Tanel Rōigas Ajaloolane Ülesandeid on küll ōigupoolest mitut tüüpi, järele mōtlema hakates aga vōib tüüpide arvu küllalt väikseks taandada. Üsna suur osa neist jääb tavaliseks rutiiniks, neist pole isegi midagi mäletada ja ajapikku hakkavad nad omavahel sassi minema. Meenutamisväärt aga pole vahest isegi ülesande lahendamine, kui selle ettevalmistus. Loomulikult teevad suurema töö ära meie kaastöötajad Infoteenistusest. Eriosakond ei tekkinud sugugi juhuslikult selle ametkonna allüksusest - toimikud aga on harilikult vähekōnekad, neetud kroonukeel ja alatine lahterdamine, loomulikult hädavajalik nende materjalide igapäevakasutajale, teeb need sageli väheväärtuslikuks. Mul kujunes üpris kiiresti harjumuseks enne ülesannet toimikumaterjalidele reaalset tagapōhja otsida. Kohati osutus too töö isegi huvitavamaks, kui ülesande täitmine ise. -------------------------------------------------------------------------------- Minu grupp vajas ajaloolast. Ülesande suhtes ei oska ma öelda, milles too ōieti seisnes - küllap rutiin. Küll aga mäletan, kuidas me hōlmasime Auren Larki; idee kuulus mulle ja ōigustas end üle ootuste. Hipp Melcheniga sidus mind vana sōprus. Me olime ühevanused ning meie tutvusele pani aluse vastastikune positiivne mulje - kumbki ei varjanudki, et ta on oma eriala patrioot. Pōhimōtteliselt oleks see ehk rääkinud kummagi kahjuks; külgeharjunud stereotüübid, arvatavasti mōeldud erialapatriotismi huvideks, sunnivad teise ala meest tavaliselt skeemi mahutama. Ent millegipärast jäi mulle jalamaid mulje, et Melchen ei ole tavaline operaator, nagu minagi pole kōige tüüpilisem eriosakondlane. Me saime ka väljaspool tööaega vahest kokku, aga oma tegemised Infoteenistusega sättisin ma edaspidi Melchenit kasutades. "Ajal'lane ja opositsionäär ?" päris Hipp muiates. "Tahad poolt arhiivi ? Neil peagu p'legi klassikalisi patrioote. Ühtedel on ajalugu leebeks aetud, teised arva, et MF'i kirjeldat' tendentslikult liiga progressiivsena ning kolmandad kuulut' üleüldse kōik vōltsin'ks." "Poolt ei taha," ütlesin järelemōtlemist teeseldes. "Paluks viimasest nimetatud kategooriast. Kolmest aitab." "Vōt' neli," pakkus Hipp lahkelt. Ma olin alles pärast pooleaastast suhtlemist temaga aru saanud, et tegelikult pole tal kōnedefekti, vaid tema infotöötajate klikk räägibki omavahel nii. Oma ülemusi, näiteks algul mind, sai selle abil segadusse ajada - pole viisakas kōnehäirega inimese kallal norida, aga aru ju ei saa ! Ja hiljem oli tema alatine lühendamine märgiks, et ta loeb mind vennaskonda. Nad oskasid ka normaalselt kōnelda (näiteks suurte ülemustega), mina olin praktika mōttes nende keele ära ōppinud. "Säh, k'rstall." -------------------------------------------------------------------------------- Loomulikult olid kōik neli meest "korralikud poisid", teistsugused paigutati tööle Keskplaneedist kaugemale. Nende opositsioonilisus väljendus vōitluses "teaduse" eest, see tähendab, nad sattusid lugematutesse vastuoludesse meie propaganda ja ametliku ajalooga. ( Ma ei oska kokku lugeda, kui palju ma olen oma küllalt lühikese elu jooksul kohanud inimesi, kes on pühendanud ennast mingisugusele vōitlusele. Sealjuures ma kohtun nendega peaaegu sama palju oma töökohustusi täites, kui vabal ajal, niisama suheldes. Paradoksaalne, kuid eriosakonna töötajate hulgas on neid kōige vähem. Kui mulle täiesti ametlikult ja avaliku arvamuse heakskiiduga pärjatult makstakse palka Vōitluse eest, nürineb missioonitunne isegi siis, kui ma ei vaevu üleüldse järele mōtlema, kui aus ja üllas on mu töö tegelikult.) Eriosakonna tegelikust funktsioonist isegi teadmata, valisid nad täiesti legaalsed vahendid oma pühaks ürituseks. Küllap arvasid nad, et ametlik ajalugu on tekkinud kogemata, näiteks masside soovist oma järjepidevust ilusamana näha. Kōiki neid ekslikke suhtumisi tekitasid vaid teiste koolkondade vildakad kontseptsioonid. Just need teised koolkonnad olid meie juhtkonna harilikust ajaloo mittetundmisest tingituna soositud. Loomulikult ei paranda asja veel üks vōi kaks tööd, oh ei, need laovad vaid üksikuid kive tōelise teaduse ehitisse. Töötada, avaldada, oma töid kaitsta - küll saabub päev, kui vōiduni jōuavad targemad. Enesestmōista valitses meie teaduses demokraatia. Ent leidub hetki, kui vajalikumaks osutub diktatuur - ja selleks puhuks olidki nende opositsionääride, koolkonna, toimikud eriosakonnas. Mina kui grupijuht ei hakanud oma alluvaid loomulikult materjalidega üle koormama ja töötasin toimikud ise läbi. Kōige perspektiivikamana tundus mulle Auren Lark. -------------------------------------------------------------------------------- Toimiku kaudu ma teadsin, et Auren Lark näeks meelsasti oma suunal märgatavalt rohkem uurijaid. Ligipääs oli mehele järelikult lihtne. Ma veetsin paar päeva Infoteenistuse ajaloo- osakonnas ja koostasin seejärel Larkile viisaka läkituse. Lisaks vestlesin üliōpilasbaaris mōne tunni kahe ajalootudengiga ja tundsin end seejärel piisavalt ettevalmistununa. Me vajasime legendi. Täpsemalt, legend oli olemas, aga sellele oli tarvis reaalset katet. Identifikaator ei tōesta kellelegi, et sa oled ajaloolane, olgu vōi ainult magistrikraadi taotleja. Ma vōtsin otsustavalt isikliku kontakti enda peale, teades, et ühelegi mu kaaslastest ei tekita raskusi mängida kitsa eriala spetsialisti (eriti seetōttu, et tänu olemasolevale infole on lihtne nii eriala paika panna, et haakumine Larki tööga jääb tühiseks), ent meil oli vaja opositsionääri etendada. Auren Lark ei olnud raamatukoi. Kōrvalepandud raha eest ostis ta endale kerge reisiraketi ja armastas sellest saadik mööda kaaslasi turismiretkedel käia - julge mees, pidin nentima. Muidugi oskasin ma ükskōik millist MF sōidukit juhtida, kuid kerge reisiraketi ainus hea omadus oli tema odavus. Lark oli mobiliseeritud, vōttis osa väiksematest konfliktidest pärast Harma lahingut. Pärast demobiliseerimist avaldas esimese tsükli töid, mis Impeeriumi ajal olid jäänud vormistuse tōttu ilmumata - Lark oli keeldunud neid varustamast poliitiliste kommentaaridega. Teema: Maa ekspansioon kosmosesse. Intrigeerivad pealkirjad, haarav esitus. Tööd materdati maa sisse; kaheldavad allikad ebaküllaldase autentsusega, väitsid korüfeed; kolleegid opositsionäärid aga heitsid ette liigset kommertslikkust ja - ohoo! - ülepolitiseeritust. Hoolimata korüfeedest esitas Lark kaks aastat hiljem samadele allikatele tuginedes hoopis tōsisema uurimuse, mida ka tōsisemalt lahkama hakati. Viimane toimus akadeemilistes ringkondades ja ehk poleks Larki materjalid eriosakonda jōudnudki, kuid kuidagi sattus tema töö Vincent Dorkani silme alla. Dorkani on erialalt psühholoog, kuid kutsumuselt mässaja. Mōned kuud pärast Larki monograafiat avaldas ta, muide, Larki lahkel loal, ulatusliku töö Maa ekspansiooni psühholoogilistest aspektidest. Dorkanil hoidis eriosakond ammu silma peal, pealegi tekitas publikatsioon tormi: kui Lark oma kirjutistes keskendus sündmustele ja riikidevahelistele suhetele, tōmbas Dorkani joone alla inimesele, sealtkaudu Maa välispoliitikale - ja paraleele polnud vaja kaugelt otsida. Liiati meenutas Dorkani traktaat kohati lausa manifesti, tuues välja viimase kui aspekti, mida Larki töö ajalooteaduse jaoks tähendas. Vaevalt oleks ajaloost küllaltki kaugelseisev eriosakond taibanud midagi välja lugeda Larki monograafiast, kuid Dorkani keelt nad mōistsid. Lark vōeti hoolikalt uurimisele, kuid midagi kahtlustäratavat ei leitud. Pealegi ei teinud mees tekkinud kärast väljagi. Ta ei vastanud ühelegi oponendile, kes teda ründas Dorkani tööd aluseks vōttes, diskuteeris endiselt oma ametikaaslastega täiesti apoliitiliselt, oli endale ilmselt eesmärgiks seadnud kunagi kateeder rajada, tōestas viimase huvides agaralt oma teema perspektiivikust ja käitus üldse eriosakonna mōistes rahulikult. Dorkani oli aga meie juhtkonna kōvasti ära tüüdanud. Eriosakonna meetodite jaoks oli ta liiga lojaalne - märtrit temast pealegi teha ei tohtinud. Asja vōttis enda kätte Infoteenistus, muidugi koostöös meiega. Dorkanile söödeti ette hulk täies ulatuses fabritseeritud materjale, mis talle kōvasti hoogu andsid. Dorkani läks ōnge. Järgnes korralik skandaal, mees visati välja Vōrdleva Psühholoogia Instituudist, tehti ajakirjanduses vōltsijaks ja politikaaniks - parasjagu siis tuli talle tööpakkumine SF endiselt liikmesmaalt. Paar- kolm eriosakondlast "psühholoogiaüliōpilased" - ülesandega etendada tobu, esitasid talle ridamisi vōitlusprojekte ja nōudsid, et nende iidol alla ei annaks; tuntud psühholoog avaldas kaasatundva artikli, kus nentis, et kolleeg pidas "ilukirjandust" tegelikuks uurimuseks - kellel ei juhtu ?; see kōik oli Vincent Dorkani jaoks liig. Ta kaotas eneseusalduse ja nōustus pakutud koha vastu vōtma. -------------------------------------------------------------------------------- Kui suurt uhkust oleks ta tundnud, teadnuks ta, millised jōud tegelikult tema vastu rakendati; kuid Dorkani uskus, et ta ise eksis. Tema juhtumiga tegeles arvukas grupp eriosakonna psühholooge. Me oleks Dorkani kōhklemata tööle vōtnud, polnuks tema poliitilisi veendumusi. Auren Lark vōttis mind vastu oma elutoas. Mees ei olnud kuigi pikk, kandis standardsoengut, tema näojooned tunnistasid üpris muretust elust ja silmades paistis vaikne väljakutse. Lark oli moodne teadlane - mingeid märke paljuparodeeritud akadeemilisusest ma tema olekus ei täheldanud. Vahetasime paar mittemidagiütlevat fraasi ja Lark asus esimesena asja juurde. "Te märkisite oma kirjas, et koostasite töö, mis haakub minu uurimissuunaga ?" küsis ta. Teadlasviisakus, muigasin mōttes. Loomulikult olin ma väljendunud risti vastupidi. "Jah, aga ma ei vōtnud seda siiski kaasa. Mul jäi mulje, et ma pean tublisti viimistlema..." (...enesestmōista pärast teie monograafiaga tutvumist, oli see lause mōeldud lōppema, ja Lark sai muidugi aru - muigas vaevumärgatavalt). "Ja teid, nagu ma aru sain, huvitab tekkinud diskussioon ?" "Just. Ma jōudsin järeldusele, et selle materjalid peaaegu ületavad teie tööde mahu..." Lark muigas sedapuhku avalikult. "...ja teie töö on tähtajaline. Arusaadav." "Ma lootsin, et te ehk täpsustaksite selle diskussiooni pōhipunkte. Ma arvan, et teie töö mitmed teesid pakuksid terve teemadehulga." (Ka sellel väitel oli oma tagamaa. Vestlus üliōpilastega näitas, et koolkonnad peegelduvad ka tudengigruppide vaadetes. Ma vihjasin Larkile, et pole sugugi üksi.) "Ekspansioon. Kas ei kōla see veidi pretensioonikalt ? Meil on ju küllalt hästi teada, et meie esivanemaid ajas kosmosesse ka reostus..." "Vaadake, see on küllalt keeruline. Kōigepealt, termini "ekspansioon" leiutas Maa rahvas ammu enne igasugust reostust. Üldiselt tuleneb see "laiendamisest"." Tsivilisatsioonidel on oma ajalugu, algus ja lōpp. Teie tunnete praegust maailma - vaenulike jōudude omavahelise vōitluse tandrit. Hoolimata kooliōpetusest on küllalt raske ette kujutada galaktikat enne Maa Föderatsiooni. Kujutlege endale lilleaeda: vastavalt aastaajale hakkavad ōitsema erinevad lilled; sügise poole jääb ōisi järjest vähemaks; kuni kōik on kuivanud, vaid pruunid varred igal pool... Maa on noor tsivilisatsioon, vōrreldes nendega, mis asustasid Galaktikat meie tulekul. Te muidugi teate, et tsivilisatsioonide ühendatud väed üritasid meid lüüa - ammu vōōrdunud sōjapidamisest, kōige erinevama tehnikataseme laevadega, väljaōppeta meeskondadega - ja said loomulikult lüüa. Pärast MF tekkimist oli meil moodsaim laevastik Galaktikas, me olime alati valmis sōda alustama omavahel ja loomulikult sōdisime seda efektiivsemalt ühise vaenlase vastu. Me loeme seda vōiduks - vastane oli meist arvukam, kasvōi vanem; meie tolleaegsed juhid kartsid alati mingit ülivōimsat salarelva, neile ei mahtunud pähe, et tsivillisatsioon vōib areneda, edendamata oma relvastust. Tulemus - poolt Galaktikat kontrolliv Maa Föderatsioon. Muide, meie Pōhja päritoluga teoreetikud pole kunagi iseseisvalt üritanud seda vōitu analüüsida muust seisukohast, kui meie ja nende sōjalise jōu vōrdlus. Küll aga pärineb hoopis teisest aspektist uurimusi nn. Idast." Siinkohal teadsin ma tudengi kohta isegi liiga palju. Kuid hetkel polnud sobiv seda eksponeerida. "Hmh ?" "Maa jaotati omal ajal tinglikult Idaks ja Lääneks, hiljem aga, naljakas küll, Idaks ja Pōhjaks. Idas elas nn. kollane rass, mis on Maal senini tuntavalt esindatud." "Aa..." ütlesin meenutades."Mitteühinejad ?" Lark muigas jällegi. Ma teadsin ka, miks. Tudengid on uudishimulikud inimesed ja mitteühinejatest räägiti nende ringkonnas palju. Tudengid ei saanud neist aru. Muide, ka eriosakond ei saanud. Me hoidsime neid küll omateada vaos, lüües piraatide egiidi all nende kosmoselaevastikke, kuid eriosakonnas oli vaid mōni "kollane". Neil oli Maal oma ulatuslik kogukond, nad rajasid sōna otseses mōttes sōltumatuid kolooniaid omaenda Kolonisatsioonivalitsuse juhtimisel - ja nende jaoks oli MF keel vōōrkeel. Müstika. Ent nad ei osalenud sōjas, relvajōud olid neil samuti kaitseotstarbelised: nad kujutasid endast meie jaoks rohkem mōistatust kui probleemi. "Küllalt väheuuritud treema, aga Ida kunagine tsivilisatsioonivariant meenutab rohkem Galaktika ekspansiooniaegseid rahvaid, kui MF-lase, keda me ikka veel maalaseks nimetame, analoogi." "See kōlab ju suisa patriootiliselt," märkisin veidi hämmeldunult. "MF-lased on siis Galaktika vōimsaim rass ?" Lark naeratas. "Tuleme lilleaia juurde tagasi. Ühtäkki hakkab keset meie ōitemerd kasvama kuusejuurikas. Muudkui kasvab ja varjab ōied valguse eest..." Ma ei saanud aru. Ma küll arvasin taipavat, kuhupoole Lark sihib, kuid selline lähenemine tundus uskumatuna. "Meie - ja kuusejuurikas, mis rikub lilleaia ?" "Oleneb, kelle seisukohalt vaadata," mainis Lark tagasihoidlikult. "Muide, mina olen MF-lane. Vōib-olla seetōttu, et mulle on sisse kasvanud, vōi ehk tōepoolest väljakujunenud veendumusena, ettekujutus progressist kui sellestsamast kuusejuurikast - püsivast puust keset lillekeste sündimis- hääbumisprotsessi. Mul on selleks ka enda jaoks ilus motivatsioon." Lark naeratas jälle, sedapuhku veidi nukralt - justkui vabanduseks, et järgnev jutt ei lähe päris kokku tema faktidele-tuginemise- metoodikaga; me olime märkamatult jōudnud ajaloost abstraktsioonideni. "Ekspansioonieelses kirjanduses on laialt vaagitud kosmoselennu kasu ja kahju," alustas ta. "Nagu arvata vōib, hōlmavad need arutelud ka vōimalusi kokkupuudeteks kosmoses. Maalased, nagu pahatihti ka praegu, kujutlesid ja kujundasid tollalgi välismaailma endale tuntu järgi. Lühidalt, nad lootsid eest leida rea ekspansiooni teostavaid riike." "Petetud-unistuste-eest-paras-teile ?" naeratasin. "Ärge nüüd spekuleerige," nōudis Lark ja jätkas. "Esialgu leidsid maalased piisavalt palju poolkōlblikke planeete - tekkis Maa Föderatsioon. Ent kontaktid näitasid midagi vōimatut: maalased ei huvitanud galaktikas kedagi." See oli minu jaoks uus. Ma vaatasin harjunult mööda MF'i ülistavatest lōikudest ajaloo kooliprogrammis, mis jaotas maalasi vastu vōtnud galaktika sōpradeks ja vaenlasteks - ent ma polnud kunagi kuulnud nii kategoorilist versiooni. "Endastmōista sōlmiti kontakte, loodi esindusi ja nii edasi - kōik, nagu me oleme harjunud uskuma. Ent maalaste enesetaedvus uskus, et nad olid sooritanud hüppe uude maailma: siin pidi neid vastu vōetama, ōlale patsutatama vōi läbi noomitama; oodati suurt ühist peret koos probleeme lahendamas, teadmistevahetust - muide, poliitika-diplomaatia tekkis kujutelmadesse Ülegalaktikalistest suhetest hiljem käituti meiega aga nagu kontvōōrastega: tere ja ei midagi rohkemat. Ja siin ongi minu pōhjendus. Mida oli meil valida ? Pöörduda peksasaanutena tagasi ? Austada tsivilisatsioonide puutumatust, mitte rikkuda lilleaeda, rajada kaitseala ? Perspektiivikas rass murrab läbi vaid seleks, et sättida end sügist ootama ja närtsima teiste samasuguste kōrvale ? Meil pole sellest kombeks rääkida, aga Hemmethi koolkonna tööd näitavad küllalt veenvalt, et Maa kolooniatel oli umbes 200 aastat pärast ekspansiooni algust oht laguneda eraldi riikideks - kadunud oleks edasimineku jōud, ja alanud paratamatu langus. Eksisteeris kaks alternatiivi: sisevaenlane; tulemuseks kaks vōi rohkem suurriiki, moodustatud ühinenud kolooniatest - ja välisvaenlane. Esimene oleks tōenäoliselt venitanud meie arengut veel kuni viissada aastat ja meil oleks tekkinud mitu Impeeriumi. Läks paremini, tekkis välisvaenlane. Me olime liiga relvastatud, meie nōrkust polnud märgata ja me olime hirmuäratavalt noor rass. Nende levinumaid filosoofilisi kontseptsioone on, et kosmosesse tuleb lennata siis, kui hinges on rahu - see tähendab, kōik probleemid on lahendatud. Meie aga soovisime leida ressursse, olles enda omad ära kulutanud, hōlvata territooriume, kuna meil oli kitsas... Just hirm ajas nii rahumeelse Galaktika meie vastu. Ent meil polnud kuhugi taanduda. Me ei tulnud Galaktikasse Ida kultuuriga. Ja me vōitsime..." "See on ju lausa militarism," ütlesin mōtlikult. "Te peaksite vahet tegema ideoloogia ja teooria vahel," lausus Lark kuivalt. "Mul oli kunagi psühholoogist sōber, kes kaldus mulle samuti silte külge kleepima. Muide, tema järeldused minu teooriast olid risti vastupidised, kui teie mōtteavaldus. Ideoloogia valib kahest vōimalikust ilmtingimata ühe - mina aga pole senini veel väitnud ega kavatsegi väita, et Maa Föderatsioonil oli globaalne, missiooniline ōigus Galaktika rahvaid oma suva järgi suunata. Me ei saa eelistada ühte arenguvarianti teistele vale-ōige meetodiga. Minule meeldib kuusejuurikas rohkem mitte tema ōigsuse pärast, vaid seetōttu, et ma eelistan olla teadlane Maa Föderatsioonis pōlluharija asemel kunagises Maa koloonias, mis on unustanud igasuguse progressi. Keegi ei taga, et ka maalased ei ōitse lōpuks ära - ja ma olen veendunud, et iga kultuurispetsialist eelistaks vaikset galaktikat, kus vōistlevad kaduvuse hiilguses kunstiväärtused, aga mitte hüperruumilaevad. Tundub, et nad oleksid isegi valmis kasutama sedasama sōjalist jōudu, et kaduvuse hiilgust ja kōike sellega seonduvat kaunist saavutada." "Meie ametlik propaganda käsitleb peaaegu samamoodi maalasi üleolevatena kogu galaktikast," mōtisklesin ma valjusti. Lark kehitas ōlgu. "Ärge ajage segamini," lausus ta kuidagi leebelt,"tegelikku ajalugu, ajalooteadust ja selle massidele mōeldud versiooni. Viimane, mida vōib siis ilmselt propagandaks nimetada, on teema, mida mulle üldse arutada ei meeldi. Sellel on oma kahe algallikaga juba kahtlaselt vähe pistmist." "Kas sellepärast, et ta on ebaobjektiivne ?" küsisin muiates. "Oh ei. Me ei saa ju nōuda kirvelt, et ta oleks hea labidana kasutada. (Ma olin ōnneks midagi taolist juba üliōpilastelt kuulnud ja aimasin, mida Lark tolle kōnekäänuga silmas pidas.) Ajalool ja propagandal on funktsionaalne erinevus. Jällegi tuleb mulle meelde mu psühholoogist sōber. Ta nimi on Vincent Dorkani. Ütleb see teile midagi ?" "Kas ta ei olnud teie kaasautor ?" Lark krimpsutas kulmu. "Ei, ta vaatles üht mu tööd oma vaatenurga alt. Ta oleks vōinud olla suurepärane psühholoog, aga ta tahtis teha oma teadusest mingit universaalrelva just poliitilistel eesmärkidel. Arvatavasti tuli tal idee seda ajalooga laadida. Vincentile oli väga raske selgitada, miks propagandale peab jääma oma ja ajaloole oma osa. Massid vajavad ideoloogiat. Vōib-olla on see jällegi ainult maalastele iseloomulik parameeter - SF- lastel oli samuti ideoloogia, kuid see tekkis rohkem peegelpildis meie omale - ma ei ole sel teemal pädev. Teadus, erinevalt propagandast, peab alati tunnistama, et suhtuda päris üheselt ei saa. Kahtlemata me vōime väita piisava täpsusega, mis sündmused toimusid sel-ja-sel ajal - ent me ei saa leida neisse ühest ja ainuōiget suhtumist. Niisiis, tōe järel astub platsi ajalooteadus: asutakse arendama erinevaid teooriaid ja sündmuste loogilisi järgnevusi; sedapuhku juba suhtumisi kaasa haarates. Varem vōi hiljem sekkub asjasse propaganda: valitsus tahab vähemalt teada, mille eest meile, teadlastele, palka makstakse - esitage tööd ! Kuna ideoloogia alternatiive ei tunnista, valibki propaganda endale välja sobivaima variandi, modifitseerib selle kasutamiskōlblikuks; ja tekibki Ametlik Ajalugu. Omakorda selle baasil loovad käsitöölised tarbija-ajaloo - kirjanduse, filmid, teatmeteosed." Lark naeratas, arvatavasti meenutades midagi. "Dorkani tahtis omal ajal meie vestluse tulemusel asuda kirjutama monograafiat maalase värdjalikust olemusest, aga ma jōudsin talle ōigeaegselt meelde tuletada, et tema ideoloogilisele vōitlusele see vaevalt et kasuks tuleb. Tema otsis süüdlasi. Kōigepealt sobis selleks kahtlemata valitsus; kui aga tuli järeldada, et propaganda ei eksisteeri valitsuse, vaid rahva jaoks, tahtis ta süüdistada masse - sealjuures selleks, et neid süüdistuse abil äratada." "Kas ainuüksi ajaloo muteerumisprotsess annab pōhjuse nii inimvihkajalikuks suhtumiseks?" kahtlesin. Lark vaatas mind üpris küsival ilmel. "Kas te arvate, et teiste teadusaladega on asi teisiti?" päris ta vastu. "Impeeriumiaegne "kōik inimese heaks" loosung vōib ju käibelt kadunud olla, aga kōik, mis ei leia rakendust massides, on endiselt teadlaste eralōbu ja liigne kulutus riigile. Vaevalt et meie kirjandusteadus on niivōrd riigitruu, kui paistab tema väljundist propagandasse. Vaevalt et meie tehnikud tegelevad vaid sōjalaevastikuga. Neid näiteid leidub hulganisti. Vajaduse teaduse järele määravad massid ja hoopiski mitte vastupidi. See on ju loomulik, vōi kui soovite - demokraatlik. Milleks peaks minule kui ajaloolasele valmistama probleeme, mis otstarbel kasutab minu töid propaganda ? Ma ei ole ju poliitik." Lark ei taha kuidagi mahtuda eriosakonna mōtlemisraamidesse, vilksas mul läbi pea. Oh tüütust, ma pean meie kohtumisest veel neile kummipeadele raporti koostama, ja seda neile arusaadavas keeles. Kuidas ikkagi defineerida Larki poliitilisi vaateid ? "Ajalugu ja propaganda... See suhe on küllalt keeruline. Sündmust, fakti ei vaja tegelikult keegi. Produktiivse teaduse - ütleme, bioloogia, tehnikateaduste ja muu sellise tulemuseks on praktiline otstarve - teatud uuringutest saadav majanduslik tulu, olgu see siis kohene vōi alles kauges tulevikus realiseeritav. Kui me hakkame otsima, kus on humanitaarteaduse produkt, tundub asi esmapilgul hoopis keerulisem." Lark vaatas lakke ja tegi käega liigutuse, nagu näitaks midagi. "Vaevalt oleks ma jōudnud lahenduseni ilma Dorkanita. Tema kui psühholoog lahendas asja lihtsalt. Minu töö tarbijaväärtus oli tema jaoks aksiomaatiliselt poliitiline." Lark tōusis ja valis "raamatukogu" kombinatsiooni. "Mitte vähem oluline, kui meie igapäevaseks eluks vajalik materiaalne baas, on poliitiline teadvus - seda mitte niivōrd otseses välis- ja sisepoliitilistes päevauudistes, vaid üldises, nn. isikuideoloogias. Iga isik samastab kas ennast mingi rühma vōi ringkonnaga vōi käitub endalegi teadvustamata selle liikmena." tsiteeris ta ekraanilt. "Loomulikult on see Dorkani. Mitte midagi tōsist, ainult artikkel üsnagi populaarteaduslikus kuu-ülevaates nende asutuse töödest - tegemistest. Ehkki väga iseloomustav." Ta istus tagasi tugitooli. "Dorkani lemmikteema oli propaganda. Vincent pühendas terve tsükli töid niinimetatud müütidele. Kui ma ōieti aru sain, eeldas ta, et MF kujunemisel Impeeriumist demokraatlikuks riigiks peaks muutuma kogu propaganda iseloom, ōigemini, propaganda peaks üleüldse ära kaduma, asendudes Tōega. Kui seda ei juhtunud, asus ta otsima pōhjuseid... ja süüdlasi. Ma ei tea, kus on Dorkani praegu - loodetavasti on ta leidnud, mida otsis ja rahunenud." Ma vahetasin ekraani. Lark muigas. "Muidugi, diskussioon. Mulle muidugi pole Dorkaniga vaidlemine just jōukohane: inimesed on minu seisukohast ikkagi ühikud, kes ainult suure massina ja selgi juhul statistiliselt ajaloo loovad. Aga isikuideoloogia... Ideoloogia kui niisugune, nagu ma juba märkisin, välistab alternatiive. Inimene, maalane, on juba loomu poolest sunnitud vōtma seisukoha; selleks ta vajabki propagandat. Ajaloost leiab ta vastavalt isiklikule maitsele oma rassi üleoleku teistest rassidest vōi hoopis tohutu panuse, mida temasugused on andnud maailma turvalisemaks muutmisel; oma rahva järjepidevuse ja traditsioonilisuse, vōi hoopis kiire kohanemisvōime ja mobiilsuse ja nii lōpmatuseni edasi. faktidel pole kōigi nende müütidega vähimatki pistmist. Siit ei saa ju järeldada, et propaganda valetab meile - ta lihtsustab ja teisalt dramatiseerib, ühesōnaga, seab faktist meie tavakodanikule meeldivalt tarbitava produkti." Ma olin järelemōtlemise lōpetanud. Kōigepealt, ajaloolase "vōitlusest" vōisin nüüd endale image luua. Kuid mul oli ka vaja kuidagi lahkuda ja - kurat vōtaks! - midagi kirjutada hilisemasse raportisse. "Diskussioon Dorkani tööde üle on kahtlemata huvitav," ütlesin, püüdes viisakas olla. "Kuid ma sooviks teie tööde problemaatikast ehk enne ülevaadet saada..." Lark vaatas mind natuke pikemalt, kui oleks pidanud. Ehk ei andnud ma piisavalt tudengi mōōtu välja - siinkohal oleks ma pidanud olema uudishimulikum ? -------------------------------------------------------------------------------- Ma eksisin. Meie jutuajamise edasine käik näitas, et just sellest hetkest hakkas Lark mind tegelikult usaldama. Mina olin provotseerinud teda ja tema mind vastu - ja küllap oli Dorkani teema juurest äraminek tema jaoks minu tudengitōsiduse kriteerium. Oma raporti materjali sain samuti kokku. Vormistasin oma käigu rutiinse kontrollina EO nimekirjades oleva inimese juurde ja tegin, mis suutsin, et Lark nendest nimekirjadest välja arvataks. Minu arvates oleks talle kateeder ära kulunud ja, kui see poleks olnud Larkile liiga kerge ülesanne, soovitanuks ma kōhklematult teda Eriosakonna Kooli ajalugu ōpetama.