Katrin Kern. -------------------------------------------------------------------------------- Pruun ülikond Seltskonnatoimetaja Stiina klõbistas uhiuute plastmassküüntega vihaselt vastu lauda. Tema reportaazhile "Eesti 30 perekonna riidekapid" oli nüüd antud roheline tee, vaja oli veel kedagi, kes pildid teeks. Riidekappideloo idee oli Stiina isiklik ja tundunud alguses lihtsalt geniaalsena, sellest pidi saama tema läbimurre. Siiani oli ta kirjutanud põhiliselt kahest pooltuttavast lauljast ja juhuslikest vastuvõttudest, kuhu teda saadeti sellepärast, et ta oli ainus täiskarsklasest toimetuseliige ja säilitas tähelepanuvõime ja tasakaalu ka siis, kui teiste väljaannete esindajad juba kunstlillepottide taga õiglase und magasid või kellelegi keelt kõrva ajasid. Kui Stiina peatoimetajale oma ideed tutvustas, tegi see lamedat vanainimesenalja: "Noh, lähed siis luukeresid kapist otsima või?" Stiina kohmetus: "Ei, ma mõtlesin nagu rohkem seda, et inimeses, eks ole, peab kõik ilus olema ja et kellel on ikka ilusad riided, see on ise ka ilusam ja kui me näeme, et näe, inimese riidekapis on nii ilusad asjad, siis meil on nagu hallis argipäevas kergem ja me näeme, et inimene peab endast lugu ja see sisendab optimismi ja on positiivne ja me pidime ju rohkem inimestest hästi rääkima, nagu uued omanikud nõudsid?" Peatoimetaja naeratus kadus uute omanike mainimise ajal hetkeks, kuid tuli tagasi, ehkki pisut vildakana. "Noh, broo, nagu öeldakse. Tee siis pealegi lugu ära. Ja fotod las teeb papa Karlo, tal on viimasel ajal mingi vastumeelsus inimeste ülesvõtmise vastu, pildistagu siis mööblit ja riideid." Stiina nõustus ohates ja läks fotograafi otsima. Papa Karlo oli relikt. Esimesed pildid oli mittetäieliku keskkooli õpilane Karl-Johannes Ratso Edasile saatnud juba 50ndate lõpupoolel. Pärast tehnikakooli ja armeeteenistust algas tema töömehetee. Kohe pandi tähele, et napisõnaline Karla oskab põhilisele keskenduda. Kui oli vaja traktori pilti, et illustreerida artiklit kevadkünnist, tegi Karla kohe sellise, mille peal traktor tundus ütlevat: "Laske mind ainult põllule, ma alles näitan teile, kuidas küntakse!" Karla pildid ütlesid üldse rohkem kui tuhat sõna, tavatses toimetuse sekretär märkida. Aastad läksid, Karl pildistas. Olümpiamängude purjeregati ajal tõi Karl toimetusse pildi, millele ta oli ise ka allkirja mõelnud. Pilt kujutas purjekaid sadamast lahkumas ja allkiri kõlas: "Vabale tuulele vastu!" Ainult toimetuse teeneka sekretäri valvsus päästis olukorra. Kaua seletas ta Karlile, et selgemat vihjet, et inimesi kutsutakse üles emigreeruma, vihjates kunagistele paadipõgenikele, ei olnud parteikomiteele vajagi. Ja kui Karl edaspidigi tahab Poolasse kultuuripäevadele sõita, siis hoidku oma kirjanduslik talent vaka all. Karl jäi nõusse, aga tema peas liikusid igasugused, esialgu segased mõtted. Eneselegi ootamatult tundis Karl, et ta on nõukogude võimu vastu, sest võim piirab tema loominguvabadust. Karl hakkas otsima võimalusi oma piltidega võimule vastu astuda. Igas ülesvõttes pidi peituma mingi väike, aga oluline vihje. Näiteks ootas ta mõne aukandja pildistamisega seni, kuni see oli ennast näost punaseks rääkinud ja nägi pildil seega palju hullem välja kui tavaliselt. Vihjete väljamõtlemine läks aga üha keerulisemaks ja Karlil tuli päris lootusetu tunne peale, aga ta pingutas. Siis tuli fosforiidiaeg ja muinsuskaitse ja rahvarinne, midagi hakkas ühiskonnas muutuma ja Karl sai kerge südamega taas pildistada rahvariides valgepäiseid lapsi tuhamägede taustal, mis pidi ka kõige juhmimale selgeks tegema, et maakera on meil laenuks meie järeltuleva põlve käest. Tuli Eesti Vabariik. Karlile meeldis mõelda, et lisaks Vaino Väljasele ja Edgar Savisaarele on ka temal selles taassünnis oma väike osa. Vaimne vastupanu, ütles ta endale, on teinekord tähtsamgi kui relvad. Ta jätkas igapäevatööd, jäädvustades noore riigi võitlust alguses väliste, siis sisemiste raskustega. Kui ajakirjandusturg oma veidral viisil otsustas tõestada seadust, et energia ei teki ega kao, vaid läheb ühest olekust teise, oli Karl nii-öelda energiavooga kaasa liikunud, olles lühikese aja jooksul mitme erineva nimega sisuliselt sama lehe jaoks pildistanud ikka ühtesid ja samu asju. Kui esimesed värvilised seltskonnaleheküljed lehte tulid, panid kolleegid imestusega tähele, et Karli piltide keskmes on tavaliselt ikka mingi pruuni ülikonnaga mees, ka siis, kui teda saadeti pildistama rahvatantsupidu või sügisjooksu. Kultuuritoimetaja, kes pidas ennast semiootikale ja psühhoanalüüsile lähedal seisvaks inimeseks, pomises midagi ülikonnast kui sümbolist ja implitsiitsest fetishismist ja anaalsest faasist. Moetoimetaja võdistas õlgu, kui tegevtoimetaja tahtis Karli saata moemessi pildistama. Pruun ei olnud in, mitte sugugi kohe. Teised leppisid sellise isikliku nüansiga ega teinud lõpuks enam väljagi. Ainult keeletoimetaja, kes oli Karli eakaaslane, võttis teema ükskord üles. Karl ei pannud küsimust pahaks, vaid vastas ausalt: "Tead, selles on nagu mingi väljakutse, eks ju. Mees, kes käib pruuni ülikonnaga ka siis, kui kõik teised on hallis või mustas või rahvariietes, see on ju nagu varjatud vastupanu. Ta ei ole hall mass, kui sa mõistad, mis ma öelda tahan." Keeletoimetaja mõistis, ta oli kogenud ridade vahelt lugeja, Arvo Valton oli tema lemmikkirjanik. Ühtlasi tundis ta Karli juba piisavalt kaua, et mõista - midagi mehes käärib. Karli lihtsad, kuid ilmekad pildid inimestest olid põhjus, miks ta ühena esimestest uude seltskonnaajakirja tööle kutsuti. Noored toimetajad hüüdsid teda papa Karloks ja suhtlesid temaga lühikeste käsklausete abil nagu vana koeraga. Karlile see ei meeldinud, aga raha sai ta rohkem kui vanas kohas ja tööd oli tegelikult vähem. Peatoimetaja oli töövestlusel selgitanud, et see on hea, et Karlil ei olnud kunstilisi pretensioone, ta lihtsalt jäädvustas hetki. Just seda oligi ajakirjale vaja, küll toimetajad ise piltidele vaimukad allkirjad välja mõtlevad, ikka et "Pankur pakub daamile aktsiaid, daami kaaslane ei oska midagi arvata, kultuuritegelast ajab see hoopis naerma." Nii käiski papa Karlo ürituselt üritusele, tema piltide kangelased vahetasid riideid, autosid, ametiposte, elupaika ja elukaaslasi ning pildid olid nende vahetuste vaikiv kroonika. Ka Karl vaikis ega tükkinud kunagi seltskonnaelus ise osalema. Ainult et tasapisi hakkasid tema piltidel inimesed tahaplaanile jääma, meelsamini tegi ta pilte lemmikloomadest. 1997. aasta augusti lõpus juhtus Pariisis üks inimohvritega autoõnnetus ja papa Karlot haaras zhanri kriis. Tõsised ja tähtsad inimesed kirjutasid tõsistes ja tähtsates väljaannetes paparazzide pealetükkivusest ja ajakirjanduse rollist, tema aga saadeti Stiinaga prominentide riidekappe pildistama. Peegelliuguste sahin saatis neid kolm päeva ja Stiina elevus virgutas pisut ka Karli, kes film filmi järel võttis üles kõiksugumasi hilpe, mille autorite nimesid Stiina hoolikalt tähthaaval märkmikku kirjutas: "M-o-s-c-h-i-n-o, V-e-r-s-a-c-e…" Kui Karl filmid ilmutusest kätte sai, hakkas ta neid vana harjumuse kohaselt läbi vaatama, kas ehk tehnilist praaki pole juhtunud. Ühe kaadri juures jäi ta pilk pikemalt pidama. Kapist paistis mootorratturi nahkjope ja Enelin Meiusi stiilis kootud kostüümi vahelt midagi tuttavat. Pruun Baltika ülikond. Karlil oli tunne, et ülikond vaatab teda süüdistavalt. Ta pakkis filmid kiiresti kokku ja kõndis toimetusse. Hommikupoolikune koolitus, kus noori toimetajaid lugema ja kirjutama õpetati, oli just lõppenud. Valgele tahvlile oli keegi kirjutanud paparazzi, selle maha tõmmanud ja kõrvale kirjutanud paparatso. Karlil oleks süda peaaegu seisma jäänud. Ta küsis endalt, kellena ta eesti ajakirjanduse ajalukku jääda tahab, mingi räpase piiluja või ajastu kroonikuna, kelle ülesanne on kõnekate piltidega ümber lükata Wittgensteini tõdemus "Millest rääkida ei saa, tuleb vaikida." Ta võttis end töölt lahti. Terve nädalavahetuse vaatas ta oma arhiivi ja tõstis pilte ühest kuhjast teise. Ta rääkis vana sõbranna keeletoimetajaga, kes kuulas Karli segaseid monolooge leebe rahuga ning soovitas Karlil mõtete koondamiseks need kirja panna, võibolla saab need isegi avaldada, kui Karl ikka piisavalt oma kohtumisi prominentidega mainib. Karl asus kirjutama, see läks päris raskelt. Palju oli meelest läinud, kuid pildid aitasid jälle järje peale. Lõpuks tundus, et kõik on öeldud. Oli vaja vaid pealkirja. Ta vaatas toas ringi. Välklambid olid riiulil ilusti reas, pimiku uks oli natuke irvakil. Kõikjal lebas fotosid. Karl naeratas järsku, võttis puhta paberilehe ja kirjutas sinna trükitähtedega: "KARL-JOHANNESE ILMUTUSRAAMAT." Kirjatähtedega lisas ta alapealkirja: "Papa Ratso meenutab."