Luuletused * Vainopea krahv * Tühja teed mööda kõnnin * Ära lähen ülikooli * Keegi veel elab * Sigmad * Kôige hullem, see ongi ootus * Miks surevad suured môtted * Murueide tütar * Ma unistan, et näha saaksin taas * Halli maja eest sööstab auto * Kollane vahtraleht ôhus * Eestluse elujõud * Lethe soiguvad lainevood Vainopea krahv Jah, mina olengi Vainopea krahv seesama, kes maha joont valdused mis kunagi kuulund on minule kuid nüüdseks koos auga on haihtunud. Jah, see mees te ees siin puujalaga on vôrgutand printsesse ballidel ja lahingus vôitnud ta vaenlase horde. Siin ma nüüd istun, lööbakil veidi petnud mind daamid on, petnud kuningas ka On minule jäänud vaid humalad. - Siiski veel midagi säilinud mul sinist tooni verelt pole vôtnud ka surm. Tühja teed mööda kõnnin Tühja teed mööda kõnnin mu ümber on suured puud vahel jooksen ja siis jälle kõnnin okste vahelt näen korraks kuud. Kuhu viib see rada? Ei tea. Need kes läinud on varem pole tagasi tulnud eal. Teadmatus ongi ehk parem. Saabub vaikus. Hetkeks peatun. Kuulen vaid sosinaid. Tôstan pea ning vaatan: metsaalune täis on kääpaid. Üht uut nende seas märkan astun juurde ja valin selle Hall käsi sealt hääletult tärkab ja tõmbab mind maa-ema sülle. Ära lähen ülikooli. Karvane vaip mu jalge all mind vetrudes edasi veab ta teed metsa südame teab Minul piisab vaid minekust. Aiva vôimsamaks sirguvad puud taevast varjama tormavad need ja üksikud rohekad rahud rafineeritult näitavad teed. Kuid läbi puuvôrede siis poeb väike vembukas tuuleiil okstelt endaga kaasa viib kaks koltunud kaselehte. Lükkan laiali viimased oksad ja kauneimal päiksesel välul seisab haldjatar, lillepärg peas sale käsi uhkeima hirve peal. Laskun maha pôlvili ta ette ja rohelisse rüppe peidan pea et viimast korda rohulôhna haista saaksin sealt - veel enne hukku. Minu ees metshaldjas asub Tal silmad kurbust valgund täis ja kuigi pisaraid ei näi on hirv jôuetuna vajund kokku. Lôpuks ennast püsti ajan selja pööran ja siis lähen sirgelt, taha vaatamatta ise vappun hingehädas. Metsa piiril siiski peatun kummardun ja kaasa kraban valmis pandud puraviku hommikuselt kastemärja. Keegi veel elab- sest kusagilt kosta on karjeid. Täna öösel keegi ei maga kôik hirmunult istuvad ootel vaid valvurid seisavad voortel valmis sôdima surmaga. Veel vôitlevad vaprad rüütlid veel panevad nemad vasta kuid puusärke enam osta pole kusagilt vôimalik. Tühjal künkal seisab nüüd kiri: kaunis linn siin kunagi asus, kuid kahjuks veidike enne sind ajaloolased siia tulid. Sigmad Tôsielukirjeldus Matemaatilise analüüsi puhangust. Metsikuis urkais sigmad möödujaid sihivad nende kollaselt kurjad silmad koobastes kumavad. Koos ôhtuga saabuvad nad- nüüd lapsedki teavad seda ja hääletult mööda tuba ohvrit endale otsivad. Kôige hullem, see ongi ootus väike südamesopis pesitsev lootus et kôik ei lähe nii nagu läheb. Otsani hing täis dogmaatilist usku uuesti alustad môttetut vôitlust ja nuiaga pôrutada ajale pähe Aeg vaid naerab, tühjalt kumedalt korraga päike paistab nii tumedalt Hoop sind ennast on taband. Ei ikka taha alistuda veel sa hullununa arvad nüüd, et vaja vaid end upitada üle aja. Sa tormad üles mägedesse ja ronid, pürgid tippu, kuid veidikene kôrgemalt taas kostub aja kihinat. Nüüd lôpuks ometi alistud on jôud lihtsalt saanud otsa lahti lased ja keereldes kukud Tuimalt kaljudel lamama jääd ning valu - selle pärind on aeg. Miks surevad suured môtted Miks surevad suured môtted, miks surid sinagi? Kas tôesti ei tôstnud ma üles sind maailma sopa seest? Nüüd veel hingena vahel käid sa ôhtuti häirimas mind suutmata anda tuge vôltsvôitlusse eksinud poisile. Su tulek toob alati kurbust toob teadmist mu väiklusest toob hôngu maailma suurusest kuid eal mitte kasvurohtu. Oh jumalad, miks küll suudan ma näha hesperiidide meeletut ilu kui loodud olen ma hoopis Tuhmi läikega määrivast porist. Murueide tütar Kord nägin kuis tantsisid hiies süsimustade juuste lehvides. Armukirega sööstsin su järele suurte tammede vahele. All orus vist voolas oja ta sulinat aimata vôis siis tulid ning äkitselt olid mulle nii lähedal. Ma tahtsin emmata sind su prinke roosakaid rindu kuid udulôhna vaid kahmasin ja samblase metsa hôngu. Ma unistan, et näha saaksin taas metshaldja sinirohelisi silmi mil puude all ehk veidi viltu pea sääl sosistas mu kôrvu sônu nônda kurbi: Metsneiu enam eal saa armastada inimlast liig palju lihtsalt jôutud on teha su inimsoo poolt mu metsale kurja sel ajal kui eemal sa olid must. Esitada Jazzina. Halli maja eest sööstab auto tuhmi ôhtusse kihutab ja viimane tuluke vastasmajas on andunud pimedusele Ning mina istumas siin ja kirjutan, vaevu paberit nähes ônneks tuleb kuu ning sobitab end mu karjuvasse ulgu Seega säilitades tasakaalu Kôik korraga toetab mind ka see näljane hunt väljas kivitänaval ja mardus kes puu otsas Sobib viimne kui tükk lôpetamaks päeva (vôi enamat?) mil uuesti armusin Sinusse ja jälle nii ônnetult. Kollane vahtraleht ôhus tasa heljub mu silme ees ta meenutab kiirgavat päikest ja suve, mida ma pole näinud. Peod sirutan taeva poole ehk märkab ja maandub sinna? Ise püüda siiski ei julge - kardan, et tekitan tuule. Vahel lähedalt liugleb mööda, vahel kaugemal tiirutab, kuid kordagi riivata mind pole temagi julgenud. Eestluse elujõud Kodus oodates istudes kaks nädalat koltunud keldris veinide tühjudes nälga tursunud silmad Ootus kadund lootusega elul mõte haihtunud hingevalu minekuga tuimus koju saabunud Korraga ent tõstab pead sisemuse elujõud - olgu kadunud kaunim neid kuid kusagil hulkuma peab sarnaseid - ja kui mul veab ... Lethe soiguvad lainevood ja paremal magusad unelood uue lainena peale vajuvad nood justnagu vihavaenuta. Hypnose riigi piirid taas leidnud on laiendust ja siinsed tegutsemisviisid nüüd rõhutavad uneroigust Ja ometi sel udusel ojanõlval peetud on lahinguid, pulmi ja pidusid ning oru haljendav valdjas võrdsena võis seista Isand Aja kõrval. Kuid piisas ainsast veast - jumalaid nii solvavast - et kuningriik jäi ilma oma väest. Kogemata kukkus nimelt käest ta tahtejõud sel siinsel haldjal.