Tanel Rôigas. Copyright EôTK kirjastus 1989-1990 NOOLRIST Mälestades Kuldar K. Raudnaski ja perestroikat ja meenutades sôpra kaugel. Ta sulges silmad ja nägi jälle tähti enese all pöörlemas. Ta kukkus... ta kukkus lôputult. R.A. Heinlein, "The Green Hills of Earth." Hobune täiel traavil. Tema seljas mina, ratsanik, kes esmakordselt elus hobusega kokku puutunud, kramplikult end hoidmas, ent ometi rappumas eluohtlikult ühele ja teisele küljele, ette ja taha; peaaegu juba kukkudes, tundes juba ette hoopi, kui mu keha vastu maad prantsatab; ja jälle püsima jäädes. Ratsu ei vôta kiirust maha, kappab perult ja meeletult edasi teadmata kuhu, minnes vaid ühes kindlas suunas - minu eksisteerimise lôppu. Ma klammerdun sadula külge kogu vôimaliku jôuga, tunnen juba julgust end püsti ajada, ja samas teeb hobu järjekordse jôulise katse ratsanikku seljast heita. Kogu mu hetkeks tekkinud kindlus kaob, ma olen jällegi inimtomp, kes iga hinna eest püüab säilitada oma elu - ja tee lendab kapjade all. Peatage maailm, ma tahan maha minna! Peatu, mu hobune, lase mul istuda ja puhata nüüd, kui ma end peaaegu sadulasse olen sättinud! Ja samas ma tean, et see soov on vôimatu, ma vôin ehk vaid käigu pealt, sama kiirusega jätkates, sind kammitsema ôppida, olla soliidne ja väärikas ratsanik, vajuda sadulast pärast juba uhkelt ja sirgelt traavitud teelôiku ja pudeneda tolmuks. Vôi prantsatada kohe täielt kiiruselt, kaduda hetkeliselt vôi rabeleda veel haavatuna ja verisena prahis, jäädes mône järele tuleva ratsu kapjade alla. Lohiseda viimases kinnihoidmiskrambis hobuse järel ja püüda end taas selga upitada. Kaduvik on siinsamas kôrval, järsus kukkumishoobis, kui ka seal, viimase teelôigu tolmukspudenemises. Ma klammerdun, haaran, kisun enda poole alatasa rebenevaid ratsmeid... ja olen seni veel olemas. We stand and face the truth attacking us like a division of soldiers in their heaviest armour. There are few of us and still getting less as the setting sun rolls over the sky and disappears down behind the trees. The night has come. Are any of us left? Vihaselt ja vajalikul määral karmilt seab taktsammu üle maastiku môôtmatu armee. Lehvivad loosungid, tuul raputab lippe. Hääletult vajub üles-alla sammumise rütmis maa. Ühtegi kôlksatust ei kosta terasest relvadelt. Vaid päike helendab seni veel läikivatel tapariistadel. Me oleme vôitmatu jôud, hôiskab iga sammuja süda. Meie tee peale jäävad kôik, keegi ei pääse mööda. Kaugele paistab meie loosungilt - astu rivvi, kui sa oled loll ja truu; astu rivvi, kui sa kardad, astu rivvi, kui sa oled meiega ühtne ja isikupäratu. Riputa ôlale relv, ja me marsime lôpmatusse. Igavikku. Aga kui sina, vastutulija, ei ole samasugune? Sind ei eksisteeri, sa kohtusid meiega. Kas sind üldse oli? Maa vajub rivisammu taktis. Heledalt särab päike. Loosung laksub purjena ning minejate südames lööb helendama igaviku sära. Igatsus. Pikk veniv ulg kajamas külmal kuuvalgel ööl ainsa häälena. Kutsika pime niutsumine üksildases urus. Linnu veidrad hüpped mööda rohtu, murtud tiib kasutuna lohisemas. Maru, rebimas puudelt lehti ja keerutamas prahti linnade tänavatel. Vaikne ohe kui tuulepuhang läbi tolmuse toa. Môte hüppamas nagu käsi, tôustes pühkima pintsakureväärile sattunud juuksekarva. Häiriv vile laitmatu orkestri taustal, liivatera hammasrataste vahel... Pika käginaga avaneb majauks. Tuulehoog pühib pôrandale pabereid laualt. Hajameelselt sätib käsi lipsu kaenlas. Jalgujäänud kutsikas kiunatab valust ja pahameelest ning vänderdab eemale. Külmas vihmas soojas päikeses lagedal platsil monument, mille juurde ehk tullakse kuigi ehk harva kuigi ehk mitte monumendi pärast ja üldse ehk vaid eksitakse aga seni tullakse Ausamba rajasin... Rajame kôik, kultiveerides endast, sellest mannetust, toorest ja mitteväärilisest vajalikku,ühiskondlikku ja seltskondlikku inimest inimese näoga. Kas kusagile on kirjutatud, et elu peab olema panoptikum *** Ta oli olevus, kuid kujundas ennast inimeseks. Meie monumendid ei ole pronksist, ei ole rasked ja paindumatud. Me läheneme ideaalile, milleks on kena ümmargune pehme kera. Veereme, paindume, mahume igalt poolt läbi ja ei torka silma. Aga jah, samuti meeldib mônele pronks. veeren pea ees peeglisse Kus on minu sinu tema nende ôige ja tegelik individuaalsus väljaspool monumenti Ausamba rajasin... Laibal ei ole kaebusi ega ettepanekuid. Maailmas elab neli - null - null ... inimest. Iga inimene on isiksus. Igal inimesel on oma môttemaailm. Kôige aram ja kôige konjunktuursem inimene môtles ja ütles välja, et inimese tapmine on kuritegu. Mida rohkem inimesi tappa, seda suurem on kuritegu. Detsimeerimine on humanism - laibad otsustab loos. Millegipärast leiab igaüks, et tema isikut ei tohi hävitada. Miks just tema isikut? Järelikult mitte ühtegi. Milline egoism. Isiksusi on liiga palju. Peking - 1400 - tuhat nelisada. Laip näib olevat isiksustest märgatavalt mugavam. Hommikuvärskus veereb tankiroomikute lôginal tahmasesse linna kliristades tolmust halle aknaid kôlisedes äratuskellana vooidist kargavate linlaste kôrvades. Koidikusärane lennukimürin valgetriipu taevasina reaktiivhävitaja kuidas magasid kallis Laps istus rohelisel murul ja nuttis kibedalt. Pisarad langesid üksteise järel rohelistele rohulibledele. Kuidas ma sattusin siia, kutsikapôlve naiivsusse; kuhu jäid mu aastatega kogutud saavutused ja positsioon ja kaasinimeste hoolikalt väljakujundatud lugupidamine? Nutt tugevnes. Nägu pisaramärg, vaatas laps helesinise taeva poole, justkui oodates sealt abi. Mina, edasipürgija, kes ootab seda päeva, mil mind ükskord vastu vôetakse täiskasvanute maailma, tunnistatakse omasuguseks, küpseks - kôigepealt vanemaks poisiks, seejärel ôpilaseks, lôpuks päris isasarnaseks - kust tulevad need määrdunud, veidrad, keerulised ja eemaletôukavad môtted? Kas tôesti sealt, kuhu ma edasi minna tahan? Kas ma tôesti püüan sinnapoole, räpasesse, môistetamatusse, maailma, mis hoiab mind hullemini mu enda väljakujundatud piirides, kui ema vihmase ilmaga toas? Laps nuttis tunde ja tal ei saanud küllalt. Hüvastijätt? Märgiks lôpuks rahuldatud elujanust lendab üle ôla pooleldi täis karikas lôtvuvad lihased tuhmuvad silmad vaid käed otsivad viimaste tômblusteni punast nuppu. minna kôigi ja kôigega koos ônn? Uuel, vast kättesaadud krundil käib töö. Ise vaikselt vilistades taob ônnelik omanik lippe aia külge. Siitmaalt on nüüd minu. Kivi kivi kôrvale kerkib müür. Korrektsus annab igaviku. Klaasikillud tsemendi sisse. Minu kodu on minu kindlus. Kôrgelt kantslist kostab jutlus. Ühendav tôde astub tôe kôrvale tsiteeritavatest piiblilôikudest. Meie, me usume Issandat, me oleme vennad ja ôed. Mina - sinu, sina - minu. Kommunismiehitaja moraalikoodeks ja kümme käsku. Viisakus ja lauakombed. Mood ja môtteviis. Müürid Riigipiir. Vapiga post ja mees kuulipildujaga. Môlemal pool. Kui meil polegi vajadust vôi ehk jôudugi end kaitsta kellegi eest (ja rünnata me ei taha vôi pole see vähemalt viisakas), vajavad kasvôi meie noormehed mehistumist. ôppides kaitsma. Piire ja territooriume. Elukooliks. Mehisus. Millal ükskord leiutatakse kosmosemüür? Maa on ju siiani universumis märkimata kui meie oma! Toks, toks. Naabrile haamriga pähe. Minu omandi t§de. Kôlks. Kôlks. Sôna sônale. Tôde! Minu tôde, sinu tôde. Muidu pôled pôrgus vôi oled dissident. Oleks loogiline, kui aju veresoontesse sadestuv lubi moodustaks müüre. Vihmauss - las roomab. Linnud - lendavad minust kôrgemal? Loom - jookseb minust kiireminni? Oleme siis vôrdsed vastased. Kuhu ma püssi panin. Kôrghoone alla Maetud mullapinnal Ei kasva kunagi rohi. Pôllule tekkiv looduse loomulik produkt on sinule umbrohi. Sina aga inimene tühja joogitopsi prügikasti lennutades pudistad midagi rohelisest eluviisist Leiutatud on töö kaasaegses môistes. Piiritletud on armastus. Maha märgitud patriotism. Loodud mitusada kultust. Püsti on pandud punaste, siniste, kollaste ja paljude teiste värvidega elumajadest ja hallist tööstusest koosnevad linnad. Hallid linnad. Ühiskond pöörab üha suuremat tähelepanu oma järeltuleva pôlve eest hoolitsemisele. Inimesed kôige selle möga sees sünnivad, eksisteerivad ja surevad. Ainult üks jääb veel puudu. Mida maksaks meie maailmas elu lôpuni kestev kôikevôitev illusioon heast elust? Loodetavasti teadlased juba töötavad selle loomisel. Pühendusega Eesti Kodanike Komiteedele. Soe ja kirgastav maailm kevadpäikese valguses helkimas ja helendamas - vabaduskoidik - koidikuvabadus. Tuul on puhunud eemale kôikematnud tuhakihi, vôrseid ajab uus elu, esialgu veel habras, kuid juuripidi kindlalt mullas! Valguse pehme paitus, hele päikesepeegel, ôrn torge silmades - veel! Aeg... Järsu rapsakuga tôuseb käsi katma pimestatud silmi. Käeselga silitab hellalt kuumus... silitab... kôrvetab! Sôrmede vahelt torkiv valgus varjab tupruvat halli pilve. Kôrvulukustava klirinaga puruneb peegelmiraaz. Juurtelt tôusevad uued ja uued vôrsed, söestudes hetkeliselt ja levitades tihedat hingematvat suitsu. Must lint pintsakurevääril seob end läbi südame. Vaata! Läbi tihedate pilvede kumab tuhm päike. Linna majamüüridelt peegeldub akendest üksik läbi pilvede tunginud kiir. Revolutsionäärid seisavad vanadusest nôtkuvatel jalgadel niiskes tuules, käes revolutsioonirelva - tôde - väitvad plakatid. Tiheda ringina koondub ahelik ümber Aju, vabaduskeskuse, olgugi vaid hajus rivi. Rivi, mis hoolimata ilmast seisab Vôimu, Diktatuuri, Vabaduse kantsi ees. Keskus, millesse on ära mahtunud kôigi formatsioonide kandjad, väärikad Jôu, Iseenda ja Rahva esindajad. Hoone, millel pole emotsioone. Kes on järgmine sinu lagede all, milline lipp laksub homme sinu katusel? Koidik! ônnelikud on need, kes vôtavad sind vastu relvaga käes... Tere tulemast, Uus Elu! Sa oled mulle andnud vôimaluse taas môista vabadust, uue valitseja all. Sa oled lubanud mul uuesti vôita kord juba vôidetud sôja ning aitad tagasi lüüa ammu kaotatud lahingut. Sa oled maha vôtnud valed plakatid ja üles seadnud ôiged, väärtustanud väärtused, mida mul pole. Sa lubad nii sünget homset, et jääb kuldne lootus pettuda. Ja ometi oled sa minu oma - vastupidisena endisele, universaalsele, kôigi omale. Ma kadestan su enesekindlust sinu ôigsuses. Musta auto mustal kapotil lehvides lintides nukuke ôhuline pruut ja natu ootamatult pintsakusse kroogitud kohmetu peigmees kaks - üheks tulevase produktsiooni seadustamistoiminguna hommikuni hahetaval taeval tuhmub noolrist