Tanel Rōigas Etüüd Pärast hoolikat radarikontrolli jōudsid nii Ray kui ka Frank veendumusele, et midagi laevasarnast lähedalasuva planeedi ümber polnud. Ray lülitas automaatika sisse ja mōlemad suundusid meeskonnaruumi. "Kohati tuleb tahtmine sulle su zestide eest vastu molu anda," tähendas Ray,vaadates, kuidas Frank end tugitooli sätib. "Mingis ajaloolises filmis oli üks samasuguste kommetega krahv..." "Vaata aga vaata, mis pahnaga sa vabal ajal tegeled," nentis teine. "Mis nendesse filmidesse puutub, siis üks ajaloolane, keda ma Keskplaneedil kohtasin, pani mulle südamele, et ma ei usaldaks ühtki olustikku, riidehilpu ega ammugi süzeed ainsaski ajaviiteteoses, mis käsitleb kaugemat aega, kui kakssada aastat tagasi. Ma arvan, et zestid vōib olustikuks lugeda." "Vaadake komandör Hairlow` kangelastegusid," resümeeris Ray. "Eriosakond, nii nagu ta on. Ühe seeria ma jaksasin isegi ära vaadata, kuigi igav oli. Sulle kuluks ka ära, k o m a n d ö r Steen, seal olid nii liigutavad stseenid suhetest oma alluvatega..." Frank ohkas. "Olgu, siin planeedil katan su iga hädaohu korral oma rinnaga. Nüüd oleks igatahes aeg panuseid teha. Mina pakun, et hüpnokiirgur hakkab siinse keele peale streikima - planeet on kahtlaselt roheline." "Humanoidid," lausus Ray kaalutlevalt. "Sinised," täiendas Frank. "Mitte mingit kosmosetehnikat." "Stopp, nii pole aus. Radariandmed kinnitavad, et ei ole." "Paks helesinine diktaator massiivsel troonil," tegi Ray uue pakkumise. "Looduslapsed," vaidles Frank vastu. "Sealjuures kalurid - kütid, ilma igasuguse pōllumajanduseta, banaan puu otsas ja aborigeen, suu lahti, all." "Suur priraadilaevastik seilab piki kaldaid." "Kuus täis, aitab. Anna ülesandepakett." -------------------------------------------------------------------------------- Halva uudise tōi Keapile tema lemmiklaps Lik-Gen. Heledanahkne, sihvakas, siniste silmadega nooruk ulatas rahva armastatud heategijale kile fotoga. Pilt oli kahemōōtmeline ja ebaloomulikes värvides, kuid Keap muutus näost. Ta ütles midagi, millest Lik-Gen aru ei saanud - ent nooruk aimas. Emakeelt ei rääkinud Keap kunagi. "Frank Steen ja Ray," sōnas ta seejärel. Kuna hääldus oli kohalik, taipas Lik-Gen, et tegu on nimedega. "Nii, nüüd on häda majas. Vōtke oma korravalvurid, ja pange jälgima, kellega nad kokku puutuvad. Ühtki meest ärge seltskonda sokutage, nemad taipavad jalamaid. Ja kutsuge ohvitserid kokku. Kui kusagil on näha tundmatut tehnikat, teatage kohe mulle. Need kaks tüüpi on ülimalt ohtlikud." "Aga nad on ju teiesugused," ütles Lik-Gen imestunult. "Minusuguseid on väga erinevaid," ohkas Keap. "Olgu, nüüd tuleb nii mōndagi rääkida..." -------------------------------------------------------------------------------- Keap viskas lauale pikliku karbi ja surus hooletult oma liistakul nuppu. "Palun. Kōige ehitum neist on valitsusjuht... ma ei mäleta tema nime. Ainus erariides inimene grupis ongi Frank Steen. Pilt tehti planeedi esimese kosmosejaama valmissaamise puhul." Toas oleks nagu viibinud veel kuus inimest. Lik-Gen teadis teiste Keapi veidrusi puudutavatest juttudest hologramme küll juba ette, kuid kujutiste tōepärasus ruumis üllatas teda ikkagi. Esiplaanil seisis valitsusjuht. Tema valvsalt fotogeeniliseks seatud ilme meenutas noorukile pärimusi koduplaneedilt, kunagist nüüdseks juba unustusse vajunud riiklikku süsteemi, regaalidki erinesid vanadest piltidest vaid kujult ja paigutuselt riietusel. Viimase lōige oli lōivu maksnud kohalikele traditsioonidele mugavuse ees. Neli vähemate kaunistustega meest tuletasid samuti meelde vanu pilte: milleski omavahel sarnased hallid näoilmed; sisseharjunud kehahoiak - mehed, kes on rahva poolt esiletōstetud , seisavad tema eest, toetades juhti ja teades oma kohta. Kuues inimene erines ülejäänudest igati. Kōigepealt jättis selle mulje loomulikult riietus. Ta kandis tunduvalt mugavamaid ja ilma igasuguste eraldusmärkideta rōivaid, polnud kammitsetud hoiakust ja ka tema näoilme vajas pōhjalikumat analüüsi. Kōigepealt, erinevalt ülejäänudest pildil, ei püüdnud ta oma olekuga ilmselt mitte midagi väljendada. Mehel olid küllalt vabas soengus tumedad juuksed, kandilisena tunduv nina ja lähemal vaatamisel veidi igavlev pilk. Uskudes lōua väljendusrikkusesse, vōis Steenile omistada küllaldase enesekindluse, kuid ka siit polnud leida erilist esiletükkivust. Mehe suujoon paistis pildil väljendavat teatud kärsitust. "Mida selline ilme tähendab?" mōtiskles Lik-Gen valjusti. Keap reageeris peaaegu kohe. "Ükskōiksust," ütles ta kōveralt muiates. "Meil on seda küllalt raske mōista, aga Franki ei huvita selline protseduur, ilma milleta valitsusjuht oma olemasolu ette ei kujuta. Milleks talle mingi kolkaplaneet, mida tähendakski uudistesaatesse sattumine riigipea kōrval? Tal pole ju üldse mingit pistmist selle planeedi elanikkonnaga, kelle huvides too show käib, tema täidab oma ülesannet." Lik-Gen jalutas üle toa ja vaatas Steeni kujutisele otsa. "Kas ta esindab kedagi?" päris ta mōistmatult. "Nii?" Keap ohkas. "Sellest ongi eelkōige vaja aru saada," ütles ta. "Frank Steenil pole taskus uhket pitseritega mandaati - muidugi vōib ta selle endale valmistada, kui ta arvab sellest endale tulu tōusvat. Tema ja temasugused opereerivad terve galaktikaga. Muide, just tänu sellele mentaliteedile on meil vōimalik, kuigi üpris ebatōenäoline, neid lüüa." "Järgmine foto. Klassikaline operatsioon Ecco -5`l. Esiplaanil Steen, taga tema partner Ray. Operatsioon oli Steeni jaoks mōneti ebatüüpiline, Eriosakonnal leidub küll ja küll paremaid terroriste, Frank on rohkem intellektuaalsete ülesannete jaoks. Tuli hōivata teineteist dubleerivad satelliit vōi planeedil asuv baas. Kuna Steen ja Ray olid seal ainult kahekesi, pidid nad lōpuks taanduma. Riist, mis Ray`l käes on, kujutab endast tüüpilist MF multirelva - suure laskevōimsusega kuulipilduja ning laser, paigutatuna ühte kesta. Pilt on tehtud nende endi poolt." Sedapuhku hōlmas hologramm ka ruumi. Keapi tagasihoidlikust toast oli saanud mitmete pultide ja ekraanidega ruumika saali osa. Frank seisis kergelt muiates ühe seina juures, valmistudes mingit klahvi puudutama. Taamal istus teine noormees üpris mugavas asendis toolil, olles toetanud aukartustäratava välimusega relva tooli najale. Kaaslane oli Frankist veidi pikem ja veelgi vähemütlevama näoga. Üsnagi huvitav kuju see Ray," tähendas Keap. "Ainuke teadaolev inimene, kes Frankiga sōbrustab. Ray on pōlvkonna vōrra hiljem koolitatud, juba kaasaegses mōistes eriosakonna väljaōppega." "Kas Steen siis pole?" imestas Lik-Gen. "Steeni koolitati veel impeeriumi ajal, Eriosakond alles kujunes välja," selgitas Keap. "Praktiliselt on Steenil kaks haridust - tema ōppeaeg langes MF reformidega kokku. Eriosakonda vajas just Maa Föderatsioon, impeeriumiajal aitas sōjaväestki. Ray on saanud juba täisväljaōppe Eriosakonna stiilis." "Nüüd üks ebatavaline pilt - koht sama, lahing välioludes. Frank hoiab siin relva käes. Arvestades, et Zen - 3'l tulistas Ray Franki kattes surnuks nelikümmend kaks sōdurit, pole Frankil ka olulist vajadust kuulipildujaga ringi käia. Siit järeldus - proov Franki ootamatult maha lasta ei tasu vaeva, vähemalt mitte eeldusel, et ta seda kas vōi aimata oskab. Ray tapab kas vōi mōnisada eraisikut, kui need talle tuletrajektooril ette jäävad." Lik-Gen vaatas Keapi mōtlikult. "Aga mispärast te üldse eeldate, et nad on vaenulikud?" päris ta seejärel. Keap muigas jälle kōveralt. "Sellepärast, et nad on Eriosakonnast," vastas ta siis. "Sellisel planeedil saab neil olla ainult üks ülesanne - rikkuda Maa Föderatsiooni "Deklaratsiooni neutraalsetest välissuhetest", mis sätestab, et Maa Foderatsioon ei sekku nende planeetide siseasjadesse, kes ei soovi selleks sōlmida lepinguid, Kōige tōenäolisemalt leidis valitsus, et siia on sobilik rajada sōjaväebaas. Frank ja Ray on siin selleks, et saavutada planeedi rahvajuhtide nōusolekut - vōi näiteks panna pukki juhid, kes nōusoleku annavad. Kui nad sellega hakkama saavad, pole see neil esimene ega viimane kord." "Kas Eriosakond sellega tegelebki?" "Oh ei. Nad tegelevad kōigega. Piraatkaubandus Galaktikas, opositsioon Maa Föderatsioonis, kiilu ajamine kōigis süsteemides, mis vōiksid MF vastu ühineda, omaaegse lahingutest jäänud sōjatehnika äravarastamine leidjate käest - ühesōnaga kōik, mida MF seaduste järgi sōjavägi teha ei tohi. Ametlikult on Eriosakond midagi kunagise kriminaalpolitsei sarnast ning arvukad filmid keerutavad nende ümber kena ōilsuse ja vapruse kookoni." Keap tonksas veel kord küünega tal peos olevat liistakut ja tuba sai endise kuju. "Aga... Tohib asjasse mittepuutuva küsimuse esitada? Te olete tohutult ära teinud meie planeedi tehnika arendamiseks, aga näiteks needsamad ruumilised pildid..." Keap ohkas. "Kui mul poleks noorusaegadel saadud tehnilist haridust, jäänuks teie ōnnis planeet ka firmast "Keap ja Co." ilma. Ma olen nii pagana kaua Eriosakonna instruktorina töötanud, et tundub isegi hea, kui palju ma meie tehnikast lahti olen mōtestanud ja suutnud siin tootmise korraldada. Hologramm on kasutajale küll tohutult lihtne, ent välja mōelda minu jaoks ületamatu. Lōpuks kujutab ta endast ainult mänguasja, aga kui palju on juba kas vōi minu laevas asju, mida läheks siin hädasti vaja..." Muidugi, kui saabub MF, saate mänguasju enam kui küll. Teie pōlvkond on vōib-olla rahul, järgmine juba mässab ja taotakse maa sisse ning ainult pagan teab, milliseks kujuneb kolmas pōlvkond, kui selline üldse muidugi tuleb..." -------------------------------------------------------------------------------- "Ray, ära jonni," tähendas Frank skeptiliselt. "Siin o n midagi viltu," jäi Ray enda juurde kindlaks. "Tehnika peaks isoleeritud planeedil kindlasti erinema meile tuttavast disaini poolest, rääkimata juba siinse arengu ebaühtlusest. Just nagu oleks keegi vōtnud peotäie leiutisi kusagilt kultuurist ja siia maha visanud. Aga kus on tolle kellegi jäljed? Kus on püstitatud suure kollasenäolise mehe ja tema sigarikujulise raketi monument?" "Sina peaks küll rahul olema," ühmas Frank."Paarkümmend opositsioonimeelset kōlupead meil juba on, ja riigipöörded on just sinu eriala. Aga kollasenäoline... Piraadid need ei ole, ideedemüük pole nende moodi, liiati oleks nad siia kaubanduskeskuse rajanud. Aga hoopis rohkem häirib mind siinne paadunult demokraatlik mōtteviis. Äärmiselt mandunud ühiskond!" Meeldiv paigake vanaduspuhkuseks," tähendas Ray."See rass eksisteerib oma praeguselgi tasemel arvatavasti vaid tänu sellele, et esialgu teda banaanipuu juurde ei lastud." "Selles vanaduspuhkuse mōttes midagi on," arvas Frank. Nad olid end küllalt mugavalt sisse seadnud, otsides esialgseks peatuspaigaks asustuse ääreala. Juba esimestest kontaktidest aborigeenidega taipasid nad, et mahuvad, hoolimata oma tumedamast nahavärvist ja veidratest jäsemetest, küllalt hästi kohalikku filosoofiasse. Paari nädalaga olid kohalikud nad omaks vōtnud. Planeedi loodus meenutas tōepoolest maalilist kaitseala, tōsi, seda ühel kontinendil. Ainuke rass oli kulutanud peaaegu kolmandiku oma eksisteerimisajast, enne kui jōudis läbi vulkaanilise pōrgumōllu ja parajalt suure ookeani ületamisel välja teiselt kontinendilt tōotatud maale. Tänu "banaanipuule", nagu Ray väljendus, lokkasid päris mitmed usundid, mis mōnesaja aasta eest lubaduse maapealsest paradiisist edukalt täitsid. Rass ise nägi välja küllaltki humanoidne, kuigi erines inimesest tublisti. Esindaja oli veidi pleekinum ja tunduvalt pikem, varustatud hoopis liigestatumate kätega ja nende jaladki olid reliktina haardevōimelised. Usklikena ei pidanud aborigeenid pärast uue ala hōivamist sōdu. See oli rahvas, kellel oli aega küll ja küll. Pärandina edasiantud hierarhiast oli siiski midagi säilinud, nii mōnigi traditsioon ei meeldinud kōigile ja Frankil läks peatselt korda koondada enda umber grupp noori, kel muutuste vastu midagi polnud. Nende suhtumine sōjasse ja vägivalda oli aga nii eitav, et Frank tundis end kohapeal tammuvat. -------------------------------------------------------------------------------- Keap ohkas sügavalt. Mōnes mōttes oleks praegu kergem, kui ma omal ajal laeva ōhku lasknuks, nagu kavatsus oli, mōtles ta. Nüüd vōiks rahulikult oodata, kuni andekas poiss Steen mulle käe ōlale paneb. Ent laev on alles, relvastatud, ja järelikult tuleb vōidelda. Rohkem ei ohka, ütles Keap iseendale ja torkas identifikaatori luugi kōrvale pilusse. Teine plaan oli mul ju edasi sōita, kui MF planeedile jōuab, meenutas Keap. Teadsin liiga hästi Eriosakonna süsteemi ja uskusin, et kakelda pole mōtet. Aga ma olen nende aastatega juba liiga vanaks jäänud, mul on soliidne positsioon ja mulle meeldib see planeet. No oota, andekas poiss, küll ükskord ka sulle labaruu pähe kukub, lōpetas Keap oma mōtiskluse kohaliku kōnekäänuga. Ta seisis oma laeva juhiruumis ja lülitas peapuldi sisse. Hüperruumimajakas tuli peaaegu kohe kuuldele. Keap muigas. Härra Keaton oli omal ajal teinud vea, jättes Keapi eriosakondlase koodi anulleerimata - Eriosakonna infokanal andis traditsioonilise signaali valmisolekust. Viie minutiga sai Keap teada, mida Frank Steen planeedilt otsis. Siinses galaktikanurgas, vaid kaheteist valgusaasta kaugusel oli kahjutuks tehtud piraadikeskus. Kellegi rinda riputati aurahasid, Eriosakond pälvis tänu, sōjavägi oli, nagu alati, tasemel - ja samas teadis Keap, et keegi sai Eriosakonna mugavas majas, MF administratiivkeskusel Keskplaneedil pähe. Keskus oli olnud suur - järelikult juba pikemat aega oli kellegi tähelepanematuse tōttu kahjustatud MF majandushuve. Oigupoolest olid piraadid, hoolimata oma poeetilisest nimetusest, lihtsalt kunagised MF kodanikud, kes leidsid, et ilma emamaa kontrollita on äri ajada tunduvalt tulusam vōi vähemalt vabam. Osa hankis oma kaupa küll ka ehtsal piraadikombel, kuid, mis peamine, keegi neist ei tahtnud midagi teada MF juhtivast osast galaktikas. Nad rikkusid majandusembargosid, toetasid lausa mässajaid - ja loomulikult müüsid kōike odavamalt, kui MF. Niisiis, vältimaks MF huvide edasist kahjustamist, tuli kusagilt keskuse ümbrusest leida kohta MF sōjaväebaasile. Keap kehitas ōlgu ja nentis, et oli ōieti arvanud. Huvitav, mida kuradit ma selle laevukesega ōieti peale hakkan? mōtles Keap äkki vihastades. Steenil on korraks vilistada, ja maandub patrull täies aus ja hiilguses, viis suurepärast ja läbiproovitud sōjalaeva, pardal kohusetundlik käske ootav meeskond... Ta ei vilista, lohutas mees end ebakindlalt. See oleks agressioon ja just seetōttu ongi siin vaid Frank ja Ray... ja ta ei vilista ka seetōttu, et see näitaks tema mittehakkamasaamist. Aga ta saab ju hakkama, mōtles Keap pealetükkiva ōudusega. Ma olen teda ju isegi koolitanud. "Vait, vanamees!" käratas ta samas valjusti. "Sina, eriosakondlane, oled nüüd patrioodi rollis, ja oska siis olla!" Hetkeks tundus Keapile midagi veidrana. Siis ta taipas. MF's valmistatud laeva ruumides ei kajanud. Oi naiivsust ja barbaarsust! No on alles planeet! -------------------------------------------------------------------------------- "Staap on koos," teatas Lik-Gen. Keap nentis mōttes, et kui Steeni operatsiooni nurjaajamisel pole seni muid edusamme, siis vähemalt usaldus tema, Keapi vastu on märgatavalt kasvanud. Eriosakonna komandör-instruktorist mingi planeedikese vägede staabiülemaks - milline karjäär... Keap vaatas oma vōitlejaid küllalt kinnisel ilmel. Kui olla humanist, peaksin ma nad viisakalt kodudesse tagasi saatma, arutas ta endamisi. Siin nad istusid, mööda Keapi laeva meeskonnaruumi laiali, harjumatud laigulised riided seljas ja päevinäinud torud vöödel rippumas, kōige erinevamas vanuses ja küllap ka kōige erinevamalt asjasse suhtumas. Planeedil oli pärast paradiisi kättevōitmist säilinud traditsioonina isegi teatud vōitlusvōime. Kuigi relvi enam ei toodetud, säilitati olemasolevad. Rahvaarvu kasvades kahanes pidevalt sōjaväelaste meessoost järeltulijate hulk - traditsiooni järgi pidi relvaga ümber käia oskama vaid vanim poeg planeedil esinevas perekonna analoogias (see süsteem erines Maa omast tublisti). Keapi staapki oli formeeritud pōlvkondadetaguste sōjaliste juhtide järeltulijatest. Mingeid juhtimiskogemusi neil muidugi ei olnud, kuid ranged pärimisreeglid tegid vōimatuks kedagi teist kasutada. Kokkuvōttes - sōjategevus härra Steeni ja tema vōimalike toetajate vastu pidi ainuvoimalikult kujunema lühikeseks ja hōlmama väikest arvu inimesi, nii et vajadust armeetaolise struktuuri järele Keapil ei olnud. "Esimene samm, mille me astume, on küllalt lihtne," alustas Keap. "Nagu teada, on härra Steen kaasa haaranud umbes paarkümmend tegelast kohapealt. See jōuk tuleb likvideerida. Kui Franki ja Ray'd nendega kaasas pole, on teostamine küllalt lihtne. Tōsi, kuna Steen on nad vōib-olla relvastanud, ei saa lahingut korraldada, vaid nad kōik tuleb hävitada äkkrünnakuga. Kogunevad nad tavaliselt Uhri juurde, see tähendab, et sealt väljumisel tulebki nad maha lasta. Selle, et neid kahte pole ulejäänutega koos, korraldan ma ise."Keap jälgis oma sōnade mōju. Kas nad on vōimelised inimest tapma, mōtiskles ta. Tōsi, kiskjaid nad hävitavad, Steeni pihta laseksid küll - aga need relvastatud tüübid on mi nu komandöride rassi esindajad. Nende seisukohast muidugi midagi marutōve taolist, aga tappa? Mehed vaatasid oma tumedanahkset heategijat tuimade nägudega. Temaga ei vaielda, teadsid nad. Ta oli eksimatu, ta polnud kunagi varem peale surunud, käskinud - ent nüüd oli see loogiline. Keap oli neile tuhat korda tōestanud, et vōimatu on vōimalik, et nende teadmised vōivad olla valed, et ravimatu on ravitav ja väärtusetu on väärtuslik. Eksisteeris olukordi, kus üks pidi juhtima - nagu eksisteeris jumal teab mis väärtusetust jamast toodetud kerge ehitusmaterjal, arstivad masinad, asemelepandavad silmad ja kōik muu, mida ei tuntud planeedil enne Keapi valge laeva maandumist. Järelikult tuli tappa. "Niisiis, nüüd vaatame Frank Steenil, Ray'l ja meie noortel vōimalikult olemasolevat relvastust," jätkas Keap, kui tema plaanile vastuväiteid ei tulnud. "Mul pole neid küll kuigi palju, aga operatsioonideks jagub..." -------------------------------------------------------------------------------- "Meie aktsiad lähevad ülesmäge," teatas Frank uksest sisse astudes. "Meie lambakari relvastub ja on kenakesti organiseerunud." "Kus sa jälle jōlkusid?" päris Ray tülpinult. Siinne tegevus ei vastanud tema mōttelaadile. "Kōndisin ümber linna. Seal on sisse seatud terve armaada mingeid valveposte väga koledate torudega." "Ükskord jääd sa minuga nōusse," tähendas Ray. "Millegi nii rumala peale aborigeenid küll oma peaga ei tule. Muide, mida sa mōtled meie aktsiate ülesmineku all?" "Sedasama," lausus Frank süngelt muiates. "Varsti näed. Muide, meie kaastöölised lüüakse maha. Need mehed olid seal selliste nägudega, et nad kasutavad oma torusid, ja vaevalt et esimene löök meie pihta tuleb." "Siis me peame ju jälle otsast hakkama?" "Vastupidi." Ray ei saanud aru. "Muide, veel üks hea uudis. Meie poisid vōtsid relvad vastu," jätkas Frank mōne aja pärast. Ray elustus. "Jah?" "Ma pidin neile tükk aega seletama, et nendega saab ka märki lasta," muigas Frank. "Tōsi küll, demonstratsioon mōjus veenvamalt. Pärast tunniajalist paugutamist provotseeris Um-Sijai jalamaid vaidluse, kas selliste mänguasjade omamine ainult pärimisjärgluse alusel on ōigustatud vōi ei. Ma vihjasin, et relvi kasutatakse ka teiseks otstarbeks, ja saatsin nad patrulle vaatama. Tulid, ja olid üpris segaduses. Rääkisin nende lōbustamiseks tükk aega parlamentaarsest süsteemist ja lisasin paar vihjet, mida opositsiooniga aeg-ajalt tehtud on." "Oma praktikast?" muigas Ray. "Ei. Muide, nad ei saanud aru, miks nii tehti. Inimesi ju ei tapeta..." Üle Ray näo jooksis pilv. -------------------------------------------------------------------------------- Keap meenutas. Viimane kohtumine Keatoniga toimus mehe kabinetis. Keap uuris Eriosakonna Komandöri nägu ja avastas kohkumusega, et kortse pole küll märgata, kuid vana sōber hakkab paksuks minema. Soovitaks talle dieeti, mōtles Keap masinlikult ja ta pilk langes Keatoni käele. See lebas rahulikult laual, sōrmus sōrmes siramas. Ei värisegi, nentis Keap hajameelselt. "Anthony, sulle ei tundu, et me hakkame vanaks jääma?" "Mina igatahes mitte," mühatas Keaton. Hm, vōib-olla on tal ōigus, mōtles Keap. Mina olen ju ainult instruktor, tema aga Komandör. "Palju neid veel aktiivsel tööl on, kellega me koos Eriosakonna rajasime?" "Me ju ise tahtsime, et ta oleks isetäiustuv struktuur," lausus Keaton. "Me järeltulijad on sobilikumad seda juhtima. Siit küll midagi vanadusele viitavat ei leia." Isetäiustuv, mōtles Keap. Me ju kōik uskusime, et teame, mida me loome. Tōsi, igaüks uskus erinevalt - Rom pimesi, mina idealistlikult, Eldridge kohusetundliku lootusega helgele homsele. Ainult Keaton ei vaevanud endal ettekujutamisega pead, ja ehk seetōttu ongi meist kōigist kaugemale jōudnud:Isetäiustuva struktuuri juht ja teine mees valitsuses. Meil pole ju tolerantsi, taipas Keap äkki. Too uus pōlvkond hakkab mulle vastu eelkōige sellepärast, et ma ei oska mōista ega taluda midagi tōeliselt uut oma koha peal. Tōsi, Keaton omab tolerantsi meist kōigist veel kōige vähem, kuid ta ei tunneta pealetulevat uuena. Kuuldavasti olevat just tema hiljuti Frank Steeni komandöriks teinud, nii et ajaga kaasaminek on täiesti märgatav. "Nii et sina siis pensionile minna ei kavatse," püüdis Keap jutule kelmikat tooni anda. "Ehk lähed veel mōnda ülesannetki täitma?" "Nojah, selles mōttes pole me ehk tōesti enam need," möönis Keaton. "Onneks on mul alati nooremaid, keda saata. Kohati vaatan neid ja hakkab kahju, et Eriosakonna lōime alles meie. Oleksime saanud parema väljaōppe." Keap tunnetas järsku selgesti, et Eriosakonnas pole tal enam midagi teha. "Mina aga lähen jälle," ohkas Keap püsti tōustes. "Kindlat tooli sulle istumise alla!" "Head kulgemist," soovis Keaton viisakalt. Eh, William, ma räägiksin sinuga hoopis teist juttu, kui meie töötaja aruanne sinu reaktsioonist viimase lojaalsuskontrolli ajal olnuks teistsugune. Aga kuna sa oled endiselt meiega, andestame sulle su jorinad ja nendime, et sa oled tōepoolest vanaks jäänud. Keapi ei hakatud otsima, kuna Eriosakonnas ei osatud kaduma läinud kaubalaeva ja mehe lahkumist seostada. Oma rolli mängis ka Keatoni veendumus, et Keap, kellel raha küll, otsustas lihtsalt kuhugi vaiksesse kohta vanaduspuhkusele minna. Infoteenistusele anti leebe soovitus mehe väljailmumine MF planeetidel registreerida, laev, nagu kōik samasugused juhtumid, kirjutati piraatide kontosse. Keap aga istus oma "Kajakaks" ristitud laevas ja uuris perifeeria kaarti. Tal vedas - juba kolmas planeet, mille ta välja oli valinud, kōlbas elamiseks. Tookordsest oli möödas MF aja järgi seitse aastat. Esialgu hoidis Keap oma identifikaatori abil Eriosakonna kanalit kasutades end Keskplaneedil toimuvaga kursis, kuid ta huvi vaibus järk-järgult. Viimast korda oli ta hüpermajakat kasutanud kaks aastat enne Steeni jōudmist planeedile. Sealt pärinesid ka Lik-Genile näidatavad fotod. Keap nōjatus oma tooli tagasi ja pühkis käega üle kuiva lauba. Ta tundis küll läbi ja lõhki Eriosakonna toimikute süsteemi, oli osalenud nii mõneski vaidluses selle sisseseadmise ajal, kuid pidi nentima, et olemasolev on tõepoolest ühelt poolt küllaldaselt informatiivne, aga paraku asjatundmatule piisavalt läbitungimatu. Keap taipas üht-teist terminoloogiasse peidetud teenistuskäigu tagapõhjast, võis oletada Frank Steenile antud ülesannete spetsiifikat, kuid, tänu seitsmeaastasele eemalolekule Eriosakonnast, teadmata MF poliitika viimase aja hoovusi, muutus tekst tema jaoks ikkagi abstraktseks. Vaid nii palju oli ilmne: Frank Steeni eluloos peitus paari aasta taga ülesanne, mis oli täiesti salastatud (reeglina tabas see saatus kas täiesti või osaliselt täitmata jäänud ülesandeid); selle järel oli noormees karjaariredelil liikunud otsustavalt üles. Loomulikult oli karjaar Eriosakonnas suhteline mõiste; juba loomisaegadel võeti suund igasuguse hierarhia vastu - nii, nagu Keaton omal ajal Steeni Eriosakonna komandoriks tegi, nii oli ta selleks ka jäänud, samuti ei märkinud midagi Steenile antud autasud; ent Keap oskas piisavalt hästi noormehe edukust välja lugeda ülesannete eripärast ja suhtelisest vabadusest, mis Frankile nende täitmisel jäeti. Too ebaõnnestunud ülesanne oli Frankile mingitmoodi toniseerivalt mõjunud. Veelgi enam, Keap luges salvestusest valja, et Frank oli enda asukoha Eriosakonnas pärast salastatud juhtumit osanud paika panna. Mitmed tema ülesanded nõudsid küllalt head oskust mängida dissidenti - Keap teadis hästi, et ainult näitlemisega edu ei saavuta. Frank oli jõudnud otsusele teenida oma süsteemi, hoolimata sellest, et ta oli nägema õppinud selle puudusi. Sellise mehega on võimatu kokku leppida, mõtles Keap nukralt. -------------------------------------------------------------------------------- "Ta on ikka seal," tähendas Ray hajameelselt. "Oled kindel, et ilma mingi kahurita?" päris Frank häiritult. "Täiesti." Frank ja Ray kasutasid inimeste mugavust, kellel on vahepeal rohkesti aruandlust ja kes sellest mõneks ajaks pääsenud. Peale relvade polnud nad oma ajutisele elamispinnale laevast midagi kaasa võtnud. Ray oli endale üles seadnud lamamistooli - tänu liikuvamale kehaehitusele aborigeenid sellist asja ei tundnud, kuid kohaliku mööbli mati-padja ristsugutistest komponentidest sai nii mõndagi kombineerida. Frank, viitsimata vaeva naha, kuhjas endale kokku midagi vooditaolist ja lebas, seadnud nõu kohaliku joogiga käeulatusse. "Läheneb," teatas Ray lakooniliselt. Aborigeen, kes juba pool tundi nende tagasihoidlikku maja pidamist piiras, oli otsustanud tegudele asuda. Miski kukkus matsatades elamu sissekaigu juurde. "Pageb," kommenteeris Ray. "Kumb püsti tõuseb?" Nad uurisid saadetist mõlemalt poolt. Seejarel vaatasid nad üksteisele küllaltki jahmunult otsa. Esimesena kõneles Frank. "Niisiis, sul oli õigus," võttis ta kaotuse omaks. "Aga seda ei oodanud sina ka, et kohalviibija on Maa Föderatsioonist?" "Nõus," noogutas Ray. "Mida see peaks tahendama?" "Otseselt? Muidugi läbirääkimisi. Pluss vihje, et oleme võõras liivakastis. Kohtumispaik on muidugi hea, nii et esimene mõte - lõks. Teisalt, kuna nõutakse meid mõlemaid, jääb uskumatu variant - ta tunneb meid." "On veel üks," ütles Ray. "Meie jõuk." Franki näole tekkis muie. "Loodame," ütles ta siis. "Mida?" Frank ei vastanud. -------------------------------------------------------------------------------- Nōgu oli perfektne lōks - seda aga moodsa relvastuse mōistes. Frank Steen lendas sellest "herilasega" küllalt kōrgelt üle, et märkamatuks jääda, ja mōne aja pärast uurisid mōlemad saadud ülesvōtteid. "Suurepärane," nentis Steen."Piisab kolmest "herilasest" vōi ühest "kutsikast", et me kunagi enam sellest nōost ei väljuks. Ainuke küsimus - kumbagi pole siinkandis nähtud." Ray mühatas. Nōo nōlvad olid taimestikust hōredad, mōni üksik pōōsas välja arvatud. See-eest oli kokkulepitud kohtumispaik, nōo keskosa, üpris metsistunud ja tihe. Frank projekteeris hologrammi toa keskel veidi suuremaks. "Kasvōi helikopteritega," tähendas Ray."Neid ka pole näha." "Ütleme, iga puu taha mees ühe siinse toruga," mōtiskles Frank edasi."Tobe, me tuleme ikka välja. Niisiis, minu arust me läheme. Sina jääd siia (ta osutas käega), tulepositsioon on hea; lähed varem kohale. Mina tulen siit. Ühtegi kohalikku tappa muidu, kui äärmise vajaduse korral ei luba. Kohtume... ütleme, et siinsamas. Liigume." "Jah, komandör," urahtas Ray pilklikult. Kogemused olid teda juba ammu veennud, et Frank teab, mida teeb - kuigi pidi ilmtingimata ohtu seadma just iseenda. -------------------------------------------------------------------------------- Jalutuskäigul kokkulepitud kohta ei märganud Frank ainsatki inimest. See süvendas veelgi tema veendumust, et tegu pidi olema lōksuga. Keegi oli tema teelt ära koristanud igasugused vōimalikud kōrvalejuhtivad asjaolud; veel eile oleks Steen sattunud vähemalt ühele patrullile. Kes sa ka ei oleks, igatahes me mängime, mōtles Steen. Eemal jäid puud hōredamaks; Frank oli nōkku jōudmas. Keap arvestas küllaltki peenelt - ta polnud asjata eriosakonna instruktor. Frank ja Ray pidid ära tundma lōksu. Sellest tulenevalt oli ainuvōimalik, et nad lähevad lahku: üks, loomulikult Ray, katab. Keap valis nōo valja just seetōttu, et ta teadis, kuhu Ray end seal sisse seab. Olnuks Keapil vōimalik, rünnanuks ta "Kajakal"; üksinda polnud aga mōtet proovida. Keapile ei tulnud seitsme aasta jooksul mōtetki kedagi kohalikest ōpetada "Kajaka" relvastust kasutama. "Miks just nii?" päris Lik-Gen, kui Keap talle oma plaani selgitas. "Väga lihtne," vastas mees enesega rahuloleval toonil (Keapil polnud pooltki seda usku oma operatsioonisse, mida ta demonstreeris oma kaasvōitlejaile). "Peamine on Steen. Me peame ta tapma, me ei suuda seda, kui teda kaetakse - järelikult tuleb nad lahutada. Ning teie hooleks jääb Steeni grupp." Steen jäi kallakule seisma. Ta ei märganud ikka veel kedagi. Kuid nüüd ta juba teadis. Varitsus ei oodanud, vaid tuli tema järel. Milline vōis olla signaal, märkimaks, et ta on nōos? Seda Steen ei teadnud, niisiis tuli ikkagi laskuda. Plahvatus nōo otsas tegi Frankile olukorra selgeks. Mōttes kirudes kahlas ta oksi eemale lükates läbi vōsa. Ray sai ka ilma temata suurepäraselt hakkama, pealegi ootasid vastased teda sinna: minna ei tohtinud. Veel üks valang kōlas, imelikult plaksudes mōni aeg tagasi nii vaikses metsas. Frank muigas. Loomulikult oli Ray elus. Hetkeks tabas Franki kōrv justkui vaikset laskude kaja hoopis muust suunast. Vōit, mōtles ta kahjurōōmsalt. Esimene tema pihta sihitud lask läks kaugelt mööda, olles justkui hoiatus: tule-tule, me juba ootame. Frank kummardus veidi ja vōttis pōuest püstoli. Ma lähen siit välja. -------------------------------------------------------------------------------- Keap vandus mōttes ja hoidus hoolega zestidest - kohalikud taipasid neid liiga hästi. Kuidas ta vōis unustada? Nad ootasid viiekesi, relvad välja sihitud sinna, kust pidi saabuma Frank, appi oma sōbrale, kes asus hoopis halvemas olukorras, hästirünnataval positsioonil. Kuid Frank ei tulnud. Millegipärast ei soovinud ta vastu astuda niivōrd hästiplaneeritud surmale - ja Keap taipas oma viga. Ei, Frank polnud lōksu läbi näinud, samuti ei hirmutanud teda maastik - nōo nōlv, kust tema asus läbi murdma, polnud kuigivōrd ohutum, vähemalt Franki andmete järgi. Keap oli laskepositsioonid ette valmistanud alles öösel, endastmōistetavalt teadis ta Franki ja Ray kontroll-lennust üle nōo ja teadis ka, et nad pole seda korranud. Aga Frank mōtles oma ülesandele ja jättis Ray teadlikult hätta. Keap polnud küll arvestanud sellise asjade käiguga, kuid pidas siiski varuks mōnda varianti. Ray vōinuks midagi tähele panna ja hoiatada Franki; nad vōinuks kōige kiuste valida mōne muu paigutuse katteks - Keap oli oma ülejäänud armee paigutanud neid vōimalusi arvesse vōttes. Ettevalmistatud lōksu asemel tuli nüüd ette vōtta tagaajamine, mis aga andis Frankile eelise - Keap, kes ainsana ōieti teadis, kuidas temaga toime tulla, ei saanud asuda kōikjal korraga. Olles lōplikult veendunud, et Frank ei kavatsegi tema lōksu tulla, kamandas Keap oma väed liikvele.Loodetavasti vähemalt noorteoperatsioon sai ühele poole, mōtles ta väsinult. -------------------------------------------------------------------------------- "Härra Keap, ta on meil peos," raporteeris Lik-Gen rōōmsalt. "Nagu käskisite, piirasime ta sisse. Ta taandus ühte majja kōrvalkvartalis. Nagu te soovitasite, pole me üritanud teda sealt välja tuua." "Sōidame," ütles Keap lühidalt. Masin peatus sujuvalt. Keap heitis pilgu majale ja tema suu kiskus virilale muigele. "Ah et siia taanduski?" utles ta ohates. "Mis auk seal seina sees on?" "Ei tea," vastas Lik-Gen veidi imestunult. "Aga labi ta ei paase, sisse piirasime tihedalt." "Kohe näete," lausus Keap raskelt."Vaadake, see on kasulik õppetund." Lik-Geni hämmastunud silmade all sähvatas august kolm paraleelset kiirt. Vastasmaja sein prahvatas tükkideks ja hetkeks oli ōhk täis laialilendava plastiku kilde. Sōdurid jooksid karjudes laiali. Siis ilmus avausest midagi pikka ja valget. See oli noolja kujuga, kahe kitsa tiivaga kulgedel, sabaga taga ja kabiiniga eesotsas. "Frank Steen, taibukas, nagu ta on, tabas meie plaani ära," selgitas Keap häirimatult. "Riistapuu, mida ta praegu juhib, on MF standartne 12. suurusjargu rakett, hüüdnimega "herilane". Ainus masstoodangus lennuaparaat, mis on ette nähtud atmosfääris tegutsemiseks. Relvastuseks asub pardal seesama kolmekiireline pealaser, mida Frank hetk tagasi kasutas." Lik-Gen vaatas jahmunult, kuidas rakett end horisontaalasendist vertikaali keeras ja sabamootorite sisse lülitudes üles paiskus. Veel hetk, ja ja sōidukist oli näha vaid kiiresti eemalduv tapp. Mullapilv maaris koik juuresolijad korralikult pruuniks. "Kuidas selle asjandusega vōidelda saab?" küsis Lik-Gen, kui ennast koguda oli jõudnud. Keap kehitas õlgu. "Kõige tavalisema kosmoselaserpüstoliga," ütles ta. "Tõsi, peab nentima, et neid meil praktiliselt pole. Samuti on selge, et püstoliga saab seda alla tuua vaid juhul, kui Frank samasuguse aeglusega juhib. Mida Frank loomulikult ei tee, kui teab, et meil on laserpüstol. Üsna raske küsimus, kokkuvõttes." "Palju selliseid Maa Föderatsioonil on?" uuris Lik-Gen süngelt. Keap ohkas. "Pōhimōtteliselt ei oma arv ega hulk tähtsust," vastas ta seejärel. "Igal sōjalaeval on "herilase"ja "kutsika" kohti umbes vastavalt meeskonna kolmekordsele suurusele. Kaubalaevades vastavalt kaks, seal, tõsi, loetakse ka seisukohti - ohutustehnika. Relvastus on kõigil standartne." Ei tea, kui ma talle ligikaudse olemasolevate laevade arvu ütleks, kas ta veel viitsiks võidelda, arutas Keap mõttes. "Peamine aga on mitte relvastus, vaid need kaks tüüpi, kellest on vaja lahti saada. Niisiis, lahing on võidetav," lõpetas ta väitega, milles ise päris kindel ei olnud. Lik-Gen naeratas. -------------------------------------------------------------------------------- Aver ei osanud karta neid kahte meest, kes tema eluaseme uksel seisid. Hoolimata viimase aja sündmustest polnud ta tegelikult veel mōistnud hädaohtu, mis peitus teises inimeses. Pealegi ei paistnud nad kandvat ühtegi relva, ja olid kuidagi harjumatult tavalised. Kui meeste silmad pimedusega harjusid, astus üks neist aeglaselt ette ja tegi kōigi reeglite järgi viisakuszesti, millega tuleb austada kaaluka perekonna vanemaid - ehkki temal kui külalisel polnud see kohustuslik. "Te palun vabandage meid teie eluasemel, " ütles noormees tuttava lause. "Teades teie otsustuse jōudu, tulime nōu pärima." Milline kena noormees, imestas Aver. Uus pōlvkond tikkus nii sageli tollesama otsustava nōuandmisōiguse kallale... Alles oma kolm tundi hiljem taipas Aver, et sedapuhku jääb tema ainuisikulisest otsusest väheks. Patt tunnistada, kuid mees oli segaduses. Nad peaksid Keapi poole pöörduma... ent nagu too noormeeski märkis, pole Keap siiski vanem ja pole tal ju tegelikult perekondagi, aga too lugu kuulub ju ilmselgelt just nende kompetentsi. Paljugi meenus tolle jutuajamise käigus Averile unustatut ja ometi kunagi nii loomulikku. Ja paljus selles unustatus oli mōndagi, mis noormehe juttu Keapist kahtlaselt näis kinnitavat. ōnneks ütles noormees lōpuks ise lahenduse välja. "Me paluksime, kui ehk vanemail aega on, pöörata nende tähelepanu meie probleemile. Kui te meid austate toetusega, julgeksime pakkuda vanematele otsustuse," sōnas Frank. Tema näost ei paistnud midagi peale seisusekohasele pöördumisele iseloomuliku. Aver vaikis sündsalt, nagu mōtte kaalumisel kombeks oli. "Jah, ma annan toetuse," ütles ta siis väärikusega. Ray mörises mōttes. Ehkki Aver polnud märganud relva, oli Ray ainus ülesanne selles vestluses maja ümbrust jälgida ja vajaduse korral Franki katta. Jutuajamine aga oli tema arvates tapvalt igav. -------------------------------------------------------------------------------- Keap muutus päevast päeva rahutumaks. Kōik oli endine. Pärast pilotaazivigureid tiirutas Steen senikaua ringi, kuni leidis Ray, vōttis mehe peale ja kadus. Rohkem ei teadnud Keap kummastki midagi. Steeni grupp maeti kohalikke kombeid ignoreerides; ilmne pōlgus ja kahjutunde puudumine hukkunute suhtes rahustas Keapi täiesti: tema rahvas vōttis toimunut loomulikuna. Noormeestel olid Steeni antud relvad kaasas olnud, kaks neist isegi kiskusid neid enne pihtasaamist välja - süü koosseis oli seega ilmne. Keapi staap ootas uusi korraldusi, patrullidel oli juurde ilmunud tunduvalt otsustavust. Kōik paistis ülesmage minevat, ainult Frank ja Ray olid kadunud. Nad p i d i d kusagilt uuesti ründama! Ja ühel päeval avastas Keap, et tema staap on kadunud. Lik-Gen, kelle Keap oli käskjalana valja saatnud, tuli tagasi täiesti nōutult: perekondades ei osatud midagi öelda. Juba varahommikul olid mehed lahkunud, mainimata, kuhu. Oma staatuse tōttu polnud neil tavaliselt kombekski oma käikudest aru anda. -------------------------------------------------------------------------------- "Alati on kasulik tunda kohalikku hierarhiat," tähendas Frank Steen asjalikult. "Keap jōudis seitsme aasta jooksul selle olemasoluga nii harjuda, et unustas tähelepanu pöörata. Tōsi, vaevalt ta ilma selleta midagi saavutanuks..." "Tagantjäreletarkus," ütles Ray lühidalt. -------------------------------------------------------------------------------- Automaadivalangule reageeris Keap harjumuslikult - viskus oma istekohalt seina äärde pikali. Lik-Gen kummardus ja otsis pōuest kohmakalt püstoli. "Marss teise ruumi," kamandas Keap vaikselt."Esimesel vōimalusel kaod majast... lähed "Kajakale". Mina samuti. Kähku!" Uks lendas hoobist lahti. Keap tulistas ukseavasse ja veeretas end kiiresti üle toa uuele positsioonile - siinsed seinad ei pidanud MF relva valangut. Lik-Gen sööstis nagu vettehüppaja teise tuppa. Keap tulistas ruttamata ja süstemaatiliselt. Ta teadis, Steen ja Ray pidid taanduma. Keapile jäid mōned sekundid, ning ta polnud veel nii vana, et poleks suutnud neid kasutada. Relv hambus, käed ette sirutatud, hüppas ta floppi aknast välja. Keap nägi majas toimuvat, nagu vaataks filmi. Laskevalmis relv peos, viskus Ray saltoga läbi ukseava tuppa. Lik-Gen, kuuldes kōrvalruumist heli, tulistas umbropsu läbi seina. Keap lasi Ray 'st mööda. Silmapilk hiljem oli noormees kindlaks teinud, kust tuli eelmine lask, ja vajutas päästikule. Keapi silmad läksid ebaloomulikult suureks. Lik-Gen vankus, püstol pudenes ta käest. Keap jōudis Ray'd silmas pidada ja lasi ōigeaegselt pea maadligi. Lik-Geni kukkumine kōlas ta kōrvus nagu kahuripauk. "Stopp," kostis kusagilt Frank Steeni hääl. Keap roomas majast eemale. Järele ei tulnud kedagi. Kui Keap jälle usaldas püsti käia, oli tema nägu raske ära tunda. Kurat, vandus ta mōttes jōuetult. Patrullid, pidev valvelolek - ikkagi tabasid nad mind ootamatult. Lootusetu. Kuid tuleb proovida. Nad on siin, asulas - vōib-olla küll laevaga, aga ikkagi tuleb... "Käed üles!" röögatas patrullijuht Keapi nähes. Keap raputas jahmunult pead. "Tulistan," teatas mees, ja tōstis toru. Keapis ärkas refleks. Nad lasid peaaegu üheaegselt. Eriosakondlasena Keap pidi sellises situatsioonis tabama. Jaht toimus kōigi kohalike poolt vastōpitud julmusevarudega. Keap, silmis hullumeelne pilk, tegi ōppinult metsas haake, vōttis jälitajate indu vahepeal maha üsna muljetavaldava tulega - ja lähenes pikkamisi oma laevale. "Kohal," möönas Ray. "Seal metsatukas." Nad olid Keapi elamu juurest otse "Kajaka" juurde tulnud. "OK, Keap, vōite välja tulla," hōikas Steen. Tema häälest kostis endaga rahulolu. "Meie ei kavatse teid maha lüüa." Keap vankus veidi jalgadel. Tema relv oli alla lastud ja Ray temale suunatud toru märgates viskas mees enda oma laias kaares eemale. Ta oli möödunud kahe tunniga viis aastat vanemaks jäänud. "Ja nüüd?" päris ta Steenile otsa vaatamata. Frank kehitas ōlgu. "Kuidas soovite. Näiteks vōin ma välja pakkuda järgmise variandi: sōidate meiega Keskplaneedile ja saate hea kaasabi eest järjekordse paela ja hunniku tasu." "Hea kaasabi eest?" Frank ohkas. Keapi näost vōis naha, et mees ei saanud tōepoolest aru. "Kuulge Keap, meie ōnnestumine siinkandis on ju ilmselgelt teie teene," selgitas ta muiates. "Juba kohale saabudes oli meil suurimaks probleemiks, kuidas nii ōnnetult demokraatlikus riigis tegutseda. Siis lōite teie oma kaitsesalgad, isegi relvastasite oma kalli rahva - ja meil jäi üle vaid asjade käiku veidi suunata." "Te vōite kolida seni meie laeva." märkis Steen järele mōeldes. "Kohalikud on teie peale küllaltki pahased. Usurpeerida vōim, pidada lemmikuid vanematest mööda minnes..." "Ja teie?" ütles Keap masinlikult. "Seaduslikud MF kaubandusesindajad," kehitas Steen ōlgu. "Mis siin meist. Teie tegite neile selgeks, mis on vōim ja valitsus, ja et need tagab vägivald. Nad poleks ju isegi aru saanud, mille te olete usurpeerinud. Keap, ma olen teile südamest tänulik." Keap ajas end sirgu. "Kas sellest tasust aitab nii mōneaastaseks rahulikuks vanaduspuhkuseks kusagil Keskplaneedist kaugemal?" päris ta siis, Frankile endiselt otsa vaatamata. "Mōneks ajaks kindlasti," lohutas küsitu. "Ma mōtlen järele," ütles Keap vaikselt. "Ahjaa, te vōite hiljem minna isegi oma laevaga," lausus Steen. "Selle relvastus monteeritakse juba mōne päeva jooksul maha ja antakse vanemate kogu käsutusse. Muide, see oli nende, mitte meie ettepanek. Aga praegu - kuidas oleks dusiga?" Keap märkas Ray temalesuunatud mōtlikku pilku ja tundis end järsku kohutavalt vanana.