Berit Selberg Tähekerjuse must fuuga Surmast Tahtsin hakata kirjutama Hirve uuest kogust, aga meelde tuli hoopis Hannes Varblane. SEE närune neljakümne seitsmes kolm korda sülita üle õla Indrek Hirv on natuke noorem. Ja hoopis teistsugune luuletaja-isiksus. kas elan tõesti -- kas on tõesti nii et surm ka mul on pääsematult kukil maa hingab - taevas heitnud külili... kuid süsi vait on härmatunud tukil Hirv on melanhoolne esteet, kaugel karusest sajatamisest. Tema võtab luuletegemisel abiks tuule, pilved, tähed, linnulaulu, pimeduse, öö, vihma, kuu, tule, inglid, pühakoja, igaviku, küünlaleegi; selles uues kogus ka surmamotiivid, sagedamini ja ängistavamalt kui varasemates kogudes. mu nägu maski all täis musti sooni on omakorda mask... mis põlgab jooni kus vanadusehirm verd ringi ajab Siiski jääb surmgi Hirvel vaid esteetiliseks kategooriaks. Kui elu on unenäoline, on surmgi unenäoline. Niiviisi ongi hea. Hirv vaatab nii maailma kui iseennast kaugemalt, tema tegelik asukoht on hing ja hing ei vanane. kui ingel surmast tuled kikivarvul -- tood kaasa selguse mis olnud harvul öötundidel - ma tõusen püsti ning ma mõtlen täpselt -- vahedalt kui hing Armastusest Hirve luuleread riivavad tihti armastust -- mis ongi loomulik romantilise kaldega luule puhul. Armastus lõikub uudegi kogusse. sa äratad mind sosistades kõrva kui hüüan unustatud nimesid ma anun: korda eilseid imesid neid kurbi kaldumisi -- mett ja tõrva Enamasti on need lõikumised sordiini all, karged, ei muutu magusaks. Kuid ühe väga hea luuletuse -- selle kaks esimest stroofi kuuluvad mu meelest Hirve luule paremikku -- rikub ta viimase, õõnsavõitu stroofiga täielikult. Seal on millegipärast juttu köögist ja kuumast pihust otsaees ja muust sellisest (lk. 15). Tõesti kurb lugu selle köögiga. Vahelduseks Hirv toob tähtedele ja inglitele vahelduseks sisse midagi ehmatavalt tavatut: orb hellushaige - õnnelik su troostis saan hommikuiti päevalt mööda lõugu või mingi eriti kavala hüperreaalse kujundi: saand ajalt peoga pärleid -- lükkind kee -- kee kaelas ükski nuttes peeglit lakkund Neid tasakaalukaldeid leidub päris rohkesti, ainult et neid võiks veelgi enam olla. Sest Hirv oskab nüüd seda kunsti -- järsku kiigelaud alla tõmmata (aga nii, et ma sinna teise otsa ikka püsima jään), järsku ennast väga tähelepanelikult kuulama panna. Teine, kolmas, neljas reaalsus Hirve parimad stroofid asuvad paramaailmades. siis tahaks olla kiriktorn vee taga -- kurbuhkelt üksi -- harva lüüa kella et mõni uitlik hing kes veel ei maga mus aimaks venda -- karedat ent hella Päris kohale Hirv neisse maailmadesse ei jõua, on ainult teel. Hirve maailm on küll unenäoline, kuid miski takistab tal loomast läbinisti sürreaalseid olukordi. Või kui see nii ei ole, siis mis on see, mille järele Hirv igatseb? nii jääbki -- laul on igavesti pooleks ning pooltest kummalgi on kurb ja kõhe kui ilmsiilma jätan taevahooleks ja kinnisilmi soiun taliöhe Võibolla on takistavateks asjaoludeks rütm ja riim -- Hirve luule nurgakivid, kindlasti ka teatud mõtte- ja kujundistambid. Nii või naa, Hirv on alati loonud omaenda maailma, äravahetamatu teistega, see võib meeldida või mitte meeldida, kuid Hirve luuletused tunneb kohe ära, piisab ühe stroofi lugemisest. Hirv jääb alati enda juurde, ei tee kaasa postmodernistlikke hüppeid hoopis teistsugustesse kirjutusviisidesse. Selles mõttes võib teda võrrelda uuesti Varblasega, kes on ka siiani jäänud peaaegu et muutumatuks. Nagu öeldud, katseid kõike seda sentimenti ja neid lugematuid pilvi ja tuuli enda küljest lahti raputada Hirv on ju teinud, eriti selles viimases kogus. Võibolla 47selt hakkab ta kirjutama hoopis midagi muud. Võibolla saab temast veel tunduvalt parem luuletaja, kui ta praegu on.