IVAN ORAVA MÄLESTUSED 
ehk 
Minevik kui helesinised mäed 
AUTOR : Andrus Kivirähk 
Väljaandja: Andrus Kivirähk 
 Päevalehe ning Rahva Hääle kulu ja kirjadega 


Olen juba vana mees ning elus palju näinud. Üha vähemaks jääb minusuguseid. Kas ei ole seega lausa mu püha kohus sulg pihku haarata, et panna kirja seda, mis tänaseks unustusehōlma on vajumas? ōpetuseks noortele ning meenutuseks vanadele. 

Ivan Orav 


Esimene peatükk: EESTI VABARIIK 
Enne seda, kui elukutselised ussid ja röövmōrtsukad Eestimaa ära jagasid ning meile ora ihusse pistsid, ōitses Maarjamaal ōnn. Oli Eesti Vabariik. 
Paljuke aga on alles neid, kes tol ajal elasid ja kellel meeles need hōbedased ning kuldsed päevad, mil iga ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid ōunad. Sellepärast jutustangi ma paari sōnaga tolleaegsest elust. 

See oli aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid. Alles vene sōduri kirsa sulges nende väetikeste suu. Eesti Vabariigi ajal vōis igaüks üelda, mis tahtis. Tihti nähti uulitsal lōbusalt vesteldes jalutamas hunti ning voona. Kōik olid omavahel sōbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. Ning mitte ainult. Mäletan kord, kuidas Tallinnas Harju tänaval astus mu ligi keegi mees, vōttis kingad jalast ning ulatas need mulle. 

"Mis te nüüd!" hüüatasin ma. 

"Vōtke, vōtke" vastas mees. "Tee meeldite mulle. Teil on nii lahke ilme." Tänasin liigutatult ja vahetasin vanad kingad uute vastu. See episood näitab kujukalt, millised olid Eesti Vabariigi päevil suhted isegi vōhivōōraste inimeste vahel. 

Presidendiks oli sel ōnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tōeline rahvamees, ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sōnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas. 

Mōnikord ratsutas Pätsi juurde sisse ka kindral Laidoner. Siis eraldusid nad kahekesi kuskile nurka ja pidasid nōu, kuidas vapsidest jagu saada. Ei pōlatud ka külaliste arvamust küsida. Arupidamine käis suure hoo ja tulisusega ning lōppes viimaks alati sellega, et vapside juht Artur Sirk, pea ees, aknast alla visati. 

Vahel sōitis Tshaikaga Tartust Tallinna kolmas Eesti Vabariigi suurmees Jaan Tōnisson. Ta oli väga lōbus sell, koguni väike viinanina. Kui ta napsis oli, jagas ta tänavail kōigile shokolaadi. Kuna Tōnisson Tartus elas, oli ta väga tark ning oskas isegi liblikate keelt. Vabal ajal oli Tōnisson ametis postimehena. 

Samas ei tähenda koge see ilu seda, nagu poleks Eesti Vabariigi ajal tööd tehtud vōi vaeva nähtud. Nähti küll ja töötati isegi öösel. Mitte sellepärast, et keegi oleks sundinud. Lihtsalt taheti teha! Mäletan oma ōnnist isa. Juba esimese jaanuari ööl hakkas ta tööga pihta ja rügas hommikuni. Öösel kuulen - isa vähkreb voodis. 

"Mis sa teed, taat?" küsisin. 

"Näe, himu on tööd teha! Ei jōua kevadet oodata, lähen, panen kohe kartulid maha," vastas taat. Nii oli igal öösel, ja juba kuuendaks jaanuariks olid isal kōik aasta tööd tehtud ning ta läks uue jōulupuu järele. 

Tööd tehti ka mujal, isegi kultuuripōllul. Kōige usinamad olid Tammsaare, Andres ja Pearu. Karl August Hindrey ütles mulle kord naljatades, et kui need kolm juba kultuuri tegema hakkavad, ei siis teised järele jōua. Karl August Hindrey ise tegi samuti väga palju tööd. Tema vanaisa oli Peeter Suure moorlane. 

Nii olid lood Eesti Vabariigis. Päevade ja ööde kaupa murtav töö muutis meie riigi jōukaks ning me vōisime endale lubada nii mōndagi. Ja mitte ainult endale - ka vähemusrahvustele oli Eestis antud vabade käed. Kui ikka mōni mustlane soovis hobust varastada, ei pannud seda keegi pahaks. Kui tartlane sōi toorest koera, ei kutsunud keegi politseid. Seda sellpärast, et kōigil rahvakildudel oli Eesti Vabariigis kultuuriautonoomia. Kogu selle idülli litsus laiaks vene elevant. Aga see on juba järgmise peatüki teema. 


Teine peatükk: TAEVASSE TōUSEVAD MUSTAD PILVED 
Mustad pilved tōusid taevasse 1939. aasta augustikuus. Senine rōōmus meeleolu asendus närvilisusega, inimesed olid pidevast erutusest higised ja närisid küüsi nii mis pritsis. Kōik said aru, et ōhus on midagi halba ja kurjakuulutavat. Veidraid asju juhtus - nii näiteks vōisid ühel hommikul paljud varased jalutajad näha suurt linnuparve, mis oli taevasse moodustanud sōna "Breznev". 
"Mida see küll tähendab?" imestasid inimesed. Alateadlikult tōmmati pea ōlgade vahele. Pentsiku sōna mōttest polnud tollal tōesti vōimalik aru saada, tänapäeval aga meenutan ma seda kui taeva poolt läkitatud hoiatust. 

Saaremaal tōusis hauast üles Suur Tōll. Aeglaselt sammus ta mere äärde ja kukkus partsti vette. Nii tekkis Muhu saar. Ka see enne täitis eesti rahva südamed murega. 

Samal ajal muutusid üha ülbemaks need, kellest hiljem said punaste kobrade kōige usinamad teenrid. Vabariigi ajal oli Tallinnas kena komme, et ōhtul kella kuuest seitsmeni liikusid kōik inimesed trotuaaril lustakal polkasammul. Ühel päeval kepsutasin minagi tänaval, kui järsku nägin - astub minu ees keegi mees, hiiglaslik hundikoer käekōrval ja ei tantsigi. See mees oli Johannes Lauristin. 

"Miks sa, Johannes, ei tantsi?" küsisin ma. 

"Ei taha ja ei tantsi!" vastas Lauristin jōhkralt. "Milleks mul tantsida? Vaata missugune koer mul on!" 

"Misuugune siis?" pärisin mina. "Harilik koer." 

"Ehee!" naeris Johannes. "Ta muneb kulda. Sharik! Zolota!" 

Kohe ajas peni simad punni ja munes kuldmuna. 

"Kust sa sellise imelooma said?" küsisin mina uudishimulikult. 

"Ehee!" vastas Lauristin. "Ei ütle." 

Tegin ettepaneku kinkida koer president Pätsile, kuna ta on meie juht. Aga Lauristin polnud sellega nōus ja viis koera ära. 

Tagantjärele on muidugi selge, kust selline koer pärit oli ja milliste teenete eest ta Johannes Lauristinile kingiti... 

Teist Johannest, Johannes Semperit, kohtasin ma turul kärbseseeni müümas. 

"Sa oled ju esteet, semper!" riidlesin ma temaga."Miks sa müüd kärbseseeni! Inimestel hakkab halb!" 

"Kas Siberis on parem?" küsis Semper süngelt. 

"Mida?" ei saanud ma aru. 

"Ei midagi," ütles Semper ja sulges silmad. Tema laugudele oli pastakaga kirjutatud: "Luuletus nōukogude passist." 

Taipasin, et kuri seisab juba ukse taga ning ootab vilet. "Kuidas päästa meie maad?" mōtlesin ma pingsalt ning otsustasin minna president Pätsi poole. 

Otse meie juhi maja ees kohtasin ma kolmandat Johannest - nimelt Vares-Barbarust. Ta sōi jäätist. 

"Oi, Orav!" hüüdis ta. "Kas sa Varese valitsusse tuled? Hiir lubas tulla!" 

Heitsin talle pika pilgu ning läksin Pätsi juurde sisse. Seal oli nagu ikka rahulik ja hea. Ainuke aus Johannes, kes veel Eestisse jäänud oli, Johannes Kotkas, maadles nurgas Kristjan Palusaluga. Pärast matshi lōppu kinkis Päts Palusalule talu. 

Jaan Tōnisson oli ka seal, veidi vintis nagu ikka. Astusin ta juurde ja ütlesin: "Eestimaa tulevik on tume." 

"Inqrix buqux," vastas Tōnisson liblikate keeles. 

Akna tagant läks mööda Ribbentrop, vaatas sisse ja küsis, kuspool Moskva on. 

"Lähen Molotovi ja Paktiga kohtuma," ütles ta kuratlikult naerdes. 

Ent sellest juba järgmises peatükis. 


Kolmas peatükk: MOSKVAS TEHAKSE JōLEDUSI 
Enne veel, kui me läheme 23.augustil 1939.aastal Moskvas aset leidnud seatembu juurde, oleks vaja pisut kōnelda Leopold Paktist, jälgi trio ühest osalisest. 
Pakt oli inimene, kes kogu oma elu jooksul tegi häbi Eesti rahvale. Ta oli lipitseja, tallalakkuja ning süldisarnane mees. Juba varases nooruses asus too Hiiumaalt pärit solgihing otsima mōnd ülemust, kelle ees roomata. Paraku olid Eesti juhid ausad ning ōilsad inimesed. Neile lipitsemine ei meeldinud. Nii juhtuski, et kui Pakt president Pätsi juures olles kōhuli viskus ja tema sokke püüdis suudelda, sai president väga pahaseks. 

"Tōuske kohe püsti," ütles ta. "Eestlane käib sirge seljaga!" Kohalviibinud lapsed tōid presidendile lilli. 

Aga Paktile sirge selg ei meeldinud. Tema liikus ikka köökus ning kōveras, huuled pruntis, et kellegi kätt suudelda. Ning kuna Eestis keegi taolist pugemist ei sallinud, pöördus Pakt välismaiste kōrilōikajate poole. 

Saksamaal ning Nōukogude Liidus vōeti too porisüda kohe avasüli vastu. Eriti heaks sōbraks sai Pakt Molotovi ja Ribbentropiga. Mis vigureid need kaks temaga küll ei teinud! Lōpuks tuli neile enneolematult jäle mōte - Moskvas Pakt ära sōlmida ja ühteaegu maailm kahte ossa jagada. Üks pool venelastele ning teine sakslastele. 

Nii kogunesidki kolm lurjust - Molotov, Ribbentrop ja Pakt 23. augustil Kremlisse. Mihhail Kalinin keetis neile teed ja küpsetas porgandipiruka. 

Söödi ja joodi. Kui kōht oli täis, käsutati Pakt laua peale ja hakati orjahinge sōlmima, ise sealjuures maailma poolitades. Esiotsa läks kōik ladusalt, kuid kui jōuti Eestini, mida Molotov tingimata enesele tahtis, ajas Ribbentrop sōrad vastu. 

"Eestit te ei saa," ütles ta. "Tutkit!" 

Molotov vihastas ja läks kärvaltuppa. Seal istus Stalin ja suitsetas. 

"Ribbentrop puikleb," kaebas Molotov. 

"Aga sa hirmuta teda!" ōpetas Stalin. "Ribbentrop kardab surnuid. Sa vii ta Leninit vaatama!" 

"Hōō!" tegi Molotov. "See on hea mōte!" Ta jooksis tagasi Ribbentropi juurde ning ütles: "Mul on siin üks laip! Lähme vaatama" 

Ribbentropi nägu tōmbus kaameks. 

"Ei taha!" hüüdis ta. "Pole vaja!" 

"Ei!" parastas Molotov. "Lähme jah! Ma näitan sulle Leninit. Tule,tule!" Ta vōttis lōdiseval Ribbentropil käest kinni ning vedas mausoleumi. 

Seal lebaski surnud Lenin. Ribbentrop värises nii, et käekell jäi seisma. 

"Vahi, missugune ta on," sosistas Molotov ōnnetule sakslasele kōrva. "Täitsa surnud! Oi,oi,oi! Kole,mis? Tahad,katsu teda!" 

"Ei!" karjus Ribbentrop. "Ei taha!" 

"Ta on surnud küll,aga mōnikord...tead sa...teeb igasuguseid tükke," jutustas Molotov kōhinal. "Ulub ja...ajab vahtu välja. Jaa!" 

Ta jälgis kahjurōōmsalt hirmust poolsegast Ribbentroppi ning ütles siis: "Oota üks hetk, ma käin vetsus ära!" Ning lippas mausoleumist välja ja lōi ukse kinni. Ribbentrop pidi hulluks minema. Surnu naeratas kurjalt ja oli väga kole. 

"Appi!" karjus Ribbentrop. "Appi!" 

Molotov ja Stalin kuulasid ukse taga ja tegid vōikaid hääli. Stalin puhus vihmaveetorusse ning Molotov hüüdis: "Kohe tōusen surnuist üles ja söön su ära!" 

"Ära söö!" palus poolsegane Ribbentrop. "Hitler pahandab." 

"Hō-hō-hüü!" naeris Molotov. "Ma ei karda Hitlerit. Tahad, ma näitan sulle oma pealuud?" 

"Pai Lenin, ära näita!" palus Ribbentrop. "Ma kardan väga!" 

"Kas sa annad Eesti Nōukogude Liidule vōi ma tōusen lendu?" ulgus Molotov. 

"Annan,annan!" lubas Ribbentrop ja minestas. 

Molotov ja Stalin lohistasid ta tagasi saali, kus laual ootas pooleldi sōlmitud Pakt. Nüüd keerati talle viimane vint peale ja tōprategu oligi tehtud. 

"Mis tunne on?" küsis Stalin Paktilt. 

"Hea," vastas lurjus ōndsalt. "Tore on olla sōlmitud." 

Närukael toimetati Kremli keldrisse varjule, Ribbentropile tehti rahustav süst. Eesti oli müüdud. 


Neljas peatükk: ABI OTSIMAS 
Meie siin Eestis ei teadnud Moskvas valmis vusserdatud tōpratempudest midagi. 
Kuid halba aimasime küll. Suur idanaaber muutus märgatavalt agressiivsemaks. Eesti kodanike postkaste ummistasid Venemaalt tulnud kirjad. Vōi mis kirjad need olid - ruudulisest vihikust välja käristatud paberilipakad, täis roppu sōimu ja surmasümboleid. President Pätsi ukse taha sokutati tillukene puusärk, milles lebas koledasti ära räsitud eesti rahvariides nukk. Kindral Laidonerile aga kinnitas keegi vene madrus selja peale räpakalt maalitud sildi: "Olen nii loll, et hirmus." Laidoner käis sellega pool päeva ringi ja juhatas paraadi, kuni viimaks Jaan Tōnisson, kes elas Tartus ja oli väga tark, sildi ära vōttis. 

"Keegi on sinuga halba nalja teinud, Juku," ütles ta. Laidoner vihastas, läks madrust otsima, aga ei leidnud. Kōik see tohuvapohu näitas selgesti, et Moskval on kurjad plaanid. Seepärast pakkisin ma oma kohvrid ja sōitsin välismaale - abi otsima. 

Esmalt viis laev mu inglismaale. Kohe Londoni sadamas vōttis mind vastu paks udu. Oleksin jalutanud nagu piimasupi sees, ühtegi inimest polnud näha. Vōi veel - silm ei seletanud omaenda jalgu. Käisin pimesi ringi ja hüüdsin kogu aeg valju häälega:"Ma olen Eestist! Kus Chamberlain on ? " 

Mingit vastust ma ei saanud. Tōsi, ümberringi kuuldus palju hääli, kuid need kuulusid samasugustele hädalistele nagu ma ise. Kellel oli kadunud naine, kellel mees. Paljud otsisid kuningat. Aeg-ajalt kostis plartsatusi - siis kui udusse eksinud inimesed Thamesi kukkusid. Olin kōigest sellest nii ehmunud, et jäin seisma ja ei julgenud enam sammugi astuda. 

Siis kuulsin kuidas minust möödus kaks meest, üks küsis teiselt: "Öelge, kuidas te ometi taipasite, et neegril on kolm kätt ? " 

"See on elementaarne, Watson," vastas teine. "Elementaarne." Mu süda hüppas ōnnest. 

"Härra Sherlok Holmes! " hüüdsin ma. "Orav siin! Mul oleks Chamberlaini vaja!" 

"Chamberlaini? " imestas Holmes. "Mis te nüüd! Keegi pole teda mitu aastat näinud. Ta läks ühel päeval magamistoast töötuppa sulepead tooma ja eksis udus ära. Sellest ajast on ta kadunud." 

"Kas te olete teda vähemalt otsinud? " uurisin mina. "Mul on väga tähtis asi." 

"Me oleme Watsoniga juba kolm aastat teel tema poole, kuid ei suuda Chamberlaini maja leida, " jutustas Holmes. "On ju nii, Watson? " 

Watsonist polnud aga enam kippu ega kōppu. Udu oli ta alla neelanud. Sherlok Holmes vabandas ja läks sōpra otsima. Sain aru, et Chamberlaini leida on vōimatu ning sōitsin edasi Ameerikasse. 

Washingtoni lennuväljal tuli mu juurde Miki-Hiir. 

"Kuidas käsi käib? " küsis ta. "Kas pere on terve? " 

"Mul on vaja näha president Roosevelti, " teatasin ma. "Juhatage mind tema poole." 

"Enne käime ikka karussellil ära, " pakkus Miki-Hiir. "Disneylandis vōib sōita ka Peeter Paani laevaga. Mis? " 

"Ei, " keeldusin mina. "Mul on vaja presidenti. " 

Miki-Hiir näis nōustuvat. Ta kutsus Piilupart Donaldi ja kahekesi viisid nad mu Valgesse Majja. 

Seal istuski Roosevelt, ratastoolis. Ütlesin talle tere ning kōnelesin, mis mind tema juurde tōi. 

Roosevelt tōusis püsti, ajas pea kuklasse ja hüüdis: "Ameerika on suurepärane!" 

"Eks ole hästi tehtud! " kiitis Miki-Hiir. "Justkui päris. Aga see pole midagi! Kui te näeksite meie tehisjōehobusid! " 

"Mis te naljatate, " vihastasin ma. "Toote mu mingi roboti juurde! Jalamaid viige mind presidendi tuppa! " 

Miki-Hiir oli nōus. Ta juhatas mu järgmisse tuppa, seal istus ratastoolis Roosevelt ja sōi hamburgerit. 

Jutustasin talle oma murest. Roosevelt sōi suu tühjaks, tōstis pooliku hamburgeri pea kohale ja karjus: "Ameeriklane toitub tervislikult! " 

"See on eriti täiuslik masin," kelkis Miki-Hiir. "See maksab viis miljonit dollarit." 

"Kus on tōeline president? " hüüdsin mina nördinult. "Mis te lollitate mind? " 

"Tōeline president..." kordas Miki-Hiir üllatunult. "Eks ta ole Disneylandis tondimajas. Lōbutseb! Ma vōin teile näidata üleskeeratavat Indiaani-Joed." 

Ma sülitasin ja tulin tulema. Eesti oli jäetud üksi. 


Viies peatükk: ALLVEELAEVA ORZEL LUGU 
1. septembril 1939. aastal algas Teine maailmasōda. Hakkasin kandma nuga saapasääres. 
14. septembri ōhtul vōis Tallinna sadamas näha jubedat pilti. Kaugel avamerel pōgenes Poola riigile kuuluv allvveelaev Orzel heleda kisa saatel ühe suure sōjalaeva eest. Läbi pikksilma oli näha, et tegemist oli venelaste soomuslaevaga Potjomkin. 

Allveelaev Orzel püüdis jälitajat igat moodi maha raputada; sukeldus, vahetas suunda, aga miski ei aidanud. Soomuslaev Potjomkin ei jäänud meetritki maha. Koledasti tätoveeritiud nōukogude madrused ajasid juba pardal vett keema ning hakkisid sibulaid. 

"Kas me vōime seda rahulikult pealt vaadata?" hüüdsin ma nördinult oma kōrval seisvale kindral Laidonerile. Ülemjuhataja raputas pead. 

"Minu järel, kangelased!" kajas tema hääl üle sadama. Laidoner tormas hobuse seljas vette, kohe seejärel startis tuntud eesti meresōitja Kihnu Jōnn ja üks noor poiss, kes oli tahtnud sōita Malega saarde kalu püüdema, läks kah appi. Soomuslaev Potjomkin lōi araks ning kadus silmapiiri taha. 

Räsitud ja lipendav Orzel sōitis sadamasse. Läksime Laidoneriga laevale. 

Küll see oli hale vaatepilt! Madrused olid habemesse kasvanud ja väga kahvatud. Nad polnud tükk aega ühtegi head inimest kohanud ja seepärast hirmu täis. Kui me Laidoneriga meestest mööda kōndisime, klammerdusid nad üksteise külge, tillukesed pelglikud pupillid hiiglaslikes silmavalgetes, ja halisesid tasa. Kui mulle miski sääsk suhu lendas ja ma köhima kukkusin, puhkesid paljud ehmunult nutma. 

Läksime kapteni kajutisse. Ka tema oli hirmust poolsegane. Ta keeras oma vestinööpi ja vabises silmnähtavalt. 

"Johan Laidoner," tutvustas ennast ülemjuhataja. 

"Mina olen kapten Nemo," ütles poolakas. "Kas venelased ei saa meid enam kätte?" Ta vahtis aknast välja ja püüdis laua alla pugeda. 

"Ärge kartke, te olete Eesti Vabariigi kaitse all," seletasin mina. 

Laidoner hakkas meest küsitlema, uuris, mis poolakatega ōieti juhtus, aga kuigi palju ta teada ei saanud. Orzeli kapten kogeles, ajas sōnu segi ja katkestas oma jutu aeg-ajalt kohkunud kiljatustega. Ta ei mäletanus, mis ajast venelased tema laeva jälitasid, mainis vaid, et vähemalt kolmed lihavōtted on tal sellepärast pidamata jäänud. Korduvalt pidime talle kinnitama, et voodi all pole kedagi. Lōpuks vajus väsinud mees kokku ja jäi magama, aeg-ajalt unes ema hüüdes. 

Laeva tekil käis aga juba hoogne päästetöö. Madrused istusid suure paja ümber ja kugistasid kuuma suppi, ise silmanurgast laeval askeldavaid eestlasi jälgides. Äkilisemad liigutused ajasid neile siiski veel hirmu naha vahele, nad vōpatasid, katsid näo kätega ja peitsid suppi. 

Ka president Päts oli kohal. Ta oli enesele vanad dressid selga pannud ja vedas pardale kuhjunud prügi. 

"Tere, tere," ütles te meid märgates. "Kuulsin, et on vaja töökäsi ja sōitsin siia. Käisin hommikul Tahkurannas, aitasin oma mälestussammast ehitada, tunked olid nüüd kohe käepärast vōtta. Tulge, viime need paar propsi kaldale." 

Tegime mitu päeva tublit tööd ja viimaks nägi laev välja kui uus. 

Poola meeskond poleks aga nagu meie jōupingutusi märganudki. Endiselt käisid nad ringi üksteisel käest kinni hoides ja heitsid kartlikke pilke silmapiiri poole. Kui keegi neid hüüdis, tegid nad liigutuse, nagu tahaksid, pea ees, merre karata. 

Seda arvestades jätsime me ööseks pardale kaks eesti sōjameest, kelle nimed olid Plint ja Plunt. Orzeli kapten Nemo tänas meid, kuid sōjameestele kätt ei andnud ja liikus üldse pidevalt, külg ees. 

Kella viie ajal öösel läks keegi joodik laevast mööda. Kapten Nemo hüüdis:"Kes seal on? " 

"Karu olen!" praalis joodik ja läks jaurates edasi. 

Kapten Nemol tōusid juuksed peas püsti nagu tikud. 

"Karu!" sosistas ta. "Soomuslaev Potjomkin! Surm! Appi!" 

Ta jooksis masinaruumi ja andis käsu tuhatnelja pōgeneda. 

Madrustele, kelle närvid niigi krussis olid, ei tulnud käsku korrata. Laev hüppas paigast. 

Nüüd tormasid kohale Plint ja Plunt. 

"Ei tohi sōita!" hüüdsid nad. "Ei ole lubatud!" 

Hirmust lōdisev kapten vōttis kokku kogu oma kavaluse. "Pange korraks silmad kinni ja te näete, kuidas kuu muutub päikeseks," ōpetas ta. "Lugege kümne tuhandeni!" 

"Ei mina usu, kapten," naeris Plint. 

"Mina ka mitta," muigas Plunt. "Aga kui sa just tahad, eks me vōi ju seda teha." 

Nad lugesid kümne tuhandeni ja avasid silmad. 

"Mis me ütlesime!" hüüdsid nad. "Kuu on ikka kuu!" 

Aga Orzel oli selleks ajaks juba Gotlandil. 

Veel ei teadnud me, millised tagajärjed sellel pōgenemisel on. Varsti saime teada. 


Kuues peatükk: MOSKVA VISKAB KAARDID LAUALE 
Kohe pärast allveelaeva "Orzel" pōgenemist sai president Päts Moskvast kirja. See oli väga lühike ja kōlas nii: "Etskae! Et teie lasete siis Poola kōrilōikajatel sisse ja välja käia, nagu parajasti lusti on! Ohhoo! Molotov." 

"Aga poolakad ei olnud ju kōrilōikajad," ütles president Päts, kui oli kirja läbi lugenud. "Kuidas ta saab niimoodi kirjutada? See on ju vale!" Ning Päts judistas ennast - niivōrd aus mees oli ta ja sedavōrd vastik oli talle laim. 

"Miks Molotovi nimi kaks korda on kirjutatud?" küis Jaan Tōnisson, kes oli nagu ikka "heas tujus". 

Päts hakkas talle seletama, et Tōnisson näeb kahekordselt ja peaks vähem jooma; meie Laidoneriga aga otsustasime, et kiri on kurjakuulutav ja välisminister Karl Selter peab minema Moskvasse asja uurima. 

Selter oli nōus. Ta ostis Molotovile külakostiks järgmise aasta kalendri, mida kaunistasid pildid Matsalu linnuriigist; eestlaste rahvusliku uhkusena vōttis ta suveniiriks ka lataka Saaremaa dolomiiti. Päts andis Selterile tee peale kolm ōuna kaasa ja välisminister vōis sōita. 

Moskvasse jōudnud, läks ta kohe Kremlise. See näis mahajäetuna otsekui mōni surnute linn. Selter jalutas mööda uhkeid saale ja galeriisid - kedagi polnud näha. Küll aga tajus Selter, et teda mingitest piiluaukudest kogu aeg salaja passitakse. Itsitati ja kōhistati, keegi ütles:"Näe, vahi, missugune!" Selle peale naerdi summutatult. 

Selterile läks kogu see tsirkus pikapeale läilaks. Ta hiilis ühe eesriideni, mille tagant kostis krabinat, justkui sööks seal hiir vineeri, ja tōmbas kardina eest. Selle taga kükitas pimedas urkas Mihhail Kalinin ja näris barankat. 

"Tervist!" ütles Selter. "Ma tulin läbirääkimisi pidama." 

Kalinin ehmus päikest nähes ja püüdis neljakäpukil uksest välja joosta. Selter oli kiirem. "Kuhu te lähete?" hüüdis ta. "Tulge, vestleme!" 

"Mis mina, vanake, tean vestelda," pomises ähmi täis Kalinin. "Selle jaoks on siin teised mehed." Ta mudis oma pōlle. "Mina olen rohkem köögiinimene." 

"Te olete ju Ulemnōukogu Presiidiumi esimees!" ütles Selter. 

"Eh!" ohkas Kalinin ja nätsutas kurvalt barankat. "Esimees... Näe, keedan praegu Stalinile suppi. Ega mul kerge ei ole. Härrake, annad ehk mulle viis kopikat? Teinekord tahan suitsu teha, siis oleks vaja." 

Selter andis Kalininile pool rubla. Vanamees rōōmustas ja peitis raha taskusse. 

"Ole sa tänatud!" kiitis ta. "Siit jätkub elektriarve tasumiseks ja ehk ostan isegi uue kaabu? Ma olen ju Eestis elanud, tean, teie olete lahke rahvas!" 

"Mihhail!" ütles samas keegi karmilt. Kalinin ajas baranka kurku, läks näost punaseks, aga köhida ei julgenud. Molotov tuli lähemale, pōrnitses Kalininit tigedalt ja sisistas:"Mida sa, vana sikk, siin teed? Kas sa ei, tea kus köök on? Jossif Vissarionovits juba ootab!" 

Kalinin tegi kniksu ja jooksis minema. Molotov aga vōttis kohe teise tooni. 

"Kallis härra Selter!" ütles ta mesimagusalt. "Andestust, et oodata lasin. Tööd on palju, riik tahab juhtimist. Palju on hädasolijaid. Nagu teiegi. Eks see poolakate lugu oli ikka jube küll?" 

"Poolakad olid kenad inimesed," vastas Selter. "Vaadake, ma tōin teile kingituseks ühe kalendri..." 

"Aga härra Selter, laske sel kalendril nüüd ometi olla!" ütles Molotov. "On tal siis jalad all vōi? Ei ole ju!" 

"Ei ole jah," nōustus Selter ja hingas kergendatult. "Näe, leiame Molotoviga ühise keele," mōtles ta. Kuid oli vara rōōmustada. 

"Ühesōnaga, me toome teile oma väed sisse," kuulutas Molotov. "muidu ei tea, mis need poolakad veel ära teevad. Me kaitseme teid, ärge kartke!" 

"Aga..." pomises rabatud Selter. 

"Lööme siis käed?" pakkus Molotov. 

"Oi, oi, oi!" hädaldas Selter. "Ma...Mis te nüüd! Selline nōudmine! Me oleme ju iseseisev riik!" 

"Jaa-jaa" naeris Molotov. "See läks mul tōesti meelest. Ikka on teil mōni nali keele peal, härra Selter. Lööme käed?" 

"Ei, ei!" protesteeris Selter. "President Päts..." 

"Mis loeb meile keegi Päts!" arvas Molotov. "Kas te ise mees polegi? Aga olgu, kuidas arvate. Käige Eestis ära, arutage. Me ootame." 

Selter vōttis oma dolomiidi ja komberdas Kremlist välja. Molotov aga helistas hōbekellukest. Tuli Kalinin tirinaga. Molotov hakkas sööma. 

"Balti jaama paneme Jossifi kuju," tegi ta mōttes plaane. 


Seitsmes peatükk: PÄTSI JUURES PEETAKSE NōU 
Venelaste jubedast nōudmisest poolsegane Selter tormas Tallinna jōudes otse Pätsi korterisse, rebis uksel lingi küljest ning karjus: "Molotov tahab tuua Eestisse sōjaväe!" 
Välguna lōi mu peast läbi mōte - nüüd tuleb kokku vōtta kogu riigimehe- tarkus, nüüd tuleb tegutseda, nüüd tuleb anda ajalooratta käigule ōige suund. Ilmselt mōistsid seda ka teised toas viibijad. Igatahes vōttis maad vaikus, täis pinget. 

Siis ütles keegi maaler: "Vaat kui tore!" 

"Kuidas!" lausa karjatasin ma nördinult. "See on ju kohutav!" 

"Vōib-olla on kohutav ka," nōustus maaler. "Mis mina, lihtne ja tola inimene poliitikast tean. Vaadake parem, daamed ja isandad! " 

Ning ta liigutas kōrvu. 

Sellega oli kogu ülev moment ära solgitud. Kehitasin vihaselt ōlgu ja ütlesin president Pätsile: "Ma arvan, me peaksime aru pidama. Ehk läheksid üleliigsed inimesed seniks välja? " 

Päts oli nōus ja varsti vōis istuda nōupidamislaua taha. Kohale olid jäänud president, Laidoner, Tōnisson, Pätsi kojamees Runnel ja mina. Selter jōi köögis suhkruvett. 

Laidoner oli näost täitsa plass. Ta hoidis diivanist kinni, otsekui käiks tal pea ringi ja kōneles tasase häälega: "Ah et tulevad jälle...Mina enam ei jaksa. Olime Kuperjanoviga nagu kaks tamme, nüüd Juuliust enam ei ole. Ja minagi olen tühi. Vana pakk. Lükka käega ja kukun ümber. Ilma Juuliuseta pole ma midagi..." 

Tōnisson seevastu ajas habeme ōieli ja praalis: "No ilma pauguta ma küll Eestit neile ei anna! Ei, veljed, seda ei ole! Paar pauku panen ma ära nii et mürtsub, ärge selles kahelge! " 

"Mis saab Eesti rahvast?" küsis Päts. "Mis saab metsloomakestest ja linnupoegadest? Mis saab kaladest ja väikestest mardikatest?" Ta mudis murelikult oma talupojakäsi. 

"Paar pauku paneme vähemalt hakkama!" kinnitas Tōnisson. Laidoner läks tasapisi halliks. 

Silmitsesin kōiki uurivalt. Oli vaja välja töötada kindel plaan! Tahtsin juba seda öelda, kuid kojamees Runnel jōudis minust ette. 

"Ärge kartke midagi! " ütles ta."Mul on vee all suur loss, viime rahva sinna." 

Kōik vaatasid talle kohkunult otsa. Kojamehe silmad olid veripunased ja särasid kummaliselt. 

"Kas te ei usu vōi?" küsis ta. "Ma olen vetevalla prints. Mul on meres suur palee! Ajame rahva vette ja olemegi pääsenud." 

"Me peame arutama tōsiseid küsimusi!" ütlesin mina karmilt. "Praegu pole aeg lollitamiseks!" 

"Kes siin lollitab!" imestas kojamees ja hingas veidra kähinaga. "Oodake vaid, ma tōestan teile!" Ja ta ruttas toast välja. 

Rōōmustasin just, et rumalused on lōppenud ja saabunud aeg ajaloolisteks otsustusteks, kui keegi akna taga hüüdis: "Hei, doktor Valuson! Koiliblikal on tiibu pōletanud küünlatuli!" 

"Mind hüütakse!" ütles Päts ja tōusis. Ta töötas muuseas ka loomaarstina. 

"Aga president!" hüüatasin ma nördinult. "Me peame arutama!" 

"Kohe-kohe!" rahustas mind Päts, vōttis oma arstipauna ja läks aeda. 

Laidoner oli vananenud juba oma viiekümne aasta vōrra, ta kōigutas end diivanil ja rääkis raugalikult: "Juuliusega koos ajaksime me tiblad ainuüksi piitsaga laiali. Aga üksi olen ma tühi kott." 

"Härra Tōnisson!" ütlesin ma, ise meeleheitel. "Öelge ometi teiegi midagi mōistlikku!" 

"Mina Eestit pauguta ära ei anna," kinnitas Tartu Koodi-Jaan. "Mōni pauk lihtsalt peab olema." Ta läks kööki ja hetke pärast kostis sealt Selteri nuttu - Tōnisson oli talle suhkruvee sisse soola riputanud. 

"Miks te niiviisi tegite!" pahandasin mina. 

"Aga miks ta siis siin üksi vesistab?" küsis Tōnisson. "See ei meeldi mulle. Eestlased peavad julged olema." 

Siis avas ta suure kärakaga pudeli shampanjat, pilgutas mulle silma ja tähendas: "Pauk peab olema, et välismaa kuuleks!" 

Seejärel kostis vannitoast hirmsat solinat. Jooksime koos Tōnissoni ja Selteriga sinna. 

Kojamees Runnel lebas kōigi riietega vanni pōhjas vee all. Tema suust tōusid suured ōhumullid ja ta kōneles: "Näete nüüd! Ma saan vee all väga hästi hingata! Ma vōin siin isegi piipu teha, kui tahan. Kas nüüd usute, et olen vetevalla prints?" 



--------------------------------------------------------------------------------

Armas mälestuste lugeja! Ehk mōistad nüüd, et pärast sääraseid sündmusi polnud enam kellelgi tahtmist millegi tōsisega tegeleda. 

Otsustati vene sōdurid vastu vōtta. "Eks ole nemadki inimesed," lohutas kōiki Päts, ise haige varblase tiiba sidudes. 

Tōnisson paugutas ōues jahipüssi ning lasi Marie Underi peegli puruks. Laidoner vōttis oma isikutunnistuse, tōmbas maha sōnad "Johannes Laidoner" ja kirjutas asemele: "Ilma Kuperjanovita ümmargune null." Valitses lootusetuse ning minnalaskmise meeleolu. 

Vene rubla kurss mustal turul tōusis. 


Kahekas peatükk: NILBE LEPING JōUSTUB 
Ei jäänud muud üle - tuli Moskvasse sōita. Päts seda muidugi teha ei saanud, kuna tema hoidis käes Eestimaa valitsemisohje. Laidoner oli jällegi väga viletsaks jäänud, pidi trepist üles minnes mitu korda puhkama ja kui astmeid oli rohkem kui seitse, siis ka pisikese uinaku tegema. Tōnissonil oli aga see va viinaviga... Nii otsustati, et Mokvasse sōidavad Selter, Piip, Eesti saadik Moskvas August Rei ja professor Uluots. 
Balti jaamas said mehed kokku. Ainult Uluotsa polnud. Oodati ja vaadati närviliselt kella. Viimaks tuli laisal sammul keegi muhameedlane laias lillelises kostüümis. Tuli välja, et see on pidzaamas Uluots. 

"Miks teil pidzaama seljas on? Oh, doktor!" hüüatas Ants Piip. 

"Mis?" küsis Uluots. "Oi, armas aeg! Ma ei märganudki!" Ta oli väga hajameelne nagu teadusemees kunagi. 

Kōigil läks tuju sandiks. 

"Kuidas me läheme Kremlisse, kui üks mees on pidzaamas?" küsis Selter. "Minge koju, professor, ja vahetage riideid." 

"Enam ei jōua," hädaldas Piip. "Rong väljub kohe!" 

"Ah, znajete!" ütles viimaks Rei, kes oli Venemaal elanud ja tundis sealseid kombeid. "Pohui. Venemaal elas üks luuletaja, kes kandis rinnataskus porgandit. Pljääd!" 

Teised jäid Reid uskuma ja läksid rongi. 

"Kuidagi kōhe on," tunnistas Selter, kui juba kupees istuti. "Mul on selline tunne, et nüüd on Eestil ots peal." 

"See on potomu sto sōidame Moskvasse ja Venemaale," rääkis Rei. "Sünge paik! Täna ōnne, et me Leningradi ei lähe. Seal on veel hirmsam. Seal on vaskratsanik, kes ajab, pljääd, mööda uulitsaid inimesi taga. Pljääd!" 

Ta jōi samovaritäie teed, otsis sumadanist väikese karmoska ja laulis kurbi laule. 

Mōne aja pärast jōutigi Moskvasse. Jaamas oli rahvast murdu. Piibult ja Selterilt varastati kohe rahakotid ära. 

"Kes siis oma dengit nii hoiab!" riidles Rei. Ta vōttis suust keele alt rublalise, ostis mustlaselt sihvkasid ja sōi. 

Sealsamas trügis Eesti delegatsiooni juurde keegi kasahh ja haaras Uluotsalt ōlast. "Salam aleikum, Jussuf!" hüüdis ta. "Sina ka siin!" 

Uluots oli jahmunud ega mōistnud sōnagi kosta. Tema kaitseks astus välja Selter. "Miks te tülitate meie teadlast?" küsis ta. "Kes te olete?" 

"Mina olen Omar," vastas kasahh. "Ja see on minu vend Jussuf, arbuusimüüja, aga mitte mingi teadlane. Me pole üksteist viis aastat näinud. Ma mäletan väga hästi , tal oli just selline halatt." Ning ta osutas Uluotsa pidzaamale. 

"See on härra Uluots," ütles Piip vihaselt. 

"Ole vait, kristlasest siga," kuulutas Omar. "Jussuf, armas vend, tule, lähme, joome teed!" 

Aga kui Uluots siiski tema kutset vastu ei vōtnud ja hirmunult Rei seljataha puges, läks kasahhil hing täis ning ta karjus:"Ah oled usku reetnud! Ma leian su üles ja teen maatasa, näru! Oled häbistanud meie isa habet!" 

"See on, kui tullakse vōōrsile pidzaamas," kirus Piip ja vedas Uluotsa Kremlisse. 

Seal oldi meie meeste vatuvōtuks juba valmis. Stalin ning Molotov lösutasid laiades tugitoolides, Kalinin käis siidist sukkades nende taga ja lehvitas tuult. 

Esiotsa läks kōik ladusalt. Venelased olid rahul, et nende röövlitemp ōnnestus ja käitusid sōbralikult. Nad ei kortsutanud isegi kulmu, kui prillid koju unustanud Uluots oma nime dokumendi asemel marmorist lauale kirjutas. Aga kui allkirja andmise järg Ants Piibuni jōudis, vangutas Molotov pead. "Teie olete vist tulud siia nalja tegema," ütles ta. "Miks te tähtsale dokumendile "Piip" kirjutasite? Kas te "Tuut" ei taha kirjutada?" 

"Vōi "Sulpsti"?" ironiseeris ka Stalin. 

"Minu nimi on Piip," sōnas kohkunud eesti riigimees. 

"Kas teie nimi Pōmm ei ole?" küsis Molotov. 

"Ei, Piip." 

"Aitab naljast!" ütles Molotov kuivalt. "Siin pole laadaplats. Tōmmake oma piiputamised ja tuututamised maha ja kirjutage inimese moodi." 

Piip läks näost punaseks ja kirjutas uuesti: "Piip". 

"Pljääd," sosistas Rei kohkunult. "Ära jonni, Ants. Kirjuta mōni teine nimi!" 

Stalin luges dokumenti, nägi, mida Piip oli teinud ja muigas. "Olgu," ütles ta. "Hei, siia!" 

Kohe paiskusid uksed valla ning saali ratsutas Budjonnōi - alasti, ussuuri tiigri nahk ümber niuete ja püss käes. "Kas ma enne piinata ka tohin?" küsis ta. 

"Ärge!" karjatas Piip. "Ma kohe!" Ning ta vōttis sule ja kirjutas: "Mustikas". 

Stalini nägu valgus kohe laia naeru täis. "Nii on hea!" sōnas ta. "Me oleme ju ikka sōbrad olnud. Varsti on armee Eestis!" 

Kaks punaväelast pandi Eesti delegatsioonile kohe kohvritesse pakituina kaasa. 


üheksas peatükk. VENELASED TULEVAD EESTISSE 
Vaevalt sai leping sōlmitud,kui Eestisse hakkas saabuma massiliselt punaväge. Üle piiri tuli neid sellisel hulgal, et piiritulbad litsuti kōveraks ning Peipsi järves tallati kalad surnuks. Lisaks loobiti nii öösel kui päeval Vene lennukitest langevarjureid; need kukkusid, kuhu juhtus,tihtipeale viljapōllule, ning püherdasid rukki pōhuks. Meri uhtus venelasi kaldale, jōed kubisesid nōukogude soldatitest. Nad triivisid kusagile pilliroogu ja jäid sinna pidama, et vajaduse korral kurja teha ning rahulikku rahvast rünnata. 
Eestimaa elanikkond suhtus vōōrasse armeesse väga halvasti. Mōisteti, et punasōduritel pole siia asja. Mäletan, kord sattusin peale väikesele poisile, kes venelaste siisemarssi jälgis, endal käed rusikas. "Küll te veel ükskord koju tagasi sörgite, saba jalge vahel!" pomises ta. 

See väike poiss oli nooruke Arnold Rüütel. 

Teine väike poiss, tulevane hammasrebija ning karske rammumees Voldemar Kuristik, kandis täimütsidega okupante hammaste vahel tagasi üle piiri. Eestimaa kivine muld naksas vōōrvägesid kannast. 

Koos venelastega saabusid Eestisse ka nende sabarakud. Tuli Timur ühes oma meeskonnaga, tulid Tsuk ja Gek. Eesti kommunistid vōōrustasid neid suurima lahkusega. Nägin kord öösel, kuidas Kuldlōvist väljusid Tsuk, Gek ja Neeme Ruus. Gek oli purjus ja laulis: "Neeme Ruus, Neeme Ruus, varsti kōlgud vōllapuus!" 

Ruus ei teinud märkamagi, et teda solvati. Ta surus hellalt Tsuki kätt ja rääkis: "Ei tea, kas seltsimees Stalin teab, kes ma olen? Äkki ma saaksin mōne ministri koha?" 

"Ohhoo!" hüüdsin mina. "Eestimaal jagab ministriportfelle härra Päts, mitte keegi Stalin!" 

Nurjatud ehmusid ja pōgenesid Tööliste Keldrisse. 

Järgmisel päeval lendas üle Eesti piiri Baba-Jagaa. Laidoner helistas Moskvasse. "Te rikute meie ōhupiiri," nurises ta. "Seda lepingus ei olnud." 

Stalin toru teises otsas oli halvas tujus. "Mis lepingus?" käratas ta. "Mis sa seal seletad? Miks sa laupäevakul ei ole?" 

"Rahunege seltsimees Stalin!" kostus eemalt Molotovi hääl."Eesti ei kuulu veel Nōukogude Liidu koosseisu." 

"Ah soo, jah," ütles Stalin. "Siis muidugi." Ja pani toru ära. 

Laidoner läks kurvalt Pätsi poole. Vabaduse Väljakul korraldasid miitingut Baba-Jagaa, Loll-Ivan ja ameerika miljonär Arnold Hammer, kes oli näinud Leninit. 

"Mina tundsin Leninit," jutustas Hammer."Tal olid sügavad silmad. Ta saatis minuga tervisi Itaalia kaluritele." 

"Hurraa!" hüüdis Neeme Ruus esimesest reast. 

Pätsi juurde jōudis Laidoner väga nukras meeleolus. "See pole enam Eesti," kaebas ta. "Miks sa lubad Hammeril ja Loll-Ivanil meeleavaldusi korraldada?" 

"Molotov käskis,' vastas Päts. "Mis ma tema vastu saan? Tänavad on tääke täis." 

Istusime murelikult laua taga ja mängisime närvide rahustamiseks kabet. Iga veerand tunni tagant helistas Moskvast Molotov ja dikteeris uue käsu. 

"Mis värvi püksid sul jalas on ?" küsis näiteks Pätsilt. 

"Pruunid." 

"Pane mustad!" 

Mis jäi presidendil üle? Tal oli ju tääk kuklas... 

Veidi aja pärast uuesti: "Mida sa sööd?" 

"Mune söön, praetud mune." 

"See ei meeldi mulle. Söö kapsast." 

Päts ohkas, nii väga maitsesid talle munad Aga teha polnud midagi. Eesti rahvas ei soovinud verevalamist. 

Mōni aeg hiljem teatas Molotov, et talle ei meeldi meie peaminister. 

"See Eenpalu pole miski mees. Pange mōni teine." 

"Kele me paneme, Molotov?" 

"Pange see pidzaamas sell. Uluots vōi..." 

"See on juba tont teab mis!" hüüdsin mina. "Kelleks nad ennast peavad!" 

Aga Päts ohkas vaid ja saatis Uluotsa järele. 

Tänaval seisid vene sōdurid ja ōpetasid lastele selliseid rumalaid sōnu nagu "kopikas", "sinel", "kolhoos". Vares-Barbarus läks kiirel sammul mööda. Tema juurde astus Tuglas. 

"Tere, Vares," ütles ta . "Ei tea, peaks äkki Loomingule mōne kaastöö kirjutama?" 

"Eks sina, Illimar, kirjuta, kui tahad," vastas Vares ülbelt. "Mina kirjutan Pravdasse." 

Tuglas jäi ammuli sui vahtima, kuni tuli Gailit ja sōbra koju viis. Kōikjalt kostis raginat ning mööbel rappus. Maakera oli itta pöördumas. 


Kümnes peatükk: TÖÖLISTE KELDRIS 
Ühel ōhtul tulin ma Pätsi poolt, ise nukker ja pahane. Olukord Eestis ei teinud ühelegi patrioodile rōōmu, venelasi voolas katkematu sogase ojana üle piiri, ja vähe sellest, Eestisse oli hakanud saabuma suisa perversset rahvast, igasugu koerakoonlasi ja peninukke. Hiljem, kui ma Siberis vangilaagris viibisin, mōistsin, et tegelikult olin ma Eestis näinud Venemaa rahvaste paremikku. Aga 1940. aasta kevadel tundusid needki jälgid küllalt. Mäletan, kord oli terve Paldiski rong täis süsimustade karvadega olendeid, kes lōikasid küüntega klaasi ja sōid seda nagu vahvlit. Paldiskist tagasi pole neid nähtud tulemas, nii et küllap redutavad olevused seal siiani. Hull lugu. 
Aga tookord, jutuks oleval ōhtul, läksin ma mööda Tööliste Keldrist. Tööliste Kelder oli selline koht, kus töölised hoidsid oma moose ja talvekartuleid. Sedapuhku kumas aga laeluugist valgust ning kostis jutukōminat. Seisatasin ja kikitasin kōrvu. 

Tuli välja, et keldrisse olid kogunenud riigipöörajate ninamehed. Vares oli seal, lisaks Lauristin, Semper ja Neeme Ruus. Kōiki neid kamandas aga äsja Venemaalt saabunud Karl Säre, väga libe sell. Kui Neeme Ruus korra proovis tal kätt suruda, vurtsatas Säre nagu seep lakke. 

"Varsti on ta kohal!" kiitles ta praegu. "Vaadake, et te siis kōik hästi käitute." 

"Aga mina saan ikka peaministriks?" päris Vares. 

"Saad, saad," lubas Säre. Vares läikis näost. 

"Kas mulle kroon ka pähe pannakse?" küsis ta. 

"Ei," vastas Säre."Aga ära sellepärast kurvasta. Tühja sest kroonist. Saad ilusa kaabu ja hakkad sellega lehvitama." 

Vares palus veel, et uueks Eesti hümniks saaks laul "Vares, vaga linnukene". Säre lubas sellele mōelda. 

Neeme Ruus kükitas nurgas ja joonistas Stalinit. 

"Maali, maali," kiitis Karl Säre. "Kui ta kohale jōuab, läheb palju portreesid ja loosungeid vaja." Ta astus lähemale ning silmitses Neeme Ruusi kätetööd. 

"Mis see siis on?" küsis ta karmilt. "Miks sa Stalinile habeme oled joonistanud? Ja veel punase?" 

"Mul kukkus kaela peale üks punane larakas," seletas Ruus."Ma tegin sellest siis habeme." 

Säre läks vihast mustaks. "Kas sa mōtled, Ruus, et sina tohid seltsimees Stalinile joonistada habet sinna, kuhu tahad?" sisistas ta. "Seltsimees Stalin raseerib end vōib-olla igal hommikul, aga näe, üks eestlasest soss-näpp joonistab talle habeme! Silmapilk paranda ära!" 

"Mida ma teen selle habemega?" hädaldas Ruus. "Äkki ma teen nii, et see on nagu karvane rind?" 

"Iseendal sul on karvane rind! Joonista nii, et seltsimees Stalin oleks nagu punases pulloveris." 

Neeme Ruus asus usinasti tööle. Karl Säre aga jalutas Semperi juurde. 

"Sinuga on häda, Johannes," ütles ta. "Sa pole töölise moodi." 

"Ma pole mitu päeva särki vahetanud," pomises semper vabandavalt. "Kaenla alt juba haiseb." 

"Sellest on vähe, Johannes," ohkas Säre. "Vaata millised su küüned on! Nagu preili! Topi sinna ometi mustust alla!" 

"Kust ma mustust saan?" 

"Kraabi kartuli küljest!" 

Semper hakkaski usinalt igasugust sodi küünte alla litsuma. Karl Säre vōttis riiulilt moosipurgi ja asus isuga sööma. 

"Meil oleks vaja oma mausoleumi," ütles ta ja lakkus keedist. "Moskvas on ja meil pole. Häbiasi." 

"Mausoleumi vōib ehitada, aga kelle me sinna paneme?" küsis Lauristin. 

"Sinu vōiks panna," arvas Säre. 

"Palju sa päevas maksad?" küsis Lauristin kohe. 

"Midagi ei maksa," vastas Säre. "Kas sa arvad, et Leninile makstakse? Ta saab ainult korra nädalas pestud ja puhtad riided." 

"Mina pole niiviisi nōus," ütles Lauristin. Ta vōttis kartuli, lōikas selle pooleks ja nühkis oma nägu, et kortsudest vabaneda. 

"Ma olen juba nii palju moosi ōginud, et sees keerab," luksatas Säre. 

Siis kostis kobinat, uks avati ja keegi proletaarlane astus sisse, mitu kilo porgandeid süles. 

"Issand, vargad keldris!" kiljatas ta. "Oh, Jeesus!" 

Riigikukutajad vōpatasid ja pagesid, ainult Semper püüdis töölisele oma musti küünealuseid näidata, et tōestada oma proletaarset päritolu. Tööline lōi teda porgandiga ning Semper pani plehku. 

"Keda need nurjatud ootavad?" mōtlesin ma koduteel. 

Alles hiljem mōistsin - nad ootavad Zdanovit. 


Üheteistkümnes peatükk: ZDANOV HAARAB OHJAD 
Ühel kaunil juunipäeval peatus raudteejaamas Moskva rong. Perroonile olid kogunenud meie mässumeeste juhid - Lauristin, Säre, Vares, Neeme Ruus. Kōigil oli pidulik ilme, uhiuued rōivad, värskelt pestud pea. Moskvast kohale veetud luksusvaguni uks avanes ja sealt kargas välja Zdanov. 
Esimene asi, mida ta tegi, oli see, et tormas pakikandja juurde ja andis sellele vastu lōugu. 

"Nii ammu pole saanud inimest lüüa!" kähistas ta oma huntjulmi silmi pööritades. 

Seejuures hammustas ta mööduvat daami ning laskis revolvrist maha kaks pesa ehitavat pääsukest. 

"Tervist, seltsimees Zdnov," ütles veidi jahmunud Lauristin. 

"Tere jah," urises Zdanov. Ta märkas Neeme Ruusi käekōrval väikest tüdrukut ja ajas käed ōieli. 

"Laps!" hüüdis ta. "Mehed, sööme ta ära!" 

"Ei!" protesteeris Neeme Ruus. "See on mu tütar!" Ning ta varjas lapsukest, kellest hiljem sai Arnold Rüütli naine. 

Zdanovi nägu läks pilve. 

"On teil siin vähemalt mōni vanadekodu?" küsis ta. "Mulle meeldib abituid peksta." Ta vōttis kaelast lipsu ning kägistas seda. "See on treening," seletas ta ise. 

"Vahest sōidame jaamast ära?" pakkus Säre. "Lähme meie juurde, arutame." 

"Mida me arutame?" küsis Zdanov. "Mul on kōik selge. Algul vanainimene pikali, siis talle otsa ja lase kätel käia. Lähme botaanikaaiast ka läbi, mulle meeldib lilli tallata." Ning ta sülitas pähe möödasammuvale mehele, kes osutus Kristjan Palusaluks. 

"Ohhoo!" hüüdis Palusalu ja viskas silda. Zdanov ehmus, puges Varese seljataha ning käskis end autosse juhatada. 

Ent vaevalt Lauristini juurde jōudnud, läks ta kohe jälle julmust ning kuraasi täis. "Vägivald on tore asi!" kiitles ta, vōttis vōileiva pealt kilu ja peksis seda rihmaga. "Küll ma panen teil siin korra maksma!" 

"Me mōtlesime, et tore oleks, kui saaks juunipöördeks terve väljakutäie inimesi...," alustas Neeme Ruus. Zdanov katkestas teda. 

"Väljakutäie inimesi üles puua?" küsis ta ja kiitis "Hea mōte! Vōtame mōned majad maha, siis saab väljak suurem!" 

"Ei," protesteeris Ruus aralt. "Ma mōtlesin - väljakutäie inimesi miitingule!" 

Zdanovi meeleolu langes kohe nulli. 

"Miitingule," ohkas ta. "Ei seal nalja saa! Nuputame siis midagi muud vahvat. Küüditamine! Hakkame küüditama! Kus loomavagunid on?" 

Zdanov juhatati paika, kus seisis arvukalt loomavaguneid, kōik härgasid ja lambaid täis. 

"Siia topimegi inimesed!" praalis Zdanov. "Ajage loomad maha!" 

Härjad vaatasid üksteisele nōutult otsa. 

"Vabandage," küsis üks, "mis jutt see on? Need on meie vagunid! Sōnnik, pōhk - ka see on meie! Inimestel on mujal ruumi maa ja ilm!" 

"Kui seltsimees Zdanov tahab,siis te peate välja kolima!" nōudis Lauristin. 

"Ei lähe," ütles härgade juht, kelle nimi oli Sarvik. "mina oma vagunist välja ei lähe! Käige kuradile!" 

"Kas saab juba!" kisas Zdanov liiprite vahelt. "Mis te nende pullidega kauplete?" 

"Ise oled pull!" karjus üks lammas. "Kas sa villalooma ei tunne?" 

"Küll on jäledus!" lärmasid ka teised lambad ning härjad. "Justkui inimestel mujal ruumi vähe oleks! Minge Piritale! Süütuid loomi nende vagunitest välja ajama! Aga mōni ime! Vaata, mis nad viinamäetigudega tegid!" 

Kommunistid püüdsid loomadega kähmlusse astuda, aga kus sa! Sarvik pani kohe Lauristini pikali. 

"Ära teinekord härga näpi!" ütles ta süngelt. 

Ei jäänudki riigikukutajatel muud üle, kui, saba jalgevahel, koju lonkida. 

Zdanov püüdis kividega päikest puruks visata ja lōi oma varju noaga. Ta oli tigedusest lōhkemas. 

"Olgu!" ütles ta viimaks. "Meil on veel kaarte tagataskus." 


Kaheteistkümnes peatükk: REVOLUTSIOON ALGAB 
21.juuni varahommikul hakkas Vabaduse platsile kogunema eriskummalist rahvast. Need olid riigikukutajad ja nende käsilased. 
Et suuremat summa kokku ajada, oli Zdanov andnud kōigile oma käealustele karmi käsu - keegi ei tohi tulla üksinda, igaüks peab kaasa tooma vōimalikult palju rahvast. Ise vōttis Zdanov miitingule kaasa tanki. 

"Tank on parem igast inimesest," kiitles ta. "Kui ma kunagi peaksin abielluma, siis tingimata tankiga!" 

Karl Säre oli kohale toimetanud trobikonna Petseri venelasi. Need näitasid näpuga kivimajadele ja arutasid: "Vahi, missugused! Ei tea, kas siin elavad kuningad vōi tsaarid?" 

Üks ettevaatamatu petserlane näitas näpuga alles ärkavas taevas ōhetava kuu peale, aga, kuu, nagu lapski teab, seda ei salli! Viuhti! - tōmbas ta rumala mehe enda juurde. Teised petserlased peitsid sōrmed hirmunult taskusse. 

Johannes Lauristin oli kaasa toonud Palivere Pimedate Kolonni. Ta oli neil suud ja silmad täis valetanud ning seletanud, et tegemist on koosolekuga, kus kōneleb Päts. 

"Ja tema auks peate te kandma meie rahvuslippe," jutustas ta ning jagas Marxi ja Engelsi portreesid. 

Neeme Ruus polnud kätte saanud rohkem inimesi, kui kaks shvipsis meest. Need rüüpasid pudelist märjukest ja uurisid: "Suureks teie valitsus ka viinahinna teeb?" 

"Meie anname tasuta," lubas Ruus. 

"Siis on hästi," kiitsid mehed. "Siis, me arvame, tuleb ka Einar meiega!" 

Semper oli tulnud oma vanaemaga. Zdanov silmitses teda eriti pōlglikult. 

"Üheainsa vanamoori sa kätte saidki!" urises ta. "Intelligent Äigaks sulle ōige! Tatikas!" 

"Mina ei laidnud kedagi," piiksus sealtsamast kōrvalt Vares. Zdanov keeras end ringi. 

"Nüüd, Vares," ütles ta pahaendelise häälega, "lähed ära ja tuled tagasi koos kümne inimesega. Muidu ma näitan sulle, kui kare on nöör." 

Vares hakkas värisema kui marli, jooksis minema ja naases hetke pärast kümne lapsevankriga. 

"Kes need on!" röögatas Zdanov. "Kust sa need said?" 

"Va...varastasin," kogeles Vares."Need on kü...kümme inimest!" 

Zdanov sülitas, aga teha polnud midagi. Oli aeg miitingut alustada. 

Kōnekoosolekust suurt midagi välja ei tulnud. Lapsed kisasid, Semperi vanaema köhis. Neeme Ruusi kohaletoimetatud joodikutele lisandus Einar, täis kui pump. Ta kukkus pikali ja norskas nagu vedur. 

Kōigele lisaks sööstis ootamatult platsile keegi mees ja karjus: 

"Vares! Kus on naistearst Vares! Mu naisel hakkas halb!" 

Vares vedas kaabu lōuani ja teeskles küürakat, aga mees tundis ta sellest hoolimata ära. 

"Tulge ruttu, naistearst Vares! Kiirustage!" 

"Ma ei ole naistearst!" valetas Vares. "Ma olen madrus." 

"Kuidas te madrus olete!" ägestus mees ja tahtis Varest väevōimuga ära vedada, kuid Zdanov vilistas ja tank vōttis mehe oma hoole alla. Pärast miitingu lōppu hakati vaidlema. Leiti, et peab veel kuhugile minema. Viina vōtnud mehed tahtsid minna Piritale, Palivere pimedad koju, petserlased kaubamajja. 

"Idioodid!" karjus Zdanov. "Me läheme Kadriorgu Pätsi juurde." 

Zdanovile vastu vaielda ei juletud. Semperi vanaema ja Einar, kui liikumisvōimetud asetati tankile, teised astusid ise. Vares lükkas lapsekärusid. Kadriorus tekkis segadus ōige teeraja valikul ja Palivere pimedad marssisid otse tiiki. 

"Kohe tōmmake välja!" kisendas Zdanov. "Kui kasvōi üks Marxi portree pōhja läheb, vōtan kümme pead maha!" 

Ta hammustas suurest vihast iidset tammepuud. 

"Saamatud!" sisistas ta. "Lupardid!" 

Varese imikud kisendasid kui pöörased. Palivere pimedad ronisid kaldale ning puristasid koera moodi. 

"Miks te tōite siia nii hädiseid olevusi?" karjus Zdanov Lauristini peale. "Kas te ei tea, et revolutsioon nōuab mehisust!" 

"Me mōtlesime, et konspiratsioon..." kokutas Lauristin. "Taktika..." 

Petseri venelased korjasid tooreid kastanimune ja toppisid sumadanidesse. 

Korraga jäi kōik vaikseks. Päike tuli välja, kusagilt maapōue sügavusest hakkas voogama iidset ja imeilusat muusikat. 

Päts oli tulnud oma lossi rōdule. 

Isegi Zdanov kahvatas ja peitis end puu taha. 

"Kaome siit!" sosistas ta. "Lähme vange vabastama." 

Nurjatud pōgenesid, saadetuna presidendi silmade mōtlikust pilgust. 


Kolmeteistkümnes peatükk: VANGE VABASTAMAS 
Pärast seda, kui mässumehed olid Kadriorus haledasti koonu pihta saanud, otsustasid nad minna vange vabastama. 
Hakatuseks korraldas Zdanov rivistuse, et kontrollida, kas kogu vägi on ikka veel koos. Säre, Lauristin, Vares, Neeme Ruus ja Semper olid alles. Samuti Petseri venelased, Palivere pimedad ning Semperi vanaema. Ka tank oli kohal. Kaduma olid läinud kümme imikut ja kolm Neeme Ruusi tuttavat pätti. 

"Need inimesed loeme revolutsiooni käigus hukkunuteks," teatas Zdanov. "Meil aga on nüüd aeg minna. Vangitornides ootavad kodanliku korra raudsaabaste poolt porri tallatud ōnnetud." 

Koleda lirtsumise saatel, mille pōhjustas Kadrioru tiigis läbi ligunenud Palivere Pimedate Kolonn, asus vägi teele. Üks Petseri venelane tuli Zdanovi juurde. 

"Kui ma ōigesti kuulsin, siis me lähme praegu vangimajja?" 

"Lähme jah." 

"Ei!" hüüatas Petseri venelane. "Meie küll vangimaajja ei tule. Sa oled kaval, ülemus!" Ta vilistas kriiskavalt. 

"Mehed! Meid tahetakse soolaputkasse viia!" 

Algas tohutu segadus. Petseri venelased tormasid kolonnist välja, toppides suhu siit-sealt näpatud münte ja rahapabereid. Mōned surused seljad vastamisi, et end sedasi rünnaku eest kaitsta, teised ronisid puude otsa, kolmandad pōgenesid ummisjalu üle uulitsa. Üks petserlane, kes seni veel midagi sisse vehkida polnud jōudnud, vahtis himukalt ringi, haaras viimaks Semperi vanaema kaenlasse ja pōgenes sellega. 

"Hei!" karjus Semper. "Anna memm tagasi!" 

Ta kääris üles püksisääred, et neid joostes mitte poriga määrida (Semper oli ju esteet), ja lippas petserlasele järele. 

Zdanovil läks tükk aega, enne kui ta suutis oma ridu korrastada ning veenda Palivere pimedaid selles, et mitte keegi pole karjunud ja üldse liigutakse pidevalt edasi hardas vaikuses. 

"Tühja kah," ütles Zdanov viimaks. "Meid on vähem, kuid me oleme monoliitsed. Meie rusikas on karm." 

Mōni aeg hiljem jōudis kolonn vanglani. 

"Tehke lahti!" karjus Säre ja koputas uksele. "Vabadus on tulnud!" 

"Kas teil Pätsi luba on?" küsis umbusklik valvur, aga Zdanov surus talle püstoli ribide vahele. 

"Nüüd lähed edasi, tōbras, ja avad kōik uksed," sisistas ta. 

"Kōik uksed?" üllatus vaalvur ning kehitas ōlgu. "Eks te isse tea..." 

Esimese ukse taga istus lühikest kasvu liikuv mehike. Vaevalt sai uks avaneda, kui ta välja sööstis ning Zdanovile kaela langes. 

"Suur tänu, kullake!" hüüdis ta. "Eluaeg olen su sōber!" 

Ta viskus Lauristini embusse. 

"Aitäh, aitäh!" sosistas mees Neeme Ruusi kōrva. "Ole meheks vahva sangar," sōnas ta Varest kallistades. 

Siis tormas ta minema ning kolm sekundit hiljem vajusid Varesel püksid alla. Tema hōbedase pandlaga rihm oli ära varastatud. 

"Tuhat ja tuline!" röökis Zdanov. "Kus mu raha ja kell on? Kus mu kingad on?" 

"Ta varastas mu pintsaku alt särgi ära," kaebas Lauristin. 

"Neetud!" vandus Zdanov. "Aga mis parata. Ava järgmine uks." 

Järgmises kongis istusid Semper, tema vanaema ja Petseri venelane. 

"Meid toodi siia selle eest, et me vales kohas üle tee jooksime," seletas Semper. "Aitäh, seltsimehed!" 

Kolmandas kongis konutas keegi suur ja tugev mees, pea mōtlikult kätele toetatud. 

"Kommunistlik partei ōnnitleb teid," ütles Zdanov sisse astudes, "Olete vaba." 

"Tänan, seltsimees," vastas vang. "Olen ka ise kommunist juba 1452. aastast. Mu nimi on Lenin." 

"Kes see on?" küsis jahmunud Zdanov valvurilt. 

"See on üks vaimuhaige," seletas vangivaht. "Ta toodi siia mōrvade eest. Tal on kombeks ohvrile selja taha ligi hiilida ning siis noaga susata. Ohtlik tüüp!" 

Zdanov vangutas pead ja tundis, kuidas keegi talle kukklasse hingab. Välkkiirelt pöördus ta ringi ja nägi vale-Leninit. 

"Ehhee," ütles hull kavalalt. "Sul on lai selg!" 

"Ära käi mu seljataga!" karjus Zdanov. "Käi näe selle, Varese, seljataga!" 

"Ei," keeldus hull. "Mulle meeldib sinu selg. Selle taga tunnen ma end kindlana." 

Zdanov surus end vastu vanglamüüri. 

"Aitab juba mehed!" ütles ta. "Lähme välja. Las ülejäänud jäävad kongidesse." 

ōues ootas neid aga üllatus. Palivere pimedad seisid ihualasti keset uulitsat. 

"Kus teie riided on?" nōudis Zdanov. 

"Kapis, muidugi," vastasid pimedad. "Kas me polegi siis saunas?" 

Selgus, et keegi mees oli neile üelnud, et nad viibivad saunas ja käskinud lahti riietuda. Pimedad olid käsu täitnud ja otsisid nüüd ōhinal leiliruumi ust. 

"See on sama mees, ses mu särgi ära varastas," kirus Lauristin. 

"Ptüi!" ütles Zdanov südametäiega. "On teil alles Eestis vanglad! Aga olgu kuidas on - vōim on nüüd igatahes meie." 


Neljateistkümnes peatükk:JUHID LAHKUVAD AREENILT 
Pärast vōimu üleminekut Zdanovi ja tema kabajantsikute kätte selgus, kes on ōige eestlane ja kes mitte. Leidus sihukesi, kes otsekohe, esimesel vōimalusel uute ülemuste juurde lippasid ja parteisse astuda püüdsid. 
Lauristini korteri ukse taga vookles pidevalt järjekord, milles seisid selgroota inimesed kōrvuti tuulelippudega. Teiste seas nägin ka ajaloolast Hans Kruusi. 

"Mis teie, härra Kruus, siin teete?" küsisin ma nördinult. "Ma ei teadnudki, et teie olete ka tuulelipp!" 

"Tuulelipp vōi asi..." vastas ajaloolane Kruus. "Tahaks väga parteisse astuda, saaks äkki kōrgema koha vōi sedasi..." 

Seda öelnud, hakkas ta vurrkannina keerlema ja näitas viimaks, et puhub edelatuul. 

Ka Max Laosson oli seal. Kurvastusega nägin, et sel mehel puudub selgroog. 

"Te olete ju sant, Max," ütlesin ma. "Minge parem koju ja lebage tōvevoodis." 

"Tahan parteisse," vastas Laosson ja muutus oranziks. Sellest sain ma aru, et tegemist pole mitte ainult selgrootu inimesega, vaid ka kameeleoniga. Vangutasin pead ja sammusin edasi. 

President Pätsi korterisse mind ei lastud. Ukse juures istus mees NKVDst ja puhastas revolvrit. 

"Missuguse presidendi juurde sa tahad?" irvitas ta. "Meil pole siin ühtegi presidenti. Tule, ma panen su käed raudu." 

Vaikides ulatasin ma talle oma kämblad. Need olid sepa omad, sarnanesid tammepakkudega ja kaalusid rohkem kui tina. NKVD-mees hakkas lōdisema ning palus mul lahkuda. 

Läksin üle tänava ja piilusin aknasse, et näha, mis Pätsi juures sünnib. 

Säre ja kompanii püüdsid meie presidendile parajasti pioneerirätti kaela siduda. 

"Saad pioneeriks, Konstantin," mōnitasid nad. Päts ei vastanud sōnagi, istus vaid liikumatult ja tema silmis peegeldus taevas. 

Nurjatud sidusidki presidendile punase kaltsu kaela. Ent oh imet! Vaevalt sai riivatu ja ropp riidetükk presidendi kaela puudutada, kui rätik sinimustvalgeks värvus. 

"Uhh!" imestasid Säre ja teised närud. Juba tōmbusid neil käed rusikasse. 

Siis sündis teine ime. Päts hakkas kahanema ja kokku kuivama, kuni temast polnud järel muud kui värvuke. Lind tōusis ōhku ja lendas NKVD-lasest mööda, otse laotusse. Seal kinnitus ta taevakummile ning Pätsist sai tähtkuju, mida me tunneme Suure Vankri nime all. 

Kogu seda imet jälgis uulitsal tillukene poiss. See oli Mark Soosaar. 

"Kord teen ma filmi "Riigivanem"," lubas ta enesele. 

Lehvitasin taevasse lennanud presidendile ning astusin liigutatult oma teed. Läksin Laidoneri juurde. 

Seal vōttis mind vastu hirmus kisa ja kāra. Ehmunud Neeme Ruus jooksis mulle vastu, suu ammuli ja silmad punnis. Keegi karjus "Oh sa poiss!", keegi kisas appi. Viimaks sain sotti, et Laidoner oli arreteerimise hetkel kuuseks moondunud. 

Jah, seal ta seisis, uhke jōulupuu! Päris ladvas istus kuldne kägu. Kui ta korra kukkus, sai kusagil maailmas mōni vaenelaps ōnnelikuks. Püssikuul teda ei vōtnud ja kuuse peale ei hakanud ükski terariist. 

Puu alla vedeles uimane Semper, kes oli käbiga pähe saanud. 

"Paras!" ütlesin mina. "Käed oleks tulnud eemale hoida meie juhtidest!" 

Ning uhkustunne südames sammusin ma Tōnissoni poole. 

Koodi-Jaani korter oli tühi. Ainult üks vana kalur istus trepil ja rüüpas hundijalavett. 

"Sellist imet pole minu silmad veel näinud," ütles ta lugupidavalt. 

Palusin kaluril enesele jutustada. Selgus, et umbes paar tundi tagasi olid Tōnissoni juurde tormanud NKVD-lased, püssid ja pommid käes. 

"Nüüd lööme su mättasse, lurjus!" praalisid nad. 

Tōnisson oli neile oma siniste silmadega otsa vaadanud. Löömamehed jäänud väga vaikseks ja peitnud sōjariistad häbelikult selja taha. 

Siis oli Tōnisson kōnelema hakanud. Ta oli rääkinud Tartu rahust, Jüri Vilmsist ja Eesti iseseisvusaastatest. Sekka oli ta lugenud Koidula luuletusi ja meenutanud Tammsaare aforisme. 

NKVD-lased puhkenud selle peale nutma. Nad olid avalikult oma patte kahetsenud ja palunud Tōnissonil end ōpetada ning juhtida. Suured pisarad voolanud nende silmist. 

Siis tōusnud Tōnisson ja kōndinud aeglaselt otse merre, endised NKVD-lased ustavate kaaslastena kannul. Lained sulgusid nende peade kohal. 

"Tōnisson ütles, et kui viimane tibla Eestimaalt läinud on, siis tuleb ta tagasi," teatas kalur. "Ta tuleb kuldses soomusrüüs ja kaarikul, mida veavad hülged." 

Istusime kaua vana kaluriga uksepakul ja jōime juhtide mälestuseks pudelite kaupa viina. 

Subject: 15/43 Ivan Orava mälestused 

Viieteistkümnes peatükk:VōITLUS NUHKIDEGA 
Koos Nōukogude vōimuga saabusid Eestisse ka nuhid. Küll neid oli palju! Pikki ja peenikesi, pakse ja lühikesi. Nad sagisid igal pool, piilusid möödakäijatel üle ōla ja kandsid keelt. Kōige suurem nuhk, keda ma nägema juhtusin, oli viiskümmend meetrit pikk. Ta luuras maailmaruumi ning kirjutas pidevalt kaebusi, et Kuu peal ei austata Stalinit. Aga oli ka tillukesi keelekandjaid, need pugesid hambaharjale ja vahtisid sulle suhu. Mōni maskeerus imikuks, kräunus vankris, aga kui sa teda lohutama läksid, tōmbas sipupükstest fotoaparaadi ja jäädvustas su mikrofilmile. Uhesōnaga, kōik praod ning pilud olid nuhke täis, tōstsid solgiämbri kaane - seal luuras üks, panid kaane kinni - ja sinna otsa volksas teine. Justkui konn. Küll oli vastik. 
Aga teha polnud midagi, elu tahtis elada. Lugesin kord lehest, et hakatakse registreerima kandidaate uue Riigivolikogu valimistele. 

"Noh, mina sean ennast kah üles," ütlesin ma valju häälega. Samas avanes köögikapi uks ja sealt puges välja nuhk. Kes teab, kui kaua see punane tōhk seal passinud oli! 

"Oi, oi, oi, seltsimees Orav," ütles nuhk mesisel häälel. "Ah teie soovite kandideerida? Vaat kus lops!" 

"Lops vōi mitte lops," vastasin mina järsult, "see on minu asi. Öelge parem, miks te mu kapis kükitate? Kas te minu käest küsisite?" 

"Eh-eh-hee!" naeris mölakas. "Ei küsinud jah, seltsimees Orav. Ih-ih-hii!" 

"Mis te kōkutate," käratasin mina ja lōin rusikaga vastu lauda. "Ma pole teile mingi seltsimees! Käige uksest välja!" 

Nuhk aga manas näole vastiku siirupise ilme ja päimis oma jalad ümber laua omade - juhuks, kui ma hakkaksin teda välja viskama. Panin tähele, et tema liigesed olid kuidagi kummalised; hästi pikad ja peenikesed nagu haarmed. Konte ei paistnud neis olevat. Niihästi käed kui jalad keerdusid ümber mu mööbli ja jätsid endist maha kleepuvaid jälgi. Mōistsin, et sellest ämblikust pole nii lihtne vabaneda. 

"Mis te tahate?" küsisin ma pahaselt. "Rääkige ära, siis saan ma teist ehk lahti." 

"Ih-hii, seltsimees Orav," kihistas nuhk. " Mul on teile soodne pakkumine! Tulge meie poole üle! Anname teile valepassi Jermolajevi nimele." 

"Vōtke aga see pass enesele, " ütlesin mina. " Mul on Eesti Vabariigi isikutunnistus, pole mul Jermolajevi dokumente vaja." 

"Valepass peab luurajal olema," seletas nuhk."Näiteks Issajevil on pass Stirlizi nimele." 

"Mina pole luuraja," kostsin ma selle peale. "Mina teiega koos töötama ei hakka. Mina olen Eesti patrioot." 

Nüüd tegi nuhk ōige nutuse näo. 

"Seltsimees Orav," sosistas ta. "Kui te nii räägite, siis... Mina kardan teie pärast! Teid vōidakse Siberisse saata!" 

"Las saadavad," ütlesin mina. "Ära katsu mind hirmutada! Ei mina sind, ämblikku, karda!" Ütlesin nii ja samas tuli mul hea mōte. Koukisin laua pealt pudeli putukamürki ning piserdasin lontrust sellega. 

Olevus ajas kohe koivad sirgu. Käisin kogu korteri läbi ja pritsisin mürki igasse nurka. Küll oli minu juurde NKVD-lasi siginenud! Nüüd langesid kōik rabinal pōrandale, silmad pahupidi. Riidekapi tagant leidsin terve pesa, nuhid olid seal soojas kohas koguni poeginud ja tillukesed NKVD-lased, kellel alles roosa saba taga lohises, roomasid mööda tapeeti nagu lutikad. Ja kui palju musta nad olid teinud! Küürisidn kogu elamise märja lapiga üle, pühkisin NKVD- lased kokku ja viskasin prügikonteinerisse. Pärast oli toas kohe puhtam ōhk. 

"Hea et juhtus vanakuu aeg olema," mōtlesin. "Nüüd nad ei sigi nii kiiresti." 

Edaspidi sai mul harjumuseks igal ōhtul korter üle vaadata ja putukamürgiga sisse määrida. Alati leidsin ka mōne NKVD nuhi, kes mind kuskilt pimedast urkast ehmunult jōllitas. Valasin talle aga pudelist pähe ja ei kartnud enam midagi. 

Samal ajal seadsin üles ka oma kandidatuuri, et konkureerida Töötava Rahva Liidu saadikutega. Need olid valdavalt rumalad inimesed, kes täitsid vaid kommunistide korraldusi. Sageli olid nad valitud üksnes kōlava nime pärast. Mäletan ühte saja-aastast vanamoori, kes sunniti kandideerima sellepärast, et tema perekonnanimi oli viisnurk. Minu ringkonnas kandideeris keegi, kes oskas ninaga mängida "Internatsionaali". Mis sa oskad selle peale ütelda! 

Oma üllatuseks sain teada, et kommunistide poolel kandideerib ka Pätsi endine kojamees Runnel. Kohtasin teda päev enne valimisi tänaval. Kojamees kandis tüüpilist nuhivormi - hääletuid susse ja liibuvaid läbipaistvaid retuuse, mis muutsid liigutused vilkaks nagu sääsel. Vōtsin mehel rinnust ja noomisin ōige kōvade sōnadega. 

"Jah, ma olen nüüd koputaja," ütles Runnel uhkelt. "Nad küsisid, kas meil oli Pätsiga sidemeid. Ma ütlesin, et oli küll ja viisin kogu oma marli neile." 

"Miks?" ei saanud ma aru. "Mis marli?" 

"Noh, nad küsisid ju sidemeid," seletas kojamees. "Ja siis tegid nad mu koputajaks. Kop-kop! Kop-kop!" 

Kojames koputas vastu aiateibaid ja kōndis naerulsui edasi. 

Ma teadsin, et ta on vaimselt haige inimene, aga säärane allakäik lōi mu üsna pahviks. Sammusin mōtlikult oma teed. 

Järgmisel hetkel avanes maapind ja ma langesin kuhugi pimedusse. 

"Käes!" kuulsin ma kellegi vōidurōōmsat kiljatust. Nii algas mu tee vangilaagrisse.