii et ei omanud praktilist otstarvet. Bell hakkas jooma, sealjuures süvenenult järele mōeldes. Peatselt külastas ta üht varakat sugulast, kes oleks vōinud hüvitada vōlad masina ehitamisest. Bell taipas, et tema aparaat ei kōlba teleportatsiooniks ja seega ei ōigustanud tema lootusi. Kuid see aparaat kujutas endast suurepärast relva. Mōned eriotstarbelised esemed vōis raskuteta pisikesest rōngast sisse toppida... Belli sugulane avastati surnuna oma lukustatud kabinetis: ta pani oma kohvitassi liiga suure annuse unerohtu. Leiti enne enesetappu kirjutatud kiri kōrgelennuliste väljendustega. See oli nii kokku keeratud, nagu keegi oleks seda spetsiaalselt kruttinud ja läbi väikese avause torganud... Massiivne tammepuust uks oli riivis. Väikesed tinaraamistuses aknad olid seestpoolt toestatud. Seintest oli vōimatu läbi tungida, nagu ka enesetapu mōistatusest. Klassikaline näide surmast kinniste uste taga. Bell ise mängis vapustatud, kuid juurdlusele kaasaaitava sugulase rolli, natuke segadusseaetult, nagu sobibki testamendis olulisel kohal olevale inimesele. tema enesekindlus oli nii suur, et ta isegi aitas kadunu keha juurde tuppa sisse murda, ja alles siin tekkisid esimest korda kahtlused. Bell lōi akna sisse, ronis tuppa, avas massiivse ukseriivi, tehes nii vabaks tee tragöödiapaika. Bell käitus täiesti enesekindlalt, kuni politsei - asja uurimine venis - ei teinud viga. Kohtus kerkis esile järgmine versioon: Bell tungis kabinetti, kui uks oli lukust lahti. Pani kohvi sisse unerohtu. Ootas, kuni sugulane sureb, läks välja ja lukustas kabineti. Vōttis ära ühe tinaraamis ruudu. Torkas sealt sisse pika ridva ja manipuleeris selle abil luku ja riiviga. Järgmisel päeval hävitas ta kuriteo jäljed, lüües akna lōplikult sisse... Bell, olles süüdi, midagi taolist ei teinud. Ta taipas, et välja ta ei keeruta, ja sai shoki. Loomulikult, eksisteeris veel süütuse presumptsioon. Vandemehed vōisid ta mōista süüdi vōi ōigeks. Paraku, enne kui sündmused edasi jōudsid areneda, toimus teine enesetapp, mille ehtsuses kahelda ei tulnud. "Mulle ei meeldi teie vihjed," ütles Barrett. "Ma ei ole üldse selline." "Ja seda räägite teie ? Inimene, kes salaja tōi minu kabinetti surmava relva ?" Ta pöördus järsult aparaadist eemale, tehes suu lahti ja pannes uuesti kinni, kuni märkas, et ma muigan. "Mōelge mastaapselt !" tuletasin ma talle meelde. Kuid aeg oli lōpetada naljatamine. "Seade tuleb hävitada ! Teie tööd ei unustata. Teile omistavad teadusliku kraadi inimesed, kes tohivad asjast teada. Kuid seade, seade..." Nüüd läks ta kirjeldamatult vihaseks. "Hävitada ?! See on ju jultumus ! Kas Hirosaki pärast loobuti aatomienergia kasutamisest ? Meil poleks siis praeguseni vesinikpommi, kui siis oleks nii tehtud." "Ja poleks ka null-pommi," tuletasin ma pehmelt meelde. "Kuid kui minu esimene argument teid ei veennud, kuulake ära veel üks. Selles seadmes peitub oht füüsika aluste jaoks. Mateeria teleportatsioon mōjutab neid füüsikalisi jōude ja ruumi, mis takistavad mateeria hävimist. Mateeria teleportatsioon, Barrett, rikub loodusseadusi." "Tuletage meelde, et Conners sai rōnga, mis oli jääv absoluutses ruumis. Nüüd mōelge järgi kasvōi hetkeks, millega see meid ähvardab ?" "Einstein... Absoluutset ruumi pole olemas." "Selgitage sel juhul, mis juhtus Connersiga ?" Ma vaatasin väsinult oma tihedalt kortsudega kaetud käsi, mis hoidsid silmale nähtamatuid trumpe. Nüüd oli asi juba naljast kaugel. "Tema... Asja üle mōeldes on see mōttetus. See, kuidas te selle loo jutustasite, räägib nii mōndagi. Silmnähtavalt ehitas ta suurte mōōtmetega aparaadi, milles läks rivist välja ruumikoordinaatide blokk. Nii et ei maksa siia toppida Einsteini. Lihtsalt viga inseneriarvutustes." Üks-null Barretti kasuks. "Kui uurida fakti, et rōngas eksisteeris edasi pärast generaatori purunemist..." Ta mühatas. Ma isegi ei kahtlustanud, et tal on selline komme. "Tōestage seda mulle." "Praeguses seisundis oleks teil raske jälgida minu arutluste käiku. Kuid leidub teisi tōendeid. Absoluutne ruum on vastuolus Einsteini teooriaga, eks ole ?" Ta noogutas. "Nüüd, vastavalt Einsteini teooriale, kaovad mitmed nähtused, näiteks tuumamuundumised ja energia jäävuse seadus. Järelikult tuumaenergia kaob." "Suurepärane näide reductio ad absurdum. Tuumaenergia eksisteerib, tähendab, absoluutset ruumi ei ole." Barrett muutus süngeks: arvatavasti taipas, et teda lollitatakse. "Nad ei saa eksisteerida üheaegselt, kuid..." Ma peatasin ta pilguga. "Kui Conners vajutas nupule, läks lähedalasuv instituudi reaktor rivist välja. 8 sekundi jooksul peatus täielikult reaktsioon. Nagu tavaliselt, kulus tervelt 12 tundi, et seda uuesti käiku lasta - on üks vanamoodne koletis uraanvarrastega. Milline oleks teie selgitus ? Vōib eksisteerida kas tuumaenergia vōi absoluutne ruum. Valik on teie kätes. Mis on teile hingelähedasem ?" Barrett ei vastanud. Tema vaikimine kestis mōned sekundid. "Tühjagi," ütles ta lōpuks. Ja jäi uuesti vait. Siis elavnes jälle: "Minu MT saatjal on mōnevōrra teistsugused omadused. Mōelge mastaapselt ! - need on ju teie sōnad. Aga mōningaid vähetähtsaid asju te ei saanud märgata. Ainult paar rōngast - väike ava ruumis - on täiendus füüsikale, mis ei lōhu selle aluseid. Muidugi, sel juhul, kui me hindame veidi ümber energia jäävuse seaduse." Ma toetasin end aeglaselt tooli seljatoele ja toolist kostis vaikne sumin. Nüüd oli minul aeg keha kinnitada. Allpool asuv läbipaistev toru täitus tuhmi vedelikuga. "Ahjaa, igavene liikumine. Tähendab, seda te ei loe füüsikale ohtlikuks ?" "Revolutsioonilised teaduse ümberkorraldused vōivad head teha. Kujutlege ringikujulist koske, mis läheb üle turbiini, ja MT aparaate, mis ajavad vett tagasi üles..." "Jah, arvukad väikesed rōngad diameetriga 1.9 cm ! Nüüd ma kujutan seda ette. Aga te olete ju füüsika sōber ! Mōned vaidlevad senini Einsteiniga, aga kippuda energia jäävuse seaduse kallale... See, kas teate, paistab narrusena..." "Aga mida te vōite tuua vastuväiteks sellisele väga lihtsale mudelile ?" "Lihtsale ? Oo-jaa, argumentatsioon on ka väga lihtne. Teie leiutis sisaldab endas paradoksi." Ma naeratasin nōrgalt. Selle vestluse salvestus saab kümnenda salastusastme. "Selgitage !" Tema pilk oli nüüd mōrvarlik ja ma peaaegu kahetsesin, et olin talle rääkinud MT saatja relvana kasutamise vōimalustest. Ja üleüldse olin ma enda peale pahane, et kostitasin teda jaapani viskiga. Sest relval on ükstapuha: seda vōib suunata ükskōik kuhu. Banaalne, kuid nii ta on. "Rōngad. Lōpmatult ōhukesed. Nii väidab teooria." Praktilise meelega inimene. Ta ei hakanud vaidlema. Püüdke uuesti midagi viia rōnga sisse. Ei, ainult viige sisse." Ime kordus: üks osa ōnnetust sulepeast ilmus kolme jala kaugusel rōngast. Üks tema ots oli lähedal, teine eemal. Rōngastel oli ühine telg ja tundus, nagu osa kolme jala pikkusest sulepeast jääks nähtamatuks. Ta vōttis sulepea rōngast välja ja ma andsin talle käega märku, et ta selle kōrvale paneks. "Pange rōngad kokku !" Rōngad hakkasid üksteisele ebakindlalt lähenema, jäid paigale ja ühinesid lōpuks. Ainult suurenenud heleduse järgi vōis öelda, et rōngaid oli kaks. Kuid päevavalguslampide puhul poleks vōrdlusvōimalust olnud. Ma läksin üle teravale lektoritoonile, millega kunagi panin värisema uustulnukaid-üliōpilasi, kes ōppisid taevakehade mehaanikat esimesest neljanda osani. nüüd olen ma ühel kohal paigal ja loenguid ei pea, kuid endine haare on jäänud. Vanamoor, üritan siin ümber sōrme keerata noort teadlast... No on lood ! "Aga mis juhtub, kui te nüüd uuesti viite sulepea rōngasse? Proovige leida vastus, paradoks seisneb just selles. Sulepea peab peatumatult teleporteeruma rōngast rōngasse, kuna nad on ühel kohal... Muidugi, kui ruum teile midagi tähendab." "Seetōttu ei vōi te panna sulepead rōngasse. Vastasel korral, raudse loogika järgi, ei saa mateeriasaatja eksisteerida. Kui teil ōnnestub viia sulepea rōnga sisse, sulepea kaob, teleporteerub teadmata suunas. Nii on teil tegu ruumiga, mis on suletud iseendasse: rōngaste vahel pole vahemaad, nii et sulepeal pole kuhugi minna." "Aga mis vōib seda segada ?" Barrett tōi kuuldavale mingi heli ja kummardus kogu kehaga ett, hoides sulepead. Tema näole oli kirjutatud täielik usaldamatus. "Barrett ! Selle ma keelan !" Minu arvestus oli ōige. Universum ei kannata paradokse. Sulepea puudutas rōngast. Käis kōrvulukustav pauk - sulepea kadus. Seesama. loomulikult, juhtus aparaadiga. Barrett pööritas abitult silmi. Seejärel vaatas ta mind äärmiselt kahtlustaval pilgul. Kindlusetult ja segadusseaetult surus ta kord kätt rusikasse ja siis jälle lahti. "Jama !" karjus ta. "Te panite mind pettusega hävitama aparaati, kuid teie niinimetatud paradoks ei välista fakti, et ma vōin - ja ma teen seda - ehitada uue mudeli. Seetōttu -" Ma ei saanud lōpuni teada, kas Universumil on aeglane reaktsioon vōi kuulab ta lihtsalt pealt. Enne, kui ma jōudsin rünnata Barretti lōplikke sarkasmi täis hävitavate argumentidega, kōlas uus pauk ja kadus... Barrett ise. Universum ei kannata paradokse. Vanas instituudis - teisel ajal, teisel kontinendil ehitati üheaegselt kaks mateeriasaatjat. Eksperiment toimus kontrolli all. Üks aparaat konstrueeriti ranges vastavuses füüsikaseadustega. Loomulikult see ei töötanud. Kontrollmudel loodi irratsionaalsete ideede pōhjal. Ruumis moodustus ava läbimōōduga 1.9 sentimeetrit. See mudel teleporteeris erinevaid esemeid - teoreetiliselt hetkeliselt ühest punktist teise, erinevalt tavalistest seadmetest, mis suutsid saata esemeid ainult valguse kiirusega "c". Kui loobuda "c"-st - absoluutsest kiiruse piirist, hajub relatiivsuse mōiste nagu suits. Variseb kokku kvantmehaanika hoone. Detailidesse süveneda pole vajagi: aitab, kui öelda, et see teooria koos muudega seletab, miks elektronid aatomis ei lange tuumale. Kui elektronid lahkuksid oma orbiidilt, viiks positiivsete ja negatiivsete osakeste pōrkumine katastroofini: nad hävitaksid teineteist. Sel juhul hüvasti, aatom. Vanas instituudis lülitati sisse mateeriasaatja. Hüvasti, kvantmehaanika ! Kuna Pōhja-Ameerika ei kōlvanud nüüd mitte kuradikski, ehitati uus instituut mōnele teisele kontinendile. Seal siis avastatigi null- pommi efekt, mis dokumentides, alates üheksandast salastatuse astmest, määratletakse kui piisavalt tōestatud tuumateooria järeldus... Pärast seda viidi sisse ja sai kohustuslikuks kümnes salastatuse aste. Nii ma siis olen ja elan, Ülemfüüsik, teaduse hoone ustav kaitsja, hoides teda nende äraneetud hullumeelsete fanaatikute eest. Just nagu Prometheus, olen ma aheldatud oma tooli külge elu tagavate süsteemidega, mis nokivad minu maksa. Asja lähemalt vaadates olen ma vana vare tigeda sisuga. Ärge kahelge - omal ajal leiutasin ka mina MT saatja. Kuid see on juba teine lugu. Vōitlus samal ajal jätkub. Me hävitame uurimistulemusi, teeme takistusi töötajatele, kui nad oma leiutistega liiga kaugele jōuavad, lähenedes ohtlikele aladele ja null-pommi loomisele. Kahjuks me ei saa keelata inimestel mōtlemast aine teleportatsiooniaparaatide ehitamisest. Igasugused tegelased väidavad, et uurimistulemuste salastamine on ebanormaalne ja ma peaks sellele dogmale alluma. Olgu see kōik neetud ! Kuskil peituvad eluliselt tähtsad saladused, teiste sōnadega, vōti mōistmaks, miks füüsikaseadused kord ootamatult toimivad, teine kord jälle ei toimi, kui asi puudutab ruumi. Nendes peituvad kolossaalsed energiahulgad ja vōimalused. Aga teisalt: elus legend - see olen mina vana vare, mis ajab oma, nōrgestamatu tahtega. Ainult see kuulsus ongi mulle jäänud. Kuid keegi tikub isegi mu praegusesse varjupaika, keegi tahab mind invaliiditoolist välja tirida ja linnatänavatele kōndima saata, aga muuseas seguneb minu veri kehas teiste elumahladega dialüüsiks ainult tänu tühisele avale - diameetriga 1.9 cm ruumis... MT seadmele on see liiga tagasihoidlik rakendus, märkamatu ja tähtsusetu, seepärast MōELGE MASTAAPSELT ! Kui Prometheus oleks alla andnud, kes teda praegu meenutaks ? Kurat nendega. Mul siin on niigi hea.